Täiskogu istungite kaupa: Eerik-Niiles Kross

Otsest vastasseisu poliitiliste oponentidega kõnedes ei väljendata. Küll aga tunnistatakse põhiseaduse muutmise eelnõu esitamisel, et Riigikogus on neid, kes arvavad, et tahetakse teha liiga vähe, ja neid, kes arvavad, et tahetakse teha liiga palju. Üks kriitika oli suunatud tehnilistele protseduuridele ja puldi kontrolli puudumisele.

Kõneleja tegeleb kriitikaga, mis on suunatud põhiseaduse muutmise vastu, iseloomustades vastuväiteid (nt et muuta ei tohi, muudetakse liiga kiiresti/aeglaselt või valede inimeste poolt) ajalooliselt identsete ja paratamatute argumentidena. Ta tunnistab, et kriitika on olnud häälekas, kuid lükkab selle madala intensiivsusega tagasi, viidates, et need argumendid ei kehti ka praeguse muudatuse suhtes.

Tugev kriitika on suunatud Venemaa agressiivse imperialismi ja Lääne (eriti "vana lääne") tegevusetuse vastu, kes on liiga kaua teeselnud Venemaa liikumist õigusriigi poole. Eraldi kritiseeritakse Euroopa riike, kes on sisepoliitilistel põhjustel Euroopa ühtsust lõhkunud. Samuti nähakse Trumpi meeskonnas jõudu, mis viib lõpule maailmakorra lammutamise.

Peamine vastasseis on suunatud Gruusia valitseva režiimi ("Gruusia Unistus") vastu, keda süüdistatakse autokraatlikus kursis, inimõiguste rikkumises ja Venemaa poole valimises. Kriitika on intensiivne, märkides, et sisulised kontaktid selle parteiga on katkenud. Kodumaise opositsiooni (Anti) kriitika on suunatud demagoogiliste võtete ja teemaväliste kultuurisõdade sissetoomise vastu, mida peetakse sisulist arutelu segavaks.

Opositsiooni käsitletakse peamiselt õiguslike ja sisuliste vastuväidete kaudu, eriti seoses kodakondsuseta isikute hääleõiguse säilitamisega ja eelnõu võimaliku vastuoluga valimiste ühetaolisuse printsiibiga. Kõneleja lükkab tagasi argumendid, mis seostavad hääleõiguse äravõtmist meelsuskontrolli või karistamisega. Ta tunnistab, et nende, kelle õigustatud ootus hääletada ära võetakse (Vene kodanikud), ootusest kavatsetakse "üle sõita".

Peamine kriitika on suunatud Gruusia valitsuse (Ivanišvili seltskond) vastu, keda süüdistatakse demokraatlikult kursilt irdumises, läänevastastes avaldustes ja Venemaa mõjusfääri kaldumises. Kriitikat laiendatakse ka lääneriikidele, sealhulgas Eestile, varasema liigse leebuse eest Venemaa ja Gruusia suhtes. Kompromiss Gruusia juhtkonnaga on välistatud, kuna diplomaatia ei ole enam tulemuslik.

Otsest vastasseisu või kriitikat poliitiliste oponentide suhtes ei esine, kuid kõneleja tegeleb aktiivselt küsimustega, mis puudutavad e-valimiste rolli ja otsuse praktilist mõju. Ta lükkab ümber lihtsustatud võrdlused Eesti ja Vene valimiste vahel, rõhutades Venemaa puhul põhiseaduse rikkumist.

Peamine kriitika on suunatud Moskva patriarhaadi õigeusu kiriku institutsiooni ja selle juhi Kirilli vastu, kuna nad on omaks võtnud radikaalse *russki mir'i* ideoloogia. Kriitika on ideoloogiline ja poliitiline, rõhutades, et kirik on muutunud agressiooni ja genotsiidi õigustamise tööriistaks. Samuti kritiseeritakse Kremli ja patriarhaadi vastastikust ärakasutamist, mis on viinud ideoloogiate sümbioosini.

Peamine vastane on Vene Föderatsioon ja ajalooline Nõukogude Liit, keda süüdistatakse otseselt genotsiidikuritegudes, rahvusvahelise õiguse igapäevases rikkumises ja laste kasutamises propaganda eesmärkidel. Kriitika on äärmiselt intensiivne ja keskendub poliitilistele ning õiguslik-eetilistele rikkumistele, nimetades Venemaa ametnikke (Lvova-Belova) sõjakuritegudes kahtlustatavateks.