Teede ohutus

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on teedeohutus. Lauri Laats, palun!

Liigume edasi. Tänane teine küsimus on taristuminister Kuldar Leisile, küsib Riigikogu liige Lauri Laats ja teema on teede ohutus. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma korraks remargina ütlen, et tõesti, sotsiaaldemokraadid mõnikord unustavad ära, et nad on tõstnud käibemaksu ja ka teisi makse, ning nüüd süüdistavad ainult olemasolevat valitsust. Aga see selleks. Tegelikult tahaks pöörata tähelepanu väga tõsisele probleemile. See on pidurdamatu kergliiklusanarhia, mis linnades ja üldse Eestis toimub. See tähendab, et nende punaste mopeedide või tõukerataste järele, mis liiguvad suuresti kõnniteedel, ei suuda tegelikult keegi valvata. Nad tekitavad hästi palju ohtlikke liiklusolukordi, osa neist on kindlustatud, osa mitte. Puudub ka täpne arusaam, kui palju liiklusõnnetusi nad tekitavad. Kohalikul munitsipaalpolitseil või korrakaitseüksusel puuduvad volitused dokumentide kontrollimiseks, nende sõidukite kontrollimiseks. Ka Eesti Vabariigi politseil puudub ülevaade nendest liiklusõnnetustest, kuna puudub ühtne register. On selline tunne, et iga amet ja ministeerium tahab kuidagi sellest asjast kõrvale hiilida, üksteist süüdistatakse. Aga samas, just eelmine nädal toimus Riias suur õnnetus, hukkus kaks 13‑aastast tütarlast, nad jäid selle punase mopeediga sõites rongi alla. Seal valitseb samasugune segadus nagu meilgi. Küsimus ongi, kas me laseme sellel anarhial ja segadusel edasi valitseda, nii et ametkonnad süüdistavad üksteist ja kuidagimoodi see olukord läheb jooksvalt edasi, kuni tõesti ka meil mingi õnnetus juhtub, või me suudame selle asja kokku võtta, panna ministrid ühteviisi mõtlema, ja likvideerime selle probleemi, mis on tekkinud.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma korraks remargina ütlen, et tõesti, sotsiaaldemokraadid mõnikord unustavad ära, et nad on tõstnud käibemaksu ja ka teisi käibemakse ja nüüd süüdistavad ainult olemasolevat valitsust. Aga see selleks. Tegelikult tahaks tähelepanu pöörata väga tõsisele probleemile. See on pidurdamatu kergliiklus anarhia, mis meil linnades ja Eestis toimub. See tähendab seda, et tegelikult mopeedid on nad punased või tõukerattad, mis liiguvad suuresti kõnniteedel, nende üle keegi ei suuda järelevalvet pidada. Nad tekitavad hästi palju ohtlikke liiklusolukordi. Osa on kindlustatud, osa mitte. Tegelikult puudub ka täpne arusaam, kui palju liiklusõnnetusi nad tekitavad. Nüüd on see küsimus, et ka kohalikul munitsipaalpolitsei või korrakaitseüksusel puuduvad volitused dokumentide kontrollimiseks, nende sõidukite kontrollimiseks. Ka Eesti Vabariigi politseil puudub ülevaade nende liiklusõnnetustest, kuna puudub ühtne register. Siin on selline tunne, et iga amet ja ministeerium tahab kuidagi sellest asjast kõrvale hiilida, üksteist süüdistatakse. Aga samas, just eelmine nädal Riias toimus suur õnnetus, kus hukkus kaks 13‑aastast tütarlast, jäid rongi alla punase mopeediga, ja neil valitseb samasugune segadus nagu meilgi. Nii et küsimus ongi, kas me laseme sellel anarhial ja segadusel edasi valitseda ja ametkonnad üksteist süüdistades kuidagimoodi see olukord läheb jooksvalt edasi nii kaua, kuni tõesti ka meil mingi õnnetus juhtub, või me suudame selle asja kokku võtta, panna ministrid ühteviisi mõtlema ja likvideerima selle probleemi, mis meil on praegu tekkinud.

Aitäh! Lühidalt öeldes on see tõesti tõsine teema ja see on tõusvalt tõsine teema. Mõni aasta tagasi ei olnud sellest veel vaja sisuliselt rääkida. Või naljaga pooleks öeldes, et Põlvas ei pea sellest senimaani rääkima. Suurlinnades ja suurlinnade valglinnastutes on see aga tõusev ja väga tõsine teema. Siin on mitu tahku. Esiteks on jalgrattad, teiseks on tõuksid, kolmandaks on pisimopeedid ja neljandaks, võib-olla kõige probleemsemana, on need tõuksid, mis ei ole mitte renditõuksid, vaid eraisikute ostetud tõuksid, mille kiirus ei ole reguleeritud, nendega on võimalik sõita nii kiiresti, kui keegi julgeb. Kuna see tõesti on järjest tõusev teema, siis me anname Kliimaministeeriumis ja Transpordiametis endale aru, et sellega on vaja tõsiselt tegeleda. Meil on ka täna näiteks fraktsioonis istumine sel teemal, mis puudutab just Tallinna ja lähivaldasid. Koos Transpordiametiga paneme kokku temaatika 29. oktoobriks, kui on Vabariigi Valitsuse liikluskomisjoni järgmine istumine. See on plaaniline istumine, kus me räägime liiklusohutusprogrammi kohta tulnud muudatusettepanekutest, aga seal on värske teemana sees ka just olukord kergliikuritega. Miks ma seda räägin, et see tuleb liikluskomisjoni viia? Seal ei ole tõesti koos mitte ainult [meie] ministeeriumi tegelased, vaid seal on ka Siseministeerium, politsei, Sotsiaalministeerium ja kõik osapooled, Tallinna linn ka muidugi ja tehnikaülikool. See ei ole ainult meie küsimus, see tulebki kompleksselt lahendada koos kõigi asjaosalistega. Nii et me peame teema süsteemselt läbi töötama ja ettepanekutega välja tulema. Aga sellist ühte lahendust, et anname piltlikult öeldes mupole õigusi juurde või teeme lihtsalt ühe meetme, siin ei ole. Ilmselt me peame tegema nii, et ühtepidi läheme karmimaks ja halduse poole pealt kiusavamaks. Võib-olla on vaja, et lapsed hakkaks tegema mingeid lube, või ka suured, et nad üldse saaks tõukside ja mopeedidega sõita. Et siis tuleb halduskoormust juurde …

Aitäh! Lühidalt, see on tõesti tõsine teema ja see on tõusvalt tõsine teema. Kui mõni aasta tagasi veel sisuliselt ei olnud sellest vaja rääkida või ka teistpidi, et võtame naljaga pooleks, et Põlvas ei pea sellest senimaani rääkima. Suurlinnades ja suurlinnade valglinnastutes on see väga tõusev ja tõsine teema. Siin on mitu tahku, et ühed on jalgratturid, teised on tõuksid, kolmas on pisimopeedid ja neljandaks, mis võib-olla on kõige probleemsem – need tõuksid, mis ei ole mitte renditõuksid, vaid on eraisikutel ostetavad tõuksid, mille kiirused on mittereguleeritud. Neil on võimalik sõita nii kiiresti, kui keegi julgeb. Kuna see tõesti on järjest tõusev teema, siis me anname aru Kliimaministeeriumis ja Transpordiametis, et sellega on vaja tõsiselt tegeleda. Meil on ka täna näiteks fraktsioonis istumine sel teemal, mis puudutab just Tallinna ja lähivaldasid. Koos Transpordiametiga paneme kokku temaatika, et 29. oktoobril on meil Vabariigi Valitsuse liikluskomisjoni järgmine istumine. See on plaaniline istumine, kus me räägime liiklusohutuse programmi tulnud muudatusettepanekutest, aga seal on värske teemana ka sees just kergliikuritega olukord. Miks ma seda räägin, et see liikluskomisjoni viia, on see, et seal on tõesti koos mitte ainult ministeeriumitegelased, vaid on ka Siseministeerium, politsei, Sotsiaalministeerium ja kõik erinevad osapooled. Tallinna linn ka muidugi ja Tehnikaülikool. Ehk see ei ole ainult meie küsimus, vaid see tulebki kompleksselt lahendada koos kõigi asjaosalistega. Nii et me peame teema süsteemselt läbi töötama ja ettepanekutega välja tulema, aga ühte sellist lahendust, et anname piltlikult mupole õigust juurde või teeme lihtsalt ühe meetme, seda ei ole. Ilmselt me peame tegema nii, et ühtepidi läheme karmimaks ja halduse poole pealt kiusavamaks ehk kas on vaja mingit lube, et hakkaks lapsed tegema, või ka suured, et üldse sõita tõukside ja mopeedidega. Ehk siis tuleb halduskoormust juurde (Juhataja: "Teie aeg!") ja teistpidi võib-olla karistust juurde. Aitäh!

Teie aeg!

… ja teistpidi võib-olla karistusi juurde.

Lauri Laats, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Aitäh! Tõesti, on ju väga olulise teemaga tegemist, ja tegemist on ju tegelikult inimeludega. Ja me peame kõik tegema selleks, et neid õnnetusjuhtumeid ei tekiks nii palju, kui praegu on tekkinud. Ja probleem ongi selles, et kui me võtame kas või Pärnu näite – seal on õnneks haigla, kes registreerib need õnnetused –, siis ühe aasta jooksul on neid õnnetusi olnud 72. Teisi andmeid lihtsalt ei ole, sellepärast et keegi neid õnnetusi ei registreeri. Aga ma toon teile hea näite, kus ma alles eile Mustamäel olin ja tegelesin kampaaniaga, nii nagu praegu kohaliku omavalitsuse eel ikka tehakse. Kaks tõukeratast sõitsid mööda ja nad sõitsid jalakäijate vahel ja selle asemel, et tõmmata hoog maha, andsid veel juurde ja panid signaali juurde. Ehk see on see, mis praegu igapäevaselt toimub, ja mitte ainult ei ole ju tõuke‑ või mopeedsõidukite juhtide elud ohus, ka jalakäijate elud on ohus. Me oleme riigi poolt lasknud sellisel viisil minna. Ja loomulikult ma kutsungi teid üles, et see ongi erinevate ametkondade koostöö, seda tuleb päris kiiresti teha, muidu see asi lõpeb väga halvasti. Ja lisaks sellele tahaks tähelepanu pöörata, et meil on võetud vastu just hiljuti otsused, kus me oleme sundinud osa tõukerataste omanikke kindlustama tõukerattaid. Seal on tehtud erisus miskipärast, et kõik tõukerattad, mis on alla 24 või 25 kilo, nendele kindlustus ei peaks kehtima või nad ei peaks soetama, ja kõik, mis on üle, siis peaks. Ja tegelikult see on ka probleem. Ja miskipärast selline seadusesse sisse kirjutati, see asjaolu, ja mõni on öelnud, et see on sellise ettevõtte nagu Bolt heaks tehtud. Aga iseenesest ka see küsimus tuleb lauale tõsta. Ja tegelikult kõik need kergliikurid, mis sõidavad linnateedel, peavad olema kindlustatud. See on (Juhataja: Teie aeg!) teile kindlasti ettepanek, mida te võiksite ümarlaual arutada.

Aitäh! Tõesti, tegemist on väga olulise teemaga ja tegemist on ju tegelikult inimeludega. Me peame tegema kõik selleks, et neid õnnetusjuhtumeid ei tekiks nii palju, kui praegu on tekkinud. Võtame kas või Pärnu näite. Seal on õnneks haigla, kes neid õnnetusi registreerib. Ühe aasta jooksul on neid õnnetusi olnud 72. Teisi andmeid lihtsalt ei ole, sest keegi neid õnnetusi ei registreeri. Aga ma toon teile hea näite. Ma alles eile olin Mustamäel ja tegelesin kampaaniaga, nii nagu praegu, kohalike valimiste eel, ikka tehakse. Kaks tõukeratast sõitsid mööda. Nad sõitsid jalakäijate vahel ja selle asemel, et tõmmata hoogu maha, nad andsid seda veel juurde ja panid ka signaali juurde. See on see, mis igapäevaselt toimub. Ohus ei ole ju mitte ainult tõukerataste või mopeedide juhtide elud, ka jalakäijate elud on ohus. Me oleme riigina lasknud sel sellisel viisil minna. Loomulikult ma kutsungi teid üles, et siin ongi vaja ametkondade koostööd ja seda tuleb päris kiiresti teha, muidu lõpeb see asi väga halvasti. Lisaks tahaks tähelepanu pöörata sellele, et hiljuti on vastu võetud otsused, millega me oleme sundinud osa tõukerataste omanikke oma tõukerattaid kindlustama. Miskipärast on tehtud erisus, et kõigi tõukerataste kohta, mis on alla 25 kilo, kindlustus[nõue] ei peaks kehtima või [omanikud] ei peaks seda kindlustust soetama, ja kõigi rataste puhul, mis on üle selle, peaks seda tegema. Tegelikult on ka see probleem. Miskipärast selline asjaolu seadusesse kirjutati. Mõni on öelnud, et see on tehtud sellise ettevõtte heaks nagu Bolt. Aga ka see küsimus tuleb lauale tõsta. Tegelikult peavad kõik kergliikurid, mis sõidavad linnateedel, olema kindlustatud.

Teie aeg!

See on kindlasti ettepanek, mida te võiksite ümarlaual arutada.

Aitäh! Härra minister, palun!

Aitäh! Lõpust alates: see kindlustuse reegel on kogu Euroopa Liidus ühtemoodi, nii et see on sealt üle võetud. Aga kindlasti me vaatame selle üle koos muude teemadega, kuna tõesti on nii, et mida aeg edasi, seda keerulisemaks see teema läheb. Nii tõukse kui ka minimopeede tuleb juurde ja väga erinevaid. Paraku enamik neist, mis juurde tulevad, ongi sellised, mis ohtlikkust suurendavad. Aga jah, veel kord, me vaatame süsteemselt üle, mis teha annab. See on peamiselt Tallinna ja Tallinna ümbruse teema, aga laieneb mujale ka. Nii et koostöö Tallinnaga tuleb siin eriti tihe. Loomulikult, nagu ma enne ütlesin, [on vaja koostööd] politsei ja Sotsiaalministeeriumiga, et haiglates registreerimine käsile võtta. Praegu näitavad numbrid ainult seda, et aastas on umbes 400 registreeritud õnnetust kergliikuritega ja umbes 400 või natuke vähem on õnnetusi jalgratastega. Aga nagu te juba ütlesite, see ei ole täistõde. Need on need [õnnetused], mis on haiglates registreeritud.

Aitäh! Lõpust alates. See kindlustuse reegel on Euroopa Liidus ühtemoodi, nii et see on sealt üle võetud. Aga kindlasti me seda vaatame ka üle koos muude teemadega, kuna tõesti on, mida aeg edasi, seda keerulisemaks teemal läheb. Ja nii tõukese kui miinimopeede tuleb väga erinevaid, tuleb juurde. Ja paraku enamik, mis juurde tuleb, ongi, mis ohtlikkust suurendavad. Aga jah, veel kord, me vaatame süsteemselt üle, mis teha annab. See on peamiselt Tallinna ja Tallinna ümbruse teema, aga laieneb mujale ka. Nii et siin tuleb eriti koostöö Tallinnaga tuleb tihe. Ja loomulikult ka, nagu ma enne ütlesin, politsei ja Sotsiaalministeeriumiga ka, et haiglates registreerimine käsile võtta. Tänased numbrid näitavad ainult niimoodi, et aastas on umbes 400 registreeritud õnnetust kergliikuritega ja umbes 400 või natuke vähem on jalgratturitega. Aga nagu te juba ütlesite, siis see ei ole täistõde. See on need, mis on registreeritud haiglates.

Aitäh! Lisaküsimuse esitab kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Aitäh! Ja lisaküsimuse esitab kolleeg Anastassia Kovalenko-Kõlvart. Palun!

Jaa, aitäh! Austatud minister! Tõesti, see olukord pisimopeedide ja kergliikuritega on muutumas ohtlikuks ja selle küsimuse reguleerimise osas on tegelikult esitatud ka mitu eelnõu. Ma ise olen esitanud, Keskerakond on esitanud. Ja kahjuks Reformierakond ja Eesti 200 on pidevalt need eelnõud maha hääletanud. Ja eelnõude koostamisel olen näiteks mina isiklikult lähtunud välisriikide praktikast, naaberriikide praktikast. Näiteks, et kohalikul omavalitsusel oleks võimalik sätestada pisimopeede, kergliikurite piirarvu ehk siis nende renditavate piirarvu. Näiteks Bolti tõukerattaid on meil linnaruumis palju rohkem, kui neid vaja peaks olema. Neid kasutatakse tegelikult reklaamiks. Meil ei ole vaja nii palju neid tõukerattaid linnaruumis. Lisaks, eelnõusse oli sisse kirjutatud, et ettevõtja peab sätestama äpis vanuselise kontrolli. Põhjus, miks täna väikesed lapsed sõidavad pisimopeedidega ja satuvad õnnetustesse, ongi seetõttu, et seal ei ole seda kontrolli –– ei pea sisestama ei dokumenti või näiteks juhiluba. Kui 15–16-aastased, nad tohivad ainult juhiloaga sõita, ratta juhiloaga – meil sõidavad täiesti väikesed lapsed. 13-aastane väike tüdruk sattus ka päris karmi liiklusõnnetusse ja jäi pisimopeediga auto alla. Ja lisaks, minu hinnangul võiks ka reguleerida kiivri kasutamise küsimust, mida on teinud näiteks Leedu parlament, et ikkagi oleks pakutud ka kiivri rentimise võimalus. Korra ka selle kindlustamise osas. Tõesti, see on tulnud direktiivist, aga ka Läti on selle direktiivi üle võtnud. Lätis on samamoodi Bolt kasutusel; seal on liikluskindlustuskohustus kõigile ettevõtjatele, ehk ka Bolt läheb liikluskindlustuse alla. Ja meie riigist just Bolt ei lähe, sest ta kaalub, 24,8 kilogrammi kaalub nende renditõukeratas ja tõukerattaid tuleb kindlustada alates 25 kilost. Ehk siis selline erisus. Ja ministeeriumiametnikud on tunnistanud, et tegelikult nemad pakkusid täiesti teistsugust eelnõu. Nad pakkusid sama eelnõu nagu on ka Lätis, et oleks ühtne kindlustuskohustus, aga poliitiliselt see ei läinud läbi. Ja ka teie poolt on tulnud kooskõlastus, mis puudutas seda minu eelnõud, seisukoht, et see võib olla riive ettevõtlusvabadusele. Kas tõesti ettevõtlusvabadus kaalub üles inimeste, eelkõige laste tervise kaitse?

Aitäh! Austatud minister! Tõesti, olukord pisimopeedide ja kergliikuritega on muutumas ohtlikuks. Selle küsimuse reguleerimiseks on tegelikult esitatud ka mitu eelnõu. Ma ise olen esitanud, Keskerakond on esitanud. Kahjuks on Reformierakond ja Eesti 200 need eelnõud pidevalt maha hääletanud. Nende eelnõude koostamisel olen mina isiklikult lähtunud välisriikide praktikast, naaberriikide praktikast. Näiteks, kohalikul omavalitsusel peaks olema võimalik sätestada pisimopeedide ja kergliikurite piirarv, just nende renditavate [sõidukite] piirarv. Bolti tõukerattaid on meil linnaruumis palju rohkem, kui neid vaja peaks olema. Neid kasutatakse tegelikult ka reklaamiks. Meil ei ole vaja nii palju neid tõukerattaid linnaruumis. Lisaks, eelnõusse oli kirjutatud, et ettevõtja peab [pakkuma lahenduse] äpi abil vanuse kontrollimiseks. Põhjus, miks väikesed lapsed sõidavad pisimopeedidega ja satuvad õnnetustesse, ongi see, et seal ei ole seda kontrolli, ei pea sisestama dokumenti ega olema näiteks juhiluba. Kui 15–16-aastased tohivad [jalgrattaga] sõita ainult jalgrattajuhiloaga, siis [pisimopeediga] sõidavad täiesti väikesed lapsed. 13‑aastane tüdruk sattus päris karmi liiklusõnnetusse, ta jäi pisimopeediga sõites auto alla. Minu hinnangul võiks reguleerida ka kiivri kasutamise küsimust, nagu on teinud näiteks Leedu parlament. Ikkagi peaks pakkuma ka kiivri rentimise võimalust. Korra ka selle kindlustamise kohta. Tõesti, see [nõue] on tulnud direktiivist, aga ka Läti on selle direktiivi üle võtnud. Lätis tegutseb samamoodi Bolt, seal on liikluskindlustuskohustus kõigil ettevõtjatel, ka Bolt läheb liikluskindlustuskohustuse alla. Meie riigis aga just Bolt ei lähe, sest nende renditõukeratas kaalub 24,8 kilogrammi ja tõukerattaid tuleb kindlustada alates 25 kilost. Ehk siis selline erisus. Ministeeriumiametnikud on tunnistanud, et nemad pakkusid täiesti teistsugust eelnõu. Nad pakkusid samasugust eelnõu, nagu on Lätis, et oleks ühtne kindlustuskohustus, aga poliitiliselt ei läinud see läbi. Ka teilt on tulnud seisukoht, mis puudutas minu eelnõu, et seal võib olla ettevõtlusvabaduse riive. Kas tõesti kaalub ettevõtlusvabadus üles inimeste, eelkõige laste tervise kaitse?

Aitäh! Aga siin tulebki süsteemselt vaadata. Siin ei piisa sellest, kui me võtame arvesse mingi ühe ettepaneku või paar ettepanekut ja siis mõtleme, et [probleem] ongi lahendatud. Kas või seesama näide, et riik ei hakka ütlema, kui palju Tallinnas võiks tõukse olla, kas neid on piisavalt või neid on vähe. Me peame vaatama kogu seda teemat süsteemselt ja seda me koos liikluskomisjoniga ka teeme. Ka need ettepanekud, mis said omal ajal saadetud ja mida ei ole arvesse võetud, me vaatame uuesti üle. Aga mitte nii, et võtame sealt ühe ja siis arvame, et kõik on lahendatud.

Aitäh! Aga siin tulebki süsteemselt vaadata. Siin ei piisa sellest, et kui me võtame arvesse mingi ühe või paar ettepanekut ja siis mõtleme, et teema ongi lahendatud. Kas või seesama näide, et riik ei hakka ütlema, kui palju Tallinna linnas võiks tõukse olla, et kas neid on piisavalt või neid on vähe. Ehk siis, me peame vaatama kogu seda teemat süsteemselt ja seda me ka koos liikluskomisjoniga teeme. Nii et need ettepanekud, mis on siin omal ajal saadetud ja mis ei ole arvesse võetud – ka need vaatame uuesti üle. Aga mitte nii, et võtame sealt ühe ja arvame, et kõik on lahendatud. Aitäh!

Suur tänu! Sellega lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.

Suur tänu! Lõpetame tänase teise küsimuse käsitlemise.