Täiskogu istungite kaupa: Mart Helme

Vastuseis on suunatud konkreetselt Indrek Saare kandidatuurile, mille toetamist kõneleja keeldub. See vastuseis on isikustatud, kuid väljendub leebelt (erapooletuks jäämine), et vältida otsest konflikti laiemalt Eesti delegatsiooniga.

Peamine kriitika on suunatud praegusele valitsusele, keda süüdistatakse ebapiisavas strateegilises planeerimises ja liigses lootmises liitlaste abile. Kriitika on poliitika- ja strateegiapõhine, rõhutades, et sõda on dünaamiline nähtus, mis nõuab enamat kui lihtsalt olemasolevate relvasüsteemide linnukeste kirjapanemist. Eriti tuuakse esile valitsuse suutmatus tagada logistiline vastupidavus ja kohalik tootmine.

Peamine vastane on valitsuskoalitsioon, eriti Reformierakond, keda süüdistatakse kommunistlikus lähenemises, klassivihas ja omandi laostamises. Kriitika on tugevalt ideoloogiline, süüdistades valitsust monopolistlike kapitalistide ja "Brüsseli käskude" teenimises. Rünnakute intensiivsus on väga kõrge, heites ette vastutust liiklussurmade eest ja nimetades valitsuse tegevust stalinismiks.

Kriitika on suunatud poliitikale, mis pakub vaid ajutisi lahendusi (nt koolide, lasteaedade ja raamatukogude kokkuviimine kogukonnamajadeks), mis ei ole jätkusuutlikud ega piisavad. Kõige teravam vastuseis on suunatud otsustele sulgeda väikekoole, mida peetakse vastutustundetuks tegevuseks. Kriitika on suunatud poliitilisele suunale, mis ei suuda lahendada regionaalpoliitika puudumist.

Kriitika on suunatud riigiasutuste või ametnike ("asjapulgad") vastu, kes kasutavad invasiivseid ja vananenud pakikontrolli meetodeid. Vastuseis on intensiivne ja protseduuriline, sildistades need tegevused autoritaarseks ja salajaseks, viidates "mustadele ruumidele" ja "ohranka stiilile".

Peamine kriitika on suunatud Reformierakonnale ja liberaalidele, keda süüdistatakse maaelu hävitamises ja Vene propagandale võimaluste andmises. Kriitika on intensiivne ja laiaulatuslik, hõlmates nii majanduspoliitilisi otsuseid (automaks, bussiliinid) kui ka ideoloogilisi väärtusküsimusi (pronkssõdur). Valitsust süüdistatakse hirmutamises ja loogikavigades julgeolekuküsimustes.

Peamine kriitika on suunatud riiklike õiguskaitseorganite, eelkõige Prokuratuuri ja Keskkriminaalpolitsei vastu. Kriitika on intensiivne ja puudutab nii menetluslikke ebaõnnestumisi (variuurimine) kui ka eetilist käitumist (võimu kuritarvitamine, dokumentide võltsimine). Prokuratuuri nimetatakse otseselt poliitiliseks instrumendiks repressioonide elluviimiseks.

Peamised kriitika objektid on peaminister Kaja Kallas ja Reformierakond, keda süüdistatakse riigi hävitamises ja kuritegelikus tegevuses. Kriitika on nii poliitiline (kaitsevõime puudulikkus, Rail Balticu raiskamine) kui ka isiklik/protseduuriline (ülbus, vastamisest kõrvalehoidmine, ebaausus). Vastasseis on intensiivne ja kompromissitu, vihjates, et valitsus töötab "süvariigi" ja "globalistide" heaks ning viib ellu Putini eesmärke (Karaganovi doktriin).

Vastasseis on suunatud valitsuse maksutõusude poliitikale, nõudes arvutusi nende mõju kohta. Lisaks kritiseeritakse kaudselt istungi juhatajat ja Keskerakonna liikmeid hääletusprotseduuri venitamise tõttu, mis viitab protseduurilisele ja poliitilisele kriitikale. Kompromissivalmidust ei väljendata, vaid esitatakse teravaid küsimusi.

Peamine vastane on peaminister Kaja Kallas ja valitsus, keda kritiseeritakse nii poliitiliselt (finantside halb juhtimine, julgeoleku ebakindlus) kui ka isiklikult (nimetades peaministrit "käpardiks"). Rünnakud on intensiivsed, süüdistades valitsust stratkomi jutupunktide korrutamises, musta äri tegemises (Nordicaga) ja avaliku arvamuse täielikus eiramises. Kompromissivalmidus puudub.