Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele valmistada ette ja taastada sõjaväestatud piirivalve eraldi ametina" eelnõu (274 OE) esimene lugemine

Kolmas päevakorrapunkt: Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele valmistada ette ja taastada sõjaväestatud piirivalve eraldi ametina" eelnõu 274. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Alar Lanemani.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Meil on Eesti Vabariigis üks suur töö, mille jaoks ei ole tegijat. See töö on otseselt seotud meie riigi territooriumi puutumatuse tagamisega. Nagu te aru saate, on jutt sellisest piirivalvest, mis tagab kõik, kogu funktsioonide ahela, alates piiri valvamisest kuni kaitseni. Me kõik teame, et kui ajad muutuvad, siis tuleb muutustega edukaks [toimetulekuks] nende muutustega kaasas käia. Eestil on üsna palju kogemusi ja väga positiivseid näiteid: e-riik, ajateenistuse säilimine vaatamata väga suurele survele, Ukraina aitamisel positsiooni väljatöötamine ja eestvedamine. Me oleme näidanud edukalt oma võimet vajadustega kaasas käia. Praeguses olukorras on võib-olla jälle käes hetk, kui me peame vaatama, kas meie lahendused peavad vastu ajaproovile ja on kooskõlas sellega, mida muutunud olukord meilt nõuab. Täieulatuslik sõda jätkub kahjuks juba kolmandat aastat. Sõjapidamises on kindla koha sisse võtnud diversioonid, hübriidsõda ja rünnakud tsiviiltaristu vastu. Hamasi rünnak Iisraeli vastu näitas väga selgelt ja ehmatavalt, et kaasaegne rahumeelne piiri valvamine, mis on korraldatud, lootes tänapäevastele tehnoloogilistele lahendustele ja taradele, ei ole piisav. Piiri valvamine ilma kohese võimeta seda kaitsta ei vasta enam tänapäeva tingimustele. On kohane ka meenutada, et meie idanaaber on nüüd deklareerinud, et tegemist on sõjaga, ja on deklareerinud, et NATO on peamine vaenlane. Meie NATO liikmena peame tundma, mida see meile tähendab. Ma ei hakka siin mainima, milliseid õiguslikke samme on üritatud tarvitusele võtta meie riigijuhtide, meie parlamendiliikmete vastu. Kui me vaatame asutusi meie riigis, siis [näeme, et] igal asutusel on konkreetne otstarve, funktsioon. Kasutatakse veel, eriti Kaitseväes, väga moodsaid sõnu, nagu "võimed", "võimearendused" ja nii edasi. Aga iga täidesaatva võimu asutus on ju tegelikult vastavalt vajadusele organiseeritud, komplekteeritud, varustatud, relvastatud, tagatud erivahenditega, koolitatud, visiooni omav ja strateegiat järgiv struktuur, mis esindab riiki ja tegutseb seaduste piires. Vaatame nüüd, milline on olukord piiril, ja esitame endale küsimuse, kas see, mida on vaja täna piiril teha, on täies ulatuses võimetega kaitstud. Küsin lihtsamalt: milline asutus tagab seda tervikahelat, alates piiri valvamisest kuni selle kaitseni, näiteks sarnase olukorra puhul nagu Hamasi rünnak Iisraelis? Kui tegemist ei ole näiteks kümmekonna või mõnekümne illegaalse sissetungijaga, vaid tegemist on üheaegselt mitmes suunas toimuva viie või kümne soomustatud maastikusõidukiga ja raskerelvastusega varustatud gruppide sissetungiga, siis kes vastutab selle olukorra eest? Mis asutus see on? Sellist asutust ei ole. Tänase lahenduse järgi on ette nähtud, et kui olukord eskaleerub millekski tõsisemaks, kui on igapäevane rutiinne piiri valvamine, siis kaasatakse Kaitsevägi ja Kaitseliit. Ma pean tunnistama, et see igapäevane töö, mida teeb Politsei‑ ja Piirivalveamet – ma olen ise selles veendunud –, on tehtud korralikult, heal tehnilisel tasemel. Personal on motiveeritud, koolitatud, tunneb täpselt oma ülesandeid ja on neid harjutanud. Teiselt poolt toimub koostöö Kaitseväe ja Kaitseliidu tugevduste kaasamiseks. Ja nende inimeste kohta ei ole öelda midagi muud peale kiidusõnade. Kuid jutt on kogu selle funktsiooni täitmise korraldamisest. Probleem on selles, et hetkel, kui selgub, et piiriintsident on midagi muud kui piiriintsident, nimelt areneb olukorraks, kus on vaja sisuliselt sõjalise jõu kaasamist, et kaitsta meie territooriumi, sel hetkel, kui sündmused arenevad väga kiirelt ja on väga palju segadust, hakkab olukorra lahendamise asemel meil toimuma abi kaasamine ja juhtimise üleandmine. Ma arvan, et ükski juht ei hakka proovima olukorras, kus auto sõidab 120‑ga, sõidu ajal kaassõitjaga kohti vahetada. Piiril peab toimuma olukorra lahendamine, mitte mingid korralduslikud meetmed, olukorra täpsustamine, juhtimise üleandmine ja muu sellega kaasnev. Siin on probleem ja see probleem on kõrgemal ja kaugemal kui need tublid ametnikud, kes oma igapäevast tööd siiralt ja ausalt teevad. Vaatame veel lähemalt: üks asutus, kellel ei ole võimeid, et reageerida sellele muutunud ohule, peab andma olukorra juhtimise ja lahendamise üle teisele asutusele, kellel ju ka neid üksuseid ei ole. Rakendatakse tõenäoliselt tavalisi kaitseväeüksusi, kellel on tavaline lahingupidamiseks vajalik tehnika, relvastus, varustus ja sidevahendid ning kes tõenäoliselt ei tea väga palju sellest, mis on näiteks piirilähedase vööndi eripära. Nii et üks asutus, kellel ei ole [asjakohaseid] võimeid, annab lahendamise üle teisele asutusele, kellel ka just neid vajalikke võimeid päriselt ei ole. Ma arvan, et siin on meie kohus midagi ette võtta. See otsuse eelnõu on üks võimalik [viis], kuidas seda, ma ütleks, väga tõsist probleemi lahendada või seda tööd korralikult korda saada. Jutt on sellest, ma arvan, et me võime öelda, et meil on umbes pool rehkendusest tehtud, aga see rehkendus on katkendlik ja ilmselgelt see ei vasta Eesti huvidele. Arvestades seda, mida me näeme praegu Ukraina kogemusest, võib see seada meie ette väga suure, nii inimeludes kui ka muudes küsimustes meile väga palju maksma mineva territooriumi tagasivõtmise vajaduse. Loetlen mõned asjaolud, mis võib-olla on olulised selle lahenduse juures. Iseseisva sõjaväestatud piirivalve loomine aitaks Kaitseväe operatsioone läbi viia. Kaitsevägi tuleks sisuliselt käimasolevasse operatsiooni, mitte ei peaks hakkama kulutama aega selleks, et täpsustada, mis hetkel toimub. See kiirendaks kogu Eesti kaitseoperatsiooni ja tõstaks selle edukuse šansse. See vähendaks meie kaotusi territooriumi ja ennekõike inimjõu koha pealt. Eraldiseisva asutuse olemasolu raskendaks hübriidrünnakute läbiviimist ja muudaks selle vastasele vähem ahvatlevaks, sest kogu reageerimisvõime asuks ju piiril. Ja kõige tähtsam, selline lähenemine oleks otseselt kooskõlas sellega, mida me oleme ise ja mida meie riigijuhid on korduvalt öelnud: Eesti kaitsmine algab kohe esimesest sentimeetrist. Elu on õpetanud, et selliste ideede ja ettepanekute puhul pead olema valmis ka selleks, et küsitakse, aga kust te võtate vahendid. Ma ütleksin, et need vahendid on meil olemas. Nad on meie silme ees, nad on meie kõnepruugis iga päev. Soovitan teil tutvuda väga huvitava arvamusega, mille esitas ERR‑is Arvi Hamburg. Ta rääkis seal rohepöörde maksumusest Eestis. Aastaks 2030 peame me investeerima umbes poolteist miljardit eurot aastas. Põhikoorem muidugi langeb erasektorile. Väga suur on saamata jääv tulu. Näiteks Eesti Energia panus riigieelarvesse on sajad miljonid, saamata tulu puidusektorist on 500 miljonit aastas ja nii edasi ja nii edasi. Kaudne kahju majapidamistele ja ettevõtetele – sellest ma ei räägigi. Tõenäoliselt meil tuleb nüüd küsida, kas äkki rohepööre kannatab oodata. Rohepöördega seotud probleemid ei ole ohuks Eesti iseseisvusele, nende realiseerumise riskid ei ole meil ju ukse taga ootamas, kui rääkida ajafaktorist. Loodus ei ole erinevalt Venemaast deklareerinud meid oma vaenlaseks. Minu arust Eesti loodus kohtleb meie inimesi väga hästi. Me kõik ju teame: vahetu ohuga tegeldakse kohe, sellega, mis on järgmisel nädalal, tegeleme siis. Ma kutsun üles, head kolleegid, küsima endalt: kas me jõuame mitme asjaga korraga tegeleda ja mis meid päriselt ähvardab? Oleks ju kummaline, kui me peaks võitlema oma territooriumi tagasisaamise eest, aga samas raporteeriksime, et aga vaata, rohepöördenõudeid me jälle täitsime. See on kahjuks reaalsus. See oht, mis ei ole vahetu ja kannatab oodata, tuleb ootele panna, ning tuleb tegeleda nende asjadega, mis on meil ukse taga. Seda sõnumit, ma arvan, me peame samamoodi levitama ja jagama Euroopas oma partneritega. Jälle, meil on ju ka siin edulugu ette näidata. Sellest, kes kunagi vaidles ajateenistuse üle, oleme [saanud kelleks]? Eestkõnelejaks Ukraina aitamisel, eestkõnelejaks ka NATO kaitseplaneerimise muutmisel. Nii et need julgustükid on meil varem olnud hästi tehtud ja ka hästi tõestanud oma väärtust praktilises elus. Mul ei ole rohkem midagi öelda. Asi on tõsine, aga lahendused on meie käeulatuses. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Leo Kunnas, palun!

Austatud istungi juhataja! Hea kolleeg Alar! 2019. aastal, kui eelmine Riigikogu [tööd] alustas, oli mul võimalus käia Narva kordonis. Siis ma küsisin kordoni ülema käest meile kõigile tuntud Sõpruse silla kohta, et kes selle õhku laseb, kui see olukord tekib. Ta andis mulle teatud mõttes ilmeka vastuse, et selles peavad Kaitsevägi ja Kaitseliit omavahel kokku leppima. Nüüd vahepeal on Ukraina vastu laiaulatuslik kallaletung toime pandud, vahepeal on toimunud ka Hamasi terrorirünnak ja üle piiri minek. Kuidas sa hindad, kuidas olukord vahepeal on muutunud? Kas olukord on sellest ajast alates oluliselt paranenud või veel paraku mitte?

Aitäh! Praktiline elu on see, mis planeerimises tihti unustatakse. Kui sa esitad reaalseid lahendusi ja tegevusi puudutavaid küsimusi, siis selgub planeerimise kvaliteet. Hea näide on ka mõne aasta tagune elektriprobleem Lõuna-Eestis. Asjasse puutuvad inimesed olid hiljem kergelt häiritud, kui kippus kujunema seisukoht, et ei oldud kriisiks valmis. "Kuidas me ei olnud valmis? Meil olid plaanid ja meil olid isikud!" See kõik vastab tõele ja nad olid tubli töö ära teinud. Aga kas teil generaator oli? Ei olnud. Kõik plaanid on ikkagi nii edukad, kui palju on panustatud nende reaalsesse elluviimisesse. Kui me räägime piirialast, siis Eesti üht-teist ju teeb. Meil on piirivööndi kindlustamise kava, meil on veel samme. Aga kui ma küsin, kes on see, kes seal kohapeal – kui me läheme vaatama – neid samme ette kannab sõjaväelises keeles? Kes tutvustab, et näete, mina olen see ja minu vastutusalas on nii palju tehtud? Ma arvan, et siis me näeme ka, et see on mitme ametkonna vahel ära jagatud. See ei ole kriisi lahendamisel mitte kunagi hea tee. Alati [peaks] olema üks, kes lahendab, sest kriis areneb väga kiiresti. On üks, kes juhib, ja teised, kes toetavad. Nii et midagi me teeme ja me teadvustame, et on probleemid, aga me peaksime olema kiiremad, praktilisemad ja võib-olla ka lihtsamad. Keerulised lahendused tihti ei tööta.

Mart Helme, palun!

Aitäh! Alar, on sul ülevaade, kas piirkonna teistes riikides on ka selline hübriidpiirivalve, mida nimetatakse PPA‑ks, või on teistes riikides ikkagi omaette organisatsioonina eksisteeriv piirivalve? Ja kui nii, siis miks teised meie hübriidlahendust ei ole toetanud?

Aitäh! Minu teada Soome, kes peaks olema meile kõige sobivam näide, ja Läti on ikkagi võtnud teise lähenemise piirivalve korraldamisel. Kui me vaatame seda, mismoodi meil omal ajal see otsus tehti, siis see otsus tundus tõenäoliselt tolles ajaruumis loogiline: liidame kaks asutust, Venemaa on partner. Meile rääkisid paljud meie naabrid ju sedasama juttu, et Venemaa on muutunud, ta on partner. Ka ajateenistuse vaidluses oli sama argumentatsioon, et Venemaa on muutunud, maailm on muutunud. No selgus, et ei ole. Tolles kontekstis neid argumente tehniliselt hinnates ei olnud see otsus ju vale, aga otsuseid peaks vaatama ikkagi ajaperspektiivis. Ma arvan, et me ei olnud nii põhjalikud ja me peaksime ennekõike soomlastelt õppust võtma, vaatama seda ikkagi kaitseplaneerimise osana ja mitte unustama seda, mille me oleme ise välja öelnud: Eesti kaitseplaneerimine peab muutuma, Eestit kaitstakse esimesest sentimeetrist.

Ants Frosch, palun!

Hea juhataja, aitäh! Lugupeetud ettekandja! Tõepoolest, töörühm ühendasutuse PPA moodustamiseks töötas aastast 2007 kuni 2010 ja niimoodi see asi sündis. Aga sinu viide rohepöördele tõi mind hoopis kummalise minevikupildi juurde. Nimelt, üheksakümnendate lõpus oli üks Eesti markantsemaid siseministreid sunnitud ühel nõupidamisel oma asutuste, ametite peadirektorite poole pöörduma: "Te olete taimed." Ühesõnaga, mõte oli selles, et nad ei saanud millestki aru. Mulle tundub, et ka meie ei saanud aru, kuidas PPA‑d, seda ühendasutust tehti. See tehti uisapäisa, lähtudes mingitest lootustest, mis ei olnud õigustatud. Minu küsimus on see: kes vastutaks täna selle eest, kui me seda [otsust] tagasi ei pööraks, sest see on elu ja surma küsimus Eestile?

Aitäh! Vastutajatega on niimoodi, et neid ei ole kunagi lihtne leida. Ajaloost on pärit ka üks teistsugune lähenemine, et kui vastutajat ei leita, siis ta tuleb määrata. Aga ma arvan, et me ei ole selles ajaruumis. Ma arvan, et siin on igal riigi juhtimisega tegeleval võimul vastutus täiesti selgelt olemas: seadusandjal, täidesaatval võimul. Tegelikult peaks sellised ideed tulema meil uksest ja aknast sisse: "Kuulge, puhttehniline küsimus!" Maailm on täiesti muutunud, meie lähikonnas on sõda, NATO on deklareeritud vaenlaseks, aga me ei muuda mitte midagi, [välja arvatud] riigikaitse, kus siiski üht-teist oleme muutnud. Seesama reservide küsimus on minu arust ka teistes asutustes päevakorral, aga ma kuulen sealt vaikust. Ilmselgelt on meil kõigil oma vastutus. Ma arvan, meie koht seda teha on praegu siin, [tuleb] esitada küsimus, kas me oleme sellega kooskõlas.

Anti Poolamets, palun!

Austatud ettekandja! Mind painab see Ukraina sõja alguse vaatepilt, kuidas Kamazide kolonnid lihtsalt sõitsid lõuna pool, Krimmis ja mujal piiripunktist läbi. Sõitsid sadu kilomeetreid, hõivates tohutu territooriumi. Reageerimine võttis ikkagi mitu päeva aega, et nad kusagil pidama saaks. Nüüd korraks modelleerime sellist olukorda, võrdleme endaga. Kui meil oleks piiril üks vastutaja, ütleme, sõjaväestatud piirivalve, kes on kombatant ja kellel on kõik tööd ette tehtud, piltlikult öeldes on juht ja viis asetäitjat, kes võivad nuppu vajutada, et midagi lõhkeks, sild lõhataks, siis kas see oleks efektiivne selle Ukraina sõja alguse vaatepildiga [võrreldes], kus lihtsalt sõideti üle piiri?

Aitäh! See oleks vaieldamatult efektiivsem ja efektiivsus algaks tegelikult juba enne, kui see olukord hakkaks tekkima. Ma julgen ennustada, et struktuur, mis vastutab piiri valvamise eest, kogub hoopis teistmoodi ja teistsuguse detailsusega infot piirialal toimuva kohta kui see struktuur, kes teab, et ta peab piiriala selliste sissetungide vastu reaalselt kaitsma hakkama. See kõik algab juba sealt, tegelikult isegi varem: ülesande püstitamisest ja võimete arendamisest. Nii et meie kohus on astuda iga samm, mis on võimalik teha selles küsimuses.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kahtlemata on see väga vajalik otsuse eelnõu, mis oleks vaja täide viia. Aga ma uurin selle kohta, et meil ju omal ajal tehti sõjaväestatud piirikaitse üksus. See on meil olemas ja seda tehti tänu EKRE valitsuses olemisele. Kui meie ei oleks seal olnud, siis ei oleks ka sellist üksust tulnud. Nimetame neid kiirreageerijateks, mis iganes numbriga nad on. Ja see oli samm edasi. Kahjuks jäi see poolikuks ja nüüd on vaja edasi minna. Ma küsin selle kohta, kuidas nende meestega oleks. Kui suur oleks vajadus ja kas meil oleks neid inimesi võtta, kes oleksid valmis alustama teenistust piirivalves?

Aitäh! Nende inimeste, koolitatud personali, kaitseteenistuse läbinud inimeste numbreid on aja vältel erinevalt esitatud, aga ma ütleksin, et ressurssi tegelikult on. Küsimus on pigem nende organiseerimises, mehitamises ja ka selle planeerimise alustamises, mida meil seal vaja on. Isegi sellest piirikaitse kindlustamise lahendusest, mida on nüüd tutvustatud, võib välja lugeda väga selge personalivajaduse. Minu küsimus on, kes sinna lähevad. Kui lugeda, siis mitu kompanii ekvivalenti ja mitu pataljoni ekvivalenti see teeb? Ilmselgelt on aru saada, et tuleb maha istuda ja hakata nendest numbritest rääkima. Aga ma ütleksin, et personali on. Personal on selles mõttes väga huvitav valdkond, et mida efektiivsemalt ja paremini organiseeritult sa seda kasutad, seda vähem sul personali vaja läheb. Kui sa jääd hiljaks, siis on ka kaotused suuremad, ja kõik muu.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Palun nüüd juhtivkomisjoni seisukohti ja otsuseid tutvustama hea kolleegi, riigikaitsekomisjoni liikme Kristo Enn Vaga.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Arutluse all olev Riigikogu otsuse eelnõu näeb ette ettepaneku tegemise Vabariigi Valitsusele valmistada ette ja taastada sõjaväestatud piirivalve eraldi ametina. Riigikaitsekomisjon arutas eelnõu esimest korda eelmise aasta 14. novembri istungil. Eelnõu esitajaid esindasid riigikaitsekomisjoni istungitel Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmed Leo Kunnas ja Alar Laneman, kes on ühtlasi riigikaitsekomisjoni liikmed, head kolleegid. Leo Kunnas märkis, et EKRE fraktsioon on valmis eelnõu menetlusest tagasi võtma juhul, kui komisjonis suudetakse saavutada kompromiss, et anda kombatandi staatus kogu PPA koosseisule ehk PPA ametnikele ning ametiisikutele. Riigikaitsekomisjonis lepiti kokku, et mainitud ettepanek vormistatakse kirjalikult ja seda tutvustatakse fraktsioonides. Aga eelnõuga ei olnud võimalik edasi minna ka seetõttu, et Riigikogu täiskogu istungite päevakorrad olid üle koormatud nii eelnõude kui ka neile esitatud obstruktsiooniliste massmuudatusettepanekute tõttu. Riigikogu juhatus andis oma 2022. aasta 15. veebruari protokollilise otsusega komisjonile juhise, et Vabariigi Valitsusele tehtavat ettepanekut sisaldava Riigikogu otsuse eelnõu menetlemisel tuleb küsida kirja teel valitsuse seisukohta, kas eelnõu vastuvõtmine toob nende hinnangul kaasa seaduse muutmise [vajaduse]. Siseministeeriumi hinnangul kaasneb eelnõu vastuvõtmise ja rakendamisega mitmete seaduste muutmine. Kaitseministeeriumi hinnangul toob eelnõu vastuvõtmine lisaks nende seaduste muutmise vajadusele kaasa veel täiendavate seaduste ja õigusaktide muutmise vajaduse, mida tuleb kompleksselt hinnata, et kõik vajalikud aspektid oleksid läbi analüüsitud. Käesoleva aasta 22. veebruaril võttis EKRE fraktsioon eelnõule esitatud 50 obstruktsioonilist muudatusettepanekut tagasi. Teist korda arutas riigikaitsekomisjon eelnõu käesoleva aasta 18. märtsi istungil, kus muu hulgas märgiti, et piiri valvamisse on kaasatud eelmise aasta 19. oktoobril Kirde maakaitseringkonnas asutatud Kaitseliidu piirikaitse malevkond. Veel leiti riigikaitsekomisjonis, et kombatandi teemaga tuleks komisjonis edasi minna. Piiriteemat oleme muidugi komisjonis ka laiemalt arutanud. Üks asi, mida oleme põhjalikult arutanud, on Balti kaitsevööndi loomine, mis väga selgelt tugevdaks Eesti piiri kaitset. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon eelnõu mitte toetada. Eelnõu poolt oli 4 ja vastu 4 riigikaitsekomisjoni liiget. Kodu‑ ja töökorra seaduse järgi on nii, et komisjoni otsuste vastuvõtmise kord näeb ette, et Riigikogu komisjon võtab otsuseid vastu poolthäälte enamusega. Seda ei saavutatud. Riigikaitsekomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud olid järgnevad. 18. märtsi istungil otsustas riigikaitsekomisjon konsensuslikult teha Riigikogu juhatusele ettepaneku lülitada arutluse all olev eelnõu esimeseks lugemiseks ja lõpphääletuseks Riigikogu 3. aprilli istungi päevakorda. Eelnõu komisjonipoolseks ettekandjaks määrati siinkõneleja. Eelnõu vastuvõtmiseks Riigikogu otsusena on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust, sest selle rakendamiseks tuleb muuta mitmeid seadusi. Aitäh!

Teile on ka üks küsimus. Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mulle jäi selgusetuks: te ütlesite, et hääletamine toimus, [tulemus] oli 4 : 4 ja otsus võetakse vastu poolthäälte enamusega, aga kuidas see poolthäälte enamus siis tekkis, kui seis oli 4 : 4?

Aitäh! Tõesti, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 38 ütleb, et komisjoni otsuste vastuvõtmise korral on [vajalik] poolthäälte enamus. Kuna Riigikogu komisjonis ei olnud ülekaalu, et seda eelnõu toetada, siis oli riigikaitsekomisjoni seisukoht seda mitte toetada, kuna toetamiseks ei olnud rohkem poolthääli, kui oli vastuhääli.

Suur tänu! Palun olla kiirem teinekord, Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Ajendatuna pinginaabri küsimusest: kui oleks küsimus püstitatud teistmoodi, siis oleks see eelnõu leidnud komisjoni toetuse – kas ma saan õigesti aru?

Oleksitest mina siin riigikaitsekomisjoni esindajana ei räägi. Riigikaitsekomisjonis pandi hääletusele küsimus, kas seda eelnõu toetatakse. Sellel oli 4 poolthäält ja 4 vastuhäält. Kuna 4 ja 4 on sama suured arvud, siis poolthäälte enamust ei saavutatud ja seda eelnõu ei toetatud.

Suur tänu, hea ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh!

Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esindaja Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Paluks lisaaega.

Palun, kaheksa minutit!

Mul on kolleeg Alar Lanemani pikale ja põhjalikule ettekandele tegelikult raske midagi lisada, aga ma siiski käsitlen kolme aspekti. Esiteks, kuidas kunagi see otsus ametite ühendamise kohta tehti. Teiseks võrdlen natuke Siseministeeriumi ja Kaitseministeeriumi struktuuri ning käsitlen meie riigi juhtimise kontseptuaalseid probleeme. Ja lõpuks räägin ka teistest võimalikest lahendustest, kuidas me selle probleemi saaksime lahendatud. Ajaliselt toimus nende ametite, politsei ja piirivalve ühendamine, kes on oma funktsioonilt küllaltki erinevad, enne, kui algas Krimmi annekteerimine ja Donbassi sõda, ehk enne 2014. aastat. See oli pärast meie NATO-sse astumist ajajärk, kui NATO üldine ohuhinnang ja käsitlus oli see, et Venemaa on partner ega kujuta meile tõenäoliselt pikas perspektiivis sõjalist ohtu. See käsitlus, nagu me oleme kõik aru saanud, oli ekslik. See oli võib-olla põhiline argument, millele toetuti, kui see ühendamisprotsess algatati ja kaks niivõrd erineva funktsiooniga ametit kokku pandi. Aga täna me peame kõik tunnistama, et see otsus oli viga, mis tuleks parandada viisil, teisel või kolmandal. Ja see viis, mille me oleme siin välja pakkunud, on üks ja võib-olla kõige põhimõttelisem ja selgem nendest viisidest. On tekkinud huvitav olukord, et Siseministeeriumis pandi kokku kaks täiesti erineva sisulise funktsiooniga ametit, aga samal ajal Kaitseministeeriumis on toimunud täiesti vastupidised protsessid. Kaitseministeeriumis on viimase aastakümne jooksul loodud uue asutusena kaitseinvesteeringute keskus, kes vastutab suure osa logistika eest ehk hangete ja infrastruktuuri majandamise eest Kaitseministeeriumi valitsemisalas. Ühe spetsiifilise funktsiooni jaoks tehti eraldi amet. Juba enne seda oli olemas teine eraldi amet, Kaitseressursside Amet, mis algselt oli mõeldud kutsealuste teenistusse kutsumiseks, personaliküsimuste lahenduste toetamiseks ja samal ajal veel sundkoormiste teostamiseks, millega see amet tegelikult kunagi tegelema ei hakanud. See funktsioon anti hiljem üle kaitseinvesteeringute keskusele. Te näete, et kaks eraldi ametit on moodustatud valitsemisalas, millel on suhteliselt kitsad, spetsiifilised funktsioonid, aga samal ajal on teises ministeeriumis, naaberministeeriumis täitsa suured funktsioonid omavahel kokku pandud. Tekibki küsimus, kuidas see on osutunud võimalikuks, et kahel ministeeriumil on niivõrd erinevad kontseptuaalsed lähenemised juhtimisele. Siin ma saan tsiteerida teist head kolleegi komisjonist, Meelis Kiilit, kes kogu aeg küsib põhimõttelisi küsimusi: visioon ja kontseptsioon – millest me mingis asjas lähtume? Kui neid ei ole või need ei ole arusaadavad või need on liiga erinevad, siis tekibki säärane olukord. Siin on riigi juhtimise küsimus: milline on meie riigis juhtimiskontseptsioon? Kuidas me erinevaid ministeeriume juhime ja kuidas seal funktsioonide jaotust korraldame? Kuidas on osutunud võimalikuks kaks niivõrd erinevat lahendust ühes ja samas riigis? Ma võin järeldada seda, et kontseptsioon ongi puudunud, et terviklikku juhtimiskontseptsiooni, kuidas me riigis ministeeriume ja riigiameteid juhime, ei ole olnud. Ja meil ei ole olnud võimekaid peaministreid, kes oleks suutnud nõuda säärase kontseptsiooni loomist, ammugi siis seda kontseptsiooni teostada. See ongi üks juurpõhjus niinimetatud silotornistumisele, mis on meie riigile iseloomulik. Seis on sellise juhtimisega sõna otseses mõttes halb ja vajab parandamist. Niivõrd erinevaid lahendusi ei tohiks kahes funktsioonide poolest naaberministeeriumis olla. Kuidas see kõik on aset leidnud ja mis on siis õige ja selge kontseptsioon? Õige ja selge kontseptsioon on see, et põhifunktsioonid peaksid saama täidetud. Kui meil on asutus, kus pannakse kokku kaks niivõrd erinevat funktsiooni nagu politsei ja piirivalve, on ju selge, et üks nendest funktsioonidest jääb teisejärguliseks, jääb tagaplaanile – paraku see on just piiri kaitsmine. Jah, piirivalvet me rahuajal teostame ja kolleeg Alar ütles siin edasi ka kiidusõnad kõigile ametnikele, kes seda tööd tublisti teevad. Aga seesama piiri kaitsmise funktsioon on jäänud lihtsalt kõrvale, kuna selle kontseptsiooni järgi, millega välja tuldi, ei peetud seda üldse tähtsaks või ei peetud selle täitmist vajalikuks, kuna Venemaa sõjalist ohtu ei nähtud piisavalt selgelt. Mis oleks lahendus juhul, kui käesolev eelnõu ei leia toetust ja me ei ole valmis minema seda teed, et iseseisvat piirivalvet taastada? Siis oleks lahendus see: sel juhul tuleb sõjaväestada kogu PPA, muuta kõik nii-öelda kombatantideks ja valmistada nad ette nii, et nad suudaks ka kriisis ja sõjaajal oma kohast rolli täita. Ka see lahendus on täiesti võimalik, seda enam, et relvastatud sisekonflikti oht ripub meil ju kogu aeg [pea kohal] ja sellega peaks politsei tegelema. Selge on see, et need isikud, "rohelised mehikesed" või keegi muu, kes seda teostaks, ei tuleks seda tegema kumminuia või Makarovi püstoliga, vaid pigem korduks sama stsenaarium, nagu me nägime Donbassis 2014. Seda me ei sooviks [näha]. Siin on [üks] lahendus, aga lahendusi on erinevaid. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu 274 kohta muudatusettepanekuid esitatud ei ole, seega võime minna eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Praeguse eelnõu hääletamise kohta on märgitud siia taha "Riigikogu koosseisu häälteenamus". Aga põhiseadus sätestab ära, milliste eelnõude puhul peab olema Riigikogu koosseisu häälteenamus. Antud juhul peaks kehtima põhiseaduse § 73 ja poolthäälte enamuse [nõue]. Ma palun järgida seadust.

Aitäh selle küsimuse eest! See oli meil vist isegi eile korraks Riigikogu juhatuses arutelu all. Põhimõte on tõesti see, et on teatud eelnõud, mille puhul on vaja koosseisu häälteenamust, ja on neid, mille puhul ei ole vaja. Juhatus lähtub sellest põhimõttest, mida juhtivkomisjon on öelnud. Juhtivkomisjon on antud eelnõu puhul öelnud – jutt on eelnõust 274 –, et eelnõu vajab Riigikogu otsusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust. Nii palju veel infoks, et kui komisjon seda arutas – jutt on riigikaitsekomisjonist –, siis see oli konsensuslik otsus. Lisaks on antud eelnõu puhul palutud õigus- ja analüüsiosakonna arvamust, milles on sarnaselt öeldud, et 274 OE vastuvõtmiseks on vaja Riigikogu koosseisu häälteenamust. Ma ütlen isiklikult ka oma positsiooni. Ma arvan, et kui õigus- ja analüüsiosakond nii arvab – kuigi see on loomulikult komisjoni lõppotsus –, siis on mõistlik sellest lähtuda. Ma tean, et komisjonidel on olnud ka teistsuguseid otsuseid. Palun, protseduuriline küsimus, Kalle Grünthal!

Aitäh teile selgituse eest! Aga küsimus on praegu selles – seda sai siin küsitud ka –, et millisest õigusnormist, ütleme, komisjon lähtub selle otsuse langetamisel. Sai seda eile küsitud, täna ma muidugi enam ei küsi, ma pean möönma seda, eks ju. Selle kohta vastust ei antud põhimõtteliselt. Me ei saa ikka niimoodi asju menetleda, et lihtsalt piisab sellest lausest, et komisjon otsustas, ja siis on asi klaar. Tegelikult peaks ikkagi järgima seadust ja viitama õigusnormile, mis annab sellised õigused, ütleme, teatud [otsuseid] langetada.

Aitäh! Ma vastan sellele küsimusele veel nii palju tulenevalt oma eelnevast kogemusest ka eelnevates koosseisudes: seda on tõesti arutatud ja – ma saan aru, et te küsite paragrahvi – lühidalt on mõte olnud see, et kui tehakse ettepanek Vabariigi Valitsusele, mis on otsuse eelnõu, ja see eeldab seadusemuudatust, siis minnakse Riigikogu koosseisu häälteenamuse peale. Kui see nii ei ole, siis on olnud vähemalt varasemalt juhatuse positsioon, et see ei nõua koosseisu häälteenamust. Nüüd on vaieldav koht see, missugune otsuse eelnõu nõuab koosseisu häälteenamust ja missugune ei nõua ning kes seda otsustab. Täna on juhatuse positsioon see, et lõpliku otsuse teeb juhtivkomisjon. Panen lõpphääletusele eelnõu 274. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Tulemusega 15 poolt, vastuolijaid ja erapooletuid ei ole, ei kogunud otsuse eelnõu 274 piisavalt toetust. Seega ei ole see vastu võetud ja langeb menetlusest välja. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.