Täiskogu istungite kaupa: Anti Allas

Kõnestiil on formaalne ja lugupidav, pöördudes nii eesistuja kui ka ettekandja poole austavalt. Lähenemine on loogiline ja küsimustele orienteeritud, keskendudes eelnõu ettevalmistuse protseduurilistele puudujääkidele ja majanduslikele lahendustele. Toon on murelik, kuid mõõdetud.

Retooriline stiil on murelik, kriitiline ja tungiv, kasutades emotsionaalseid apelle (nt "purunenud perekonnad," "kogu ühiskond ägab") sotsiaalse kahju rõhutamiseks. Kõneleja esitab oma mure küsimuse vormis, pöördudes otse peaministri poole, et rõhutada probleemi tõsidust.

Retooriline stiil on formaalne ja otsekohene, alustades küll ettekande tunnustamisega ("hoogne ja optimismi andev"), kuid muutudes seejärel nõudlikuks. Kõneleja esitab loogilise, poliitilise probleemi ja lükkab tagasi potentsiaalse bürokraatliku vastuse ("ärge öelge, et see on digiministri pädevuses"), nõudes konkreetset lahendust.

Kõneleja stiil on formaalne, kriitiline ja moraalset õiglust rõhutav, kasutades tugevaid väljendeid nagu "õigluse küsimus" ja kritiseerides vastaste "jäärapäisust". Ta tasakaalustab loogilisi argumente (viidates õiguskantslerile ja komisjoni hääletustele) emotsionaalsete üleskutsetega (maainimeste hädavajadus auto järele). Samuti rõhutab ta vajadust saalis üksteist rohkem kuulata.

Stiil on konkreetne, nõudlik ja kriitiline, rõhutades, et vastused on jäänud poolikuks. Kõneleja esitab otsekoheseid küsimusi konkreetsete sammude kohta ja kasutab loogilist argumentatsiooni, viidates varasemale reaalsele praktikale ("see on reaalselt elus varasemalt juhtunud") oma ettepaneku toetuseks.

Kõneleja stiil on asjalik ja kriitiline, esitades ministritele ja ettekandjatele otsekoheseid, praktilisi küsimusi. Toon on murelik ja nõudlik, eriti sotsiaalsete probleemide (tervishoid, erihooldeasutused) lahendamise osas, rõhutades loogilisi argumente riigi raha säästlikust kasutamisest.