Täiskogu istungite kaupa: Helle-Moonika Helme

Retooriline stiil on formaalne ja küsitlev, pöördudes "Hea juhataja" ja "Hea ettekandja" poole. Kõneleja keskendub loogilistele ja protseduurilistele küsimustele, et saada selgust ajakava põhjendustes ja pikaajalistes tagajärgedes, vältides emotsionaalseid apelle.

Retooriline stiil on äärmiselt võitlev, sarkastiline ja süüdistav, kasutades korduvalt väljendit "puhas trollimine" valitsuse tegevuse kirjeldamiseks. Kõneleja kasutab emotsionaalseid apelle, viidates vägistamistele ja mõrtsukatele, ning heidab ministrile ette "pulbitsevat eneseõigustamist" ja lapsikuid väljendeid. Ta kasutab irooniat, et naeruvääristada vastaspoole argumente, näiteks fraasi "riigile kasulik haridusprojekt".

Retooriline stiil on süüdistav ja konfronteeriv, keskendudes vastaspoole väidetavale ebaaususele ja varjamisele ("seda ei julgetud inimestele öelda"). Kasutatakse ajaloolist meenutust ja retoorilisi küsimusi ("kas meil on nüüd siis julgeolekut rohkem või pigem vähem"), et seada kahtluse alla eelnõu tagajärjed.

Retooriline stiil on väga võitlev, süüdistav ja irooniline, kasutades tugevaid emotsionaalseid apelle ja isiklikke rünnakuid (nt ministri nimetamine poliitaktivistiks ja parteisõduriks). Kasutatakse korduvalt teravaid väljendeid (nt "kognitiivne dissonants," "kummitempel," "mõrapead") ning rõhutatakse valitsuse tegevuse hävituslikkust. Kõneleja esitab oma seisukohti küsimuste ja retooriliste hüüatuste kaudu, keskendudes pigem ideoloogilisele ja moraalsele hukkamõistule kui neutraalsele andmeanalüüsile.

Retooriline stiil on kriitiline ja võitlev, kasutades tugevaid moraalseid ja eetilisi apelle, näiteks võrreldes talumistasusid põlisrahvaste maa äraostmisega klaaspärlite eest. Kasutatakse korduvalt retoorilisi küsimusi ja hüpoteetilisi juhtumeid (nt COVID-i vaktsiinide reklaam) kehtiva menetlusloogika kritiseerimiseks. Toon on süüdistav ja nõuab selgitusi.

Retooriline stiil on väga ründav, kriitiline ja tungiv, süüdistades peaministrit pooltõdede ja valede esitamises. Kõneleja tasakaalustab emotsionaalseid väiteid ("väga hull," "punane latern") loogiliste argumentidega, esitades detailse näite kahelapselise pere eelarvest ja nõudes konkreetseid arvutusi. Ta kasutab analoogiat "uss sööb oma saba" inflatsiooni ja palgatõusu seose kirjeldamiseks.

Retooriline stiil on terav, konfronteeriv ja kriitiline, kasutades tugevaid süüdistusi (nt riigi propaganda võimendamine). Kasutatakse retoorilisi küsimusi ja irooniat, et juhtida tähelepanu valitsuse prioriteetide ebakõladele. Kuigi esitatakse faktilisi andmeid (eelarve summad, uuringud), on toon emotsionaalselt laetud, eriti e-valimiste ja prioriteetide teemal.