Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2024.–2025. aastal. Transpordi ja liikuvuse valdkonna eesmärgid ja tegelikkus

Liigume edasi tänase 21. päevakorrapunkti juurde, milleks on "Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2024.–2025. aastal. Transpordi ja liikuvuse valdkonna eesmärgid ja tegelikkus". Ettekandjaks palun riigikontrolör Janar Holmi. Ja natuke selle päevakorrapunkti menetlemisest. Kõigepealt on ettekanne riigikontrolör Janar Holmilt kuni 30 minutit. Iga Riigikogu liige saab esitada ühe suulise küsimuse ja lõpetavad läbirääkimised üksnes fraktsioonidele. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustan sealt, kus eelmisel aastal siin teie ees lõpetasin. Riigieelarve ja eelarvestamise probleemid on kahjuks muutunud minu aastakõnede refrääniks. Aasta tagasi andsin ülevaate Riigikontrolli aastaaruandest, mis keskendus tegevuspõhise riigieelarve reformi tulemustele, või siis täpsemalt – kasinatele tulemustele. Mis on aasta jooksul muutunud? Valitsus esitas hiljuti Riigikogule arutamiseks riigieelarve baasseaduse muutmise eelnõu. Selle eesmärk on muu hulgas suurendada eelarve arusaadavust ja läbipaistvust ning tõhustada riigieelarve raha kasutamist. Eelnõus on mitmeid muudatusi, millega lahendatakse probleeme, millele ka Riigikontroll on tähelepanu juhtinud. Mõistlik on, et korrastatakse ministeeriumide jagatavate riigisiseste toetuste andmise põhimõtteid ning täpsustatakse kohaliku omavalitsuse rahastamisega seonduvat. Riigieelarve selguse huvides on hea, et mitterahalised kulud ehk põhivara amortisatsiooni kajastav eelarve osa viiakse lõpuks seadusest seletuskirja ning lõpetatakse sellega seotud asjatu segadus eelarvepildis. Need muudatused on igati vajalikud. Mäletatavasti oli ka aasta tagasi Riigikogu menetluses eelmine riigieelarve baasseaduse muutmise eelnõu, millega sooviti samuti muuta riigieelarve arusaadavamaks ja läbipaistvamaks. Siis viitasin, et eelnõu on ebaõnnestunud, kuna kavandatavad muudatused on seatud eesmärki silmas pidades täiesti kasutud ega muuda võrreldes eelnevaga sisuliselt midagi. Nüüd, aasta hiljem, ongi uue eelnõuga kavas loobuda eelmise aasta muudatusega siiski sisse viidud riigieelarve lisast, mis on mahukas, raskesti kasutatav, väheinformatiivne ja täitevvõimule mittesiduv. Samuti on see tekitanud ministeeriumidele palju asjatut tööd. Soovitan nagu eelmiselgi aastal ka sellel aastal menetletava eelnõu puhul tühja tööd mitte teha ja tõsiselt kaaluda, kas ka sedapuhku on kõik kavandatud muudatused ikkagi sisulised ja vajalikud. Kas eelarvega liigutakse suurema arusaadavuse ja selguse suunas? Arvan, et mitte. Võrreldes olemasoleva lahendusega ei teki mitte midagi kvalitatiivselt uut. Riigieelarve lisa lihtsalt kaotatakse ning seal sisalduv tuuakse üldisemal kujul seaduse põhiteksti. Muu jääb samaks. Ka see, et nende seadusesse tõstetavate kuluridade taga olevat rahasummat saab minister jätkuvalt muuta. Isegi Riigikogus tehtavad muudatused ei ole nende eelarveridade puhul ministrile siduvad. Raha kasutamise paindlikkus on kindlasti vajalik, kuid totaalne ja ka Riigikogu tahet tühistav paindlikkus muudab Riigikogus tehtud otsused mõttetuks. Muudatus on, aga muutust ei ole. Milleks seda vaja? Riigieelarve mõte on siiski see, et riigieelarve vastuvõtmisega annab Riigikogu loa maksumaksja raha kasutada, kontrollides sellega ühtlasi valitsuse tegevust ning seades sellele piirid. Kavandatav seadusemuudatus on sellest mõttest päris kaugel. Paljudel juhtudel sama kaugel, kui on Riigikogule riigieelarves alles jäetud otsustusõiguse tasand praktilisest elust. Miks ma nii ütlen? Kahtlusteta on Riigikogu roll käsitleda riigieelarve menetlemisel rahajaotust strateegilisemal tasandil. Vaieldamatult peab Riigikogul otsuseid tehes olema niinimetatud helikopterivaade. Kuid kahjuks on Riigikogu ja avalikkus nende riigieelarves esitatud eesmärkide ja mõõdikutega sageli saadetud helikopteri lennukõrguse asemel süvakosmosesse. Nii sügavale, et tõsiseltvõetava sideme loomiseks eraldatava raha ja seotud eesmärkidega ei oleks abi ka teleskoobist. Riigieelarvega Riigikogule pakutavat kosmosereisi ilmestas minu hinnangul väga hästi Riigikogu liikme Aivar Sõerdi muudatusettepanek, mille ta esitas 2026. aasta riigieelarve eelnõusse ja mis oli selgelt teadlikult irooniamaiguline. Sellega tegi Riigikogu liige ettepaneku suurendada tulemusvaldkonna "Õigusriik" programmi tegevuse rida "Konkurentsivõimelise ärikeskkonna tagamine" 5 miljoni euro võrra, et vältida Eesti tuntavat langust ülemaailmses innovatsiooniindeksis 16. kohalt halvimal juhul 22. kohale. Selline koht on märgitud konkurentsivõimelise ärikeskkonna tagamise mõõdiku sihttasemeks järgmiseks aastaks. Strateegiline juhtimisotsus. Lausa suurepärases kooskõlas niinimetatud tegevuspõhise riigieelarve käsiraamatuga. Aga kellele raha eraldatakse? Teadmiseks, et selle rea all rahastatakse nii Justiits- ja Digiministeeriumi, Patendiameti, Konkurentsiameti kui ka kohtu teenuseid. Kui suur võimalus on üldse nende asutuste rahastamise kaudu indeksid kohta parandada? Mille jaoks täpsemalt see raha peaks minema? Kuidas üldse mõjutab täiendava 5 miljoni euro eraldamine edenemist innovatsiooniindeksis? Äkki piisaks 1 miljoni eraldamisest? Äkki ei ole üldse vaja edenemiseks lisaraha, vaid tuleks hoopis vähendada bürokraatiat või jätta hoopis midagi rahastamata, mis konkurentsivõimet vähendab? Aga kõik Riigikogus tehtavad muudatusettepanekud peaksid sellest niinimetatud tegevuspõhise eelarve loogikast lähtudes olemagi tegelikult sellised. Kas keegi päriselt tahab sellist sisutut asendustegevust? Milleks? Eelarve kosmosereisil oleks natukegi abi sisukamast manuaalist. Mõtlen siin seletuskirja. Seletuskiri on küll ajaga muudetud sisukamaks, kuid pikk tee on veel minna. Vaja oleks riigieelarve ja seletuskirja suuremat kooskõla ning täpsemaid arvandmeid riigieelarves olevate kuluridade sisu kohta, samuti selgesõnalisemat kasutusotstarvet iga kulu kohta ning võimalust võrrelda kavandatavat kulu eelmistel aastatel samaks otstarbeks tehtud kuludega. Seletuskirja sisukamaks muutmiseks ei ole vaja ühtegi seadust muuta ja seletusele pikkust lisada. Vastupidi, vaja on täpsust ja konkreetsust. Rahandusministeeriumi väljatöötatud ükslehed ja riigieelarve juhtimislaud on hea täiendus, et saada eelarvest kiiret aimu – ka maailma kirjandusklassikast on tehtud lühendatud ja lihtsustatud variante neile, kellel süvenemiseks jaksu, aega või tahtmist ei ole. Aga 20 miljardi jagamine ei ole lihtne ja seda ei saa lihtsustada. Otsustamiseks ja sisukaks arvamiseks ei piisa aimu saamisest – need, kes vastutavad, on kohustatud aru saama. Dokumentidest, mitte kokkuvõtetest, memodest või ametnike antavatest kiirülevaadetest. Sisukas riigieelarve ja selle seletuskiri ning otsustusõiguse tagasivõtmine, mis praegu on pea täielikult loovutatud ministeeriumide kasuks, annaks eelarvearutelude ajal sisulise võimaluse arutada, kas raha kasutamine kavandatud viisil on mõistlik ja vajalik. Seda infot ei ole vaja ainult Riigikogule, vaid ka avalikkusele – neile, kes tunnevad ka ettevõtja või eraisikuna huvi, kuidas nende makstud makse on kavas kasutada, ja seavad selle vajaduse korral ka küsimuse alla. Ilma selleta riigi rahandust korda ja kulusid kontrolli alla ei saa. Head kuulajad! Seekord käsitleb Riigikontrolli aastaaruanne transpordi ja liikuvuse valdkonda, mille kohta oleme teinud viimaste aastate jooksul pea tosin auditit. Käesolev aastaaruanne raamib neid kokkuvõttena. Oleme vaadanud, kuidas on võrreldes auditites käsitletud ajaga edenenud riigi võetud kohustuste täitmine ja arengudokumentides seatud eesmärkide saavutamine, olgu põhivõrgu maanteede nõutud kujul väljaehitamine 2030. aasta lõpuks; liikluses hukkunute ja raskesti vigastatute arvu vähendamine; riigile kuuluvatele suurema kasutatavusega kruusateedele tolmuvaba katte panemine aastaks 2030 või siis riigiteede seisukorra säilitamine vähemalt tasemel "hea, kui nimetada neist lihtsalt mõnda. Võrdlesime seatud eesmärke ja riigile võetud kohustusi riigi eelarvestrateegias vastavaks otstarbeks planeeritud rahaga. Kokkuvõttes nägime, et perioodil 2026–2030 on selleks, et täita kohustusi ja eesmärke, mis on seotud riigiteede seisukorra säilitamisega, riigiteede ja raudteede ehitamisega ning raudteel turvalisuse suurendamisega, puudu vähemalt 1,35 miljardit eurot. Aga seda juhul, kui Eesti saab Rail Balticu esimese etapi lõpetamiseks Euroopa Liidu uue perioodi eelarvest loodetud 1,2 miljardit eurot. Iga saamata jäänud euro lisandub viidatud 1,35 miljardile eurole. Tuletan meelde, et kahel järgmisel aastal ulatub riigieelarve puudujääk prognoosi järgi maksimaalselt lubatava 4,5%-ni sisemajanduse kogutoodangust ning 2029. aastal 3,6%-ni. Seetõttu peaks olema selge, et seatud eesmärkide ja võetud kohustuste täitmine ei ole riigi rahakoti võimalusi arvestades määratud tähtaegade jooksul realistlik. Ja valikute tegemine saab veel suurema tähtsuse. Olukorra muudab keerulisemaks ka see, et pigem kulbi kui lusikaga vajavad raha ka teised valdkonnad. Viimase aasta jooksul oleme teinud erinevates riigielu valdkondades mitmeid auditeid, kus joonistusid välja juhtumid, kus riik ei suuda rahapuuduse tõttu täita seadusest tulenevaid kohustusi. Näiteks ei täideta Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas sotsiaalhoolekande seadusest tulenevat kohustust tagada erihoolekandeteenuste kättesaadavus. Seetõttu on kohtadest suur puudus ning sobiva koha leidmiseks tuleb inimestel sageli läbida aastatepikkune katsumusterohke teekond. Näiteks ei pruugi tavajärjekorras ootav autismispektri häirega inimene praeguse olukorra jätkudes oma eluaja jooksul kohta saadagi. Rõhutan: erihoolekannet vajavatele inimestele vajaliku toe tagamine ei ole midagi, mida võib teha, vaid see on midagi, mida peab tegema. Seda nõuab seadus. Või siis näide hariduse vallast. Haridus- ja Teadusministeerium ei ole koolipidajana suutnud tagada, et kõik kutseõppeasutuste õpilased saaksid õigusaktidega ette nähtud tuge. 90% kutsekoolidest tunnistas, et nad ei suuda haridusliku erivajadusega õpilastele pakkuda tugimeetmeid ja tugiteenuseid, kuigi neil õpilastel on selleks seaduse järgi õigus. Samal ajal vedas Haridus- ja Teadusministeerium sellest sügisest jõustunud noorte koolikohustuse pikendamist, et vähendada haridustee katkemist pärast põhikooli. Uus kohustus inimestele – samal ajal, kui ministeerium ise ei suuda enda vanu kohustusi täita. Paljud tugiteenuseid vajavad noored õpiksid meelsasti ka ilma seadusest tuleneva kohustuseta kutsekoolis, kui ministeerium täidaks enda kohustust luua neile selleks võimalus. Üha vähem saab tõsiselt rääkida sellest, et riik võiks teha midagi uut või pakkuda midagi senisest rohkem, kui selle eelduseks on lisaraha. Selle asemel muutub üha kesksemaks küsimus, kas infrastruktuuri või erinevate eluvaldkondade teenuseid on üleüldse võimalik hoida senisel harjumuspärasel tasemel. Näited aastaaruandest. Riigiteede seisukorra hoidmine praeguse taseme lähedal tähendab seda, et perioodil 2026–2029 on vaja juurde üle 300 miljoni euro rohkem eelarveraha, kui praegu riigi eelarvestrateegias on kavandatud. Maapiirkondade elanikud kurdavad, et maakondliku ühistranspordi puhul ei vasta sõiduplaanid nende tegelikele vajadustele – väljumisajad on halvad ja marsruudid ebasobivad. Maakondlikuks ühistranspordiks eraldatava raha hulk küll suureneb – aastal 2024 eraldatud 72 miljonilt aastaks 2029 kavandatud 87 miljoni euroni –, see läheb aga lihtsalt sama taseme hoidmiseks. Või siis näide liiklusohutuse valdkonnast, kus liiklusohtlike kohtade ohutumaks muutmiseks on aasta-aastalt aina vähem raha jagunud. Kui 2021. aastal oli eraldatud raha eest võimalik ümber ehitada 42 liiklusohtlikku kohta, siis 2025. aastal suudetakse vaid 10, neli korda vähem. Kindlasti on võimalik mõningaid kitsaskohti leevendada, kui otsida kokkuhoiukohti valdkonna sees või muuta olemasolevaid lahendusi inimestele sobivamaks. Aga ka sellega ei lähe alati hästi. Näiteks on transpordivaldkonnas räägitud aastaid ühtsest üle-eestilisest ühistranspordi piletimüügisüsteemist, samuti raudteeliinide ning kohalike ja kaugbussiliinide sõiduplaanide ühitamisest. See oleks liikuvusprobleemide lahendamisel paljudele abiks. Suurt raha ei nõuaks. Arukat eestvedamist küll. Aga midagi ei juhtu. Ainult teema pidevalt uuesti avastamine ja lõputu jutt sellest, kuidas seda teha tuleks. Aga näiteid saab tuua ka teistest valdkondadest. Aasta alguses lõpetasime hooldereformi puudutava auditi. Arvutused näitasid, et eesmärk saada hooldekodukoht keskmise pensioni eest on ilmselgelt muutumas ebarealistlikuks. Keeruline on vältida isegi hooldatava makstava tasu senise osakaalu suurenemist – ka see nõuab suurel hulgal raha. Minu eesmärk täna siin ei ole viidata sellele, et palju raha on puudu. Sellest ei ole abi ja see ei üllata ka kedagi. Raha on alati puudu, vajadused ja unistused on võimalustest suuremad. Paraku ka riigi enda arengudokumendid lähevad kaasa unistustega, unustades võimalused. Valikuid ei tehta, prioriteete ei seata, paljudele antakse lootust, teades, et tegelikult on vähestel võimalus. Riigi strateegiadokumendid ja neis seatud sihid ei tohiks olla magus vale, vaid peaks kõnelema realistlikult sellest, millised on riigi prioriteedid, ja esitama jõukohaseid valikuid. Ilma selleta ei ole neid mõtet teha ja aega raisata. Sellega tekitatakse pettumust ja võõrandumist. Inimestel on õigus unistada, riigil on kohustus tegutseda, mitte pakkuda oma inimestele unenägusid. Tegevuspõhise riigieelarve reformi puudutavates aruteludes esitatakse praeguse eelarve tugevusena seda, et meie riigieelarve on seotud strateegilise planeerimisega. Sean selle sisulise seotuse ja ka teostatavuse praegust olukorda arvestades kahtluse alla. Taotlusena õige, kuid kaugel tõest. Sellist riiki, mis meile strateegiadokumentidest vastu vaatab, ei jaksa me kunagi üleval pidada ning riigieelarvesse mahutada. Mitte kunagi! Enne seda kui unistada riigi strateegilise planeerimise sidumisest riigieelarvega, tuleks strateegilised eesmärgid ise siduda päriselu ja tegelike võimalustega. Head Riigikogu liikmed! Riigikontrolli audiitorid alustasid mõne nädala eest riigi 2025. aasta majandusaasta koondaruande auditit, kus erilise tähelepanu all saab olema Kaitseministeeriumi valitsemisala. Mõistetaval põhjusel. Eelmise majandusaasta koondaruande auditi käigus tuvastasime tõsiseid probleeme Kaitseministeeriumi, Riigi Kaitseinvesteeringute Keskuse ja Kaitseväe töökorralduses. Omajagu segadust oli nii varade kui ka kulude arvestuses, rääkimata raskustest leida üles majandustehingute dokumendid. See tekitab usaldamatust olukorras, kus kaitsekulud kasvavad kiiresti ja usaldust tuleks just luua. Positiivne on see, et Kaitseministeerium ja Kaitsevägi on kinnitanud, et teevad sihipärast tööd kõigi probleemide võimalikult kiireks lahendamiseks. See saab olema keeruline. Vastuse, kas probleemid on lahendatud, saame anda järgmise aasta septembri alguses. Tegu ei olnud üksikute vigadega, vaid üha võimenduvate süsteemsete probleemidega, mis on lahendamata jäänud juba varasematel aastatel. Rõhutan, et tuvastatud probleemid ei ole taandatavad kitsalt raamatupidamislikeks probleemideks või olukorraks, kus lihtsalt paberid peavad olema korras. Tehniliste küsimustega me aruandes avalikkust ei koorma – neid me lahendame auditi tegemise käigus. Oleme töökorralduses välja toonud sisulise segaduse, millel on rahaliselt hinnatavad tagajärjed. Üheks praktiliseks näiteks on 8 aasta eest lepingupartneri rahakotti potsatanud ja tardunud ettemaks summas 9,6 miljonit eurot. See on toiminud sisuliselt nagu pikaajaline intressivaba laen Eesti maksumaksja kulul, ja seda olukorras, kus paljudes riigielu valdkondades on raha puudu. Kaitseministeeriumi ja tema valitsemisalaga seonduvad probleemid said küll laiema tähelepanu osaliseks, kuid puudutasid ainult osa auditist. Ka sellel korral pidime tõdema, et endiselt võtab riigiasutustel eelarveaastal kasutamata jäänud raha jääkide väljaselgitamine ligikaudu pool aastat. Paraku tõdesime ka seda, et nende jääkide ülekandmisel järgmisesse aastasse on eksitud riigieelarve seaduse vastu. Kui kasutamata eelarveraha tohib järgmisse aastasse üle kanda vaid ühe korra, siis auditis tuvastasime, et 2025. aastasse on kolm ministeeriumi üle kandnud ka eelarvejääke, mille nad on 2023. aastast ühe korra juba üle toonud. Sealjuures on Rahandusministeerium ise Vabariigi Valitsuse reservi jääke üle viinud 36,3 miljoni euro võrra rohkem, kui Vabariigi Valitsusele 2024. aasta riigieelarvega kehtestatud limiit võimaldas. Seda raha sellel aastal kasutada ei tohi. Riigikontroll soovitas aruande mitmes punktis Rahandusministeeriumil tagada valitsemisalade eelarve korrektne planeerimine ja rakendamine. Vastuses auditile ei pidanud Rahandusministeerium seda soovitust õiglaseks ning pidas vajalikuks juhtida Riigikontrolli tähelepanu sellele, et Rahandusministeerium peab kehtestama regulatsioonid ja juhendama valitsemisalasid, kuid oma eelarve planeerimise ja kasutamise korrektsuse eest vastutab iga valitsemisala ise. Jah, vaieldamatult vastutab iga ministeerium oma eelarve planeerimise ja kasutamise korrektsuse eest ise, kuid Rahandusministeeriumi kohustus on seirata ja hinnata riigieelarve raha ja riigi ressursside kasutamist ning probleemide esinemise korral neile reageerida ning probleemid lahendada. See on just nimelt Rahandusministeerium, kes vastutab süsteemi toimimise eest, ning sellise rolli lahjendamisega ei saa leppida. Reeglite kehtestamise ja juhendamise kõrval tuleb seista ka reeglite jõustamise ja nende järgimise eest. Vastutust vaikselt kõrvale poetada ei saa. Aga nagu Riigikontrollile omaselt ikka, on mul Riigikogule pakkuda ka väga häid sõnumeid. Kui välja arvata eespool käsitletud probleemid Kaitseministeeriumi valitsemisalas, on ministeeriumide valitsemisalades arvepidamine jätkuvalt valdavalt hästi korraldatud. See peegeldub ka Riigikontrolli koondhinnangus riigi raamatupidamise aastaaruandele, mida rahandusminister mõni aeg tagasi teile siin äsja tutvustas. Auditeerimine näitas, et riigi 2024. aasta raamatupidamise aastaaruanne kajastab kõigis olulistes osades õiglaselt riigi finantsseisundit ning lõppenud aruandeperioodi majandustulemust ja rahavoogusid. On põhjust teiste hulgas tunnustada Riigi Tugiteenuste Keskuse tööd riigi raamatupidamise korraldamisel. Lõpetuseks. Järgmisel aastal keskendub Riigikontrolli aastaaruanne jällegi Eesti tervishoiu suundumustele – nagu ka 3 aastat tagasi. Siis viitas tollane tervise- ja tööminister, et oleme jõudnud selle piirini, kus otsuseid enam edasi lükata ei saa. Nüüd hindamegi järgmise aastaaruande tegemise käigus, kas ministri viidatud edasilükkamatud otsused on tehtud. Aitäh kuulamast!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Auväärt ettekandja! Oli võimalus kuulata avalikus inforuumis riigieelarve kontrolli erikomisjoni ülekannet, kus te ka osalesite ja andsite ülevaate. Üks asi, mis seal kõrvu hakkas, oli selline asi, kus vastavad ministeeriumid vastulausena või õigemini märkusena kasutasid arvamust, et osa rahasummasid, mida te olete märkinud, et neid nagu ei ole, on tegelikult olemas. See on viide justkui sellele, et sellest koostamisest ei saanud nad protsessis nii osa, kui oleks pidanud saama, ehk eeldanud, et kui need ettepanekud on olnud, et raha on vähe ja võiks olla rohkem, siis oleks saanud ministeeriumid mõnes mõttes vastata teile ka sellesse aruandesse, et oleks nagu päevakajaline faktoloogia. Või sain ma sellest ülekandest sellest valesti aru?

Te saite valesti aru. Kindlasti tehti selline märkus, aga see oli mitte mitmuses, vaid ühekordne. Me sellest pärast rääkisime Kliimaministeeriumi esindajale, kes viitas sellele, et hiljuti on tehtud Rail Balticu rahastamise tabeliga seoses muudatusi. Ja kui vaadata meie tabelit – me juhtisime ka tähelepanu –, siis me viitasime all sellele, et Kliimaministeeriumi tabeli all on kirjas, et Kliimaministeeriumi selgituste kohaselt muutub eelarveläbirääkimiste käigus veel rahastuse jaotus aastate kaupa, kuid koondsummad on 2025. aasta sügise seisuga korrektsed. Nii et pärast seda, mis on toimunud aruande kokku…. toimunud muudatused, sellele me oleme viidanud, et need võivad toimuda. Meie lähtusime sellest hetkest, mis olid RES-i seisuga olemas. See, et muutub, me oleme sellele viidanud ja selle selgituse me andsime ka pärast istungi lõppu.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Esmalt osutus tõeks see, mida väga paljud Riigikogu liikmed esmaspäeval kartsid, et põhiseadusliku institutsiooni juht peab tulema siia sellisel kellaajal, kui see ei ole minu meelest kohane. Ja täpselt nii läkski. Väga paljud hääletasid sellele vastu, teie ettekanne peaks olema oluliselt varem kui pooles öös vastu neljapäeva. Aga see on siis lihtsalt tähelepanek. Aga küsimus on seotud ennekõike selle transpordi osaga. Me näeme ja saame lugeda, et päris palju on vahendeid puudu erinevatest valdkondadest transpordi osas. Kas te olete kaalunud ka seda? Me teame, et on ka varasemalt selliseid analüüse Riigikontrolli poolt tehtud, et see oleks kuidagi ka võrdlevas tabelis. Minu meelest on kogu aeg raha puudu olnud ja kogu aeg on räägitud, et nüüd kohe lõpevad ära meie teed ja lõpeb ära ka ühistransport. Et vähemalt oleks võrreldav, kui suureks see on läinud või kui kiiresti see lumepall veereb. Kas sellist võrdlusanalüüsi olete ka kaalunud pakkuda Riigikogu liikmetele? Muidu on väga hästi loetav ja väga hea ülevaatlik.

Aitäh! See, mis puudutab hilist siinolekut, ma olen aru saanud, et rollist tulenevalt magavad kõik riigikontrolörid silmad lahti. Nii et ka siinolek ei ole mulle mingisugune probleem. Kui Riigikogu kutsub mind siia, siis ma tulen ja seletan. Aga ma saan aru, et huvi oli selle vastu, kuidas see rahastamisega seonduv ajas on muutunud. Kindlasti, kui on huvi, me saame sellise materjali ka kokku panna, see on kindlasti tehtav.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Aitäh selle ettekande eest! Me oleme kohtunud varasemalt, kui mina olin Eesti Perearsti Seltsi juhatuse liige, ja nüüd oleme kohtunud siin rahanduskomisjonis ja riigieelarve kontrolli erikomisjonis. Ma tahan küsida, kui õigeks te peate seda protsessi, et neid asju arutatakse seal riigikontrolli komisjonis. Need küsimused minu arvates jäävad mõnes mõttes komisjonis alati lahtisteks. Kuidas seda protsessi oleks võimalik natukene tõhusamaks viia, et jõuaks ka ministeeriumid ja Riigikogu liikmed näha mingeid tulemusi? Mõnevõrra seesama, et kuidas seda dünaamikat saaks hinnata?

Aitäh! Selline komisjon on väga tavapärane paljudes riikides, kus Riigikontrollile vastavas riigis vastab komisjon, kes vaatab materjale läbi. Riigikogu saab ise korraldada oma tööd ja komisjoni tööd, meie ei saa öelda, kuidas seda korraldada tuleb ja kuidas seda korraldatakse. Seda, mida küsitakse, oleme valmis pakkuma, kui see meil olemas on. Nii et kui küsitakse ja kui see on meil olemas, siis me oleme kindlasti valmis igasugust informatsiooni täiendavalt pakkuma.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud riigikontrolör! Suur aitäh selle põhjaliku raporti ja ettekande eest! Kuuldes, kui palju asju on tegemata ja kui palju on raha puudu, siis loomulikult tekib mõte, kus see raha siis on ja kust seda võiks juurde saada. Ma saan aru, et see ei ole otse teie ülesanne öelda, kust see raha peaks tulema. Aga kas on kusagilt siit raportist – ma ei ole nii põhjalikult lugenud – võimalik leida, kui palju raha on läinud nendesse kohtadesse, kus me oleme korraldanud tasuta ühistransporti ja kus näiteks oleks võimalus, võrreldes teiste maadega, tehakse maanteid tasuliseks ja võetakse inimeste käest seda raha, kas see võiks ka olla kusagil mingites võrdlustes teie poolt või on meie enda ülesanne leida need võrdlusarvud, mis see raha tegelikult teatud teenuste jaoks on jäänud inimeste käest võtmata?

Minister Hendrik Terras on tegelikult selliseid ülevaateid ju kokku pannud. Ka täna ta ju selgitas, missugused on tema plaanid. Tegelikult see ülevaade sellest, mis ühel või teisel viisil juhtuks, on kindlasti temal olemas. Mis puudutab tasuta ühistransporti, siis selle auditi me tegime, kui ma ei eksi, aastal 2020 või umbes seal. Nii et seal me tõime osa probleemi välja. Aga kui seda lihtsalt tänasesse aega tuua, siis Hendrik Terras on teinud ettepanekuid, kuidas edasi minna. Kindlasti on nendes materjalides see informatsioon olemas. Ma kommenteeriksin ka raha puuduolekut. On kaks aspekti. Ühed on kohustused, teised on eesmärgid. Kui kohustused on täitmata, siis on kindlasti raha puudu selles tähenduses, et kohustuste täitmiseks ei ole raha, riigil on kohustus pakkuda lubatut ja seda tuleb rahastada. Mis puudutab eesmärke, siis me oleme ise tekitanud olukorra, kus meil on eesmärgiga võrreldes raha puudu. Üks mõte ongi see, et me seame realistlikud eesmärgid, prioriteedid. Ega siis see, et näiteks kruusateed saavad pinnatud mitte aastal 2030, vaid 2034, ega see ei ole katastroof kaugeltki mitte katastroof, et eesmärki seada. Ja kohe me saame rääkida sellest, et raha võrreldes aastaga 2030 ei ole puudu. Aga valikuid tuleb teha, kitsastes oludes tuleb neid valikuid teha.

Mait Klaassen, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea riigikontrolör! Ma pean kohe alguses ütlema, et ma ei ole päevagi autokoolis käinud, mida siin enne just kiideti. 53 aastat olen sõitnud, kiiresti ja väga kiiresti. Aga kas teie analüüsides transpordivaldkonnas on analüüsitud ka avariide põhjuseid? Ja kas suuremaks põhjuseks on halvad teeolud või juhtide vale käitumine? Äkki peaks paralleelselt tegelema ja tähelepanu pöörama liiklusjärelevalvele ja juhtide ettevalmistuse kvaliteedile? Sest ainult teed ei põhjusta avariisid ja liiklusohtlikke olukordi, vaid rumal juhtimine.

Jah, kindlasti ei põhjusta teed või ilmastikuolud avariisid, vaid juht, kes istub sellel hetkel roolis ja teeb valesid valikuid. Nii et igal juhul on õnnetuse taga juht, selles ei ole kahtlust. Kindlasti see, kui ohutud kohad muudetakse ohutumaks, kui kaherealiste teede asemele tulevad neljarealised teed, siis tõenäosus, et ka oskamatu juht võib avarii teha, kindlasti väheneb. Aga ikkagi kõik on inimese süü, mis on juhtunud.

Annely Akkermann, palun!

Tere hilisõhtust! Teid on alati väga põnev kuulata ja teie aruanded on alati põnev lugemismaterjal, hea kaasa mõelda. Suur tänu ka seekord auditi eest! Mul on küsimus, mida te võisite märgata, aga võisite ka mitte. On olnud riigis probleeme tarbijahinnaindeksi määramisega. On leitud, et võib-olla on tarbijahinnaindeks ehk inflatsioon liiga kõrgeks hinnatud. Me teame, et pensioni näiteks indekseeritakse 20% ulatuses tarbijahinnaindeksiga, aga pensionideks me maksame 4 miljardit ja siis juba see 20% valeindeksiga indekseerides ka tõstab kulusid. Aga ma tean ka seda, et hanked transpordisektoris on tihti indekseeritud tarbijahinnaindeksiga. Kas te märkasite ka, et viga tarbijahinnaindeksis on põhjustanud ülekompenseerimist või ülemaksmist ja sulaselget lagedat raha raiskamist eelarves?

Aitäh! Ma olen väga tähelepanelik lehelugeja ja ma märkasin seda. Aga ma tegelikult, nagu ütleks Jürgen Ligi, ma nägin seda ette, sellepärast et ma kuulsin juba eelnevalt seda, et tegelikult on kahtlused tarbijahinnaindeksi vastavuses. Nii nagu Riigikontroll on sõltumatu, nii on ka Statistikaamet sõltumatu. Riigikontroll ei saa kuidagi auditeerida Statistikaameti sisulist tegevust, tema metoodikaid jne, nii et siin sekkumise võimalust ei ole. Aga jah, see on tõsi. Need probleemid tekkisid. Mida ma tean ka nüüd juba hoolika lehelugejana, seda, et Statistikaamet tegeleb sellega, et vähemalt see viga oleks tuleviku ajaks maha võetud. Aga see tagajärg on tõesti selline, nagu te viitasite.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No kõigepealt ma mainin ära, et mul oli hiljuti ühe pikaajalise kogemusega koalitsioonisaadikuga selline neljasilmavestlus, kus ta tunnistas ka mulle, et tõepoolest, ta teab, et paljude koalitsioonisaadikute arvates samamoodi see tegevuspõhine riigieelarvestamine on eksperimendina läbi kukkunud ja sellest tuleks loobuda, aga kuna sellesse on nii palju investeeritud aega, energiat ja muid ressursse, siis keegi nagu ei taha seda tunnistada. Selles mõttes ollakse nagu surnud seisus. Võib-olla peaks ka selles suunas mõtlema, kuidas lihtsalt ehitada sellist kuldset teed taganemiseks, mis võib olla ehk üheks peamiseks takistuseks. Aga mis puudutab raha puuduolemist, siis mul on hea meel, et te osutasite sellele põhiprobleemile, et sageli ongi sõnade ja reaalsuse vahel niivõrd suur lahknevus. Ma ise olen ka seda siin väga tihti tähele pannud ja selline ideoloogiline soovmõtlemine kuidagi trumpab reaalsustaju. Üheaegselt püütakse edendada kaitsevõimet, jätkata Ukraina relvastamist, viia ellu rohepööret ja ehitada Rail Balticut, aga kõik saavad aru, et see tegelikult ei ole lihtsalt tehtav. Aga kas ma saan õigesti aru, et põhiliseks probleemiks kujunenud olukorras ongi see, et enam pole ka seda puhvrit, et võtaks rohkem laenu, sest me olemegi jõudnud ju limiidiga täiesti punasesse?

Jah, see, millele ma ka viitasin, et me oleme järgmisel aastal ju maksimaalse, 4,5%-lise defitsiidi juures, ülejärgmine aasta samuti, ja sealt edasi – see on prognoositav – oli vist 3,9% või 3,6%. Nii et me oleme sellele väga lähedal, et see puhver on olemas. Mida saab teha? Alati saab olemasolevat raha mõistlikumalt kasutada. See variant on ka alati olemas ja ma arvan, et selle nimel maksab ka vaeva näha. Sest öelda seda, et riigil raha ei ole, on ka vale. 20 miljardit on väga suur hulk raha ja sellega on võimalik teha väga palju asju. Nii et neid võimalusi, mida teha, on väga palju. Aga minu meelest, mis puudutab eesmärke, siis võiks ju ausalt öelda parima teadmise juures, mis on tegelikult tehtav. Ja ma arvan, et inimesed mõistavad seda.

Rain Epler, palun!

Aitäh! Härra riigikontrolör! Huvitav aruanne ja alati on teid ka huvitav kuulata. Ma paneksin oma küsimuse sellisesse kujuteldavasse maatriksisse, kui ühtepidi oleksid teljel poliitikud ja ametnikud ning teistpidi oleksid teljel rumalus ja pahatahtlikkus. Kas te saate need ülejäänud neli ruutu täita? Mis need põhjused on, et tekivad suured käärid planeerimise ja tegelikkuse vahel? Tegelikult üsna palju tuleb välja, et tehakse ka valesid asju. Nagu te ütlesite, 20 miljardit on suur raha. Kui te oleksite nii hea ja oma vaate sellele maatriksi ülejäänud ruutudele annaks, et siin on ametnikud ja poliitiline otsustustase, rumalus ja pahatahtlikkus.

Eks neid veerge võib igal viisil sõnastada. Aga mis puudutab nende eesmärkide seadmist, siis paljude Eesti strateegiate suur probleem on ikkagi see, et strateegia mõte on teha valikuid. Ma ei oska isegi pahatahtlikkust, rumalust või võib-olla liigset entusiasmi, või mida sinna kõrvale saaks veel panna, siia juurde tuua, aga neid valikuid ei tehta. Miks ei tehta? Sellepärast, et juba see on sõnum, et nimi ei satu strateegiasse, valik ei satu strateegiasse. Kas strateegiasse mittesattumine on millegi äravõtmine ehk paha uudis? Seetõttu ongi strateegiad sellised, kus kõik on rahul. Ma arvan, et selline raske strateegia või selle vastuvõtmist märkaksid kõik, sest siis oleks kisa. Aga missugune kisa oli millalgi mõne arengukava pärast? Kisa ei olnud selle pärast, et seal ei tehtud valikuid, aga valikuid tuleks strateegiates teha. Võtame kas või arengukava "Eesti 2035", mis võeti vastu 2021. aastal. Vahepeal on maailma muutev sõda, aga see on isegi sinna arengukavasse ära mahtunud. See oli nii suur ja lai, et isegi totaalne muutus ei tekita tunnet, et äkki peaks midagi üle vaatama.

Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Tänan teid ja teie meeskonda tehtud töö eest ja töö eest, mida te igapäevaselt teete, ka tulevikus! Minu küsimus on sellest, et me siin aeg-ajalt saame aru, et meie erinevate ministeeriumide eelarvetes on raha, mida ministeeriumid näiteks ei tea. 2023. aastal avastati 100,4 miljonit Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kontol, mille olemasolu tükk aega ei teatud. Selle aasta alguses oli vaidlus selle üle, kas 100 miljonit on eelarves gaasijaama jaoks või mitte. Üks valitsusliige teadis, et on, teine ei tea, et on. Vaatame, kui palju, sadu miljoneid iga aastaga antakse raha üle järgmisse aastasse neid kasutamata vahendeid. Kas te näete või kas on vahepeal Rahandusministeeriumi ja ministeeriumide töökorralduses midagi muutunud, et me tulevikus ei peaks enam lugema selliseid asju, et kuskil on mingi raha, mille olemasolu Rahandusministeerium või konkreetne ministeerium ei tea? Kas see on paremaks muutunud?

Ma arvan, et kui probleemid ilmnevad, siis ikka on nii Rahandusministeerium kui ka ministeeriumid ise püüdnud olukorda parandada ja süsteemis muutust tekitada. Aga ma arvan, et see tuumpõhjus ei ole lahendatav lihtsalt sellisel viisil, et juhtus üks juhtum, vaatame, et samasuguseid asju enam ei juhtuks. See peamine probleem on minu meelest natuke see, et Rahandusministeerium on natuke kaotanud sellise … No ütleme siis teistpidi. Rahandusministeerium on öelnud, nagu ka selles vastuses meile, et ministeeriumid ise vastutavad oma eelarve täitmise eest. Sellega natuke minetatakse seda rolli, et Rahandusministeerium peab olema see, kes vaatab, kas reegleid täidetakse. Eelmisel aastal, kui ma teile siin ülevaadet tegin, kus me küsitlesime ministeeriumeid, siis ministeeriumid ise tõid välja selle, et kui varem oli arutelu eelarveläbirääkimiste üle, kus arutati raha eraldamise üle – kunagi kantslerina olin ma ka nendel, see oli tõsine eksam, Rahandusministeerium teadis väga hästi, kus raha on ja kus raha ei ole –, siis enam seda ei toimu, seda filtrit sellisel kujul vähemalt läbirääkimiste formaadis vahel ei ole. Nii et ma arvan, et natuke tuleb sellist riigi rahandusosakonna rolli Rahandusministeeriumis tõsta. Ma arvan, et tuleb paar sammu tagasi astuda endisesse aega.

Aivar Sõerd, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud riigikontrolör! Täpselt aasta tagasi oli teil fookuses teema viis aastat tegevuspõhist eelarvet ja selle kokkuvõte oli, et ikkagi see projekt on nagu läbi kukkunud. Nüüd me kuuleme, et asjad ei ole paremaks läinud. Tõepoolest, rahanduskomisjonis oli selle aasta eelarve aruteludel häirivalt palju, kuulsime mitmelt ministeeriumilt, et nendel tegevuspõhistel mõõdikutel ei ole seost rahaeraldistega, mõõdikutel puudub sisuline väärtus, mõõdikud on isetäituvad. Ma küsin seda, et kui te nüüd teeksite näiteks auditi ja hakkaksite hindama, kui palju see tegevuspõhine toredus ja programmipõhine mudeldamine maksab. Seal ei ole ainult ametnike sajad töötunnid, seal on tegevuspõhiste mudelite väljatöötamine, seal on IT-kulu, seal on kogu see näitajate süsteemi ülevalpidamine. Kui te teeksite sellise auditi, siis võib äkki juhtuda nii, et selgub, et kogu sellele tegevuspõhisele toredusele on läinud märkimisväärne raha ja see võib osutuda sisutule asjale kulutatud rahaks.

Aga eelmine aasata ma tõin välja selle, et paljud ministeeriumid ütlevad, et nad teevad tegelikult palju sellist tööd, mida nad muidu ei teeks, neil ei ole seda endal vaja ja nad ei tea, kas ka ilmtingimata teistel vaja on. Aga ma tooksin siia lisaks sellele kulule, mis sellele tööle, kus seda väärtust ministeeriumid ise ka ei leia, on tegelikult hoopis teine pool. See on see, et see eelarve ei võimalda Riigikogul ega avalikkusel näha sellel hetkel, kui seda eelarvet menetletakse, kus see raha läheb, ja küsida neid küsimusi, kas see raha peaks sinna minema või mitte. Kui see läbipaistvus oleks suurem, siis ma kujutan ette, et see sääst, mis tekib sellest, et mõned asjad jääksid tegemata – ma ei mõtle siin tohutut detailsust, ma arvan, et lihtsalt mõne sammu võrra detailsemaks informatsioon oleks kas või seletuskirjas –, siis ma arvan, et ka see on teatavas mõttes raha sääst. See on ju mõnes mõttes isegi veel olulisem, kui see läbipaistvus oleks natuke suurem. Saaks küsida ja kahtluse alla seada.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Tõesti, ka mina tänan põhjalike järelduste eest ja enamikule nendest saan ka alla kirjutada. Üks valdkond, mis minus tekitab küsimust, on ühistranspordi järeldused. Kuidagi jääb selline tunne, et kulud kasvaksid nagu pärmi peal, aga kuna ma ise olen ühistranspordi korraldamisega kokku puutunud, siis kui seda taandada reaalkilomeetri hinnale, mida makstakse välja teenusepakkujale, siis need hinnatõusud tegelikult ei ületa kaugeltki näiteks, just bussitranspordis, elukallidust. Kaugeltki mitte! Tegelikult peaks vaatama rohkem nende kulude sisse. Näiteks kui ikkagi … Või rongiliikluse puhul, kui veeremi kulu on miljoneid, 5–10 miljonit eurot viimase viie aasta jooksul kasvanud, millel ei ole mitte mingit seost reaalse liinikilomeetriga lihtsalt sellepärast, et meil kaubaronge ei sõida. Üks konkreetne küsimus ka. Kui palju te olete selle järelduse tegemisel suhelnud ühistranspordikeskuste inimestega?

Teie aeg!

Aitäh! Meil tegelikult eelnes üks pikem audit ühistranspordi teemal, umbes kolm nädalat varem. Ma täpsustan, et tegelikult, tähendab, see järeldus ei ole etteheitev sellele tõusule. Me nendime, et raha hulk teenuse jaoks kasvab, aga selle tulemusena ei muutu teenus ise, vaid samal tasemel teenuse osutamine jätkab. See oli see põhjus, miks seda tõusu näidata. Ma arvan, et ma siit ei suuda kohe leida sellest aastaaruandest, aga selles kolme nädala taguses aruandes oli ka täpselt sama loogika välja toodud, mida te küsisite, aga siin kokkuvõttes seda hetkel ei ole.

Peeter Tali, palun!

Austatav juhataja! Ja veel austatum riigikontrolör, tänan selge ja sirge jutu eest! Muidugi, aastaaruandes on see Kaitseministeeriumi valitsemisala osa muret tekitav, aga me oleme peaaegu otsustamas, et investeerida veel rohkem raha julgeolekusse. Te olete kindlasti teinud järelauditeid ja järelauditit ja järelauditeid. Kas te võite kinnitada meile, et RKIK ehk Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus on suuteline seda 5% reaalselt kaitsevõimeks pöörama? Ja veel üks uitmõte. Mis siis juhtuks, kui kulutamata raha ei saaks järgmise aasta eelarvesse üle kanda? Kui palju see vähendaks meie eelarvedefitsiiti?

Kahjuks ma ei saa ei kinnitada ega ümber lükata seda RKIK-iga seotud väidet, sest ma ei ole seda uurinud, kas ta on võimeline seda tegema või mitte. Küllap on kõik võimelised raha ära kulutama. Aga nüüd on küsimus selles, kas seda ka targalt tehakse. Ma saan kinnitada, et seda me vaatame. Meil Kaitseministeeriumi valitsemisala just nimelt nende probleemide tõttu ja ka lisanduva raha tõttu saab olema suurema tähelepanu all. Ja küllap me siis informeerime, mis see olukord on. Aga see on selles mõttes õige küsimus, et igasugune võimekuse ülehindamine tähendab tegelikult eelarveaasta mõttes koormust. Selles mõttes, et kulud küll lükkuvad järgmisse aastasse, aga need on kinni. Ja see on probleem. Aga mõned ülekantavad, ma igaks juhuks ütlen ka seda, et ega ülekantavate raha ei ole iseenesest probleem. Sest a) see kõigepealt aitab ära hoida aastalõpu kulutusi: b) väga paljud ülekantavad rahad on teataval viisil kohustustega seotud, nii et see osa läheb üle. Lihtsalt küsimus on selles, mis on see mõistlik suurus sellisel ülekantaval rahal.

Anti Poolamets, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma jätkan Kaitseministeeriumi haldusala teemal. Eks see minu meelest ole üks kurioosum, et selles ministeeriumis oli kaduma läinud selline asi nagu sisekontrolör. Fenomen, kus liiguvad ühed suurimad rahasummad ja ennäe, ei jätku raha sisekontrolöri jaoks. Kuidas üldse sellised asjad toimuda saavad? Ja minu küsimus on see, et nähes, et seal on tegevusliinid lappama läinud, lepinguid otsitakse nädalate ja kuude kaupa – kõige elementaarsem asi, et sul on üks kena riiul, kus on lepingud –, aga ei, nemad otsivad neid üles ja püüavad teile üle anda. Mul on tõesti küsimus jätkutegevuse kohta. Te ütlesite, et suurem tähelepanu Kaitseministeeriumi haldusalale, aga nüüd tuleks ju tõesti üks raport veel anda, kui nad lõpuks oma dokumendid üles leiavad. Millal seda oodata on?

Riigikontrolörina saan jälle rõõmusõnumeid tuua, et tegelikult Kaitseministeeriumis nüüd selle siseauditi funktsiooni tugevdamisega on tegeletud ja see on mehitatud. Nii et see on kindlasti positiivne. See, mis puudutab neid materjale, mida me kätte ei saanud sellel hetkel, kui me eelmist aruannet tegime, siis nüüd oleme need nimekirjad saanud, me töötame oma rütmis selle läbi. Ühel hetkel, kui me oleme valmis midagi ütlema, siis me kindlasti ütleme, aga lõpptulemus tuleb ikkagi aastaaruande raames, aga küllap saab ka vahepeal täpsemat infot jagada. Ühesõnaga, lihtsalt see peamine sõnum on see, et see informatsioon ja see materjal, mida me eelmise auditi käigus ei saanud, on nüüd meile kättesaadav.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Ma pean taas vabandama, et Riigikogu juhatus on pannud sind sellisesse idiootlikku olukorda. Siin oli palju kolleege, kes nädala päevakorra arutamisel rõhutasid, et niimoodi käituda ei tohiks. Ma palun siiralt vabandust. Aga see meie troika oli paraku järeleandmatu, et pole vahet, ükskõik kus kohta toppida kelle. Nii et veel kord: väga piinlik on. Aga küsimus. Küsimusi oleks muidugi palju sulle. Aga seesama, ka minu armastus, see tegevuspõhine eelarve, mida ma olen lugenud siin õhtuti ja öösiti ja hommikuti. Natukene on midagi valgust tulnud, aga jätkuvalt selline totter, mingite isetäituvate mõõdikute ja mingisugune selline labürint, mida ei saa võrrelda siin sooviga.

Teie aeg!

Jah. Minu küsimus on selline. Teie eelmise aasta raport ütles, et see viis aastat sellist mõttetust. Mida sina teeks, kui sa oleksid näiteks peaminister ja sul oleks see voli selle eelarve ... (Juhataja annab uuesti märku, et aeg on täis: "Aitäh!") Kas sa lõpetaks selle ära või …?

Aitäh! Kõigepealt, selle esimese teemaga seonduvalt, minu jaoks on alati pidupäev olla Riigikogu suures saalis, isegi kui öö on. Olen meeleldi siin ja tulen, nii nagu kutsutakse. Mida ma esimesena teeksin? Selleks ei pea peaminister olema, ma saan riigikontrolöri positsioonilt soovitada. On see, et ma ei teeks selliseid vahevariante, mida praegu riigieelarve baasseadustega on tehtud, sellepärast et selle üheks probleemiks on see, mille kohta Aivar Sõerd küsis, et see on jälle lisatöö natuke teistpidi teha. Ja lisaks sellele, kuna selles mitte midagi oluliselt ei muutu, siis ei ole sellel mõtet. Pigem jätame kas või ühe aasta vahele ja mõtleme põhimõtteliselt, et midagi teistpidi, sest ega iseenesest tulemustega raha sidumises ei ole probleem, küsimus on oskuses seda teha, ja selle, mida me oskame teha ja suudame teha, võiks ära teha sellisel kujul, aga mida ei oska, siis eelarve võiks ikkagi toimida juhtimisdokumendina. Hetkel on see mõnel juhul keeruline.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Tegelikult te toote meile ju väga kibeda tõe. Selle kibeda tõe sisu on see, et parlament tegelikult ei ole oma ülesannetega hakkama saanud. Just nimelt parlament, sest tegelikult mis veel ei ole parlamendi ülesanne kui mitte strateegiline vaade riigi kontekstis. Kõik need probleemid, mis te ju tegelikult esile toote, seisavad siin selle saali vastutusalas. Ja ausalt öeldes see on väga kurb, sest me ei suuda käituda peremehena. Kui me nüüd mõtleme selle peale, et ka siin saalis on sündinud riigivaraseadus ja kui me riigivara anname kasutusse, siis me alati ütleme, et riigivara peab kasutama heaperemehelikult, aga ometi, kui me teeme otsuseid riigieelarve kontekstis, siis me asendame selle sõna mitte riigivara hävitamisega, vaid räägime investeerimisvõlast. Ja tegelikult see on väga mõtlemist vääriv koht, mis te meile siia saali toote. Kas peaks riigieelarvet tulevikus üldse mäletama nii, et see vara, mis meil on, tuleb hoida korras ja kõigepealt tuleb tegeleda sellega, ja teine osa puudutab arendamist?

Nii ta on. See, mis puudutab teede säilitamist, siis nagu ma olen näitena toonud, see on nagu inimese hammastega, kild väljas on odavam, kui kolme aasta pärast katkist hammast parandada. Nii et tegelikult näiteks teede puhul on selge see, et see, mis jääb täna tegemata, see maksab mitte inflatsiooni pärast, vaid lihtsalt sellepärast, et midagi on tegemata ja on hiljem palju rohkem. Jah, selles mõttes see sõnum, mis meile paistis seda ülevaadet tehes transpordivaldkonnast, aga peegeldus ka teistel, et me tegelikult ei suuda oma kohustusi täita, mida esmajärjekorras tuleks teha. Samas on ikkagi väga palju uusi asju, mida tuleks teha. Kas me saame teha uusi asju, kui meil on vanad asjad ja kohustused inimeste ees muu hulgas, kes elu lõpuni peavad ootama oma kohta hoolekandeasutuses? See ei ole normaalne.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud ettekandja ausa ja põhjaliku ülevaate eest! Ja kui aus olla, siis see kibe tõde on masendav. Olukord, mida te kirjeldate, meenutab pankrotti mineva ettevõtte viimaseid kuid, kus keegi enam raha ei loe ega vastuta toimuva eest. Ma isegi mõistan, miks Riigikogu juhatus on teie ülevaate paigutanud hilisõhtusse, sest riigi rahaline olukord tõesti ei kannata päevavalgust. Minu küsimus on, kuivõrd on tekkinud olukorra kujunemisele kaasa aidanud selle tegevuspõhise eelarve rakendamine.

Mis puudutab nende kohustuste täitmist ja ambitsioonikate eesmärkide seadmist, siis seda on võimalik teha nii tegevuspõhise [eelarvega] kui ka tegevuspõhise eelarveta. Sellel on hoopis teised põhjused. Mis puudutab seda, kas me omame rahast ülevaadet ja äkki me olemasolevat raha saaksime paremini kasutada, vot seal peituvad võimalused, kui me selles tegevuspõhises – olgugi see kas või lõpuks mingis osas tegevuspõhine, aga et see oleks sellisel viisil arutatav, et oleks võimalik vaadata, kuhu raha läheb, kellele ja mille jaoks.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud riigikontrolör! Mul on küsimus ühistransporditeema kohta ja veidi ka järgmise aasta riigieelarve kohta. Näiteks ma ei suuda aru saada, kuivõrd selles eelarves lisas 3 kirjutatakse, et Elronile on piletidotatsioon ja liisingumaksete summa 48,5, pluss 4,5 miljonit, järgmises kohas on see projekti all 46,7 miljonit. Tegelikult ei ole võimalik eelarvest aru saada, millist summat planeeritakse. Siis on seesama, millest teie kokkuvõte räägib, et kui järgmine aasta on 38,2 miljonit planeeritud Eesti Raudteele kordategemiseks, siis millegipärast RES-is järgmisel kahel aastal pole planeeritud, kuigi kolm aastat tagasi vaadates on see summa suhteliselt adekvaatne, mis järgmise aasta eelarvesse on planeeritud. Nii et eeldada võib, ju see on siis valitsuse reservi pandud. Kas meil tegelikkuses on võimalik aru saada, kui palju meil näiteks, isegi kui me räägime ühistranspordist raudtee kontekstis, kui palju see meile tegelikkuses maksma läheb? Ja kui meil on raha vähe, siis Tartus planeeritakse 70 000 reisijat Riiga, aga siiski seda rongi nagu endiselt kuidagi millegipärast …

Teie aeg!

Vabandust!

Ma arvan, et kui me nüüd uurima hakkame, siis küll me selle numbri kokku saame. Ma ei ole kindel, kas eelarve abil, aga kindlasti, kui me küsime, siis mõne aja pärast on võimalik see informatsioon anda, kui huvi pakub. Nii et me saame seda teha.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, kõigepealt tänan teid ettekande eest! Me loeme siit, et 1,9 miljardit eurot on vaja Tartust ja Iklast Tallinna tee 2 + 2 ehitamiseks, aga eelarves seda raha ei ole. Ministeerium siis teeb Euroopa Liidule ettepaneku, et 2030. aasta asemel võiks see tee hoopis aastal 2050 valmis saada. Me teame, ohutuse koha pealt, liiklustiheduse koha pealt. Kas ikka on see loogiline, et lihtsalt valitsus otsustab ühel hetkel, et jumal temaga, mis seal väljaspool Tallinna toimub, peaasi, et siin Tallinnas midagi on? Teiseks, ma siin lugesin, et 20 miljonit on plaanitud raudtee peale reisijate arvuks. Täna ta läheneb sinna 8 miljonile. See on suhteliselt ebareaalne. Me näeme, kuidas raudtee-ehitus venib aastatega. Ma ei räägi Rail Balticust, mis on päris lootusetu, vaid isegi Tallinna–Tartu liin peaks ammu avatud olema, uued rongid sõitma, aga ikka ei sõida. (Juhataja: "Teie aeg!") Riik maksab selle kinni. Mis tunded tekivad, kui te ise selle kokku kirjutate, et sihuke päris tõsine jama on?

Mis puudutab põhimaanteede ehitamist, siis jälle positiivne on ju tegelikult see, et üle poole saab juba lähiajal nõuetele vastavusse viidud. See probleem, millele te osundate, on see, et see summa, mis on puudu selle ülejäänud osaks, ei ole mitte 1,9 miljardit, vaid 1,3–1,9 miljardit. See sõltub natuke nendest valikutest. Seda raha lihtsalt ei ole. Ka Riigikontrollina me ei oska soovitada, kust seda raha võtta. Aga see on plaan, et lükata edasi – ma olen aru saanud, et paljud teised riigid on samuti hädas nende teede ehitamisega. Sama olukord on paljudes teistes riikides. Siht on tõesti, et 121 kilomeetrit sellest 353-st soovitakse edasi lükata, mitte aastaks 2050, vaid enne 2050. aastat tuleks see siis valmis ehitada. Ja tõenäoliselt erandit ei saada. See raha, millest me räägime, et on puudu 300 miljonit, et seda teha. Mis puudutab raudteede temaatikat, siis jah, selles mõttes, mis puudutab neid eesmärke, siis nagu ma viitasin ka oma ettekandes, eesmärkide ambitsioonikuse probleem on ka siin küsimus. Nüüd on küsimus, kas otsused sünnivad sellest ambitsioonist või tegelikkusest lähtudes. Kui ambitsioonist, mis ei ole realistlik, siis me raiskame raha, aga kui tegelikkusest, siis see võib mõistlik olla.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma tuleks teema juurde, mis on alajaotuses "loodusväärtuste kaitse ja raied kaitstavates metsades". Ma räägin metsaraietest, mis olid väljavalitud Rail Balticu raudteetrassi rajamisel maharaiumiseks. Siin on kirjas, et Rail Balticu juhtum on selgelt näidanud, et Keskkonnaameti töökorraldus võimaldab jätkuvalt teha raieid aladel, mille suur loodusväärtus on ametile teada. Selle tagajärjeks oli suur looduslik ja majanduslik kahju ning selle tulemusel, selle kompenseerimisel tuli täiendavalt kaitse alla võtta 26 korda rohkem metsamaad. Me teame väga hästi, et riik tegelikult läks seejuures erametsade kallale, sest riigimetsi ei taheta kaitse alla võtta. Ma küsin, kuidas te hindate sellist käitumist, et riik käitub meie kõigi ühisvaraga metsa näol väga jõhkralt, peaasi et mingid suurprojektid saaksid ellu viidud, mis kunagi on käima lükatud. Räägime siinkohal ka tuuleparkidest, eks ole, mille rajamisel raadatakse lihtsalt metsa maha, see ei kasva enam kunagi tagasi. Kuidas te seda olukorda hindate? Kuidas me peaksime siin edasi minema?

Teie aeg!

See oli meie märtsikuus lõpetatud audit, kus me vaatasime tõesti selle näitena, oli Rail Balticu metsistega seotud ala, mis maha raiuti ja kus see kompensatsiooniala oli tõesti 26 korda suurem, mis tegelikult läks metsamajandamisest välja. Tegelikult see viga läks ka metsamajandusele Eesti mõttes väga palju maksma. Ja millest see tekkis, oli seotud sellega, et informatsioon oli nendes asutustes, kes raiete lubamise üle otsustavad, tegelikult olemas, aga ikkagi raiuti. (Saalist räägitakse.) Kuidas? Mis sellega edasi saab? Edasi saab see, et vähemalt selle aruande raames lubati meile, seda metsa loomulikult enam ei taasta, aga aruande raames lubati seda, et see süsteem, kus metsateatised, erinev informatsioon, mis seal iganes oli, liigub, et selle saaks korda. See on see, mis meie jaoks on oluline, et korda saab. Seda metsa ju ei taasta enam, see on selge.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea riigikontrolör! Ka mina tänan selle põhjaliku ülevaate eest ja üldse teie igapäevase töö eest auditite vallas, mis te olete erinevates valdkondades teinud ja need kitsaskohad ka meile arusaadavamaks teinud. Aga minu küsimus puudutab pigem teedehoidu ja teedeinvesteeringuid. Te olete olnud nende otsuste juures, olete näinud, kuidas valitsuses tehakse, olete auditeerinud eelarveid. Esimene koht alati, kui raha kipub puudu tulema, on ikkagi kuskilt need investeeringud maha tõmmata. Kui on planeeritud ka RES-is mingi mõistlik kasv, siis kui läheb raskeks, siis tõmmatakse need uuesti maha. Mida te soovitaksite meil teha siin Riigikogus, kui me hakkame riigieelarveid vastu võtma? Kas me peaksime valitsusele ütlema, et nii ei sobi, ja üritama säilitada mingit joont, kui see on võetud, või tõmmelda iga aasta edasi-tagasi?

Jah, see, mis puudutab eelarve tegemist, siis ma tegelikult … esimene aasta ja kõigil nendel aastatel, nendel hetkedel, kus tehakse eelarve valikuid, tegelikult valitsuse istungi nendest päevakorrapunktidest reeglina osa ei võta põhjusel, et ma ei taha jätta muljet, et ma aru saan, mis seal toimub. Ma tõesti ei saa alati sellest aru ja täpselt selliste küsimuste vältimiseks, miks ühte või teist asja tehti. Ja see ei ole ka minu asi, kuhu antakse, see ei ole Riigikontrolli asi. Riigikontrolli asi on vaadata, kas raha läheb sinna, kuhu plaaniti, ja nii edasi. Selles mõttes me raha jagamisel kaasa mitte mingil kujul ei räägi. Mis see küsimus nüüd oli? Ma seda vist ei tohi küsida?

Mida teha? (Saalist täpsustatakse.)

Okei.

Aga aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Seda saate täpsustada väljas Jaak Aabile täpsemalt. Aitäh teile! Ja nüüd läheme edasi läbirääkimiste juurde. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikontroll! Head kolleegid ja kuulajad! Kõigile meile on teada ütlus, et head ja odavat asja ei ole olemas. Kindlasti võib ta siin tuua igasuguseid näiteid ja võrdlusi, aga nii see kipub olema. Eesti transpordi ja liikuvuse valdkonnas me peame arvestama samaga. Me kas investeerime sinna valdkonda rohkem ja saame kvaliteeti kõigis suundades tõsta või me jääme tänase taseme juurde ning lepime olukorraga. Ka selleks peame leidma vahendeid juurde, aga see võiks olla tehtav. Meiega sarnase suurusega riigis Šveitsis on ühistranspordi selgroog rongiliiklus, mille kaudu on tehtud igapäevane töölkäimine võimalikus ka mitmesaja kilomeetri kauguselt ehk teatud mõttes on riik tehtud oluliselt väiksemaks. Aga territooriumi suurusega sarnasused Šveitsiga lõpevad. Nende rahvastiku tihedus on 217 inimest ruutkilomeetril, meil 30 inimest ruutkilomeetril. Nende SKT on meist 15 korda suurem ehk hea ühistransport maksabki palju. Nii nagu Riigikontrolli aruandest saime lugeda, siis eesmärkide võtmises on oldud väga lahked, aga katete pakkumise osas valitseb riigieelarves ja riigi eelarvestrateegias nendel ridadel suur puudus. Suures pildis on muidugi kõike võimalik kärpida, aga selle hind riigina ning ennekõike kaugemates piirkondades oleks ebaõiglaselt suur. Suurim mure on regionaalarengu pärast, kui ühel hetkel oleme olukorras, kus maal elamine ei ole ilma isikliku autota enam võimalik. Tegelikult oleks täpsem öelda, et maal saab küll elada, aga linnas käimine sõltub sellisel juhul naabrist või sugulase auto olemasolust. Millised on aga meie valikud? Üheselt selge on see, et kõiki planeeritud tegevusi ega investeeringuid ei saa Eesti riigieelarve vaates kuidagi realiseerida. Meie peamine mure ning märgukoht on see, et otsuseid tehes arvestaksime alati regionaalse aspektiga. Kui me soovime igas Eesti paigas hoida elu, siis me vajame seal toimivat ühistransporti, ja kui soovime, et seal elaksid ka tööealised elanikud ja nende lapsed, siis peab ühistransport sinna liikuma vähemalt kaks korda päevas. Ja ka sellisel juhul tuleks näiteks huvihariduse transport veel eraldi korraldada. Lahendustena on pakutud erinevaid kombineeritud viise ja seda veel väiksemate busside näol kui ka nõudepõhisuse transpordi pakkumise näol. Kahjuks praktika ja pilootprojektid näitavad, et kokkuhoidu seal ikka ei ole võimalik saavutada ja hea ühistransport nõuaks ikka rohkem raha. Lisaks ei tohi me unustada seda, et mida paremini on korraldatud ühistransport, seda väiksem on surve ka meie teedeehituseks ja remondiks. Tänase rahastusega me ühistranspordivajadusi ei suuda olemasoleval tasemel säilitada. Vaadates otsa väljakutsetele ka teistes valdkondades, tundub perspektiiv ühistranspordivahendeid juurde saada veelgi nukram. Hõreda asustusega ja põhjamaise kliimaga riik on ühistranspordi vaates väga suur väljakutse ning seda keerukust lisavad veel meie saartega seotud ühistranspordiväljakutsed, milliseid väljakutseid näiteks meie naabritel Balti riikides ei ole. Mida me palume koalitsioonil edaspidistes sammudes kindlasti arvestada? Et kõiki otsuseid tehes pandaks ette ennekõike maapiirkondade inimeste prillid, sest kasvupiirkondade inimesed saavad vajaduse korral ka kehvema ühistranspordiga ja kehvema teede olukorraga paaril korral kuus suvekoju või vanematekoju ikka. Maal igapäevaselt elavad pered aga tunnetaksid seda kohe ning jätkuks veel kiiremini see trend, kus 20 aastaga on 140 000 inimest teistest Eesti piirkondadest liikunud Harjumaale. Kokku võttes oleks kõigile parem, et mida varem me tunnistame, et tänase maksumudeliga ning üha õhemaks lihvitud riigiga me elu maapiirkondades teeme üha nukramaks. Tallinnas või teistes suuremates keskustes elades ei pruugita seda isegi tähele panna, aga rõhutan üle, et riiklik ühistransport on jätkuvalt paljudele eestlastele ainus liikumisvõimalus. Seda tänu sarnastele aruannetele küll kuuldakse, aga seda ei tunnetata. Me veel kord täname ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Riigikontrolli selle aruande eest ja oleme jätkuvalt valmis igakülgselt toetama ühistranspordi arutelusid ja nendes igakülgselt ka kaasa lööma. Aga ei ole mõtet luua illusioone, et tööealisi inimesi me saaksime ühistranspordi kasutajateks ilma ühistransporti kiiremaks ja mugavamaks tegemata ehk olulisel määral vahendeid juurde panemata. Aitäh!

Järgmisena Isamaa fraktsiooni nimel Andres Metsoja.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud riigikontrolör! Taas suutsite meid heas mõttes üllatada. See teie pilk erinevate ülevaadete ja auditite näol annab lootust ja värskust – selles mõttes värskust, et mida teha teisiti. Seda tegelikult siin saalis ja sellele ongi vaja mõelda, mida teha teisiti. Alustades eelarvest, võib-olla tulekski just nimelt keskenduda sellele, et printsipiaalne lihtsus elus seisneb ju selles, et need asjad, mis sul on, tuleb hoida korras. Emotsiooniostudega saab tegeleda siis, kui selleks on vahendeid. Ma ei taha kindlasti öelda, et meil ei peaks olema ambitsiooni, aga meil peaks olema ka piisavalt realismi. Minu meelest on nõnda, et kui me planeerime uusi asju, uusi tegevusi, siis me peame suutma samal ajal öelda, et see uus väärtus, mida me loome, tõmbab midagi kokku. Sageli seda ei tehta. Võtame kas või selle palju räägitud Rail Balticu trassi. Kui me oleme otsustanud, et meil on vaja siduda ennast Euroopa sees Euroopaga, siis samal ajal me võiksime öelda, et Eesti sees paralleelrongiliiklus kahel trassikoridoril, näiteks Raplani, ei ole mõistlik eesmärk. Pärnu maakonnas suudeti seda teha, aga kahjuks kaugemale ei ole liigutud. Veelgi enam, see trass on ära renoveeritud ja ma saan aru, et kehtib see mõte, et me peamegi kahte trassikoridori Raplani. Kas see on mõistlik, kas see on jõukohane, otstarbekas? Sellele küsimusele peab tegelikult vastama juba midagi tehes. Kui me räägime sellest, et meie prioriteet on tõsta oma eelarve tulusid ja riigi kaitsevõimet kaitsetööstusparkidega, siis ei ole vist väga otstarbekas iga kord alustada nullist, leida maaüksus, mis asub riigi varal ehk riigimaal, ja alustada nullist. Samal ajal oleme teinud otsuse luua sama riigi rahaga põhimõtteliselt riigiettevõtte kaudu Baltimaade suurim taastuvenergia park, näiteks Tootsi-Sopi pargi näol, kuhu me ehitame valmis teedevõrgu, kuhu me rajame kuivendussüsteemid. Seal on samamoodi olemas riigimaa, millelt on turvas ära kaevandatud ja mille lisandväärtus on seal toodetav taastuvenergia. Aga me ei suuda neid kahte asja kokku panna isegi siis, kui on eelvaliku alad, me välistame, me ei liida omavahel kokku neid tegevusi ja püüame siis teha selle raha eest midagi uut kuhugi uude kohta. Tegelikult võtab selle näidete baasi kokku ju sõna "säästlikkus". Me iga päev räägime siin saalis sellest, kuidas me peame oma keskkonda hoidma, kuidas me peame käituma säästlikult, aga millegipärast tegevuskavades ei lähe need asjad kokku. Ja paratamatult tuleb küsida, kus on see viga, kas see probleem on parlamendis, kas meie valitsusasutused ei haaku kokku oma tegevuses, puudub tervikpilt või kus see probleem päriselt on. Eesti on piisavalt väike, et tegelikult üsna lihtsate vahenditega see tervikpilt kokku panna. Kui liikuda edasi selle mõttekäiguga ühistranspordi suunas … Ma palun lisaaega kolm minutit.

Kolm minutit lisaks.

Kui liikuda selle käsitlusega ühistranspordimaailma, siis meil on tekkinud ühistranspordikeskused, mis minu arvates on olnud positiivne näide, kus võimalikult lähedal korraldadagi seda transporditeenuse kättesaadavust erinevate transpordiliikide vahel, olgu see sotsiaaltransport, olgu see koolitransport, olgu see tegelikult ka kommertsliinide korraldus või siis subsideeritud maakonnaühendused. Aga kui me oleme teinud otsuse, et see transport võiks olla täielikult maksumaksja kulul, siis teatud piirkonnad on otsustanud, et nad ei taha seda täielikult teha maksumaksja kulul, ja nad näevad, et see osalus, mida tarbija kohapeal maksab, on tähtis. Siis mida me teeme riigina? Me riigina ütleme, et me tegelikult ei anna teile seda teenitud raha tagasi sinna piirkonda, vaid me jagame selle nende piirkondade vahel laiali, kes teevad seda täielikult maksumaksja kulul. Täiesti ebaõnnestunud strateegiline vaade! Siis me püüame arutada ja leida lahendusi, kuidas muuta nendele inimestele transport paremaks, kes on valmis selle eest rohkem maksma ühistranspordi näol. Veelgi enam, me räägime kruusateede võrgust ja räägime ju jätkuvalt sellest, et kui me 30 aasta jooksul või 30 pluss aasta jooksul ühistransporti teatud piirkondadesse ei ole jõudnud viia, siis me loome ootuse, et see transport ühistranspordi näol sinna kunagi jõuab. Kas nõudetranspordina või mingil muul viisil. No tegelikult me ajame häma. Ei jõua! See ühistransport ei jõua nendesse piirkondadesse mitte kunagi. Vähim, mida me saame nendele inimestele, peredele ja ettevõtetele pakkuda, on see õng ehk tee, maantee. Me saame anda neile õnge, selle kala nad peavad püüdma ise. Kui me ei paku neile ka lootust, et riik ühel hetkel jõuab nende juurde nagu kaasaegse maanteega, mis oleks teeääred niidetud ja kraavid korras, siis see ei peagi olema lõputult nagu ilus mustkate, see võib ka olla korras kruusatee, aga kui me isegi seda ei suuda tagada, siis sellist ilusat udujuttu ajada nendele inimestel ei ole enam mõtet, sest nad ei usu meid. Enam ei usu! Ja lõpuks ma tahaksingi jõuda selle jutuga sinnamaani, et miks ma oma küsimust esitades olin Riigikogu suhtes kriitiline. Me ei suuda käituda peremehena. Ma ei tea, kas me suudame käituda sulasena. Aga peremeheks olemise mõte on võtta vastutus selle vara eest, mis on, ja luua perspektiivi. Täna tundub, et tegelikult mõlemaga on kehvasti. Nii et see ülevaade paneb vaatama peeglisse ja kindlasti saab paremini. Kindlasti saab paremini. Kindlasti saame teha meie paremini, et see ülevaade järgmine kord näeks ilusam välja, sest aus vastus on see, et kõik Eesti inimesed ütlevad, et Eestis on elu lõppkokkuvõttes läinud paremaks. Neid inimesi, kes tuleks ja ütleks, et kõik on läinud halvemaks, on, aga neid on vähe. Aga lootust on järjest vähem. Aitäh!

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud riigikontrolör ja vähesed kolleegid! Kohe saabub südaöö. See, mida Toomas Kivimägi meile lubas siin esmaspäeval, et olge rahulikud, mina tean, lõpetame varakult. Kus sa, Toomas, oled nüüd, magad praegu või? Aga see selleks. Nii et vabandan taas, väga piinlik, et minu meelest aasta üks kõige olulisemaid sündmusi siin Riigikogus on see, kui riigikontrolör saabub siia rääkima olukorrast riigis. Ja nüüd lükata ta … Kuigi jah, Janar on tõesti reibas ja tõesti ei ole probleemi ka õhtul tulla välja siia või öösel, aga see on sügavalt alandav, nii olulise institutsiooni … No president tahaks tulla ka rääkima, võiks lükata ta ka öö hakule. Las tuleb räägib siin. Ega Alar on, ka ei lähe nii vara magama. Aga see ei ole soliidne. Aga see selleks. Aasta kõige olulisem ettekanne nii-öelda keskööl või enne seda. Kus me tegelikult oleme? Me oleme tegelikult totaalselt võõrandunud. Usalduskriis on maksimaalne, mis olla saab. Ei usaldata mitte ainult oma naabrimeest, eksperte, meediat, poliitikuid loomulikult mitte. Ja selles olukorras me oleme reaalselt. Riigikontrolör on öelnud, et ebarealistlikud arengukavad viivad ka võõrandumisele. Ma olen sellega täiesti nõus. Needsamad need paralleelreaalsused, paralleelmaailmad, need arengukavad, mis ei ole realistlikud tihti, need viivad samuti võõrandumiseni. Ja riigikontrolör on öelnud, et transpordi- ja liikuvusvaldkonnas on need asjad ühed kõige paremad näited. Ma ei hakka kordama, mida siin raamatus on suurepäraselt üles loetud. Et 300 miljonit on puudu, et põhivõrguteed korda teha. Palju meil on siin? 353 kilomeetrit neid on, aga 130 on vastavalt nõuetele olemas. 300 miljonit puudu. Noh, 145 miljonit tolmuvabaks nende kruusateede tegemine. Rail Balticust ei hakka rääkimagi, mis siin on. Täna hommikul oli meil fraktsioonis kohtumine Euroopa Liidu järgmise eelarvekava, selle 6,7 miljardi jagamise võimaluste ja nende, ja Rail Baltic oli seal loomulikult üks olulisimaid teemasid, et kust me saaksime kraapida sealt veel raha kokku. Noh, jah, et lätlased on veel mökumad, eriti sinnapoole, kui meie poole peaks raudteed ehitama. Meie, leedulased oleme enam-vähem nii midagi liigutanud. Ja neid näiteid ei hakka, neid arve siin lugema ette. Liiklussurmad, teede olukord, rööbaste tekkimise need indeksid, mis siin on, teeinimesed oskavad mõõta ja öelda, mis asjad need on, rööpad on nagu sügavamaks läinud. Aga need on kõik sellised detailid. Kui praegu jutt on transpordist, aga Andres Metsoja ütles õigesti, et tegelikult elu on ilus. Ja võib-olla, nagu ka Jürgen Ligi armastab öelda, et nii head elu pole kunagi varem olnud. Aga paljud, kellel on raskusi kuu lõpul toidu muretsemisega, nad ei ole sellega nõus. Või puudega inimesed. Mida mulle on rääkinud vanaprouad, mida Helmen hea täna tuletas ka meelde: puudetoetus tõusis kolme tikutoosi jagu, 15 senti. Kujutage ette, 15 senti Eesti riik andis puudega inimestele sel aastal juurde puudetoetust. 15 senti, see on naeruväärne, piinlik ja nii edasi. Nii et tegelikult elu Eestis on ilus, loodus on ilus, palju tarku inimesi on, aga uskumatult palju lolle asju tehakse.

Kas soovite lisaaega?

Jah, paar minutit.

Kaks minutit lisaks.

Kolm. Ja mida ma tahtsin öelda? No tegelikult on enamik asju juba siin ära öeldud. Miks juhtub riigis, kus on palju tarku inimesi, nii palju lollusi tehakse? No ei jõua rääkida minu lemmikust ja Aivari lemmikust, eelarvest, tegevuspõhisest eelarvest. Ma arvan, et kunagi peaks kirjutama sellest korraliku sellise raamatu. Ma olen hakanud kirjutama ka selle, noh kõik need mõõdikute maailmad ja selline … Noh, siga ka ei söö, maal öeldakse selle kohta. Ja natukene nagu liigub sinnapoole, kus peaks olema. Aga see, mis on soomlastel – kui palju siit Soomesse on üle lahe? – või Eesti eelmise vabariigi ajal, need näited, mis on minulgi raamaturiiulis, mida riigikontrolör on kinkinud mulle ka, saab aru, kust raha tuleb, kuhu läheb. See muudaks ka meie töö lihtsamaks. Järgmine nädal teine lugemine, noh. Kust sa võtad? See on täitsa kasutu dokument, suur paks kapsas, eks ju, kus on palju igasuguseid isetäituvaid ja muid asju, neid mõõdikuid ja kõike muud, aga seda kasutada on praktiliselt võimatu. Kust sa võtad raha, noh? Väga raske. No Aivar leidis seal natuke üles ja Mart Võrklaev ka natukene siit ja sealt. Ja see ongi see reaalsus, võõrandumine ja ilus riik, kus on palju tarku inimesi, aga väga palju lolle otsuseid. Ma tunnistan ka ausalt, et me oleme, meie käes peaks võim olema, aga tegelikult me oleme laisad, lodevad tihti, mugavad, aga ei tohiks olla. Ja valitsus siis ütleb, kuidas asjalood on, milline on eelarve ja sööge või närige muru ja rong läheb edasi. Nii ei tohiks olla. Aga veel kord, vabandust, juba on hommikutunnid. Aga meil und vähemalt ei ole. Aitäh!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head öised üleval olijad! Riigikontroll on järjekordselt juhtinud tähelepanu probleemidele, mis puudutavad riigieelarve koostamist, täitmist ja järelevalvet. Need tähelepanekud ei ole uued. Tegemist on korduvate murekohtadega, millele on aastate jooksul korduvalt tähelepanu juhitud ning mille lahendamiseks on Riigikontroll teinud Rahandusministeeriumile mitmeid soovitusi. Kuigi Rahandusministeerium on alustanud uue riigieelarve seaduse väljatöötamist ja täiendanud eelarvestamise käsiraamatut, näeme, et tegelikud probleemid eelarve distsipliinis ja läbipaistvuses püsivad endiselt. 2024. aasta auditiaruande põhjal jätkub Vabariigi Valitsuse reservi mahu vähenemine: 149 miljonilt 143 miljonile eurole. Kuid oluline ei ole üksnes summa, vaid ka see, kuidas ja milleks reservi kasutatakse. Tervelt 85% reservist jagati sihtotstarbeliselt mitte ootamatute, vaid juba varasemalt otsustatud tegevuste rahastamiseks. See tähendab, et reservi kasutatakse üha enam planeeritud kulutuste katmiseks, mitte ettenägematute olukordade lahendamiseks, milleks see algselt loodi. Veelgi murettekitavam on asjaolu, et ligi pool sihtotstarbeliselt jaotatud summast 43% eraldati alles viimastel kuudel. On ilmne, et novembris või detsembris tehtud rahastamisotsuste puhul ei jõuta kõiki eraldisi enam kasutada, mistõttu kanduvad summad üle järgmisesse aastasse. Nii tekib olukord, kus raha, mis peaks toetama konkreetse eelarveaasta eesmärke, hakkab tegelikult liikuma edasi tulevikku ja eelarveaasta piir kaotab oma tähenduse. Veelgi enam, Riigikontroll leidis, et üks 2024. aasta reservi rahaeralduse otsus tehti järgmisel kalendriaastal, 7. jaanuaril 2025, kuid vormistati tagasi 2024. aastasse. Selline praktika õõnestab eelarveaasta lõplikkuse põhimõtet ja vähendab avalikkuse usaldust eelarve õige järgimise vastu. Auditi käigus selgus ka, et 2025. aastasse kanti üle Vabariigi Valitsuse reservi jääke kokku 109,2 miljoni euro ulatuses. Riigikontrolli arvutuste kohaselt oleks see summa pidanud olema 36,3 miljonit eurot väiksem, sest Rahandusministeerium kandis ekslikult edasi juba 2023. aasta jääke. Selline olukord ei ole esmakordne. Sarnaseid rikkumisi tuvastati ka eelmisel aastal. Kui 2023. aastast kanti 2024. aastasse seadusega lubatust rohkem jääke 9,3 miljoni euro ulatuses, siis nüüd on eksimus ligi neli korda suurem. See näitab, et süsteemsed probleemid pole kadunud, vaid hoopis süvenenud. Riigikontroll rõhutab õigustatult, et kogu Vabariigi Valitsuse reservi tuleb käsitleda ühtse tervikuna, mitte jagada seda osadeks. Praegune Rahandusministeeriumi tõlgendus loob olukorra, kus sama raha kasutamist saab pikendada mitme aasta võrra, kuigi seaduse mõte on selgelt vastupidine. Ka eelarve jääkide kinnitamine võttis taas liigselt aega. Jäägid kinnitati alles viis kuni kuus kuud pärast pärast eelarveaasta lõppu. Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Selline venitamine vähendab eelarve aastaaruannete usaldusväärsust ja teeb järelevalve keerukaks. Kokkuvõttes viidi 2024. aastast 2025. aastasse üle 1,7 miljardit eurot, mis moodustab ligi 9% eelarve mahust. See on 130 miljonit rohkem kui aasta varem. Me peame küsima, kas selline praktika on kooskõlas vastutustundliku eelarvepoliitika põhimõtetega. Head kolleegid! Riigikontrolli töö näitab, et meil ei ole vaja mitte ainult uusi seadusi ja juhendeid, vaid ka muutust mõtteviisis. Eelarve peab olema selge, õiglane, ajaliselt piiritletud dokument, mitte paindlik tööriist, mille abil eelarveaastaid venitatakse ja kohustusi edasi lükatakse. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sellega ma siis lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise. Suur tänu, riigikontrolör Janar Holm, meile selle ülevaate andmise eest!