Päevakorrapunktide kaupa: Tõnis Mölder

Kõnekeel on formaalne, analüütiline ja protseduuriline, eriti komisjoni kaasettekandjana. Toon on konstruktiivne ja küsitlev, keskendudes loogilistele argumentidele ja tehniliste seadusepunktide täpsustamisele (nt tähtaegade alguspunkt). Emotsionaalseid apelle ei kasutata, vaid rõhutatakse seadusandliku protsessi läbipaistvust ja sisulist arutelu.

Retooriline stiil on formaalne, analüütiline ja küsimustele keskenduv. Toon on viisakas ja lugupidav ("Aitäh, hea minister!"), kuid nõudlik, paludes detailseid andmeid ja põhjendusi eelarve tulude kohta. Puuduvad emotsionaalsed või isiklikud apellid, rõhk on loogilisel ja faktipõhisel arutelul.

Stiil on ametlik ja lugupidav istungi juhataja ja ministri suhtes, tunnustades ministri kohalolekut debati olulisuse tõttu. Samas muutub toon vastaste suhtes irooniliseks ja alandavaks, viidates sotsiaaldemokraatide vastuseisule kui "sääse hammustusele". Retoorika on tasakaalustatud, sisaldades nii protseduurilist tänu kui ka teravat, detailset juriidilist küsimust.

Kõne on väga formaalne, objektiivne ja protseduuriline, olles tüüpiline juhtivkomisjoni esindaja ettekandele. Stiil on loogiline ja faktipõhine, tuginedes teiste osalejate (ministeeriumi esindajad, komisjoni liikmed) argumentide refereerimisele. Emotsionaalsed apellid puuduvad, eesmärk on neutraalselt edastada komisjonis toimunud arutelu sisu ja tehtud otsused.

Stiil on formaalne ja analüütiline, pöördudes otse istungi juhataja ja ministri poole. Esineja kasutab loogilisi argumente, toetudes kriitilistele tsitaatidele ja ametlikele institutsioonide seisukohtadele, et oma väiteid kinnitada. Toon on küsitlev ja väljakutsuv, eriti kui ta seab kahtluse alla kolleegide väited ettevõtjate nördimuse kohta.

Retooriline stiil on faktipõhine, korrektne ja neutraalne. Kõneleja rõhutab oma eesmärki tagada stenogrammi täpsus, kasutades loogilist ja ajaloolist argumentatsiooni. Toon on formaalne ja asjalik, vältides emotsionaalseid või ründavaid elemente.

Kõnealune stiil on viisakas ja lugupidav, pöördudes ministri poole, kuid sisaldab kriitilist küsimust. Retoorika on loogiline ja pragmaatiline, keskendudes eelnõu tegelikule kasule ettevõtjatele ja selle piiratud ulatusele. Kasutatakse mõistet "butafooria" kriitika intensiivistamiseks.

Retooriline stiil on murelik ja diagnostiline, keskendudes probleemi tuvastamisele ja küsimuste esitamisele ("Mida me oleme valesti teinud?"). Kõneleja kasutab loogilist argumentatsiooni, viidates selgetele globaalsetele trendidele (Hiina, USA, EK), et rõhutada Roheleppe eesmärkide fookusest kadumise kriitilisust. Toon on formaalne ja otsiv.

Stiil on üldiselt konstruktiivne ja analüütiline, kuid sisaldab ka teravat kriitikat poliitilise protsessi aadressil, süüdistades fraktsioone "poliitmängus ja teatris." Kasutatakse retoorilisi küsimusi, et kahtluse alla seada arutelu siirus, ning rõhutatakse loogilist apellatsiooni riikliku kasu ja konsensuse vajadusele.

Retooriline stiil on ametlik ja küsitlev, kuid sisaldab ka poliitilist väljakutset, viidates vastaspoole varasemale ambitsioonile ja "kelmikale videole". Kõneleja kasutab loogilist argumentatsiooni, keskendudes riskianalüüsile ja poliitilise konsensuse piiride hindamisele. Toon on ettevaatlik seoses seaduse takerdumise ohtudega, kuid samas otsekohene poliitiliste valikute küsimisel.

Retooriline stiil on ametlik ja küsimustele keskenduv, alustades sümpaatse tunnustusega kandidaadi varasema töö eest. Järgnev küsitlemine on konkreetne ja poliitikapõhine, sisaldades teises kõnes kerget kriitilist või sarkastilist alatooni seoses vastuse ebamäärasusega ("Nüüd me teame, kelle taha see püha üritus jääb").

Retooriline stiil on viisakas ja formaalne, alustades pöördumisega istungi juhataja poole ja vabandusega hääle puudumise pärast. Keskendutakse faktide täpsusele ja protseduurilisele korrektsusele, kasutades loogilist apellatsiooni hääletustulemuste parandamiseks.

Stiil on formaalne, otsene ja kriitiline, keskendudes loogilistele argumentidele ja protseduurilistele küsimustele. Kasutatakse tugevat rõhutamist läbipaistvuse vajadusele ja esitatakse teravaid retoorilisi küsimusi ("Kas selline Konkurentsiameti kallutatud eelnev kommunikatsioon on teie hinnangul õige?"). Kõneleja nõuab konkreetseid fakte ametnike töösuhete kohta.

Retooriline stiil on formaalne ja protseduuriline, väljendades samas teatavat pakilisust seoses arengukavade pikaajalise viibimisega. Kasutatakse loogilisi argumente ja esitatakse konkreetsed küsimused, keskendudes faktidele ja protsessi läbipaistvusele. Toon on nõudlik ja keskendub vastutuse küsimisele.

Retooriline stiil on formaalne, kuid kriitiline, väljendades pettumust ministri vastuste pinnapealsuse üle ja oodates detailsemat analüüsi. Argumentatsioon on tugevalt loogikapõhine, kasutades ajaloolisi näiteid (alkoholiaktsiis, snus) musta turu tekke ja likvideerimise mehhanismide selgitamiseks. Toon on veenev, rõhutades, et tegemist ei ole toodete propageerimisega, vaid riigi haldusprobleemiga.

Retooriline stiil on formaalne, analüütiline ja murelik, pöördudes austusega peaministri poole. Kõneleja keskendub loogilistele argumentidele ja poliitilistele dilemmadele, esitades küsimusi, mis rõhutavad ajakriitilisust ja valitsuse otsuste tagajärgi (energiavahe). Emotsionaalseid apelle ei kasutata, rõhk on poliitilisel vastutusel.