Täiskogu istungite kaupa: Jaak Aab

Stiil on formaalne ja lugupidav ("Austatud juhataja! Hea minister!"), kuid samas terav ja uuriv, eriti poliitiliste otsuste tagamaade osas. Kõneleja kasutab loogilist apellatsiooni, viidates eksperdikomisjoni tööle ja varasematele seisukohtadele, et seada kahtluse alla praeguse valitsuse kompromiss. Ta alustab tunnustusega ("kaua tehtud ja kaunikene") enne sisuliste küsimuste esitamist.

Retooriline stiil on analüütiline ja kriitiline, väljendades muret inflatsioonikeerise jätkumise pärast ja küsides lahenduste järele ("kuidas me sellest ikkagi välja saaks tulla"). Kõneleja kasutab loogilist argumentatsiooni, vastandades oma seisukohti rahandusministri "jäikusele" ja lihtsate lahenduste eelistamisele. Toon on formaalne ja asjakohane plenaaristungile.

Stiil on formaalne ja lugupidav, pöördudes ettekandjate poole austusega ("Austatud juhataja," "Hea Riigikogu esimees"). Kõneleja kasutab loogilist ja analüütilist lähenemist, toetudes argumentide esitamisel konkreetsetele arvudele ja ajaloolistele proportsioonidele. Toon on küsiv ja selgitust nõudev, otsides teavet teatud ettepanekute tagasilükkamise põhjuste kohta.

Stiil on formaalne, viisakas ja otsekohene, pöördudes lugupidavalt juhataja ja ministri poole. Kõne on loogiline ja keskendub poliitilisele sisule, otsides kinnitust konkreetsele rahastamise küsimusele. Kõneleja näitab üles protseduurilist teadlikkust, vabandades teema kõrvalepõike eest ja märkides, et päevakord ei ole pingeline.

Stiil on formaalne ja analüütiline, esitades ministritele otse suunatud küsimusi poliitiliste otsuste tagamaade ja mõju kohta. Toon on kriitiline maksupoliitika osas, kuid samas ka selgitav, kui on vaja parandada erakonna seisukohti maksutõusude kontekstis. Kasutatakse retoorilisi küsimusi valitsuse väidete vaidlustamiseks majanduse konkurentsivõime teemal.

Retooriline stiil on analüütiline, asjakohaselt kriitiline ja murelik, rõhutades vajadust kiiremate ja paremate lahenduste järele majanduse tõusule viimiseks. Kõneleja kasutab loogilisi argumente, toetudes välisnäidetele (Leedu) ja isiklikule kogemusele valitsuskabinettides, et rõhutada julgeoleku ja majanduse seoseid. Ta manitseb poliitikuid olema kommunikatsioonis tasakaalukad ja mitte minema "üle võlli" hirmutamisega.

Kõnestiil on analüütiline, praktiline ja kohati kiireloomuline, rõhutades vajadust kohaneda "dünaamilise maailmaga". Ta kasutab loogilisi argumente, kritiseerides bürokraatlikku venitamist ja "mõttetuid etappe" planeerimises. Poliitik pöördub otse kuulajate poole ("Hea Eesti rahvas") ning kasutab kriitika esitamisel selget ja otsekohest keelt.

Stiil on kriitiline ja otsene, esitades küsimuse valitsuse maksupoliitiliste valikute kohta. Kasutatakse nii ratsionaalseid argumente (majanduslikud tagajärjed) kui ka apelleeritakse avalikule arvamusele, viidates üle 100 000 allkirjaga petitsioonile. Toon on veenev ja rõhutab, et tegemist on majanduspoliitilise, mitte populistliku sammuga.

Retooriline stiil on analüütiline ja kriitiline, toetudes tugevalt rahvusvaheliste organisatsioonide (IMF, OECD) soovitustele ja välisallikatele (Mihkel Nestor, Äripäev). Kõneleja kasutab loogilist argumentatsiooni, et rõhutada vajadust maksustruktuuri muutmise järele ja väljendab muret avaliku sektori töötajate pärast. Toon on formaalne ja küsitlev.

Kõne on formaalne ja lugupidav, pöördudes korduvalt austatud esimehe/juhataja ja ministri poole. Stiil on valdavalt küsitlev ja analüütiline, keskendudes konkreetsete detailide ja ressursside (rahaline, õpetajad) leidmisele ning ajaloolise tõe huvides taustateabe andmisele. Kasutatakse nii ideoloogilist raamistust (SDE põhimõtted) kui ka ajaloolisi näiteid (Põhjamaade koolilõuna).