Kuude kaupa: Marko Mihkelson

Peamine kriitika on suunatud Venemaa režiimi vastu, keda süüdistatakse genotsiidi mõõtmetega kuritegude toimepanemises nii minevikus (Nõukogude režiim) kui ka käimasoleva agressioonisõja kontekstis Ukrainas. Kriitika on intensiivne ja keskendub kuritegudele, okupatsioonile ja illegaalsele anneksioonile. Rõhutatakse, et karistamatus ei tohi päädida võiduga, mis on otsene vastuseis Venemaa tegevusele.

Vastanduvaid poliitilisi jõude ega vastaseid otseselt ei kritiseerita. Mainitakse vaid varasemat olukorda, kus toonane Vabariigi President oli sunnitud seadust mitte välja kuulutama, mis viitas varasemale poliitilisele takistusele, kuid see on esitatud ajaloolise kontekstina.

Peamine kriitika on suunatud eelnõu kriitikutele, keda süüdistatakse Eesti riigi vastases tegevuses ja olukorra eiramises. Venemaa presidenti Vladimir Putinit nimetatakse ühemõtteliselt "isevalitsejaks", kelle eesmärk on muuta maailmakorda. Kõneleja rõhutab, et õigusriigi kontekstis tuleb vaidlus läbi teha, kuid kahelda ei tohi üheski tegevuses, mis aitab Ukrainat võidule.

Andmeid ebapiisavalt.

Peamine vastane on Venemaa Föderatsioon ja selle juhtkond, keda kirjeldatakse kui tuumariiki, mis ei hooli inimeludest ja soovib hävitada lääne väärtusruumi. Kriitika on suunatud ka liitlastele, kes näitavad üles "poliitilist kõhklust" ja "strateegilist peataolekut" Ukraina abistamisel. Viktor Orbánit kritiseeritakse vastuvoolu liikumise eest Euroopa ühishoiakutes, viidates "Orbáni-väsimuse" kujunemisele.

Ebapiisavad andmed.