Täiskogu istungite kaupa: Kalle Grünthal

Retooriline stiil on küsitlev, püsiv ja täpsustav, keskendudes loogilisele selgusele. Kõneleja kasutab korduvaid küsimusi ("Ma ikkagi tahaksin täpsustada") eesmärgiga tagada reeglite üheselt mõistetav tõlgendus, hoides tooni formaalsena.

Retooriline stiil on formaalne ja protseduuriline, esitades küsimuse Riigikogu juhatusele õigusliku selgituse saamiseks. Toon on kriitiline, viidates ootusele "mitte valetamist" ja keskendudes loogilisele arutlusele seaduse ja immuniteedi piiride üle.

Retooriline stiil on konfronteeriv, nõudlik ja testiv, seades kahtluse alla eelnõu esitaja ettevalmistuse ja teadmised. Kasutatakse tugevaid emotsionaalseid võrdlusi (viide Nõukogude Liidule) rõhutamaks iseseisvuse kaotamise ohtu, kombineerides seda juriidiliste detailide täpse analüüsiga.

Stiil on kriitiline ja tungiv, rõhutades ohutuse ja riigikaitse prioriteetsust. Kasutab tugevaid vastandusi (riigikaitse vs. välisfirmade toetamine) ja loogilisi võrdlusi (liiklusohutus), et põhjendada regulatsiooni puudumise ohtlikkust. Apelleerib rahvuslikule konsensusele, väites, et Eestimaal pole inimest, kes räägiks riigikaitse tähtsuse osas vastupidist juttu.

Kõnestiil on terav, otsekohene ja emotsionaalne, kasutades reservväelaste kirju olukorra tõsiduse rõhutamiseks ja apelleerides kuulajate südametunnistusele. Esineja kasutab tugevaid metafoore ("kuningas on alasti", valitsus "sülitab näkku reservväelastele") ja süüdistab valitsust hoolimatuses. Kuigi esitatakse konkreetseid numbreid, on argumentatsioon peamiselt moraalne ja väärtuspõhine, rõhutades kohese tegutsemise vajadust.

Kõneleja stiil on väga konfronteeriv ja ründav, kasutades isiklikke süüdistusi (nt ministri süüdistamine "mania grandiosa" ehk suurushullustuses) ja ettekandja kompetentsi kahtluse alla seadmist. Ta ühendab juriidilis-protseduurilised nõudmised (normide küsimine) tugevate emotsionaalsete ja ideoloogiliste apellidega rahva hääbumise teemal. Toon on süüdistav ja nõudlik.

Toon on probleemi tõsiduse osas kiireloomuline ja murelik, kirjeldades iibeprobleemi kui "väga teravat". Küsimuse esitamisel on kõneleja otsekohene ja protseduuriline, kasutades loogilist apellatsiooni, viidates teadlaste autoriteedile ja varasemale praktikale rakkerühmade loomisel.

Retooriline stiil on provokatiivne, skeptiline ja tungiv, alustades kuiva ametliku teabe ettekandmisest ja liikudes seejärel äärmuslike teooriate tsiteerimiseni. Kasutatakse tugevaid emotsionaalseid apelle ja retoorilisi küsimusi, et seada kahtluse alla ametlikud seisukohad ja tekitada kuulajates kahtlust.

Retooriline stiil on võitlev, kriitiline ja otsekohene, kasutades tugevaid institutsionaalseid argumente. Vastutuse rõhutamiseks kasutatakse lihtsat ja mõjuvat tavaelu analoogiat (ülbitseja vallandamine). Toon on pigem loogiline ja protseduuriline, mitte emotsionaalne, ning keskendub reeglite rikkumise paljastamisele.