Päevakorrapunktide kaupa: Diana Ingerainen

Stiil on analüütiline ja veenev, alustades emotsionaalse sissejuhatusega (kodusoojus, tühja kõhu hirm), kuid liikudes kiiresti majanduslikele ja eetilistele argumentidele. Kasutab retoorilist küsimust (Kas tasub loobuda sadadest miljonitest?) ja lõpetab selge kokkuvõttega, et käibemaksukärbe on kallis, ebatõhus ja ebaõiglane. Tone on tõsine ja murelik, kuid argumentatsioon on loogiline.

Retooriline stiil on empaatiline ja konstruktiivne, rõhutades korduvalt hoolivuse ja inimväärse abi vajadust, et keegi ei jääks üksi. Kõneleja kasutab loogilist argumentatsiooni, et suunata fookus julgeolekult sotsiaalvaldkonnale, säilitades samas formaalse ja lugupidava tooni Riigikogu ees. Ta kasutab apelleerivaid fraase nagu "hooliva riigi tuum" ja "välditavad kannatused".

Ebapiisav andmestik

Stiil on formaalne, protseduuriline ja analüütiline, keskendudes rahanduskomisjoni töö ja hääletustulemuste neutraalsele ettekandmisele. Kõneleja kasutab loogilisi ja andmepõhiseid argumente, rõhutades eelarvepuudujäägi riski ja maksulangetuse ebaefektiivsust lõpphinnas. Emotsionaalselt väljendatakse muret üksikvanemate ja pensionäride pärast, kuid lahendused on rangelt ratsionaalsed (otsetoetused).

Retooriline stiil on formaalne ja küsimusepõhine, pöördudes lugupidavalt Riigikogu juhataja ja ministri poole. Toon on analüütiline ja loogiline, keskendudes ratsionaalsele argumendile, et kiire areng nõuab paindlikke reegleid. Emotsionaalsed või narratiivsed elemendid puuduvad.

Kõnestiil on formaalne, neutraalne ja protseduuriline. Esineja keskendub faktidele ja aruandlusele (kuupäevad, otsused, osalejad), vältides emotsionaalseid või retoorilisi võtteid. Keel on otsekohene ja eesmärk on edastada informatsiooni komisjoni töö tulemuste kohta.

Retooriline stiil on formaalne, asjalik ja protseduuriline, keskendudes komisjoni otsuste ja eelnõu ulatuse tutvustamisele. Kõneleja kasutab loogilisi argumente, rõhutades teadmiste lünki (mõjude ulatus) ja vajadust tervikliku pildi järele. Toon on mõõdetud ja neutraalne, vastates küsimustele otse ja viidates komisjoni aruteludele.

Kõnestiil on formaalne, tõsine ja rõhutab teema pakilisust ("oluline mitte jääda seisma"). Kasutatakse loogilist argumentatsiooni (ressursside nappus, kompromisside vajadus), kuid apelleeritakse ka emotsionaalsetele väärtustele nagu turvalisus ja stabiilsus. Toon on veenev ja suunatud kolleegide toetuse saavutamisele.

Stiil on formaalne, pöördudes lugupidavalt eesistuja ja ministri poole. Toon on otsekohene ja küsitlev, kombineerides nõusolekut kolleegi kriitikaga eelnõu hilinemise osas.

Retooriline stiil on professionaalne, tänulik ja optimistlik, alustades tänamisega ja väljendades lootust eelnõu edasiliikumise suhtes. Kõneleja tasakaalustab arsti töö eetilisi ja "kunsti" aspekte konkreetsete protseduuriliste lahenduste ja kinnitustega (nt palliatiivse ravi toimivus).

Stiil on formaalne, neutraalne ja rangelt informatiivne, pöördudes Riigikogu esimehe ja kolleegide poole. Kõne on lühike ja keskendub faktide edastamisele, esitades komisjoni otsused ja hääletustulemused ilma emotsionaalsete või loogiliste argumentideta. Ta kasutab selget ja otsest keelt, rõhutades konsensuslikke ja mitte-konsensuslikke otsuseid.

Kõnestiil on äärmiselt formaalne, neutraalne ja informatiivne, omane juhtivkomisjoni ettekandjale. Rõhk on pandud faktidele ja protseduuriliste otsuste loetlemisele, kasutades korduvalt väljendit "konsensuslikult otsustati". Emotsionaalsed või retoorilised võtted puuduvad, esitus on loogiline ja asjalik.

Kõne stiil on formaalne, neutraalne ja protseduuriline, keskendudes rahanduskomisjoni otsuste ja arutelude edastamisele. Rõhk on loogilisel argumentatsioonil ja faktide esitamisel (hääletustulemused, kuupäevad), vältides emotsionaalseid pöördumisi. Esineja rõhutab oma rolli komisjoni poolt suunatud esindajana.

Retooriline stiil: Stiil on formaalne, analüütiline ja protseduuriline, keskendudes juhtivkomisjoni töö ja otsuste edastamisele. Kõneleja kasutab loogilisi argumente, viidates teadlaste analüüsidele ja rahvusvahelistele näidetele, säilitades neutraalse ja mõõdetud tooni.

Kõne on formaalne ja pidulik, vastates ametivande andmise protseduurilisele nõudele. Stiil on lühike ja otsekohene, sisaldades standardset tervitust ("Tervist!") ning rõhutades lojaalsust põhiseadusele.