Täiskogu istungite kaupa: Lauri Hussar

Stiil on formaalne, analüütiline ja veenev, keskendudes protseduurilisele loogikale ja seaduse parandamise vajalikkusele. Kõneleja kasutab argumentide toetamiseks ajaloolisi andmeid ja tsiteerib väliseid allikaid, näiteks Postimehe juhtkirja, et rõhutada muudatuste positiivset suunda. Toon on mõõdetud, kuid rõhutab tungivalt vajadust seadus vastu võtta käesoleva istungjärgu jooksul.

Retooriline stiil on äärmiselt formaalne, neutraalne ja protseduuriline, sobides istungi juhataja rolliga. Kasutatakse lühikesi, selgeid ja autoriteetseid lauseid, mis on suunatud päevakorra punktide edasiliigutamisele. Puuduvad emotsionaalsed või loogilised apellid, rõhk on parlamendi keelekasutusel ("lugupeetud ettekandja", "sulgen läbirääkimised").

Kõne stiil on formaalne ja analüütiline, kasutades tugevalt retoorilisi küsimusi, et illustreerida istungi juhataja volituste äärmuslikku tõlgendust ("piitsa plaksutades"). Toon on uuriv, eesmärgiga saada protseduuriline selgitus stenogrammi jaoks.

Kõneleja stiil on valdavalt formaalne ja protseduuriline, pöördudes sageli istungi juhataja poole. Toon on olenevalt teemast kas administratiivne (mööbli remondi selgitamine), tõsine ja solidaarsust nõudev (kärped) või pedantne ja reeglitele keskenduv (infotunni reeglite tõlgendamine). Ta kasutab argumente, mis põhinevad faktidel ja seadustel, ning väljendab rahulolu, kui kolleegid lõpuks reeglitest aru saavad.

Kõnestiil on formaalne ja lugupidav, pöördudes viisakalt istungi juhataja ja ettekandja poole. Rõhk on loogilisel ja õiguslikul analüüsil, keskendudes konkreetsete sätete väljaselgitamisele, et tagada eelnõu õiguspärasus.

Kõneleja stiil on väga konkreetne, formaalne ja deklaratiivne, piirdudes lühikese ja otsese kinnitusega oma kandideerimisvalmiduse kohta. Puuduvad emotsionaalsed või loogilised apellatsioonid, tegemist on puhtalt protseduurilise avaldusega.

Retooriline stiil on analüütiline, terav ja väljakutsuv, kasutades retoorilisi küsimusi, et rõhutada vastaspoole seisukoha absurdsust ("kas te peate võimalikuks, et Kirill on pühapäeva patriarh"). Toon on kriitiline, süüdistades vastaspoolt "väga osavalt" eksitamises ning apelleerides loogikale ja pühakirjalistele põhimõtetele.

Retooriline stiil on formaalne, loogiline ja andmepõhine, keskendudes konkreetsete numbrite ja määrade väljanõudmisele. Kasutatakse kerget irooniat Leedu panganduse ekspertide ülekülluse teemal, kuid üldine toon on küsitlev ja analüütiline.

Retooriline stiil on viisakas ja tugevalt komplimenteeriv, pöördudes välisministri poole siira tunnustusega tehtud töö eest. Toon on analüütiline ja formaalne, rõhutades teema (parlamentaarne diplomaatia) kasvanud tähtsust tugevate omadussõnadega ("hiiglaslikult kasvanud").

Retooriline stiil on pidulik, humoorikas ja anekdootlik, kasutades palju otseseid tsitaate ja mineviku meenutusi. Toon on kerge ja reflektiivne, keskendudes emotsionaalsele sidemele ja parlamendi sisekultuurile. Kõneleja kasutab irooniat ja eneseirooniat, näiteks õpitud žestide (käega osutamine) demonstreerimisel.

Retooriline stiil on ametlik, lepitav ja veenev, keskendudes konsensuse ja vastutustunde rõhutamisele. Kõneleja kasutab nii loogilisi argumente (rahaline kokkuhoid) kui ka väärtuspõhiseid üleskutseid (solidaarsus). Ta kutsub kolleege üles toetama otsust, et näidata üksmeelt.

Retooriline stiil on formaalne ja viisakas, kuid teravalt kriitiline, alustades tunnustusega, kuid lõpetades süüdistusega "praagi" esitamises. Kõneleja toetub loogilistele ja juriidilistele argumentidele, viidates põhiseaduse paragrahvile, et rõhutada ettepaneku vastuvõetamatust.

Retooriline stiil on formaalne, tõsine ja pragmaatiline, keskendudes loogilistele argumentidele ja finantsvajadusele. Toon on lepitav, rõhutades, et tegemist on pikkade läbirääkimiste tulemusena sündinud laia kompromissiga. Kõneleja kasutab korduvalt mõisteid "solidaarsus" ja "kulude kokkuhoid" oma seisukoha õigustamiseks.

Stiil on väga formaalne ja otsekohene, kasutades pöördumist "Lugupeetud istungi juhataja". Sõnum on deklaratiivne ja keskendub ühele protseduurilisele avaldusele, puuduvad emotsionaalsed või loogilised apellatsioonid.

Stiil on formaalne ja lugupidav, pöördudes Riigikogu aseesimehe ja ministri poole. Toon on murelik ja kiireloomuline, rõhutades abi hädavajalikkust, ning esitatakse otsene lahendusi otsiv küsimus.