Konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (609 SE) esimene lugemine

Tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 609 esimene lugemine. Palun ettekandjana siia Riigikogu kõnetooli justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Austatud Riigikogu! Täna me pöördume tagasi juurte juurde. Tuletan meelde, et 23. märtsil 2018. aastal otsustas Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni näol toetada Euroopa Liidu konkurentsidirektiivi uuendamise seisukohti, nähes ette [regulatsiooni] ülevõtmist väärteomenetluse korras. Sellest päevast on hulk aega möödas. Mis siis vahepeal juhtus, et ühiskonnas tekkis sedavõrd suur vastuseis, mis on venitanud selle konkreetse direktiivi ülevõtmist trahvi määramiseni? Tegelikult me räägime väga põhimõttelisest ja olulisest väärtusküsimusest, ja see väärtusküsimus on see, et kas me Eestis arvame, et karistamine peaks olema võimalikult lihtne, või me arvame, et karistamine peaks olema võimalikult õiglane. See on see küsimus, millele on aastaid vastust otsitud, ja kindlasti on õigus mõlemal poolel. Väga hea, et arutelu ühiskonnas käib. Karistamine on üks selliseid teemasid, mis vääribki seda, et seda igakülgselt kaalutakse. Ent mängus ei ole olnud ju ainult see konkreetne eelnõu. Kui te lubate, ma [refereerin] Tartu Ülikooli professorit Anneli Sood, kes on ühtlasi ka Tartu Ülikooli karistusõiguse osakonna juhataja. Ta avas oma mõtteid Postimehe artiklis, tuues välja, et karistuste oluline lihtsustamine, mida alati on ju järelevalveorganid väga soovinud, võib lõpuks puudutada iga inimest. Nimelt, ühes kohas karistuste oluline lihtsustamine võib kaasa tuua lumepalliefekti ehk menetlus, kus isikute õigused pole enam takistavaks faktoriks, on paljudele atraktiivne, paljudele riigi esindajatele. Ta tuletab meelde, et menetlusõigus aitab tagada, et terad eraldataks sõkaldest, sest paratamatult juhtub menetlustesse süütuid inimesi, kes peaksid sellisena ehk süütuna sellest menetlusest ka välja tulema. Anneli Soo rõhutab veelgi, et kellegi karistamine ei ole ega peagi lihtne olema, sest kui on lihtne karistada ühte inimest, on lihtne karistada, tsiteerin teda, ka sind, mind ja kõiki teisi ühiskonna liikmeid. Ainuüksi sellise soovunelma väljaütlemine peaks ühiskonna ettevaatlikuks tegema, rõhutab karistusõiguse osakonna juhataja. Ja tõepoolest, kui me vaatame konkurentsiseadust, siis lubage mulle see paralleel, see on üks üsna piibellik seadus. Ta loetleb üles, mida sina mitte ei tohi teha, aga kogu ülejäänu jätab tõlgendamise küsimuseks. Konkurentsiseaduse eesmärk on pakkuda lahendused, kuidas turg toimima saada. Ja tõepoolest, kui me võtame ühelt ettevõttelt 10% käibest trahvina ära, siis me oleme selle ettevõtte Eestis tapnud. Me oleme kaotanud selle ettevõtte töökohad ja kaotanud leiva laualt nendel peredel, kelle pereliikmed selles ettevõttes töötasid. Olgu ka see hoiatavaks näiteks, miks karistamine ei tohi olla mitte niivõrd lihtne, kuivõrd karistamine peab olema õiglane. Teie ees olev eelnõu on oma olemuselt üsna lihtne. Ta jätab konkurentsijärelevalvega tegelema Konkurentsiameti, nii nagu see senimaanigi on olnud. Konkurentsiamet jälgib konkurentsiolukorda turul konkurentsijärelevalvemenetluse kaudu ja võib selle raames kasutada Euroopa Liidu direktiivis sätestatud uurimismeetmeid. Näiteks saab Konkurentsiamet teostada kohtu loal läbiotsimisi ja esitada teabenõudeid. Kui Konkurentsiamet avastab selles järelevalvemenetluses, et mõni ettevõtja ei toimi ikkagi konkurentsireeglitega kooskõlas, saab Konkurentsiamet määrata sellele ettevõttele vajalikke konkurentsijärelevalvemeetmeid. Nende meetmete eesmärk on vaba konkurents turul taastada. Kogu Euroopa Liidu õiguse peamine eesmärk on tagada tarbijatele õiglane konkurents, selleks et hinnad oleksid madalad, selleks et konkurents oleks väiksematele ettevõtetele suurte vastu õiglane, ja selliste meetmete rakendamise õigus Konkurentsiametil peab tagama selle õigluse nii tarbijate kui ka väiksemate ettevõtete jaoks. Meetmed, mida Konkurentsiamet võib määrata, võivad olla sisult käitumuslikud, näiteks saavad nad ettevõtet kohustada mingit tegevust lõpetama, või struktuursed, näiteks Konkurentsiametil on õigus mingi äriühing ümber kujundada või täpsemalt, seda nõuda või nõuda osaluse võõrandamist. Hästi suur rõhk on kokkuleppimisel. Konkurentsiamet pakub, kuidas saaks konkurentsiolukorda paremaks, ettevõte kaalub, kas need ettepanekud talle sobivad, ja koos leitakse sobivad lahendused, lepitakse kokku selles, kuidas turul olukord tarbijate jaoks ja teiste konkureerivate ettevõtjate jaoks paremaks teha. Turul olukorra paremaks tegemine on nii direktiivi kui ka selle eelnõu kõige tähtsam eesmärk. Määratud meetmeid on võimalik Konkurentsiametil tagada sunnirahaga. Võib aga ette tulla selline olukord, kus konkurentsijärelevalve käigus avastab Konkurentsiamet, et ettevõte on tegelikult toime pannud raske rikkumise – nii raske, et seda ei ole enam võimalik lõpuni heastada –, mis vastab seaduses toodud väärteokoosseisule. Sellisel juhul saab Konkurentsiamet vastavalt olukorrale kas järelevalvele lisaks või selle asemel alustada väärteomenetlust. Ja sellisel juhul võib maakohus rikkujale määrata sellise rahatrahvi, mis on tõepoolest tõhus ja heidutav, just nii, nagu direktiivis nõutud. See järelevalvemenetluse ja süüteomenetluse omavaheline suhe, omavaheline suhestumine, mida ma teile just kirjeldasin, on Eestis praegu täiesti tavapärane. Ja täpselt sellisel moel oleme me üle võtnud ka muudes valdkondades Euroopa Liidus ette nähtud haldustrahvid. See on meil kenasti toimunud, meil on maakohtus pikk kohtupraktika ja seal valitseb õigusselgus, mis annab eelduse kiiremaks ja tõhusamaks menetluseks. Aga lubage mul peatuda ka selle eelnõuga seoses üles [kerkinud] ühiskondlikel debattidel ja küsimustel. Kõige teravamad on olnud vaidlused enese mittesüüstamise privileegi üle. Direktiivi sõnastus on siin kahetine. Direktiiv lubab ettevõtjal mitte vastata küsimusele, mis sunniks ettevõtjat end rikkumises süüdi tunnistama, ent samal ajal nõuab, et järelevalvemenetluses ettevõtja annaks Konkurentsiametile nõudmise peale ka seesugust faktilist teavet ning annaks üle dokumendid, mis võivad hiljem ettevõtjale kahjulikuks osutuda. Meil Eestis on põhiseaduse § 22 ja süüteomenetluse üks põhimõte, et mitte kedagi ei tohi sundida iseenda vastu tunnistama. Eelnõus oleme selle lahendanud niimoodi, et füüsilistel isikutel on täiel määral tagatud ka konkurentsijärelevalvemenetluses enese mittesüüstamise privileeg. Ent juriidiliste isikute puhul on lahendus konkreetsest asjast ja asjaoludest rohkem sõltuv. Tõenäoliselt paneb siin täpsed piirid paika kohtupraktika, mis võtab arvesse nii konkreetsete juhtumite eripära kui ka Euroopa Kohtu konkurentsimenetluse alast praktikat, mis paraku on ka pidevas arengus, ent näeb kitsamalt enese mittesüüstamise privileegi, kui see Eestis tavaks on olnud. Teine suur vaidluse koht on olnud selles, kas haldusmenetluse raames karistamine mitte ei oleks kiirem, lihtsam ja sujuvam. Võib-olla ka siin saalis on veel inimesi, kes ei tea une pealt, mis vahe on haldusmenetlusel ja väärteomenetlusel. Ma igaks juhuks selgitan selle ühe lihtsa näitega ära. Näiteks kui koolis õpetaja paneb hinnet, siis see on olemuslikult haldusmenetlus. Õpetaja ei kutsu juurde tunnistajaid, ei vii läbi põhjalikku kirjalikku menetlust, ei kirjuta üles kõiki asjaolusid, vaid ta teeb lihtsa võimu teostamise sammu: ta annab tagasisidet õpilasele hindega. Haldusmenetlus, haldusõigus tugineb meil sellele, et ühtegi inimest ei tohi riik ülemäära kiusata ega inimese suhtes ülekohtune olla. Me oleme ette näinud, et riik on üldiselt viisakas. Ja seetõttu see haldusmenetlus üldiselt käib üsna lihtsasti – nagu hinde panemine koolis. Hinnet on võimalik halduskohtus hiljem vaidlustada, ma küll ei soovita seda, ei kutsu kedagi üles seda tegema, aga põhimõtteliselt selline võimalus on. Nüüd, ütleme, et sellessamas koolimajas on avastatud üks väär tegu. Tuletan meelde, halduses me ei räägi vääratest tegudest. Isegi kui õpilane saab mitterahuldava hinde, ta ei ole midagi vääralt teinud. Mitterahuldav hinne ei ole talle karistus, vaid see on tagasiside tema õpitulemustele. Aga ütleme, et koolimajas on näiteks aknad sisse visatud. Sellisel juhul on ilmselgelt tegemist väära teoga, keelatud teoga, mille eest põhimõtteliselt on võimalik kedagi karistada. Aga niipea, kui me räägime karistamisest, tulevad meil juba mängu menetluslikud garantiid. Ehk enne, kui me kedagi hakkame Eestis karistama, peab näiteks olema see kool ka täiesti kindel, et just nimelt see õpilane on need aknad sisse visanud. Ta peab suutma seda tõestada, tõendada ja kohtus selle arutamine on ka juba kaitsja abil ja hoopis põhimõttelisemalt teistmoodi, mitte sugugi niisama lihtsalt, kui oli hinde panemine. Ehk see näide suudab meile näitlikustada seda, et esiteks on meil ju nii ehk teisiti karistamine ultima ratio põhimõttel ehk äärmine abinõu, äärmuslik abinõu, aga keskmisest keerulisemad väärteoasjad, nagu konkurentsiasjad, konkurentsi rikkumise asjad tõenäoliselt olema saaksid, on ikkagi sellised, kus täiesti ilma menetluspõhiõigusteta neid asju ajada ei saaks. Veel kord, see võib kaasa tuua 10%-lise käibe ulatuses trahvimise, mis tõenäoliselt toob kaasa selle ettevõtte pankroti ja töökohtade kadumise. Ja nii oleme me vääraid tegusid alati Eestis eraldi vaadanud, kurje tegusid eraldi vaadanud, seal peame me olema kindlad, et väära teo tegija ikkagi tõesti selle teo teinud on. Menetluspõhiõiguste vajadust karistamise puhul on ka Euroopa Inimõiguste Kohus korduvalt toonitanud. Küsimus on olnud ka selles, kas tõendid võiksid konkurentsijärelevalvemenetluses kogutuna olla ülekantavad trahvimiseks. Jah, eelnõus on niimoodi kirjas, et konkurentsiväärtegude tõendamisel on lubatud ka konkurentsijärelevalvemenetluses kogutud tõendid, mida siis loomulikult kohus saab, nii nagu kõikide muude tõendite puhul, hinnata vastavalt oma pädevustele. Üks väga suur vaidluste küsimus on olnud ka selle üle, kas Konkurentsiamet ikka saab piisavad volitused ja kas need volitused omakorda on kohtu kontrollile allutatud. Saan kinnitada, et vastavalt Euroopa Liidus kehtivatele arusaamadele saab Konkurentsiamet vajalikud volitused, sealhulgas toimetada läbiotsimisi, esitada teabenõudeid, millele vastamine on kohustuslik ja mis on tagatud ka omakorda sunniraha ja väärteokaristustega. Lisaks on Konkurentsiametil võimalik teha ka väärteomenetluses kõiki väärteomenetluses lubatud toiminguid. Konkurentsiameti järelevalvepädevuse puhul näeb eelnõu ette, et toimub täiemahuline kohtulik kontroll, seda nii määratlemata õigusmõistete sisustamise kui ka õigusliku tagajärje valiku osas, ehk läbitakse kolmeastmeline proportsionaalsuse test. On olnud ka küsimus sellest, ega see väärteomenetlus pole ikkagi see kriminaalmenetlus, mida ECN+ direktiiv ei luba. Tõepoolest, ECN+ direktiiv näeb ette oma sättega seda, et konkurentsirikkumiste eest peab olema võimalik liikmesriigil trahvi teha muus menetluses kui kriminaalmenetluses. Siin saame kinnitada, et sama menetluskorraga ehk väärteomenetlusega on ka kõik muud senised Euroopa Liidu direktiivid, kus on juttu olnud halduskaristusest, Eesti üle võtnud väärteomenetluses ja see on siiamaani alati Euroopa Komisjonile sobinud ja see on olnud igati aktsepteeritav. Teine riik, kus sellised suured eriarvamused on olnud ja kus on ka väärteomenetlus kasutuses, on Taani. Nüüd, on mõned [väited] veel, mis ma ka kohe ümber lükkaks. Esiteks väidetakse, et väärteomenetlus ei võimalda oma iseloomu tõttu direktiiviga koos olevaid karistusmäärasid sätestada. See väide on vale. Meie seadustes on hulgaliselt norme, kus rahatrahvi määr on üle võetud Euroopa Liidu õigusaktidest ja see põhineb karistatava ettevõtja käibel, nii nagu ka selle eelnõuga ette nähakse. Karistusseadustiku vastav muudatus jõustus juba 2023. aasta novembris ja lahendas selle küsimuse, mis varasemalt tõesti üleval oli. On väidetud seda, et meie karistusseadustik ei võimalda juriidilist isikut vastutusele võtta, kui ei ole kindlaks tehtud konkreetset juhatuse liiget, kes oma kätega süüteokoosseisule vastava teo toime pani. Ka see väide on vale. Meil on taas juba alates 2023. aastast kehtiv organisatsiooniline vastutus, mis tähendab, et ka puuduliku järelevalve või halva töökorralduse tõttu juriidilise isiku kohustusi rikkudes toime pandud tegude eest saab juriidilise isiku vastutusele võtta isegi siis, kui konkreetset juhtivtöötaja tegu ei ole tuvastatud. Tänan siin Eesti Ekspressi ajakirjanikku Tauno Vahterit, kes hiljuti sellele põhjalikumalt tähelepanu juhtis. Eelnõus on lisaks täpsustatud ka konkurentsiõiguse spetsiifiliselt juriidilise isiku vastutust vastavalt direktiivis nõutule. On ka väidetud, et aegumise regulatsioon on karistusseadustikus selline, et kõik väärteod aeguvadki ära enne, kui need jõuab lõpuni menetleda. Üldsättest on aga võimalik teha erandeid ja need erandid on siin eelnõus ka tehtud ehk aegumist karta põhjust ei ole. Kokkuvõtteks. Teie ees on eelnõu, millega Konkurentsiamet on teada andnud, et ta saab tööd teha. Advokaadid ja õiguskantsler on suures plaanis öelnud, et see eelnõu kaitseb proportsionaalselt meie inimeste põhiõigusi ja see tuleks võimalikult kiiresti vastu võtta, et Eesti pääseks lõpuks ometi sellest trahvist, mis iga viivitatud päevaga 3000 eurot meie maksumaksjate taskust lisaks võtab. Meie inimesed väärivad euroopalikku kaitset tarbijatena ja meie väiksemad ettevõtted väärivad euroopalikku õigust õiglaseks konkurentsiolukorraks. Aga meie inimesed väärivad ka seda, et mitte kedagi ilmaasjata süüdi ei mõistetaks. Meie ettevõtjad väärivad seda, et uisapäisa ja hästi lihtsalt neid keegi trahvima ei kipuks. Meie ettevõtetes töötavad inimesed väärivad seda, et nende töökohad säiliksid siis, kui on ikkagi teada, et ettevõte saaks minna kokkuleppele, saaks konkurentsiolukorda parandada ja saaks tarbijate ja teiste ettevõtete jaoks asju paremaks teha. Ja et juhul, kui on tegemist tõesti väga raske rikkumisega, me saame kindlad olla, et see rikkumine on tõesti sellisena toime pandud. Ärgem tahtkem lihtsalt karistamist, tahtkem õiglaselt karistamist. Lihtne ja õiglane ei ole seesama. Me ikkagi tahame õiglast Eestit ja see eelnõu selle eest seisab. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Kolleeg Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Ilmselgelt see on üks halvemaid seaduseelnõusid, mis Eestis konkurentsi või majanduskeskkonda puudutab. Ja teate, ma nüüd meenutan natukene. Kolm aastat olin Eesti 200 ja Reformierakonnaga valitsuses. Kaja Kallas, kes on Euroopas konkurentsiõigusega tegelenud, seisis selle eest, et saaks normaalne seaduseelnõu valitsusest Riigikokku. Ja saigi. Pärast seda [sain oma] elu pretsedenditult kõige suurema kogemuse selle kohta, milline lobi ja survetegevus teatud ettevõtjate ja ettevõtete poolt hakkas valitsuse suunal. See oli nii suur, et toonane peaminister pidi pöörduma õiguskaitseorganite poole ja nendega konsulteerima. See eelnõu, mis nüüd siin on, ongi täpselt see ärihuvi, mida toona lobistama hakati. Mul on teile üks küsimus. Milliseid hüvesid Eesti 200-le või teile või reformierakondlasele Kristen Michalile nüüd on pakutud, et selline meelemuutus peaministri vahetuse [järel] selle algse eelnõuga on toimunud?

Aitäh! Küsimuse esitus oli selgelt laimav, olen ma sunnitud ütlema. Rõhutan üle, et kui te peate Euroopa Liidu direktiivi halvaks, siis oleks tulnud sotsiaaldemokraatidel selle kohta sõna võtta siis, kui seda direktiivi ette valmistati. Eesti ei soovinud direktiivi kuskilt otsast rangemaks teha, praegu me oleme selle direktiivi sõna-sõnalt ilma ülekuldamisteta üle võtnud. Ja kui te arvate, et see on väga halb direktiiv, mille sõnastuse ülevõtmine on ka väga halb, siis oleks tulnud tõhustada seda direktiivi 2018. aastal, mil Eesti sellega tegeles. Ei ole kohanud teie poolt nimetatud ettevõtjate survet. Kõik ettevõtlusorganisatsioonid – peaaegu kõik – on pöördunud justiitsministeeriumi poole, tuues välja neid muresid ja küsimusi kirjalikult, avalike kirjadena, ilma mingisuguse kahtlase lobistamiseta, ja tuues välja neid murekohti, mida tuleks eelnõus lahendada. Lisaks ettevõtjatele on sõna võtnud väga paljud õigusteadlased, Tartu Ülikooli õigusteaduskond, õiguskantsler. Ja kui te arvate, et kõikidele nendele on keegi maksnud mingeid hüvesid, siis see on teie rikutuse tase, vabandust väga.

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Statistika näitab, et konkurentsirikkumisi on tegelikult Eestis tuvastatud väga vähe, aga samas teenuste hinnad nendes probleemsetes konkurentsivaldkondades on Eestis väga kõrged ja nendes valdkondades võetud kasumid on röögatud ja aastatega aina kasvavad. Ja siit küsimus, et kas konkurents Eestis toimub praegu väga hästi teie arvates. Kas Konkurentsiametil on selleks järelevalve teostamiseks vajalikud tööriistad olemas? Ja siis ka täpsemalt, et kuidas teie koostatud eelnõu parandab olukorda, kui see menetlus jääb ikkagi sama pikaks, ja ühesõnaga, mitme menetlusviisiga peab seda konkurentsirikkumist tõestama?

Anti Allas, palun!

Aitäh! Kui kellelgi on Eestis arvamusi või ka lausa fakte selle kohta, et keegi on rikkunud konkurentsiõigust, et vaba konkurents ei saa toimuda ja see on takistatud, siis ma palun sellest otsekohe Konkurentsiametit teavitada. Eesti on väike riik, meie suurus on enam-vähem pool Hamburgi linna, ja kui me elame teadmises, et meie ümber on üksnes kurjategijatest ettevõtjad, siis kui see teadmine on kellelgi olemas, tuleks sellest Konkurentsiametit teavitada. Konkurentsiamet saab väga vähe teavitusi selle kohta, et keegi on konkurentsi rikkunud, ja kõiki neid teavitusi nad põhjalikult uurivad. Mõnedel juhtudel nad tuvastavad, et on rikkumine toime pandud, ja mõnedel juhtudel tuvastavad, et rikkumist toime ei ole pandud. On ka selliseid juhtumeid, kus me poliitikutena näeme, et konkurentsiolukorda saaks paremaks teha. Valmistan ette mitmeid eelnõusid, sidevaldkonnas näiteks, kus konkurentsiolukorda saab paremaks teha, aga see ei tähenda seda, et praegused sideettevõtted oleks otsesõnu seadust või midagi rikkunud. Lihtsalt praegune õigus on neile [sellist käitumist] võimaldanud. Riigikogu saab alati teha paremaid seadusi ja ministeeriumid alati esitada rohkem konkurentsiolukorda päriselt parandavaid eelnõusid. Sideteenuste puhul ka Konkurentsiamet täiendavat järelevalvet hetkel teeb, olles vastavad teavitused saanud. Nii et veel kord, kui kellelgi on teavet selle kohta, et konkurentsiõigust on rikutud, et kellegi vaba konkurentsi on takistatud, palun andke sellest otsekohe ja viivitamata Konkurentsiametile teada. Eestis kehtiv ja üldse kõikides õigusriikides kehtiv põhimõte on ju selline, et me ei hakka uurima täiesti lambist midagi, mille puhul tundub, et äkki on valesti. Tuletan ka meelde, et kütuseturu puhul, kus pikka aega arvati, et konkurentsireegleid rikutakse ja hindu lepitakse kokku, Konkurentsiamet põhjaliku järelevalve tegi. Ja nii nagu Kai Realo seda – ma ei mäletagi, missuguses ajalehes – kirjeldas, oli neil selle jaoks lihtsalt masin, mis vaatas üle tee, kaamera vaatas üle tee asuvat konkurendi bensiinijaama ja kui seal tablool hinnad muutusid, siis automaatselt muudeti ka nende tablool hindu. See ei ole konkurentsiõiguse rikkumine.

Andre Hanimägi, palun!

Aitäh, lugupeetud spiiker! Lugupeetud minister! No kaua tehtud kaunikene. Ma saan aru, et Eesti on viimane, kes selle direktiivi üle võtab, ja selle tõttu, et me ei ole aastaid seda üle võtnud, oleme me sadu tuhandeid eurosid trahvi maksnud. Minu küsimus on: miks ta ometigi nii kaua seal ahjus küpses, miks me nii kaua sellega tegelesime ja maksime neid sadu tuhandeid eurosid? Ja kuna sellega on tõesti niivõrd kaua tegeletud, siis ma eeldan, et see seadus on igati vastav sellele direktiivile, mida me peame üle võtma. Ehk siis mu teine küsimus on see: kas me oleme nüüd kindlad, et menetlus lõpeb – mitte ei panda pausile, vaid lõpeb – ja meie see seadus hakkab vastama direktiivile ja rohkem me trahvi maksma ei pea?

Väga õigustatud küsimus. Ma lugesin siin ette, et viimati me olime üksmeelel 2018. aastal, siis kui Riigikogu otsustas, et me läheme selle direktiiviga edasi ja me võtame selle direktiivi hiljem Eesti õigusesse üle väärteomenetlust kohandades. Miks tuli vahepeal sisse mõte, et me sellest põhimõttest taandume, ja miks kulutati nii palju tunde sellele, et leiutada palju lihtsam karistamise viis, ei oska mina vastata. Tõsi on see, et see põhimõtteline väärtushinnangute konflikt, kas karistamine peaks olema väga lihtne või karistamine siiski peaks olema eeskätt õiglane, on saatnud kõiki vahepealseid valitsusi. Siin me täna oleme, juurte juures tagasi, ja võtame selle direktiivi kitsalt ja õigesti üle. Me küll eeldame tõesti siin praegu, et see peaks vastama direktiivi kõikidele nõuetele ja me saame selle pika teekonna lõpetada.

Tiit Maran, palun!

Aitäh, austatud minister! Te nii nunnult ja südamlikult rääkisite, et karistamine peab olema raske ja ettevõtlust tuleb toetada. Aga sellel on paraku ju alati ka teine pool ja see teine pool puudutab inimest, puudutab tarbijat. Seda poolt te ei puudutanud. Miks? Samal ajal Euroopa Komisjoni statistikast ühe[mõtteliselt] tuleb välja see, et meil on konkurentsirikkumisi avastatud pretsedenditult vähe. Põhiline põhjus, miks see nii arvatakse olema, on seesama kummaline paralleelne menetlus, mida te praegu esile tahate tuua. Absoluutselt kõik riiklikud regulaatorid, olgu ta Konkurentsiamet, finantsamet või Andmekaitse Inspektsioon, on kahtluseta arvamusel, et selline meetod, selline mudel ei sobi majanduskuritegevusega võitlemiseks. Tekib paratamatult küsimus, et miks te surute läbi sellist seadusemuudatust. Kelle huvides? Kas tarbija huvides või kellegi teise huvides?

Aitäh! Kõigepealt, ma olen siiski sunnitud parandama küsimuses esinevad faktivead. Esiteks, ma ei ole kordagi öelnud, et karistamine peaks olema raske, ma olen öelnud, et karistamine peaks olema õiglane. Ja teiseks, ma ei ole kordagi öelnud, et ettevõtlust tuleks toetada, vaid ma olen rõhutanud seda, et väiksematele ettevõtetele peab olema tagatud õiglane konkurentsiolukord ja et ettevõtet ei tohi ebaõiglaselt ja liiga lihtsasti trahvida sellisel määral, et töökohad kõik kaovad. Ma usun, et me seisame kõik koos töökohtade säilimise eest. Samuti rõhutasin ma tarbijate õiguste kaitset oma ettekandes lausa mitmel korral. Ehk tõele ei vasta ka see teie süüdistus, nagu ma tarbija täiesti tähelepanuta oleksin jätnud. Nüüd teie küsimuse juurde, mis puudutas seda, kas Konkurentsiamet üldse saaks eelnõus pakutud konkurentsijärelevalvemenetluse ja väärteomenetluse raames ettevõtteid süüdi mõista. Jah, loomulikult saab. Kaks eelmist Konkurentsiameti juhti on avalikult toetanud seda eelnõu ja rõhutanud, et see eelnõu annab Konkurentsiametile väga head ja tõhusad tööriistad selleks, et konkurentsirikkumisi tuvastada. Ja ka praegune Konkurentsiameti juht on öelnud, et selle eelnõuga saab tööd teha küll. Konkurentsiameti kodulehel on ka kenasti näha erinevate rikkumiste tuvastamised, mida Konkurentsiamet on teinud veelgi keerulisemas menetluses ehk kriminaalmenetluses. Nii et süüdimõistmine nende menetlustega on täiesti võimalik ja on kenasti olnud ka teistes harudes võimalik.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Vot see oli väga huvitav jutt, mida Lauri Läänemets siin rääkis endise siseministrina. Tal tõenäoliselt on siseinfot asjadest, millest ta rääkis. Teie vastus oli ka muidugi väga kõnekas. Aga te rääkisite siin nii kenasti kokkuleppest ettevõtete ja Konkurentsiameti vahel, üksteisega arvestamisest ja kaasamisest. See on väga-väga ilus jutt. Võib-olla, kui on mingid ühised lobipõhised huvid, siis ongi nii, et lõvi ja lammas ühiselt haljal aasal sõbralikult koos lebavad. Aga ma küsin, mis annab meile nüüd arusaamise, et Konkurentsiamet, mis on tegelikkuses võimupositsioonil ja võib-olla täidab tõesti ka võimulolijate suuniseid, hakkab pärast selle direktiivi jõustumist päriselt ka tarbijate huvide eest seisma.

Kui teil on konkreetseid etteheiteid Konkurentsiametile, et ta ei ole olukorras, kus ta oleks pidanud seda tegema, tarbijate huvide eest seisnud, siis sellest infost ma olen väga huvitatud. Veel kord: Konkurentsiamet saab väga vähe teavitusi selle kohta, et kuskil on konkurentsirikkumist, mis võib tähendada ka seda, et Eestis ettevõtjad näiteks ei ole massiliselt õigusrikkujad. Ma arvan, et see on ka üks niisugune väärtusküsimus, et kas me peame ettevõtjat a priori või juba ette lihtsalt kurjategijaks, aga mõned ettevõtjad äkki ei ole kurjategijad, või siis me arvame, et kurjategijad või väärate tegude tegijad on ikkagi ainult need ettevõtjad, kes on midagi selgelt valesti teinud. Need on kaks erinevat lähenemist. Teie küsimus oli selle kohta, kas Konkurentsiamet kaitseb tarbijate huve, kui tal on õigus minna kokkuleppe sõlmimiseni. See on euroopalik arusaam, et konkurentsiõiguse peamine eesmärk on konkurentsiolukorra parandamine. Konkurentsiolukorda ei paranda mitte niivõrd trahvimine. Tõsi, väga raskete rikkumiste eest heidutavad trahvid peavad olemas olema, aga sellest otsest kasu tarbija ei saa. Tarbija saab kõige kiiremat ja kõige otsesemat kasu siis, kui ettevõte teeb oma tegevuse korda, nii et tarbijatele on õiglased hinnad tagatud. Toon ühe näite juurde. Meil on ette valmistatud eelnõu, mis kiirendab numbrite liikumist mobiilsideettevõtjate vahel. See on üks meede, kuidas me saame tagada selle, et ettevõtjad pakuks kohe tarbijatele odavamaid hindu, mitte ei pakuks neid alles siis, kui te oma mobiilsideettevõttele teatate, et te lähete teise ettevõtte juurde. Peaaegu kõik, kes seda teinud on, on saanud oma mobiilioperaatori käest odavama hinnaga pakkumise, mis ongi tegelik turuhind. Siin on ka õiguslikke asju, mida me saame teha. Minu arvates Konkurentsiametit niimoodi lihtsalt lambist kahtlustada, et ta oma tööd ei tee, ei ole kuidagi õige ega õigustatud. Selleks peaks ikkagi mingid faktilised alused olema.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Tegelikult minu jaoks on siiamaani jäänud veidi arusaamatuks, miks sotsiaaldemokraadid meil nii [kangesti] soovivad Konkurentsiametist teha karistusorgani, halduskohtust sellise trahviorgani. Just selline see eelmine versioon eelnõust oli. Too hetk olin ma päris kriitiline selle suhtes. Olen ka jaganud alati õiguskantsleri seisukohta, et direktiivi peaks üle võtma väärteomenetluses, see on tavapärane praktika. Ja üks põhiline oht, mida ma nägin, oli see, et kui me peaksime liikuma või oleksime liikunud sellise haldusmenetluse suunas, kus lihtsustatud korras saaks määrata hiigeltrahve mitmest põhiõigusest üle sõites, siis järgmisena tuleks meie juurde näiteks Terviseamet, tuleks Keskkonnaamet, tuleks veel mõni amet ja ütleks: "Aga me soovime ka sellist erilihtmenetlust." Kas teie nägite ka seda, et see on oht sellise Pandora laeka avamiseks, kui me liiguksime haldusmenetlust pidi?

Aitäh! Ma jagan täielikult teie küsimuse esitust ja kordan veel kord üle, et me ei soovi Eestisse liiga lihtsat karistamist, me soovime õiglast karistamist. Ja tõsi on ka see – jällegi, see ei ole süüdistus, vaid psühholoogiliselt ehk arusaadav –, et kui inimesed tegelevad järelevalve ja kontrolliga, siis võib väga lihtsasti tekkida ahvatlus muudkui karistada ja karistada ja oma töös olla üha efektiivsem. Seda fenomeni on ilukirjanduseski ju korduvalt avatud ja kahjuks ka praktikas on seda mitmel pool maailmas näha olnud. Halduskohus Eestis ei karista inimesi, halduskohus kaitseb inimest riigi ülemäärase võimu eest. Maakohus on see, kus karistused määratakse. Dubleeriva kohtumenetluse loomine halduskohtusse oleks olnud väga pikk ja põhjalik tegevus, mida tõi välja oma kõnes siin ka eelmine justiitsminister Madis Timpson, kui ta tutvustas seda varianti, mis tollel hetkel oli kokkuleppeks. Nüüd on lihtsam versioon, mis on palju kiirem nii riigile halduslikus mõttes kui ka ettevõtjatele ja tarbijatele kiirema lahenduseni jõudmiseks, sest kohtupraktikat maakohtutel on küllaldaselt. Kõik nurgad on läbi vaieldud, läbi arutatud ja täiesti uut kohtumenetlust ja halduskohtu koormamist täiesti uut tüüpi menetlusega tõesti selles eelnõus ei ole. Me kasutame neid õigusinstrumente, mis meil Eestis juba olemas on. Aga veel kord, ilmselt tulevad need arutelud siia saali üha ja üha tagasi, et kui lihtne peaks olema inimeste karistamine ja kui õiglane peaks olema inimeste karistamine.

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Ma tulen tagasi selle teema juurde, mida ma ka komisjonis [käsitlesin], ja et seda küsimust uuesti küsida, tsiteerin ma ühte lõiku. "Me ei saa lähtuvalt oma professionaalsest eetikast toetada eelnõu vastuvõtmist, kuna see ei sobi Eesti õiguskorda, on meie õiguskorda väärastav ja vastuolus meie õiguse aluspõhimõtetega." See oli Tartu Ülikooli õigusteadlaste hinnang eelmisele eelnõule. Milline võiks olla täna nende hinnang sellele uue valitsuse uuele eelnõule? Kas see on pigem positiivne või sama negatiivne, nii nagu ta oli väga kriitiline selle eelmise valitsuse esitatud eelnõu suhtes?

Tõnis Mölder, palun!

Tõsi see on, et haldustrahvipõhine lähenemine pälvis väga laialdast kriitikat õigusteadlaste hulgas, sealhulgas ka õiguskantsleri kriitikat, kes saatis lausa Riigikokku kirja. Ja see kriitika lähtuski sellest arusaamast, et meil on stabiilne, välja kujunenud õigussüsteem, kus halduskohus kaitseb inimest riigi ülemvõimu eest ja trahve määrab maakohus, veendudes tõendite põhjal, et süü või väär tegu on tõepoolest olemas ja ka kohus näeb seda samade silmadega, samas valguses ja sama süülisena, kui on seda näinud näiteks Konkurentsiamet. Sellest põhimõttest taganemine ehk taganemine õiglase karistamise eesmärgist lihtsa karistamise eesmärgi suunas oli see, mida teie oma tsitaadis iseloomustasite. Praegu teie ees olev eelnõu kasutab Eesti õiguskorras välja kujunenud lahendusi ja on seega sobiv laiemale õigusavalikkusele.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, see direktiiv ei ole vastu võetud, nüüd suure hirmuga [kavatsetakse]. Aga kui päevas tuleb Brüsselile maksta 3000 eurot trahvi, üle saja päeva on [möödas], 300 000 on juba tiksunud, kes selle kinni maksab, et me ei ole allunud Brüsselile, selle 300 000 praegu – kas teie oma palgast või terve valitsus või kes? Meie kõik peame hakkama äkki maksma? Või pensionärid? Või kes?

Aitäh! Ma tuletan siiski meelde, et see direktiiv võeti vastu Eesti eesistumise ajal ehk Eesti juhtimisel. Ja selle direktiivi poolt oli terve Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni kaudu. Ehk me Eesti poolt arvasime, et see on üks õige asi teha. Tõsi, juba 2018. aastal me juhtisime tähelepanu, et enese mittesüüstamise privileegi sõnastus selles direktiivis meile ei sobi ja see on vastuolus meie põhiseaduslike väärtustega. Aga Euroopas toimib kompromisside kunst ja see kompromisstekst, mis lõpuks selles direktiivis oli. Veel kord, Eesti ise juhtis seda direktiivi vastuvõtmist. Nii et ma ei saa kuidagi nõustuda sellega, et tegemist oleks millegagi, mida oleks Brüssel meile peale surunud, sest selle direktiivi valmimist me juhtisime Tallinnast. Mis puudutab trahvi maksmist, siis see on tõepoolest Eesti ajaloos esmakordne trahv, mis meil maksta tuleb. Ja midagi ei ole teha. See, et kõik valitsused alates 2019. aastast ei ole suutnud seda direktiivi üle võtta, on nüüd päädinud sellega, et trahvi maksab kinni ikkagi Eesti Vabariigi riigieelarve, kuhu raha tuleb Eesti Vabariigi maksumaksjate taskust.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Algatuseks tuleb muidugi öelda, et on hea, et te olete loobunud sellest algsest plaanist võtta see direktiiv üle haldusmenetluse raames, sest seal olid need põhiseaduse riived ikkagi väga tõsised ja palju suuremad kui praeguse lahenduse puhul. Ei ole muidugi üllatav, et sotsid igatsevad seda lahendust tagasi, sest ega nendele ei meeldigi eriti see õigusriikluse põhimõte, nagu me teame mitmetest muudest asjadest, muu hulgas vaenukõne kriminaliseerimise ihalusest. Aga minu mure seondub ikkagi sellega, mida te ütlesite ka oma ettekandes, et füüsilised isikud ei pea enesesüüstamisega tegelema menetluse raames, aga juriidiliste isikute puhul pole see asi päris nii lihtne, seal kuidagi kohtupraktika paneb paika. Ma võtsin isegi stenogrammi lahti, seda pole veel seal kirjas, ma ei saa täpselt tsiteerida. Ja sellega seonduvalt ma tahtsingi, et äkki selgitate seda nüüd lähemalt. Põhiseaduse § 22 lõige 3 ütleb ju selgelt, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Ja "kedagi" peaks minu arusaamise kohaselt hõlmama ka juriidilisi isikuid. Kuidas see ühilduvus on seal siis ette nähtud?

Aitäh! Te [kordasite] minu ettekandes öeldut täpselt. Ja tõepoolest, see on olnud küsimus, mis on tekitanud kõige rohkem arutelusid ja mis, nagu ma ühes eelnevas vastuses ütlesin, on olnud Eesti murekohaks juba tegelikult seda direktiivi enda menetlust juhtides. Meie riiklikes seisukohtades oli mure selle enese mittesüüstamise privileegi pärast selgelt väljendatud. Ja kui te loete direktiivi artiklit 8, siis te näete, kui vastuokslik tegelikult see sõnastus seal on, nii nagu ma ka oma ettekandes esile tõin. Nüüd, see lähenemine, mis on võetud, et korraga vastata Eesti põhiseadusele ja sellele direktiivi artiklile 8, ongi selline, et tõesti, füüsilisel isikul enese mittesüüstamise privileegi kuidagi ei vähendata. Nüüd, ettevõtete puhul, näiteks ettevõte A on saatnud ettevõttele B kirja, kus ta on öelnud, et lepime hinnad kokku, ehk ta on teinud ettepaneku kartellileppe sõlmimiseks ja Konkurentsiametil on selline info nii-öelda selgelt olemas, siis tal tekib ikkagi selle direktiivi alusel õigus see kiri sellelt ettevõttelt välja nõuda. Aga nii nagu ma ettekandes ka ütlesin, täpne kohaldamine [jääb kohtutele]. See on väga kahetsusväärne öelda, sest me ei soovi teha üldiselt sellist õigust, mille tõlgendus ja täpne rakendus jääb kohtute peale. Me soovime õigusselget riiki, me soovime sellist riiki, kus kõik on hästi ette näha. Aga selle konkreetse paragrahvi või selle vastuolu rakendamisel ilmselt tuleb meil ikkagi kohtupraktika alusel see lõplik tõde.

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud minister! Täna on kõlanud siin erinevad väited, ma ei räägi teist, vaid küsijatest. Natuke kummalises olekus tunnen ennast ka, sest sotsiaaldemokraat peab kaitsma vabaturumajandust. Tegelikult turumajanduse toimimiseks on vajalik reeglistik, see on ülemaailmselt tunnustatud, ja konkurentsiõigust ei avastata nüüd selle direktiiviga või ka Eesti seadustes. Küll on jutt sellest, kuidas seda vaba konkurentsi tagada võimalikult tõhusalt ja kuidas kaitsta nii ettevõtteid kui ka tarbijaid võib-olla teatud monopolistlikus või oligopolistlikus seisundis olevate teiste ettevõtjate eest. Ja siin on juttu küll rikkumistest, millest tuleks teavitada, aga mida te arvate, kuidas aitab teie eelnõu majandusanalüüsi kaudu kaitsta tarbijaid ja ettevõtjaid ebamõistlikult kõrgete hindade eest?

Jaak Aab, palun!

Aitäh! Konkurentsiamet on tõesti Eesti üks kõige kõrgema keskmise palga tasemega riigiameteid ja seda just tulenevalt sellest, et üks konkurentsirikkumiste või ebaterve konkurentsiolukorra tuvastamise meetodeid on majandusanalüüs, nagu te väga õigesti välja tõite. Majandusanalüüsi põhjal on võimalik välja selgitada tegelikke turutõrkeid ja leida üles kohad, kus turg ei toimi nii, nagu ta toimima peaks. Turu toimimiseks on kahtlemata teatud reeglistik vajalik – selles ma olen teiega täiesti ühte meelt – ja Euroopa Liidus on see turu toimimiseks vajalik reeglistik kokku lepitud. Seda on ka täiendatud, selleks ongi see uus konkurentsiõiguse direktiiv, mida me praegu üle võtame, ja kõik, mis on direktiivis ette nähtud parema konkurentsiolukorra tagamiseks, on ka selles eelnõus kirjas. Nüüd, siin on mitu korda tulnud üles see kokkuleppimise, Konkurentsiameti juhtimisel kokkulepete sõlmimise teema. Ja see tundus eespool ühele küsijale vist imelik, kui ma õigesti aru sain, et kuidas siis ikkagi kokkulepet sõlmida saab. Siiski, Euroopa Liit on seda meelt, et kõige tähtsam on tarbijate jaoks olukorra kiire paranemine, mitte see, et tohutult tahetakse neid trahve määrata. Selleks on need kokkulepped kõige kiirem, kõige mõistlikum, kõige vähem riivav ja kõige kiiremat tarbijatele kõige kasulikumat tulemust andev meetod. Ja see on konkurentsiõiguse lähtepunkt, et karistamine on viimane meede, kokkulepped õiglase turuolukorra tagamiseks on peamine meede. Ja tõesti, selleni võib viia ka turuanalüüs. Millistes valdkondades oleks vaja täiendavat turuanalüüsi teha, see on kindlasti see koht, kus ikkagi oleks vaja nii-öelda sisendit või tähelepanu juhtimist, mida on ka olnud. Ja vastavalt on ka Konkurentsiamet reageerinud, vaadates, ma ei tea, ortodontiateenuseid, apteeke, kütuseturgu, aga ka näiteks leides viinakartelli, [millele määrati] mitmemiljoniline trahv. Mäletate, viinakartelli puhul need karistused ikkagi väga tõhusalt määrati?

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Siin saalis on juba ootuspäraselt tuliseks läinud. Kõigepealt Varro Vooglaiule vastuseks: ma ütlen ausalt, minul on sageli tunne, et ainsad, kes demokraatia ja õigusriigi eest seisavad, on just nimelt sotsiaaldemokraadid. Nüüd konkreetse eelnõu kohta. Te olete väga tugevalt sellist karmi karistust näidanud nagu negatiivsena, justkui tegemist ei oleks tõsiste kuritegudega. Aga olete siin saalile heitnud ette, et kui kellelgi mingisugust infot on, palun pöörduge Konkurentsiameti poole. Samas, see eeldus, et seaduses haldusmenetlustes suurte trahvide võimaluse loomine kuidagi kahjustub ettevõtteid ja ettevõtlust, on ju ilmselgelt ekslik ja Konkurentsiameti pädevust õõnestav. Meil on pädev amet, kes soovib oma tööd teha, kes suudab oma tööd teha. Ja kui seaduses neid instrumente, mis teistes riikides on olemas, temale ei looda, siis see on ju umbusaldusavaldus ameti vastu. Nii nagu meie saame oma kaebustega vastavate ametiasutuste poole pöörduda, saate teie ka Konkurentsiameti laiali saata, kui te näete, et meil ei ole vaja samasuguseid instrumente nagu teistel riikidel.

Riina Sikkut, palun!

Teie küsimus, palun! Aeg!

Viimaseks, kinnitus teie poolt, et me võtame selle seadusemuudatusega direktiivi üle – kas on nii? (Juhataja annab veel korda märku, et küsimuse esitamise aeg on otsas.) Ja kui see ei ole direktiiviga kooskõlas, kas te astute tagasi?

Aitäh! Enne kui te vastate, minister, [kommenteerin]. Hea kolleeg, meil on saalis küsimuseks ette nähtud üks minut, te läksite üle poole minuti sellest üle. Loodetavasti edaspidi suudate ajast kinni pidada. Aga, proua minister, palun!

Esiteks, Konkurentsiametile on selle eelnõuga loodud kõik, ma rõhutan, kõik instrumendid, mida Euroopa Liit ette näeb. Ehk siin ei ole midagi vähem, kui Euroopa Liidu õiguses on. Väide selle kohta, nagu me oleksime Konkurentsiameti jätnud võrreldes teiste riikidega näljapajukile ja ilma tööriistadeta – nii nagu ma ka ettekandes ütlesin –, ei vasta tõele. Kokkuleppeid ettevõtjatega saab Konkurentsiamet ka praegu teha ja see on üldine euroopalik arusaam kõige kiiremast tarbijate aitamisest. Võib-olla võiks öelda isegi, et see on meil ka üldine arusaam. Nagu me enne rõhutasime koos teie hea erakonnakaaslase Jaak Aabiga, tegelikult turuanalüüs võib näidata konkurentsirikkumisi, aga see on turuanalüüs, ta ei ole sama asi, mis, ma ei tea, kuriteo tuvastamine, eks ole. Kuna, nagu ma ka kõne alguses ütlesin, väga palju konkurentsiõigusest on tõlgendamise küsimus, siis selle tasakaalustamiseks muu hulgas on need kokkulepped üks meede täiesti selge euroopaliku arusaama kohaselt. Loomulikult, karm karistus on heidutav ja see on ka olnud põhjus, miks Euroopa Liidu direktiiv on neid karistusi [suurendanud], karistusmäärasid tõstnud, et see heidutus oleks olemas, ja kõik me oleme selle sellisel kujul üle võtnud. Nüüd, te küsite seda, kas ma astun tagasi, kui ilmneb, et direktiivi ülevõtmine ei vasta direktiivile endale. Vastus on, et ei astu tagasi. Ja väga lihtsal põhjusel: me võtame direktiive üle kogu aeg. Lakkamatult selgub Euroopa Komisjoniga suheldes, et kas seisukohad muutuvad, tuleb üks ametnik, on ühtede seisukohtadega, teine on teiste seisukohtadega, keegi pöörab tähelepanu grammatilisele tõlgendusele, keegi pöörab tähelepanu sisulisele tõlgendusele. Väga palju erinevaid arvamusi võib olla lihtsalt ainult tulenevalt sellest, kes on Euroopa Komisjonist vastas. Kinnitan, et see direktiiv on tehtud parimas usus, et ta vastab direktiivile. Aga ka varasemate mis tahes direktiivide ülevõtmisega on Eestis olnud praktika, et mõnikord avastatakse ikka midagi, mis päris hästi ei vasta, ja selle me loomulikult parandame siis ära. See on täiesti loomulik ja tavapärane tööpraktika. Nii nagu on juristidel erinevaid arvamusi Eestis, on juristidel erinevaid arvamusi ka Brüsselis. Ja loomulikult otsime võimalikult kiiresti võimalikult tõhusaid lahendusi.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Vot süüdistasite siin, et meie tituleerime oma küsimuste käigus kuidagi ettevõtjaid a priori kurjategijateks. Ma kindlasti ei arva, et ettevõtjad oleksid a priori kurjategijad. Ma pigem arvan, et hoopis valitsuses on inimesi, kes seda arvavad. Näiteks kui meie Riigikogus oleme korduvalt teinud ettepanekuid esmatarbekaupade ja toiduainete käibemaksu vähendada, siis kohe esmane ja põhiline vastulause ja argument on rahandusminister Ligil, peaminister Michalil ja oli ka eelmisel peaministril Kaja Kallasel, et see käibemaksulangetus ei jõua tarbijani, sest kaupmehed panevad selle hinna vahe kõik oma taskusse. Loogiline oleks ju, et Konkurentsiameti pädevuses oleks teha järelevalvet, et see nii ei läheks. Aga oletame nüüd hüpoteetiliselt, et siiski langetatakse toidu‑ ja esmatarbekaupade käibemaksu. Kas siis see direktiiv kuidagi annaks Konkurentsiametile hoovad tarbijat kaitsta, välistada võimalus, et kaupmehed panevad [oma tasku] sisuliselt riigi raha, mis riigil jääb saamata, et inimestele jääks rohkem raha kätte? Ehk kas selle direktiivi jõustamise järel me võiksime uuesti tulla ka käibemaksulangetuste eelnõudega siia Riigikokku tagasi?

Aitäh! Käibemaksu vähendamine mis tahes tootegrupile ei ole kuidagi seotud konkurentsiõigusega. Samuti ei ole konkurentsiõigusega seotud kõik hinnaküsimused. Konkurentsiõigusega oleks seotud näiteks selline küsimus, kui kellelgi tekiks kahtlus, et kui praegu maksab piimaliiter poes sõltuvalt poest 58 senti või 59 senti, aga järsku järgmisel päeval üheski poes alla 90 sendi enam liitrist piimapakki ei saa. Kui üleöö näiteks selline muudatus juhtuks, siis võiks tekkida küsimus, et kas on sõlmitud keelatud hinnakokkulepe, mida võiks siis Konkurentsiamet tõepoolest uurida. Sõltumata sellest, milline on parasjagu käibemaksumäär, kui teile tundub, et mingis tootegrupis võib kahtlustada – ja selleks on ka faktilist alust – hinnakokkulepet, kartellikokkulepet, siis sellest võiks kindlasti Konkurentsiametile teada anda.

Madis Timpson, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud minister! Jah, te nimetasite mind ka, ma olin see minister, kes eelmise aasta aprillis selle eelmise versiooni siin saalis ette kandis. Ma möönan, et see ei olnud päris hea ja päris puhas mehhanism, ise oleksin võib-olla teistmoodi seda lahendanud, aga see oli kompromiss, mille valitsus kokku leppis. Ja loomulikult ma olen nõus, et õiglane karistus on täiesti legitiimne eesmärk, sellega on keeruline vaielda. Mul otseselt selle eelnõu vastu midagi ei ole, saab niimoodi ka, aga minu hinnangul on sellesse eelnõusse vaja teha KarS-i üldosa muudatusi. Loodetavasti menetluse käigus neid ka tehakse. Aga küsimus puudutab aegumist, seda hirmu, et asi aegub ära. Kas ei või juhtuda, et seda probleemi menetletakse nii kaua, kuni see ükskord aegub? Kas see probleem on selles eelnõus kuidagi niimoodi defineeritud ja kas on oht, et see aeguks?

Aitäh! Täiesti nõustun selle tähelepanekuga, et karistusseadustiku üldosas võiks ja tuleks teha täiendav muudatus, mis seoks senise varasema õigusloome nende haldustrahvide ülevõtmisel ja eriseaduste ja karistusseadustiku omavahelise suhte loogilisemaks tervikuks. Õiguse süsteemsuse huvides oleks selline täiendus igati mõistlik ja tegelikult oleme Justiits‑ ja Digiministeeriumis selle ka juba ette valmistanud. See on igati õige tähelepanek. Nüüd, mis puudutab seda aegumist, siis jah, siin on ikkagi kasutatud praegustest menetlusaegadest oluliselt pikemat aegumistähtaega. Aegumistähtaeg on viis aastat ja see peatub veel omakorda kuni kolmeks aastaks, kui järelevalvemenetluses kohtuvaidlus peaks tekkima. Nii et see vastab praegu teise astme kuritegude aegumistähtajale. See peaks nüüd olema küll nii pikk aegumistähtaeg, et see kuidagi ei saaks liiga lühikesena tundudes hakata asju takistama. Ja kui me vaatame senist kohtumenetluste pikkust, siis siin on olnud küsimus, et äkki ikka see haldustrahv oleks nagu kiirem. Kui me vaatame halduskohtu menetlusi, ütleme, sellistes sarnasemates asjades ja kui me vaatame maakohtu menetlusi väga keerulistes majandusasjades, siis halduskohtu menetlused on oluliselt pikemad, maakohtu menetlused oluliselt lühemad. Ja tuleneb see mitmest asjaolust, sealhulgas ka sellest, et tõesti seal on, ütleme, rada hästi sisse astutud.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Enne ütlesite, jah, et ei maksa Brüsselit süüdistada, ise olime eesistuja ja nii edasi. Aga 23. jaanuaril Euroopa Liidu kohus kirjutas meile 400 000 eurot trahvi ja nüüd selle aastaga oleme molutanud 300 000 veel otsa. Eestlastel on selline ütlemine, et loll saab kirikus ka peksa. Mis te arvate, kas see kõlbab praeguse või nende erinevate valitsuste selle aja tegevuse kohta?

Muidugi on see väga kahetsusväärne, et me oleme sellise trahvini jõudnud. Ja päris kindlasti on see väga ebaõiglane meie maksumaksjate suhtes. Miks see kõik nii kaua aega on võtnud? Eks kõik valitsused peaks ette astuma ja ütlema, kuidas see nii on läinud. Praegu me lahendame selle asja ära ja liigume kiiresti eelnõuga edasi. Me menetleme seda loodetavasti Riigikogus igati asjakohase kiirusega ja eelnõu [seadusena] jõustumisest trahvi maksmine lõpeb. Nii et nüüd on see aeg käes, kus kõik see laheneb.

Siim Pohlak, palun! Siim Pohlak, kui jõuad, ole hea! Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te olete kindlasti selle direktiiviga seoses uurinud, kuidas Eestis tegelikult see konkurentsiolukord on. Te olete uurinud ka, kuidas see määrus ja kõik see päriselt rakenduma hakkab. Millistes valdkondades te näete tegelikult kõige suuremaid konkurentsiprobleeme? Ma usun, et te olete kindlasti sellele peale vaadanud. Avalikus ruumis on ka palju, ütleme, terve mõistuse ja majandusanalüüsi tagajärjel tekkinud arvamusi nende konkurentsiprobleemide kohta, mis eelkõige just nimelt tarbijat kahjustavad. Äkki te oskate tuua välja mõned valdkonnad, kus see probleem kõige suurem on, ja kuidas antud [eelnõu] seda lahendada aitab?

Aitäh! Meie kõige suurem konkurentsiprobleem on selles, et mitte igal naisel ei ole vähemalt viite last. Ehk meie väga väike elanike arv on see, mis meie konkurentsiolukorda kindlasti pisut keerulisemaks teeb. Ja on väga raske nii väiksel turul oodata, et konkurents toimiks siin samamoodi nagu teistes riikides. Rõhutan kohe üle, tegin rumala vea vastuse alguses: tahtsin öelda, et mitte igal mehel ei ole viite last. Sellise väga väikese rahvastiku arvuga, nii nagu me oleme – ma ka kõnes ütlesin, umbes pool Hamburgi linna –, ongi väga keeruline siin pakkuda samasugust konkurentsi nagu suurtel turgudel. Vast on tarbijad märganud, et suurte riikide e-poodidest ostes on sama asi sageli oluliselt odavam kui meil siin kohapeal. See on kindlasti üks asi, mida meil on väga keeruline muuta, sest nii see ettevõte, kes müüb 10 000 pesumasinat, kui see ettevõte, kes müüb viis pesumasinat, mõlemad peavad ikka müüjale palka maksma, kauplusepinda ülal pidama. Me oleme ka juhtiv riik kauplusepindade [suuruse] poolest. Meil on terve rida asju, mis meie konkurentsiolukorda mõjutavad, ent mis ei ole väärad või süülised või et keegi oleks midagi tingimata valesti teinud. Samuti ma näen tervet rida võimalusi, kuidas me õigusruumi parandades saame konkurentsile hoogu juurde anda. Olgu selleks või see, et kui inimesed saaksid ilma notaritasudeta, jättes kõik muud tingimused samaks, vahetada eluasemelaenu puhul panka palju lihtsamini. See kindlasti annaks pankadevahelisele konkurentsile hoogu juurde ja pangad oleksid palju rohkem motiveeritud pakkuma odavamat intressi, turg läheks paremaks. Meil on väga palju ka seadusloomes ära teha.

Varro Vooglaid, palun!

Aitäh! No kõigepealt kiire kommentaarina vastuseks kolleeg Riina Sikkutile: see väide, et sotsid on ainukesed, kes demokraatia ja vaba ühiskonna ideaali eest seisavad, on ilmselt kõige absurdsem asi, mida ma siin saalis üldse olen [kuulnud]. Te olete programmiliselt vaenulikud nii demokraatia kui ka õigusriigi põhimõtte vastu. Näiteid võiks tuua terve rea. Aga mis puudutab nüüd minu küsimust, siis ma olen ikkagi mures selle põhiseaduse § 22 lõike 3 austamise pärast, mis ütleb, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. See põhimõte kajastub ju ka kriminaalmenetluse seadustikus, mis ütleb § 7 lõikes 2, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Ja väärteomenetluse seadustik ütleb §-s 2, et kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid arvestades väärteomenetluse erisusi. Kui me vaatame seda ECN+ direktiivi artiklit 8, millele te viitasite, siis see deklareerib risti vastupidist. Kohe alguses ütleb: liikmesriigid tagavad, et konkurentsiküsimustes pädevad riiklikud haldusasutused võivad ettevõtjatelt ja ettevõtjate ühendustelt nõuda, et nad esitaksid kindlaksmääratud ja mõistliku aja jooksul kogu teabe. Ma saan aru, et mu aeg on läbi.

Teie aeg!

Ma näen siin lepitamatut vastuolu. Kuidas te kavatsete selle ületada nii, et õiguskantsler ei pöörduks Riigikohtu poole põhiseaduslikkuse järelevalve käivitamiseks?

Aitäh! See ongi olnud äärmiselt keeruline küsimus. See on olnud ka selle eelnõu venimise puhul üks tuumküsimusi. Ja veel kord, juba 2018. aastal, vaatamata sellele, et me juhtisime seda menetlust, olid meie riiklikud seisukohad sellised, et meile see enesesüüstamise lahendus, mida te just tsiteerisite, ei sobinud. Aga me ei leidnud selles kokkulepet teiste liikmesriikidega. Ja kui te vaatate, see lahendus, mis on praegu leitud, ei ole päris ideaalne kummaski vaates. Ta kõhklusteta tagab enese mittesüüstamise privileegi füüsilistele isikutele. Kui palju põhiseaduse § 22 laieneb juriidilistele isikutele olukorras, kus füüsiline isik vastutusele võtmisele ei kuulu, seal päris iseenesestmõistetavat lahendust ei ole. See praegu eelnõus väljapakutud lahendus peaks siiski läbima ka Eesti-sisese menetluse, ilma et see Riigikohtusse kaevataks. Sest kui me vaatame põhiseaduse kommentaare, aga ka näiteks Euroopa Kohtu praktikat, siis mõlemast lähtudes on pakutud sõnastus, mis siiski peaks jääma mõlemalt poolt vaadates mõistlikesse ja enese mittesüüstamise privileegi austavatesse raamidesse. Veel kord, juhul, kui teave on ettevõtjale ebasoodne, siis Euroopa Kohtu praktika on olnud selgelt see, et see ei võrdu nende nägemust mööda süü tunnistamisega. Ja see ei ole seotud enese mittesüüstamise privileegiga. (Keegi räägib saalist.) Ei, põhiseaduse muutmiseks me praegu kindlasti vajadust ei näe. See on väga väärtuslik põhimõte Eesti põhiseaduses.

Tänan, austatud esimees! Hea minister! Te väga õigesti selgitasite haldusmenetluse kui konkurentsijärelevalve ühe menetlusviisi toimimist. Mõned kolleegid siin püüavad hirmutada, nagu hakkaks amet kohe meeletuid trahve määrama. See kindlasti ei vasta tõele. Need trahvid on just ennetus‑ ja heidutusmeede, nii nagu te õigesti märkisite. Haldusmenetlus on tõesti selline pigem koostöövorm, kus tegelikult amet saab viidata ettevõtjale, tehes ettekirjutusi, kui ei kuulata, sunniraha määrata, et ettevõtja reageeriks nii, et neid konkurentsireegleid järgitaks. Aga mul on küsimus tõendite kohta. See eelnõu näeb ette, et haldusmenetluses kogutud tõendid konkurentsijärelevalves on ülekantavad ka väärteomenetlusse. Kas nad vastavad traditsioonilise haldusmenetluse tõenditele või väärteomenetluse tõenditele, nagu meil praegu on, või on see mingi vahevariant? Äkki selgitaksite.

Jaak Aab, palun!

Aitäh! Ei, arvestades seda, kui suur ja lai ja kindlasti õiglane õigus on kohtutel hinnata iga tõendit, iga tõendi asjakohasust ja seda, kas sellega üldse arvestada, siis siin mingeid vahepealseid variante ei ole. Tõendid on ülekantavad, ent, et ei tekiks lihtsalt väärarusaama, et need alati ka lõpuni lähevad, siis ma olen sunnitud ja täiesti … Mitte sunnitud, vaid see on meie kohtupidamise üks aluspõhimõtteid, et iga tõendi puhul kohus hindab omakorda, kas see on asjakohane. Ent siiski selles eelnõus on loodud jah eriregulatsioon konkurentsirikkumiste menetlustele, et tõendid on ülekantavad, ja kindlasti kohus sellega arvestab.

Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Päris põnev kuulamine on. Te räägite, nagu tegemist oleks vaata et senise Eesti ajaloo ühe parima eelnõuga – teie kirjeldust ja kogu selgitust vaadates. Aga millegipärast suur osa saalist ja suur osa, ma arvan, tegelikult ausatest ettevõtjatest ei arva niimoodi. Teatavasti see algne eelnõu versioon, mida just Eesti 200 järjepidevalt kinni hoidis, oleks tekitanud reaalse olukorra, kus tõesti Konkurentsiamet suudab Eestis ausama konkurentsi eest seista, saab piisavalt jõustatud, kasutades sellist terminit. Aga praegune eelnõu seda enam ei tee. Ehk tegelikkuses jutuga, et te tahate konkurentsiolukorda parandada, te pigem seda halvendate, parimal juhul jätate selle senisele tasemele. Ma vaatasin meediast, et te siin saite pahaseks, kui kolleeg Lauri Läänemets küsis ettevõtjate lobi kohta. Te olete ise ütelnud, et Eesti 200 poole pöördusid paljud ettevõtjad ja nende esindusorganisatsioonid oma muredega. Ehk tegelikkuses see lobi on toimunud, see lobi on ju teada. Enne seda oli see Isamaa juures, nüüd on see Eesti 200 ukse taga ja millegipärast kipuvad needsamad erakonnad, kes sellist oligopoolset turgu toetavad, olema antud juhul ka selle eelnõu toetajate hulgas.

Aitäh! Ma siiski rõhutan veel kord üle, et ennenägematu hulk ettevõtjate organisatsioone pöördus Justiits‑ ja Digiministeeriumi poole või toonase justiitsministeeriumi poole, tuues välja erinevaid muresid, nii nagu nad pöördusid tõesti ka Riigikogu poole. Hästi on näha täiesti läbipaistvalt ka senine menetluskäik Riigikogus ja need argumendid, mida on nii õigusteadlased kui ka ettevõtjate organisatsioonid välja toonud, sealhulgas sellised ettevõtjate organisatsioonid, kes esindavad peamiselt väiksemaid ettevõtteid. Ehk veel kord, kui ennenägematu hulk ettevõtlusorganisatsioone oma seisukohta avaldab ja ütleb, et liiga lihtne karistamine mõjub hävitavalt meie majanduskeskkonnale, siis oleks ju südametu ja asjatundmatu jätta sellele üldse reageerimata. See ei ole mingisugune selline lobistamine, millele kolleeg Läänemets siin meeleheale viidates ja täiesti laimavat avaldust tehes küsides viitas.

Aitäh! Hea minister! Tulen tagasi teie vastuse juurde, mis te mulle varasemalt andsite, kui te rääkisite, et hinnad on siin kõrged sellepärast, et meil on väike turg, ja tõite selle pesumasinate näite. Ma selles mõttes jään teiega siiski eri arvamusele, et pesumasinaid toodetakse ikkagi suurele Euroopa ühisturule, mida meil reklaamiti siin paarkümmend aastat tagasi, et see teeb kõik väga odavaks ja õnn tuleb õuele. Ei toodeta ainult Eesti jaoks neid pesumasinaid. Eestis ajavad pesumasina kalliks ikkagi kõrged maksud, mida Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus järjepidevalt tõstab. Samuti käibemaksu tõus paneb poodides hinda juurde ja väga kõrged tööjõumaksud Eestis teevad meil ettevõtetel töötajate pidamise kalliks, mis peegeldub ka hindades. Probleem on ikkagi mujal. Selles suhtes see väide ei pea paika. Kahjuks teie vastustest ja vastusest minule jääb mulje, et ei saagi nagu midagi teha ja peamegi leppima selle olukorraga, et turg muudkui koondub ja kitseneb ja kitseneb. Kui te vaatate kas või 2000-ndate algusesse ja võrdlete seda tänase päevaga, siis tol ajal oli väga paljudes sektorites oluliselt rohkem turuosalisi, aga nüüd on see kõik koondunudki kitsasteks tippudeks ja öeldakse, et ei saa midagi teha. Äkki ikkagi kuskil on midagi valesti läinud?

Siim Pohlak, palun!

Aitäh! Kuna me räägime siin konkurentsiõigusest, siis maksud on meil kõikidele Eestis ühesugused. Selles mõttes ma selle maksudebati jätaksin praegu maksudebatiks, mis on ka kindlasti väga vajalik ja väga oluline debatt, aga lihtsalt see ei ole seotud selle konkreetse tänase päevakorrapunktiga. Nüüd, ma oma vastuses ka rõhutasin, et saab küll teha mitmeid asju, saab muuta õigusraamistikke, saab ka õigusloomega ja vajalike sätetega konkurentsi avada ja laiendada, mida me näiteks sideteemadel ka teeme. Ja kindlasti, kui on mingeid häid mõtteid, kus veel seda saaks teha, ma usun, et kõik ministrid, kelle haldusalas vastav küsimus on, on igati valmis seda kuulama ja kaasa mõtlema. Euroopa ühisturg loomulikult toimib, aga nagu me näeme ka Euroopa ühisturu näitel, siis toiduainete hinnakomponendis väga määrav on hoopis riigi toetus erinevatele põllumajandus‑ või maamajandusharudele, mitte tingimata maksumäär. Aga veel kord, see on üks teine arutelu ja üks teine, kindlasti ka väga oluline teema, ent ei ole seotud selle konkreetse eelnõuga. Selle konkreetse eelnõuga on seotud nii teie küsimus kui ka minu vastus. Loomulikult saab nii õiguslike meetmetega, turu-uuringutega kui ka Konkurentsiameti-poolsete kokkulepete ja ettepanekutega ning kõige äärmuslikumatel juhtudel, kui tõesti süüline tegevus on olnud, väär tegu on toime pandud ja seda muul moel parandada ei saa, ka nende heidutavate trahvidega olukorda parandada tarbijate jaoks. Kõik need võimalused kas juba on olemas või saavad selle eelnõuga väärikat täiendust.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Selle eelmise seaduse redaktsiooni kontekstis olid kriitilised nii õiguskantsler kui ka hulk Eesti õigusteadlasi, kes oma kriitiliste arvamust avalikult ka väljendasid. Kas selle praeguse eelnõu puhul, mida te tutvustasite, on nad leebemad? Kas nende mured on kõik uue seaduse sõnastusega kadunud või on siiski endiselt olemas mõningad probleemid, mida me veel menetluse käigus lahendama peaksime?

Aitäh! Kindlasti ei ole ju Riigikogu ainult selleks, et etteantud eelnõu lihtsalt läbi libistada, ja kindlasti on ka selles eelnõus asju, mida saab paremaks teha. Kolleeg Madis Timpson juba viitas ühele karistusseadustiku üldosa täiendusele, mida on tõesti ka Justiits‑ ja Digiministeerium ette valmistanud ja millega saab seda eelnõu veel paremaks teha. Ka avalikult välja öeldud seisukoht, nii meie kaasamiskoosolekul õigusteadlaste seisukoht kui ka kahe eelmise Konkurentsiameti juhi välja öeldud seisukoht on väga selgelt olnud see, et selle eelnõu võiks võimalikult kiiresti vastu võtta.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Sellest, et Isamaa oma sponsorite eest siin räägib ja seda eelnõu kiidab, ma saan aru. Aga et Reformierakond on loobunud vaba konkurentsi ja majanduse eest seismisest, see muidugi on üllatus. Sotsiaaldemokraadid peavad seda rolli nüüd ise täitma. Teie jutt on muidugi demagoogia, kuidas Konkurentsiametile õiguste juurde andmisel hakatakse valimatult ettevõtteid trahvima. Ma ei tea, miks Konkurentsiamet seda tegema peaks. Ja ma [toon] võrdluseks näiteks selle esimese eelnõu, millest te loobusite. Ameerika Ühendriikide kõrval, kus hinnatakse, et on väga avatud majandus ja konkurents, me jääme ikka kõvasti tagaplaanile. Ma võin öelda teile ka, et erinevad eksperdid, näiteks Priit Pikamäe, on kirjutanud selle eelnõu kohta, et menetlusökonoomiliselt saab igaüks aru, et kahe eraldi menetluse läbiviimine on kallim, ajamahukam ja keerulisem. Ma korra küsin lihtsalt, et milline oli nüüd selle eelnõu puhul kaasamisring. Kui palju spetsialiste kaasati? Sest teadaolevalt meil on Eestis ainult kolm inimest, kes tegelikult konkurentsiõigust jagavad.

Mina arvan küll, et neid inimesi, kes Eestis konkurentsiõigust jagavad, on kindlasti oluliselt rohkem. Ja Priit Pikamäe näiteks ei osalenud kaasamisringis, kuigi Tartu Ülikooli õigusteaduskond, mida ta juhatab, nüüd värskelt selle kaasamiskirja sai. Ta meile vastust ei saatnud ja suulisel vestlusel temaga ta proteste ei avaldanud. Selle eelnõu kohta ma arvan, et see on Eestis üks kõige enam kaasamist läbinud eelnõusid üldse. Alates juba nendest vaidlustest, mis olid eelnõu ettevalmistamisel 2017–2018, on käinud selle eelnõu ümber üks väga-väga põhjalik arvamuste ja seisukohtade avaldamine. Ka Riigikogu majanduskomisjon viis läbi ju väga põhjaliku kaasamisringi, ministeerium tegi kaasamisringi. Need seisukohad on jagunenud üsna ühtselt kahte lehte. Ühed inimesed ütlevad, et haldusmenetlus on parem, neid inimesi on selgelt olnud väga vähe, mõned üksikud. On olnud vahepealseid seisukohti, näiteks riigikohtunik Ivo Pilving on öelnud, et mõlemad menetlused sobivad väga hästi, küsimus on lihtsalt poliitilises valikus. Ja valdav osa õigusteadlasi on olnud seda meelt, et meil on Eestis välja kujunenud õigussüsteem ja läheme selle väljakujunenud õigussüsteemiga tõhusalt ja kindlalt edasi. Kõhklematult seisab see eelnõu vaba konkurentsi ja majanduse eest. Selle kahtluse alla seadmine seab kahtluse alla kogu selle töö, mis me tegime 2017–2018 ette valmistades Euroopa Liidu direktiivi, sest selle Euroopa Liidu direktiivi võtab see eelnõu puhtal kujul üle. Ja veel kord, 2017–2018 sotsiaaldemokraadid ei heitnud ette seda, et midagi oleks liiga vähe või liiga halvasti või midagi oleks sealt oluliselt puudu. Vastupidi, ka siis olid sotsiaaldemokraadid mures selle enese mittesüüstamise privileegi võimaliku rikkumise pärast. Mis puudutab USA konkurentsiõigust, siis see on põhimõtteliselt teistsugune. Ja ka päris mitmed Euroopa Liidu tasemel õigusteadlased on avaldanud arvamust, et Euroopa Liit on lahendanud asju põhimõtteliselt teistmoodi kui Ameerika Ühendriigid, aga see Ameerika Ühendriikide põhimõtteliselt teistsugune lahendus on tõepoolest parem. Sellist [arvamust] on Euroopa Liidus õigusteadlased väljendanud, ent meil on see õigus, mis meil Euroopa Liidus on. Ja selle eelnõuga me kogu Euroopa Liidu õigust kuskilt otsast ümber ei kirjuta. Euroopa Liit on sellise valiku teinud ja selle valikuga me läheme edasi. Ka mina võiksin kergesti nõustuda nende inimestega, kes ütlevad, et Ameerika Ühendriikides on lahendused nagu põhimõtteliselt paremad. Aga veel kord, see on täiesti teine vaidlus, mis ei ole tänase eelnõuga mitte kuidagi seotud.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Mul on tegelikult kaheosaline küsimus, kui lubate. Esiteks, öelge nüüd ausalt kodanikuna, justiitsministrina, poliitikuna, kas teie hinnangul Eestis on konkurentsiolukord näiteks ravimiturul, näiteks kütuseturul, veel mitmetes sellistes, ma jään enda juurde, et oligopoolse olekuga sektorites igati hea. Kas te olete rahul selle konkurentsiolukorraga? Mind ennast võib-olla ravimivaldkond huvitab rohkem, kuna see puudutab iga inimest, ja olen kahjuks näinud ministrina sealseid probleeme ja sealseid ikkagi suhteliselt oligarhilisi sekkumiskatseid poliitika kujundamisse. Ja teine küsimus on see, millele viitas juba enne mu hea kolleeg Riina Sikkut. Kas keegi vastutab ka nüüd selle eest? Kui me oleme siin aastaid menetlenud eelnõu, mis suure tõenäosusega olukorda päriselus paremaks ei muuda ja ei pruugi lahendada ära trahvinõuet, siis kas keegi tegelikult selle eest ka vastutab? Kes see inimene on, kes selle trahvi maksab? Ma lugesin, et Eesti Ekspress arvas, et reformierakondlaste hinnangul võiks olla Välisministeeriumi eelarves see rahakulu, aga mis teie seisukoht on?

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Teie küsimuse esimene pool puudutas seda, kas ma olen kodanikuna ja ministrina Eestis konkurentsiolukorraga rahul. Vastus sellele küsimusele on hoopis midagi muud kui see, mis seda eelnõu puudutab, ehk kas meil on konkurentsirikkumisi, mida me praegu ei saaks menetleda. Ja neil kahel vastusel ja kahel küsimusel on minu arvates põhimõtteline vahe. Ehk kui me ei ole millegagi rahul või kui me arvame, et piimaliiter võiks maksta 58 või 59 sendi asemel hoopis 50 senti, nagu ta veel mõnda aega tagasi oli, kas selline hinnang on seotud selle konkreetse eelnõuga? Ei ole. Absoluutselt ei ole! Teisest küljest mul on päris hea meel, kui piimakarja omanikud ja meie põllumehed saavad väärikamat tasu oma töö eest. Kas see eelnõu aitab konkurentsirikkumisi paremini tuvastada ja neid paremini menetleda? Vastus on jaatav. Jah, aitab küll. Kas mulle on teada mõni konkurentsirikkumine? Ei ole. Kui mulle oleks see konkurentsirikkumine teada, ma annaksin sellest otsekohe Konkurentsiametile teada. Ehk siis üldine rahulolu hindade ja teenuste kättesaadavusega – no näidake mulle tarbijat, kes ütleks, et kõik on tohutult hästi. Sellist tarbijat, ma arvan, ei ole olemas ja ei seisa siin ka praegu puldis. Kas me arvame, et kuskil on konkreetseid konkurentsirikkumisi? Veel kord, kui ma mõnest teaksin või kui mul oleks alust arvata, et konkurentsirikkumine seal on, ma annaks sellest otsekohe Konkurentsiametile teada. Nüüd teie küsimuse teine pool, et millisest eelarvest makstakse see trahv. See trahv makstakse Justiits‑ ja Digiministeeriumi eelarvest, kuhu on oma tööga teenitud palkadest ja muudest maksuallikatest Eesti maksumaksjad raha riigieelarve kaudu andnud.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Siin saalis on kõlanud üsna palju skeptitsismi selle eelnõu suhtes. Me teame kõik, et vaba konkurents on avatud turumajanduse tähtsaim alustala. Kui te peaksite nüüd ühele asjatundmatule, juriidikas asjatundmatule inimesele ütlema, mis on selle alustala kõige tugevam toetuspunkt selles eelnõus, mis te talle ütleksite?

Palju tõhusam tööriistakast Konkurentsiametile, sealhulgas palju tõhusamad võimalused neid kokkuleppeid sõlmida, pluss heidutavad trahvid, mis peaksid heidutama ettevõtjaid rikkumistest.

Tiit Maran, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te mainisite siin, et tarbija ei ole kunagi rahul, ja selles suhtes ei ole midagi muud võimalik teha kui teiega nõustuda. Aga samal ajal, te olete ka digiminister. Kui me nüüd võrdleme näiteks telekomihindasid Eestis ja ümbruskonna riikides, siis vahe on päris karjuv. Kas teie arvates Eestis on midagi väga eripärast, et meil need hinnad peavad olema märkimisväärselt kõrgemad kui mujal, või siin võivad olla ka mingid probleemid siiski konkurentsi puudumisega?

Aitäh! Me oleme neid telekomihindu võrrelnud. Ei saa öelda, et meil on nad drastiliselt erinevad võrreldes teiste riikidega. Meil on erinevus internetiteenuse kättesaadavuses, muud hinnad on kas sarnased või isegi odavamad. Ja meie eripära seisneb selles, et 1998. aastal erastati ka viimased otsad sideturust. Meil on sideturg, sealhulgas ka võrgud, täies ulatuses erakätes. Hinnavahe võib tulla mõnikord sellest, et mõnedes riikides makstakse näiteks osa sidekaableid kinni maksumaksjate poolt solidaarselt, aga meil on ta konkreetse teenusega seotud kulu võrgu ülalpidamise osas. See on üks erinevustest. Teine erinevus on selles, mis tõenäoliselt tuleb laiemale ühiskondlikule arutelule seoses digiühiskonna arengukava uuendamisega. See on see, et meil on digiühiskonna arengukava uuendamises praegu väga ambitsioonikas eesmärk üle terve Eesti tagada ülikiire internet. Selline eesmärk on väga kallis. Ja sarnaselt elektri hinnaga, mille puhul me oleme tõstatanud küsimuse, kas me tahame, et meil oleks väga palju elektrienergiat, või me sealjuures pöörame tähelepanu ka elektri hinnale, on igati õigustatud tõstatada [see küsimus] ka interneti kättesaadavuse puhul. Me teame Riigikontrolli auditist, et senised ülikiire [interneti] valguskaabli laialivedamised on toonud kaasa üksnes 24% liitumisi, võrreldes sellega, mida kaablit rajades vajalikuks peeti või kus inimesed olid teada andnud, et nad soovivad ülikiiret internetti. Aga nad tegelikkuses lausa 76% ulatuses ei liitunud sellega. Tõenäoliseks takistuseks on siiski see hind, mida kaablivedaja lõpuks tarbijalt küsis. Varasemate meetmete puhul ei ole tähelepanu pööratud sellele, mis on lõpuks see lõpptarbijale taskukohane hind. See arutelu, mida ma Eesti ühiskonnas tahaksin näha, on see, et me oleksime kindlad oma valikukohtades või võib-olla oleksime ka valmis neid pisut muutma. Äkki aitab meid elus edasi pisut väiksema võimsusega internet – seda internetivõimsust, mida on praegu laiali veetud, reeglina ei lähe vaja ka ettevõtetel –, mille hind oleks samal ajal taskukohasem. Aga niisugused poliitilised valikud, kui kalleid ja kui võimsaid teenuseid me pakume ja kas nii võimsaid ja nii kalleid teenuseid on päriselt kõigil vaja või me saame siin teha ikkagi asju taskukohasemaks, on kindlasti üks laiema arutelu koht. Seda vastust saaks veel pikemalt ja pikemalt anda, aga kuna ta ei ole otseselt seotud antud eelnõuga, siis hea meelega vastan sellele mõni teine kord põhjalikumalt.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Minu eelmisele küsimusele, kas astute tagasi, kui eelnõuga direktiivi üle võtta ei õnnestu, vastasite klišeega, et nii palju kui on juriste, on ka erinevaid arvamusi ja tõlgendused võivad muutuda. Seega küsin üle. Te kinnitate, et Euroopa Liidu direktiivi võtab see eelnõu puhtal kujul üle. Ja ise tsiteerisite Ivo Pilvingut, riigikohtunikku, kes ütles, et see, mil viisil direktiiv üle võtta, on poliitiline valik. Teie olete selle poliitilise valiku teinud, te kaitsete seda siin. Kui see valik ei olnud õige, siis kes võtab poliitilise vastutuse?

Veel kord kinnitan: Justiits‑ ja Digiministeeriumi ametnike – ametnikud on selle eelnõu koostanud – ja ka minu enda parima teadmise kohaselt see eelnõu võtab direktiivi üle. See on meie tänane parim teadmine. Kordan üle ka selle, et samamoodi väärteomenetluse kaudu oleme me võtnud Eesti Vabariigis üle kõik senised Euroopa Liidu haldustrahvid. Senimaani on kõik need haldustrahvide ülevõtmised väärteomenetluse kaudu Euroopa Liidule sobinud, olnud aktsepteeritavad. Saan üle kinnitada ka selle, et siin saalis juba muus kontekstis korra jutuks olnud vaenukõne raamotsuse ülevõtmine, mis meil on samuti pooleli, kus meil praegu on ette nähtud kriminaalmenetlus, kus Euroopa Liit nõuab kriminaalmenetlust … Vabandust, meil on praegu väärteomenetlus, Euroopa Liit nõuab kriminaalmenetlust, ka seal on Euroopa Liit must valgel kinnitanud, et väärteomenetlus nende hinnangul mitte mingil juhul ei ole kriminaalmenetlus. Ehk meil on väga pikk ja põhjalik faktipõhine andmestik, et see lahendus Euroopa Liidule sobib. Kas seal on mingisuguseid nüansse? Kas seal on mingisuguseid nüansse näiteks selle enese mittesüüstamise privileegi osas, mida siin kolleegid on välja toonud? Me oleme teinud parima lahenduse, mida me oleme leidnud tasakaalupunktina meie põhiseaduse ja Euroopa Liidu ECN+ direktiivi artikli 8 vahel, ja meie parima teadmise kohaselt peaks see sobituma. Siiski olen sunnitud möönma, et mitte ühegi direktiivi ülevõtmisel ei saa me kunagi lõpuni kindlad olla, et see Euroopa Komisjonile sobib. Ja nii nagu me teame pikaajalisest praktikast, see väga palju sõltub ka sellest ametnikust, kes seda konkreetselt üle loeb. Nii et see on olnud laialdane Eesti kogemus siiamaani, et sealt võib tulla täiesti ootamatuid probleeme. Me ei ole ühegi eelnõu puhul selle eest kaitstud.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Kuidas antud seadusemuudatus hakkab reguleerima pankade tegevust? Eriti mis puudutab neid pankasid, mis siin tegutsevad üle piiri, SEB ja Swedbank. Me ju näeme ka nende aastakokkuvõtte statistikast, et teenuse hinnad Rootsis ja Soomes on väiksemad kui Eestis. Kas see seadusemuudatus toob midagi kaasa ka pankade tegevuses?

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh! Finantsasutuste regulatsiooni kohta ilmus suurepärane intervjuu LHV Panga lahkuva juhiga. Äkki see oli Eesti Päevalehes? Finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler toob pankade regulatsiooni puhul esile, et tema tööleasumisel oli 20 õigusakti, praegu on neid 700. Ehk siis finantsasutused ja nendevaheline konkurents on reguleeritud ülipõhjalikult Euroopa Liidus peamiselt muude õigusaktidega. Ent kindlasti on meil ka siseriiklikus õiguses kohti, mida me saame parandada. Ma eelnevalt tõin selle näite, et soov on vähendada notaritasude maksmise kohustust nendel juhtudel, kui inimene saab teiselt pangalt soodsama eluasemelaenu pakkumise ja tal tagatis jääb samaks, muud tingimused jäävad ka samaks. Aga siis ta saaks kiiremini, lihtsamini ja odavamalt liikuda teise panga juurde. See võiks tõesti elavdada konkurentsi pankade vahel. Ent see on nüüd juba õiguslik viis olukorra parandamiseks ja ei ole seotud selle eelnõuga. Nii et finantsasutusi reguleeritakse eraldiseisvalt.

Tõnis Mölder, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Siin saalis jäi selles arutelus päris mitu korda kõlama väide, justkui oleks väga suur hulk Eesti, ma ei tea, kas väike‑ või suurettevõtjaid nördinud sellest uuest seaduseelnõu lähenemisest. Tegelikult, kui mina loen seda eelnõu ja siit tagant tabelit, siis ma just vastupidi, leian hoopis teistsuguse lähenemise. Näiteks Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ütleb, et õige lähenemine, Eesti Tööandjate Keskliit ütleb, et õige lähenemine. Kas te oskate öelda, kellele viitasid need kolleegid siin, kui nad ütlesid, et on väga suur hulk inimesi, kes seda ei toeta? Ja teine viide, mis siin saalis kõlas, oli see, et hea kolleeg Priit Sibul küsis ka õiguskantsleri arvamust selle teema kohta. Ka siit tabeli lõpust ma näen, et õiguskantsler oli varasemalt eelneva eelnõu suhtes väga kriitiline, aga praegu ütleb õiguskantsler, et väga hea eelnõu, ja tema seda lähenemist toetab.

Aitäh! Kahtlemata see niimoodi on. Ka mina ei tea neid ettevõtteid, kes oleks väga kriitilised selle eelnõu suhtes. Meile ei ole laekunud ka ühtegi õigusteadlaste arvamust, mis ütleks, et siin eelnõus oleks midagi valesti. Ma pean tunnistama siiski seda, olles selle eelnõuga umbes kaks aastat tegelenud, et sotsiaaldemokraadid ei tundnud varasemalt selle eelnõu menetluse vastu mitte mingisugust huvi ja see huvi on neil tekkinud väga viimasel ajal. Millel see kriitika täpsemalt tugineb, ma kahjuks ei tea.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Head kolleegid, enne kui me läheme edasi, meil on veel kuulata komisjoni ettekanne, on käsi püsti kolleeg Varro Vooglaiul. Küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, Varro Vooglaid, palun!

Mul on küsimus, mis seondub kindlasti istungi läbiviimisega, võib-olla mitte nii tihedalt, kui te loodaksite, aga siiski. Mõtlesin, et äkki saate mind aidata. Sellel seadusel on väga mahukas seletuskiri, siin on kokku 180 lehekülge. Me kõik teame, et Vabariigi Valitsuse määruse "Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri" kohaselt peaks iga Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõu seletuskirjas sisalduma ka põhiseaduslikkuse analüüs. Ma olen nüüd tükk aega seda siin lapanud ja ma pean tunnistama, et mina seda ei leia. Leheküljel 165 on eelnõu vastavus EL-i õigusele. Leheküljel 7 on ECN+ direktiiv ja põhiõigused, aga seal ei ole põhiseaduslikkuse analüüsi. Kas meil on tegemist praegu sellise olukorraga, kus me Riigikogu liikmetena järjekordselt seisame silmitsi Vabariigi Valitsuse algatatud eelnõuga, kus põhiseaduslikkuse analüüs puudub, või ma lihtsalt ei leia seda? Kas keegi saaks selles osas aidata?

Aitäh! Seda oleksite pidanud küsima küll proua ministrilt, aga teil on võimalik küsida seda ka komisjoni ettekandjalt. Aga aitäh, proua minister! Proua minister tõi meile selle õige lehekülje. Te leiate selle seletuskirja leheküljelt nr 7. Peaks olema seal. Kui küsimusi on, ka komisjoni ettekandja tuleb veel praegu ette, teil on võimalik seda küsida komisjoni ettekandjalt. Tanel Kiik, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Minus tekitas küsimuse teile kui istungi juhatajale just nimelt ministri viimane vastus, mis viitas sellele, justkui sotsiaaldemokraadid poleks varasemalt selle eelnõu vastu huvi tundnud. Tegelikkuses minister on kindlasti teadlik sellest – ja ma arvan, et ka teie –, et seda arutati korduvalt koalitsiooninõukogus, erinevates formaatides ja majanduskomisjonis. Meie soov oli selle algse variandiga edasi liikuda, aga seda takistas just nimelt Eesti 200 erakond. Toona oli Reformierakond küll teist meelt, nüüd nad on ümber sündinud. No eks igal erakonnal on õigus seisukohti muuta. Eks nad ise põhjendavad seda. Aga küsimus teile ongi, et kas selline nagu otse Riigikogu puldist rahvale valetamine on kooskõlas hea poliitilise tavaga. Või see on äkki koht, kus oleks adekvaatne selliseid valeväiteid mitte esitada?

Aitäh! Mul on siin väga keeruline kontrollida, milline väide on vale ja milline mitte. Seda peate ikkagi oma küsimuste ja vastuste voorus ise välja selgitama. Või siis juhul, kui teile tundub, et teile on liiga tehtud, siis ka läbirääkimiste käigus on võimalik Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajatel sõna võtta ja oma seisukohad välja öelda. Nii et minul siin istungi juhatajana on väga keeruline poolt valida. Varro Vooglaid, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Jaa, kui te ei pane pahaks, ma siiski täpsustaksin. Ma ise ju ka nimetasin seda lehekülge 7, kus on alapeatükk "ECN+ direktiiv ja põhiõigused". Aga ma juba eelnevalt vaatasin seda ja tõepoolest siin ei ole mitte sõnagagi juttu põhiseaduse § 22 lõikest 2, mis ütleb, et keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama. Ja see kohaldub ka väärteomenetlusele kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt. See on see põhiküsimus, mille kohta minister ise ka nentis, et selle üle on väga palju vaidlusi olnud, kuidas saavutada kooskõla põhiseaduse normiga. See sektsioon leheküljel 7, mida teie ka ministri abiga nimetasite, ei räägi mitte sõnagi põhiseaduse § 22 lõikest 2. Mulle ikkagi jääb õhku küsimus, et kas meile on toodud järjekordselt siia eelnõu, millega me Riigikogu liikmetena peame tegelema, ilma et eelnõu seletuskirjas oleks seda põhiseaduslikkuse analüüsi, mida Vabariigi Valitsuse määrus "Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri" selgesõnaliselt nõuab.

Aitäh, aga …

Mu küsimusel on tegelikult selline laiem taust ka. Kas juhatus ei võiks öelda valitsusele, et kuulge, me ei hakka siin menetlema selliseid eelnõusid, kui te ei anna meile põhiseaduslikkuse analüüsi? Meie Riigikogu liikmetena peame ju tagama, et vastuvõetud seadused oleksid kooskõlas põhiseadusega, ja selles mõttes oleks elementaarne, et põhiseaduslikkuse analüüs ikkagi oleks olemas.

Suur tänu! Kõigepealt, minu soovitus teile selliste küsimuste puhul on pöörduda ettekandjate poole ehk siis nii ministri kui ka komisjoni ettekandja poole. Need arutelud on just täpselt need, mis toimuvad komisjonis. Teine küsimus on seotud laiemalt sellega, et me oleme praegu selle eelnõu esimese lugemise juures ja see eelnõu läbib veel kaks lugemist. Siia tuleb kindlasti parandusettepanekuid ja seda arutatakse edaspidi ka väga põhjalikult komisjonis. Kui on mingisuguseid normitehnilisi küsimusi, mida tuleks selle eelnõu puhul parandada, siis kõike seda on võimalik komisjonis teha. Aga nagu ma ütlesin, kõigi nende küsimustega seoses, kuna need on valdavalt sisuküsimused, tasub pöörduda otse komisjoni ettekandja poole. Aga, Varro Vooglaid, ma arvan, et mõistlikum on meil jätkata seda pigem teises vormis, mitte selliselt, et te panete Riigikogu juhatuse praegu otseselt nagu komisjoni rolli. Ma ei saa kindlasti sellise põhimõttega nõustuda. Ma saan aru, et te tahate siin ühte normitehnilist küsimust väga põhjalikult käsitleda, aga kindlasti on komisjoni esindaja oluliselt pädevam sellele küsimusele vastama. Ma annan teile viimase protseduurilise küsimuse, Varro Vooglaid.

Suur tänu teile! Ega ma rohkem ei soovigi sel teemal rääkida, see viimane on täiesti piisav. Tegelikult minu meelest see on põhimõtteline küsimus selles mõttes, mis seondub ka istungi läbiviimisega, et äkki oleks hea mõte arutada seda ka juhatuses. Juhatus võiks öelda, et me ei pane lihtsalt päevakorda eelnõusid, kui ei ole eelnõu seletuskirjas põhiseaduslikkuse analüüsi, ja rääkida sellest ka komisjonidega, komisjonide juhtidega ennekõike. Kui ikkagi on selge standard, et põhiseaduslikkuse analüüs peab olema Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõu seletuskirjas, ja seda ei ole, siis on ju täiesti võimalik valitsusele saata see eelnõu tagasi ja öelda, et kui te tahate sellega parlamenti tulla, tehke meile põhiseaduslikkuse analüüs ja siis vaatame edasi. Minu meelest see oleks elementaarne, mis väljendaks austust põhiseaduse vastu.

Suur tänu, Varro Vooglaid! Aga te tahate praegu Riigikogu juhatusele panna väga selgelt komisjoni funktsioone. Riigikogu juhatus ei saa võtta komisjoni rolli. Ikkagi komisjon on see, kes otsustab konkreetselt selle eelnõu vastavuse kõigile normitehnilistele tingimustele, ja sellepärast ma usun, et kõige mõistlikum on praegu selle aruteluga edasi minna. Ja mul on hea meel kutsuda siia Riigikogu kõnetooli Riigikogu majanduskomisjonis toimunud arutelu tutvustama majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head kolleegid! Teen ülevaate majanduskomisjonis toimunud aruteludest seoses eelnõuga 609, mis on konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. 15. aprillil toimus esimene arutelu ja seal määrati juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas. Ja teine oluline asi oli see, et me pöördusime õiguskomisjoni poole arvamuse saamiseks eelnõu kohta. Kuna see eelnõu paljuski räägibki menetlusnormidest, siis ilmselt on õiguskomisjon ja ka põhiseaduskomisjon, kelle poole me oleme samuti pöördunud, palju pädevamad kui majanduskomisjon just nimelt nendes küsimustes. Aga 21. aprillil toimus sisuline majanduskomisjoni istung, kus olid kohal justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakosta, Justiits‑ ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Andreas Kangur ning õiguspoliitika osakonna intellektuaalse omandi ja konkurentsiõiguse talituse nõunik Natalia Mäekivi. Liisa-Ly Pakosta ja ministeeriumi ametnikud andsid väga põhjaliku ülevaate sellest seaduseelnõust ja tutvustasid just nimelt neid protsessinorme, eelkõige haldusprotsessis ja väärteoprotsessis. Liisa-Ly Pakosta ütles samuti, et Eestis oli vahepeal arutelu, kas luua eraldi haldustrahvi regulatsioon, aga valitsus otsustas 2023. aastal üksmeelselt, et haldustrahvimenetlust Eestisse ei soovita. Hetkel menetluses olev eelnõu erineb eelnevast, mis valitsuse poolt tagasi võeti, peamiselt selle poolest, et see ei too kaasa uut menetlusliiki ega uut kohtumenetluse liiki. Teine suurem erinevus võrreldes eelmise eelnõuga on see, et konkurentsijärelevalvemeetmed on suunatud konkurentsiolukorra parandamiseks. Ja kolmas, täpsustustav osa puudutab mittesüüstamise privileegi ehk see mittesüüstamise teema oli samuti komisjonis arutelul. Ma arvan, et see küsimus on saanud ka siin saalis piisavalt tähelepanu. Justiits‑ ja digiminister on andnud põhjaliku ülevaate sellest seaduseelnõust, nii et ei hakka siin seda kordama, vaid pigem kirjeldan arutelu käiku. Tõnis Mölder küsis komisjonis täpselt samasuguse küsimuse, nagu ta täna siin esitas proua ministrile, ja ma võin öelda, et proua minister vastas sellele siin saalis peaaegu sõna-sõnalt samamoodi, nagu ta seda tegi komisjoni istungil. Rene Kokk küsis, mida toob ministeeriumi analüüsi järgi direktiivi ülevõtmine Eesti kohtusüsteemile kaasa, kas kohtute töö läheb pingelisemaks. Minister vastas, et valitud on kõige turvalisem tee, millega on ka kõik teised haldustrahvid üle võetud, kohtutel on 20-aastane kohtupraktika selle menetluse läbiviimiseks ja olulist halduskoormuse kasvu kohtutele ei tule. Urve Tiidus tundis huvi, kui palju on Eestis konkurentsivaidlusi, ja konkurentsiõiguse talituse nõunik Natalia Mäekivi teatas, et aastatega on menetluste arv Konkurentsiametis kasvanud ning peamiselt seotud siseriiklike rikkumistega. Siin oli täna ka saalis arutelul see küsimus, et kui palju neid rikkumisi reaalselt on, [ja selgus, et] vähemalt Konkurentsiamet teeb piisavalt head tööd ehk menetluste arv on kasvanud. Jaak Aab tõi näiteks olukorra, kui eelnõu kohaselt mingil põhjusel algatab Konkurentsiamet haldusmenetluse ning ettevõtja, teades, et sellest edasi on võimalik minna väärteomenetlusse, ei täida Konkurentsiameti ettekirjutust ja ütleb, et ei soovi kaasa aidata ja tõendeid väljastada. Seesama küsimus jälle, et kas ettevõtjatel on kohustus anda Konkurentsiametile välja dokumente ja tõendeid. Andreas Kangur seletas, et selles olukorras on järelevalvemenetlus käimas ning Konkurentsiametil on õigus nõuda faktilisi asjaolusid. Ettevõtjal on küll õigus keelduda rikkumist omaks võtmast, kuid faktiliste asjaolude kohta andmete avaldamata jätmise õigust siiski ei ole. Ehk ettevõtja peab faktilised andmed siiski Konkurentsiametile välja andma ja kui ta seda ei tee, siis tavapärase menetluse käigus Konkurentsiametil on õigus teha läbiotsimine või siis teisel juhul rahatrahv. Ja mis me seal veel arutasime? Reili Rand uuris, millise konkurentsijärelevalve puhul vajab Konkurentsiamet rohkem ressursse, kas praeguses eelnõus ettenähtud erinevate menetlustega lähenemise puhul või siis varasemas eelnõus olnud menetluse puhul. Proua minister vastas, et kõnealuse eelnõu ressurssi säästev eelis seisneb just nimelt selles, et see tugineb juba paarkümmend aastat väljatöötatud ja praktikas igati läbiproovitud lahendustele. Ning kui Jaak Aab uuris, kas Euroopa Komisjonilt küsiti esialgset hinnangut selle värske seaduseelnõu 609 kohta, siis proua minister ütles, et Euroopa Liit ei anna menetluse faasis eelnõu kohta siduvat seisukohta, aga kordas üle sellesama asja, mis ka siin saalis on korduvalt kõlanud, et kõik senised haldustrahvide kohta käivaid sätteid sisaldavad direktiivid ja määrused on Eestis üle võetud väärteomenetluse kaudu ning komisjon on need kõik heaks kiitnud. Ei ole põhjust uskuda, et selle menetluse puhul Euroopa Liit seda heaks ei kiidaks. Ja tehti otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 5. mail ehk täna ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Selle poolt oli 6 saadikut ja vastu oli 4, erapooletuid ei olnud. Selline asjade käik majanduskomisjonis.

Suur tänu teile, auväärt ettekandja! Evelin Poolametsal on varuks veel üks küsimus. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni esindaja! Mina küll loen siit välja, et halduskoormus kasvab. Teie rääkisite just, et komisjonis oli arutelu all, et avaliku sektori töökoormus ei kasva. Samas, siin on must valgel kirjas, et kasvab, kuna tulenevalt konkurentsijärelevalvemenetluse loomisest suureneb Konkurentsiameti ja halduskohtute töökoormus. Olekski tahtnud teada, kas teil oli juttu, kui palju see töökoormus siis kasvab. Kas võetakse üks või kaks töötajat juurde? Aga nähtavasti te ei oskagi mulle vastata, kuna teil oli jutuks, et ei kasva.

Jah, tõepoolest, mina saan kirjeldada siin seda arutelu, mis komisjonis toimus. Võib-olla tasub ära märkida see, et tõepoolest, küsimus oli eelkõige just nimelt selle kohta, kas kohtute halduskoormus kasvab. Me ei arutanud seda teemat, kas Konkurentsiametis halduskoormus kasvab. Ja nagu ma siin tsiteerisin ministrit, siis tema sõnad olid need, et eelnõu ressurssi säästev eelis seisneb selles, et see tugineb juba paarkümmend aastat väljatöötatud praktikas igati läbiproovitud lahendustele, mis on õigusselged ja ‑kindlad ning kus erinevates menetlustes uute teemade leiutamisele haldusressurssi enam ei kulu. Ehk siis pigem on kindel see, et praegune menetluse viis on kindlasti oluliselt vähem haldusressurssi vajav, kui see eelmine oli.

Suur tänu, lugupeetud komisjoni esimees! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Algatuseks peab ütlema, et see eelnõu praegusel kujul tekitab vastakaid tundeid, sellepärast et ühelt poolt on kahtlemata õige, et sellest eelnevast plaanist loobumine on olnud pööre õiges suunas, kui läheneda küsimusele õigusriikluse põhimõtte vaatepunktist. Eks me kõik võime öelda, et me tahaksime, et konkurentsiõiguse rikkumised tuvastataks, et neid menetletaks tõhusalt ja et rikkujad saaksid ka karistatud seaduses ettenähtud korras. Aga samal ajal me ei tohiks seda tahtmist püüda ellu viia viisil, mis kahjustab austust õigusriikluse põhimõtte vastu. See on alati selline põhimõtteline dilemma, et tahaks ju, et õiguskaitseorganid saaksid tegutseda hästi tõhusalt, aga mida tõhusamaks sa nende tegutsemise timmid, seda väiksemaks muutuvad kodanike ja ka juriidilistele isikutele olemas olevad menetluslikud garantiid. Sama asi on näiteks selle üle-eestilise kaamerate võrgustikuga, mis tuvastab kõikide autode numbrid. Meediast on läbi käinud, et 20 miljonit pilti tehakse kuus. Fikseeritakse kõikide maanteedel liikuvate autode numbrid. Kahtlemata väga tõhus vahend õiguskaitseorganite käes, et näha, kes kus millal viibis. Aga teiselt poolt jällegi, mida arvata sellest kõigest eraelu puutumatuse põhiõiguse kontekstis – väga problemaatiline. Nii et selles mõttes peab küll ütlema, et see pööre on paremuse suunas. Aga see ei tähenda, et eelnõu praegusel kujul ei kätkeks endas põhimõttelisi probleeme, mis omakorda paneb ikkagi tõdema, et ei ole võimalik seda kindlasti ühemõtteliselt toetada. Vaatame näiteks seda, mida justiitsminister ütles oma ettekandes, praeguseks hetkeks oli ka stenogramm juba kättesaadav, nüüd ma saan tsiteerida päris täpselt ja loen selle põhimõttelise tähtsusega lõigu ette. "Meil Eestis on põhiseaduse § 22 ja süüteomenetluse üks põhimõte, et mitte kedagi ei tohi sundida iseenda vastu tunnistama. Eelnõus oleme selle lahendanud niimoodi, et füüsilistele isikutele on täiel määral tagatud ka konkurentsijärelevalve menetluses enese mittesüüstamise privileeg. Ent juriidiliste isikute puhul on lahendus konkreetsest asjast ja asjaoludest rohkem sõltuv. Ja tõenäoliselt paneb siin täpsed piirid paika kohtupraktika, mis võtab arvesse nii konkreetse juhtumite eripära kui ka Euroopa Kohtu konkurentsimenetluse alast praktikat, mis paraku on pidevas arengus, ent näeb kitsamalt enese mittesüüstamise privileegi, kui see Eestis tavaks on olnud." Peab ütlema, et ega see nüüd väga suurt kindlustunnet just ei sisenda sellega seonduvalt, et see enese mittesüüstamise põhiõigus, mis on tagatud põhiseaduse § 22 lõikega 2, saab ka selle eelnõu seadusena jõustumise korral olema austatud. Minu meelest suhteliselt udune määratlus. Noh, taandub sellele, et eks me näe, kuidas kohtud seda regulatsiooni tõlgendama hakkavad ja milliseid otsuseid tegema hakkavad. Miks see on problemaatiline? Nagu öeldud, põhiseaduse § 22 lõige 2 ütleb … Või kolm, lõige 3 ütleb, et kedagi ei tohi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. See on seesama põhimõte, millele minister ka osutas, et põhiseaduse § 22 sätestab süüteomenetluse ühe olulise põhimõtte, et mitte kedagi ei tohi sundida iseenda vastu tunnistama. Sedasama põhimõtet peegeldavad, nagu ma küsimusi esitades ka ütlesin, nii kriminaalmenetluse seadustik kui ka väärteomenetluse seadustik. Kriminaalmenetluse seadustik ütleb § 7 lõikes 2, et kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Ja väärteomenetluse seadustik ütleb §‑s 2: kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Nii palju, kui mina tean – ja ma ei ole väärteomenetluse spetsialist –, ei ole väärteomenetluses praegusel hetkel kuidagi teistmoodi need asjad ette nähtud. Ma ei tea, esimene näide, mis mul pähe tuli, oli see, et kui näiteks meil on tegemist ... Palun kolm minutit lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Kujutame ette väärteomenetluse kontekstis – me isegi võib-olla oleme sellega kokku puutunud –, et te näiteks ületate kiirust. Näiteks politsei peab kinni, ütleb, et meil on põhjendatud kahtlus, et te ületasite kiirust, palun väljastage meile oma pardakaamera salvestis. Noh, siis enese mittesüüstamise printsiibist tulenevalt saab igaüks öelda, et vabandust väga, suur tänu teile selle ettepaneku eest, aga tulenevalt põhiseaduses, kriminaalmenetluse seadustikus ja väärteomenetluse seadustikus sätestatud garantiidest ma ei ole kohustatud ennast süüstavaid andmeid teile avaldama. Kui teie tahate tõendada, et ma olen rikkunud kehtivat õigust, siis see on teie ülesanne, mitte ei ole minu ülesanne tõendada, et ma seda teinud ei ole. See printsiip, nii palju kui mina tean, on läbivalt väärteomenetluses rakendatud. Ja veel kord ma ütlen, ma ei ole päris kindel, et ma siin ei eksi, sest ma ei ole iseenesest väärteomenetluse asjatundja. Selles mõttes on siin tegemist väga põhimõttelise küsimusega, mis ei puutu ainult konkurentsiõigusesse, konkurentsialastesse rikkumistesse, vaid väärteomenetlusse ja süüteomenetlusse laiemalt, üldiselt. Ja asi, millele ma protseduurilisi küsimusi esitades tähelepanu juhtisin, on see, et ma hakkasin mõtlema, et hea küll, vaatame, mida siis justiitsministeerium ise on selle kohta öelnud, kuidas nad selle probleemi on lahendanud eelnõu seletuskirjas sisalduva põhiseaduslikkuse analüüsi kohaselt. Ja võtan selle paksu eelnõu seletuskirja siis kätte – tunnistan, ei olnud seda istungieelselt läbi töötanud –, see on 180 lehekülge paks seletuskiri, mõtlen, et äkki ei leia üles, vaatan, kus see põhiseaduslikkuse analüüs siis siin on. Võta näpust, ei ole teist! Leheküljelt 4 me leiame sisukorra, mis on iseenesest tänuväärne nii paksu seletuskirja puhul, et oleks lihtsam õigeid … Ei, mitte leheküljelt 4, vaid kusagilt tagantpoolt. No mida iganes, siit eelnõu algusest, ma ei hakka selle peale praegu aega raiskama. [Leian] sisukorra ja sisukorrast hakkan näpuga järge ajama, kus see olla võiks. See on seletuskirja leheküljel 1, vabandust! Ja tõesti leheküljel 7 on "ECN+ direktiiv ja põhiõigused". Siin justkui võiks olla see põhiseaduslikkuse analüüs – vaatan, ei ole. Põhiseaduse §‑st 22 ja selles sisalduvatest garantiidest ei ole siin räägitud, spetsiifiliselt kindlasti mitte. Ja siis vaatan [seletuskirja] lõppu, seal on leheküljel 165 "Eelnõu vastavus EL-i õigusele". Aga mida ei ole, on vastavus põhiseadusele. Ja järjekordselt näeme seda põhimõttelist probleemi, et ühelt poolt me õigusriikluse põhimõttest lähtuvalt peaksime ju seisma hea selle eest, et me parlamendis ei võta vastu ühtegi seadust, mis ei ole kooskõlas põhiseadusega. Ja et seda ei juhtuks, et meil parlamendiliikmetena oleks lihtsam tagada, et seda ei juhtuks, selle jaoks ongi nähtud ette nõue hea õigusloome ja normitehnika eeskirja kohaselt, et kui Vabariigi Valitsus toob parlamenti seaduseelnõu, siis see peab sisaldama põhiseaduslikkuse analüüsi. Ja ma usun, et minister on minuga nõus, ei vaidle vastu, et sellise eelnõu puhul, kus on olnud eelneva menetluse käigus väga tõsine küsimus, kas ta ikka on põhiseadusega kooskõlas või mitte, oleks sellise analüüsi sisaldumine kohe kriitilise tähtsusega. See, et seda siin siiski ei ole, tõstatab ausalt öeldes mõningaid küsimusi ka teie väite suhtes, proua minister, et te seisate hea selle eest, et olukord põhiseaduslikkuse analüüside mittesisalduvuse probleemiga paraneks. Siin tundub küll, et selles küsimuses on lati alt läbi joostud. Aitäh!

Suur tänu teile! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Aitäh! Austatud kolleegid! Oleme viimased aastad kuulnud valitsuselt peamiselt juttu sellest, kuidas eelarves pole raha, tuleb tõsta makse. Ja siis samal ajal meil jääb üle võtmata Euroopa Liidu konkurentsidirektiiv, mille tulemusel meid jaanuaris Euroopa Komisjon karistas 400 000-eurose trahviga. Põhimõtteliselt me saame rääkida, et pool miljonit eurot [läks] selle peale, et valitsus ei suutnud kokku leppida, mis vormis see direktiiv üle võtta. No ja sotsiaaldemokraadid küsivad, kes selle eest vastutab. Võib-olla keegi peaks üldse tagasi astuma? Aga minu hinnangul peaks hoopiski otsa vaatama sotsiaaldemokraatidele, kes seda protsessi üks hetk hakkasid samuti pidurdama. Minu jaoks on siiamaani täiesti arusaamatu, miks on sotsiaaldemokraatidel jätkuvalt soov teha Konkurentsiametist karistusorgan ja halduskohtust trahviorgan. Samal ajal, kui kõik majanduseksperdid räägivad, et praeguses kriisis tuleb ettevõtlust aidata, jõudsid sotsiaaldemokraadid järelduseni, et tuleb hoopiski hakata ettevõtlusega võitlema. Ma püüan siin uuesti lihtsustatult selgitada, milles üleüldse seisnes see põhiline probleem, mille üle on päris pikalt vaieldud. Vaidlus seisnes selles, millises menetlusvormis direktiiv üle võtta ehk millises menetluses hakataks määrama trahve: kas väärteomenetluses või siis oleks loodud täiesti uus menetlusvorm, mille nimetus oleks haldusmenetlus. Ja enamus õigusekspertidest, ka õiguskantsler on toetanud seda, et trahvide määramised peaksid toimuma väärteomenetluse vormis. See on meie tavapärane praktika. Niimoodi on võetud üle ka teised direktiivid ja ka käesolev direktiiv annab võimaluse see üle võtta väärteomenetluses. Ja mina isiklikult ei julgeks küll õhku visata selliseid süüdistusi, et võib-olla õiguskantsler või teised eksperdid meil on tegutsenud mõne lobisti huvides. Aga kui sotsiaaldemokraatidel on infot, et neid on valitsuses survestatud selle eelnõu menetluse käigus või siis on teisi valitsusliikmeid survestatud ja et see eelnõu menetlus on olnud mõjutatud lobistide poolt, siis see on küsimus, mida me peame arutama korruptsioonivastases erikomisjonis. Nii et palun kõik see info kiiremas korras mulle edastada. Ja probleem selle eelnõuga, miks see nii kaua pole edasi liikunud, oli see, et Kaja Kallase valitsus ja hiljem ka eraldi sotsiaaldemokraadid polnud nõus, et Konkurentsiamet määraks trahve väärteomenetluses, ja nõuti, et olekski loodud täiesti uus menetlusvorm, haldusmenetlus, ja seda spetsiaalselt ainult Konkurentsiameti jaoks. Kujutage ette: ühe konkreetse asutuse jaoks taheti luua täiesti eraldi menetlus läbiotsimise õigusega ja muude menetlusaspektidega, mis olid isegi karmimad kui kriminaalmenetluses. Ja siis selle menetlusega, sõites mitmest olulisest põhiõigusest üle, oleks lihtsustatud moel saanud hakata määrama hiigelsuuri trahve ettevõtetele. Mul on küsimus, mida sellega sooviti lahendada. Kas meil tõesti on vahepeal ettevõtjatest saanud uued vaenlased, et me otsime karmimaid karistusmeetmeid, mida oleks seejuures lihtsam ja kiirem rakendada? Ja ma mäletan ka seda arutelu komisjonides, kus tuldi ja räägiti: aga see on ju kiirem ja tõhusam viis. Ma arvan, et õigusriigis ei tohiks mitte kunagi selgitada mingit uut eelnõu ja uusi karistusnorme vastu võttes, et aga see on ju kiirem ja lihtsam. Muidugi, minu isiklik ja Keskerakonna seisukoht algselt juba oli, et see direktiiv tuleb üle võtta väärteomenetluses. Eraldi olid üle antud ka muudatusettepanekud, kuid nende aruteluni mitte kordagi ei jõutud lõppude lõpuks. Aga selle üle on mul hea meel, et suures osas nende muudatustega on tänase eelnõu raames arvestatud. Kindlasti seda eelnõu saab veel paremaks teha. Vastasel juhul oleks olnud reaalne oht, et me oleksime pööranud kogu meie karistusõiguse süsteemi pea peale. Sest miks peaks Konkurentsiamet saama mingi eelise, miks neile peaks olema loodud täiesti uus eri menetlusvorm? Ja siis veel, et vastutus mujale suunata, soovite panna halduskohtu eraldi trahve välja kirjutama ehk soovite kohtust teha trahviorgani. See oleks olnud reaalselt põhiseadusega vastuolus. Sest kujutage ette, kuidas siis ettevõtja saaks üldse seda edasi kaevata kohtusse, kui kohus on juba otsuse teinud, kohus on juba selle trahvi välja kirjutanud. Kohus, kes muidu peaks teostama järelevalvet, oleks siis avaliku võimu jaoks ja Konkurentsiameti jaoks hoopis määranud trahve. Kohtunikud, ma mäletan, olid tagajalgadel, kui see eelnõu versioon esimene kord Riigikokku tuli. See oli ikkagi väga räme selline, ütleme nii, karistusõigusest ja kohtust ja võimu lahususe printsiibist ülesõitmine. Ma olen seda mitu korda öelnud, et see oleks avanud väga ohtliku Pandora laeka. Järgmise sammuna oleksid meil tulnud teised ametid ja öelnud: "Aga teate, me soovime ka lihtsustatud menetlust, me soovime samuti sellist lihtsustatud menetlust, haldusmenetlust." Oleks tulnud meil maksuamet, kes tahab aina rohkem inimesi jälgida, oleks öelnud: "Aga me tahame ka lihtsustatult karistada. Miks mitte?" Siis oleks tulnud Keskkonnaamet, siis oleks tulnud Terviseamet. Ja niimoodi üks hetk me polekski tähele pannud, et me oleksime aina rohkem andnud võimu ametnike kätte ja meist oleks saanud selline ametnike karistusriik. Tavaliselt see niimoodi kahjuks vaikselt toimubki. Tegelikult eelmise eelnõuga oligi reaalne oht, et meil ettevõtjad oleksidki seninägematul määral jäänud ametkondliku suva ja võimalike kuritarvituste meelevalda. Ja ma ütlen uuesti: minu jaoks on arusaamatu, miks sotsiaaldemokraadid järjepidevalt nõuavad, et meil oleks just see menetlusvorm, just sellises vormis meil need karistusmehhanismid töötaksid. Ma toon lõpetuseks veel ühe olulise aspekti välja. Mitu korda on mainitud, et väärteomenetlusega ei saa suuri trahve määrata. Hiljuti jõustus Riigikohtu otsus, väärteomenetluses määrati Olerexile 300 000 euro suurune trahv. Sellega tegelikult Riigikohus tõestas ära, et meil on võimalik väärteomenetluses suuri trahve määrata. Ta tõestas ära ka selle, et on võimalik see direktiiv väärteomenetluses üle võtta. Meil on tegelikult selles osas Riigikohtu seisukoht olemas. Nii et ma loodan, et selle eelnõuga liigutakse edasi ja me lõppude lõpuks saame ka sellest trahvist lahti. Aitäh!

Aitäh teile! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Jaak Aab, palun! Volitus näikse näpus olevat.

Tänan, austatud esimees! Lugupeetud Riigikogu! Jah, tõesti, nagu siin täna juba on olnud pikalt juttu, on viimastel aastatel vaieldud selle konkurentsiseaduse muutmise üle päris pikalt. Ja heale ministrile ütlen, et sotsiaaldemokraadid on selles arutelus päris tihedalt osalised olnud. Mina saan rääkida viimasest aastast, kui majanduskomisjonis menetlusel on olnud eelmine eelnõu ja ka praegune. Sisulisi vaidlusi on olnud ja sotsiaaldemokraatidel on siin väga kindel seisukoht olnud. Ja põhiline, mis selle seisukoha alus on, et elutähtsate kaupade ja teenuste õiglased hinnad tagab just õiglane konkurents – seda nii inimestele kui ka ettevõtjatele. Natukene siis viimase aasta või natuke üle aasta aruteludest. Eelmisel aastal esitas toonane valitsus, kus olid Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid, seaduseelnõu, mille eesmärk oli tõhustada konkurentsijärelevalvet. Siin tahetakse väga rõhutada seda konkurentsidirektiivi. Jah, see uuendatud konkurentsidirektiiv Eesti eesistumise ajal ju algatati, aga algatati see just nimelt sellel põhjusel, et oli näha, et Euroopa Liidus mõnedes riikides konkurentsijärelevalve ei toimi. See on olnud selline hinnang juba päris pikka aega. See uuendatud konkurentsidirektiiv algatati just sellel põhimõttel, et tõhustada ja ühtlustada konkurentsijärelevalvet Euroopa Liidu riikides, et see meie ühine turg saakski ühiste reeglite järgi toimida ja et järelevalve oleks samuti sarnastel põhimõtetel. Muudatuste kohaselt, mis tookord ette nähti, oleks konkurentsijärelevalve toiminud ühtse haldusmenetlusena ja rikkumiste korral oleks trahve määranud halduskohus. No selle halduskohtu sissetoomises ei tasu küll sotsiaaldemokraate süüdistada. See oli Eesti 200 tahtmine kompromissina tol korral, kui peaminister oli Kaja Kallas ja Kaja Kallase valitsus selle eelnõu siia saatis. Eesti 200 palus kompromissi, et neid trahve määraks halduskohus. Öelda nüüd, et esialgselt nähti meeletut bürokraatia kasvu selles eelnõus – seda ei olnud. Ja kuna see halduskohtumenetluse osa isegi siia Riigikokku jõudnud eelnõus ei olnud lõpuni lahti kirjutatud, siis tookord majanduskomisjoni esimehena ma palusin Riigikohtult ametiabi korras abi. Ja riigikohtunik Ivo Pilvingu kantseleist saadeti siia need muudatused, millega oli vaja seda eelnõu täiendada. Ma arvan, et just konkurentsireeglite rikkumise tuvastamine peaks olema kindlasti tõhusam, kui see praegu on. See aitaks tagada paremat konkurentsi. Eriti oluline on see just väikese riigi jaoks, nagu Eesti on. Siin on palju olnud juttu sellest, et nii väikesel turul on konkurents piiratud ja selle tõttu meil on kõrged hinnad. Seda olulisem oleks tõhus konkurentsijärelevalve, konkurentsireeglite rikkumise tuvastamine. Ja küsimus ei ole ju karistamises. Siin on kirjeldatud, et kõiki ettevõtjaid kohe hoobilt hakatakse meeletute trahvidega karistama. Kindlasti mitte! Haldusmenetlus on selline menetlusviis, kus osapooled teevad pigem koostööd. Ja siis, kui ettevõtja jätkuvalt rikub reegleid, tulevad järgmised käigud: ettekirjutused, sunnirahad ja viimase lahendusena see niinimetatud suur trahv, mis on pigem ennetus‑ ja heidutusmeede, et ettevõtjad juba eos või selle menetluse raames ja sees korrigeeriksid oma käitumist, oma tegevust, et nad ei rikuks neid reegleid. Nagu tänagi siin juttu oli, tegelikult on Eesti avalikkuses ja meedias olnud viimastel aastatel palju juttu, et meil on üldse üks suur inflatsioon. Palun kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

On olnud juttu, et teatud valdkondades on millegipärast meil ikka palju kõrgemad hinnad kui naaberriikides. On toodud neid hinnavõrdlusi. Kahjuks ei ole meil majandusanalüüsi põhjal ühtegi menetlust algatatud. Ma küsisin täna siin ka ministri käest, et kas see on võimalik. Kas selline tõestus aitaks kaasa mingeid hindu, monopoolsete ettevõtete poolt dikteeritud hindu tuua allapoole, taskukohasemaks nii tarbijatele kui ka ettevõtjatele? See hirmutamine, et kõik ettevõtjad saavad hiigeltrahvid, ei vasta kindlasti tõele. Ma arvan, et enamus ettevõtjaid, 99% ei näe kunagi mingit järelevalvet või neile ei tehta mingeid ettekirjutusi. Aga kui ka väiksem ettevõte tõesti teadmatusest rikub reegleid, siis tal on alati võimalik ettekirjutuse põhjal tegelikult viia oma tegevus vastavusse konkurentsireeglitega. Edasi siis juhtus see, et eelmisel suvel või kuskil sügisel oli selles koalitsioonis suur nõudmine Eesti 200-l, et nemad ei mõelnud kokkulepet sellisena, et on haldusmenetlus ja halduskohus, vaid hoopis peaks tulema siia sisse maakohus ja väärteomenetlus. Neid arutelusid peeti koalitsiooninõukogus päris tõsiselt. Tol hetkel või varasemalt vähemalt Reformierakond oli kindlal seisukohal, et see konkurentsijärelevalve menetlusviis võiks olla haldusmenetlus. See oleks tõhusam, lihtsam, läbipaistvam ja selgem. Eks see üllatusena tuli, et Reformierakond viimaste kuude jooksul on oma seisukohti muutnud ja on asunud toetama sellist menetlusviisi, kus on mitu paralleelset menetlusviisi. Ma arvan, et halduskoormuse mõttes ei pane praegune eelnõu siiski ettevõtjatele ja ametile vähem halduskoormust, vaid pigem [rohkem]. Ei maksa unustada seda, millest ka siin täna on juttu olnud, et Eesti riik on alates 2021. aastast olnud sunnitud maksma trahvi, kuna pole siiani üle võtnud seda konkurentsidirektiivi. Aga ma ütlen, et direktiivi ülevõtmine ei ole see põhiline põhjus, miks konkurentsiseadust on vaja muuta. Sisulist muudatust on vaja, et tagada õiglased hinnad. Puudustele meie konkurentsiõiguses on tähelepanu juhtinud mitmed haldusõiguse eksperdid, aga ka Riigikohus ja Euroopa Komisjon. Aga praegusele valitsusele see vist ei mõju ja jätkatakse endiselt selles liinis, kus võib-olla mugavalt saavad tunda end just need, kes konkurentsireegleid rikuvad, ja karistusi praktiliselt ei ole. Õiglase konkurentsi peab tagama riik. Selleks peab riik kehtestama selged reeglid ja tõhusa konkurentsijärelevalve. Seadusega tuleb anda Konkurentsiametile paremad tööriistad ja eelarvega piisavad ressursid. Reformierakonna ja Eesti 200 valitsus pidurdab konkurentsireeglite täitmise üle järelevalvet. Seda tehakse nii selle eelnõuga kui ka rahaliste vahendite kärpimisega järelevalvelt. Vabariigi Valitsuse tegevus niimoodi karistab pigem tarbijaid ja ettevõtjaid kõrgete hindadega, mis toodavad suurärimeestele suurt kasumit. Maskid on langenud, parempoolse valitsuse tegevuse eesmärgid on paljastatud. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel annan üle ettepaneku antud eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata.

Suur tänu! Riigikogu liikmetel, fraktsioonidel rohkem läbirääkimissoovi ei ole, küll aga on palunud läbirääkimistel osaleda minister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Suur tänu! Pean oluliseks siiski siin ümber lükata mõned esinenud valeväited või eksitavad väited. Esiteks rõhutan veel kord, me võtame üle Euroopa Liidu direktiivi konkurentsiõiguse parandamiseks. Ma olen nõus eelkõnelejaga, kes ütles, et see direktiiv on loodud selleks, et konkurentsiolukorda parandada, ja seda me just täpselt teemegi. Ehk süüdistus, et seda direktiivi üle võttes me halvendame kuidagi konkurentsiolukorda, ei ole lihtsalt kuskilt otsast õige. Me võtame selle direktiivi üle ja see on mustvalge lihtne tõde. Teiseks on võimalik järgi vaadata Eesti 200 kirjalik seisukoht valitsuse otsuse juures 19. veebruarist 2024. aastal, kus me ütleme, et väärteomenetlus on kõige õigem ja parem lahendus selle küsimuse lahendamiseks, nii nagu see Eesti õiguskorras on ette nähtud. Kolmandaks, siiski me peame meeles pidama, et seda koostööpõhist haldusmenetlust, mida tänagi juba Konkurentsiamet teeb, saab edasi palju paremini teha. See on selles eelnõus väga kenasti kõik esil ja see on euroopalik lähenemine – isegi kui kellelegi tundub, et see nii ei ole, siis direktiivi järgi ühemõtteliselt on. Ma nõustun Varro Vooglaiu kriitikaga, et põhiseaduslik analüüs ei ole siit eelnõu seletuskirjast hästi leitav. Kindlasti Riigikogu menetluse käigus me toome selle paremini esile. Meil oli just hetk tagasi õiguskomisjoni arutelus see, et me oleme saanud ka ekspertide hinnangu, et põhiseaduslik analüüs peaks olema kõikides eelnõudes eraldi peatükina välja toodud, siis ta oleks palju kergemini leitav. Ja selle paranduse ka HÕNTE-sse me teeme. Mis puudutab seda, kas eelnõu ise vastab põhiseadusele, siis õiguskantsleri hinnang, mida siin saalis ka tsiteeriti, ütleb, et vastab. Tõesti, olen taas sunnitud kordama seda, et vaatamata sellele, et üle kogu Euroopa Liidu on inimõiguste ja põhivabaduste miinimumstandardiks Euroopa inimõiguste konventsioon, seda on kohustatud austama ka Euroopa Liidu Kohus ja kõikide liikmesriikide kohtud, ja et meil on see põhiseaduse § 22 enese mittesüüstamise privileegi kohta, aga kõige selle valguses on vähemalt ühes lahendis Euroopa Liidu Kohus leidnud, et põhiseaduse § 22 kaitseb peaasjalikult inimesi ja nende inimväärikust, mitte aga juriidiliste isikute varalisi huve. Ja sellest on Euroopa Liidu Kohus omakorda järeldanud, et juriidilise isiku puhul ongi enese mittesüüstamise põhimõte teistsuguse ulatusega kui füüsiliste isikute puhul. Aga seda arutelu saab kindlasti siin Riigikogus jätkata. Ehk lühike kokkuvõte: see eelnõu võtab direktiivi üle, on põhiseaduspärane ja koostöö ettevõtjatega Konkurentsiameti puhul saab ainult hoogu juurde. Aitäh teile!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 609 esimene lugemine lõpetada, aga nagu me kõik äsja kuulsime, on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teinud ettepaneku eelnõu 609 tagasi lükata. Peame seda ettepanekut hääletama. Asume selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, panen hääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud konkurentsiseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 609 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 13 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Head kolleegid, eelnõu 609 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 19. mai kell 17.15. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.