Arupärimine ühtse eesti kooli kohta (nr 544)

Ja saame minna neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Henn Põlluaasa, Martin Helme, Rene Koka, Siim Pohlaku, Evelin Poolametsa, Arvo Alleri, Helle-Moonika Helme, Jaak Valge, Kert Kingo ja Mart Helme 14. juunil 2023. aastal esitatud arupärimine ühtse eesti kooli kohta. Arupärimine numbriga 544. Ja palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Henn Põlluaasa.

Austatud kolleegid! Hea eesistuja! Hea minister! Mul on au esitada arupärimine haridusminister Kristina Kallasele niinimetatud ühtse Eesti kooli kohta. Aga enne seda teen ühe väikese remargi. Siin puldis olnud sotsiaalkaitseminister imestas, miks püütakse jätta muljet, justkui tema ei armastaks lapsi, kuigi ta on ju seda korduvalt [eitanud]. Ma ütleksin selle peale, et inimest ei saa hinnata mitte ainult tema sõnade järgi, seda tuleb teha ka tema tegude järgi. Ja teod, millest meil siin juttu on – kõik see peretoetuste kaotamine ja nii edasi ja nii edasi –, räägivad hoopis teist keelt. Ja see kehtib täpselt samamoodi ka valitsuse puhul. Meil on siin laual arupärimine, mis tegelikult räägib sellest, et valitsus ei armasta Eesti lapsi, ka teistes aspektides. Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioonileppes on kirjas, et 2027. aastaks käivad kõik Eestis elavad lapsed ühises lasteaias ja 2030. aastaks ühises koolis. Tegelikkuses tähendab see ei midagi muud, kui et niinimetatud ühtse Eesti kooli sildi all hakkab valitsus looma ehtnõukogulikke multikultuurilisi eesti-vene segakoole, täpselt nagu tegi seda okupatsioonivõim peale Eesti okupeerimist ja annekteerimist NSV Liidu koosseisu. Eesmärk oli Eestis rahvusliku identiteedi hävitamine ja eestlaste venestamine. Valitsuse kava toob mitmetes piirkondades – Ida-Virumaal, Tallinnas, Maardus ja nii edasi – kaasa vene enamusega koolid, kus eestlased on vähemuses. Teisalt tekivad küll ka eestlaste enamusega koolid, kuid need ei ole enam eesti koolid. Koalitsiooni kava hävitab sajandeid püsinud traditsioonidega eesti kooli ja asendab selle multikultuurse ja globalistliku eesti-vene, nüüd ka ukraina segakooliga. Kuna ka lasteaiad muudetakse segalasteaedadeks, siis tähendab see, et koalitsioon kavatseb hakata meie lapsi venestama juba lasteaiast alates. Venelastel on paraku teistsugune temperament ja käitumismuster, nad pärinevad slaavi kultuuriruumist ja neil on teistsugune suhtumine ajalukku. Nende kangelased ei ole Lembitu ega Jaan Tõnisson. Suur osa siinsest vene kontingendist, kes austab eesti rahva küüditajat ja mõrtsukat pronkssõdurit ja viib sellele lilli, toetab täna ka Putinit ja Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu. Nad annavad oma lastele üle enda hoiakud, mis kanduvad edasi ka kooli. Segakoolid mitte ei võta ühiskonnas pingeid maha, vaid loovad neid juurde. Me näeme juba täna selle negatiivseid tagajärgi, kui eesti koolidesse on pandud muukeelseid õpilasi. Lisaks kõigele langeb segaklassides oluliselt õppekvaliteet. Segakoolid on mõeldavad, kui võõrpäritolu lapsi oleks vaid mõni protsent. Tegelikkuses on neid circa kolmandik ja arvestades ka kümneid tuhandeid Ukraina põgenikke, kellest valdav osa on tegelikult vene rahvusest, väheneb eesti laste osakaal koolides veelgi. Mingist sisulisest ja tegelikust integreerumisest ei saa enam rääkida, kui võõrpäritolu isikute hulk ühiskonnas ületab 10–15%. Koolides peab see kvaliteetse õppetöö tagamiseks olema kordades väiksem. Eesti riigi olemasolu põhimõtted ja eesmärgid on sõnastatud põhiseaduse preambulis: Eesti on eesti rahva kustumatul enesemääramisõigusel loodud rahvusriik, mille ülesanne on tagada eesti keele, kultuuri ja rahvuse säilimine. Kui see tühistatakse, kaob üldse Eesti riigil igasugune eesmärk ja alus olemasoluks. Segalasteaedade ja -koolide loomine on selgelt sellega vastuolus. Ühtse kooli plaan hävitab nii Eesti kultuuri, identiteedi, enesekindluse, sisu, iseolemise kui pikas perspektiivis ka riigi. Reformierakonna, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraatide kava viib meid meie väikerahva olemuse ähmastumise ja hävinguni meie enda kodumaal. See on nii põhiseadusvastane kui ka kuritegelik. Tegemist on sõna otseses mõttes genotsiidiga. Ja meil on terve rida küsimusi ministrile, millele loodame saada sisulisi vastuseid. Ma ei hakka neid ette lugema, ma loodan, et seda teeb minister. Aitäh!

Suur tänu! Head kolleegid, ma olen endale üheks eesmärgiks seadnud inimeste nimesid hääldada nii, nagu need inimesed seda eeldavad. See ei ole üldse mitte etteheide, Henn Põlluaas, teile. Aga meil on kaks Kristinat, mitte kaks Kristiinat, üks on Kristina Šmigun-Vähi ja teine on Kristina Kallas. Ehk kõik tähed on ühekordsed. Ja tõepoolest praktikas on olnud paralleelkasutust nii Kristina Šmigun-Vähi puhul – tema puhul on natukene teistmoodi nime hääldust olnud – kui ka lugupeetud haridusministri puhul. Aga jätame meelde: kõik tähed ühekordsed, rõhk alguses, Kristina. (Kommentaar saalist.) Just. See on täiesti hea tava, sest ma ütlen veel kord, et praktikas paralleelkasutust on päris palju, mistõttu ei ole see küll mitte liiga suur etteheide. Aga nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu liikmete arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud eesistuja! Head Riigikogu saadikud! Ma väga tänan selle teema püstituse eest ja et meil on võimalus täna Riigikogu saalis sellel teemal arutada. Enne kui ma hakkan konkreetselt küsimustele vastama, tahaksin adresseerida mõnesid seisukohti ja argumente. Ma isegi ei tea, kas need olid argumendid või need olid sellised emotsionaalsed seisukohad, mis teie ettekandes kõlasid. Ühtse Eesti kooli loomine on eesti laste venestamise projekt – mulle tundub, et meie arusaamad ühtsest Eesti koolist on täpselt risti vastupidised. Venestamine tähendab seda, et eesti lapsed peavad õppima vene keele selgeks, peavad vene keelt kasutama valdava suhtluskeelena ja hariduskeelena, omandavad vene kultuuriväärtused, vene kultuuriruumi kangelased ja nii edasi. See ei ole absoluutselt see, millega tegeleb ühtne Eesti kool. Vastupidi, ühtne Eesti kool tegeleb sellega, et venekeelsed lapsed omandaksid hariduse eesti keeles, integreeruksid Eesti kultuuriruumi ehk võtaksid omaks Eesti kultuuriruumi väärtused, Eesti kultuuriruumi kangelased. See on tegelikult täpselt vastupidine protsess. Me ei saa kindlasti ühtset Eesti kooli nimetada eesti laste venestamiseks, vaid tegemist on ikkagi integratsiooniprotsessiga. Teadusuuringud on öelnud, et selleks, et laps omandaks mingi keele, peab ta selles keelekeskkonnas olema vähemalt kas kolmandiku või poole oma ajast, oma päevakavast. Venekeelsetes koolides, kus on nii õpetajad kui ka lapsed valdavalt venekeelsed ja räägivad vene keeles, on eestikeelne keelekeskkond valdavalt ainult eesti keele tunnis, mida on üks tund nädalas 45 minutit. Seda on ilmselgelt liiga vähe selleks, et need lapsed saaksid mingilgi moel eesti keele selgeks. Ja seda on meile 30 aastat Eesti hariduselus väga selgelt tõestanud. Kuid mitte ainult eesti keele oskuses ei ole küsimus. Küsimus on selles, kas need lapsed, kes käivad üheksa aastat Eesti põhikoolis, mis on venekeelne, omandavad Eesti kultuuriruumis ühesugused väärtused, ühesugused kangelased, ühesugused arusaamad ka Eesti ajaloost ja tulevikust. Tänane vastus on, et mitte alati, mitte alati ja igas olukorras. Ja selle tõttu on oluline, et eesti lapsed ja vene lapsed veedaksid võimalikult palju aega koos, vaid siis toimub nende integreerumine Eesti kultuuriruumi. Ma toon teile näite, et meil oleks võib-olla parem seda ühtset Eesti kooli arutada. Meil on Eestis üks suurepärane näide ühtsest eestikeelsest koolist, mis sai loodud tegelikult juba mitu aastat tagasi Erakond Isamaa juhtimisel Pärnu linnas. Selles koolis käivad ka ühe Isamaa fraktsiooni liikme lapsed. See on endine venekeelne kool, kus avati eestikeelsed klassid. See kool tehti eestikeelseks ja sinna toodi ka eesti lapsed. Sisuliselt teie mõttes venekeelsesse koolikeskkonda toodi eesti lapsed ja avati eestikeelsed klassid. See kool töötab täna suurepärase ühtse Eesti kooli näitena, see kool toimib eestikeelsena. Jah, seal vahetunnis on võimalik kuulda ka vene keelt, sest mõned lapsed suhtlevad omavahel vene keeles. Aga tegemist on siiski kooliga, mis on suurepärane näide sellest, kuidas venekeelsed lapsed omandavad eesti keele, omandavad Eesti kultuuriruumis toimimise alused, põhiteadmised ja väärtused ja [õpivad tundma] ka meie kultuuriruumi kangelasi. See on väga hästi toimiv kool ja selles koolis ei ole mitte mingisugust märki, et need eesti lapsed seal koolis venestuksid. Neid näiteid, mis te tõite Nõukogude ajast segakoolide kohta, mina ei mäleta oma lapsepõlvest. Minu lapsepõlves, Nõukogude ajal olid kõik eraldi koolid, eesti ja vene lapsed ei käinud koos segakoolides. Aga need näited ei ole asjakohased ka sellepärast, et tegemist oli absoluutselt teistsuguse eesmärgiga võrreldes sellega, mida me täna ühtse Eesti kooli all silmas peame. Kiviõli I Keskkool, minu enda kodukool, muutub järgmisest aastast ühtseks eesti[keelseks] kooliks. Selles koolis õpivad siis esimesest klassist alates nii eesti kui ka vene lapsed. Esimesi klasse enam vene koolis ei avata. Esimesed klassid avatakse Kiviõlis ainult Kiviõli I Keskkoolis ehk siis eestikeelses koolis, 54 last selles piirkonnas lähevad sellesse ühtsesse kooli. Nendest 54 lapsest alla poole on tegelikult eesti kodukeelega lapsed. Lisaks nendele eesti kodukeelega lastele on veel hulk lapsi, kes on käinud Kiviõli lasteaias eestikeelses rühmas ehk nad valdavad eesti keelt teatud tasemel ja mõned neist päris heal tasemel. Aga kõva kolmandik või veidi üle kolmandiku lastest on sellised, kes ei valda eesti keelt üldse, kui nad tulevad sellesse eestikeelsesse kooli. Ei ole plaani panna eesti keelt mitte valdavad lapsed ja eesti keelt emakeelena rääkivad lapsed ühte klassi õppima niinimetatud segaklassides. Sellepärast, et tõesti ei ole ka pedagoogiliselt õige niivõrd erineva keeletasemega lastel õppida ühes klassis, kui laste hulk klassis on niivõrd suur. Lapsi tuleb, eriti olukorras, kus koolis on väga palju erineva keeletasemega lapsi, siiski keeletasemerühmadesse eraldi paigutada. See soovitus on kõikidele koolidele edasi antud. See oli sissejuhatuseks ja taustaks sellele, millest me räägime, kui me räägime ühtsest Eesti koolist. Ja nüüd vastused teie küsimustele. Siin on kümme küsimust. Kas te soovite kõikidele küsimustele ühekaupa vastuseid või tahate arutelu? (Saalist vastatakse.) Jaa, hästi, panen esimese ja teise kokku.

Head kolleegid! Läks tõesti juba debatiks. Aga kuna tegelikult aega on järele jäänud kaheksa minutit, siis mul on ikkagi palve, et võib-olla minister räägib ühes jorus ja pärast saab küsimustega täpsustada, kui midagi jääb …

Hästi. Eesti põhiseaduses sätestatud imperatiiv, et Eesti riigi eesmärk on säilitada eesti keel ja eesti kultuur, kehtib väga selgelt. Ja selle nimel on meil oluline ühtsele eestikeelsele õppele üleminek ja ühtse eestikeelse kooli loomine kõikidele lastele, et meil ei oleks enam eristamist, et meil üks kolmandik noortest õpib paralleelses haridussüsteemis, paralleelses keeles ja tegelikult paralleelses kultuuri- ja inforuumis. Eesti keele toomine venekeelsesse kooli väljast sisse on palju vähem efektiivne kui see, kui me tegelikult avame [muukeelsetele] lastele eesti kooli ja anname neile võimaluse eestlastega koos eesti keeles õppida. See on oluliselt tõhusam. Seejuures ei pea kartma seda, et eesti lapsed venestuvad. Me peame pingutama selle nimel, et eesti keel saaks kõigile selgeks ja hea haridus oleks ka nendel lastel, kelle kodune keel ei ole eesti keel. Seoses vene keele õppega [kinnitan], et mul ei ole mingit soovi kehtestada kohustuslikku vene keele õpet Eesti koolides. Ja Postimehes väljendasin ma muret seoses vene keelega mitte sellepärast, et eesti lapsed seda selgeks ei saa, vaid väljendasin muret selle üle, et Eestis B-võõrkeele õppimine niivõrd ebatõhus on, ükskõik, kas see on vene keel – valdavalt on see täna vene keel – või mõni muu keel. Meie lapsed ei omanda koolis B-võõrkeelt ja see on lihtsalt ebatõhus. See teeb muret, sest ideaalis võiks ju lapsed omandada kahte võõrkeelt, A-võõrkeelt ja B-võõrkeelt. [On väide, et] eesti laste venestamine on kuritegelik tegevus. Eesti laste venestamist mitte kellelgi plaanis ei ole ja ühtne Eesti kool kindlasti ei tegele venestamisega, ei vene keele õpetamisega kohustuslikus korras ega vene keele pealesurumisega eesti lastele. "Kas teie ja koalitsioonierakondade eesmärk ongi eestlaste rahvusliku identiteedi hävitamine ja venestamine?" Ma arvan, et see on natuke tagurpidi pööramine – selle tagurpidi pööramine, mis tegelikult meie eesmärk on. Tegelik eesmärk on siiski kõikidele Eesti lastele heal tasemel eestikeelse koolihariduse võimaldamine ja eriti tähelepanu pööramine sellele, et ka need lapsed, kelle kodune keel ei ole eesti keel, saaksid osa Eesti kultuuriruumist, oleksid samas inforuumis ja saaksid täpselt samasuguse väärtuskasvatuse ja keelekasvatuse, nagu on eesti lastel. See on tegelikult kõige eesmärk. "Miks te ei taha anda head eestikeelset haridust vene lastele nende enda lasteaedades ja koolides?" Valdavalt see täna niimoodi toimub. Aga eesti lastega eestikeelsetes koolides ei ole piisavalt ruumi selleks, et sinna vastu võtta kõik vene kodukeelega lapsed. Samas me näeme, et käesoleval aastal ja tõenäoliselt ka järgneval õppeaastal, mis septembris algab, on väga suur tung eestikeelsetesse koolidesse. Toon teile näite, mis on vahepeal juhtunud. Narva Eesti Põhikool on olnud kool, kus on tavaliselt olnud üks klass, sellepärast et soovi sinna põhikooli astuda väga palju ei ole olnud. Eestlasi on Narvas väga vähe. Valdav osa õpilasi on vene kodukeelega ja nende vanemad ei ole senimaani oma lapsi Narva Eesti Põhikooli andnud. On olnud üks klass suurusjärgus 10–15 last. Sellel aastal on märtsikuu jooksul esitatud Narva Eesti Põhikooli avaldusi kaks last kohale. Nad planeerivad avada kaks paralleelklassi, sellepärast et venekeelsete lastevanemate soov anda oma laps eesti kooli, eestikeelsesse kooli, on väga tugevasti suurenenud. See on väga tugevasti suurenenud! Ja seda on näha Narvas, Kohtla-Järvel ja mujal Ida-Virumaa piirkonnas, aga ka Tallinnas. Eesti koolis ei ole piisavalt kohti selleks, et kõiki venekeelseid lapsi sinna vastu võtta. Nii et suur osa nendest lastest peab jätkama õpinguid senises venekeelses koolis, aga seal tuleb tagada neile väga hea eestikeelne haridus. Seda on seal venekeelses koolis oluliselt keerulisem teha, kui seda oleks teha eesti lastega koos eestikeelses koolis. Ja ka lõimumine ja eesti keele omandamine toimuks oluliselt paremini. "Mida te kavatsete teha, et eesti laste identiteet, rahvustunne ning haridus- ja kultuuriruum püsiks?" Ta püsib, sellepärast, et Eesti kooli õppekava ja Eesti kool püsib selle peal. Eesti kooli jaoks ei toimu mitte mingisuguseid muudatusi seoses sellega, et sinna venekeelsed või ukrainakeelsed lapsed tulevad. Peale selle muidugi, et need lapsed koridoris vahepeal vene keeles või ukraina keeles suhtlevad. Näiteks toon Toila Gümnaasiumi, mille gümnaasiumiastme sulgemise üle on ka siin Riigikogu saalis väga palju arutelu olnud. Ka selles koolis õpib päris suur hulk muu emakeelega lapsi. Ka selle kooli koridorides on võimalik kuulda vene keelt. Ida-Virumaal ei ole praktiliselt selliseid koole, kus koridorides ei kõlaks vahetunni ajal vene keel – puhtalt selle tõttu, et eestikeelne kool on lihtsalt nii populaarne. Lapsevanemad soovivad oma lapsi panna nii Toila Gümnaasiumisse kui ka Kiviõli I Keskkooli, nii Jõhvi kui ka Kohtla-Järve eestikeelsetesse koolidesse ja nüüd siis ka Narva Eesti Põhikooli. Ja see on hea trend. Ma väga toetan seda trendi. "Kas tõesti sobite te enda meelest Eesti Vabariigi haridus- ja teadusministriks, olles deklareerinud, et Eesti riigi asi ei olegi seista eestlaste identiteedi eest; et etnilisus tuleks riigi alusdokumentidest välja võtta; et vene keeles kirjutavad kirjanikud Ivanovid on sama palju eesti kirjanikud kui Tammsaare; et eesti kultuur peab tähendama ka vene sümboleid ja väärtusi ning eestlastele jäägu nende pastlad ja kannel?" Selgitan. Pean oluliseks seda, et eestlased seisavad väga tugevasti oma etnilise rahvuskultuuri eest, et nad seda rahvuskultuuri ka tutvustavad ja selgitavad teise rahvuskultuuri kandjatele. Aga seda unistust, et vene rahvuskultuuri kandjad võtavad üks ühele üle ehk sisuliselt assimileeruvad sajaprotsendiliselt eesti rahvuskultuuri, ma arvan, me keegi siin ei eelda. Me eeldame seda, et nad omandavad eesti keele, et nad omandavad need ühised väärtused, mis meie põhiseadusest tulenevalt on Eesti riigi alustala. Ja me näeme tegelikult ka uuringutest seda, et nad on need omandanud, nad peavad ennast täpselt sama palju Eesti [rahva] osaks, nagu peavad ennast eestlased põhiseaduse mõttes. See riik, mille me oleme siin loonud, mille peamine suhtluskeel ja ametlik keel on eesti keel ja mille ülesanne on eesti keele ja kultuuri arendamine, on täpselt sama palju siinsete venekeelsete noorte ja üldse venekeelsete inimeste [riik. Nendegi] ülesanne on eesti keelt ja kultuuri arendada. Eesti keele[ruumi] ja kultuuri osa on kõik siin kultuuri loovad inimesed. Kui need inimesed, kes siin Eesti kultuuri loovad, kirjutavad vene keeles, on ka see Eesti kultuuri osa. See ei ole selle kultuuri eestikeelne osa, kuid Ivanovid, nagu te mitmuses nimetasite – on siiski ainult üks Ivanov, kes vene keeles kirjutab, aga meil on väga palju muid Eestis elavaid ja Eestist kirjutavaid inimesi, kes kirjutavad vene keeles –, on osa Eesti kultuurist ja meie kultuuriruumist. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd on võimalus küsimusteks. Jaak Valge, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Proua minister! Mul on sihukene taustaküsimus. Kui te võtate Statistikaameti kodulehelt lahti tabeli RVR08, siis näete, et alates 2017. aastast kuni 2022. aastani on Eestisse rände teel asunud kokku 106 246 isikut. Ja siin ei ole arvestatud eestlaste tagasirännet. Nüüd, jätame sealt Ukraina põgenikud välja. Sel juhul oleks meil aastane keskmine sisseränne 12 400 isikut nii-öelda normaalaastal. Kui meile tuleb üle 12 000 inimese umbkeelseid igal aastal sisse, siis see on mitu korda rohkem, kui me suudame täiskasvanutele ja ka eestikeelses koolis eesti keelt selgeks õpetada. Kuidas te seda ühtse eestikeelse Eesti kooli tulevikku näete?

Aitäh küsimuse eest! Ma saan aru, et need 12 000, mis te välja arvutasite, on täiskasvanud inimesed, kes tulevad siia tööle või õppima või ettevõtet tegema. Nende hulgas ei ole sellisel hulgal kooliealisi lapsi. Minu andmetel on viimase kahe aasta jooksul lisandunud üldharidusse ja alusharidusse ehk siis lasteaedadesse ja koolidesse 9000 last, kelle kodune keel ei ole eesti keel ja kellest valdav hulk on Ukrainast pärit lapsed. 9000 last, see on väga suur hulk lapsi, on korraga on tulnud Eesti haridussüsteemi. Neist 80% õpib täna eestikeelses koolis, 20% õpib seni veel venekeelses koolis. Nendele 80%-le, kes õpivad eestikeelses koolis, peab sõltuvalt sellest, milline on olnud nende areng eesti keele oskuses, olema koolis tagatud eesti keele lisaõpe ehk siis üldtugi selleks, et eesti keel omandataks. Tallinnas on kaks kooli, kuhu need Ukraina lapsed on eraldi koondatud, selleks et anda neile seda üldtuge, mida neil on vaja eesti keele omandamiseks. Meil on Eestis tegelikult väga pikaaegne kogemus muukeelsete laste integreerimiseks eestikeelsesse haridussüsteemi. (Saalist öeldakse midagi.) On ikka õnnestunud, see ei vasta tõele! Sellega ma kindlasti nõus ei ole, et muukeelsete laste integreerimine eestikeelsesse kooli ja nende õppimine eestikeelses koolis ei ole õnnestunud. Ma toon teile näite. Meil on umbes 11% neid venekeelseid lapsi, kes õpivad eestikeelses koolis. Nad ei õpi mitte venekeelses koolis, vaid nad õpivad eestikeelses koolis. Need lapsed esimesest klassist alates õpivad kõiki aineid eesti keeles, sõltumata sellest, milline nende eesti keele oskus [algul] oli. Me tegime matemaatika tasemetööd neljandas klassis kõikidele venekeelsetele lastele: nendele, kes õpivad eestikeelses koolis, nendele, kes õpivad venekeelses koolis, ja nendele, kes õpivad keelekümblusklassis. Matemaatikatulemused ei erinenud nendel lastel mitte kuidagi olenevalt sellest, kas nad õpivad eesti keeles või vene keeles. See tähendab seda, et ka eesti keeles õppides on neil võimalik matemaatika väga hästi selgeks saada. Väga tugevasti erinesid eesti keele testi tulemused. Väga tugevasti erinesid! Eestikeelses koolis õppivate venekeelsete laste testitulemused olid 60 punkti, kohati isegi paremad kui venekeelsete koolide laste omad. Nii et väga hästi on õnnestunud eestikeelsetes koolides venekeelsetele lastele eestikeelse hariduse andmine.

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Teie kahtlemata olete hariduse vallas palju suurem spetsialist kui mina ja see küsimuste formaat on väga hea, et saada mõnest asjast paremini aru. Üle Eesti pannakse koole, just eestikeelseid, palju kinni, nagu me viimasel ajal kuuleme. Ühest teie vastusest ma täna kuulsin, et ei jätku piisavalt eestikeelseid õppekohti, kuhu neid venekeelseid lapsi eesti keeles õppima panna. Mul tekkis selline küsimus, kas me siin iseendale vastu ei tööta. Ühes kohas me paneme koole kinni, sest ei ole lapsi, [teisal] aga ei ole neid kohti, kuhu panna lapsi, kes võiks kooli minna. Äkki te seletate selle vastuolu kuidagi lahti?

Rain Epler, palun!

Aitäh! Probleem on selles, et nendes kohtades, kus lapsed tahaksid eesti keeles õppida, ei ole piisavalt eestikeelseid koole. Ja nendes piirkondades, kus on tühje või vabu kohti eestikeelsetes koolides, ei ole venekeelseid lapsi, keda sinna kooli panna. Ehk siis nad geograafiliselt asuvad erinevates kohtades. (Rain Epler räägib midagi saalist.) Just. Ega sa lapsi ei saa viia Narvast Vastseliinasse … (Rain Epler sekkub veel korra.)

Head kolleegid, ma saan aru, et ma võin ära minna, te saate ise omavahel hakkama, ei olegi vaja juhatajat. Aga proovime kordamööda rääkida. Väike täpsustus emotsiooni mõttes on aga alati lubatud.

Lapsi ei saa viia Narvast Vastseliinasse. Lapsed elavad ikkagi Narvas ja neil on vaja esimese klassi õppekohti Narva linnas. Pikka aega on lapsevanemal Narva linnas olnud keeruline saada lapsele kohta eestikeelses klassis. See on üsna keeruline. Keelekümbluskool oli nii populaarne, et seal käis selline nobedate näppude voor tavaliselt märtsikuus. Täna on see võimaluste areaal palju laiem, ka eestikeelne põhikool on muutunud atraktiivseks. Ja on väga tore, et Narvas tehakse eelistus eestikeelse kooli kasuks.

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea vastaja! Kuulates seda juttu tundub, nagu kõik oleks lill ja kõik nagu toimiks, aga meie nagu ei saa millestki aru. Tegelikult ju peaks olema, et eesti keel ja eesti meel peaks toimima kogu koolitsükli vältel algklassidest kuni gümnaasiumiosani välja. Aga nüüd te tõite jutuks Ida-Virumaa ja tõepoolest, seal gümnaasiumiosad ju pannakse kinni. Toilas pannakse kinni, Iisakus pannakse kinni, Kiviõlis pannakse kinni. Ja kolmas kooliaste kaob ära, seitsmenda klassi laps peab hakkama sõitma 20 kilomeetri kaugusele. Ei näe erilist mõtet sellel, et need kinni pannakse. Aga ma küsiksin selliselt, et milline see eesti kool siis peaks ikkagi olema: kas eesti keeles õpetamine või eesti keele õpetamine muukeelsetele?

Arvo Aller, palun!

Aitäh! Ma siiski veel kord ütlen, igaks juhuks olgu siit Riigikogu puldist öeldud: Toilas ei panda kinni kolmandat kooliastet. Toilas pannakse kinni gümnaasium. Toilas ei panda kinni kolmandat kooliastet. Toilas on põhikool ja sinna jääb põhikool. Ning mitte 20, vaid 15 kilomeetri kaugusele Jõhvi riigigümnaasiumisse peavad sõitma gümnaasiumilapsed ehk 16‑aastased lapsed, kes on põhikooli ära lõpetanud. Eestikeelne haridus ja eestikeelne kool on see kool, mis õpetab eesti keeles, mitte ei õpeta eesti keelt. Ehk ta toimib eestikeelse õppeasutusena. Selle õppeasutuse töökeel, toimimise keel, õppekeel, kasvatustegevuse keel ja huvitegevuse keel on eesti keel.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Nõukogude ajal, millele siin viidati, oli ka ametlikult kakskeelseid koole: Loksa, Kallavere, küllap neid oli veel. Ja need olid ka õppekava järgi kakskeelsed, kus olid venekeelsed ja eestikeelsed koos. Ja, ütleme, Ida-Virumaal oli see osakaal lihtsalt mitmel pool juba siis ikkagi venekeelsete inimeste kasuks, aga õppekeel oli eesti keel seal mitmel pool. Nii et oli seda mudelit, millele EKRE saadikud õigusega viitasid. Nüüd, kui rääkida sellest suhtumisest, miks ollakse natukene valvel, kui erineva temperamendiga lapsed kokku pannakse, siis mina olen Tallinna poiss, teie Ida-Virumaalt, küll tükk maad noorem kui mina, aga see suhtumine integratsiooni ja teatud rusikaõiguse kasutamine oli ikkagi ühepoolne. Mina küsin teilt: kuidas te suhtute täna ilmunud uuringusse, mille kohaselt 50% venekeelsest elanikkonnast on eesti keelele ülemineku vastu? See protsent on suurenenud.

Aitäh! Ma ei oska seda uuringut kommenteerida. Mul on integratsioonimonitooringu andmed ja ka viimane kommunikatsioonibüroo uuring, kus ei ole vastuseisjate hulk suurenenud. See põhimõtteliselt on püsinud nagu sama ja enamus nendest vastuolijatest ei ole mitte põhimõtteliselt vastu, vaid nad on vastu tingimuslikult. Nende mure on, kas see üleminek toimub kvaliteetselt. Nad on vastu sel juhul, kui ei suudeta tagada, et klassi ees on kvaliteetsed eestikeelsed õpetajad, kes nende last õpetavad. See on ka põhjus, miks lapsevanemad on hakanud tegema valikuid eestikeelse kooli kasuks. Nad vähemalt loodavad, et siis neil on garantii, et klassi ees on eesti keelt hästi valdav õpetaja. See mure on tõepoolest see, kas esimeste ja neljandate klasside ees 1. septembrist on õpetaja, kes tegelikult korralikult valdab eesti keelt. Käisin eelmisel nädalal läbi 11 Ida-Virumaa kooli, kes kõik on üleminekukoolid. Ma ei käinud ainult [Narva] Keeltelütseumis ja Jõhvi Vene Põhikoolis, endises vene põhikoolis, nüüd on see Jõhvi Kesklinna Kool. Kõik need koolid kinnitasid mulle kui ühest suust, et neil on esimeste ja neljandate klasside õpetajad olemas, välja arvatud üksikud juhud, kui neid õpetajaid täna veel ei ole, aga õpetajad sooritavad eesti keele eksamit. Seda riski, et esimeste ja neljandate klasside ees 1. septembril ei seisa eesti keelt valdav õpetaja, ma pean väga väikeseks. See võib üksikutel juhtudel juhtuda, aga laias laastus on koolid teinud korralikku tööd ja on tegelikult eestikeelsele õppele üleminekuks valmis. Palju suurem mure on tegelikult lasteaedadega. Lasteaedades on see olukord, kus seda, et igas rühmas oleks eestikeelne rühmaõpetaja, veel ei ole suudetud tagada. Selle nimel tuleb veel tegelikult tööd teha. Aga jah, see mure ei ole mitte sellepärast, et lapsevanemad oleksid põhimõtteliselt vastu, nad on vastu tingimuslikult. Neil on just nimelt mure laste hariduse kvaliteedi pärast. See kostis väga tugevasti vastu ka Narvas lastevanematega kohtumisel, kus põhiemotsioonid olid seotud sellega, mida tegelikult õpetaja on suuteline klassi eest tegema, kui ta lapsi õpetab, mitte niivõrd sellega, kas laps on võimeline eesti keele selgeks saama. Selle pärast lapsevanemad väga ei muretsenud. Nad muretsesid õpetajate hakkamasaamise pärast, et nad suudaks klassi ees kvaliteetselt õpetada.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mul on selline küsimus. Mis põhjusel, kui näiteks Narva, Tallinna, Maardu koolides või lasteaedades kohalikud omavalitsused pakuvad seoses üleminekuga praegu ajapikendust või erisust, ja seda just ainult hariduslike erivajadustega laste klassidele või rühmadele, teie ja teie koalitsioonipartnerid püüate iga kord jätta muljet, et need kohalikud omavalitsused võitlevad justkui ülemineku vastu. Justkui ei soovitagi eesti keeles õppida. Aga jutt käib tegelikult ainult HEV‑lastest, nendest, kes tegelikult ei saa ka emakeeles õppimisega hakkama. Mille jaoks selline poliitiline spinn, selle asemel et koos otsida lahendust nende laste jaoks, kes vajavad kõige rohkem tuge? Me ju teame, et nendest tugispetsialistidest, näiteks eestikeelsetest psühholoogidest, on väga suur puudus.

Aitäh küsimuse eest! Nendest kolmest omavalitsusest, kes on meile pikendamistaotluse esitanud, Maardu ei esitanud taotlust, [mis puudutas] erivajadustega lapsi. Ta esitas täiesti tavaliste lasteaiarühmade jaoks pikenduse taotluse. Narva ja Tallinn esitasid taotluse väikeklasside osas: Narva väikeklasside osas kõikides koolides ja Tallinna linn Lasnamäe põhikooli osas. Valitsuskomisjon praegu vaatab neid taotlusi läbi. Valitsuskomisjonil on kolm istungit, kus me neid taotlusi läbi vaatame. Me küsime ka lisainformatsiooni. Ka Rajaleidja on kõikide nende väikeklasside laste andmeid vaadanud ja meile kokkuvõtted esitanud. Rajaleidja ekspertide kokkuvõte on see, vähemalt esialgu, et Narva laste puhul ei ole mingit diagnoosi ega näidustust, mis viitab, et need lapsed ei saa eestikeelse õppega hakkama. Küsimus ei ole ju tegelikult selles, et need lapsed ei saaks eestikeelse õppega hakkama, küsimus on selles, kas on olemas õpetajad, kes neid lapsi õpetavad. Need õpetajad, kes neid väikeklasside lapsi õpetavad, ei ole psühholoogid, ei ole logopeedid. Need õpetajad on tavalised õpetajad, kes on saanud koolituse või ettevalmistuse selleks, et tegeleda hariduslike erivajadustega lastega, kes õpivad tavakoolis väikeklassis. Me oleme öelnud, et kuna need lapsed õpivad individuaalse õppekava alusel, siis ka see individuaalne õppekava tuleb vajaminevas mahus kohandada eestikeelsele õppele. Kui täna on plaan selline, et matemaatika, loodusõpetus ja inimeseõpetus jäävad venekeelseteks aineteks ja kunst, muusika ning eesti keel teise keelena jäävad eestikeelseteks aineteks, siis me saame ju aru, et tegelikult nende laste vaatenurgast eestikeelsele õppele üleminekut ei toimu, sest suur osa olulisi aineid on valdavalt vene keeles. Hästi, anname ühe aasta pikendust. Mis viiendas klassis paremaks läheb nende laste jaoks? Mis kuuendas klassis nende laste jaoks paremaks läheb? Kas me teeme järgmised kuus aastat nendele lastele kogu aeg matemaatikatunnis pikendust ja nad lõpetavad üheksanda klassi, ilma et nad valdaksid eesti keelt, selleks et saaks edasi õppida? Mis neist haridusliku erivajadusega lastest siis saab? Me ei saa neid hariduslike erivajadustega lapsi välja lülitada eestikeelsele õppele üleminekust ja öelda, et nemad ei lähe ülemineku alla. Ka nemad peavad omandama eesti keele ja omandama hariduse eesti keeles. Küsimus on alati selles, millise metoodikaga ja millise lähenemisega nendega tuleb tööd teha. Ja nende laste jaoks tuleb individuaalne õppekava kokku leppida. Iga laps sellises väikeklassis on teistest täiesti erinev, igaühel on täiesti erinev võimekus üle minna eestikeelsele õppele ja õppida eesti keeles.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Mul on kohe nagu kaks küsimust ühes. Esiteks, üks on lihtsalt jätk sellele, mille kohta küsis hea kolleeg Anastassia. Kes töötavad Rajaleidjas? Kas Rajaleidjas töötavad meditsiinilise haridusega inimesed, kes teavad paremini kui arstid, et üks või teine laps oskab õppida võõras keeles? Ja teine küsimus on see. Me näeme praegu, et paljudest koolidest – ja seda on öelnud ka näiteks Tallinna abilinnapea – kahjuks peavad lahkuma suure kogemusega ja vastava pedagoogilise haridusega spetsialistid, sellepärast et nad ei suuda C1‑tasemel lapsi õpetada. Ja siis tuleb tööle võtta lihtsalt suvalisi inimesi, kellel seda pedagoogilist haridust ei ole, aga selle-eest nad suudavad C1‑tasemel õpetada või vähemalt arvavad, et nad suudavad seda teha. Milline on selle hariduse kvaliteet, mis need inimesed lastele annavad?

Aitäh selle küsimuse eest! Maailmas on väga palju teaduskirjandust selle kohta, mis puudutab HEV‑laste õpetamist teises keeles – väga palju teaduskirjandust, väga palju teadusuuringuid. Mitte üks teadusuuring ega teaduskirjanduse allikas ei väida, et haridusliku erivajadusega laps ei suuda õppida teises keeles. Sellel ei ole mitte mingisugust teaduslikku tõestust. Arst, kes paneb lapsele diagnoosi, näiteks kuulmispuude või nägemispuude või tähelepanu defitsiidi diagnoosi, ei otsusta tema haridusliku erivajaduse ja metoodilise lähenemise üle, kuidas teda õpetada. Selle üle otsustavad ikkagi vastavad spetsialistid, eripedagoogid, kes on saanud vastava eripedagoogika koolituse. Ja eripedagoogid töötavad Rajaleidja keskuses: psühholoogid ja eripedagoogid, kes lähtuvalt teaduspõhisest lähenemisest teevad otsuseid, milline peaks olema lähenemine konkreetsele lapsele, kas see laps peaks vajama väikeklassi, kas tal peaks olema tõhustatud tugi tavaklassis või ta võib õppida üldtoega lihtsalt tavaklassis ja tal ei ole tõhustatud või erituge vaja. Selle otsuse teevad eripedagoogid ja psühholoogiharidusega inimesed, kes töötavad Rajaleidja keskustes.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Lugupeetud minister! Nii jaanuaris kui ka veebruaris ei andnud riik Ida-Virumaa eesti keeles õpetavatele õpetajatele ette nähtud palgalisa, mistõttu pedagoogid on saanud selle märtsi lõpus või isegi aprilli alguses. Mida tuleb teha, et vältida seda tulevikus ja et õpetajad saaksid oma palgalisa kätte õigeaegselt?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõepoolest, teie ilmselt teate, et see süsteem oli selline, et selleks, et jaanuaris uut palgatoetust saada, oli vaja eelmise perioodi raha kulutamise aruanne esitada 15. või oli see 20. jaanuariks. Praegu kuupäeva osas, vabandust, võib-olla tuli viga sisse, aga jaanuari keskpaigaks oli vaja esitada [andmed] selle kohta, millised õpetajad said ja kuidas maksti välja palgatoetus eelmise perioodi eest. Sellega juba osa omavalitsusi jäi hiljaks ja selle tõttu venis uute taotluste avamise voor. Kui me lõpuks selle uue taotluste avamise vooru tegime, siis esitati meile 170 uut õpetajat ehk siis inimesed, kelle kohta meil ei olnud varasemast voorust informatsiooni nende keeleoskuse taseme kohta. Me pidime uuesti andmeid küsima. Ja ka siis venis kahjuks, nii nagu ka esimesel korral, dokumentide esitamine ja informatsiooni vahetamine kohalike omavalitsustega. Selleks, et tulevikus mitte hoida kinni nende omavalitsuste raha, kellel tegelikult on kõik dokumendid korras, oleme teinud määrusesse muudatuse, et me ei oota kogu taotluste vooru lõppu tervikuna, ei oota kõikide omavalitsuste järgi, vaid teeme tüki kaupa need väljamaksed sellises tempos, milles omavalitsused dokumendid esitavad. Nendele, kellel on kõik dokumendid esitatud, ja meil on kindlus olemas, et õiged inimesed selle raha saavad, tuleb välja maksta kohe. Tõesti, haridusministeerium peab tajuma, et õpetajate vaates ei ole see õiglane, et nad ootavad oma raha, sellepärast et kuskil on kolm kuni neli õpetajat, kelle dokumendid on ootel ja meil ei ole selgust nende keeleoskuse taseme osas. Aga seda me muudame. Me tõime varasemaks ka septembrikuu vooru aruannete esitamise tähtaja, et õpetajad saaksid oktoobrikuus kindlasti oma septembrikuu palgalisa kätte. Püüame paremini! Olen nõus, et seni ei ole praktika väga hea olnud.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Avalikkust šokeeris 21. märtsil Valga põhikoolis toimunud õõvastav vägivallajuhtum. Valga põhikoolis õpib ka päris palju venekeelseid õpilasi. Kuidas mõjutab laste omavahelist läbisaamist ja mõistmist see, kui lapsed räägivad erinevat keelt? Kas see soodustab stressi ja suurendab vägivalda?

Aitäh! Minule ei ole teada, et selle Valga põhikooli juhtumi taga oli kuidagi rahvusepõhine konflikt või üksteisest keeleliselt mitte arusaamine. Ma ei saa seda juhtumit mitte kuidagi seostada sellega, et ei saadud üksteisest aru. Mul neid fakte ei ole, et see oleks kuidagi olnud sellega seotud, nii et ma ei tahaks seda kuidagi niimoodi seostada. Me saaksime seda seostada sel juhul, kui me saaksime teada fakti, et selle konflikti taga oli keeleliselt üksteisest mitte arusaamine. Selliseid juhtumeid, kus Eesti koolides oleks toimunud rahvusepõhised konfliktid, mina Eesti lähiajaloost ei tea. Ma ei tea, et meil oleks viie kuni kümne aasta vältel olnud rahvusel põhinevaid konflikte. Jah, ma tean seda oma lapsepõlvest. Aga me elame teisel ajastul, on teised ajad. Tänapäeva noorte vahel rahvusepõhiselt [märkimisväärses] ulatuses minu teada konflikte koolides ei ole olnud.

Suur tänu, Kristina Kallas! Teie vastused on väga konkreetsed ja te olete väga hästi informeeritud. (Kristina Kallas naerab.) Aga nüüd, head kolleegid … Mis ei tähenda, et kõik vastused meeldivad, see on hoopis teine lugu, aga vähest informeeritust ei ole küll põhjust ette heita. Aga nüüd avan läbirääkimised. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister. Head Riigikogu liikmed! Väga austatud stenogramm! Üleminek eestikeelsele õppele on kandnud mitmeid nimetusi siin viimase paari aasta jooksul. Mina jääksin selle juurde, et selle protsessi puhul me tegeleme täielikult eestikeelsele õppele üleminekuga. Ja igasugused hellitavad nimetused, mida ideoloogilistel või metoodilistel põhjustel protsessile antakse – küll ühtse kooli, küll koos õppiva kooli loomine –, on maitseküsimus, aga suuna annab kätte see, et me läheme ka kõigis koolides, mis veel ei ole eestikeelsele õppele üle läinud, täielikult üle eestikeelsele õppele. Nii et see on väga ühemõtteline asi. Lihtsalt, ideologiseerida seda oleks vale, sest on veel mõisteid, millest saadakse erinevalt aru, näiteks integratsioon. On ju selge koolkond, kes väidab, et integratsioon on kahepoolne vastastikku omaksvõtmine. Mul on hea meel, et minister tõi integratsiooni definitsiooni osana, kuigi see polnud definitsioonina mõeldud, selle, et integratsioon toimub eesti keele põhiselt meil, kõik õpivad eesti keeles. See on integratsioon ja meie kangelaste ja kultuuri ülevõtmine, mis meil siin ühiskonnas on peamised. See on integratsioon, mitte vastastikku [omaksvõtmine]. Muide, toon välja, et see ei ole olnud alati perfektne, mis on seni venekeelsetes koolides toimunud selle kultuuriruumi suhtes, milles me elame või tahame elada või oleme põhiseaduse järgi otsustanud elada. Alles eelmise aasta õppekava muudatusega sai venekeelsete põhikoolide õppekavasse sisse eesti kirjanduse moodul, mida varem seal ei olnud. Nii et kui me räägime ühistest kangelasest, siis meil oli ettekujutus, et meil on õpikud lihtsalt tõlgitud, aga õppekavas olid ikkagi mõned punktid, mis ei ole lasknud siinsetel venekeelsetel inimestel eesti kultuuri niimoodi mõista, nagu me seda ette kujutame. Teine asi on see, et siin vahepeal aeti COVID-i [tekitatud] õppekatkestuse kaela põhjus, miks oli hullemaks läinud põhikooli lõpetanud õpilaste eesti keele tase – ma mõtlen just teise keelena õppivate õpilaste tase, venekeelsete koolide õpilaste eesti keele tase. Ligi pooled neist viimasel mõnel aastal ei ole teinud ära isegi B1-tasemel eksamit rahuldavalt. See tähendab seda, et üheksa aastat kestnud õppimine ja noh, tinglikult ka lasteaias võiks ju eesti keelt Eestimaal pisut nuusutada, ei ole andnud võimalust isegi B1-tasemel eesti keelt omandada. Ja asi ei ole mitte selles, et riik ei oleks andnud võimalust. Kõik on paljuski olnud suhtumise asi, ja suhtumise asi ka nendes koolides. On koolijuhte, nagu me teame, kes viimaste aastakümnete jooksul eesti keelele üleminekusse või üldse eestikeelsesse õppesse või eesti keele õppesse ei ole tõsiselt suhtunud. Ja on ka neid õpetajaid, kes ei ole piisavalt õpilasi kaasa tõmmanud. Aga seis on täitsa ebanormaalne ja selle ebanormaalse seisu eest on päris hulk lapsi viimastel aastakümnetel põgenenud eestikeelsesse kooli. Lapsevanemad on just sellepärast viinud oma eesti keeles mitte nii hea ettevalmistusega lapsi kas või poole pealt esimesse klassi eestikeelsesse kooli, kus neil on olnud raske, sest neil pole ettevalmistust. Aga nad tahavad pääseda sellest nõiaringist. Sest eesti keele tähtsus on olnud arusaadav. Paraku venekeelne põhikool ei ole suutnud seda õpetada ja surve eestikeelsele koolile kasvab. Palun kolm minutit lisaks.

Kolm minutit lisaks.

Ja see on üks nendest põhjustest lisaks riiklikule keele- ja kultuuripoliitikale, miks üleminek eestikeelsele õppele tuli kiirendatud korras ära teha ja jõuda kokkuleppele. Mul on hea meel, et see kokkulepe on pidanud juba teist valitsust ja et eelmisel aastal otsustatu praegu läheb ellu. Samas ma ütlen, siin on maitseerinevused, nüansid, mida tuleb jälgida, et me ei libastu ega hakka ideoloogiat tegema ja metoodikatega ainult mängima. Põhieesmärki ei tohi ära unustada. Ma loodan, et praegune valitsus võtab üleminekut eestikeelsele õppele tõsiselt, sealhulgas eranditesse suhtumist. Seda tõsidust on praegune haridusminister deklareerinud ja aitäh selle eest. Mis neid aastaid, mis meil ees on, puudutab, siis kahtlemata, kui lapsed ühtedes ja samades klassides on erineva ettevalmistusega, siis see on kellegi arvel. Selle tõttu tuleb eestikeelsete koolide puhul rahaliselt toetada ka õpetajaid, kui muu kodukeelega lapsi nendesse klassidesse on läinud. Tähelepanu ei tohi olla ainult üleminevatel klassidel ja koolidel, vaid ka nendel, kus eesti keel on teatud surve all ja kus õppetegevuses peab arvestama erineva ettevalmistusega lapsi rohkem kui tavahariduses. See ei puuduta ainult venekeelseid lapsi ja praegu ka ukrainakeelseid lapsi, ka eesti kooli tuleb mitmekülgselt rahaga toetada. Ja see erisus kindlasti praegu püsib, et on eestikeelsed koolid ja on üleminevad koolid, enne kui saab tegelikult eesti keelt valdavate õpetajate toel ja toetudes mitmel pool ka uuele koolikultuurile, mille eesti keelt valdavad õpetajad ja uued koolijuhid sisse on toonud, eestikeelsele õppele üle minna ja ühendada need lapsed rohkem Eesti kultuuriruumiga. Siis saame hakata rääkima mingist edust selles protsessis, aga see ei tule kohe esimeste aastate jooksul. [Pole vaja] sellist hirmutamist, et tänavate kaupa lihtsalt pannakse lapsed koolis kokku, nende erinevat keeleettevalmistust arvestamata. Kui sellega eesti lapsevanemaid hirmutada, siis lihtsalt osa inimesi kolib Tallinnast ära, kolib ümbritsevatesse valdadesse ja Tallinn oma rahvastiku koosseisus veelgi kaotab. Nii et me ei saa siin räpakalt tegutseda. Eesmärk on ikkagi eestikeelsele õppele üleminek, mitte mingid hallid vahevariandid ja variatsioonid. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.