Eesti-Ukraina julgeolekulepe

Me liigume praegu edasi Varro Vooglaiu küsimuse juurde, mis on peaminister Kaja Kallasele. Teema on Eesti-Ukraina julgeolekulepe. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Peaaegu kuu aega tagasi, see oli 10. aprillil 2024 siinsamas infotunnis, küsisin ma teie käest kavandatava Eesti-Ukraina julgeolekukokkuleppe kohta. Täpsemalt küsisin, miks ei ole seda teksti toodud Riigikogusse – ja kas kavatsetakse tuua –, olgugi et põhiseaduse § 65 ütleb, et Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib välislepinguid vastavalt põhiseaduse §‑le 121, ja põhiseaduse § 121 ütleb, et Riigikogu ratifitseerib ja denonsseerib Eesti Vabariigi välislepingud, millega Eesti Vabariik võtab endale sõjalisi või varalisi kohustusi. Esimene asi, mida te vastasite sellele küsimusele, oli see, et tegemist ei olegi rahvusvahelise lepinguga, vaid pigem heade kavatsuste protokolliga. Ma tsiteerin: "See ei ole välisleping, see ei ole ka kokkulepe, vaid see on pigem heade kavatsuste protokoll." Mu esimene küsimus teile on see: kas te eksisite seda väites või valetasite? Tol hetkel minu käsutuses selle lepingu projekti ei olnud, aga hiljem ma selle enda käsutusse sain ja selle pealkiri ütleb väga ühemõtteliselt agreement ehk "kokkulepe". Tsiteerin nüüd uuesti: "See ei ole välisleping, see ei ole ka kokkulepe […]" Ometi on lepingu pealkirja kirjutatud "kokkulepe", mis on rahvusvaheliste lepingute puhul tavaline. "Agreement on security cooperation and long-term support between Estonia and Ukraine". Ja teiseks, sellega seonduvalt küsin – kuivõrd lepinguga tutvudes ma sain veenduda, et osas 2 ja osas 6, vastavalt punktides 5 ja 6 ning 1 ja 2, on väga selgelt võetud nii rahalisi kui ka sõjalisi kohustusi –, kuidas on siiski võimalik, et põhiseaduses sätestatut eiratakse ja seda ei olegi kavatsetud Riigikogu ette tuua.

Aitäh! Absoluutselt, teil on õigus, kindlasti tuleb välislepingud ehk riigi nimel rahaliste kohustuste võtmine tuua Riigikokku. Te tsiteerisite õigesti põhiseadust, et Riigikogu ratifitseerib välislepingud, millega Eesti võtab endale sõjalisi või varalisi kohustusi. Sõjalisi ega varalisi kohustusi Ukrainaga sõlmitava kokkuleppe puhul ei võeta ehk tegu ei ole välislepinguga. Seda on hinnanud kõik juristid, seda on niimoodi tehtud ka teistes liikmesriikides. Juristina – teil on juuraharidus – te teate, et kokkuleppeid hinnatakse nende sisu, mitte pealkirja järgi. Kui te vaatate selle sisu, kui te olete seda tõesti lugenud, siis [te mõistate, et] tegu on poliitilise tahte avaldusega, [see näitab tahet] Ukrainat toetada. Me markeerime seal ära eesmärgid ja tegevused, mis Ukraina võidule kaasa aitavad, ning toome välja ka juba Ukrainale antud ja täidetud lubadused. Ühtegi uut rahalist kohustust me sellega ei võta. Meil on poliitiline eesmärk, kuidas ja mis mahus Ukrainat edaspidi aidata, ehk me lubame töötada eesmärgi nimel toetada Ukrainat 0,25%‑ga SKT‑st. Kõik otsused, mis puudutavad reaalset raha, teeb Riigikogu konkreetselt riigi eelarvestrateegiat ja riigieelarvet [arutades]. Täpselt samamoodi on sellise lepingu teinud meie naaberriigid: ei võeta otseselt rahalisi kohustusi. See on ikkagi poliitilise tahte väljendus ja nii on seda hinnanud ka erinevad juristid, et me ei võta tegelikult rahalisi kohustusi. Ja ukrainlased teavad seda väga hästi, et me ei võta selle kokkuleppega mingeid rahalisi kohustusi. See on ikkagi poliitilise tahte väljendus ja seda teevad teised riigid täpselt samamoodi. Tegemist ei ole välislepinguga ja tegemist ei ole lepinguga, millega me võtame riigile rahalisi või sõjalisi kohustusi.

Suur tänu! Varro Vooglaid, täpsustav küsimus, palun!

Teie seisukohaga on mul lihtsalt raske nõustuda, olles seda lepingut lugenud ja sellega tutvunud. Alustame sellest: teil on muidugi õigus, et lepinguid hinnatakse sisu, mitte pealkirja järgi. See on õige, kahtlemata, siin on meil teineteisemõistmine. Aga esimene asi, mis ma selle kohta ütlen, on see, et pealkiri võiks vastata sisule. Kui te ütlete, et mitte mingisuguseid kohustusi ei võeta ja see ei ole kokkulepe ega leping, siis kirjutage pealkirja näiteks protocol of intentions, mitte agreement, mis on rahvusvaheliste lepingute standardpealkiri. See võtaks kohe ühe küsimuse vähemaks. Aga vaatame ka sisu. Ma ei tea, kui avalikult sellest tohib või ei tohi praegu rääkida, aga fakt on see, et osa 2 punktid 5 ja 6 sätestavad minu hinnangul väga selgelt rahalised kohustused. Punktis 5 on kohe alguses öeldud, et osapooled joonivad alla vajadust tagada – joonivad alla vajadust tagada! – sama toetuse tase Ukrainale, mis on praegu olnud. Tagada? Joonivad alla vajadust tagada? Siin jääb muidugi natuke ruumi tõlgenduseks, kas see on kohustuse võtmine, aga minu meelest ei ole sugugi selge, et siin ei ole kohustuse võtmist. Ja siis räägitakse 0,25%‑st sisemajanduse koguproduktist aastatel 2024–2027. Vaatame osa 6, mis kannab pealkirja "Koostöö tulevaste relvastatud rünnakute korral". Siin on punktides 1 ja 2 öeldud, et sellisel juhul, kui tulevikus peaks ilmnema Venemaa relvastatud rünnak Ukraina vastu, annab Eesti Ukrainale kiirelt ja operatiivselt poliitilist, majanduslikku ja militaarset toetust. Ma ei tea, minule kõlab see küll nii, nagu võetakse kohustus anda militaarset toetust. Ma loen siit välja nii rahalised kohustused kui ka militaarsed kohustused, pluss lepingu pealkirjas on väga selgelt "leping", mitte "heade kavatsuste protokoll".

Aitäh! Mul ei ole selle lepingu teksti siin praegu kaasas. Seetõttu ei saa ma ei kinnitada ega ümber lükata, kas need sõnastused, mida te ette lugesite, vastavad tegelikkusele. Aga meil on olnud pikalt läbirääkimised ja meie juristid on seda lepet vaadanud just [seda silmas pidades], et me ei saa võtta ei rahalisi ega sõjalisi kohustusi, sellepärast et meil on põhiseaduses selline piirang. Seetõttu me oleme neid sõnastusi täpselt niimoodi timminud, et see ei oleks sõjaliste ega rahaliste kohustuste võtmine, vaid see oleks poliitilise tahte väljendus, täpselt nii, nagu seda on teinud ka meie naaberriigid. Ukrainale on vaja seda poliitilise tahte väljendust, et me toetame Ukrainat. Ja me oleme seda teinud, me oleme neile abi andnud, ka sõjalist abi, me oleme andnud neile abi ilma igasuguse kokkuleppeta, sellepärast et nad võitlevad praegu Venemaa agressiooni vastu, Venemaaga, kes on meile täpselt samasugune oht, nagu on Ukrainale. Sõnastades neid kokkuleppeid või kavatsuste protokolle või hea tahte väljendusi, mida Ukraina sõlmib erinevate riikidega, on seda arvesse võetud ja seda on arvesse võetud ka meie kokkulepe sõnastamisel. Seda on erinevad riigiõiguse juristid igatpidi [kontrollinud], et see ei ole täiendavate kohustuste võtmine. Kui see oleks ja kui selline juhus peaks tulema, siis vastab tõele, et me tuleme Riigikokku välislepingu ratifitseerimiseks, nii nagu põhiseadus ette näeb, ja küsime selleks Riigikogu mandaati – ilma selleta me selliseid kokkuleppeid ei allkirjasta. Aga veel kord, selles kokkuleppes ei ole täiendavate rahaliste ja sõjaliste kohustuste võtmist ja seetõttu ei ole vaja Riigikogu mandaati ka [küsida].

Aitäh! Ja üks lisaküsimus. Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Proua peaminister! Muidugi on selle kokkuleppe sõlmimine asjakohane ja ma ei kõhkleks tegelikult ka Eesti Vabariigi poolt selgelt välja ütlemast, et Eesti Vabariik võtab need kohustused. Küsimus ei ole lepingus. Küsimus on selles, et me näeksime siis seoses eelarveseadusega siseriikliku protseduuriga sellekohase abi ette, et Ukraina võitleva riigina teaks sellega arvestada. Selles ei oleks midagi halba. Kindlasti tuleb kõike teha õiguspäraselt. Ma kutsun valitsust üles tegelema ka riigikontrolöri tähelepanekuga valitsusele, mis puudutas Ukraina abistamist finantseerimistehingu kaudu moona soetamisel: see eeldab eelarveseaduse muudatust. Asjakohane on see muudatus teha, et Ukraina toetamisel oleks kõik ladus. Julgeolekuküsimustes on meil ühisosa. Julgeolekuküsimustes saab Isamaa toetusele, te teate, proua peaminister, kriitilistel hetkedel alati toetuda. Minu sõna selle peale. Kuid ma tulen tagasi selle asja juurde, millest te osavalt mööda hiilisite nii-öelda vana, kogenud poliitikarebasena, oma küsimuse juurde, mis oli konkreetne ja selge. Te hakkasite rääkima hoopis rannarahvast, sellest, et Isamaa seisab rannarahva eest. Aga see on hoopis omaette ooper. Minu küsimus puudutas seda, kui palju rahalisi vahendeid jäi 2023. aastal Vabariigi Valitsuse eelarve mahu mõttes konsolideeritult kasutamata ja milline on valitsuse käsitlus nende eelarveliste vahendite menetlemisel.

Aitäh! See küsimus ei olnud küll Eesti-Ukraina julgeolekuleppe kohta. Kui proua peaminister soovib vastata, siis ta võib seda teha, aga kui ta ei soovi vastata, siis on võimalik küsida täna veel küsimusi, kui meil selleks aega jääb. Aga praegu palun, proua peaminister!

Kõigepealt teie sissejuhatus, see, mida te ütlesite Ukraina toetamise kohta. Me olemegi ju valitsuskabinetis teinud otsuse, et järgmisel neljal aastal me toetame Ukrainat sõjalise abiga vähemalt 0,25% eest SKT‑st. See ei ole kokkulepe ukrainlastega, vaid see on meie enda sisemine otsus. Aga loomulikult selleks, et see oleks siduv, peaks see olema ka riigi eelarvestrateegias kirjas, ja sinna see kindlasti kavatsetakse [panna]. Mul on hea meel, et te ütlesite, et te toetate valitsuse julgeolekupoliitilisi otsuseid. Kui te toetate riigikaitsekulutuste tõstmist 3%‑le SKT‑st, siis te toetate järelikult ka maksupoliitilisi otsuseid. See raha ei tule kuskilt seina seest (Saalis räägitakse. Juhataja helistab kella.) ega välismaa onude käest, vaid see tuleb Eesti maksumaksjate käest. Seetõttu ma tõesti loodan, et te olete selles mõttes ka mõistlik oma sõnade juures. Ja muidugi on väga naljakas, et te nimetasite mind vanaks, kogenud poliitikarebaseks. Siis, kui mina olin veel advokaat, olite teie juba väga vana poliitikarebane, nii et ma ei tea, kas võtta seda komplimendina või mitte. Aga ma tulen küsimuse juurde. Ei, ma ei ütle teile siin seda numbrit lihtsalt sellel põhjusel, et teie küsimus oli poliitilise olukorra kohta ja mul ei ole seda numbrit kaasas. Muidugi ma tean seda numbrit, aga ma ei hakka siin suvaliselt puusalt tulistades vastama, kui te pole andnud mulle indikatsiooni, et te tahate seda teada. Sest kui ma mälu järgi selle numbri ütlen, siis te saate kohe jälle öelda: "Näed, valetab!" Andke teinekord täpselt, väga konkreetselt teada, mida te tahate küsida, siis me saame selleks valmistuda, et teie küsimusele väga konkreetselt vastata, nii nagu näiteks Varro Vooglaid küsis täpselt Eesti-Ukraina julgeolekuleppe kohta. Ma teadsin, mida ta hakkab küsima, ma sain selleks end ette valmistada ning tulla siia ette ja tema küsimusele võimalikult hästi vastata – või püüda vastata, isegi kui see vastus talle meeldi.

Suur tänu, proua peaminister! Ma tahan ka isiklikult tunnustada Varro Vooglaidu [teema] väga täpse sõnastamise eest. See annab oluliselt parema võimaluse pidada sisulist debatti. Head kolleegid, ma lõpetan meie üheksanda küsimuse käsitlemise. Ühtlasi oleme me jõudnud sellisesse seisu, et rohkem küsimusi me täna võtta ei saa, seda põhjusel, et meil on küsimuseks ette nähtud kaks minutit ja vastuseks kolm minutit ning kaks minutit enne täiskogu istungi algust tuleb lasta kõlada saalikutsungil. Seetõttu rohkemateks küsimusteks meil aega ei ole. Ma tänan kõiki valitsuse liikmeid! Olgu, hästi! Võtame enne lõpetamist veel Varro Vooglaiu kiire protseduurilise märkuse. Aga tõesti, protseduuriline küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta, palun!

Lugupeetud istungi juhataja, aitäh võimalust andmast! Minu küsimus on nii protseduuriline, kui üldse olla annab, ja olen ka kiire, nagu te palusite. Urmas Reinsalu, hea kolleeg, siin enne kurtis, et peaminister ei vastanud tema hinnangul tema küsimusele. Aga nüüd juhtus hoopis sedasi, et minu küsimuse järel lisaküsimust esitades küsis Urmas Reinsalu ise midagi sootuks muud, kui on minu küsimuse teema, tegelikult jätkas omaenda küsimuste esitamist. Kas selline asi on kooskõlas infotunni reeglitega või on pigem nendega vastuolus?

Ma juhtisin sellele ka tähelepanu. Ma ütlesin, et Urmas Reinsalu esitas küsimuse, mis on väljaspool [teemat]. Proua peaminister vastas kõigepealt selle küsimuse esimesele osale, mis puudutas väga konkreetselt teie [teemat], ja siis vastas pärast veel ka Urmas Reinsalule. Ma olen infotunnis alati juhtinud tähelepanu sellele, et sellisel juhul, kui küsimus ei puuduta teemat, saavad valitsuse liikmed ise otsustada, kas nad vastavad küsimusele või mitte. Aga kindlasti, kui küsimus või vastus ei puuduta teemat, siis juhib istungi juhataja sellele tähelepanu. Aitäh, lugupeetud ministrid, head kolleegid! Tänane infotund on lõppenud ja me jätkame täpselt kell 14 algava Riigikogu täiskogu istungiga.