Täiskogu istungite kaupa: Helle-Moonika Helme

Peamine vastane on Reformierakonna juhitud valitsus, mida nimetatakse järjepidevalt "Refi ikke valitsuseks". Kriitika on intensiivne ja keskendub protseduurilisele korruptsioonile, eetilistele puudujääkidele ja isiklikule vastutusele (Kristen Michal, Keit Kasemets). Kõneleja seab kahtluse alla ministri usaldusväärsuse ja vihjab, et ta peaks olema valmis vanglakaristuseks, välistades kompromissi.

Peamised vastased on Reformierakond ja valitsus, keda süüdistatakse teadusrahastuse süsteemi poliitilises kontrolli alla võtmises ja teaduse kallutatud fookusesse tõstmises. Tugevalt kritiseeritakse ka konkreetseid poliitikuid (Margit Sutrop, Irja Lutsar, Jevgeni Ossinovski) teadlaste (Mart Saarma) ründamise eest, kes väljendavad eriarvamust. Kriitika on intensiivne ja süüdistab vastaseid teaduse vabaduse rikkumises.

Peamised vastased on valitsus tervikuna, kliimaminister Yoko Alender ja endine kantsler Keit Kasemets. Kriitika on intensiivne ja laiaulatuslik, ulatudes poliitilistest kokkulepetest (Sotsiaaldemokraatidele lubatud raha) kuni otseste süüdistusteni avalike vahendite suunamises kindlatele ärigruppidele ("tuuleenergia ärimehed", "relvaärimeeste grupid"). Kompromiss on välistatud, nõutakse tagasiastumist.

Vastasseis on suunatud valitsuskoalitsioonile (Reformierakond, Sotsid, Eesti 200) ja ideoloogilistele gruppidele, keda nimetatakse globalistideks ja progressivistideks. Kriitika on intensiivne ja süüdistav, keskendudes nii poliitilistele (peresid vaenavad eelnõud) kui ka menetluslikele rikkumistele (põhiseaduse räige väänamine). Kõneleja vihjab, et vastased võivad töötada Venemaa ja Kremli huvides.

Peamine vastane on peaminister ja valitsus, keda kritiseeritakse äärmiselt intensiivselt nii poliitika (energeetika) kui ka eetika (korruptsioon) alusel. Rünnakud on isiklikud ja süüdistavad valitsust läbikukkumises, küsides, kui palju peab rahvas veel kannatama.

Peamine vastane on Reformierakond ja peaminister, kelle juhitud energiapoliitikat süüdistatakse majanduse ja energiaturu kriisi viimises. Kriitika on poliitika- ja ideoloogiapõhine, süüdistades valitsust ideoloogilises enesetapus ja suutmatuses tagada taskukohane energia. Vastase jutupunkte (nt desünkroniseerimine kui vabanemine Vene mõjusfäärist) nimetatakse demagoogiaks.

Peamine vastasseis on suunatud Välisministeeriumile, kellelt nõutakse selgitust ja tegevuste sünkroniseerimist USA uue väärtuspõhise välispoliitikaga. Kriitika on poliitika- ja väärtuspõhine, seades kahtluse alla ministeeriumi senise tegevuse sotsiaalküsimustes.