Päevakorrapunktide kaupa: Juku-Kalle Raid

Kõneleja tegeleb teiste liikmete (Lauri Laats ja Jürgen Ligi) käitumise ja väidetega. Vastuseis on suunatud protseduurilisele ebaselgusele, mille Laats tekitas, ning kõneleja eitab isiklikult, et Ligi on teda solvanud, distantseerides end seega solvamise ohvri rollist.

Puuduvad andmed. Otsest vastaste kritiseerimist ei esine, kuigi retooriline lõpp ("Lõpetame ära selle Eesti NSV") viitab vastandusele vananenud või Nõukogude-aegsete praktikatega, mida eelnõu peaks muutma.

Peamine vastuseis on suunatud Moskva patriarhaadile ja patriarh Kirillile, keda kritiseeritakse Kremli jõududele allumise ja genotsiidi pühaks sõjaks kuulutamise eest. Sekundaarne kriitika on suunatud EKRE-le, kelle seisukohtades näeb kõneleja skisofreenilist vastuolu seoses Moskva alluvusega kirikuga.

Peamine kriitika on suunatud Eesti 200 vastu nende pinnapealse ja ebasobiva huumori pärast, mis on sisuline ja stiilipõhine. Lisaks kasutatakse isiklikku ja teravat huumorit kolleeg Gaute suunas, keda nimetatakse "punase perverdikostüümi" kandjaks.

Vastasseis on suunatud Eesti 200 eelkõnelejale ja Jaak Aabile, kellelt nõutakse varasema kokkuleppe kinnitamist. Kriitika ei ole isiklik, vaid keskendub poliitilise lubaduse (piirmäärade tõstmine) kehtivuse kontrollimisele.

Otsene kriitika või vastaste ründamine puudub. Opositsiooniline hoiak avaldub vaid menetlusprotsessi kiiruse kahtluse alla seadmises, mitte poliitiliste vastaste kritiseerimises.

Otsene vastasseis puudub, kuid kõneleja esitab vastaspoolele väljakutse poliitilise järjepidevuse osas. Vastuseis on suunatud eelnõu puudulikule terviklikkusele, kuna see ei käsitle õiguste ja vastutuse tasakaalu.

Peamised vastased on Isamaa ja EKRE, keda kritiseeritakse teravalt ja imestusega Moskva patriarhaadi kaitsele asumise pärast. Kriitika on poliitiliselt laetud ja viitab vastaste väärtuste ebakõlale, kuna tegemist on ennast rahvuslikuks tituleerivate erakondadega. Vastuseis on intensiivne ja väljendab pettumust nende käitumise üle.

Vastasseis on suunatud konkreetsele isikule, keda kritiseeritakse või kellele esitatakse väljakutse isikliku harjumuse (suitsetamise) kaudu. Rünnak on pigem retooriline ja isiklik, mitte poliitiliselt põhjendatud, ning selle intensiivsus on pigem irooniline kui vaenulik.

Kõneleja kritiseerib teravalt sotsiaaldemokraate (sotsid) nende väite eest, et punamonument võiks kujutada endast ühiskonna sidusust, pidades seda absoluutselt meelevaldseks ja naeruväärseks. Samuti kritiseeritakse Jaak Valge esitatud ettepaneku üheülbalisust ja läbimõtlemata iseloomu. Märgitakse ka koalitsiooni siseseid "kõvasti eriarvamusi" käsitletava teema osas.