Arupärimine riikliku tähtsusega kultuuriehitiste rahastamise kohta (nr 600)

Meie esimene päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Priit Sibula, Tõnis Möldri, Mart Maastiku, Helir-Valdor Seedri, Urmas Reinsalu ja Riina Solmani 7. veebruaril käesoleval aastal esitatud arupärimine riikliku tähtsusega kultuuriehitiste rahastamise kohta. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Priit Sibula. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Riigikontrolör! Head kolleegid! Kuigi esiuks fassaadil on täiesti töökorras ja mõistlik, on parlamendi kultuurikomisjon otsustanud külgmisse kiviseina raiuda uue ukse. Ma pean silmas seda, et meil on riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimekiri siin kokku pandud, aga selle asemel, et lisada sinna uus objekt, mille suhtes paistab olevat konsensus, nimekirja ja otsuse avamise asemel on otsustatud muuta [Eesti] Kultuurkapitali seadust ja hasartmängumaksu seadust. Selle teine lugemine siin parlamendis on läbitud ja eelnõu ootab kolmandat lugemist. Aga see ei ole kõige tähtsam. Küsimus, mis meil heade kolleegidega tekkis, on see. Parlamendi täiskogu on kiitnud heaks viis objekti, mis on pingereas. Parlamendi täiskogu on otsustanud, et kui mõni tagumine objekt saab enne valmis kui nimekirjas eespool olev, siis on kultuurkapitalil võimalik ka seda finantseerida, ilma et halveneks nimekirjas eespool oleva objekti [valmimine]. Nüüd parlamendi menetluses oleva eelnõuga tekitame me veel ühe võimaluse objekte lisada: delegeerime selle võimaluse arusaamatul põhjusel ministrile. Kultuuriminister saab teha ettepaneku, aga loomulikult peavad selle heaks kiitma kultuurkapitali nõukogu ja Riigikogu kultuurikomisjon. Kultuurikomisjon õnneks tegi ise sellekohase ettepaneku, et meie majast päris mööda see siiski ei läheks, vaid tulevikus saaksime järge pidada. Võib-olla ma olen parlamendis ainus lisaks neile viiele saadikule, kes selle arupärimise [minuga koos] esitasid, aga mul tekib küsimus, kas selles õiguslikus rägastikus on võimalik parlamendil [seda rahastamist jälgida]. Arvestame seda riiklikult tähtsate kultuuriobjektide nimekirja ja täiendavat nimistut, pluss seda, kui nimekirjas tagapool olev [ehitis] saab enne valmis. Kuidas täpselt neid objekte siis rahastama hakatakse? Kas on tagatud parlamendi tahte [järgimine], et need objektid, mis on eespool ja valmis, tõesti saavad rahastatud, või kuidas parlamendil see arusaam tekib? On rahastamisega seotud küsimused, kas parlament saab seda mõistlikul kujul jälgida ja kas riigi raha kasutatakse mõistlikult. Kolm küsimust on seotud rahastamisega. Neljas küsimus on selle kohta, mida ma seda arupärimist ette valmistades juhtusin nägema. Loomulikult ei ole parlament ja minister ainsad, kes saavad erinevaid kultuuriobjekte ritta panna, rahastada või realiseerida. Ühel õhtul oli "Aktuaalses kaameras" uudis, et üleminekufondi rahadega rahastab hoopis üks teine ministeerium täiendavalt Jõhvi filmilinnakut, rahvusvahelist filmikompleksi. Teadupärast on parlament viiendaks objektiks seadnud filmilinnaku Tallinnas, nii et meile tekib tulevikus filmiinimeste õnneks kaks võimalikku filmide tegemise kohta, Tallinnas ja Jõhvis. Meil on küsimus seoses sellega, kas need objektid on piisavalt läbi kaalutud, eriti see teine, mis ei ole parlamendi seatud, ja kas tulevikus on neid võimalik ülal pidada ilma täiendavalt maksumaksja vahendeid kaasamata. Sellised küsimused ja tänan riigikontrolöri juba ette. Aitäh!

Suur tänu! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli riigikontrolör Janar Holmi. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! 16. veebruaril esitas Priit Sibul mulle sama teemat puudutava kitsama fookusega kirjaliku küsimuse, millele ma 20. veebruaril ka vastasin. Võrreldes selle kirjaliku küsimusega sisaldab arupärimine lisaks teemat, mis puudutab Tallinna filmilinnakut ja Jõhvi filmistuudiote kompleksi, nagu Priit Sibul ka äsja viitas. Aga sellest räägin täpsemalt neljanda küsimuse juures, kõigepealt esimesed kolm küsimust. Esimene küsimus: "Kuidas on võimalik Eesti õigusaktide kohaselt rahastada täiendavat kultuuriehitist nõnda, et see ei mõjuta Riigikogu otsustega kinnitatud riikliku tähtsusega kultuuriobjekti valmimist?" Küsimus on seotud sellega, et arupärimises viidatud eelnõu kohaselt võib Eesti Kultuurkapitali nõukogu kultuuriministri ettepanekul ja piisava hulga raha olemasolu korral lisaks Riigikogu kinnitatud riiklikult tähtsatele kultuuriehitistele otsustada ühe riikliku tähtsusega kultuuriehitise rahastamise, kui see ei mõjuta Riigikogu kinnitatud riikliku tähtsusega kultuuriehitiste valmimist. Seletuskirjas on selgitatud, et kultuurkapitalil on kogunenud ja kogunemas raha, mida saaks kasutada teiste kultuurile oluliste ehitiste arenduseks ja rekonstrueerimiseks. Seletuskirjas prognoositakse kultuurkapitalile selleks otstarbeks laekuva raha kasutamata jääki 2032. aastaks kokku circa 69 miljonit eurot. Prognoositava jäägi puhul tuleb arvestada, et ühelt poolt on võimalik, et Riigikogu otsustatud kultuuriehitised ei valmi seletuskirjas prognoositud ajakava kohaselt ning jääk võib osutuda veel suuremaks, aga teiselt poolt on risk, et Riigikogu objektid kallinevad või on Riigikogu otsuses nimetatud objektide ehitamist võimalik alustada seletuskirjas olevas tabelis märgitust varem. Sellisel juhul võib see jääk osutuda väiksemaks. Küsimus, kas täiendava kultuuriehitise rahastamine võib mõjutada Riigikogu otsustega kinnitatud riikliku tähtsusega kultuuriehitise valmimist, tekib teisel juhul, kui objektid kallinevad või kui Riigikogu otsuses nimetatud objektide ehitamist on võimalik varem alustada. Minu hinnangul ei takista täiendava kultuuriehitise lisandumine Riigikogu otsusega varem kinnitatud kultuuriehitiste valmimist juhul, kui see ei lükka edasi nende ehitamise algust ega pikenda nende ehitamise aega. Järeldan, et kultuuriministri esitatava täiendava kultuuriobjektiga seotud toimingud, olgu selleks näiteks planeerimine või ehitustegevus, peatatakse, kuni langeb ära põhjus, mis takistas mõne Riigikogu kinnitatud nimekirjas oleva objekti edenemist. Samas tuleb arvestada, et sellise olukorra tekkides võib niinimetatud täiendava kultuuriobjekti ehituse peatamine osutuda keerukaks ja ülemäära kulukaks ning võib [juhtuda], et majanduslikult otstarbekam on jätkata ikkagi niinimetatud täiendava kultuuriobjekti ehitust. Teine küsimus: "Kas Riigikogul on [teie arvates] võimalik jälgida ja tagada, et kõigepealt saavad realiseeritud ja rahastatud Riigikogu otsusega kinnitatud ehitised? Millised peaksid olema mehhanismid parlamentaarses järelevalves, et tagada parlamendi otsuse täitmine?" Eelnõuga pannakse kultuurkapitali nõukogule kohustus esitada Riigikogule kord aastas kirjalik aruanne otsustatud riikliku tähtsusega kultuuriehitiste ehitamise kohta. Muude meetmetena on Riigikogu liikmel kasutada tavapärased seaduses ettenähtud võimalused teavet saada, näiteks arupärimise või kirjaliku küsimuse esitamine kultuuriministrile. Juhin tähelepanu, et Riigikogu komisjonil on Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt võimalik saada Vabariigi Valitsuselt ja täidesaatva riigivõimu asutustelt oma tööks vajalikke andmeid ning kutsuda komisjoni teavitamiseks ja nõustamiseks komisjoni istungile osalema valitsusasutuste ametnikke ja teisi isikuid. Kolmas küsimus: "Loodava seadusemuudatusega delegeerib Riigikogu põhjendamatult oma otsustusõiguse ministrile. Selle tulemusena tekib kaks nimekirja, kus üks on Riigikogu poolt kinnitatud kultuuriobjektid, ja teine kultuuriministri ettepanekul kultuurkapitali poolt rahastatavad kultuuriobjektid. Kuidas on Eesti õigusaktide kohaselt võimalik parlamendil või parlamendi liikmel tagada, et rahastamine toimub vastavalt parlamendi otsusele kui rahastaja on Kultuurkapital?" Riigikontrolörina ei saa ma anda hinnangut sellele, kas otsustusõiguse andmine ministrile on põhjendatud või põhjendamatu. Riigikogul on võimalik Eesti Kultuurkapitali seadust muutes otsustada erinevate viiside üle kultuuriehitiste jaoks laekunud summade jagamisel, sealhulgas praeguses eelnõus esitatud kujul. Küll aga oleks menetlusökonoomia seisukohast Riigikogul olnud soovi korral võimalik eelnõuga soovitud eesmärk saavutada ka lihtsamalt ja väiksema menetlusvaevaga. Eelnõu seletuskirja kohaselt tehakse muudatused riiklikult tähtsate kultuuriehitiste rajamise otsustusprotsessis selleks, et luua võimalus Eesti Rahvusringhäälingu uue telemaja ehitamiseks. Selle eesmärgi täitmiseks oleks piisanud sellest, kui Riigikogu oleks oma otsusega täiendanud riiklikult tähtsate kultuuriobjektide pingerida uue objektiga: Eesti Rahvusringhäälingu uue telemajaga. Seletuskirja kohaselt tehakse muudatus selleks, et lisanduva objekti saaks lisada kultuurkapitali nõukogu otsusega kiireloomuliselt. Samas on eelnõus kavandatud tee telemaja nimekirja lisamiseks olnud mitmest võimalikust pigem just aeganõudvam. Mis puutub küsimuses viidatud kahe nimekirja teemasse, siis jah, kui seaduse muutmise asemel oleks Riigikogu valinud oma 2021. aastal kinnitatud pingerea täiendamise variandi, oleks välditud viidatud olukorda, kus tekib senisest erineva staatusega kultuuriobjekt, mille puhul tuleb järgida Riigikogu otsustatud kultuuriobjektidega võrreldes eri režiimi [ja jälgida], kas täiendav kultuuriobjekt takistab või ei takista Riigikogu otsusega kinnitatud riikliku tähtsusega kultuuriehitiste valmimist [ning kui jah, siis] millisel juhul. Lisaks toob eelnõus kavandatav kaasa olulise muutuse selles, mis tasandil otsustatakse, mis objekt on riiklikult tähtis ja mis mitte. Alates 1996. aastast on kavandatava riiklikult tähtsa kultuuriobjekti staatuse andnud Riigikogu. Eelnõu vastuvõtmise korral [valib] Riigikogu kultuurikomisjonile heakskiitmiseks ja kultuurkapitali nõukogule otsustamiseks esitatava riiklikult tähtsa kultuuriobjekti kultuuriminister. Riigikontroll on leidnud senise kogemuse pinnalt, et selguse ja läbipaistvuse huvides võiks eelistatav praktika olla selline, mis aitaks vältida samalaadsete otsuste tegemisel või rahastamisel dubleerivate mehhanismide kasutamist. Aga veel kord rõhutan, et sellise valiku tegemise õigus Riigikogul loomulikult on. Neljas küsimus: "Riigikogu on teinud otsuse rahastada filmilinnakut, ühte seaduses nimetatud viiest objektist. Nüüd on selgunud, et üleminekufondi vahenditest hakatakse rajama Jõhvi rahvusvahelist filmistuudiote kompleksi […]. Kas Teie hinnangul on avalike vahendite otstarbeka kasutamise seisukohalt põhjendatud erinevatest allikatest avalike vahendite suunamine erinevate filmilinnakute rajamisse Eestis? Kas Teil on andmeid, milliseks kujunevad nende rajatiste ülalpidamiskulud ja kas tulevikus peab neid avalikest vahenditest ülal pidama?" Riigikontrolli andmetel ei ole Jõhvi rahvusvahelise filmistuudiote kompleksi ehitamise rahastamise otsust veel tehtud. Otsus sünnib meile antud info kohaselt märtsis või aprillis. Küll on aga majandus- ja [infotehnoloogia]minister kinnitanud jaanuari lõpus Ida-Virumaa inkubatsiooniteenuste programmi, mis on osa tervikprogrammist, millega luuakse Jõhvi kaks inkubatsioonikeskust filmitööstuse produktsiooni tugiteenuste jaoks ning digitaalsete multimeediateenuste arendamiseks. Riigikontrollil puuduvad andmed, mis võimaldaksid selle lühikese aja jooksul analüüsida, kas avaliku raha toel on mõistlik ehitada Eestis üks filmilinnak, kaks filmilinnakut, kuus või suisa kaheksa. Kultuuriministri vastusest nähtub, et seda pole analüüsinud ka Kultuuriministeerium. Kultuuriminister viitas vastuses meile, et Kultuuriministeerium ei ole kaasatud Jõhvi filmilinnakut puudutavate otsuste tegemisse, mis on kummaline. Samas selgitas kultuuriminister Riigikontrollile, et Tallinna filmilinnaku ja Jõhvi filmistuudiote kompleksi rajamine on teineteist toetavad projektid. Piiratud ressursside tingimustes oleks riigikontrolöri hinnangul Kultuuriministeeriumil hädavajalik teha selline analüüs enne avaliku rahaga teise filmilinnaku ehitamise toetamist. Aga seda, kas eri allikatest avaliku raha suunamine erinevate filmilinnakute rajamiseks on põhjendatud, saab hinnata ka Riigikogu ise, kes on kinnitanud riikliku tähtsusega kultuuriehitiste nimekirja. Riigikogu võib ja saab kaaluda, kas Tallinna filmilinnaku äriplaanis toodud põhjendus, et Eestis puudub kaasaegne filmistuudiote kompleks, oli Tallinna filmilinnaku riikliku tähtsusega kultuuriehitiste nimekirja lülitamisel otsustavaks argumendiks ning kas muutunud asjaolud tingivad nimekirja muutmise vajaduse. Riigikogu kultuurikomisjon saab kaaluda Tallinna filmilinnaku uuendatud äriplaani väljaküsimist, kus on hinnatud Jõhvi filmistuudiote rajamise mõju konkurentsisituatsioonile. Jõhvi filmistuudiote teostatavuse ja tasuvuse analüüs on arupärimisele vastamise ajal veel väidetavalt koostamisel ja selle kohta mul infot ei ole. Riigikontrollile kättesaadavatest materjalidest stuudiote ülalpidamiskulude suurus ei selgunud. Kultuuriminister on meile selgitanud, et Kultuuriministeerium ei plaani luua toetusprogrammi filmilinnakute tegevuskulude toetamiseks ning Tallinna filmilinnaku puhul on lähtutud eeldusest, et see toimib ilma riigi tegevustoetuseta. Saame seda kõike praktikas näha. Tänan!

Suur tänu! Teile on päris mitu küsimust. Tõnis Lukas, palun!

Aitäh põhjaliku vastuse eest! Minu hinnangul ei puutu Ida-Virumaale kohaliku programmi [rahastusega] täiendava filmilinnaku tegemine otseselt sellesse eelnõusse või õigemini ei häiri kuidagi neid otsuseid, mis on Riigikogus juba tehtud. Loodame, et mõttetut dubleerimist ja rahalist koormust riigile ei tule. Samuti ma usun, et kõrvaltee, mis on loodud justkui kuuendale objektile selle menetluskäiguga, mis siin [eelnõus] antakse, on tegelikult järgmistele objektidele – seitsmendale, kaheksandale ja nii edasi – suletud. Sellest oleme saanud aimu kultuurkapitali analüüsist, et raha järgmistele objektidele lihtsalt ei ole. Aga mul on küsimus. Te mainisite, et kultuuriminister esitab kultuurkapitali nõukogule oma ettepaneku. Seaduseelnõus on kirjas, et seda saab teha siis, kui kultuuriminister on esitanud selle eelnevalt heakskiitmiseks Riigikogu kultuurikomisjonile. Kas kultuurikomisjonil on sisuliselt vetoõigus?

Kui eelduseks on kultuurikomisjoni heakskiit, siis ma kujutan küll ette, et [ilma selleta] ei ole võimalik liikuda objektiga edasi järgmisele tasemele ehk Eesti Kultuurkapitali nõukogu juurde. Mis puudutab seitsmenda või kaheksanda objekti lisamist, siis see võimalus on eelnõus antud. Kui see vastu võetakse, siis on olemas võimalus lisada seitsmes või kaheksas ehitis, kui ei teki küsimust, kas see on praktiliselt teostatav. Ma juhin tähelepanu ka sellele, et teatavas mõttes võtab selle täiendava kultuuriobjekti lisamine Riigikogult tulevikus ära võimaluse lisada ise sellesse Riigikogu kinnitatavasse nimekirja täiendavaid objekte.

Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Kui me oleksime valinud teie nimetatud lihtsama tee veel ühe olulise kultuuriobjekti finantseerimiseks kultuurkapitali kaudu, oleksime me pidanud avama kogu [nende kultuuriehitiste] nimekirja, mis esialgse viie objekti hulka ei mahtunud. Me kaalusime seda tõsiselt. Kas teie hinnangul oleksime me siiski võinud eelnevad taotlused kõrvale jätta ja kas see tõesti poleks riivanud kõrvalejäänud projektide esitajate õigusi?

Aitäh! Ma arvan, et Riigikogul oleks olnud võimalus kuulutada välja uus ring ja otsustada viisil, nagu ta õigeks peab, sealhulgas lisades uue projekti. Praegu toimub tegelikult see, et Riigikogu teist teed pidi annab nagunii kultuuriministrile suunise Eesti Rahvusringhäälingu telemaja ehitamiseks. Ma arvan, et palju lihtsam oleks olnud teha seda selgelt nimekirjas, kus see oleks olnud läbi arutatud. Aga nagu ma ka vastuses ütlesin, ma ei saa öelda, kas see on õige või vale. Riigikogul on võimalus valida ka see tee.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh, austatud riigikontrolör, ülevaate eest ja vastamast! Mu küsimus on võib-olla retooriline, sest ma olen suuresti teiega ühte meelt. See Riigikogu otsus, mida me siin kaalume ja kavatseme ellu viia muudatusena, ei ole minu arvates mõistlik ega praktiline ja tekitab ka mitmeid juriidilisi küsimusi. Pärast selle jõustumist tekib olukord, kus meil on kahte tüüpi riikliku tähtsusega küsimusi: ühed, mis kinnitatakse Riigikogu suures saalis, ja teised, mis [liiguvad] teist teed mööda ja lõpevad komisjonis. Nagu rahvatarkus ütleb: mida tihedam sõel, seda rohkem auke. Minu arust tekib siin ka rohkem probleeme ja küsimusi. Ja nii nagu te oma vastuses ka ütlesite, suurel saalil ei ole selle loogika kohaselt siis enam õigust midagi juurde lisada ehk me ise vähendame Riigikogu suure saali võimalusi. Mis te arvate, kas selline praktika on iseenesest ka riigi efektiivsuse ja raha kasutamise mõistlikkuse seisukohalt mõistlik?

Teie aeg!

Ma väga vabandan! Seda enam, et avatud on ka seitsmes, kaheksas ja üheksas objekt, ja mitte ainult raha [olemasolu korral], vaid ka [juhul, kui] esimest näiteks ei saa realiseerida, mis võib olla täiesti tõenäoline.

Ma veel kord ütlen: riigikontrolöri positsioonilt ei taha ma põhjendatusele hinnanguid anda, see on Riigikogu valik, kuidas ta täpselt lahenduse leiab. Aga vaieldamatult – nagu ma ka ütlesin oma vastuses, millele te viitasite – on tegemist teatavas mõttes paralleelsüsteemi loomisega. Tõepoolest, väärtus, mida ma ka kodanikuna näen, on see, et Riigikogu on see, kes on öelnud 1996. aastast, mis on riiklikult oluline objekt, ja see on sellele objektile nii-öelda selle tähenduse andnud. Nüüd viiakse see otsustustasand teise kohta. See on see valik, see on selle suure saali valik.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud riigikontrolör! On selge, et lisaobjekt ei tohiks tekitada kahjustust, [mis takistaks] teiste riiklikult tähtsate kultuuriobjektide valmimist. Te ise ka mainisite oma vastustes, et ehitistel on kombeks kallineda, ehitushinnad lähevad iga aasta järjest kallimaks. See tähendab seda, et kui nüüd võetakse üks objekt kusagilt kõrvalt vahele – ilmselgelt riigi rahakott on ikkagi teatud suurusega ja RES‑is on ette nähtud mingid kulud sellele –, siis järelikult [teiste] objektide jaoks lihtsalt raha ei jätku. Kas kaalusite ka seda, et oleks mõistlik see raha, kui juhuslikult ei ole midagi ehitada, kanda järgmisse aastasse, et see jääks ootama seda objekti, mis on võimalik siis valmis ehitada?

Aitäh! Selle eelnõu seletuskirjas on viide sellele, et on kogunenud raha, mida oleks mõistlik kasutada olukorras, kus palju objekte vajab investeeringut. Tõepoolest, üks variant on hoida kinni sellest viiesest nimekirjast ja koguda raha nende objektide jaoks. Teine variant, mida ma ei vaidlusta ka kuidagi, ei saagi vaidlustada, on see, et tõepoolest, kui ressurss on kogunenud, siis – et kultuuri mõttes võimalikult kiiresti väärtust luua ja et ka raha väärtus ei väheneks – on kindlasti mõistlik mõelda, kuidas raha võimalikult kiiresti käibesse anda.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Mul on küsimus sellesama kolmanda teema kohta, mõneti nagu see küsimus, mida küsis hea kolleeg Signe Kivi. Ta õigustatult mainis, et kultuurikomisjonis on arutatud seda võimalust, mida mina ette panin ja mida teiegi oma vastuses ütlesite, et lisada ise rahvusringhäälingu telemaja kompleks [nimekirja], aga et siis tekkis kõhklus, sest teiste objektide [esitajatel] võib tekkida õigustatud ootus, et miks neid ei saa [kaaluda]. Mul on küsimus: kas selle tee puhul, mille parlament on praegu valinud, ei teki nendel mingit õigustatud ootust? Kui me tegeleme kõrvalustega, kas siis nende ülejäänud objektide puhul, mis jäid sealt välja, ei ole nüüd mingit probleemi teie hinnangul?

Aitäh! Ma ei näe otseselt, et oleks selline kustumatu õigustatud ootus selle eelmise protsessi puhul, sellepärast et otsused tehti selle protsessi raames ära, olukord on muutunud ning kui Riigikogu otsustab ja suudab ära põhjendada, miks see valik tehakse ühe objekti suhtes, siis ma arvan, et selle otsuse saaks teha. Liiati Riigikogu praegu ise selles seletuskirjas selgelt viitab, et see objekt on rahvusringhäälingu telemaja. Nii et tegelikult nii-öelda tagaukse kaudu antakse ikkagi selge suunis kultuuriministrile, missuguse objektiga tuleb siia tulla. Ma ütleksin isegi nii, et mulle on mõistetavam olukord, kus Riigikogu on see, kes otsustab ühe objekti [lisamise], kui see, et täitevvõimu tasandil tuuakse ilma konkurssi läbimata välja üks konkreetne objekt. Ma arvan, et täitevvõimu puhul on eriti oluline, et tekiks valik. Antud juhul tuleb küll tunnistada, et kuna seletuskiri ütleb selgelt, missuguse objekti jaoks see skeem luuakse esimeses järjekorras, saab kultuuriminister võtta seda ka oma suunisena. Loomulikult, seletuskiri ei ole lõpuni siduv.

Aitäh! Hea kolleeg Signe Kivi, arupärimiste puhul võib iga Riigikogu liige esitada ühe suulise küsimuse. Teil on võimalik osaleda ka läbirääkimistel. Lugupeetud riigikontrolör, rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Priit Sibula. Palun!

Aitäh! Esmalt suur tänu riigikontrolörile nende vastuste eest! Selle arupärimisega olid päris veidrad lood juba algusest peale. Esiteks, kui me selle arupärimise üle andsime, siis minu selja taga olev Riigikogu esimees otsustas, et tegemist ei ole arupärimisega, vaid selle sisu vastab kirjaliku küsimuse paragrahvile, ja soovitas mul teha kirjaliku küsimuse. Kirjaliku küsimuse, nii nagu riigikontrolör ütles, ma ka tegin, aga veidi muutsime seda. Ma arvan, et see teema on igati arutelu ja arvamuse vääriline, see väärib siin parlamendi ees arutamist. Nagu sellest veel vähe oleks, kui see sai üle antud ja menetlusse võetud, siis tekkis kultuurikomisjoni inimestel mure. [Nad palusid], et äkki me saaksime selle arupärimise tagasi võtta, sest parlamendi kultuurikomisjon on [eelnõu] teise lugemise juba ette valmistanud ja võib-olla riigikontrolör annab sihukesi vastuseid, et selle menetlusega on raske edasi minna. See tundus juba päris müstiline ja veider arusaam, et võib-olla ei olegi parlamendisaadikutel mõistlik teada saada, mida keegi selles küsimuses arvab. Siis võttis selle arupärimise teema üles ka rahvusringhääling, see puudutas neid filmilinnakuid. Sealt küsiti minu käest, mis see arupärijate mure on: kuivõrd Jõhvi filmilinnaku puhul ei ole üldse tegemist eelarveliste vahenditega, vaid vahendid tulevad Euroopa Liidust, ei ole ju muret. Vot sihukestele küsimustele ma ei oska head vastust anda, sest minu meelest võiks kogu raha, mis Eestisse tuleb, käsitleda nõndaviisi, et see on mõistlik. Absoluutselt, ma saan aru, et filmiinimeste jaoks on need mõistlikud. Nii nagu ütles riigikontrolör, Kultuuriministeeriumit pole Jõhvi filmilinnaku arutelusse ja rahastamisse kaasatud ja nad pole seda analüüsinud. Küll aga ütlesid nad, et tegemist on mõistliku asjaga ja [midagi see] ei dubleeri. See jääb mulle veidi hõredaks: pole kaasatud ega analüüsitud, aga osatakse arvata, et see ei dubleeri ja on igati mõistlik. Ma tahaksin selle [seisukoha põhjendust] näha, aga ju ma pean siis jätku tegema ja sellel teemal kultuuriministriga edasi kõnelema. Nüüd see peamine põhjus, miks seda seadust muudetakse sel viisil. Ma pigem olen nõus [osa] kolleegidega ja riigikontrolöriga, mulle tundub ka, et oleks õige, kui parlament oleks otsustanud ise rahvusringhäälingu telemaja kui täiendava objektiga tähtsate kultuuriobjektide nimekirja täiendada. Minu meelest ei ole see kõrvalukse tegemine mõistlik ei finantseerimise mõttes ega ka selles kontekstis, et rahvusringhääling on juba olnud eelarvestrateegias rahaliste vahenditega sees. Tõsi küll, teiste objektide kallinemise tõttu võeti justkui ajutiselt need vahendid ära ja eraldati need rahvusraamatukogule, aga lubati, et rahvusringhäälingu telemaja on igal juhul prioriteet ja need vahendid leitakse. See kõrvaluks ei ole minu meelest rahvusringhäälingu telemaja vääriline. Mil viisil ja kuidas see finantseerimine [toimuma] hakkab? Me teame, et rahvusringhäälingu telemaja objekt on nendest kultuuriobjektidest siis, kui see seaduseks saab, üsna kaugele jõudnud ja see saab eelduslikult finantseerimise peale. Seetõttu jääb ülejäänud nimekirja kontekstis küsimus, kunas ja kuidas need [ehitised] valmis saavad. Kindlasti on kultuurkapitalil päris palju planeerimistööd, millistes etappides, millisel perioodil kui palju finantse nendele objektidele välja anda nõndaviisi, et ei [rikutaks] parlamendi kinnitatud nimekirja ja reegleid. Nii et ma soovitan, head saadikud, meil enne, kui seda seadust kinnitama minnakse, veel korra mõelda, kas see on kõige mõistlikum tee. Ja igal juhul soovin ma, et me jälgiksime, et maksumaksja vahendeid kasutataks kõige mõistlikumal viisil. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Järgmisena palun siia Riigikogu kõnetooli Tõnis Lukase. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head külalised! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Selle seadusemuudatuse kohta muudatusettepanekuid teise lugemise eel ei tulnud. Võib siis öelda, et nii seletuskiri kui ka üldine seaduseelnõu lähenemine leidis aktsepteerimist kõigis fraktsioonides. Sellel on oma eellugu, nii nagu siin ka küsija ütles ja oma kõnes üle rõhutas. Eelloos on väga suur roll Riigikogul, Riigikogu suurel saalil, aga on ka üldine taust, kuidas meil on üldse riiklike suurte tähtsate kultuuriobjektide puhul otsuseid langetatud ja millised on olnud prioriteedid. Võib öelda, et ka sel hetkel, kui Riigikogu otsustas mõni aasta tagasi viis suurt kultuuriobjekti plaani võtta, oli olemas kaks nimekirja. Üks nimekiri oli objektidest, mis olid valitsuse investeeringute kavades ja mille puhul valitsus eelarvestrateegias kinnitas, et need lähevad ehitusse. Ja teine oli see, mille Riigikogu siin tegi. Need välistasid teineteise, sest neid objekte, mis olid valitsuse tegevuskavas, Riigikogu kultuurikomisjon arutusele ei võtnud. Neid ei saanud [komisjonile] esitada, konkureerimaks teiste objektidega ja moodustamaks sellist üldnimekirja, kuna Riigikogu kultuurikomisjonil oli tollal lähenemine, et need on juba riiklikult rahaga kindlustatud asjad ning tehakse need objektid, [mille vastu] on tõepoolest suur avalik huvi, ja need esitatakse täiendavalt. Ka praegu tekkis nendel kultuurikomisjoni inimestel, kes mõtlesid välja selle võimaliku lähenemise, kartus, et kui hakatakse uut konkurssi tegema, siis võib esiteks nendel, kes olid eelnevalt taotluse esitanud ja kes viie hulka ei pääsenud, tõepoolest tekkida õigustatud ootus, et nad peaks automaatselt lülituma ka [konkursi] teise vooru. Teiseks tekkis olukord, kus – teades, et praegu on kultuurkapitalil vahendeid pisut üle, ja olles informeeritud, et Eesti Rahvusringhääling ootab signaali, et ehitust alustada, kõik muud ettevalmistustööd on tehtud – leiti, et tulla saali uue konkursiga oleks olnud aeganõudev tee. Ma olen nõus, et lõpuks on mitmel põhjusel see [menetlus kauem] kestnud, kaasa arvatud sellepärast, et [Eesti] Kultuurkapitali seaduse ja hasartmängumaksu seaduse muutmisse otsustati lülitada veel üks teema ehk kultuuriinimeste sotsiaalsed garantiid – neid on arutatud pikemalt. Tegelikult on selle eelnõu vastuvõtmine ka viibinud ja muu tee oleks võib-olla hoopis kiirem olnud. Aga ma kindlasti rõhutan üle, nii nagu ka eelkõneleja, et arupärijate esindaja ütles, et ei ole kahtlust selles, et rahvusringhäälingule on oma hoonet vaja. Siin oli isegi nii suurejooneline võrdlus, et seda on nii väga vaja, et see ei vääri nii-öelda teise konkursiga solkimist või niisugust kõrvalteed, seda peaks suurelt ja ausalt [tegema]. Nii et seda objekti on vaja. Kui nüüd mõelda, et kultuuriministrile antaks selle seadusemuudatusega tegelikult võimalus tulla kõigepealt mingi teise objektiga … Palun lisaaega.

Kolm minutit lisaaega, palun!

… siis eeldus on, et ta sellega ei tule, kuna juba seletuskirjas on räägitud ERR‑i stuudiote maja vajadusest. Aga riigikontrolöri, riigi peakontrolöri seisukohast sain ma aru, et praegune seaduse formuleering, et kultuuriminister vajab oma seisukohaga edasi töötamiseks ehk sellega kultuurkapitali nõukokku minekuks kultuurikomisjoni heakskiitu, tähendab seda, et ta ei saa tegelikult ilma selleta, ühesõnaga, ilma Riigikoguta otsust langetada. Kas Riigikogu kultuurikomisjon on piisav tase? Kindlasti on see madalam tase kui see saal, aga päris mitmeid asju on siin nii lahendatud. Mitmete tähtsate riiklikus funktsioonis olevate kandidaatidega minnakse ainult komisjoni tasemele, mitte ei tulda saali. Niisugust Riigikogu kaasamist natuke madalamal tasemel on eelnevalt ka kasutatud. Nii et ma arvan, et antud juhul on täiesti selge, et selle seaduse heakskiitmisel – ütlen veel kord, et muudatusettepanekuid ei olnud ja oli üldine heakskiit, et see võiks olla Eesti Rahvusringhäälingu hoone – ei avane tegelikult reaalselt kõrvalkanalit, sest seaduseelnõusse on kirjutatud, et järgmist objekti saab sama menetlusega kultuuriministri ja Riigikogu kultuurikomisjoni kaudu töösse võtta siis, kui eelmine on maha makstud. Kultuurkapitali jutu ja informatsiooni järgi võib öelda, et praegu on see niisugune seisev raha arvestuslikult piisav ka siis, kui need objektid, mis juba on otsustatud Riigikogu suures saalis, lähevad pisut kallimaks. Pikas perspektiivis ei ole näha, et nüüd kaheksa aastat järgmist ERR‑i maja kultuurkapitali kaudu maha makstaks ja pärast seda oleks siis, ütleme, probleeme nende objektidega, mis praegu suures nimekirjas on, et nendeni ei jõuaks või et nende raha keegi ära sööks. Teiseks ei ole probleeme ilmselt ka sellega, et tõenäoliselt sellist raha enam ei ole, järelikult seitsmendat ja kaheksandat objekti ei tule. Kui kultuurkapitali informatsiooni arvestada, siis võib öelda, et niisugust täiendavat kanalit, mis hakkaks seda täiel määral torpedeerima ja moodustaks täieliku alternatiivi Riigikogu suures saalis otsustatud kultuuriobjektide viiesele nimekirjale, ei tule. Jah, praegu on mindud mitmete käikudega niisuguse eelnõu koostamise teed kultuurikomisjonis. Tõenäoliselt saab see ka seaduseks ja tõenäoliselt ei ole siis enam takistusi Eesti Rahvusringhäälingu stuudiote kompleksi ehitamisel. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra riigikontrolör soovib sõna? Ei soovi. Ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie esimese päevakorrapunkti käsitlemise. Enne kui me läheme teise päevakorrapunkti juurde, on Rain Epleril käsi püsti, küsimus istungi läbiviimise protseduuri kohta.

Aitäh! Minul on küsimus päevakorra kohta selle nurga alt, et juba enne neid täna siin tehtud muudatusi ei olnud tegelikult tänase päeva käsitletavate teemade hulk liiga suur. Ma vaatasin üle, et ma olen 17. jaanuaril saatnud kliimaministrile arupärimise. Kõigepealt pani mind imestama, et infosüsteemis on vastamise tähtajaks pandud 7. märts, mis ületab pikalt igasuguseid tähtaegu, aga ka 7. märts on juba möödas. Esimene küsimus on see, milles on probleem, et kliimaminister meil siin vastamas ei ole. Ja teine on lihtsalt selline mõte, et kui Riigikogu juhtkond annab nii ministeeriumi ametnikele kui ka ministritele edasi sellise tunde, et vastake siis, kui tahate, siis see Riigikogu tööle küll kuidagi hästi ei mõju. Selline küsimus ja märkus.

Hea kolleeg! Vastan teile. Kui te olete tähelepanelikult jälginud, [siis teate, et] me oleme siin igal esmaspäeval ikka väga palju arupärimisi vastu võtnud, neid arupärimisi on olnud võrdlemisi palju. Kui neid võetakse ka kamaluga tagasi, siis on äärmiselt keeruline tööd planeerida, sest arupärimine eeldab kokkulepet ministri ja arupärija vahel. Seetõttu on see kokkuleppimise protseduur kindlasti keeruline. Aga kui te olete tähelepanelikult jälginud, siis [olete näinud, et] kõikide nende arupärimised, kes on tagasi võtnud oma eelmise aasta maikuus esitatud arupärimised, mille sisu on olnud rohkemal või vähemal määral obstruktiivne, on kõik ilusasti vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele õigeaegselt päevakorda jõudnud. Ma usun, et ka teie arupärimine jõuab siia üsna pea. See on minu väga selge ja konkreetne vastus. Ma loodan, et ma ei pea hakkama teiega siin rohkem selle teema üle vaidlema. Kui kogu aeg võetakse arupärimisi ka tagasi, siis on Riigikogu juhatusel äärmiselt keeruline Riigikogu istungit ja arupärimistele vastamist planeerida. Meil on korduvalt tekkinud ka arupärimiste puhul arutelu võimatus. Kindlasti on sellistel puhkudel olnud Riigikogu täiskogu töö planeerimine raskendatud. Rain Epler, ma saan aru, et rohkem küsimusi ei ole. On üks küsimus veel. Jaa, palun, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Ma sellepärast [esitasingi] küsimuse hästi rahulikus tempos ja selgitasin natuke ette, et püüdsin vältida sellist retrospektiivset arutelu. Siis olekski saanud kohe tegeleda selle küsimusega, et päevakorra kavandis oli tänaseks viis punkti, lõpuks üks langes välja, ja langes väga selgelt välja sellepärast, et sisuliselt on olukord võrreldes möödunud aasta maiga muutunud. Veel kord, 7. märts oli märgitud infosüsteemis sellele konkreetsele arupärimisele vastamise tähtajaks, see sai mööda eelmisel neljapäeval. Mu küsimus oli selle kohta, et minuga ei ole ka keegi ministeeriumist ühendust võtnud, et seda tähtaega pikendada. Milles probleem on? Ja siis teie jutt selle kohta, et kuna me tegime kevadel obstruktsiooni, siis nüüd te karistate meid ja vaatate, millal te meie arupärimised [päevakorda] panete. Ma ei tea, kuidas see läheb kokku Riigikohtu jutuga sellest, et saadikute õigusi ei peaks siiski piirama, arendades enda peas põhjenduseks mingisuguse konstruktsiooni. Püsime teemas: tänane päevakord on lühike, jõuaksime [minu arupärimise] ära käsitleda, infosüsteemis on vastamise tähtaeg 7. märts, mille, ma saan aru, on juhatus andnud ministeeriumile, aga keda siin ei ole, on kliimaminister.

Lühike ja konkreetne vastus teile, hea kolleeg, on see, et me ei ole veel jõudnud selle arupärimiseni, aga me jõuame selleni. (Rain Epler räägib saalist.) Kuidas? (Rain Epler vastab.) Just. Aga me jõuame selleni. Kindlasti me võtame selle arupärimise siin juba peagi ette, sellepärast et see vall, mis meil siin viimase aasta jooksul on tekkinud, on oluliselt väiksemaks jäänud. Loodetavasti me saame juba üsna pea hakata ilma vallita kõiki arupärimisi võtma ette täpselt nii, nagu meie kodu- ja töökorra seadus ette näeb. Head kolleegid, läheks arupärimiste juurde. Martin Helme, küsimus istungi läbiviimise reeglite kohta.

Ma tahan lihtsalt öelda, et mingit valli ei ole, ammu enam mingit valli ei ole. Isegi kui üldse kunagi oli, ei ole seda enam ammu. Ja seadust tuleb jätkuvalt täita. Seda tahaksin veel öelda, et vaadake meie selle nädala päevakorda, seal ongi ainult Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna asjad: ettepanekud valitsusele või eelnõud. Mitte midagi muud ei olegi. Ainus töö, mida me siin teeme, on see töö, mis meie oleme pakkunud teistele kolleegidele.

Aitäh, hea kolleeg! See oli küll pigem kommentaar, ma saan aru. Ma ei saa lugeda seda protseduuriliseks küsimuseks. Aga homme hommikul kell kümme on väga oluline punkt, nimelt riigikaitsekomisjoni algatatud elektroonilise side seaduse ja looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Tasub kindlasti kohal olla. See on selle esimene lugemine.