Täiskogu istungite kaupa: Varro Vooglaid

Retooriline stiil on konfronteeriv ja kriitiline, keskendudes vastaspoole väidetava kontseptuaalse vastuolu paljastamisele maksupoliitikas. Kasutatakse tugevaid retoorilisi küsimusi ("Kas te arvate, et hasartmäng on mingi hea nähtus?"), et seada kahtluse alla vastase väärtushinnangud. Toon on irooniline ja süüdistav, viidates vastaste varasemale toetusele maksude tõstmisele.

Retooriline stiil on teravalt kriitiline, võitlev ja tungiv, kasutades tugevaid väljendeid nagu "rahva mõnitamine" ja "elevanti toas". Kõneleja toetub loogilistele argumentidele, põhiseaduse viidetele ja statistikale (nt valitsuse toetus 14,5%), et rõhutada demokraatia ideaali eiramist. Ta kasutab võrdlusi naaberriikidega (Soome, Leedu, Poola) oma argumentide toetamiseks.

Retooriline stiil on teravalt kriitiline ja murettekitav, rõhutades intsidendi häirivust ja ohtu rahvuslikule ühtsusele. Kõneleja kasutab tugevaid väärtuspõhiseid apelle, süüdistades ministrit käte puhtaks pesemises ja rahvusliku kokkukuuluvustunde lagundamisele kaasa aitamises. Toon on formaalne, kuid emotsionaalselt laetud, viidates näiteks paljulapselisuse madaldamisele.

Retooriline stiil on terav, hoiatav ja tungiv, kasutades tugevaid metafoore (nt "suur vangilaager") vabaduse kadumise ohu rõhutamiseks. Ta kombineerib protseduurilist kriitikat (tagantjärele seadustamine) väärtuspõhiste hirmutavate stsenaariumitega, rõhutades "samm-sammulist" liikumist privaatsuse kadumise suunas. Kõneleja kasutab ka retoorilisi küsimusi vastaste argumentide vaidlustamiseks.

Retooriline stiil on tungiv, tõsine ja konfronteeriv, rõhutades kriisi tõsidust, mis sillutab teed "rahvastikukatastroofile." Kõneleja tasakaalustab loogilist argumentatsiooni (statistika) ja emotsionaalset apelli (rahvuse säilimine), kasutades valitsuse tegevusetuse esiletoomiseks otseseid retoorilisi küsimusi.

Retooriline stiil on kriitiline, asjalik ja nõudlik, alustades toonikriitikaga isiklike rünnakute vastu. Kõneleja kasutab otseseid ja süüdistavaid retoorilisi küsimusi, et seada kahtluse alla rahandusministri poliitiline ja moraalne vastutus. Argumentatsioon on tugevalt loogiline ja faktipõhine, keskendudes fiskaalsele jätkusuutlikkusele ja kontrollile.