Tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu (624 SE) esimene lugemine

Liigume viienda päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud tarbijakaitseseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõu 624 esimene lugemine. Selleks palun ettekandjaks majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tarbijakaitseseaduse muutmine on oluline just selle pärast, et ostukviitungite ja paberarvete esitamise sätteid muudeti tarbijakaitseseaduses viimati kümme aastat tagasi. Praktikas on tekkinud vajadus uuteks muudatusteks, seda tulenevalt sellest, et selle ajaga on tehnoloogias toimunud suur edasiminek. Näiteks ei olnud kümme aastat tagasi levinud võimalus oma ostukviitungeid elektrooniliselt säilitada või arveteavitusi SMS-i teel tarbijatele saata, mis on aga täna kasutusel olev praktika. Seetõttu ajakohastame eelnõuga tarbijakaitseseaduse norme, mis reguleerivad kaupleja ja tarbija vahelisi suhteid. Olles suhelnud kauplejatega, on selge, et kehtivad paberil ostukviitungeid ja ostuarveid nõudvad õigusnormid ei ole piisavalt paindlikud. Seda tulenevalt sellest, et tehnoloogia areng võimaldab üha enam dokumente edastada elektrooniliselt ning neid ka elektrooniliselt säilitada. Kehtivate nõuete tõttu kulub endiselt suur hulk paberit, mis suurendab nii kauplejate keskkonnajalajälge kui ka halduskulusid. Muudatuste eesmärk on soodustada kaasaegseid digilahendusi, andes kauplejatele võimaluse edastada dokumente digitaalselt. Rõhutan, et seadusemuudatusega ei kohustata kauplejaid oma kassasüsteemi ja majandustarkvara muutma, vaid luuakse õiguslik pinnas selliste muudatuste vabatahtlikuks tegemiseks. Kauplejatel on võimalik jätkata senist praktikat ehk printida ostukviitungeid vaikimisi välja või jätkata paberarvete saatmist, kui nad seda soovivad. Muudatustel on mitmeid positiivseid mõjusid. Halduskoormus väheneb, kuna paberarvete printimise ja saatmisega seotud kulutused vähenevad. Keskkonnamõju väheneb just selle pärast, et paberit ei ole vaja nii palju kasutada. Lisaks muudavad digitaalsed lahendused arveldamise ja dokumentide haldamise tarbija jaoks mugavamaks, lihtsamaks ja kiiremaks. Muudatuste väljatöötamisel arvestati, et paralleelselt ettevõtjate halduskoormuse vähendamisega oleks tarbijate kaitse, eelkõige vanemaealistel, jätkuvalt tagatud kõrgel tasemel. Muudatuste tegemiseks tuli initsiatiiv kauplejatelt endalt, täpsemalt kaupmeeste liidult ja Sihtasutuselt Rohetiiger, kes kaasati ka eelnõu koostamise protsessi. Mul on hea meel tõdeda, et oleme kauplejate ettepanekul tehtud muudatused eelnõuks vormistanud ning saame neid siin täna tutvustada. Ostukviitungitega on niimoodi, et edaspidi tuleb tarbijale vaikimisi paberkviitung väljastada üksnes siis, kui tarbija teeb ostu sularahas ega kasuta sellist kliendikaarti, mis võimaldaks tal hiljem ostuajalooga tutvuda. Samuti tuleb tarbijale paberkviitung väljastada siis, kui ta selle saamise soovist kauplejat ostuhetkel teavitab. Seega puudub kauplejal kohustus paberkviitungi väljastamiseks, kui see on tarbijale saadetud elektrooniliselt. Digitaalne ostukviitungite säilitamine on kasulik ja turvaline ka tarbijale endale, sest paberkviitungid kipuvad ikka kaduma või nendes olev tint ajapikku kuluma. Kui kaupleja ei ole tarbijale ostuhetkel paberkviitungit andnud ega väljastanud seda ka elektrooniliselt, on kauplejal kohustus see tarbijale viimase soovil tagantjärgi väljastada, näiteks olukorras, kus tarbija soovib ostetud toote kohta pretensioone esitada. See kohustus ei kohaldu olukorras, kus kaupleja loeb tarbija ostu tõendatuks pangakonto väljavõtte abil, mis on juba praegu osade kauplejate puhul toimiv praktika. Eelduslikult on selline tagantjärgi ostukviitungite väljastamine aga pigem harv, sest tarbijate poolt pretensioonide esitamine ei ole igapäevane ning selline kauplejapoolne kohustus kohaldub üksnes eelpool mainitud tingimustel. Selline muudatus avaldab suurt mõju näiteks toidukauplustele, kes praegu kõige rohkem ostukviitungeid välja prindivad, kuid kellel on juba olemas head süsteemid ostukviitungite digitaalseks säilitamiseks. Näiteks säästis toidukauplus Rimi 2023. aastal digitaalsete ostukviitungite abil kogu Baltikumis kokku 31,7 tonni paberit. 31,7 tonni! Juba praegu on mitmete kaupluste klientidel võimalik olnud valida, et neile väljastatakse digikviitungid, kuid selleks on nad ise pidanud kliendisüsteemis tegema vajalikud muudatused. Tulevikus ei pea tarbijalt enam sellist nõusolekut küsima, kuid selle eelduseks on see, et kaupleja kliendikaardisüsteem võimaldab tarbijale hilisemat juurdepääsu ostuajaloole. Rõhutan: tarbijal säilib paberkviitungi saamise võimalus, kui ta sellest teavitab, ja teistpidi peab olema tagatud ka ostuajaloo nägemine digitaalsetes keskkondades. Paberarvetest nii palju, et kauplejal on õigus loobuda tarbijale paberarve saatmisest, kui tarbija on kauplejale endaga suhtlemiseks edastanud oma e-posti aadressi või mobiiltelefoninumbri. Täna puudub kauplejal seaduslik võimalus loobuda paberarve saatmisest olukorras, kus kliendile saadetakse ka näiteks arve e-posti aadressile. Tarbijat tuleb paberarvel muudatustest teavitada ning määrata talle mõistlik tähtaeg, mille jooksul on võimalik tarbijal kauplejat informeerida, kui ta ei ole muudatustega nõus, see tähendab, kui ta soovib ka edaspidi paberarvet saada. Lisaks tuleb tarbijaid informeerida sellest, et kui tarbija pöördub kaupleja poole, loetakse ta vaikimisi arve saamise kanali muutmisega nõustunuks. Kauplejad on ka ise teinud erinevaid kampaaniaid, et tarbijad loobuksid paberarvetest, mida paljud saavad vanast harjumusest, kuid kampaaniatest parem lahendus on seadusemuudatuste reaalne tegemine. Muudatuste jõustumisel luuakse kauplejatele võimalus saata tarbijale arveteateid SMS-i teel. Näiteks mitmed kauplejad saadavad juba praegu tarbijatele arveteateid sõnumi teel, kuid dubleerivad seda arve edastamisega posti- või e-posti aadressile. Seda tulenevalt sellest, et kehtiv seadus peab arve edastamise kanaliteks üksnes posti- ja e-posti aadressi. Lisaks sätestatakse kauplejale võimalus küsida tarbijalt postikulude hüvitamist, kui viimane soovib saada arvet nii elektrooniliselt kui ka posti teel. Eelnõu koostamise käigus on kauplejad öelnud, et ühe paberarve saatmine maksab neile keskmiselt üks euro ning üldjuhul saadetakse arveid iga kuu. Erandiks jääb aga e-arve. See tähendab seda, et kui tarbija on vormistanud endale e-arve ning soovib saada arvet ka postiga, siis kauplejal ei ole õigust nõuda tarbijalt postikulude hüvitamist. Seda tulenevalt sellest, et osa tarbijaid, eelkõige vanemaealised, on endale küll lähedaste abiga vormistanud e-arve, et arve tasumine toimuks automaatselt, kuid tegelikult võimekust neil digitaalselt saadetud arvetega tutvuda ei ole. Seega tuleb neile ka edaspidi tasuta paberarveid saata. Arvestades, et ühe paberarve saatmine maksab kauplejale hinnanguliselt üks euro, oleks kauplejal võimalik oluliselt kokku hoida. Eelnõu on kavandatud jõustuma järgmise aasta 1. jaanuaril. Tänan tähelepanu eest ja vastan hea meelega küsimustele.

Tõepoolest, seekord on küsimusi. Maria Jufereva-Skuratovski, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu meelest on see tervitatav eelnõu, aga tahaksin küsida. Kas eelnõu analüüsimise käigus õnnestus teil tuvastada mingisuguseid peidetud riske ettevõtjate jaoks, näiteks raamatupidamises ja aruandluses? Ja teine küsimus: kas selline uuendus hakkab riigile midagi maksma?

Aitäh! Me ei tuvastanud peidetud riske. Nagu ma ütlesin, see eelnõu on tehtud heas kooskõlas koos kaupmeeste liiduga. See on just näide sellisest heast seadusloomest, kus tegelikult sisend on tulnud sektori osapooltelt endalt, et [tegevus] saaks muutuda efektiivsemaks, saaks bürokraatiat vähendada, saaks keskkonnahoidu suurendada ja tegelikult ka tarbija elu mugavamaks muuta. Selles mõttes [neid riske] ei olnud. Ja riigile see midagi täiendavalt maksma ei lähe. Me pigem anname lihtsalt täiendava võimaluse mitte paberarveid väljastada. Pigem on lihtsalt kokkuhoid erasektorile.

Aitäh! Austatud minister! Tundub nagu mõistlik muudatus, mille võiks tarbijakaitseseaduses teha. Aga ma lihtsalt tuletasin meelde ja vaatasin, kuidas see asi praegu toimib. Meil on käibemaksuseadus, mille § 37 tegelikult reguleerib seda küsimust. Seal on selgelt välja öelnud, et tarbijale ei pea paberarvet automaatselt väljastama, seda tehakse ainult siis, kui klient seda soovib. Ja tegelikult tarbijakaitseseaduses on samuti see välja toodud. Mis siis selle täiendusega veel lisatakse? Praegu kehtiva korra järgi on ka nii, et kui sa lähed kassasse, siis ei väljastata sulle arvet. Sa võid seda küsida ja siis väljastatakse. Või ma olen internetiavarustes kuidagi eksinud?

Lauri Laats, palun!

Kuna te korra käisite ka käibemaksuseaduse juures, siis ma ei ole kindel, kas te olete õigete allikate juures käinud. Aga ma mõtlen lihtsalt igapäevaelu peale, kui ma ise poes käin. Kui ma ei ole teada andnud, et ma ei soovi kviitungit või tšekki, siis ma saan selle ja pean selle prügikasti viskama. Seega tarbijakaitseseaduse § 4 on vaja muuta. Kui teil on olemas kliendikaart, mis teie ostuajalugu automaatselt salvestab, et teil oleks võimalik pärast kontrollida, kui teil on pretensioone, siis te peate praegu enne ütlema, et te paberarvet ei soovi, muidu see vaikimisi antakse. Tulevikus oleks niimoodi, et vaikimisi ei anta, aga kui te ostuhetkel avaldate selleks soovi, siis te saate. Aga me kindlasti saame jätkata seda huvitavat diskussiooni, mis andmeallikaid te [olete vaadanud].

Mihkel Lees, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Tegemist ju täiesti kena eelnõuga. Ma tahaks küsida natuke võib-olla etteruttavalt või ettevaatavalt: milliseid bürokraatiat vähendavaid ja keskkonda säästvaid ettepanekuid võiks teie haldusalast veel lähiajal oodata olla?

Aitäh, hea kolleeg! See on küll küsimus, mis [eeldab] pikka, avatud vastust. Ma lihtsalt ütlen lühidalt, et meil on tervikuna võetud väga põhimõtteline positsioon vähendada nii inimeste kui ka ettevõtjate igasuguse tarbetu aruandluse kohustust, kui on võimalik ressurssi kokku hoida, olgu see tööressurssi või loodusressurss. Esimesed paketid said siin tehtud, need puudutasid tööohutust. Järgmisena on kindlasti tulemas Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametilt erineva ebavajaliku bürokraatia vähendamise ettepanekud, mis muudavad inimeste elu lihtsamaks. Siinkohal on väga oluline rõhutada, et tarbijakaitse kui selline kindlasti ei tohi kannatada. Tarbija peab saama abi, kui on kasutatud ebaausaid kaubandusvõtteid või midagi muud säärast. Aga on väga palju ebavajalikku bürokraatiat. Ja teistpidi on digitaalsete lahendustega, milles Eesti on ju eesrinnas, võimalik mitmeid süsteeme muuta väga palju efektiivsemaks. Nii et kindlasti tasub kõrvad ja silmad lahti hoida, on tulemas ettepanekuid, kuidas tarbetut bürokraatiat vähendada.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmiseks võtab arutelu juhtivkomisjonis kokku majanduskomisjoni esimees Marek Reinaas. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu kahel korral: kõigepealt neljapäeval, 24. aprillil, kui tegi otsuse määrata juhtivkomisjoni esindajaks Marek Reinaas, ja siis 5. mail, kui toimus sisuline arutelu. Kohal oli ka majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo ja teda abistas ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna tarbijakaitse nõunik Mari-Liis Aas. Minister tegi sellest eelnõust põhjaliku ülevaate, mida te täna siin ka kuulsite, nii et sellel pikemalt peatuma ei hakka. Toimus ka üürike, aga see-eest sisukas diskussioon. Kõigepealt uuris Urve Tiidus seda, kas plaanitavate muudatustega suureneb digitaalse prügi kasv ning kas nende muudatustega kaasnevad tarkvaraarendused lähevad kauplustele kulukaks maksma. Vastus oli selline, et jae‑ ja hulgimüügi ettevõtetel on pigem sellised tarkvarad juba olemas, mis ei nõua seadusemuudatuse tõttu lisaarendusi. Ja digiprügi kohta arvati, et ega seda nüüd liiga palju juurde ei tule. Õnne Pillak uuris, et tahtes olla veel ambitsioonikam, kas me saaksime hoopistükkis rakendada neid muudatusi, mida me planeerime, mitte 1. jaanuarist, vaid hoopistükkis tänavu 1. septembrist. Ehk läheme kiiremini üle nendele digiarvetele. Erkki Keldo vastas, et ministeerium on kaupmeeste liiduga pikalt ja laialt suhelnud ning põhimõtteliselt ja teoreetiliselt oleks võimalik ka muudatuste varasem sisseviimine, aga tuleb arvestada seda, et Riigikogu lõpetab juunis korralised istungid, kas me jõuaks selle kõik siin enne suve ära menetleda. Nii et Õnne Pillaku ambitsioonikas ettepanek pigem jäi õhku rippuma. Majanduskomisjoni nõunik Piia Schults pööras tähelepanu asjaolule, et kestvuslepingute puhul, mis on seotud pikka aega tagasi sõlmitud lepingutega, on inimene saanud märkida, kuidas ta arvet saada soovib. Juhul, kui on tellitud paberarve, peaks tarbija mingil hetkel selle ümber seadistama. Aga antud seaduseelnõus ei ole ühtegi rakendussätet, mis ütleks, kuidas see üleminek siis täpselt toimuma hakkab. Mari-Liis Aas vastas selle peale, et tarbijat tuleks arve saatmise korral kindlasti teavitada ning anda mõistlik tähtaeg, mille jooksul tuleks pöörduda kaupleja poole, kui ta jätkuvalt soovib saada paberarvet. Aga ta nentis ka seda, et tõepoolest võiks neid rakendussätteid [vajaduse] korral menetluse käigus täiendada. Ja siit ongi väga otstarbekas minna otsuste juurde. Kõigepealt otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 19. mail, mis oli konsensuslik. Samuti oli konsensuslik otsus teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Otsuste tegemisega majanduskomisjoni arutelu sellel teemal ka lõppes.

Aitäh põhjaliku arutelu eest! Küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 624 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 2. juuni kell 17.15. Sellega on meil viies päevakorrapunkt läbitud.