Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Euroopa Liidus läbirääkimised kestlikkusaruannete koostamise kohustuse kehtetuks tunnistamiseks" eelnõu (601 OE) esimene lugemine

Saame minna neljanda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse, vabandust, Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Euroopa Liidus läbirääkimised kestlikkusaruannete koostamise kohustuse kehtetuks tunnistamiseks" eelnõu 601 esimene lugemine. Ütlen kohe alguses, et selle otsuse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu koosseisu häälteenamus. Ettekandeks on juba Riigikogu kõnetooli jõudnud Riigikogu liige, hea kolleeg Urmas Reinsalu. Palun!

Vara veel, Toomas. Küsimus on selles, et eelmise aasta sügisel esitas valitsus parlamendile ulatuslikud raamatupidamise seaduse muudatused, millega kestlikkusaruanded lülitati täiendavalt järkjärguliselt jõustuvana Eesti õiguskorda. Valitsus kaitses rahandusministri isikus vägagi kirglikult seda kestlikkusaruannete tekitamise kohustust, viidates, et see on vastutustunne, mida ettevõtted peavad ilmutama aruandluskeskkonnas, aga sellest johtuvalt ka oma tegevuse kujundamisel. Mõjuanalüüsis oli valitsuse hinnang, kui suur on selliste valitsuse jõustatud kujul kestlikkusaruannete puhul halduskoormus, ähmane, kuid seletuskirja põhjal – ja valitsuse esindaja ei olnud ka võimeline sisuliselt seda ümber lükkama – võime kõneleda ligi 36 miljoni eurosest halduskoormusest nii vastavatele audiitoritele kui ka ettevõtete enda tegevuses. Kuna see kestlikkusaruande mehhanism tõukub Euroopa Liidu õigusest, on Isamaa ettepanek põhimõtteliselt seda käsitlusnurka revideerida üleeuroopalise konkurentsivõime parandamiseks, aga ka Eesti ettevõtluse konkurentsivõime, sealhulgas kapitalile ligipääsetavuse huvides. Me oleme esitanud sellekohase seaduseelnõu, mis näeb ette, nagu on ka ettevõtlusorganisatsioonid ette pannud, Eestis kestlikkusaruande kohustuse täies mahus edasilükkamise siseriikliku õiguse loogikas. Kuid Euroopa Liidu õiguse loogikas peaks Eesti Vabariigi valitsus väljendama seisukohta, et kogu see täiendav õiguslik mehhanism, mis on loodud kestlikkusaruannete bürokraatiaga, oleks otstarbekas Euroopa Liidu kohustavast õigusest täies mahus kõrvaldada, mitte seda edasi lükata, mitte nüansseerida või voolujoonestada. Me oleme näinud tegelikkuses seda, et ka ressursipõhisel ettevõtlusel on Eestis juba tekkinud finantseerimisel probleeme, sest Eesti pangad ütlevad, et mingite ettevõtete äriplaanid ei pruugi kestlikkusaruannete [nõuetele] vastata. Ja needsamad ettevõtted, olen kuulnud, peavad siis minema samade pankade emapankade juurde teistes riikides ja soetama kapitali sealt. Kindlasti oleks meie vaates see [muudatus] asjakohane. Euroopa Liidu tasemel on selle edasilükkamise initsiatiiv töös, kuid me märgime, et Eesti Vabariigi valitsus ei ole senini [soovinud] ühtegi kohustavat õigusnormi korrigeerida valitsuse poliitilises suunas. Need on jõustatud ja hakkavad järkjärguliselt, astmeliselt rakenduma. Ja me peame asjakohaseks kahte asja. Esiteks, et riik asuks kestlikkusaruande kohustuse puhul teistsugusele seisukohale, kui on tänase valitsuse poliitiline agenda. Ja teiseks, et Eesti Vabariigi positsioon oleks, et kogu see kestlikkusaruannete bürokraatia püramiid, mille mõte on regulatiivsete ja administratiivsete meetoditega majandustegevust ümber disainida, kõrvaldataks Euroopa Liidu õiguskeskkonnast täies mahus tingimusteta. Aitäh!

Suur tänu teile aja tõhusa kasutuse ja selguse eest! Ja teile on küsimusi. Hanah Lahe, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma loen seda eelnõu seletuskirja ja eelnõu ennast ka – suhteliselt lakoonilised, ei ole seal mõjuhinnangut ega peale ideoloogia põhimõtteliselt midagi. Mul on küsimus. Kestlikkusaruannete mõte, miks need kehtestati nii, et ettevõtjad peavad neid täitma, on see, et hinnata ettevõtte tegevuse mõju keskkonnale, sotsiaalsele heaolule ja majanduslikule jätkusuutlikkusele või kestlikkusele. Aga teie taotlete selle eelnõuga kestlikkusaruannete tühistamist, et neid ei peakski enam olema. Kas need kolm minu nimetatud komponenti, mis on kestlikkusaruannete põhiliseks osaks, ei ole teie arvates olulised ettevõtluse puhul?

Siin on meil põhimõtteliselt kardinaalselt erinevad arusaamad. Ma, vastupidi, ütlen, et see, mille valitsus on esitanud ja loetud kuud, vist neli kuud tagasi siit parlamendist enamushäältega läbi surunud, on ideoloogiline initsiatiiv, mis lähtub sellest mõttekäigust, et ettevõtete ülesanne ei ole mitte loomulikult turumajanduses määratud reeglite alusel kasumi teenimine ja seeläbi ühiskonna jõukuse ja heaolu kasvatamine ning inimestele töö pakkumine, vaid ettevõtete eesmärk on veel sinna kõrvale asetatuna teenindada mingit ideoloogilist, ideelist arusaama. Minu meelest ja Isamaa meelest lasub tõendamise koormis neil, kes soovivad sellisel teemal – ja on selle läbi surunud – muutusi esile kutsuda. Valitsuse esitatud tekstis, mille alusel me oleme täies mahus selle kestlikkusinitsiatiivi kehtestanud, majanduslikus kategoorias sisulist mõjuanalüüsi, finantsmajanduslikku analüüsi me ju ei näinud. Nagu ma ütlesin, väga pingsa analüütilise töö tulemusena oli meil võimalik jõuda üldse täiendava halduskoormuse tuvastamiseni – [kui suure koormuse] valitsuse tegevus kaasa toob. Aga vaadake, see on sümptomaatiline, ma ei taha teid sugugi rünnata selles valguses. Vastupidi, me näeme seda käekirja ka kõigi teiste valitsuse poliitilise agenda küsimuste puhul, kus võetakse justkui hiilides, möödaminnes ühiskonnale kohustusi, ilma et selle puhul oleks mingi sisulise kvaliteediga dialoogi. Palun, konkreetsed näited, eriti viimase valitsuse viimaste nädalate tegevuse puhul. Jäätmereform, mille valitsus esitas eelmisel neljapäeval parlamendi menetlusse. Tööandjate keskliit palus: "Kulla valitsus …" – mis iganes omadussõnadega praegused mehed ja naised ennast riigi juhtimisel määratlevad – "… ärge tehke seda jäätmereformi! Võtke aeg maha, püüdke minimaalnegi analüüs teha sellele!" Ringmajanduse liidu esindajad on öelnud, mis see maksab täiendavalt järgmisel aastal: suurusjärgus 75 miljonit eurot täiendavat koormust Eesti inimestele ja ettevõtetele. Näete, kui lihtne! Sarnane näide puudutab elektrienergia tasusid, mille me siin kolm nädalat tagasi jõustasime – kes [kiitis] heaks, kes hääletas vastu. Tööandjate keskliidu direktori Hando Sutteri hinnangul on koormus Eesti ettevõtetele ja inimestele järgmisel aastal suurusjärgus 200 miljonit eurot. Näete, kui lihtne see on! Küsisin täna infotunnis, proua Lahe, tõepoolest peaministrilt, kas valitsusel üldse on mingi minimaalne arvepidamine, kui palju – ja me kõneleme, et üks asi on regulatiivne koormus ja regulatiivselt kehtestatud maksutõusud seadusega – nende hiilivate, niisugusel parašütisti kombel ühiskonnale kaela potsatavate koormiste ja tasudega elukalliduse [tõusu] nii ettevõtetele kui inimestele esile kutsutakse. Peaminister kas ei tahtnud või ei osanud sellele küsimusele vastata. Ma arvan, et see ongi reaalsus. Sama küsimus puudutab kogu teemat, mis on seotud 14 erineva õigusaktiga, mis on Euroopa Liidu tasemel jõustatud ja osaliselt siseriiklikusse õigusesse monteeritud "Fit for 55" ehk Euroopa kliimaneutraalsuse realiseerimise [paketiga]. Ma küsisin Kliimaministeeriumi esindajatelt, kui suur on finantsmajanduslikus arvestuses konsolideeritult ja ka eraldi võetuna nende 14 õigusakti koormus Eesti inimestele, Eesti ettevõtetele, avalikule sektorile. Mida mulle vastati? Aastad on möödunud selle asja vastuvõtmisest. Panete tähele, mis mulle vastati? Mulle vastati, et oodake. Oota, see aeg on kiir' küll tulema – Koidulat parafraseerides. Mulle öeldi, et lähinädalatel või lähikuudel – kui palju siis nii-öelda konsultatsioonid aega võtavad – tuleb kliimaseaduse eelnõu ja siis kliimaseaduse eelnõus kukub eesriie ja on näha kõik, kui palju maksab "Fit for 55" pakett Eesti ühiskonnale. Ma olen vägagi umbusklik, sest ma vaatan, et paljudel juhtudel on tahtlikult ja süsteemselt ühiskonda eksitatud, valetatud ja petetud selle tegeliku koormuse mahavaikimisega. Samamoodi me näeme seda kestlikkusaruannete puhul valitsuse materjale vaadates. Ja nüüd tulen tagasi teie algküsimuse juurde, kas Isamaa leiab, et ettevõtetel, olgu nad Eestis või [teistes] Euroopa Liidu riikides, on täita ka sotsiaalne missioon ühiskonnas. Enesestmõistetavalt! Ettevõtetel on täita sotsiaalne missioon läbi oma eneseteostuse – ettevõtete töötajatel, ettevõtete omanikel –, mis seisneb majandustegevuses ja loomulikult õiguslikes raamides turumajanduses. Aga täpselt sama sümptomaatiliselt nagu eelmise eelnõu puhul, mida me hääletasime, püütakse ühiskonnas omistada mingisuguseid muid rolle läbisegi, ja see ei ole sugugi tervemõistuslik käsitlus. Ja meil on aeg revideerida nii sellesama "Fit for 55" paketi elemente kui ka tunnistada see kestlikkusaruannete initsiatiiv nii Euroopa tasemel, Eesti tasemel – valitsus on selle jõustanud – kui ka laiemalt mittejätkusuutlikuks. See ei ole kooskõlas, esiteks, vabaduse ideega, sealhulgas ettevõtlusvabaduse ideega, aga täpselt samamoodi ei ole see ka majanduslike kategooriate mõttes ratsionaalne. Lisaks vahetule halduskoormusele selle järelmina on baasinitsiatiiv ja üldse selle jõustamise eesmärk loomulikult ju ettevõtluse olemust redisainida. Ja selle strateegiline eesmärk paraku, kui see kavatsus realiseerida, väljendub sealhulgas nii meie kui ka muu Euroopa kontekstis, meie puhul siis Eesti ettevõtluse mõttes, konkurentsivõime habrastamises. Jah, loomulikult öeldakse, et teatud sektorites on olemas tooteid või teenuseid, mis selle kestlikkusdünaamikaga ja -märgisega võivad olla rahvusvahelise, globaalse turu kontekstis konkurentsivõimelisemad või omada selles nišis konkurentsieelist. Aga see on turumajanduses loomulikult ettevõtete vaba tahe neid teenuseid, tooteid pakkuda, kui on olemas turg oma loogikaga. Ja loomulikult me ei ole selle vastu, kui ettevõtted vabatahtlikult soovivad seda vastavat aruandlust ja auditeerimisprotseduuri läbida mingite kavatsuste tõttu, kui see võiks nende turuvõimekust mingis sihtrühmas kasvatada.

Kristo Enn Vaga, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Auväärt Urmas Reinsalu! Ma nüüd harin teid natukene [ja räägin] Vabariigi Valitsuse tegevusest, mis kinnitab, et selle eelnõu sisuline eesmärk on juba täidetud – ja erakond Isamaa on seda ise toetanud. Euroopa Liidu asjade komisjoni selle aasta 7. aprilli istungil arutati Vabariigi Valitsuse seisukohti, mis puudutasid kestlikkusaruandeid. Enne seda arutas neid seisukohti majanduskomisjon, kes toetas neid konsensuslikult. Euroopa Liidu asjade komisjonis oli kohal ka Isamaa liige Mart Maastik ja [komisjon] toetas Vabariigi Valitsuse seisukohti, millest esimene seisukoht on: teeme ettepaneku muuta kestlikkusaruannete esitamine vabatahtlikuks kõigile ettevõtetele. Punkt. Me teeme seda juba niikuinii. Vabariigi Valitsus seisab Eesti ettevõtete eest. (Saalist öeldakse midagi.) Miks te raiute sisse lahtisest uksest? Selle eelnõu sisuline eesmärk on täidetud. Äkki oleks mõistlik see tagasi võtta ja öelda ükskord: "Aitäh, valitsus! Te teete õiget asja!" Ja teie ise, Isamaa, olete seda toetanud.

Eesti Vabariik on õigusriik, vähemasti meie põhiseaduse isade ja emade mõttekäigu järgi, mis tähendab seda, et Eestis on täitmiseks kohustuslikud seadused. Kas kestlikkusaruande kohustus on meil kehtivas õiguses sees või mitte, härra Vaga? Kuidas teie käitusite sellel hääletusel? Mille eest ma siin parteid ja valitsust, kes võimul on, tänama peaksin? Selle eest, et loetud kuud tagasi kehtestati Eesti õiguskorra need kestlikkusnõuded? On nii? On! Euroopa Komisjoni tasemel, nähes seda dünaamikat, mis liigub Euroopa deindustrialiseerimise suunal, proovitakse vähemasti – küll mitte piisavalt – elementide osas sellel kursil [liikumist] kas muuta aeglasemaks või korrigeerida, kuidas iganes seda retoorikas soovitakse öelda. Ja meie seisukoht on, et kestlikkusaruande kohustuse puhul on valitsusel otstarbekas ühemõtteliselt juhinduda sellest, esiteks, et kehtivas õiguses korrigeerida see, mis seal on jõustuvana kirjas, ja teiseks [tuleks] anda parlamendis suunis selle kohta, et valitsus peab ka vastavaid läbirääkimisi pidama. Nüüd küsimus sellest, et te ütlete, et aga valitsus on juba sellel [seisu]kohal ja Euroopa Liidu komisjon on andnud mandaadi. Vabandust, härra Vaga! Võtame teise näite, mille puhul mul on jälle ahjusoojalt hea meenutada meie peaministri seisukohti. Täpselt samamoodi käituti ka ETS2 süsteemi puhul. Valitsus võttis vastu, tõsi küll, niisuguse selektiivse … Valitsuse positsioon oli kaaluda ETS2 ehk tegelikult nii diislikütuse kui bensiini efektiivset hinda mitukümmend senti tõstvat [süsteemi], mootorikütuse täiendavat maksustamist Euroopa Liidu õiguses. Signaalid, mis on tulnud Euroopa Liidu Komisjoni heakskiidetud mandaadi kohta, näitavad tegelikult seda, et valitsuse senine taotlus ei ole saavutanud tulemust. Seda on nentinud ka ministeeriumide ametnikud, kellega on ajakirjanikud vestelnud, kellega ma olen vestelnud, et me ei saa täna väita, et me oleme kuidagipidi selles suunas liikunud. Ma arvan, et on asjakohane, et parlament määratleb oma seisukoha täiskogu hääletusel. Ja parlamendi täiskogu hääletusel [otsustatud] suunis, mandaat valitsusele, peaks olema see, et kestlikkusaruande koostamise kohustus tunnistataks kehtetuks. See, et mandaat, mille valitsus on saanud Euroopa Liidu asjade komisjonilt, ei ole sellega vastuolus, enesestmõistetavalt ei ole ju probleem iseeneses, ja see on ka teile argument, et seda seisukohta toetada.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! See ettepanek on tehtud märtsi keskel, natuke on aega möödas. Ma saan ühelt poolt aru kolleeg Hanahi murest, et maailmalõpp võib tulla ülesoojenemisega lähedale ja kestlikkusaruanne nagu aitaks seda vältida. Teiselt poolt see maailmalõpp saabuks veidi hiljem, aga Eesti majandus on niigi mudas. Kuidas see valik on selle koha pealt: kas maailmalõppu püüda vältida kestlikkusaruandega täies mahus, kuigi valitsus on vahepeal, peale märtsi, teinud teatud sammud, või siis vaadata, et Eesti majandus sealt mudast välja pääseks ning lisakulusid ja kive ettevõtjatele jala külge ei seotaks?

Valitsusel, mulle näib, puudub sisulise kvaliteediga ja Eesti riigi positsioonist lähtuv käsitlus ja see on äärmiselt tõsine probleem. Valitsus on valinud seda agendat jõustava tee. Ja meile jõuab kohe muu hulgas ka lennukimootorikütuste hinda kergitav initsiatiiv. Nii et samamoodi peame küsima seda. Üks asi on signaalid. Kui valitsus näeb, et Euroopas mõni riik võiks mingit positsiooni soovida muuta, siis valitsus on valmis selle positsiooniga kaasuma – see iseenesest ei ole ju kuidagi etteheidetav –, aga valitsusel endal poliitiline käsitlus puudub. Ja sama me tegelikkuses ka ju nägime. Ollakse valmis lihtsalt sisulise analüüsi võimeta kõike jõustama. Ja seesama valitsus, kes täna kõneleb meile siin sellest, et näete, meie oleme võtnud vastu – härra Vaga! – siin mingisuguse positsiooni Euroopa Liidu asjade komisjonis … (Saalist öeldakse midagi.) Mis asi on protokollitud? Mis asi on protokollitud, härra Vaga? (Saalist räägitakse.) Härra Vaga, Eesti Vabariiki ei juhita ELAK-i protokollide alusel. Eesti Vabariiki juhitakse põhiseaduse järgi vastuvõetud seaduste alusel. Valitsus on enamushäältega siin läbi surunud sellesama kestlikkusaruande kohustuse täies mahus. Ja valitsus ei ole minule teadaoleva informatsiooni alusel esitanud menetlusse mitte ühtegi seaduseelnõu, et seda kestlikkusaruande kohustust kehtivas õiguses tühistada. Härra Vaga, millega te seletate seda paradoksi? Mis on siis Eesti õiguskorras tähtsam? Ja ma küsin nüüd ka istungi juhatajalt, juristilt – eks ole, härra Kivimägi –, kas Eesti Vabariigis peab täitma Eesti Vabariigi seadusi või on sellest ülimuslikud ELAK-i protokollilised otsused.

Hea kolleeg, mul on oma sisuline seisukoht, aga mul ei sobi sekkuda sisusse ja diskussiooni istungi juhatajana. Mõlemal on omad rollid: seadustel on omad rollid ja ELAK-il on oma roll. Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Hea ettekandja! Siin Kristo Enn Vaga väitis, et majanduskomisjonis arutati seda teemat ja justkui olevat seal hääletatud, et see kestlikkusaruande nõue kehtetuks tunnistada. Tegelikult see päris tõele ei vasta. Seal hääletati nii, et kaks aastat tuleks seda edasi lükata. Ja mina tegin tõesti Isamaa poolt ettepaneku see kehtetuks tunnistada, aga arvati, et kuna suuremad riigid lähevad kaasa ainult kaheaastase edasilükkamisega, siis see jäeti tegelikult kõrvale. Nii palju siis sellest. Aga küsimus ettekandjale: milline on sinu arvates selle sisuline pool? Kas see kestlikkusaruannete bürokraatia reaalselt muudab ka midagi maailmas peale selle, et pannakse ettevõtjatele suuri kohustusi peale?

Muudab, palju muudab. See tähendab, et meie ettevõtetele tekitab see, nagu ma ütlesin, ka ligipääsul kapitalile juba täna kehtivas olukorras kindlasti täiendavaid riske. See tähendab, et olukorras, kus ka näiteks krediidiasutused hakkavad arvestama neidsamu normatiivsed kategooriaid, on see loomulikult piirav. Nii et mõju on sel ennekõike majanduslik. Mõju on sel ennekõike majanduslik selles vaates, et see puudutab seda territooriumi ja seda õiguskorra ala, kus see kohustuslikuna kehtib. See on reaalsus. Nüüd küsimus, kas see ühiskonnas vastutustundlikkust või sotsiaalset heaolu või õiglust – niisugustes kategooriates – suurendab. Ma oleksin vägagi skeptiline. Riigid toimivad õiguste ja reeglite alusel. Riigid, ühiskonnad toimivad väärtuste ja moraali alusel. Kui neid asju sellise ideoloogilise kontseptsioonina hakatakse jõustavalt kokku segama, nagu praegu kogu selle initsiatiivi dünaamikas on välja kukkunud, siis see ei ole vaba ühiskonna toimimiskultuuriga tegelikkuses kooskõlas.

Mart Helme, palun!

Aitäh! No põhimõtteliselt ma olen ettekandjaga nõus, et selline totalitaristlik ideoloogia, mida meile peale surutakse, muu hulgas ka kestlikkusaruannete näol, on nii mõistuse kui vaba ühiskonna vastane. Aga me äsja hääletasime siin seoses vähem esindatud sugudega ühte teist mõistusevastast eelnõu, mis valdavalt broileritest ja muidu ajusurnud inimestest koosnevas Riigikogus loomulikult heaks kiideti. Minu küsimus on see. Lugupeetud Urmas Reinsalu, äkki me peaksime võtma kätte ja püsti panema üleüldse kampaania, sealhulgas ka seaduseelnõude kampaania, mis viiks Eesti sellest totalitaristlikuks muutuvast Euroopa Liidust välja?

Aitäh! Ei, ma arvan, et niisugune mõttekäik ei ole asjakohane. Aga küsimus sellest, millele küsija viitas eelmise eelnõu puhul, mis nägi ette sookvootide sätestamise börsiettevõtetele – vaat siin tekib ka paradoks, härra Vaga. Euroopa Liidu asjade komisjonis Reformierakond varem seda ei toetanud, vaid ütles, et Eestis on, vastupidi, börsiettevõtete puhul põhiküsimus selles, kuidas saada kapitali juurde, kuidas meie kapitaliturge Eestis arendada. Ja mul on meeles, et ajalooliselt üheksast liikmest kaheksa poolt lükati see börsiettevõtete sookvootide kohustus tagasi. Reformierakond oli vastu, teised erakonnad olid vastu, üks [komisjoni] liige minu mälu järgi oli poolt. Ja nüüd on toimunud huvitav niisugune mimikriseerumine. Miks nüüd Reformierakond asus toetama seda seadust Euroopa Liidu asjade komisjonis? Ja nüüd tuleb see huvitav loogika, jälle see paralleel, eks ole: mis on maksev, kas kehtiv õigus, mille me võtsime vastu, või – jälle Reformierakonna loogika – see, et Euroopa Liidu asjade komisjonis ajalooliselt seda börsiettevõtete sookvootide reeglit vägagi ratsionaalsete argumentide alusel, majandusvabadusest tõukuvalt ei toetatud? Kumb siis maksab? Me näeme, et ka siin on retoorika, mida väljendatakse kuskil komisjonides, aga ühiskonda mõjutav, seadusi jõustav tahe on sellega põhimõttelises vastuolus. Mida me uskuma peame? Ma arvan, et sõnade ja tegude vastuolu korral tuleb ühiskonnal loomulikult lähtuda tegudest, millel on seadusandjate puhul oma vahetud tagajärjed.

Hea kolleeg Mart Helme, ma väga vabandan, aga ma olen sunnitud teile tegema märkuse. Teie küsimuses kõlanud hinnangud kolleegide, Riigikogu liikmete kohta olid ilmselgelt kohatud. Mul on siiras palve sarnaseid väljendeid mitte kasutada. Rene Kokk, palun! (Mart Helme saalist: "Praktika on tõe kriteerium.")

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Kristo Enn Vaga juhtis tähelepanu arutelule, mis selle kestlikkusaruande üle käis majanduskomisjonis. Ma ei mäleta, et Kristo Enn ise oleks olnud sellel istungil. Mina küll olin, Mart Maastik ka oli. Tegelikult ma tegin seal EKRE nimel ettepaneku, et üldse tuleks see ära kaotada või – miinimum, mida teha saaks – tuleks see edasi lükata järgmiste europarlamendi valimisteni, uue koosseisu aruteluni, 2029. aastaks. See loomulikult toetust ei leidnud. Lõpuks läks see [eelnõu] konsensusega edasi, sest me toetasime seda, et võtta see piskugi, mille Eesti tegi, et see natukene edasi lükata. Täpsuse huvides tuleb [öelda], et tegelikult me olime Mart Maastikuga selgelt selle vastu ja tõime välja selle, et tuleks üldse ära kaotada see jama. Et see oleks lihtsalt siin ära mainitud. See on Eesti ettevõtlusele kahjulik ja koormav, kogu see asi.

No ma arvan, et täpsustused on olulised. Tõepoolest, ma ise ei viibinud seal arutelul. Aga siin parlamendi liikmed on kommenteerinud ja osundanud sellele, et see arutelu dünaamika oli võib-olla teistsuguse rakursiga kui ühemõtteliselt suunatud sellele, et toetada vist kuu aega varem algatatud Isamaa eelnõu paatost. Aga kui see tänaseks nii on, kui sellele arusaamale on jõudnud parlamendi liikmed, siis ma tahaks loota, et see pälvib samasuguse toetuse ka täna täiskogus. Ma tõtt-öelda pean tunnistama, et ma päris täpselt ei saanud aru ka majanduskomisjonis sellest mõttekäigust, et see eeldab koosseisu häälteenamust, et Euroopa Liidu tasemel õiguskorda muuta. Meil on olnud see tõlgendus vist küll siis, kui ma õieti mäletan, kui otsus toob kaasa Eesti seaduse muutmise või rahalisi kohustusi, eks ole. Praegusel juhul see toob kaasa küll Euroopa Liidule töökoormust, ütleme, Euroopa Parlament peab hääletama, Euroopa Ministrite Nõukogu peab kogunema, aga varasemas loogikas me pole vist seda tõlgendust aluseks võtnud, et kui Euroopa Liidu või rahvusvahelise organisatsiooni tegevus on mõjutatud, siis see eeldab koosseisu häälteenamust. Me oleme minu meelest lähtunud ikkagi sellest, et kui see toob kaasa Eesti riigi sees seaduste muutmise või vastavalt eelarve muutmise või rahalised kohustused, siis seda tõlgendatakse koosseisu häälteenamust [vajavana]. Mulle on veidi üllatav see niisugune laiendav loogika, aga jäägu see siis ka selles loogikas komisjoni tõlgendada. Ma iseenesest selle mõttekäiguga eraldi võetuna ei saa nõustuda, sest kui me teeksime Riigikogu otsuse, pöördumise näiteks ükskõik mis riikide poole rahvusvahelistes suhetes, kutsuksime neid üles mingist tegevusest hoiduma või midagi tegema, siis nende riikide puhul see tooks kaasa ju võib-olla nende seaduste muutmise või täiendava eelarvelise kulu ja siis selle loogika järgi see otsekui tähendaks, et oleks ka koosseisu häälteenamust [vaja]. Ma arvan, et meil ei ole mõtet võtta globaalset vastutust kõigi riikide eest, et meil oleks sel juhul kõrgem parlamendi koosseisu künnis, muidu mingis kolmandas maailma riigis osutub [tegevus] fiskaalseks, kui ta peaks juhtumisi täitma meie nõudeid, peaks sattuma finantsilistesse raskustesse või keerukusse oma õiguskorra vastavusse viimisel Riigikogu otsusega, milles tehakse [ettepanek] kolmandatele riikidele või näiteks Eesti valitsusele ettepanek kolmandate riikide poole pöörduda.

Suur tänu, härra Reinsalu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Mart Helme, küsimus istungi juhatajale, palun!

Jaa, ma tahan juhtida lugupeetud istungi juhataja tähelepanu sellele, et siin saalis on saanud selle koosseisu ajal täiesti tavapäraseks, et eriti koalitsiooni esindajad esitavad tõele mittevastavaid süüdistusi küll Kremli-meelsuses, küll mingisuguses muus meelsuses, on halvustav üleolev suhtumine teisitimõtlemisse, teistsuguste vaadete esitamisse. See on väga selge ideoloogilise ajusurma tunnus. Ja kui ma sellele tähelepanu juhin, siis täiesti õigustatult, seda enam, et juhatajad üldreeglina ei ole sekkunud, kui näiteks ministrid on halvustanud siin naisi, meie erakonna, meie fraktsiooni liikmeid, ning teinud muid kohatuid märkusi meie, ja mitte ainult meie, vaid ka Keskerakonna ja mõne teise erakonna või fraktsiooni liikmete kohta. Nii et paluks tasakaalustatust. Paluks tasakaalustatust! Kui keegi ütleb midagi, mis ei ole just nagu päris kohane, siis peaks see üldreegel olema, et kõigi puhul juhitakse tähelepanu, et see ei olnud antud juhul kohane.

Aitäh, hea kolleeg! Ma väga selgelt olen kaitsnud nii opositsioonisaadikuid kui ka koalitsioonisaadikuid, kui nende kohta on kasutatud halvustavaid, [täpsemalt] kohatuid väljendeid – Riigikogu kodu- ja töökorra seadus just sellist sõnastust kasutab. Ja ma jään kategooriliselt oma seisukoha juurde, hea kolleeg Mart Helme, et need [väljendid] olid kohatud, need ei olnud viisakad. Ma ei taha neid isegi korrata, aga loomulikult on need stenogrammist väljavõetavad. Lihtsalt on palve sõnakasutuse kohta. Ja loomulikult, see täiendus "ideoloogiline" annab nüüd asjale teise värvi. Ma isegi mõistan, et siin oleks ruumi, aga te oma esimeses repliigis ei kasutanud seda täiendit seal ees. Head kolleegid, nüüd palun juhtivkomisjoni ettekandjana Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme, hea kolleegi Tõnis Möldri, kes tutvustab majanduskomisjoni arutelu ja seal langetatud otsuseid.

Aitäh, hea juhataja! Head kolleegid! Riigikogu majanduskomisjon arutas antud otsuse eelnõu kahel istungil. Esimene kord 24. aprillil käesoleval aastal, kui konsensusliku otsusega otsustati määrata juhtivkomisjoni esindajaks mind, ja teine [istung], kus teemat juba sisulisemalt arutati, oli 12. mail. 12. mai istungil tegi eelnõu esitajate poolt Mart Maastik ettekande ja see oli samamoodi selline ülevaatlik, nii nagu eelkõneleja seda siin suures saalis tegi. Seda ma kordama ei hakka. Küll olid aga lisaks komisjoni liikmetele meie poolt kutsutud nii ministeeriumi kui ka tervikuna valitsuse seisukohta sellel teemal tutvustama Rahandusministeeriumi inimesed. Võib-olla olulisimana rõhutaks seda, et Rahandusministeeriumi [rahandusteabe poliitika] osakonna jurist sõnas, et kestlikkusaruanne ei ole lihtsalt niisama ellu kutsutud dokument ning selle eesmärgid tulenevad roheleppest. Ainus põhjus sellest loobumiseks on ettevõtjate halduskoormuse vähendamine. Samas on kestlikkusaruande esitamisel ka palju positiivseid tulemeid. Nii et see arutelu jäigi pigem seda [sõnumit] kandma. Mart Maastik lausus, et eelnõu ei võta võimalust aruannet vabatahtlikult esitada. Samamoodi oli nii mitmeski komisjoni liikme esitatud küsimuses sees see arutelutemaatika, et kui see kohustus kaob ära, siis vabatahtlikuna võivad ettevõtted seda ju jätkuvalt teha. Siis komisjoni ametnik uuris, kas hetkel on tehtud kestlikkusaruannete koostamise [kohustuse] kaheaastase edasilükkamise otsus ning edaspidi tuleks Eestis siis jälle oma seisukohti formuleerida, mistõttu tuldaks taas Riigikogu ette küsima Eesti positsiooni. Tegelikult on komisjoni otsusega tõesti see kaheaastane periood vastu võetud, aga see on mõeldud arutelude perioodiks ja peale seda, arutelude käigus selle üle, mis suunas Euroopa Liit teiste liikmesriikidega otsustab sellel teemal edasi liikuda, Eesti kindlasti kujundab oma seisukohad. Ja Eesti seisukohtade kujundamiseks läheb taas kord vaja parlamendi mandaati. Eelnõu algatajate esindaja, komisjoni liige Mart Maastik sõnas ka, et Ursula von der Leyen on antud teemal sõna võtnud ning toetanud vabatahtlikkust. Tema hinnangul on ka Euroopa Liidu liikmesriigid ja Euroopa Liidu kõrged esindajad tervikuna saanud sellest aru, et see on ettevõtjatele koormav ja bürokraatia mõttes päris suuremahuline [kohustus]. Komisjoni liige Urve Tiidus küsis ka selle variandi kohta, et algsel kujul välja pakutud kestlikkusaruannete lahendus jääb üldse ära. Siin pigem jäi kõlama see, et see on väga vähe tõenäoline, sest – veel kord – väga paljud liikmesriigid pigem toetavad seda. Nii et siin on küsimus võib-olla pigem laiemalt selles, millistele ettevõtetele see kestlikkusaruande kohustus jääb ja millistele mitte. Selle kaheaastase perioodi jooksul need teemad täpsemalt selginevad. Komisjoni liige Kristina Šmigun-Vähi tundis huvi, kas kõnealuse bürokraatia vähendamine võib Eesti ettevõtjate rahvusvahelisele mainele ja usaldusväärsusele ka kuidagi halvasti mõjuda. Ministeeriumi esindajad ütlesid, et eks näiteid on erinevaid, aga kindlasti on kestlikkusaruandel olemas ka positiivne mõju. Siis küsis komisjoni liige Õnne Pillak samamoodi selle kohta, kas kohustuslikuks jäämise või vabatahtlikuks muutmise arutelu seisab alles ees. See oli see, millele ma sissejuhatuses viitasin: tõesti, see arutelu Eesti seisukohtade kujundamiseks tuleb meil lähiaastatel uuesti parlamenti, aga samal ajal võib mingi sisendi tegelikult ka varem anda – millal parlament ise soovib. Jaak Aab tõstis esile veel selle, et tuleks ära oodata läbirääkimised komisjoniga ning arutelud, et näha, milline see dünaamika saab lähiaastatel olema, ja siis vastavalt sellele kujundada Eesti seisukohad. Nagu ka siin suures saalis komisjoni liige Rene Kokk viitas, tõesti, ta tegi ettepaneku, et võiks toetada konkreetselt selle eelnõuga edasi liikumist, aga laiemalt on nende fraktsiooni eesmärk kogu see temaatika Euroopa Liidus ära jätta. Komisjoni nõunik uuris eelnõu algataja esindajalt, kas otsuse eelnõu eesmärk on Eesti ettevõtjad bürokraatiast vabastada ja raamatupidamise seadust vastavalt muuta. Miks see on oluline koht, ma kohe jõuan sinna. Kuna eelnõu [algataja] esindaja ütles, et see on eesmärk, siis sellest lähtuvalt, et tegelikult on eesmärk seadust muuta, komisjoni esimees Marek Reinaas teavitas, et vastavalt Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 103 saab seda laadi otsuse eelnõusid, mis kohustavad valitsust seadust muutma, vastu võtma või algatama, suures saalis vaid koosseisu häälteenamusega vastu võtta. See oli selle arutelu kohta, mida siin ka eelnõu ettekandja ja istungi juhataja omavahel pidasid. Lühidalt on see komisjonis toimunud arutelust kõik. Komisjon tegi kaks konsensuslikku otsust: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 20. mail ja teha ettepanek viia läbi eelnõu lõpphääletus suures saalis. See on lühidalt kõik. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Alustab Hanah Lahe. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! See eelnõu taotleb kestlikkusaruannete [kohustuse] tühistamist, nagu me juba kuulsime. Algatajate [esindaja] rääkis siin varem vabast turumajandusest, kasumist, sotsiaalsest komponendist ettevõtluses ja nii edasi. See kõik on õige, aga ta paraku kordagi ei maininud ettevõtluse mõju keskkonnale. Paraku on nii, et kestlikkusaruanded on üks hea vahend, kuidas hinnata ettevõtte mõju keskkonnale. Ja paraku on ka nii, et ilma hea keskkonnata, kust ressursse võtta, ei saa tegelikult ju ettevõtlus toimida. Minu küsimus on, kas komisjonis eelnõu algataja selgitas ka seda, mis alternatiivi ta pakuks juhul, kui kestlikkusaruannete esitamine tühistatakse. Ja kuidas eelnõu algataja hinnangul ettevõtluse mõju keskkonnale üldse mõõta võiks?

Aitäh! Komisjonis otseselt sellist arutelu ei olnud, aga sellest, mis arutelu oli, mina loen välja pigem [soovi] muuta see süsteem vabatahtlikuks. See oli eelnõu algataja eesmärk, et vabatahtlikkuse alusel saavad ettevõtjad [neid aruandeid] koostada, eelkõige need ettevõtjad, kes peavad just nimelt rahvusvahelise väljundina sellise dokumendi koostamist oluliseks. Nii et tegelikult, kui aus olla, eelnõu algatajalt sellist tervikvaadet sellele, mis puudutab just nimelt kestlikkusaruande positiivset poolt, komisjonis ei kõlanud.

Urmas Reinsalu, palun!

Kuulge – Tõnis on alati asjalik –, ma pean tunnistama, et ma olen nõutu. Praegu on siin kõlanud mingid osundused, et Isamaa otsuse eelnõu murrab nagu lahtisest uksest sisse. Mida siis majanduskomisjon Euroopa Liidu asjade komisjonile täpselt ette pani selles loogikas, mis puudutab kestlikkusaruandeid? Ja teiseks, härra Mölder, kommenteerige palun seda. Isamaa algatas 19. märtsil eelnõu, aga 26. märtsil Euroopa Liidu [komitee] ehk siis alaliste esindajate [komitee] kiitis heaks [Euroopa] Komisjoni ettepaneku ja sellega on Euroopa Liidu tasemel juba see küsimus lahendatud: globaalsetele ettevõtetele lükatakse see aastaks edasi ja väiksematele kaheks aastaks. See läks ka Euroopa Parlamenti, mis praegu kiirkorras menetleb seda aprillikuu hääletustulemuste pinnalt. Millise seisukoha siis … Kui Eesti hääletas üksnes selle asja edasilükkamise poolt, kas siis Eesti on lauda pannud olgu siis vabatahtlikkuse või tühistamise? Et ma saaks nüüd õieti aru, millised olid Eesti positsioonid hääletusel, mis Euroopa Coreperis, alaliste esindajate [komitees], 26. märtsil läbi viidi.

Aitäh teile!

Kas, Tõnis, komisjonis oli informatsiooni 26. märtsi …

Aitäh, hea kolleeg!

Aitäh! Aus vastus on, et sellel komisjoni istungil sellel teemal nii konkreetset arutelu ei olnud. Küll aga tuleb tunnistada, et majanduskomisjonis tervikuna pidi Eesti enne selle otsuse arutamist kujundama seisukohad ja majanduskomisjon andis ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonile oma hinnangu. Ja see oli tõesti see, et toetada seda edasilükkamist teatud puhkudel üks aasta, teistel puhkudel kaks aastat. See toetus komisjonist tuli. Aga selle arutelu käigus oli ka komisjonis olemas kas fraktsioonide esindajaid või komisjoni liikmeid, kes panid lauale selle, et Eesti peaks kaaluma tervikuna selle kestlikkusaruande süsteemi lõpetamist ja see võiks olla läbirääkimistel üks lähtepositsioon. Aga see ei leidnud minu meelest komisjoni terviktoetust. Seda, millise toetuse see leidis Euroopa Liidu asjade komisjonis, on mul väga raske kommenteerida, sest selle komisjoni aruteludes ma ei osale.

Suur tänu teile! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Isamaa fraktsiooni nimel Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Head kolleegid! Tõesti, antud arutelu oli meil kaks korda majanduskomisjonis ja käisin ka ELAK-is. Kummalisel [kombel] kuulen ma praegu, justkui Isamaa oleks hakanud lahtisest uksest sisse murdma ja justkui valitsus oleks juba tegelenud täpselt samade teemadega. Praegu just komisjoni esindaja Tõnis Mölder ütles ka, et sellel komisjoni istungil – kuigi ma tegin ettepaneku kaotada üldse ära kohustus esitada neid kestlikkusaruandeid, mis on väga koormavad ettevõtjatele, kallid ja üsnagi tarbetud – küll arutati teemat, aga tookordsel hääletusel läks läbi ainult see, et lükata see teatud puhkudel üheks või kaheks aastaks edasi. Ja minu ettepanekut ei hääletatud, minu ettepaneku poolt ei hääletatud. Ma saan aru, et Hanah Lahe on väga mures meie planeedi pärast ja [tahab], et me oleksime kestlikud. Ma ütlen, et Isamaa on samamoodi mures, eks me kõik oleme mures. Aga ma toon ka näite. Aastakümneid tagasi oli mul üks ettevõte, mis tootis lamellpuitu, ja kogu toodang läks ekspordiks Inglismaale Suurbritanniasse. Sealt me oleks saanud tunduvalt suurema raha sellesama toodangu eest, kui meil oleks olnud üks teatud – no ma ei hakka täpselt seda nimetama – rohesertifikaat, mis pidi tõestama seda, et meie mets on jätkusuutlik. No et meil istutatakse mets ikka uuesti maha, meil ikka taasluuakse metsa. See oli, ma arvan, umbes 20 aastat tagasi. Aga kogu see bürokraatia oli niivõrd kallis ja niivõrd keeruline, et kui me lõpuks arvutasime kokku, kui palju me kasu saame ja kui palju me selle bürokraatia peale kulutame, siis see ei tasunud ära, seda enam, et kogu mets Eestis reaalselt vastab sellele sertifikaadile. Näete, kasu oleks teeninud sellest ainult need, kes seda sertifikaati välja annavad ja kes aitavad seda kõlblikuks teha, et see esitlusvorm vastaks üldse nõuetele. Sellele, kes reaalselt toodangut teeb, see mingit kasu ei too. Ja praegu on samasugune lugu. Me loome seadust, meil on tegelikult juba [vastu võetud] see seadus, millega me paneme ettevõtjale kohustuse [teha] ülikeerukat – tõesti, ma olen ka lugenud seda nõuet, see on ülikeerukas – toimingut või seda paberimajandust, mille jaoks peab palkama mingisuguse väljaõppinud inimese, nii nagu tihtipeale ka PRIA taotluste puhul. Meil on olemas rida igasugu konsultante, kes teatud raha eest põllumeestele ja teistele ettevõtetele täidavad neid dokumente, et nad üldse saaksid neid esitada. Ja peale selle maksab see – Tallinki näitel – sadu tuhandeid. Kas see teeb kuidagi maailma paremaks või rohelisemaks? Ei tee tegelikult. Siin Urmas Reinsalu ütles ka oma kõnes, et reaalselt me ju kõik elame selles ühiskonnas, ja ma arvan, et 99% nendest ettevõtjatest mõtleb selle peale, eriti näiteks metsanduses. Need, kes kasvatavad metsa, mõtlevad ju selle peale, et mets uuesti kasvaks. See on ju tegelikult samasugune äri nagu igasugune teine põllumajandusäri, küll aga väga pikaajaline. Ei ole nii, et kevadel paned kartuli maha ja sügisel võtad selle maast. Seal on lihtsalt pikem tsükkel, 50 või 70 aastat. Kogu selle bürokraatia suurendamine iseenesest on veel eriti keeruline selles mõttes, et Euroopa Liidus luuakse mingisuguseid regulatsioone ja need regulatsioonid pannakse ühtlasi peale pankadele. Ja nüüd seesama ettevõtja, kui ta tahab saada mingit suuremat laenu, peabki täitma sellesama kestlikkusaruande, mis maksab sadu tuhandeid. Ma palun lisaaega.

Kolm minutit lisaks.

Ja kui ta on selle ära täitnud, siis ta alles vastab nendele nõuetele ja võib-olla saab laenu. Nüüd ta peabki välja arvutama, et kui ta maksab 300 000 selle aruande eest, kas siis on mõtet võtta laenu, mis on 3 miljonit või 30 miljonit. Ta arvutab välja, need protsendid lähevad sinna otsa. Nii et reaalselt me loome bürokraatiat juurde. Kuigi ma saan aru ja ma võin tõesti öelda, et praegune üldine arusaam ka koalitsioonisaadikutel – me oleme seda arutanud majanduskomisjonis ja ELAK-is – on see, et reeglina saab enamik inimestest aru sellest, et see on järjekordne bürokraatia pealesurumine. On muidugi üksikuid inimesi, kes ei taha sellest aru saada – ükskõik kui palju sa sellest räägid, nad räägivad ainult oma rohejuttu. Aga ma kordan, et me peame sellega tegelema. Kas see tundub teile sellisena, et see on justkui jälle ühe partei eneseupitamine, või ei tundu, mul ei ole sellest ausalt öeldes mitte midagi. Mina leian, et tähtis on tulemus. Ja mida rohkem me sellest räägime, seda kindlam on, et võib-olla me leiame ka konsensuse ja teeme midagi ära. Nii et ma igatahes kutsun kõiki praegu, ka koalitsioonisaadikuid, hääletama selle eelnõu poolt, olenemata sellest, et see on Isamaa eelnõu. Tihtipeale rõhutatakse igal pool: vaat, see on meie erakonna [eelnõu]. Järgmisel nädalal on näiteks tulemas kolm eelnõu, mille on teinud Isamaa, Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid – sarnased eelnõud, mis puudutavad kergliikureid Tallinnas ja teistes omavalitsustes. Väga tähtis on justkui see, kes esimesena saab esitada, siis ta saab kuulsuse. Teate, ei ole tähtis see. Tähtis on see, et me ei tegeleks rumalustega, et me ettevõtlust välja ei suretaks, et meil oleks konkurentsivõime. See ongi kõik. Nii et kutsun teid kõiki hääletama poolt ja unustama ära need erakondlikud nagelemised. Aitäh!

Aitäh teile! EKRE fraktsiooni nimel Rain Epler, palun!

Siin on nii mõndagi käsitleda, ma igaks juhuks võtan lisaaja kohe ära.

Igaks juhuks kolm minutit lisaks, kokku kaheksa.

Aitäh, härra juhataja! Head kolleegid! Selle teema käsitlemiseks tuleb ajas minna rohkem tagasi kui möödunud aasta lõppu või sellesse kevadesse. 9. oktoobril 2023 – siis ma olin veel majanduskomisjoni liige – arutati majanduskomisjonis seda kestlikkusaruannet, standardeid ja nii edasi. Ma avaldasin mitu korda seal komisjoni istungil seisukohta, et ärme kehtesta selle aruande esitamise kohustust. Ma ütlesin, et okei, ma oleksin nõus sellega, et me kinnitame mingisuguse standardse vormi, et kõigil ettevõtjatel, kes vabatahtlikult tahavad seda aruannet esitada, oleks siis vorm ühtne ja need aruanded oleksid võrreldavad, aga ärme kehtesta kohustust. Vaidlesid minuga ministeeriumi ametnikud, vaidles minuga ka toonane majanduskomisjoni liige Andres Sutt, rääkides, kui vajalik on selle kohustuse kehtestamine. See oli 9. oktoober 2023! Eelmisel aastal olid europarlamendi valimised. Enne parlamendivalimisi otsustas Ursula von der Leyen, et selleks, et tagada oma võimul püsimine, tuleb kasutada taktikat, mida Kaja Kallas oli kasutanud Eestis: lubada midagi, mille täitmisest pärast ei hoolita. Mäletate, Eestis Kaja Kallas ütles, et maksud ei tõuse, ja kohe peale valimisi ütles, et ta valetas. Ursula tegi seda, et ta ütles, et kogu selle rohepöördest tuleneva hulluse me keerame tagasi: leevendame, vähendame bürokraatiat, nõudeid ja nii edasi. Valimised said läbi, õnnestus koalitsioon kokku klopsida, Ursula astus pulti ja ütles: "Loomulikult tuleb rohepöördega edasi minna." Küll aga, tõepoolest, jäi kuidagi ta pähe püsima see mõte, et see kestlikkusaruanne tuleks võib-olla ikkagi mittekohustuslikuks muuta. Ja siis hakkasid Euroopas selles suunas rattad veerema. Kuna Ursula on ka selle poliitperekonna tähtis esindaja, kuhu Isamaa kuulub, eks siis ka Isamaa vaatas suure juhi poole ja leidis, et selline eelnõu [tuleb] ette valmistada. Ja mõnes mõttes ongi see hea eelnõu, tore, et kolleegid teistest eurooplastest selles osas eeskuju võtsid, mille osas oli mõtet eeskuju võtta. Aga nüüd siin kolleeg Vaga tuli kolleege Isamaast süüdistama selles, justkui nad murraksid lahtisest uksest sisse, et näed, juba 7. aprillil ELAK-is, Euroopa Liidu asjade komisjonis, tehti otsus minna läbirääkimistele Euroopas [seisukohaga], et see aruandekohustus [tuleks] kaotada. Vastupidi, Kristo, sina murrad lahtisest uksest sisse. Isamaa andis eelnõu sisse 19. märtsil. ELAK hakkas 7. aprillil arutama seda, mida valitsus oli otsustanud 3. aprillil. Ma arvan, et valitsus selle 3. aprilli otsuseni võiski jõuda kahest impulsist lähtuvalt. Vaadake, Sutt oli vahepeal ministriks saanud, istus valitsuse laua taga. Ju ta hakkas meenutama, et oot-oot-oot-oot-oot, poolteist aastat tagasi vaidlesime Epleriga ja tegelikult tuleb tunnistada, et Epleril oli mõistlik seisukoht, vaatame, mis see seisukoht oli. Ta vaatas seda seisukohta, samal ajal ametnikud kandsid ette, et Isamaalt on ka tulnud ettepanek see kohustus ära kaotada. Ja no siis tuldigi Euroopa Liidu asjade komisjoni justkui enda ettepanekuga, et läheme Euroopasse välja jutuga, et teeme ettepaneku muuta kestlikkusaruannete esitamine vabatahtlikuks. Ja teine kolleeg Reformierakonnast, Hanah Lahe, täna siin rääkis, et küll see on halb, et sihuke aruanne ära kaotati, küll on hea ja vajalik aruanne. Vaatan protokolli: Hanah ELAK-is jällegi hääletas selle poolt. Kas ka noor kolleeg on õppinud juba sellise poliittehnoloogiaga tegelema, et räägib oma noortele fännidele, et see on hea aruanne, aga tegelikult, kui hääletamiseks läheb, siis hääletab [selle vabatahtlikuks muutmise] poolt, sest kes see noortest fännidest ikka seda ELAK-i protokolli loeb? Aga nüüd siis alguse juurde tagasi. 9. oktoobril ma vaidlesin, põhjendasin oma seisukohta, et ärme tee seda aruannet. Mulle vaieldi vastu. Poolteist aastat läks mööda, tuli tunnistada: Epleril oli õigus. Ma ennustan, et me siin pooleteise või kahe aasta pärast hakkame jõudma eelnõudeni, kus energeetika, metsanduse ja muu osas hakkavad tulema eelnõud, mille puhul tuleb tunnistada, kui protokolle vaadata, et tehakse asju, mille kohta Epler juba tükk aega tagasi ütles, kuidas tuleks teha. Nii et kuulake tähelepanelikumalt. Aitäh!

Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Õnne Pillak, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kuulasin seda arutelu, see on natuke nagu tõekomisjon siin, et kes nüüd kõige esimesena ütles ja kuidas tegelikult see asi on jooksnud. Minu arust on oluline see, et ettevõtjate vaates tehakse mõistlik otsus – see on kõige tähtsam. Teiseks see, et meie siin seadusloojatena vastutame ka selle eest, et õigusruumi ilmaasjata ei risustataks. Ja sellest me peame oma valikutes siin, hääletustel, vastuvõetud otsustes ka lähtuma. Selle otsuse eelnõu puhul, mida siin arutatakse, on siin kõik tegelikult juba ära öelnud ka selle, mis ma alguses plaanisin öelda – seesama lahtisest uksest sisse murdmine. Täiesti, noh, fantastiline poliit-show! Mina ei oska nii teha. Miks ma seda ütlen? Nii nagu eelkõneleja härra Epler siin juba ütles, see valitsuse otsus, seisukoht, et Euroopas algaksid arutelud selle üle, et kestlikkusaruanne edaspidi oleks vabatahtlik, saadeti ära juba kuu alguses, seda on seal öeldud. See on täpselt seesama asi, lihtsalt teises sõnastuses. See otsuse eelnõu ütleb, et kohustuslikkuse [võiks] kaotada. Seisukohas, mis kinnitati Vabariigi Valitsuses, nii nagu siin on juba korduvalt öeldud, 3. aprillil ja mida ka ELAK siis Riigikogus arutas ja heaks pidas, lihtsalt öeldakse, et edaspidi oleks see vabatahtlik. Noh, [sõnastuse] küsimus, on ju. Mina alati eelistan positiivsemat varianti ehk vabatahtlikkust. Aga maitse küsimus. Mis puudutab seda, et seda otsuse [eelnõu tuleks] ikka kindlasti toetada: vaadake, kui me võtame selle vastu, siis tegelikult me teeme midagi, mida on juba tehtud. Seda ei ole vaja, sest see töö juba käib. Ma ise komisjonis küsisin ka – Mart oli kõrval, vastaslauas mul, kuulis –, kas Euroopa tasandil need arutelud kestlikkusaruande kohustuslikkuse versus vabatahtlikkuse üle käivad, kas need tuleb pidada, kas need hakkavad toimuma. Vastus oli jah. No miks meil seda otsust praegu siis vaja on? Lihtsalt sellepärast, et linnuke teha ja keegi saab sotsiaalmeedias postituse teha, et tegin ettepaneku? See asi toimub juba. Siis see, mis puudutab koostööd. Minu meelest see kestlikkusaruande teema on üks väga hea näide koostööst. Kui on ühised eesmärgid – ja me kõik tahame, et Eestis oleks ettevõtetel parem tegutseda, et oleks vähem bürokraatiat –, siis tegelikult siin koostööd erakondadeüleselt ka tehakse. Ja seda me näeme siin punktis, mille number peaks olema üheksa. Ehk siis kestlikkusaruande kahe aasta võrra edasilükkamine neile, kes peavad selle veel esitama, on väga mõistlik ettepanek. Muidugi me toetame seda. Valitsuses see teema peaks olema homme arutelul. Aga kui selleks et me Riigikogus saaks kiiremini edasi liikuda, selleks et vajalikud otsused kiiremini teha, on opositsioonil mõistlik ettepanek tehtud, siis muidugi liigume edasi. Milleks me peame seda tagasi hoidma? Mõistlikke asju, koostööd teha – alati valmis! Siin oli juttu sellest, kuidas valitsus bürokraatiat juurde teeb. Ma selle lükkaks ka ümber. Ei ole tõsi, see valitsus on võtnud ette väga selged sammud, et bürokraatiat vähendada. Ma ei hakka ette lugema neid 108 otsust, mis on juba tehtud lühikese aja jooksul, aga kõigil, kes tunnevad nende vastu huvi, soovitan minna valitsuse lehele, seal on otsused majanduse elavdamiseks. Seal saab nendega tutvuda, nendele otsa vaadata. Ja need on esimesed otsused, neid tuleb veel. Nii et ka mina soovin, et me teeksime rohkem koostööd ja seisaksime parema majanduskeskkonna eest, inimeste heaolu eest. Palun seda poriloopimist ja negatiivsete emotsioonide jagamist vähem siin. See ei ole mitte kellegi huvides. Urmas ka noogutab mulle. Peame siis sellest kinni ja teeme nii, et me õigusruumi risustame vähem, sest see on ka kõigi huvides, sealhulgas ettevõtjate huvides. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd esmalt vastusõnavõtt Isamaa fraktsiooni nimel, eeldusel, et on volitus. Mart Maastik, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Nojah, mind pani natuke mõtlema Õnne Pillaku ütlus, justkui Isamaa oleks juba valitsuse poolt kiidetud otsuse eelnõuga välja tulnud. Siin tegelikult Rain Epler tõi välja, et meie eelnõu esitati 19. märtsil, küll aga oli minul aprillis ettepanek teha see vabatahtlikuks ja seda kasutati – jumal tänatud, kui seda on ära kasutatud ja valitsus on seda hakanud ellu viima. See ei saa olla niimoodi. Järjekord oli nii: kõigepealt Isamaa tegi ettepaneku, siis arutati seda komisjonis ja komisjonis tuli minu ettepanek. Ma natukene tahaksin muidugi kiita Rain Eplerit, kes on suurepärane poliitik, aga justkui temal oleks 2023. aasta sügisel olnud härra Sutiga vaidlused, millest üldse kõik algas. No ei ole päris nii. Eks me seal, opositsiooni inimesed, mina kaasa arvatud, kõik rääkisime sama juttu. Aitäh sulle, Rain, et sa iseennast ära ei unusta, aga oleme ausad, see on ikkagi jagatud rõõm. Ja kui midagi head on [tulnud] sellest, et me oleme tõstatanud selle probleemi, siis ükskõik kuidas see teoks saab, kas valitsuse mingite ponnistuste peale või Isamaa otsuse eelnõu vastu võttes, tähtis on tulemus. Aga siiski, ma ei saa sellest aru, miks Õnne Pillak kutsub üles, et ärme nüüd selle eelnõu poolt hääletame, sest valitsus juba tegeleb asjadega. Kuulge, kas kadedus tuleb peale või milles probleem on? Kiidame selle eelnõu heaks ja las valitsus tegeleb. Aitäh!

Aitäh teile! Mul on informatsioon, et volitus vastusõnavõtuks Reformierakonna fraktsiooni nimel on Hanah Lahel. Hanah Lahe, palun!

Ma tänan, austatud istungi juhataja! Härra Epleri kõnest võis jääda selline mulje, et Reformierakond räägib ühte siin saalis ja komisjonides teeb teist. Ma kinnitan, et me kõik, kes me kuulume Euroopa Liidu asjade komisjoni või mõnda teise komisjoni, oleme sellest teadlikud, et protokolle ka loetakse. Euroopa Liidu asjade komisjonis me toetasime ettepanekut muuta kestlikkusaruannete esitamine vabatahtlikuks, mitte ei toetanud nende tühistamist, nagu see eelnõu [ette näeb]. See on siin nii seletuskirjas kui eelnõu enda tekstis täiesti selgelt välja toodud ja seal on põhimõtteline vahe. Seda soovisingi täpsustada. Aitäh!

Aitäh! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 601 lõpphääletus. Asumegi seda tegema, aga enne saalikutsung, palun!

Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Isamaa fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele algatada Euroopa Liidus läbirääkimised kestlikkusaruannete koostamise kohustuse kehtetuks tunnistamiseks" eelnõu 601. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Eelnõu poolt oli 19 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Eelnõu 601 on tagasi lükatud.