Первое чтение законопроекта об изменении Закона об общеобразовательных школах и гимназиях, а также Закона о профессиональных образовательных учреждениях (аттестация директоров и карьерная модель учителей) (653 SE)

Oleme jõudnud teise päevakorrapunkti juurde. Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse (direktorite atesteerimine ja õpetajate karjäärimudel) eelnõu 653 esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli auväärt haridus- ja teadusministri Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse eelnõu, mille eesmärk on parandada õpetajate karjäärivõimalusi ning tõsta koolijuhtimise kvaliteeti. Hetkel puudub Eestis õpetaja karjäärimudel ning kõikidele üldhariduse õpetajatele kehtib sama riiklik töötasu alammäär. Paljud õpetajad ei ole oma töötingimustega rahul ja lahkuvad ametist oma professionaalse karjääri keskel. Alustavate õpetajate töölt lahkumise [peamised] põhjused on järgmised: ebarealistlikud ootused õpetajale, vähene tugi ja halvad suhted organisatsioonis. Lisaks, viimasel viiel aastal on õpetajaametisse asunud suur hulk karjääripöörajaid ehk inimesi, kes on tulnud teistelt elualadelt ning valinud õpetajaameti. Need inimesed vajavad koolis tuge ja karjäärimudelit, mis nende professionaalset arengut õpetajana ka toetaks. Õpetajate järelkasvu väljakutsed on muu hulgas seotud koolijuhtimise ja koolipidamise ebaühtlase kvaliteediga. Kavandatud muudatuste kaudu paraneb koolijuhtimise kvaliteet, luuakse läbipaistev karjäärivõimaluste süsteem ning laiendatakse õpetajatele kehtestatud kvalifikatsiooninõudeid. See loob eelduse kvaliteetse hariduse pakkumiseks kõigile õpilastele igas Eesti koolis. Enne eelnõu väljatöötamise koostati väljatöötamiskavatsus direktorite atesteerimise, arenguvestluste ja [värbamise] teemal ning õpetajate karjäärimudeliga seotud muudatused räägiti osapooltega läbi haridusleppe protsessis. Õpetajate karjäärimudeli ja palgamudeli sisseviimine lähtub haridusstrateegiast 2035 ja õpetajate järelkasvu tegevuskavast, mis koostati aastal 2021. Toon ära eelnõu olulisemad muudatused võrreldes kehtiva seadusega. Esiteks, õpetajate karjäärimudeli kehtestamine. Kehtestatakse neljaastmeline karjäärimudel nii üldharidus- kui ka kutsehariduskoolide õpetajatele. Õpetajate karjäärimudeli kehtestamise eesmärk on toetada õpetajate professionaalset arengut ja eriti toetada alustavat õpetajat. Seadusemuudatusega loodav karjäärimudel võtab aluseks õpetaja professionaalsed oskused ja õpetaja kutsestandardis sätestatud pädevuse. Õpetajatele [antakse] tulevikus kutsetasemetele vastav karjääriaste: alustav õpetaja, õpetaja, vanemõpetaja või meisterõpetaja. Karjäärimudeli astmetele vastavad palga alammäära koefitsiendid on aastateks 2026–2028 lepitud kokku järgmiselt: alustava õpetaja ja õpetaja palgamäär on 1,0; vanemõpetaja palgamäär on 1,1 ning meisterõpetaja alampalga määr on 1,3. Kutseõppeasutustes töötavate õpetajate töötasu alammäära ei ole seadusega ette nähtud. Selle seaduseelnõu muudatustega kehtestatakse kõigi õpetajate töötasu alammäär ühtsetel alustel ehk nähakse ette töötasu alammäär ka kutseharidus[koolide] õpetajatele. Teiseks, õpetajakoolituses õppivate õpetajatega saab tulevikus sõlmida kolmeaastase tähtajalise töölepingu. Koolijuht saab tulevikus sõlmida töölepingu praeguse üheaastase lepingu asemel kuni kolmeks aastaks nende õpetajatega, kes alles õpivad õpetajakoolituses. See annab nii koolile kui ka õpetajale kindluse, et nõutava kvalifikatsiooni omandamise ajal õpetaja töökoht säilib. Koolijuhi ülesanne on alati hinnata alustava õpetaja kompetentsust ja tema koolitusvajadust ning toetada teda vajaliku pädevuse omandamisel. Lisaks laiendame üldhariduse õpetajate ametisse astumise võimalusi, et vajalike erialaste teadmiste ja kogemustega inimestel oleks õpetajatöö alustamine sujuv. Edaspidi tekib võimalus kvalifikatsiooninõuetele vastata ja tööle asuda ka neil, kes on küll õpetajakoolituse läbinud, aga ei ole töötanud erialasel tööl. Kaotatakse praegune nõue, mille kohaselt pidi enne 2013. aasta 1. septembrit pedagoogilise keskeri‑ või kõrghariduse omandanud isik olema õpetajana töötanud ka enne nimetatud kuupäeva. Edaspidi vastavad nõuetele lisaks magistrikraadi ja õpetajakutse omanikele ka doktorikraadiga inimesed, kelle eesti keele oskus on seaduses sätestatud tasemel. Teiseks viiakse sisse koolijuhtide atesteerimise süsteem. Koolidirektorite atesteerimise süsteemi loomine lähtub Eesti haridusvaldkonna arengukavast, kus on eesmärgiks seatud koolijuhtide professionaalse arengu toetamine ja hindamissüsteemi rakendamine. Direktori töötulemuste ja juhtimisviiside hindamine ehk atesteerimine toimub igal viiendal tööaastal. Direktorit atesteerib atesteerimiskomisjon. Direktor loetakse atesteerituks, kui tema töötulemused ja juhtimisviisid vastavad ametikoha nõuetele. Atesteerimiskomisjoni moodustamise ja direktori atesteerimise üldised tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Atesteerimise viib läbi koolipidaja, kes moodustab atesteerimiskomisjoni, kuhu kuulub lisaks pidajale kaks eelnevalt ettevalmistuse saanud Eesti Koolijuhtide Ühenduse esindajat. Atesteerimise alus on atesteeritava eneseanalüüs, pidaja kirjalik hinnang ja atesteerimiskohtumine. Üleminekuaeg on kehtestatud ka direktorite atesteerimisele. Üle 10-aastase staaži korral tuleb direktorit atesteerida hiljemalt 2027. aasta lõpuks, 5–10-aastase staaži korral 2028. aasta lõpuks ja kuni 5‑aastase staaži korral 2029. aasta lõpuks. Lisaks, direktori professionaalse arengu toetamiseks korraldatakse tulevikus temaga vähemalt üks kord aastas arenguvestlus, mille põhjal lepitakse kokku direktori ja kooli arengu eesmärgid. Arenguvestluse korraldamise korra kehtestab koolipidaja. Koolijuhtide juhtimiskompetentsi hinnatakse kompetentsimudeli põhjal, mis on välja töötatud koostöös koolijuhtide ning Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooliga. Eelnõuga seotud rahalised mõjud. Õpetajate töötasude diferentseerimiseks ja karjäärimudeli rakendamiseks kasvab õpetajate tööjõukulude diferentseeritav osa järgmiselt: 2026. aastal 22%‑ni, 2027. aastal 23%‑ni ja 2028. aastal 24%-ni. Üldhariduse õpetajate karjäärimudeli rakendamiseks on 2026. aastal lisavajadus 9,8 miljonit eurot. Kutsehariduses õpetajate karjäärimudeli rakendamiseks on lisavajadus 2026. aastal 3,7 miljonit eurot ning see kaetakse Haridus‑ ja Teadusministeeriumi eelarvest. Eesti Koolijuhtide Ühendus on kaasatud koolipidaja moodustatud atesteerimiskomisjoni, selle ülesande täitmiseks kuluks hinnanguliselt 100 000 eurot ja see kaetakse HTM-i eelarvest. Põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muudatus on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2026 ning kutseõppeasutuse seaduse muudatus 1. juunil 2026. Aitäh!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse eelnõu, mille eesmärk on parandada õpetajate karjäärivõimalusi ning tõsta koolijuhtimise kvaliteeti. Hetkel puudub Eestis õpetaja karjäärimudel ning kõikidele üldhariduse õpetajatele kehtib sama riiklik töötasu alammäär. Paljud õpetajad ei ole oma töötingimustega rahul ja lahkuvad ametist oma professionaalse karjääri keskel. Alustavate õpetajate töölt lahkumise [peamised] põhjused on järgmised: ebarealistlikud ootused õpetajale, vähene tugi ja halvad suhted organisatsioonis. Lisaks, viimasel viiel aastal on õpetajaametisse asunud suur hulk karjääripöörajaid ehk inimesi, kes on tulnud teistelt elualadelt ning valinud õpetajaameti. Need inimesed vajavad koolis tuge ja karjäärimudelit, mis nende professionaalset arengut õpetajana ka toetaks. Õpetajate järelkasvu väljakutsed on muu hulgas seotud koolijuhtimise ja koolipidamise ebaühtlase kvaliteediga. Kavandatud muudatuste kaudu paraneb koolijuhtimise kvaliteet, luuakse läbipaistev karjäärivõimaluste süsteem ning laiendatakse õpetajatele kehtestatud kvalifikatsiooninõudeid. See loob eelduse kvaliteetse hariduse pakkumiseks kõigile õpilastele igas Eesti koolis. Enne eelnõu väljatöötamist koostati väljatöötamiskavatsus direktorite atesteerimise, arenguvestluste ja [värbamise] teemal ning õpetajate karjäärimudeliga seotud muudatused räägiti osapooltega läbi haridusleppe protsessis. Õpetajate karjäärimudeli ja palgamudeli sisseviimine lähtub haridusstrateegiast 2035 ja õpetajate järelkasvu tegevuskavast, mis koostati aastal 2021. Toon ära eelnõu olulisemad muudatused võrreldes kehtiva seadusega. Esiteks, õpetajate karjäärimudeli kehtestamine. Kehtestatakse neljaastmeline karjäärimudel nii üldharidus- kui ka kutsehariduskoolide õpetajatele. Õpetajate karjäärimudeli kehtestamise eesmärk on toetada õpetajate professionaalset arengut ja eriti toetada alustavat õpetajat. Seadusemuudatusega loodav karjäärimudel võtab aluseks õpetaja professionaalsed oskused ja õpetaja kutsestandardis sätestatud pädevuse. Õpetajatele [antakse] tulevikus kutsetasemetele vastav karjääriaste: alustav õpetaja, õpetaja, vanemõpetaja või meisterõpetaja. Karjäärimudeli astmetele vastavad palga alammäära koefitsiendid on aastateks 2026–2028 lepitud kokku järgmiselt: alustava õpetaja ja õpetaja palgamäär on 1,0; vanemõpetaja palgamäär on 1,1 ning meisterõpetaja alampalga määr on 1,3. Kutseõppeasutustes töötavate õpetajate töötasu alammäära ei ole seadusega ette nähtud. Selle seaduseelnõu muudatustega kehtestatakse kõigi õpetajate töötasu alammäär ühtsetel alustel ehk nähakse ette töötasu alammäär ka kutseharidus[koolide] õpetajatele. Teiseks, õpetajakoolituses õppivate õpetajatega saab tulevikus sõlmida kolmeaastase tähtajalise töölepingu. Koolijuht saab tulevikus sõlmida töölepingu praeguse üheaastase lepingu asemel kuni kolmeks aastaks nende õpetajatega, kes alles õpivad õpetajakoolituses. See annab nii koolile kui ka õpetajale kindluse, et nõutava kvalifikatsiooni omandamise ajal õpetaja töökoht säilib. Koolijuhi ülesanne on alati hinnata alustava õpetaja kompetentsust ja tema koolitusvajadust ning toetada teda vajaliku pädevuse omandamisel. Lisaks laiendame üldhariduse õpetajate ametisse astumise võimalusi, et vajalike erialaste teadmiste ja kogemustega inimestel oleks õpetajatöö alustamine sujuv. Edaspidi tekib võimalus kvalifikatsiooninõuetele vastata ja tööle asuda ka neil, kes on küll õpetajakoolituse läbinud, aga ei ole töötanud erialasel tööl. Kaotatakse praegune nõue, mille kohaselt pidi enne 2013. aasta 1. septembrit pedagoogilise keskeri‑ või kõrghariduse omandanud isik olema õpetajana töötanud ka enne nimetatud kuupäeva. Edaspidi vastavad nõuetele lisaks magistrikraadi ja õpetajakutse omanikele ka doktorikraadiga inimesed, kelle eesti keele oskus on seaduses sätestatud tasemel. Teiseks viiakse sisse koolijuhtide atesteerimise süsteem. Koolidirektorite atesteerimise süsteemi loomine lähtub Eesti haridusvaldkonna arengukavast, kus on eesmärgiks seatud koolijuhtide professionaalse arengu toetamine ja hindamissüsteemi rakendamine. Direktori töötulemuste ja juhtimisviiside hindamine ehk atesteerimine toimub igal viiendal tööaastal. Direktorit atesteerib atesteerimiskomisjon. Direktor loetakse atesteerituks, kui tema töötulemused ja juhtimisviisid vastavad ametikoha nõuetele. Atesteerimiskomisjoni moodustamise ja direktori atesteerimise üldised tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Atesteerimise viib läbi kooli pidaja, kes moodustab atesteerimiskomisjoni, kuhu kuulub lisaks pidajale kaks eelnevalt ettevalmistuse saanud Eesti Koolijuhtide Ühenduse esindajat. Atesteerimise alus on atesteeritava eneseanalüüs, pidaja kirjalik hinnang ja atesteerimiskohtumine. Üleminekuaeg on kehtestatud ka direktorite atesteerimisele. Üle 10-aastase staaži korral tuleb direktorit atesteerida hiljemalt 2027. aasta lõpuks, 5–10-aastase staaži korral 2028. aasta lõpuks ja kuni 5‑aastase staaži korral 2029. aasta lõpuks. Lisaks, direktori professionaalse arengu toetamiseks korraldatakse tulevikus temaga vähemalt üks kord aastas arenguvestlus, mille põhjal lepitakse kokku direktori ja kooli arengu eesmärgid. Arenguvestluse korraldamise korra kehtestab kooli pidaja. Koolijuhtide juhtimiskompetentsi hinnatakse kompetentsimudeli põhjal, mis on välja töötatud koostöös koolijuhtide ning Tallinna Ülikooli ja Tartu Ülikooliga. Eelnõuga seotud rahalised mõjud. Õpetajate töötasude diferentseerimiseks ja karjäärimudeli rakendamiseks kasvab õpetajate tööjõukulude diferentseeritav osa järgmiselt: 2026. aastal 22%‑ni, 2027. aastal 23%‑ni ja 2028. aastal 24%-ni. Üldhariduse õpetajate karjäärimudeli rakendamiseks on 2026. aastal lisavajadus 9,8 miljonit eurot. Kutsehariduses õpetajate karjäärimudeli rakendamiseks on lisavajadus 2026. aastal 3,7 miljonit eurot ning see kaetakse Haridus‑ ja Teadusministeeriumi eelarvest. Eesti Koolijuhtide Ühendus on kaasatud kooli pidaja moodustatud atesteerimiskomisjoni, selle ülesande täitmiseks kuluks hinnanguliselt 100 000 eurot ja see kaetakse HTM-i eelarvest. Põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse muudatus on kavandatud jõustuma 1. jaanuaril 2026 ning kutseõppeasutuse seaduse muudatus 1. juunil 2026. Aitäh!

Suur tänu! Teile on mõned küsimused. Signe Kivi, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Seda eelnõu on kultuurikomisjonis menetletud pikalt ja päris suures üksmeeles. Aga me saime kirja, mille saatsid alustavat õpetajat toetava kooli algatus, asendusõpetajate liit, Heateo Haridusfond, [arenguprogramm] Noored Kooli, õpetajate Liit ning linnade ja valdade liit. Tuntakse muret – sellega võiks isegi nõustuda – ja leitakse, et kvalifikatsioonita õpetajad ei pruugi olla mitte probleem, vaid võivad olla osa lahendusest, kuivõrd just need organisatsioonid toovad mujalt koolidesse õpetajaid, kellel on teistsugune taust ja amet. Kirjas tuuakse ära ka see, et neid on 4210. Ja kvalifikatsioonita õpetajad ei ole eelnõu jõustumisel enam õpetajad õpetajate miinimumpalga mõttes. Kas te jagate mingil määral nende muret …

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Seda eelnõu on kultuurikomisjonis menetletud pikalt ja päris suures üksmeeles. Aga me saime kirja, mille saatsid alustavat õpetajat toetava kooli algatus, asendusõpetajate liit, Heateo Haridusfond, [programm] Noored Kooli, õpetajate liit ning linnade ja valdade liit. Tuntakse muret – sellega võiks isegi nõustuda – ja leitakse, et kvalifikatsioonita õpetajad ei pruugi olla mitte probleem, vaid võivad olla osa lahendusest, kuivõrd just need organisatsioonid toovad mujalt koolidesse õpetajaid, kellel on teistsugune taust ja amet. Kirjas tuuakse ära ka see, et neid on 4210. Ja kvalifikatsioonita õpetajad ei ole eelnõu jõustumisel enam õpetajad õpetajate miinimumpalga mõttes. Kas te jagate mingil määral nende muret …

Aitäh!

… ja mis oleks teie vastus?

Aitäh selle küsimuse eest! Mure on olnud see, et praeguse süsteemi järgi õpetaja, kes täidab küll õpetaja ülesandeid, kellel aga ei ole õpetajakutset, seaduse mõttes ei vasta õpetajakutse nõuetele. Nii et ta täidab õpetaja tööülesandeid, aga motivatsiooni pürgida õpetajakutse taotlemisele on tal väga vähe, sellepärast et praktikas rakendatakse alammäära ühtemoodi nii sellele inimesele, kelle puhul on kinnitatud, et tal on õpetaja pädevus, kui ka sellele, kelle puhul seda kinnitatud ei ole. Praegune seadus võimaldab neid asju eristada, kuigi Haridus- ja Teadusministeerium ei muuda rahastussüsteemi. Ehk pearahasüsteem, mis arvestab õpetajaid sõltumata sellest, kas õpetaja vastab kvalifikatsioonile või mitte, haridustoetusena kooli pidajale jätkub täpselt samal moel, kui see seni on olnud. Nii et iga õpetajaameti kohta arvestatakse potentsiaalselt ikkagi ühesugune alammäär, sõltumata sellest, kas õpetaja vastab kvalifikatsioonile või mitte, aga kohustust maksta alammäära nendele, kellel [pole] kvalifikatsiooni, kooli pidajal enam otseselt ei ole. Eesmärk on tõesti see, et [kutseta õpetajad] püüdleksid selle poole, et nad ikkagi kutseeksamile läheksid ja õpetajakutse [omandaksid].

Aitäh selle küsimuse eest! Mure on olnud see, et praeguse süsteemi järgi õpetaja, kes täidab küll õpetaja ülesandeid, kellel aga ei ole õpetajakutset, seaduse mõttes ei vasta õpetajakutse nõuetele. Nii et ta täidab õpetaja tööülesandeid, aga motivatsiooni pürgida õpetajakutse taotlemisele on tal väga vähe, sellepärast et praktikas rakendatakse alammäära ühtemoodi nii sellele inimesele, kelle puhul on kinnitatud, et tal on õpetaja pädevus, kui ka sellele, kelle puhul seda kinnitatud ei ole. Praegune seadus võimaldab neid asju eristada, kuigi Haridus- ja Teadusministeerium ei muuda rahastussüsteemi. Ehk pearahasüsteem, mis arvestab õpetajaid sõltumata sellest, kas õpetaja vastab kvalifikatsioonile või mitte, haridustoetusena koolipidajale jätkub täpselt samal moel, kui see seni on olnud. Nii et iga õpetajaameti kohta arvestatakse potentsiaalselt ikkagi ühesugune alammäär, sõltumata sellest, kas õpetaja vastab kvalifikatsioonile või mitte, aga kohustust koolipidajal enam alammäära maksta nendele, kellel [pole] kvalifikatsiooni, otseselt ei ole. Eesmärk on tõesti see, et [kutseta õpetajad] püüdleksid selle poole, et nad ikkagi kutseeksamile läheksid ja õpetajakutse [omandaksid].

Margit Sutrop, palun!

Suur aitäh kõigepealt eesistujale ja ministrile selle ülevaate eest! Pikalt on seda arutatud. Mu küsimus puudutab koolijuhtide atesteerimise tulemuste avalikustamist ja nendest järelduste tegemist. Kultuurikomisjonis me rääkisime sellest, aga kas sa kordaksid palun üle, kuidas on – kas avalikult teatatakse ainult sellest, et keegi on atesteeritud, või antakse teada ka sellest, millise tulemusega? Ja mis siis edasi saab, kus kohas ja kuidas [tulemustest teatatakse]?

Aitäh selle küsimuse eest! Seda detaili, kui põhjalik peab olema atesteerimisaruanne, mis avalikustatakse, me hetkel veel kokku leppinud ei ole. See tuleb määruse tasandil kokku leppida. Aga põhimõte on selline, et direktori atesteerimise tulemus on avalik otsus, seda peavad [kõik] teadma, kas ta on atesteeritud või mitte, ja kui ei ole atesteeritud, siis mis on selle põhjused. Igal juhul on selge, et tuleb avalik otsus, see ei ole suletud otsus, aga see, kui detailne peaks see avalikustatav atesteerimisotsus olema, on eraldi arutelu koht.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Austatud minister! Õpetajate karjäärimudel sai justkui kokku lepitud haridusleppega. Me teame, et haridusleppele andsid oma allkirja väga vähesed kohalikud omavalitsused, aga haridusleppe nimel tegid tööd mitmed spetsialistidest koosnenud töörühmad. Teil oli ka õpetajate karjäärimudeli töörühm. Öelge palun, millise ettepaneku tegi see töörühm teile õpetajate karjäärimudeliks. Kas see [ettepanek] oli samuti selline, et alustav õpetaja võiks olla juba kvalifikatsiooniga õpetaja?

See töörühm, mis esitas oma ettepaneku haridusleppe läbirääkimistel, tegi ettepaneku, et alustav õpetaja on kvalifikatsioonile vastav õpetaja.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kui me räägime sellestsamast direktorite atesteerimisest, siis siin on kirjas, et tuleb kokku komisjon, kes hakkab seda tegema. Aga mina küll ei leidnud – võib-olla on asi minus – ei sellest eelnõust ega seletuskirjast, kes hakkavad seda komisjoni liikmetena tegema. Kellest koosneb see komisjon?

Komisjonil on minimaalselt neli liiget, kaks nendest nimetab Eesti Koolijuhtide Ühendus ja kaks liiget nimetab kooli pidaja.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Nagu te isegi väga hästi teate, sissetuleku, kodukoha ja perekondliku tausta mõju lapse haridusteele on Eestis väga tugev. Meie enda Arenguseire Keskus on juhtinud tähelepanu asjaolule, et Eesti kooli rahastussüsteem ei arvesta piisavalt perede sotsiaal‑majanduslikku tausta. Pole juhus, et paremate tulemustega koolidesse koonduvad jõukamate vanemate lapsed, ja need koolid muutuvad ajas veelgi tugevamaks, samas kui tagumise otsa koolid jäävad aina enam maha. Minu küsimus on selline: kas teie ministrina tunnistate, et senine rahastamismudel ei arvesta piisavalt laste sotsiaal-majanduslikku tausta? Ja millised muudatused on plaanis rahastuse diferentseerimisel?

Aitäh küsimuse eest! See ei puuduta küll kuidagi kõnealust seaduseelnõu, aga ma püüan selgitada. Eesti rahastusmudel on selline, et kohalikud omavalitsused ehk kooli pidajad rahastavad oma koole ise. Eesti riik maksab haridustoetust kooli pidajale. See toetus koosneb pearahast, mida makstakse õpilaste arvu järgi, ja regionaalsest koefitsiendist. Regionaalne koefitsient võtab väga tugevasti arvesse regionaalse majandusliku arengu eripärasid. Kui me arvestame, kui palju me maksame pearaha ühe Tallinna õpilase kohta ja kui palju me maksame seda näiteks maapiirkonna õpilase kohta, siis on selge, et maapiirkondade õpilaste pearaha on suurem kui Tallinna linna õpilaste pearaha. Ehk regionaalne koefitsient võtab arvesse Eesti piirkondlikku sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma jätkan Vadimi küsimust. Eelnõust ma loen, et atesteerimiskomisjoni moodustamise ja direktori atesteerimise tingimused ja korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Ehk selle kehtestate teie. Aga kas te oskate natuke rohkem rääkida sellest, missugused on need tingimused ja see kord?

See ongi see, millest ma rääkisin: milline on atesteerimiskomisjoni koosseis, kes sinna atesteerimiskomisjoni kuuluvad – sinna kuulub kaks esindajat, kelle nimetab Eesti Koolijuhtide Ühendus, ja kaks esindajat, kelle nimetab kooli pidaja. Atesteerimiskomisjoni reeglite järgi tuleb komisjon kokku kutsuda viiendal tööaastal, see tähendab siis, kui direktoril on viies tööaasta täitumisel. On ka erandjuhud, näiteks kui direktor on vahepeal olnud vanemapuhkusel. Mismoodi peab atesteerimiskomisjon oma otsuseid tegema ja protseduuri läbi viima? See peab olema ühtlane, eri atesteerimiskomisjonide töö peab olema omavahel võrreldav. Aga kord on üldine. Ja atesteerimiskomisjoni tööd korraldab siiski kooli pidaja.

See ongi see, millest ma rääkisin: milline on atesteerimiskomisjoni koosseis, kes sinna atesteerimiskomisjoni kuuluvad – sinna kuulub kaks esindajat, kelle nimetab Eesti Koolijuhtide Ühendus, ja kaks esindajat, kelle nimetab koolipidaja. Atesteerimiskomisjoni reeglite järgi tuleb komisjon kokku kutsuda viiendal tööaastal, see tähendab siis, kui direktoril on viies tööaasta täitumisel. On ka erandjuhud, näiteks kui direktor on vahepeal olnud vanemapuhkusel. Mismoodi peab atesteerimiskomisjon oma otsuseid tegema ja protseduuri läbi viima? See peab olema ühtlane, eri atesteerimiskomisjonide töö peab olema omavahel võrreldav. Aga kord on üldine. Ja atesteerimiskomisjoni tööd korraldab siiski koolipidaja.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Siit seletuskirjast ma loen, et allkirjastatud hariduslepe tingis selle eelnõu vajaduse. Ma saan aru, et tegelikult oli see ikkagi paralleelne protsess. Aga see selleks. Mina tahan aga küsida selle kohta, et alla on kirjutanud 79-st omavalitsusest üheksa. Olen isegi olnud osaline selles protsessis ja suhelnud omavalitsustega, kui seda ette valmistati. Ma küsin, mis need peamised punktid ja probleemid olid, mis üles jäid. Enamik omavalitsusi on ikkagi haridusleppele alla kirjutanud. Kas te saaksite neid probleeme loetleda? Või on miski juba leidnud ka lahenduse selle eelnõuga?

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Siit seletuskirjast ma loen, et allkirjastatud hariduslepe tingis selle eelnõu vajaduse. Ma saan aru, et tegelikult oli see ikkagi paralleelne protsess. Aga see selleks. Mina tahan aga küsida selle kohta, et alla on kirjutanud 79-st omavalitsusest üheksa. Olen isegi olnud osaline selles protsessis ja suhelnud omavalitsustega, kui seda ette valmistati. Ma küsin, mis need peamised punktid ja probleemid olid, mis üles jäid. Enamik omavalitsusi ikkagi sellele haridusleppele alla ei kirjutanud. Kas te saaksite neid probleeme loetleda? Või on miski juba leidnud ka lahenduse selle eelnõuga?

Aitäh küsimuse eest! Haridusleppes oli lisaks karjäärimudelile väga palju muid punkte, mis puudutasid õpetajate töötingimusi ja õpetajate töökoormust. Ütleme nii, et kui jagada omavalitsused laias laastus kaheks, siis osa omavalitsusi ei allkirjastanud seda lepet töökoormuse ja töötingimuste tõttu ehk selle tõttu, et 21 kontakttundi on õpetaja keskmine töökoormus ja klassis on 24 last – see oli probleemiks nii Tallinnale, Tartule kui ka mõnele natuke suuremale omavalitsusele –, ja teine põhjus oli lihtsalt poliitiline. Tegelikult käis peamine vaidlus vanemõpetaja karjääriastme määramise üle, aga seal me jõudsime kokkuleppele. Nii et karjäärimudel kui selline ei olnud põhjus, miks omavalitsused selle leppega ei liitunud. Põhjus [peitus pigem] teistest teistes punktides, mis me haridusleppe arutelul läbi rääkisime.

Aitäh küsimuse eest! Haridusleppes oli lisaks karjäärimudelile väga palju muid punkte, mis puudutasid õpetajate töötingimusi ja õpetajate töökoormust. Ütleme nii, et kui jagada omavalitsused laias laastus kaheks, siis osa omavalitsusi ei allkirjastanud seda lepet töökoormuse ja töötingimuste tõttu ehk selle tõttu, et 21 kontakttundi on õpetaja keskmine töökoormus ja klassis on 24 last – see oli probleemiks nii Tallinnale, Tartule kui ka mõnele natuke suuremale omavalitsusele –, ja teine põhjus oli lihtsalt poliitiline. Tegelikult käis peamine vaidlus vanemõpetaja karjääriastme määramise üle, aga seal me jõudsime kokkuleppele. Nii et karjäärimudel kui selline ei olnud põhjus, miks omavalitsused selle leppega ei liitunud. Põhjus [peitus pigem] teistes punktides, millest me haridusleppe arutelul läbi rääkisime.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kui te võtaksite selle eelnõu kokku õpetaja vaatevinklist, siis mis asi peaks teda motiveerima ja rõõmustama, kui selline eelnõu kunagi siin saalis toetuse saab?

Jaa. Kõigepealt karjäärimudelist. Karjäärimudeli puhul on esimesel astmel alustav õpetaja, kes on kas ülikoolis omandanud õpetaja kvalifikatsiooni või teinud ära õpetajakutse. Karjäärimudelis on kokku lepitud, millist tuge peab esimesel astmel olev õpetaja koolis saama. Ehk 25% tema tööajast peaks [kuluma] enesearendamiseks. Koolipidaja peab võimaldama esimesel karjääriastmel oleval ja alustaval õpetajal tegeleda väga palju enesearendamisega, sest ta alles õpib ametit. Teiseks, sellel õpetajal peab olema mentor ehk tugi. Ja karjäärimudel sõnastab väga selgelt, milline tugi peab alustaval õpetajal olema. Lisaks on alustava õpetaja puhul öeldud, et üldjuhul ta ei tohiks õpetada erivajadustega laste klassides ega liitklassides, sest seal on tööülesanded tunduvalt keerulisemad kui tavaklassides õpetamise puhul. Nii et [karjäärimudel] sõnastab natuke täpsemini, millist tuge peab alustav õpetaja koolis saama. Ma väga loodan, et selle rakendamise tulemusena alustav õpetaja, kes on sellel karjäärimudeli esimesel astmel, saab vajalikku tuge. Kui õpetaja on otsustanud professionaalselt areneda oma erialal ning kui ta soovib arendada oma pädevust ükskõik millises valdkonnas, näiteks erivajadustega laste toetamisel, aineringide juhendamisel, metoodilise didaktika oskuste arendamisel või spetsiifiliselt immigrantlastega tegelemisel, siis on tal oma pädevuse tõestamiseks võimalik taotleda vanemõpetaja karjääriastmele liikumist. Sealt edasi tuleb juba meisterõpetaja karjääriaste. Õpetajal tekib väga selge karjääriastmete mudel, nii et ta teab, et kui ta on need ja need pädevused ära tõendanud, siis ta saab liikuda [kõrgemale] karjääriaste. See on väga sarnane akadeemilise karjäärimudeliga – sa tead, kuidas sa nooremteadurina alustad ja kuidas sa professori ametikohani välja jõuad. Praeguses süsteemis Eestis karjäärimudelit ei ole, nii et õpetajal ei ole selget [teadmist oma võimalustest]. On küll koole, kes on rakendanud oma karjäärimudelit, aga üldiseid ja üldtunnustatud põhimõtteid, kuidas me tunnustame õpetajat tema professionaalse arengu eri etappidel, meil Eestis praegu ei ole.

Jaa. Kõigepealt karjäärimudelist. Karjäärimudeli puhul on esimesel astmel alustav õpetaja, kes on kas ülikoolis omandanud õpetaja kvalifikatsiooni või teinud ära õpetajakutse. Karjäärimudelis on kokku lepitud, millist tuge peab esimesel astmel olev õpetaja koolis saama. Ehk 25% tema tööajast peaks [kuluma] enesearendamiseks. Kooli pidaja peab võimaldama esimesel karjääriastmel oleval ja alustaval õpetajal tegeleda väga palju enesearendamisega, sest ta alles õpib ametit. Teiseks, sellel õpetajal peab olema mentor ehk tugi. Ja karjäärimudel sõnastab väga selgelt, milline tugi peab alustaval õpetajal olema. Lisaks on alustava õpetaja puhul öeldud, et üldjuhul ta ei tohiks õpetada erivajadustega laste klassides ega liitklassides, sest seal on tööülesanded tunduvalt keerulisemad kui tavaklassides õpetamise puhul. Nii et [karjäärimudel] sõnastab natuke täpsemini, millist tuge peab alustav õpetaja koolis saama. Ma väga loodan, et selle rakendamise tulemusena alustav õpetaja, kes on sellel karjäärimudeli esimesel astmel, saab vajalikku tuge. Kui õpetaja on otsustanud professionaalselt areneda oma erialal ning kui ta soovib arendada oma pädevust ükskõik millises valdkonnas, näiteks erivajadustega laste toetamisel, aineringide juhendamisel, metoodilise didaktika oskuste arendamisel või spetsiifiliselt immigrantlastega tegelemisel, siis on tal oma pädevuse tõestamiseks võimalik taotleda vanemõpetaja karjääriastmele liikumist. Sealt edasi tuleb juba meisterõpetaja karjääriaste. Õpetajal tekib väga selge karjääriastmete mudel, nii et ta teab, et kui ta on need ja need pädevused ära tõendanud, siis ta saab liikuda [kõrgemale] karjääriastmele. See on väga sarnane akadeemilise karjäärimudeliga – sa tead, kuidas sa nooremteadurina alustad ja kuidas sa professori ametikohani välja jõuad. Praeguses süsteemis Eestis karjäärimudelit ei ole, nii et õpetajal ei ole selget [teadmist oma võimalustest]. On küll koole, kes on rakendanud oma karjäärimudelit, aga üldiseid ja üldtunnustatud põhimõtteid, kuidas me tunnustame õpetajat tema professionaalse arengu eri etappidel, meil Eestis praegu ei ole.

Liina Kersna, palun!

Suur tänu! Minu meelest on väga sümpaatne see, mis te Urve Tiiduse küsimusele vastates ütlesite: alustava õpetaja tööajast 25% peab jääma enesearendamiseks ja tal peab olema mentor. Aga teatavasti on ilma kvalifikatsioonita õpetajate kutsekindlus oluliselt [väiksem] kui kvalifikatsiooniga õpetajate oma. See tähendab, et ilma kvalifikatsioonita alustavad õpetajad vajavad täpselt samamoodi tuge nagu need, kellel on juba kvalifikatsioon, võib-olla vajavad nemad seda isegi rohkem. Minu ees on töörühma ettepanek 30. aprillist 2024 selle kohta, et alustavaks õpetajaks loetakse ka alustavat kvalifikatsioonita õpetajat. Aga minu küsimus puudutab karjäärimudeli ja kutsestandardi ühtse süsteemi alla viimist. Millal see kutseseadus võiks jõuda Riigikokku?

Aitäh selle küsimuse eest! Kutseseadusega läheb nüüd tiba kauem, sellepärast et peale nende vastavusse viimise on seal muud kutseseaduse muudatused, mis meil on kutsestandardites tehtud teistel erialadel. Sellega meil läheb lihtsalt natuke kauem aega. Kui ma ei eksi, siis see [eelnõu] peaks Riigikogusse tulema sügisel, nii et 2026. aasta 1. juuniks peaks seadus jõustuma. Nii et pooleaastane tuleb lõtk sisse võrreldes praegu arutatava seaduse jõustumisega.

Aitäh selle küsimuse eest! Kutseseadusega läheb nüüd tiba kauem, sellepärast et peale nende muudatustega vastavusse viimise on seal muud kutseseaduse muudatused, mis meil on kutsestandardites tehtud teiste erialade kohta. Sellega meil läheb lihtsalt natuke kauem aega. Kui ma ei eksi, siis see [eelnõu] peaks Riigikogusse tulema sügisel, nii et 2026. aasta 1. juuniks peaks seadus jõustuma. Nii et pooleaastane tuleb lõtk sisse võrreldes praegu arutatava seaduse jõustumise [aja]ga.

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Kolleeg Liina Kersna alustas oma küsimust selle teemaga, mis on ka mulle päris [südame]lähedane, kuigi ta ei küsinud päris sel teemal. Aga minu küsimus tuleb just sel teemal. Seda kirja, mis meile tuli, on siin juba mainitud. Seal käib jutt sellest, et umbes neljandikul õpetajatest, kes tulevad esmakordselt kooli õpetama, ei ole kogemust, võib-olla ei ole ka kvalifikatsiooni, ja nemad lahkuvad koolist päris kiiresti. Kas te ei arva, et soliidsem palk võrreldes praegusega oleks neile lisamotivaatoriks, et nad ei läheks töölt ära?

Ma saan aru, et teie ettepanek on kvalifikatsioonile mittevastavale karjääripöörajale maksta rohkem kui ametis olevale kvalifitseeritud õpetajale. Soliidsem palk kõikidele õpetajatele oleks parem, keegi ei vaidle sellele [vastu]. Ma arvan, et siin saalis ei ole mitte kedagi, kes vaidleks, [kõik leiavad,] et õpetajad väärivad palju paremat palka, kui neil praegu on. Meie mure on see, mida ka näiteks Järva valla järelevalve [kinnitas], et kuigi nelja aasta jooksul on võimalik saada pärast magistrikraadi [omandamist] õpetajakutse – selleks on vaja umbes aasta aega koolis töötada, valmistada selle aasta jooksul ette oma portfoolio ja see ära kaitsta –, siis mingit motivatsiooni [kutse taotlemiseks] praegune süsteem ei anna. Sellepärast, et kõigil õpetajatel on täpselt ühesugused töötingimused, sõltumata sellest, kas õpetajal on kutse või ei ole. See ongi peamine põhjus. [Meil on vaja] motiveerida inimesi õpetajakutset omandama. Aga ma ütlen veel kord: rahastussüsteem ei muutu mitte kuidagi. Sellest muudatusest tulenevalt ei muutu omavalitsustele haridustoetuse maksmise kord. Ehk ikkagi iga õpetaja kohta, sõltumata sellest, kas ta vastab kvalifikatsioonile või mitte, saab omavalitsus selle [rahasumma], mis on kokku lepitud riikliku alammäärana.

Ma saan aru, et teie ettepanek on kvalifikatsioonile mitte vastavale karjääripöörajale maksta rohkem kui ametis olevale kvalifitseeritud õpetajale. Soliidsem palk kõikidele õpetajatele oleks parem, keegi ei vaidle sellele [vastu]. Ma arvan, et siin saalis ei ole mitte kedagi, kes vaidleks, [kõik leiavad,] et õpetajad väärivad palju paremat palka, kui neil praegu on. Meie mure on see, mida ka näiteks Järva valla järelevalve [kinnitas], et kuigi nelja aasta jooksul on võimalik saada pärast magistrikraadi [omandamist] õpetajakutse – selleks on vaja umbes aasta aega koolis töötada, valmistada selle aasta jooksul ette oma portfoolio ja see ära kaitsta –, siis mingit motivatsiooni [kutse taotlemiseks] praegune süsteem ei anna. Sellepärast, et kõigil õpetajatel on täpselt ühesugused töötingimused, sõltumata sellest, kas õpetajal on kutse või ei ole. See ongi peamine põhjus. [Meil on vaja] motiveerida inimesi õpetajakutset omandama. Aga ma ütlen veel kord: rahastussüsteem ei muutu mitte kuidagi. Sellest muudatusest tulenevalt ei muutu omavalitsustele haridustoetuse maksmise kord. Ehk ikkagi iga õpetaja kohta, sõltumata sellest, kas ta vastab kvalifikatsioonile või mitte, saab omavalitsus selle [rahasumma], mis on kokku lepitud riikliku alammäärana.

Suur tänu! Lugupeetud minister! Ma arvan, et te olete minuga nõus, et hariduslik ebavõrdsus ei ole paratamatus ja seda on võimalik leevendada sihi[pärase] poliitikaga. Põhjamaade, Kanada ja Iirimaa praktika pakub toimivaid lahendusi. Kui me jätame taustategurid tähelepanuta, siis haridus mitte ei vähenda ebavõrdsust, vaid hoopis võimendab seda. Minu küsimus: miks ei rakenda Eesti põhjamaistest ja rahvusvahelistest näidetest tuntud [sotsiaalse] tausta [ja ebavõrdsuse] tasandamise mehhanisme? See on vägagi seotud ka selle eelnõuga.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Tegelikult ma teie eelmisele küsimusele vastates juba ütlesin, et haridustoetuse maksmiseks on meil regionaalne koefitsient, mis võtab arvesse piirkonna sotsiaal-majanduslikku tugevust või nõrkust. Tallinna linnas me maksame ühe lapse eest pearaha 1800 eurot ühe lapse kohta, mõnes teises piirkonnas on summa 4000 eurot lapse kohta, aga näiteks Ruhnu saarel on see 19 000 eurot lapse kohta, sest me võtame arvesse Ruhnu kulusid ja seda, kui palju kulub Ruhnus kooli pidamise peale rohkem raha võrreldes näiteks Tallinnaga. Meil on Eestis olemas sotsiaalset ja majanduslikku seisu arvestav diferentseeriv haridustoetus piirkondliku koefitsiendi näol.

Aitäh! Tegelikult me teie eelmisele küsimusele vastates juba ütlesin, et haridustoetuse maksmiseks on meil regionaalne koefitsient, mis võtab arvesse piirkonna sotsiaal-majanduslikku tugevust või nõrkust. Tallinna linnas me maksame ühe lapse eest pearaha 1800 eurot ühe lapse kohta, mõnes teises piirkonnas on summa 4000 eurot lapse kohta, aga näiteks Ruhnu saarel on see 19 000 eurot lapse kohta, sest me võtame arvesse Ruhnu kulusid ja seda, kui palju kulub Ruhnus kooli pidamise peale rohkem raha võrreldes näiteks Tallinnaga. Meil on Eestis olemas sotsiaalset ja majanduslikku seisu arvestav diferentseeriv haridustoetus piirkondliku koefitsiendi näol.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Üldpildis see on, ma arvan, väga tervitatav eelnõu. Kõik see, mis puudutab atesteerimist ja ka õpetajaametisse lihtsamalt pääsemist, kui nii võib nimetada, on igati tervitatav. Aga ma tuleksin uuesti oma kolleegi küsimuse juurde, see puudutab ilma kvalifikatsioonita õpetajaid. Ma saan aru, et kohalik omavalitsus saab, nagu te selgitasite, jätkuvalt ühe õpetaja kohta alammäära ulatuses vahendeid. Aga missugused õigused on ikkagi peale selle seaduse vastuvõtmist kohalikul omavalitsusel kui kooli pidajal nende vahendite väljamaksmiseks? Kas teoreetiliselt saab kooli pidaja maksta kvalifikatsioonita õpetajale ka Eesti miinimumpalka?

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Üldpildis see on, ma arvan, väga tervitatav eelnõu. Kõik see, mis puudutab atesteerimist ja ka õpetajaametisse lihtsamalt pääsemist, kui nii võib nimetada, on igati tervitatav. Aga ma tuleksin uuesti oma kolleegi küsimuse juurde, see puudutab ilma kvalifikatsioonita õpetajaid. Ma saan aru, et kohalik omavalitsus saab, nagu te selgitasite, jätkuvalt ühe õpetaja kohta alammäära ulatuses vahendeid. Aga missugused õigused on ikkagi peale selle seaduse vastuvõtmist kohaliku omavalitsuse kooli pidajal nende vahendite väljamaksmiseks? Kas teoreetiliselt saab kooli pidaja maksta kvalifikatsioonita õpetajale ka Eesti miinimumpalka?

Teoreetiliselt saab. Aga ma väga loodan, et meil ei ole kooli pidajaid, kes maksavad oma õpetajatele Eesti miinimumpalka. Tõenäoliselt ei ole selle palgaga võimalik ühtegi head õpetajat tööle võtta. Ma väga loodan, et kooli pidajad jätkavad kokkulepitud miinimumpalga maksmist kõikidele, kes koolis õpetajana töötavad.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Et oleks sada protsenti kindel – ja ühtlasi on minule väga oluline, et asju oleks aetud ausalt –, küsin üle, kas haridusleppega ühinemine mõjutab või ei mõjuta diferentseerimisfondi saamist. Jätkuvalt on omavalitsuste seas nagu väike hirm selle pärast. Seda väljendas korduvalt teie nõunik ja vist kuulsin sama mõtet ka teie suust. Kas see on sada protsenti kindel?

Ei mõjuta.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! On ju teada, et matemaatika‑ ja füüsikaõpetajatest on suur puudus, muu hulgas põhjusel, et vastava haridusega inimestele pole pakutav palk piisavalt atraktiivne. Ma küsingi teie käest, kas ja kuidas aitab õpetajate karjäärimudeli rakendamine heade reaalainete õpetajate puudust vähendada.

Aitäh küsimuse eest! Karjäärimudel ei ole otseselt mõeldud ühe konkreetse ainevaldkonna õpetajate puuduse leevendamiseks. Küll aga need õpetajad, kes didaktikutena koolitavad ülikoolis tulevasi matemaatikaõpetajaid, tõenäoliselt liiguvad karjäärimudelis väga kiiresti meisterõpetaja tasemele ja siis on neil kõrgem palgamäär. Ehk siis nendel õpetajatel, kes on meisterõpetajad ning kellel on tugev didaktiline, pedagoogiline ja metoodiline pädevus, on 30% kõrgem palgamäär. Aga see puudutab kõiki erialasid või kõiki aineid, mida õpetajad koolis õpetavad, samuti klassijuhatajaid ja kõiki teisi pädevusi, mida õpetajal vaja on. Nii et otseselt konkreetselt ühe kitsa ainevaldkonna õpetajaid ei ole eelistatud.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Hea minister! Nii palju, kui ma olen veidi kõrvalt jälginud seda haridusleppe protsessi – muidugi on igati tervitatav, et need asjad räägitakse osapooltega läbi ja saadakse mingi selgus, lõpuks ka kokkulepped –, siis teatud skeptitsism, mida omavalitsused selle karjäärimudeli suhtes tunnevad, on just selle pärast, et diferentseerimisfondile eraldatavatest vahenditest, mis käivad palgatoetuse juurde, ei piisa karjäärimudeli rakendamiseks. Nad on arvutanud, et kogu suure valla peale saab olla üks meisterõpetaja ja paar järgmise astme õpetajat, aga rohkem ei saagi. Tekib küll motivatsioon taotleda kõrgemaid astmeid, aga raha selleks ei jätku. Kas te saate kinnitada, et [rahast] piisab?

Saan kinnitada, et piisab. Haridusleppe läbirääkimistel vaatasime mitu korda arvutuskäigu üle. Ma kohe vaatan, mitu meisterõpetajat meil täna Eestis on. (Lehitseb pabereid.) Meil on 41 meisterõpetajat, neist neli on kutsehariduses ja 37 üldhariduses. Kui me prognoosime, et Eestis hakkab olema natuke üle 100 meisterõpetaja, siis jääb sellest rahast, mis diferentseerimisfondist kooli pidajale eraldatakse, kõvasti üle.

Tanel Kiik, palun!

Aitäh! Vabandust, et viibisin! Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud minister! Mu küsimus on natuke laiem, see ei puuduta niivõrd seda eelnõu – kuigi mõnes mõttes on haridusvaldkonnas kõik seotud –, vaid puudutab hariduslikku ebavõrdsust ja erinevate haridusastmete ehk -tasemete kättesaadavust. Nagu te ehk juba aru saate, ma viitan siinkohal alusharidusele ehk ettepanekule kaotada Eestis lasteaia kohatasu. Kui näiteks selline muudatus teha, siis milline on teie kui vastutava ministri seisukoht – kas sellist muudatust oleks mõistlik sel juhul ellu viia üleriigiliselt, nii et parlamendis võetakse vastu otsus, et kõigis Eesti omavalitsustes oleks lapsed kohatasust vabastatud? Või peate te mõistlikumaks seda, et pealinnas, kus on keskmisest kõrgemad sissetulekud ja lasteaiakohtade puudus, oleks lasteaia kohatasu kaotatud, aga muudes omavalitsustes jätkuks sama olukord: nii mõneski lasteaias on kohatasu märkimisväärselt kõrgem kui Tallinnas? Milline on teie positsioon?

Aitäh küsimuse eest! Ka praegu ei ole mingit takistust ükskõik millisel omavalitsusel lasteaia kohatasust loobuda. Aga nii pealinna kui ka muude Eesti piirkondade probleem ei ole mitte see, kui kõrge on lasteaia kohatasu, vaid probleem on lasteaiakohtade kättesaadavus. Tallinna linna kõige suurem probleem on lasteaiakohtade kättesaadavus, seda eriti kõige väiksematele lastele ehk pooleteistaastastele ja kolmeaastastele. Kui viia lasteaia kohatasu nulli, siis surutakse turult välja ka erasektor, kes praegu tegelikult väga tugevasti kohapuudust leevendab. Ehk siis erasektori väljasuretamine tekitab olukorra, kus meil tekib kordades suurem lasteaiakohtade defitsiit, kui meil praegu on. Seega, ma arvan, et nii nagu ka kõrghariduses, ei peaks me rääkima [ainult sellest], kui palju keegi maksma peab ja kas miski on tasuta või tasuline, sest need ei ole peamised kriteeriumid. Keskendume siiski kvaliteedile ja kättesaadavusele. Lasteaiakohad ei ole Tallinnas [lihtsasti] kättesaadavad, aga kui me läheme edasi sellise ettepanekuga – minu arvates on see üsna populistlik –, siis muutuvad need kohad veel vähem kättesaadavaks. Kõik võib ju olla tasuta, aga kui lasteaiakohta üldse ei saa, siis mis sellest kasu on?

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Minu arvates on igati tervitatav, et me neid, kes on lõpetanud näiteks pedagoogikaülikooli, praeguse nimega Tallinna Ülikooli, saanud sealt või mõnest teisest Eesti kõrgkoolist õpetajakutse, rohkem väärtustame. See teeb kindlasti head meelt nii minule, kellel see kutse on olemas, kui ka kõigile teistele, kes on mõne neist koolidest lõpetanud. Aga mul on küsimus selle kohta, et kui me räägime kvalifikatsioonita õpetajatest ja nende osakaalust koolides, siis kas võib olla teatud oht siin just väiksematele ja võib-olla kaugematele koolidele – Tallinna poolt vaadates –, kus see protsent on suurem kui Tallinnas. Sest Tallinnas me suudame pakkuda suuremat palka ja võib-olla on siin ka lihtsam õpetajaid koolidesse saada.

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult näitab statistika vastupidist: kvalifikatsioonile mittevastavate õpetajate osakaal on suurem Ida-Virumaa, Tallinna ja Harjumaa koolides, sest õpilaste arv on väga jõuliselt kasvanud, seda seetõttu, Ukraina lapsed on koondunud Tallinnasse ja Harjumaale ning meil on väga kiiresti olnud vaja võtta tööle uusi õpetajaid. Nii et olukord ei ole selline, et maapiirkondades on kvalifikatsioonile mittevastavate õpetajate osakaal suurem kui linnas, vaid on vastupidi. Ja veel kord: omavalitsus saab jätkuvalt maksta, võiks maksta ja peaks ka edaspidi maksma kõikidele õpetajatele, kes õpetaja ülesandeid täidavad, vähemalt õpetaja [töötasu] alammäära, sest riiklik haridustoetus ei sõltu sellest, kas see inimene, kes klassi ees seisab ja õpetaja tööd teeb, kvalifikatsioonile vastab või mitte. Aga kooli pidaja peaks toetama kõiki õpetajaid. Ja neid, kellel veel kvalifikatsiooni ei ole, tuleks toetada kvalifikatsiooni omandamisel. Sellist suhtumist, et [kvalifikatsioon] pole oluline, ei saa soosida. See on oluline. Õpetajakutse on oluline ja selle pädevuste tõendamine on oluline. Kooli pidaja peaks andma toetust õpetajale selleks, et ta saaks kutse omandada, ja nii nagu alustaval õpetajal, kes on [madalamal] karjääriastmel, võiks olla ka sellel õpetajal, kellel veel kvalifikatsiooni ei ole, rohkem aega tegeleda enesearendamisega. Ta peaks saama ette valmistada oma portfooliot, millega ta saaks minna magistrikraadi kaitsma, kui tal on õpingud pooleli, või kui tal on magistrikraad olemas, aga tal on vaja ära teha õpetajakutse eksam, siis ta peaks saama seda teha. Ma arvan, et meie kõigi huvides on see, et inimesed, [kes töötavad õpetajana, aga kellel veel kutset ei ole,] suunduksid [õppima] ja omandaksid õpetajakutse.

Aitäh küsimuse eest! Tegelikult näitab statistika vastupidist: kvalifikatsioonile mittevastavate õpetajate osakaal on suurem Ida-Virumaa, Tallinna ja Harjumaa koolides, sest õpilaste arv on väga jõuliselt kasvanud, seda seetõttu, et Ukraina lapsed on koondunud Tallinnasse ja Harjumaale ning meil on väga kiiresti olnud vaja võtta tööle uusi õpetajaid. Nii et olukord ei ole selline, et maapiirkondades on kvalifikatsioonile mittevastavate õpetajate osakaal suurem kui linnas, vaid on vastupidi. Ja veel kord: omavalitsus saab jätkuvalt maksta, võiks maksta ja peaks ka edaspidi maksma kõikidele õpetajatele, kes õpetaja ülesandeid täidavad, vähemalt õpetaja [töötasu] alammäära, sest riiklik haridustoetus ei sõltu sellest, kas see inimene, kes klassi ees seisab ja õpetaja tööd teeb, kvalifikatsioonile vastab või mitte. Aga kooli pidaja peaks toetama kõiki õpetajaid. Ja neid, kellel veel kvalifikatsiooni ei ole, tuleks toetada kvalifikatsiooni omandamisel. Sellist suhtumist, et [kvalifikatsioon] pole oluline, ei saa soosida. See on oluline. Õpetajakutse on oluline ja selle pädevuste tõendamine on oluline. Kooli pidaja peaks andma toetust õpetajale selleks, et ta saaks kutse omandada, ja nii nagu alustaval õpetajal, kes on [madalamal] karjääriastmel, võiks olla ka sellel õpetajal, kellel veel kvalifikatsiooni ei ole, rohkem aega tegeleda enesearendamisega. Ta peaks saama ette valmistada oma portfooliot, millega ta saaks minna magistrikraadi kaitsma, kui tal on õpingud pooleli, või kui tal on magistrikraad olemas, aga tal on vaja ära teha õpetajakutse eksam, siis ta peaks saama seda teha. Ma arvan, et meie kõigi huvides on see, et inimesed, [kes töötavad õpetajana, aga kellel veel kutset ei ole,] suunduksid [õppima] ja omandaksid õpetajakutse.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Eelmisel paaril aastal võis murega jälgida, kuidas haridus- ja teadusminister pingutas selleks, et leida vahendeid õpetajate palga tõusuks, aga valitsus ja peaminister tihtipeale ei tahtnud vastutust enda kanda võtta. Pigem käis diskussioon selle üle, kas on antud ülemääraseid lubadusi või on [lisaraha andmise] taga kogu valitsuse heakskiit. Jäi mulje, et kogu valitsuse pingutust ja heakskiitu seal taga ei olnud. Nüüd on [otsustatud, et] õpetajate palga alammäär fikseeritakse valitsuse määrusega. Kas ka karjääriastme palgakoefitsient ei võiks siiski olla kinnitatud valitsuse määruse tasemel? See tooks kindlasti kaasa [õpetajate] palgafondi eraldamise valitsuse taotletud riigieelarves.

Tõnis Lukas, palun!

Aga see ongi diferentseerimisfondi suurendamisega määratud. Ja need määrad on haridusleppega [otsustatud]. Aastateks 2026–2028 on praegu kokku lepitud vanemõpetaja ja meisterõpetaja [palga]määr. Need määrad kehtivad 2028. aastani. See, kas pärast seda lepitakse kokku uued määrad, on juba järgmise valitsuse [otsustada].

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Selles mõttes on see hea eelnõu, et suund on õige. Ma mäletan, neil teemadel sai varem ka valitsuses arutatud. Neid põhimõtteid me kindlasti toetame. Aga üks küsimus mul kvalifikatsioonita õpetaja kohta ikka on. Ma ütlen ära, et ma seda toetan kindlasti, et õpetajal peab olema motivatsiooni pingutada selle nimel, et tal oleks kvalifikatsioon, ja kui palk seda toetab, palgaastmed on erinevad, siis see on väga õige. Aga te ütlesite, et õpetajale, kellel ei ole [kvalifikatsiooni], tuleks ikka miinimumpalka maksta. Ometi võimaldab see seadusemuudatus neile maksta ka vähem, kui on riiklik õpetaja palga miinimum. Miks see seal sees on? See on mu esimene küsimus. Ja teine küsimus on selline: kas teil seda hirmu ei ole, et tekib probleem – eelkõige riiklikust vaatest, võib-olla mitte kohalikust vaatest –, et koolidesse ei tule piisavalt palju uusi õpetajaid?

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Selles mõttes on see hea eelnõu, et suund on õige. Ma mäletan, neil teemadel sai varem ka valitsuses arutatud. Neid põhimõtteid me kindlasti toetame. Aga üks küsimus mul kvalifikatsioonita õpetaja kohta ikka on. Ma ütlen ära, et ma seda toetan kindlasti, et õpetajatel peab olema motivatsiooni pingutada selle nimel, et tal oleks kvalifikatsioon, ja kui palk seda toetab, palgaastmed on erinevad, siis see on väga õige. Aga te ütlesite, et õpetajale, kellel ei ole [kvalifikatsiooni], tuleks ikka miinimumpalka maksta. Ometi võimaldab see seadusemuudatus neile maksta ka vähem, kui on riiklik õpetaja palga miinimum. Miks see seal sees on? See on mu esimene küsimus. Ja teine küsimus on selline: kas teil seda hirmu ei ole, et tekib probleem – eelkõige riiklikust vaatest, võib-olla mitte kohalikust vaatest –, et koolidesse ei piisavalt palju uusi õpetajaid?

Lauri Läänemets, palun!

Jaa, miks ei ole sätestatud miinimumi? Õpetaja palga alammäär on sätestatud alustavale õpetajale ja õpetajale, see [koefitsient] on 1,0. Ehk kui õpetajal on kutse, siis talle on garanteeritud riiklikult kokku lepitud õpetaja [töötasu] alammäär. Sealt edasi on veel kaks astet, mis [kehtestatakse] ministri määrusega, nimelt vanemõpetaja ja meisterõpetaja palgamäär. Praeguse süsteemiga on garanteeritud õpetaja palga alammäär nii õpetajale kui ka kvalifikatsioonile mittevastavale inimesele, kes koolis töötab. Aga see ongi tekitanud olukorra, kus inimestel otseselt motivatsiooni kvalifikatsiooni omandada ei olegi, sellepärast et [kõigile kehtivad] täpselt ühesugused garantiid, neil on samasugused töötingimused ja samasugused tööülesanded, kuid samal ajal toetust ei alustavale õpetajale ega ka kvalifikatsioonita õpetajale ei pruugi olla. Karjääriastmestik seab väga selged tingimused, milliseid toetusi peaks alustava õpetaja astmel olevale õpetajale antama selleks, et ta saaks koolis tööd alustada ja et ta ei peaks tööolukorras läbi põlema, nagu tihti on juhtunud. Kvalifikatsioonile mittevastava õpetaja puhul on tõesti nii, et tal peaks olema motivatsiooni kvalifikatsioon omandada, selleks et seadusega kehtestatud õpetaja palga alammäär oleks garanteeritud.

Jaa, miks ei ole sätestatud miinimumi? Õpetaja palga alammäär on sätestatud alustavale õpetajale ja õpetajale, see [koefitsient] on 1,0. Ehk kui õpetajal on kutse, siis talle on garanteeritud riiklikult kokku lepitud õpetaja [töötasu] alammäär. Sealt edasi on veel kaks astet, mis [kehtestatakse] ministri määrusega, nimelt vanemõpetaja ja meisterõpetaja palgamäär. Praeguse süsteemiga on garanteeritud õpetaja palga alammäär nii õpetajale kui ka kvalifikatsioonile mittevastavale inimesele, kes koolis töötab. Aga see ongi tekitanud olukorra, kus inimestel otseselt motivatsiooni kvalifikatsiooni omandada ei olegi, sellepärast et [kõigile kehtivad] täpselt ühesugused garantiid, neil on samasugused töötingimused ja samasugused tööülesanded, kuid samal ajal toetust ei alustavale õpetajale ega ka kvalifikatsioonita õpetajale ei pruugi olla. Karjääriastmestik seab väga selged tingimused, milliseid toetusi peaks alustava õpetaja astmel olevale õpetajale antama selleks, et ta saaks koolis tööd alustada ja et ta ei peaks tööolukorras läbi põlema, nagu tihti on juhtunud. Kvalifikatsioonile mitte vastava õpetaja puhul on tõesti nii, et tal peaks olema motivatsiooni kvalifikatsioon omandada. Aga seadusega peaks olema garanteeritud õpetaja palga alammäär.

Aitäh! Ma küsin üle. Mulle tundub, et oleks kindlam, kui siin seaduses toodud palgakoefitsientide kinnitamine ministri määruse tasemel oleks tõstetud tase kõrgemale ja need palgakoefitsiendid kinnitataks valitsuse määruse tasemel. Miks ma seda arvan? Just sellepärast, et mulle jäi mulje, et sellel leppel, millest te kõnelete, ei ole formaaljuriidiliselt valitsuse otsust taga, vähemalt niimoodi on eri ministrid seni esile toonud. Kui järgmiseks aastaks saab see lepe [sõlmitud] ja valitsuse protokollilise otsusega heaks kiidetud ning saab kinnitatud diferentseerimisfondi seotus sellega, siis ma arvan, et probleemi võib-olla ei olegi. Aga samas, ma ei näinud, et koalitsioonileppes oleks konkreetselt see punkt sees. Kas valitsus on fikseerinud teie kokkuleppe nii …

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh!

… et ka uue valitsuse heakskiit on olemas?

Koalitsioonileppes on fikseeritud nii diferentseerimisfondi tõstmine kui ka karjääriastmed, mis haridusleppes on kokku lepitud. Kui on ettepanek – ma saan aru, et see käib § 4 lõike 2 kohta – tõsta karjääriastmete nimetamine ja palgakoefitsiendid ministri määruse tasandilt valitsuse määruse tasandile, siis ma arvan, et see on arutelu koht. Aga ma ei näe siin väga suurt vahet.

Koalitsioonileppes on fikseeritud nii diferentseerimisfondi tõstmine kui ka karjääriastmed, mis haridusleppes on kokku lepitud. Kui on ettepanek – ma saan aru, et see käib § 4 lõike 2 kohta –, tõsta karjääriastmete nimetamine ja palgakoefitsiendid ministri määruse tasandilt valitsuse määruse tasandile, siis ma arvan, et see on arutelu koht. Aga ma ei näe siin väga suurt vahet.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Mu teine küsimus lähtub sellestsamast põhimõttest, mis siin sees on ja mis puudutab erisusi vastavalt olukorrale või vajadusele – kui on rohkem kvalifikatsiooni, tehakse rohkem tööd või keerulisemat tööd, siis on palk suurem. Ida-Virumaal me maksame praegu sellepärast, et on eestikeelsele haridusele üleminek, õpetajatele oluliselt suuremat palka. Kas see on ennast õigustanud? Ja kas me selle põhjal võiksime kaaluda ühel hetkel samasuguse skeemi rakendamist mingites teistes Eesti piirkondades, kus me näeme, et meil on probleeme õpetajate, [eelkõige] kvalifitseeritud õpetajate [leidmisega]?

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh küsimuse eest! On õigustanud igati. Ida-Virumaale on tööle asunud tänase seisuga rohkem kui 500 uut õpetajat, kes on tegelikult just [suurema] palga tõttu sinna tööle läinud. Kas see on asi, mida ka teistes piirkondades rakendada? Ma jään siin selge vastuse võlgu, sellepärast et õpetajate puudus on piirkondlikus mõttes eelkõige suurtes linnades. Kõige suurem kvalifikatsioonile vastavate õpetajate puudus hetkeseisuga on, nagu ma olen öelnud, jällegi suurtes linnades, kus laste arvu juurdekasv on olnud väga kiire. Pikas vaates, kümnekonna aasta jooksul kujuneb maapiirkondades probleemiks [õpetajate puudus] eriti gümnaasiumiosas, kuna seal töötab väga palju pensioniealisi või lähitulevikus pensionile minevaid õpetajaid. Praegu seal veel seda kriitilist piiri ega kriisi ei ole, aga pikalt ette vaadates me muidugi näeme, et seal võib [keeruline] olukord tekkida. Aga teine teema sellise koefitsiendi puhul on see: kuna me õpetaja palgakoefitsiendi [kehtestamisega] oleme juba ühe pretsedendi loonud, siis ma arvan, et me võiksime arutada STEM-erialade õpetajate palgakoefitsiendi lisamist. Tõesti, tööturu olukorras on nendes valdkondades – matemaatika, füüsika, keemia ja geograafia – konkurents oskuste ja pädevuse omandamiseks mitu korda [suurem] kui teistes valdkondades. Seetõttu on nende valdkondade ainete õpetajaid väga raske kooli tööle meelitada sellise palgaga, mis meil praegu [pakkuda] on.

Suur tänu! Rohkem teile küsimusi ei ole. Tunnustan teid, auväärt minister, väga hea informeerituse ning väga täpsete ja konkreetsete vastuste eest. Aga nüüd, rõhuasetusi juhtivkomisjonis ja langetatud otsuseid tutvustab hea kolleeg, kultuurikomisjoni esimees Liina Kersna.

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tõesti, kultuurikomisjon arutas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatust 3. juunil. Meil olid komisjoni kutsutud haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, ministri nõunikud Daniel Kõiv ja Olga Bogdanova, üldhariduspoliitika osakonna juht Ülle Matsin, haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna nõunik Liis Lehiste, samuti õigus- ja personalipoliitika osakonna õigusnõunik-analüütik Indrek Kilk ning kutsehariduse valdkonna juht Marili Lehtmets. Minister tutvustas komisjonis väga põhjalikult meile seda eelnõu, nii nagu ta praegu ka siin suures saalis tegi, nii et tutvustan teile pigem arutelu osa. Kolleeg Tõnis Lukas palus selgitada atesteerimiskomisjoni moodustamise põhimõtet. Minister selgitas – nii nagu praegugi –, et kaks komisjoni liiget määrab koolijuhtide ühendus ja kaks komisjoni liiget määrab kohalik omavalitsus ehk kooli pidaja. Atesteerimiskomisjoni töökorralduse kehtestab kooli pidaja, aga selle liikmeskonnad – kaks pluss kaks – on ministri kehtestada. Madis Kallas küsis, keda on mõeldud kooli pidajana arenguvestluste läbiviija all. Minister vastas, et see, kes peab koolijuhiga arenguvestlusi, jääb kooli pidaja otsustada. Veel uuris Madis Kallas seda, millised tagajärjed võivad olla atesteerimiskomisjoni otsusel. Kas atesteerimiskomisjoni otsus on koolipidajale kuidagi kohustuslik? Ja kui koolijuht ei läbi atesteerimist, kas siis peab lepingu lõpetama? Saime vastuseks, et lepingut lõpetama ei pea. Küll aga annab atesteerimise mitteläbimine kooli pidajale võimaluse pidada koolijuhiga läbirääkimisi lepingu lõpetamiseks, sest mitteatesteerimine annab selgelt märku, et on puudujääke. Ülle Matsin selgitas, et arenguvestlusel peaks kooli pidaja suutma koolijuhiga kokku leppida [sihi, mille poole] koolijuht peaks liikuma, ning atesteerimisel peaks saama kinnitust, kas koolijuht on arenguvestlustel kokku lepitud suunas liikunud ja mida saaks teha paremini või rohkem. Lisaks, minister rõhutas, et atesteerimiskomisjon on sõltumatu. Ja kui tuleb otsus "mitte atesteeritud", siis see on avalik otsus. See teema, mille kohta Margit Sutrop siin praegu küsis, oli meil ka komisjonis arutelu all. Aga kui on kooli pidajaid, kelle koolijuhid jäävad regulaarselt atesteerimata, siis saavad lapsevanemad ja koolikogukond kooli pidajat poliitiliselt survestada, et ükski selline [inimene] koolijuhina edasi ei töötaks. Siis oli meil arutelu ka sel teemal, kui suurel määral on atesteerimisotsused avalikud. Saime kinnitust, et see, kas koolijuht on atesteeritud või ei ole atesteeritud, on avalik [teave], aga selle üle, milliste põhjendustega on [keegi atesteerimata jäetud] või milline on täpselt [otsuse] sisu, peab veel arutama, sellepärast et miski ei [tohi minna] vastuollu isikuandmete kaitsega. Mina tõstatasin küsimuse, kas sarnaselt alles õppivate ja veel ilma kvalifikatsioonita õpetajatega, kellega selle seaduseelnõu kohaselt saab sõlmida kolmeaastase lepingu varem võimalik olnud üheaastase asemel, võiks sama põhimõtet rakendada kvalifikatsioonita õpetajate puhul, kes plaanivad taotleda kutset. Saime vastuseks, et põhimõtteliselt võiks selle lahenduse peale mõelda. Ma usun, et me selle ettepaneku arutelu komisjonis jätkame. Tegime kultuurikomisjonis järgmised konsensuslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. juunil, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata komisjoni ettekandjaks Liina Kersna. Aitäh!

Suur tänu, hea istungi juhataja! Austatud kolleegid! Tõesti, kultuurikomisjon arutas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatust 3. juunil. Meil olid komisjoni kutsutud haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, ministri nõunikud Daniel Kõiv ja Olga Bogdanova, üldhariduspoliitika osakonna juht Ülle Matsin, haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna nõunik Liis Lehiste, samuti õigus- ja personalipoliitika osakonna õigusnõunik-analüütik Indrek Kilk ning kutsehariduse valdkonna juht Marili Lehtmets. Minister tutvustas komisjonis väga põhjalikult meile seda eelnõu, nii nagu ta praegu ka siin suures saalis tegi, nii et tutvustan teile pigem arutelu osa. Kolleeg Tõnis Lukas palus selgitada atesteerimiskomisjoni moodustamise põhimõtet. Minister selgitas – nii nagu praegugi –, et kaks komisjoni liiget määrab koolijuhtide ühendus ja kaks komisjoni liiget määrab kohalik omavalitsus ehk kooli pidaja. Atesteerimiskomisjoni töökorralduse kehtestab kooli pidaja, aga selle liikmeskonnad – kaks pluss kaks – on ministri kehtestada. Madis Kallas küsis, keda on mõeldud kooli pidajana arenguvestluste läbiviija all. Minister vastas, et see, kes peab koolijuhiga arenguvestlusi, jääb kooli pidaja otsustada. Veel uuris Madis Kallas seda, millised tagajärjed võivad olla atesteerimiskomisjoni otsusel. Kas atesteerimiskomisjoni otsus on kooli pidajale kuidagi kohustuslik? Ja kui koolijuht ei läbi atesteerimist, kas siis peab lepingu lõpetama? Saime vastuseks, et lepingut lõpetama ei pea. Küll aga annab atesteerimise mitteläbimine kooli pidajale võimaluse pidada koolijuhiga läbirääkimisi lepingu lõpetamiseks, sest atesteerimise mitteläbimine annab selgelt märku, et on puudujääke. Ülle Matsin selgitas, et arenguvestlusel peaks kooli pidaja suutma koolijuhiga kokku leppida [sihi, mille poole] koolijuht peaks liikuma, ning atesteerimisel peaks saama kinnitust, kas koolijuht on arenguvestlustel kokku lepitud suunas liikunud ja mida saaks teha paremini või rohkem. Lisaks, minister rõhutas, et atesteerimiskomisjon on sõltumatu. Ja kui tuleb otsus "mitteatesteeritud", siis see on avalik otsus. See teema, mille kohta Margit Sutrop siin praegu küsis, oli meil ka komisjonis arutelu all. Aga kui on kooli pidajaid, kelle koolijuhid jäävad regulaarselt atesteerimata, siis saavad lapsevanemad ja koolikogukond kooli pidajat poliitiliselt survestada, et ükski selline [inimene] koolijuhina edasi ei töötaks. Siis oli meil arutelu ka sel teemal, kui suurel määral on atesteerimisotsused avalikud. Saime kinnitust, et see, kas koolijuht on atesteeritud või ei ole atesteeritud, on avalik [teave], aga selle üle, milliste põhjendustega on [keegi atesteerimata jäetud] või milline on täpselt [otsuse] sisu, peab veel arutama, sellepärast et miski ei [tohi minna] vastuollu isikuandmete kaitsega. Mina tõstatasin küsimuse, kas sarnaselt alles õppivate ja veel ilma kvalifikatsioonita õpetajatega, kellega selle seaduseelnõu kohaselt saab sõlmida kolmeaastase lepingu varem võimalik olnud üheaastase asemel, võiks sama põhimõtet rakendada kvalifikatsioonita õpetajate puhul, kes plaanivad taotleda kutset. Saime vastuseks, et põhimõtteliselt võiks selle lahenduse peale mõelda. Ma usun, et me selle ettepaneku arutelu komisjonis jätkame. Tegime kultuurikomisjonis järgmised konsensuslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 17. juunil, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata komisjoni ettekandjaks Liina Kersna. Aitäh!

Suur tänu sulle, Liina! Sulle küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Head Eesti inimesed! Ausalt öeldes on selline kahetine tunne. Ühest küljest peab tunnistama, et eelnõus on vajalikke asju küll ja küll. Iseenesest mõte sellest, et kõrgema kvalifikatsiooniga pedagoogid võiksid saada rohkem palka võrreldes nendega, kes alles alustavad, on loogiline. Kuid on ka mitu aga. No aga number üks seisneb selles, et nagu me täna nägime oma postkasti [saabunud kirjast], on olemas kohe mitu organisatsiooni – need on tegelikult autoriteetsed organisatsioonid –, kes arvavad, et selle eelnõu sellisel kujul vastuvõtmine oleks vale. Ja nende seas on selline organisatsioon nagu Eesti Linnade ja Valdade Liit. Me teame, et meil on hästi palju koole, mille pidaja on just kohalik omavalitsus. Ma pole leidnud konkreetseid andmeid selle kohta, kui palju selliseid koole protsentuaalselt on, aga ise kipun arvama, et 85–90% kõikidest koolidest on sellised, kus kooli pidaja on just kohalik omavalitsus. See, et nemad seda eelnõu sellisel kujul ei toeta, paneb päris korralikult mõtlema, kas meie peaksime seda tegema. Eesti Õpetajate Liit on üks nendest organisatsioonidest, kes on sellele kirjale oma allkirja andnud. Samuti on alla kirjutanud Noored Kooli – väga ilus projekt, kõik teame seda – ja alustavat õpetajat toetava kooli algatus. Ühesõnaga, neid organisatsioone on omajagu. Samas, ma pean ütlema, et olen suhelnud ka Eesti Haridustöötajate Liidu esindajaga, kes ütles, et nemad näevad selles eelnõus tegelikult kasu ja arvavad, et siin on päris palju head. Nii et võib öelda, et mõtted ja otsused lähevad kuidagi lahku. Iseenesest meie näeme siin probleemi selles, et kuna kohalikud omavalitsused oma koondorganisatsiooni, Eesti Linnade ja Valdade Liidu kaudu seda ei toeta – nemad on seda öelnud oma kirjas, mille nad panid ministeeriumi poole teele selle aasta jaanuaris. Kuna nende esindaja allkiri on ka sellel kirjal, mida ma juba mainisin, siis võime öelda, et hästi palju kooli pidajaid ei ole selle eelnõuga vähemalt sellisel kujul nõus. See paneb kindlasti mõtlema. Teiseks oli minul küsimus – ja mitte ainult minul, vaid ka mõnel kolleegil oli ministrile sama küsimus –, et rõhk on pandud nendele pedagoogidele, kellel on kvalifikatsioon, kellel on kraad ja suur kogemus. See on, nagu ma enne ütlesin, iseenesest loogiline, aga teisest küljest me ei näe, et ka alustavat [õpetajat] stimuleeritaks või antaks talle motivatsiooni. Teatud mõttes me ise ju kogu aeg kutsume inimesi koolidesse õpetama. Sama minister on vahepeal avaldanud rahulolu selle üle, et meil on nii palju kvalifikatsioonita või kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid õpetajaid. Tema seletas seda sellega, et koolides on ikka päris palju vabu töökohti, palju õpetajaid on puudu … Palun aega juurde.

Aitäh, lugupeetud kolleegid! Head Eesti inimesed! Ausalt öeldes on selline kahetine tunne. Ühest küljest peab tunnistama, et eelnõus on vajalikke asju küll ja küll. Iseenesest mõte sellest, et parema kvalifikatsiooniga pedagoogid võiksid saada rohkem palka võrreldes nendega, kes alles alustavad, on loogiline. Kuid on ka mitu aga. No aga number üks seisneb selles, et nagu me täna nägime oma postkasti [saabunud kirjast], on olemas kohe mitu organisatsiooni – need on tegelikult autoriteetsed organisatsioonid –, kes arvavad, et selle eelnõu sellisel kujul vastuvõtmine oleks vale. Ja nende seas on selline organisatsioon nagu Eesti Linnade ja Valdade Liit. Me teame, et meil on hästi palju koole, mille pidaja on just kohalik omavalitsus. Ma pole leidnud konkreetseid andmeid selle kohta, kui palju selliseid koole protsentuaalselt on, aga ise kipun arvama, et 85–90% kõikidest koolidest on sellised, kus kooli pidaja on just kohalik omavalitsus. See, et nemad seda eelnõu sellisel kujul ei toeta, paneb päris korralikult mõtlema, kas meie peaksime seda tegema. Eesti Õpetajate Liit on üks nendest organisatsioonidest, kes on sellele kirjale oma allkirja andnud. Samuti on alla kirjutanud Noored Kooli – väga ilus projekt, kõik teame seda –, ja alustavat õpetajat toetava kooli algatus. Ühesõnaga, neid organisatsioone on omajagu. Samas, ma pean ütlema, et olen suhelnud ka Eesti Haridustöötajate Liidu esindajaga, kes ütles, et nemad näevad selles eelnõus tegelikult kasu ja arvavad, et siin on päris palju head. Nii et võib öelda, et mõtted ja otsused lähevad kuidagi lahku. Iseenesest meie näeme siin probleemi selles, et kuna kohalikud omavalitsused oma koondorganisatsiooni, Eesti Linnade ja Valdade Liitu kaudu seda ei toeta – nemad on seda öelnud oma kirjas, mille nad panid ministeeriumi poole teele selle aasta jaanuaris. Kuna nende esindaja allkiri on ka sellel kirjal, mida ma juba mainisin, siis võime öelda, et hästi palju koolipidajaid ei ole selle eelnõuga vähemalt sellisel kujul nõus. See paneb kindlasti mõtlema. Teiseks oli minul küsimus – ja mitte ainult minul, vaid ka mõnel kolleegil oli ministrile sama küsimus –, et rõhk on pandud nendele pedagoogidele, kellel on kvalifikatsioon, kellel on kraad ja suur kogemus. See on, nagu ma enne ütlesin, iseenesest loogiline, aga teisest küljest me ei näe, et ka alustavat [õpetajat] stimuleeritaks või antaks talle motivatsiooni. Teatud mõttes me ise ju kogu aeg kutsume inimesi koolidesse õpetama. Sama minister on vahepeal avaldanud rahulolu selle üle, et meil on nii palju kvalifikatsioonita või kvalifikatsiooninõuetele mittevastavaid õpetajaid. Tema andis seletas seda sellega, et koolides on ikka päris palju vabu töökohti, palju õpetajaid on puudu … Palun aega juurde.

Minut.

… ja olgu need kooli tööle tulijad kas või ilma kvalifikatsioonita, vähemalt keegi ikka tuleb. Okei, kui nad on valmis pärastpoole oma kvalifikatsiooni tõstma, siis võib see tõesti olla rahuldav. Aga jällegi, me ei näe, mis neid motiveeriks seda tegema. Kui nemad saaksid, ütleme niimoodi, mingisuguse stiimuli ka selle eelnõu näol, siis oleks olukord ehk teistsugune, aga praegu see nii ei ole. Me teame, et umbes neljandik nendest, kes tulevad kooli alustava õpetajana, lahkuvad [töölt] väga kiiresti. Esiteks on õpetaja töötingimused päris karmid ja on viimastel aastatel läinud ainult karmimaks, samal ajal aga palk ei ole päris see, mida need inimesed sooviksid. Nii et see ei lahenda probleemi. Iseenesest see, et on mainitud kollektiivlepingut, on teretulnud. Ma saan aru, et kui seda ei õnnestu sõlmida, siis [kehtestab] ministeerium ise palga alammäära [ja otsustab], kui palju õpetajad palka saavad, mis on miinimum. Aga jällegi, direktorite atesteerimise küsimus tekitab päris palju mõtteid – kuidas seda tehakse, miks seda tehakse ja nii edasi. Mina ei saa siiamaani aru, miks peab just direktori [ametikohal töötav] inimene olema atesteeritud või peab ta viie aasta tagant oma töölepingut kuidagi uuendama ja nii edasi. Meil on hästi palju asutusi, mitte ainult haridusvaldkonnas, vaid ka teistes valdkondades, [kus juhilt midagi sellist ei nõuta, aga] millegipärast just koolijuhid on need, keda hirmsasti tahetakse iga viie aasta tagant atesteerida, kontrollida, kas nad ikka vastavad oma ametikohale [kehtestatud nõuetele] ja nii edasi. Mul on ausalt öeldes koolijuhtidest juba natukene kahju. Miks me nendesse niimoodi suhtume? See kõik paneb tegelikult mõtlema, kas seda eelnõu toetada või mitte. Meie fraktsioon on otsustanud niimoodi, et me [tagasilükkamise] ettepanekut kindlasti ei tee, teeme mõned muudatusettepanekud ja siis vaatame, kuhu see meid viib, kuidas see eelnõu vahepeal muutub või ei muutu, ja siis juba otsustame, kas me edaspidi seda toetame või mitte. Aitäh!

… ja olgu need kooli tööle tulijad kas või ilma kvalifikatsioonita, vähemalt keegi ikka tuleb. Okei, kui nad on valmis pärastpoole oma koalitsiooni tõstma, siis võib see tõesti olla rahuldav. Aga jällegi, me ei näe, mis neid motiveeriks seda tegema. Kui nemad saaksid, ütleme niimoodi, mingisuguse stiimuli ka selle eelnõu näol, siis oleks olukord ehk teistsugune, aga praegu see nii ei ole. Me teame, et umbes neljandik nendest, kes tulevad kooli alustava õpetajana, lahkuva [töölt] väga kiiresti. Esiteks on õpetaja töötingimused päris karmid ja on viimastel aastatel ainult karmimaks, samal ajal aga palk ei ole päris see, mida need inimesed sooviksid. Nii et see ei lahenda probleemi. Iseenesest see, et on mainitud kollektiivlepingut, on teretulnud. Ma saan aru, et kui seda ei õnnestu sõlmida, siis [kehtestab] ministeerium ise palga alammäära [ja otsustab], kui palju õpetajad palka saavad, mis on miinimum. Aga jällegi, direktorite atesteerimise küsimus tekitab päris palju mõtteid – kuidas seda tehakse, miks seda tehakse ja nii edasi. Mina ei saa siiamaani aru, miks peab just direktori [ametikohal töötav] inimene olema atesteeritud või peab ta viie aasta tagant oma töölepingut kuidagi uuendama ja nii edasi. Meil on hästi palju asutusi, mitte ainult haridusvaldkonnas, vaid ka teistes valdkondades, [kus juhilt midagi sellist ei nõuta, aga] millegipärast just koolijuhid on need, keda hirmsasti tahetakse iga viie aasta tagant atesteerida, kontrollida, kas nad ikka vastavad oma töökohale ja nii edasi. Mul on ausalt öeldes koolijuhtidest juba natukene kahju. Miks me nendesse niimoodi suhtume? See kõik paneb tegelikult mõtlema, kas seda eelnõu toetada või mitte. Meie fraktsioon on otsustanud niimoodi, et me [tagasilükkamise] ettepanekut kindlasti ei tee, teeme mõned muudatusettepanekud ja siis vaatame, kuhu see meid viib, kuidas see eelnõu vahepeal muutub või ei muutu, ja siis juba otsustame, kas me edaspidi seda toetame või mitte. Aitäh!

Aitäh teile! Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel Liina Kersna, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud kolleegid! Mul on väga hea meel, et meil on võimalus arutada põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse üle ning et meil on võimalus teha parlamendis eelnõu veel paremaks, kui see juba on. Meil on tõesti praegu selline olukord, kus riigikoolides 80% ja kohaliku omavalitsuse koolides 77% õpetajatest on kvalifikatsiooniga õpetajad, ülejäänud ei ole. Kui ilma kvalifikatsioonita õpetajad otsustaksid haridussüsteemist lahkuda, siis kukuks meie haridussüsteem kokku. Me oleme väga tänulikud, et on enda seesmist õpetajakutset omavaid inimesi, kes on julgenud minna klassi ette ja tunnevad, et nad tahavad anda oma panuse laste arengusse. Neid on vaja kindlasti toetada. Kui me vaatame alustavaid õpetajaid, siis näeme, et lausa 70% neist on kvalifikatsioonita õpetajad. Vaid 15% kvalifikatsioonita õpetajatest on sellised õpetajad, kes praegu õpivad, osalevad õpetajakoolitusel. Need on inimesed, kellega kooli pidaja tohib edaspidi, selle seadusemuudatuse kohaselt [sõlmida] praegu üheaastase lepingu asemel kolmeaastase lepingu. Neid on ainult 15%. Ülejäänutega peaks tegema ka edaspidi üheaastase lepingu. Ma arvan, et me võiksime Riigikogus kaaluda, kas ka kooli pidaja peaks saama ka alustavate kvalifikatsioonita õpetajatega sõlmida kolmeaastase lepingu, kuid tingimusel, et nende kolme aasta jooksul kvalifikatsioonita õpetaja liigub kvalifikatsiooni poole, see tähendab, et ta hakkab kvalifikatsiooni taotlema. See on hästi oluline. Sama oluline või isegi veel olulisem on see, et alustavad õpetajad, kellel ei ole kvalifikatsiooni, saaksid samasugust tuge nagu karjäärimudeli esimesel astmel olevad alustavad õpetajad. Ka nende tööajast peaks 25% olema enesearendamiseks, selleks, et saaks omandada kvalifikatsiooni ja leida mentori. Me teame, et väga paljud alustavad õpetajad, kes on ilma kvalifikatsioonita, lahkuvad kiiresti, sest nad ei tule toime, neil puuduvad oskused. Mida on riik teinud selleks, et kvalifikatsioonita õpetajad omandaksid kvalifikatsiooni? Jah, riik on teinud pingutusi. Õppeaastal 2024/25 on riik suunanud 7,7 miljonit eurot Tartu Ülikoolile ja Tallinna Ülikoolile selleks, et õpetajakoolituses oleks rohkem õppekohti. Selle rahaga tehti 445 õppekohta juurde. Veel on 4,2 miljonit eurot suunatud õpetaja akadeemia tarvis, selleks et oleksid paindlikud mikrokraadiprogrammid ja õpetajad saaksid omandada kvalifikatsiooni. Veidi üle poole miljoni euro on riik panustanud asendusõpetajate kasvuprogrammi, mille abil 60–100 õpetajat aastas peaks jõudma kvalifikatsioonini. Lisaks, programmi Noored Kooli lõpetajaid toetatakse üheaastase magistriõppega Tallinna Ülikoolis, et nad saaksid kvalifikatsiooni. Äärmiselt oluline on koolijuhtide roll: see, et koolijuht annaks kvalifikatsioonita õpetajale aega kvalifikatsioon omandada, see, et koolijuht organiseeriks oma õpetajatele näiteks portfoolio kirjutamise laagreid ja innustaks neid, et nad saaksid [kõik nõudmised] täidetud. Need on olulised sammud. Ma väga loodan, et sügisel saame selle olulise eelnõu üle arutelu jätkata. Aitäh!

Aitäh, hea juhataja! Austatud kolleegid! Mul on väga hea meel, et meil on võimalus arutada põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse üle ning et meil on võimalus teha parlamendis eelnõu veel paremaks, kui see juba on. Meil on tõesti praegu selline olukord, kus riigikoolides 80% ja kohaliku omavalitsuse koolides 77% õpetajatest on kvalifikatsiooniga õpetajad, ülejäänud ei ole. Kui ilma kvalifikatsioonita õpetajad otsustaksid haridussüsteemist lahkuda, siis kukuks meie haridussüsteem kokku. Me oleme väga tänulikud, et on enda seesmist õpetajakutset omavaid inimesi, kes on julgenud minna klassi ette ja tunnevad, et nad tahavad anda oma panuse laste arengusse. Neid on vaja kindlasti toetada. Kui me vaatame alustavaid õpetajaid, siis näeme, et lausa 70% neist on kvalifikatsioonita õpetajad. Vaid 15% kvalifikatsioonita õpetajatest on sellised õpetajad, kes praegu õpivad, osalevad õpetajakoolitusel. Need on inimesed, kellega kooli pidaja tohib edaspidi, selle seadusemuudatuse kohaselt [sõlmida] praegu üheaastase lepingu asemel kolmeaastase lepingu. Neid on ainult 15%. Ülejäänutega peaks tegema ja edaspidi üheaastase lepingu. Ma arvan, et me võiksime Riigikogus kaaluda, kas ka kooli pidaja peaks saama ka alustavate kvalifikatsioonita õpetajatega sõlmida kolmeaastase lepingu, kuid tingimusel, et nende kolme aasta jooksul kvalifikatsioonita õpetaja liigub kvalifikatsiooni poole, see tähendab, et ta hakkab kvalifikatsiooni taotlema. See on hästi oluline. Sama oluline või isegi veel olulisem on see, et alustavad õpetajad, kellel ei ole kvalifikatsiooni, saaksid samasugust tuge nagu karjäärimudeli esimesel astmel olevad alustavad õpetajad. Ka nende tööajast peaks 25% olema enesearendamiseks, selleks, et saaks omandada kvalifikatsiooni ja leida mentori. Me teame, et väga paljud alustavad õpetajad, kes on ilma kvalifikatsioonita, lahkuvad kiiresti, sest nad ei tule toime, neil puuduvad oskused. Mida on riik teinud selleks, et kvalifikatsioonita õpetajad omandaksid kvalifikatsiooni? Jah, riik on teinud pingutusi. Õppeaastal 2024/25 on riik suunanud 7,7 miljonit eurot Tartu Ülikoolile ja Tallinna Ülikoolile selleks, et õpetajakoolituses oleks rohkem õppekohti. Selle rahaga tehti 445 õppekohta juurde. Veel on 4,2 miljonit eurot suunatud õpetaja akadeemia tarvis, selleks et oleksid paindlikud mikrokraadiprogrammid ja õpetajad saaksid omandada kvalifikatsiooni. Veidi üle poole miljoni euro on riik panustanud asendusõpetajate kasvuprogrammi, mille abil 60–100 õpetajat aastas peaks jõudma kvalifikatsioonini. Lisaks, programmi Noored Kooli lõpetajaid toetatakse üheaastase magistriõppega Tallinna Ülikoolis, et nad saaksid kvalifikatsiooni. Äärmiselt oluline on koolijuhtide roll: see, et koolijuht annaks kvalifikatsioonita õpetajale aega kvalifikatsioon omandada, see, et koolijuht organiseeriks oma õpetajatele näiteks portfoolio kirjutamise laagreid ja innustaks neid, et nad saaksid [kõik nõudmised] täidetud. Need on olulised sammud. Ma väga loodan, et sügisel saame selle olulise eelnõu üle arutelu jätkata. Aitäh!

Suur tänu teile! Isamaa fraktsiooni nimel Tõnis Lukas, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Selle seadusega astutakse mitu väga olulist sammu. See on lahenduste pakett ja üks [osa] suurest temaatikast: õpetajate kvalifikatsioonid, nende töö hindamine, karjäärimudel. Teine väga oluline teemade ring on koolijuhtide kvalifikatsioon ja atesteerimine. Päris alguses oli ka võimalus tõstatada uuesti tähtajaliste töölepingute teema, aga nüüd me oleme läinud atesteerimissüsteemi käivitamise peale. Mõned asjad veel, mida ma oluliseks pean, võib-olla ka piskut mainin pärastpoole. See, et lõpuks ometi on märgatud õpetajate kvalifikatsiooni ja karjäärimudeli aruteludes kutsehariduses olevaid õpetajaid, nii kutseõpetajaid kui ka üldainete õpetajaid kutsehariduslikes õppeasutustes. See on hea. See on küll tulnud suure surma peale. Hariduslepet tehes ei peetud neid võrdväärseteks partneriteks, seega ei ole seal sees ka seda diferentseerimisfondi komponenti, mis annaks võimaluse neile palgalisa maksta. Aga läheme teemade kaupa edasi. Kohe sissejuhatuseks ütlen, et kõik see jääb petlikuks rõõmuks, kui me ei asu uuesti tõstma õpetajate palka ka üldiselt ja kui me ei taasta seda traditsiooni, et õpetajate palga alammäära tuleb tõsta kõigile. Sest kui me räägime nendest karjääriastmetest, siis koefitsiendiga 1,1 ja 1,3 on vastavalt vanemõpetajad ja meisterõpetajad, keda on kindlasti alla poole kõigist õpetajatest. Järelikult selliste sammudega minek õpetajate palgaküsimust ei lahenda ja suurele osale õpetajatest ei tähenda see palgatõusu. See on ikkagi konkreetselt eelarveläbirääkimiste teema. Ja õpetajaid ei tohi uuesti ära unustada. Karjäärimudeli rakendamisel on paar probleemi, mille ma esile tooksin. Kõigepealt diferentseerimisfondi õiguslik alus, mida ma ka oma küsimuses ministrile puudutasin. Nimelt on praegu eelnõus, et palgakoefitsiendid diferentseerimisfondi olemasolul erinevad alammääraga makstavatest palkadest ehk noorempedagoogi ja pedagoogi omadest, mis on koefitsiendiga 1,0. Järelikult nende palkade arvestuses lähtutakse alammäärast. Aga teised [koefitsiendid] fikseeritakse vastutava ministri määrusega. Tuletan meelde, et kui karjäärimudel viimati oli – enne 2012. aastat –, siis palgaastmete alammäärad, sealhulgas vanemõpetaja, õpetaja ja nooremõpetaja palga alammäär, fikseeriti valitsuse määruse tasemel. Siis oli kindlus, et selleks on piisavalt raha arvestatud, ja see oli kogu valitsuse vastutus. Ma arvan, et ka edaspidi võiks olla sellised garantiid antud valitsuse tasemel, mitte ainult ühe ministri määruse tasemel. Teiseks, omavalitsused saavad võrdse diferentseerimisfondi, vaatamata sellele, millise kvalifikatsiooniga neil õpetajaid on, näiteks kui palju on vanemõpetajaid. Omavalitsused ja koolid on igal juhul väga erinevad. See tähendab seda, et nendel omavalitsustel ja koolidel, kellel on kvalifitseeritumad õpetajad, jääb diferentseerimisfondi [raha] muude tegevuste jaoks puudu. Neil, kellel on kvalifitseerimata õpetajad või siis vähe kvalifitseeritud õpetajaid, kes vastavatele ametijärkudele ei kvalifitseeru, jääb raha üle [ja jätkub ka] muudeks tegevusteks. Nii et siin on sisse kirjutatud tõesti motivatsioon mitte oma õpetajate karjääri ootustele vastata ja jätta nad madalama astme peale. Aga see oleks muidugi väga kahetsusväärne. Kolmas teemade ring on see, millest siin juba juttu oli ja mida on tõstatanud erinevad organisatsioonid, see puudutab noorte õpetajate hakkamasaamist ja koolis püsimist. Muide, noored õpetajad lahkuvad töölt liiga kiiresti, eriti kvalifikatsioonita õpetajad. Need inimesed, kes on tulnud kooli justkui appi, kes alles saaksid õpetajaks või kellel mingi osa kvalifikatsioonist on olemas, vaatavad, kas nad saavad jätkata, või nad väsivad ära ja lahkuvad süsteemist. Kui õpetajad on jäetud sisuliselt alampalga tasemele – ütleme, omavalitsusel on voli jätta nad tegelikult hariduslikust palgaarvestusest täiesti välja ja otsustada ise, millist palka neile maksta –, siis neil garantiid ei ole, nad võivad lahkuda. Aga see oleks väga halb. Kusjuures suur osa neist ju õpib ja tahab saada kvalifitseeritud õpetajaks. Ma pakun välja Isamaa lahenduse. Tegelikult lahendaks asja selline koefitsient, mida rakendame lasteaiaõpetajate puhul. Riigitoetust makstakse omavalitsustele nende lasteaiaõpetajate palga tõstmiseks, kellel on madalam kvalifikatsioon kui kooliõpetajatel, näiteks bakalaureuse tasemel kvalifikatsioon, millest lasteaednike puhul piisab, aga neile makstakse palka koefitsiendiga 0,9. Tegelikult võiks sedasama koefitsienti, mis juba haridussüsteemis rakendub, arvestada veel kvalifitseerimata õpetajate puhul, nii et neile palka alla koefitsiendiga 0,9 alammäärast maksta ei või. Mis puudutab direktorite atesteerimist, siis sellest ma eriti palju rääkida ei jõua. Küll aga toon välja, et väga imelik on lugeda niisugust punkti, mis on tegelikult üks arengukavaline punkt …

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Selle seadusega astutakse mitu väga olulist sammu. See on lahenduste pakett ja üks [osa] suurest temaatikast: õpetajate kvalifikatsioonid, nende töö hindamine, karjäärimudel. Teine väga oluline teemade ring on koolijuhtide kvalifikatsioon ja atesteerimine. Päris alguses oli ka võimalus tõstatada uuesti tähtajaliste töölepingute teema, aga nüüd me oleme läinud atesteerimissüsteemi käivitamise peale. Mõned asjad veel, mida ma oluliseks pean, võib-olla ka piskut mainin pärastpoole. See, et lõpuks ometi on märgatud õpetajate kvalifikatsiooni ja karjäärimudeli aruteludes kutsehariduses olevaid õpetajaid, nii kutseõpetajaid kui ka üldainete õpetajaid kutsehariduslikes õppeasutustes. See on hea. See on küll tulnud suure surma peale. Hariduslepet tehes ei peetud neid võrdväärseteks partneriteks, seega ei ole seal sees ka seda diferentseerimisfondi komponenti, mis annaks võimaluse neile palgalisa maksta. Aga läheme teemade kaupa edasi. Kohe sissejuhatuseks ütlen, et kõik see jääb petlikuks rõõmuks, kui me ei asu uuesti tõstma õpetajate palka ka üldiselt ja kui me ei taasta seda traditsiooni, et õpetajate palga alammäära tuleb tõsta kõigile. Sest kui me räägime nendest karjääriastmetest, siis koefitsiendiga 1,1 ja 1,3 on vastavalt vanemõpetajad ja meisterõpetajad, keda on kindlasti alla poole kõigist õpetajatest. Järelikult selliste sammudega minek õpetajate palgaküsimust ei lahenda ja suurele osale õpetajatest ei tähenda see palgatõusu. See on ikkagi konkreetselt eelarveläbirääkimiste teema. Ja õpetajaid ei tohi uuesti ära unustada. Karjäärimudeli rakendamisel on paar probleemi, mille ma esile tooksin. Kõigepealt diferentseerimisfondi õiguslik alus, mida ma ka oma küsimuses ministrile puudutasin. Nimelt on praegu eelnõus, et palgakoefitsiendid diferentseerimisfondi olemasolul erinevad alammääraga makstavatest palkadest ehk noorempedagoogi ja pedagoogi omadest, mis on koefitsiendiga 1,0. Järelikult nende palkade arvestuses lähtutakse alammäärast. Aga teised [koefitsiendid] fikseeritakse vastutava ministri määrusega. Tuletan meelde, et kui karjäärimudel viimati oli – enne 2012. aastat –, siis palgaastmete alammäärad fikseeriti valitsuse määruse tasemel, sealhulgas vanemõpetaja, õpetaja ja nooremõpetaja palga alammäär. Siis oli kindlus, et selleks on piisavalt raha arvestatud, ja see oli kogu valitsuse vastutus. Ma arvan, et ka edaspidi võiks olla sellised garantiid antud valitsuse tasemel, mitte ainult ühe ministri määruse tasemel. Teiseks, omavalitsused saavad võrdse diferentseerimisfondi, vaatamata sellele, millise kvalifikatsiooniga neil õpetajaid on, näiteks kui palju on vanemõpetajaid. Omavalitsused ja koolid on igal juhul väga erinevad. See tähendab seda, et nendel omavalitsustel ja koolidel, kellel on kvalifitseeritumad õpetajad, jääb diferentseerimisfondi [raha] muude tegevuste jaoks puudu. Neil, kellel on kvalifitseerimata õpetajad või siis vähe kvalifitseeritud õpetajaid, kes vastavatele ametijärkudele ei kvalifitseeru, jääb raha üle [ja jätkub ka] muudeks tegevusteks. Nii et siin on sisse kirjutatud tõesti motivatsioon mitte oma õpetajate karjääri ootustele vastata ja jätta nad madalama astme peale. Aga see oleks muidugi väga kahetsusväärne. Kolmas teemade ring on see, millest siin juba juttu oli ja mida on tõstatatud erinevad organisatsioonid, see puudutab noorte õpetajate hakkamasaamist ja koolis püsimist. Muide, noored õpetajad lahkuvad töölt liiga kiiresti, eriti kvalifikatsioonita õpetajad. Need inimesed, kes on tulnud kooli justkui appi, kes alles saaksid õpetajaks või kellel mingi osa kvalifikatsioonist on olemas, vaatavad, kas nad saavad jätkata, või nad väsivad ära ja lahkuvad süsteemist. Kui õpetajad on jäetud sisuliselt alampalga tasemele – ütleme, omavalitsusel on voli jätta nad tegelikult hariduslikust palgaarvestusest täiesti välja ja otsustada ise, millist palka neile maksta –, siis neil garantiid ei ole, nad võivad lahkuda. Aga see oleks väga halb. Kusjuures suur osa neist ju õpib ja tahab saada päris kvalifitseeritud õpetajaks. Ma pakun välja Isamaa lahenduse. Tegelikult lahendaks asja selline koefitsient, mida rakendame lasteaiaõpetajate puhul. Riigitoetust makstakse omavalitsustele nende lasteaiaõpetajate palga tõstmiseks, kellel on madalam kvalifikatsioon kui kooliõpetajatel, näiteks bakalaureuse tasemel kvalifikatsioon, millest lasteaednike puhul piisab, aga neile makstakse palka koefitsiendiga 0,9. Tegelikult võiks sedasama koefitsienti, mis juba haridussüsteemis rakendub, arvestada veel kvalifitseerimata õpetajate puhul, nii et neile palka alla koefitsiendiga 0,9 alammäärast maksta ei või. Mis puudutab direktorite atesteerimist, siis sellest ma eriti palju rääkida ei jõua. Küll aga toon välja, et väga imelik on lugeda niisugust punkti, mis on tegelikult üks arengukavaline punkt …

Aitäh, hea kolleeg!

… et Haridus- ja Teadusministeerium analüüsib hiljemalt 2032. aastal midagi. See, millal midagi analüüsitakse, ei ole seaduses fikseerimist vääriv daatum. Igal juhul võiks selle siit välja võtta. Aitäh tähelepanu eest!

Aitäh teile! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 653 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 4. juuli kell 16.