Täiskogu istungite kaupa: Martin Helme

Vastasseis on suunatud Reformierakonna valitsuse ja kliimaminister Yoko Alenderi vastu, keda süüdistatakse isiklikus ebakompetentsuses ja valetamise mustris. Kriitika on intensiivne ja isiklik, süüdistades valitsuse liikmeid (Alender, Kasemets, Michal, Keldo) hiigelkorruptsioonis ja sidemetes ärimeestega. Kompromiss on välistatud, kuna vastaspoolt peetakse kuritegelikuks "röövplaani" elluviijaks, keda kaitseb justiitssüsteem.

Kriitika on suunatud menetlusliku fookuse liigsele laienemisele lihtsa seaduse arutelul, mis viitab rahulolematusele protseduuriga. Konkreetseid vastaseid või poliitilisi rühmitusi ei nimetata.

Tugev vastuseis on suunatud koalitsioonile ja eriti sotsiaaldemokraatidele ("sotsid"), keda süüdistatakse väljapressimises ja põhiseadust halvendava lahenduse pealesurumises. Kriitika on nii poliitiline (sisuline) kui ka protseduuriline (koalitsiooni hääletamisstrateegia). Kompromiss on kategooriliselt välistatud, kuna see ei vasta puhtale lahendusele.

Peamine vastane on Reformierakond ja selle ministrid (Kristen Michal, Jürgen Ligi, Lauri Läänemets, Keit Kasemets), keda süüdistatakse korruptsioonis, valetamises ja ülbuses. Kriitika on valdavalt isiklik ja moraalne, ulatudes süüdistusteni liitlaste solvamises ja rahvusriigi ründamises. Kompromiss on välistatud, eesmärk on valitsuse kohene kukutamine, kuna iga päev võimul teeb Eestile kahju.

Peamised vastased on Reformierakond ja Sotsiaaldemokraadid, keda süüdistatakse topeltstandardites, korruptsiooni talumises ja põhiseadusevastases käitumises. Kriitika on intensiivne ja ideoloogiline, sildistades vastaseid "äärmusvasakpoolseteks" ja demokraatia rikkujaiks. Eriti teravalt rünnatakse Lauri Läänemetsa ja Hanah Lahet liitlassuhete kahjustamise eest.

Peamised vastased on valitsus tervikuna (mandaadi küsimus) ja eriti kolleeg Läänemets. Kriitika on intensiivne ja mitmetasandiline, hõlmates nii välispoliitilisi vigu (liitlassuhete rikkumine) kui ka isiklikke rünnakuid ja insinuatsioone.