Täiskogu istungite kaupa: Mati Raidma

Kõnekeel on formaalne, toetav ja veenev, rõhutades samal ajal teema ajakriitilisust ja pakilisust. Apellatsioon on peamiselt loogiline ja protseduuriline, keskendudes õigusliku selguse loomisele ja rollide kinnistamisele. Kasutatakse kaasavat retoorikat, rõhutades, et kriisikindluse tagamisel on roll nii Riigikogul, avalikul sektoril kui ka igal ühiskonnaliikmel.

Stiil on formaalne ja lugupidav, sisaldades tänu ettekande eest ja pöördumist "austatud juhataja" poole. Samas on toon küsiv ja nõudlik seoses vajadusega kiiresti täpsustada seaduseelnõu enne 10. oktoobri tähtaega. Rõhk on loogilisel ja protseduurilisel argumentatsioonil, mitte emotsionaalsetel apellidel.

Stiil on formaalne, põhjalik ja protseduuriline, mis sobib juhtivkomisjoni ettekandjale. Kasutatakse loogilisi apelle ja rõhutatakse süstemaatilisust ning selgust, korrates olulisi punkte ("kordamine on tarkuse ema"). Toon on pigem asjalik ja veenev, rõhutades eelnõu ajakriitilist olemust ja kutsudes kolleege panustama.

Retooriline stiil on formaalne, asjalik ja institutsionaalne, alustades viisaka tänuavaldusega ministrile ettekande eest. Toon on pigem nõudlik ja kiireloomuline, rõhutades vajadust strateegiliste uuenduste järele ja oodates pikisilmi debatte.

Stiil on korrigeeriv ja asjalik, rõhutades vajadust protokolli täpsuse järele. Kõneleja kasutab loogilist apelli, vastandades õige institutsionaalse tee poliitilisele võidujooksule. Toon on neutraalne, kuid kriitiline praeguse debati suuna suhtes.

Kõne stiil on tõsine, asjalik ja tungiv, rõhutades, et rahulikud ajad on möödas ning julgeolekukeskkond nõuab otsustavust. Apellatsioon on peamiselt loogiline ja faktipõhine, toetudes arvukatele statistilistele andmetele kaitsekulutuste mahtude kohta. Kasutatakse formaalset keelt, et rõhutada riikliku kohustuse ja ühiskondliku panuse vajalikkust.

Stiil on formaalne, tõsine ja tungiv, rõhutades traagilist ajalugu ja tänapäevast ebaõiglust. Kõneleja kasutab nii emotsionaalseid apelle (karm saatus, rahva hävitamine) kui ka loogilist üleskutset tegutsemiseks (Riigikogu avalduse toetamine ja rahvusvahelise üldsuse kutsumine). Ta kasutab ajaloolist narratiivi, et põhjendada tänapäevast poliitilist seisukohta.

Stiil on pühendunud, isamaaline ja tungiv, rõhutades vastutustundlikkust ja vabaduse hindamatut väärtust. Kasutatakse nii emotsionaalseid (kindlus, iseseisvus, kangelaslik vabadussõda) kui ka loogilisi argumente, toetades väiteid konkreetsete rahaliste näitajate ja protsentidega. Üldine toon on ametlik ja struktureeritud, peatudes neljal selgelt eristatud teemal.

Kõnekeel on äärmiselt formaalne, neutraalne ja protseduuriline, keskendudes komisjoni töö ja otsuste faktipõhisele kirjeldamisele. Rõhutatakse loogilisi põhjendusi, nagu kulupõhisus ja toimingute tegelik kulu, vältides emotsionaalseid apelle. Kõneleja esineb pigem aruandja rollis, kirjeldades raskeid otsuseid, mida komisjon on sunnitud vastu võtma.

Retooriline stiil on formaalne ja protseduuriline, keskendudes komisjoni arutelu ja otsuste neutraalsele edasiandmisele. Kõneleja tugineb loogilistele argumentidele ja tsiteerib ministeeriumi ekspertide vastuseid, säilitades vastamisel rahulikku ja kaitsvat tooni. Korduvates vastustes hilinenud küsijatele rõhutab ta, et vastus on juba antud, mis viitab soovile olla täpne ja vältida kordamist.

Stiil on äärmiselt lühike, otsekohene ja protseduuriline. Kõneleja kasutab vabandavat ja selgitavat tooni ("Kogemata," "Tehniline rike") ning väljendab viisakust ("Tänan").

Stiil on formaalne ja lugupidav, pöördudes austavalt juhataja ja ministri poole ning tänades ettekande eest. Toon on samas murelik ja terav, kirjeldades julgeolekuolukorda kui "väga nõrka" ja vastaste tegevust kui "laamendamist", tasakaalustades viisakust sisulise pakilisusega.