Täiskogu istungite kaupa: Helir-Valdor Seeder

Stiil on informeeriv ja isiklik, kasutades Eesti rahvatarkust ("annab jumal ameti, annab ka mõistuse") kolleegi tunnustamiseks. Toon on kerge ja irooniline, sisaldades eneseirooniat seoses ametiga kaasneva mõistusega.

Kõne toon on väga tõsine, formaalne ja tungiv, rõhutades, et tegemist on "ajaloolise hetke ja valikuga". Apellatsioon on peamiselt loogiline ja faktipõhine, tuginedes julgeolekuanalüüsile (sõda piiride lähedal) ja õiguslikule põhjendatusele (võimatu lahendada põhiseadust muutmata). Kasutatakse kujundlikke väljendeid, näiteks "pahupidi päikesetõus või päikeseloojang" kompromissi kirjeldamisel ja kutsutakse üles hääletama südametunnistuse järgi.

Retooriline stiil on kriitiline, nõudlik ja detailne, keskendudes loogilistele argumentidele ja konkreetsete puudujääkide loetlemisele küsimuste vormis. Esineja kasutab teravat keelt, nimetades peaministri enesesamastamist riigiga "suurushullustuseks". Lisaks nõuab ta juhatajalt peaministri korrale kutsumist opositsiooni seisukohtade väära esitamise eest.

Stiil on esimeses kõnes teravalt vastanduv ja emotsionaalselt laetud, kasutades väljendeid nagu "maksusõda" ja "kohutav bürokraatia". Teises kõnes muutub toon formaalseks ja küsimused on suunatud konkreetsete numbriliste eesmärkide (20% ametnike vähendamine) ja kokkulepete (T&A rahastus) selgitamisele. Kasutatakse sarkasmi, viidates peaministri "kuulsusrikkale ühisele ajaloole" Nordica pankrotti viimisel.

Stiil on terav, irooniline ja ründav, kasutades valitsuse tegevuse kirjeldamiseks emotsionaalselt laetud sõnu nagu "kaos" ja "korralagedus". Kõneleja kasutab sarkasmi, viidates peaministri eksimuste tunnistamisele ("mida rohkem eksite, seda inimlikum olete"), et rõhutada oma kriitika intensiivsust.