Täiskogu istungite kaupa: Jaak Valge

Stiil on analüütiline, nõudlik ja kriitiline, esitades ministrile kolm konkreetset soovitust. Kõne on loogikapõhine ja toetub tugevalt andmetele ning metoodilistele nõuetele, kuid sisaldab ka teravaid ideoloogilisi süüdistusi valitsuse aadressil (nt "ideoloogiaudu", "hukatuslik immigratsioonipoliitika"). Alguses on formaalne viisakus, mis asendub sisulise teravusega.

Stiil on otsene ja nõudlik, esitades ministrile terava küsimuse konkreetsete sammude astumise kohta. Toon on kahtlustav ja murelik, rõhutades veenvat kahtlust süüteo lavastamise osas. Apellatsioon on peamiselt loogiline ja eetikapõhine, keskendudes kättemaksu vältimisele.

Toon on kiireloomuline, teravalt kriitiline ja kohati konfronteeriv, eriti valitsuse ja komisjoni esimehe suhtes. Kasutab tugevaid emotsionaalseid hinnanguid ("katastroofiliselt madal," "tühi jutt, silmakirjalikkus") ning toetab neid ulatuslikult statistiliste andmete ja akadeemiliste viidetega. Stiil on otsene ja eesmärk on rõhutada vastaspoole ebakompetentsust ja tahte puudumist.

Retooriline stiil on formaalne ja analüütiline, alustades pikema ajaloolise narratiiviga (1934. aasta riigipööre) teema asjakohasuse rõhutamiseks. Toon on kirglik ja kriitiline valitsuskoalitsiooni suhtes, tasakaalustades loogilisi argumente (künnised, rahvusvaheline kogemus) korduva rõhutamisega rahva demokraatlikule küpsusele. Ta kasutab tsitaate (Jüri Raidla) ja retoorilisi küsimusi, et rõhutada poliitikute usaldamatust rahva vastu.

Kõne on toonilt võitlev, kriitiline ja tungiv, rõhutades rahvastikuolukorra tõsidust. Stiil on loogiline ja andmepõhine, kasutades ajaloolist võrdlust Nõukogude aja lõpuga, et rõhutada praeguse olukorra halvenemist. Kõneleja esitab otseseid ja korduvaid faktiparandusi peaministri väidetele, seades kahtluse alla tema nõuandjate pädevuse.