Arupärimine rahvastikuregistri kannete kohta (nr 754)

Liigume viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Helle-Moonika Helme, Rain Epleri ja Siim Pohlaku 17. aprillil 2025 esitatud arupärimine rahvastikuregistri kannete kohta, nr 754. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Rain Epleri.

Aitäh, härra eesistuja! Head kolleegid! Tõesti, minister Tarol on täna võimalik väga eripalgalistele küsimustele vastata. Vaatame maailmas ringi. Ameerika Ühendriikides on kogu see ideoloogia, mis ütleb, et sugusid on lugematul hulgal, saanud nüüd õnneks tugeva tagasilöögi. Ka Suurbritannia ülemkohtus tuli tagasilöök. Aga Euroopa Liidus marss jätkub ja ega Eestiski ei ole veel peatumise märke näha. Me mäletame, kui minister Pakosta oli Riigikogus ja me ratifitseerisime siin ühe ÜRO tööorganisatsiooni hartat, mis defineeris, et sooline diskrimineerimine ei ole sooline mitte ainult selles klassikalises mõttes, et peetakse silmas mehi ja naisi, vaid öeldakse, et on olemas ka sotsiaalne sugu ja sellepõhine diskrimineerimine ning sellega tuleks tegeleda. Jürgen Ligi surub meil Riigikogus [läbi] seda projekti, mis ilmselt ka koalitsiooni hääled taha saab, et ettevõtete nõukogus ja juhatuses peaks olema alaesindatud sugude esindajaid mingisugune kindel protsent. Nii et ongi ainult EKRE-s – ja loodetavasti on ka Isamaa meiega koos – need, kes sellele marsile stoppi püüavad panna. Sellega seoses oleme me aprilli keskpaigas esitanud arupärimise siseministrile. Nimelt on meieni jõudnud info, et Siseministeeriumist on perekonnaseisuameti töötajatele antud suunis, et nad viiksid läbi inimeste nime vahetamist soole mittevastavaks, mida nimeseadus tegelikult keelab. Ilma mõjuva põhjuseta ei tohi soole mittevastavat nime inimesele panna. Ministeeriumist on antud juhtnöör, et kui tuuakse põhjuseks, et inimene on transsooline, siis ta võib oma nime muuta selliseks, mis nimeseaduse alusel justkui on keelatud. Sellega seoses oleme ministrile esitanud neli küsimust. Küsimused puudutavad peamiselt seda, kui palju selliseid nimevahetusi tehtud on, mis need põhjused on ja kuidas see seadus neid mõjuvaid põhjuseid reguleerib. Nii et ootame huviga, mida ministril meile pajatada on. Aitäh!

Ja nüüd palun arupärimisele vastama siseminister Igor Taro.

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Siseministrile edastati arupärimine seoses rahvastikuregistri kannetega ning esitati neli küsimust. Hakkan kohe vastama. Esimene küsimus: "Mitu nimeõiguslikku muudatust on aastatel 2020-2025 (k.a) tehtud sellise avalduse alusel, milles isik toob nimevahetuse põhjuseks "transsooline" ilma, et oleks alusdokumenti ehk arstliku ekspertiisikomisjoni otsust soo muutmise kohta?" Esmalt selgitan, et rahvastikuregistris sooandmete muutmisel eesnime muutmine ja isiku soovil uue eesnime andmine on eri protsessid ning neil on erinevad tulemused. Isiku sooandmete muutmine rahvastikuregistris on võimalik, kui isik seda taotleb ja esitab arstliku ekspertiisikomisjoni otsuse soo muutmise kohta. Selles menetluses märgitakse isiku sugu vastavalt otsuses märgitule ning isikule antakse uus isikukood. Selles menetluses on võimalik isiku avalduse alusel anda talle ka uus eesnimi ja muuta muukeelset perekonnanime, kui sugu kajastub vastavalt isiku rahvuslikule tavale perekonnanimes. Isiku soovil uue eesnime andmine on võimalik ka ilma sooandmete muutmiseta. Uue nime andmise otsusele märgitakse õiguslik alus, kuid ei märgita avalduse esitamise põhjuseid. Haldusakti andmise faktilist alust ei pea põhjenduses näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldatakse ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Seega oleks võimalik välja selgitada, mitu uue eesnime andmise otsust on tehtud nimeseaduse § 19 lõike 1 punkti 9 alusel ehk muul mõjuval põhjusel. Kuna nimeseadus ei nimeta soolist [düsfooriat] uue eesnime andmisel eraldi alusena, siis sellel põhjusel tehtud otsuste üle eraldi arvestust ei saa pidada. Kuna soole mittevastava eesnime andmise kordade väljaselgitamiseks tuleks ükshaaval avada kõik toimikud, oleks tegemist isikuandmete liiasusega töötlemisega. Seepärast ei esita me andmeid küsitud perioodi kohta. Seega ma paraku teie küsitud statistikat siin esitada ei saa. Selgitasime siiski kitsamalt välja 2025. aasta jaanuari, veebruari ja märtsi andmed. Eesnime muutis 118 isikut, neist soole mittevastava eesnime sai 12 isikut. Tähele tuleb panna, et paljud nimed, mis Eestis on kasutusel kas ainult naisenimena või ainult mehenimena, on mujal maailmas kasutusel mõlemal sool ning eesnime soole mittevastavus võib-olla suhteline. Samuti on Eestis kasutusel nimed, mis võivad olla nii mehe kui ka naise nimeks, näiteks Kert, Kristen, Keit, Elis. Teine küsimus: "Millisel õiguslikul alusel on ametiisikud/ametnikud teinud eesnime muudatuse kandeid, milles on soole mittevastava nime muudatuse põhjuseks toodud "transsooline"?" Isiku eesnime muutmine on võimalik, kui isik seda taotleb. Taotlemise põhjused on loetletud nimeseaduses. Üheks uue eesnime andmise põhjuseks võib olla soov muuta eesnime muul mõjuval põhjusel. Mõiste "muul mõjuval põhjusel" annab avaldust menetlevale ametnikule õiguse hinnata uue eesnime taotleja põhjuseid ning mõjuva põhjuse olemasolul anda ka soole mittevastav eesnimi. Nimeseaduse kohaselt ei või eesnimeks ilma mõjuva põhjuseta anda isiku soole mittevastavat nime, aga soolist [düsfooriat] saab lugeda nimeseaduse mõttes mõjuvaks põhjuseks. Kolmas küsimus: "Vastavalt NS § 19 lg 1 p-le 9 on uue eesnime taotlemise põhjusena nimetatud soov muuta eesnime muul mõjuval põhjusel. Milliseid asjaolusid loetakse mõjuvaks ja milliseid mitte mõjuvaks? Millises õigusaktis on loetletud põhjused, mida loetakse mõjuvaks?" Nimeseaduse sõnastus "soov muuta eesnime muul mõjuval põhjusel" sisaldab kaalutlusõigust. Haldusorganile on sellega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel. Kaalutlusõigust teostatakse kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Kaalutlusõiguse eesmärk on anda haldusorganile võimalus leida ainulaadsel ja kordumatul üksikjuhtumil sobivaim lahendus. Kaalutlusõiguse teostamisel peab haldusorgan püsima seadusandja antud volituste piirides ning leidma taotleja eesmärgile ja tegelikele asjaoludele vastava sobivaima lahenduse. Arvestama peab olulisi asjaolusid ning kaaluma põhjendatud huve. Üheski õigusaktis ei ole loetletud põhjuseid, mida võiks nimeseaduse mõttes lugeda mõjuvaks. Põhjuse mõjuvust vaadatakse iga avalduse puhul tegelikest asjaoludest lähtuvalt. Seega on seadusandja näinud ette, et isik võib kanda soole mittevastavat nime. Nimeseadus ei keela kanda soole mittevastavat nime. Ametnik, otsustades anda isikule tema taotluse alusel rahvastikuregistrisse kantud soole mittevastava nime, jääb seaduses lubatud võimaluste piiresse. Uue isikunime andmise avalduse saab esitada täisealine teovõimeline isik. Seega juhul, kui isik soovib saada rahvastikuregistrisse kantud soole mittevastavat nime ning selgitab oma soovi arusaadaval viisil, puudub ametnikul võimalus keelduda uue eesnime andmisest. Uue eesnime taotleja vastutab ise oma tegude eest ning peab mõistma tagajärgi, mida rahvastikuregistrisse kantud soole mittevastava eesnime kandmine võib kaasa tuua. Neljas küsimus: "Millele tuginedes arvestavad ametiisikud/ametnikud "transsoolisust" ametlikuks sooks, kui Eesti Vabariigi seadustes on ametlikult määratletud kaks sooidentiteedi vormi – mees ja naine (rahvastikuregistri seadus, isikukoodide moodustamise ja andmise kord)?" Isiku sugu määratakse sünnil ning kantakse rahvastikuregistrisse tervishoiuteenuse osutaja antud andmete alusel. Rahvastikuregistri andmetesse saab kanda kaht sugu: mees ja naine. Isiku soovil soole mittevastava eesnime andmine ei too kaasa rahvastikuregistrisse kantud sooandmete muutmist ning selliseid otsuseid tehes ei määrata uue eesnime taotlejale muud sugu. Sookande muudatust selgitasin juba küsimuse nr 1 juures. Tänan!

Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh! No nüüd te tulite siia pulti ja kinnitasite meile tuima näoga, et ministeerium, täpsemalt siis perekonnaseisuamet, lihtsalt rikub seadust. Rahulikult räägite, et te tegelikult teetegi inimeste nimede muudatusi, kui inimesed ütlevad, et neil on – mis see sõna oli? – sooline düsfooria või sooline ebakõla. Aga seadus ei luba seda. Seadus näeb ette väga selge protseduuri. Kui inimene arvab, et tal on sooline ebakõla, siis on selge protseduur, seal on omad sammud, mis tuleb läbida, ja siis saab teha muudatuse. Mitte enne. Aga te teete seda ja põhjendate siis sellega, et ametnikul on kaalutlusõigus. Ei ole. Selge sõnaga on keelatud seda teha, nimeseaduse § 7 lõike 3 punkt 2 keelab seda teha. Aga teie tulete ja ütlete, et on kaalutlusõigus ja võib küll. Ei või. Te rikute seadust. Mida te ette kavatsete võtta?

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma korduvalt mainisin, nimeseaduse § 19 lõike 1 punkti 9 alusel on võimalik seda muutust teha muul mõjuval põhjusel. See annabki ametnikule selle kaalutlusõiguse. Ta ei tohi seda teha ilma mõjuva põhjuseta. Kui on olemas mõjuv põhjus, mille ametnik selle taotluse alusel välja selgitab, siis ta võib seda siiski teha. Ma lisan juurde ka selle mõiste seletuse. Sooline düsfooria on stress, mida kogetakse vastukõla korral soolise identiteedi – isikliku tunnetuse oma soost – ja sünnil määratud soo vahel. See on see mõiste.

Aitäh, härra minister, huvitava vastuse eest! Aga mina mõtlen, et te olete ju kutsutud meie turvalisust kaitsma, mitte segaste inimeste segaseid ideid ametnike tahtel ellu viima. Nüüd mõtlen, et teie haridus- ja teadusminister räägib ju alatasa, et on teaduslik konsensus sotsiaalsete sugude osas. Tegelikult võib mõjuva põhjuse taga olla nõudlik kodanik kuskilt LGBT-ühingust, kes ütleb, et ta on vulasooline, ja aasta-paari tagant vahetab sugu. Muudkui vahetab oma nime ja sugu ja nime ja sugu, lihtsalt mõnitab tervet mõistust, Eesti riiki ja kõiki. Ja ametnik lihtsalt kirjutab alla. Läheb aina hullemaks kätte, nüüd on ju 150 sugu. Kuidas me kogu selle hullusega hakkama saame? Äkki võtate oma teadusministri appi? Andke meile nõu.

Anti Poolamets, palun!

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, rahvastikuregistri andmetesse saab kanda kaht sugu: mees ja naine. Nii on see endiselt. Te mainisite siin turvalisust ja [küsisite], kuidas me hakkama saame. Ma arvan, et turvalisust igal juhul suurendab see, kui iga kodaniku vaimne tasakaal on tagatud. Kui tal on tõesti vajadus millegipärast nime muuta, muul mõjuval põhjusel, siis on väga mõistlik, kui ametnik saab selle kaalutluse ära teha, nime ära muuta ja kodanik saab rahus edasi elada. Ausalt öeldes tundub see nime ja soo kokkuviimine olevat natuke uuema aja teema. Kui ma oma lastele nimesid panin, siis ma uurisin, kuidas maarahvas, vanad eestlased omal ajal seda tegid, kuidas nad nimesid panid. Ja selgus, et vanade eestlaste nimed on väga suures osas sooneutraalsed ehk siis ei ole vahet, kas sa paned selle nime tüdrukule või poisile, näiteks Pikne või Päiv. Võtame need kaunid muinaseesti nimed – seal ei ole tegelikkuses sellist ranget liigitust, sama nime võib panna nii tüdrukule kui poisile. Mina panin oma lastele just nimelt sellised nimed, mis on vastavuses sellise vana rahvusliku traditsiooniga. Vanimale tüdrukule panin nime Pääsu, poisile Kaaren – Kaaren võib olla nii tüdruk kui poiss –, kaksikutele Kippen ja Leevi. Leevi võib samamoodi olla nii poiss kui ka tüdruk, mul on tüdruk, ja Kippen on poiss. Need on vanad eesti nimed, maakeelsed omad nimed, ja neil ei ole mitte midagi häda.

Varro Vooglaid, palun!

Jaa, teie laste nimedel kahtlemata pole midagi viga, need on väga ilusad nimed. Sellega saab ainult nõustuda. Aga kui me hakkame sellest sooideoloogiast rääkima, siis jookseb küll juhe kiiresti kokku, ja pole ka ime, sellepärast et kogu see projekt on totaalselt mõistusevastane. See asi, mille üle me siin praegu arutame, on ju põhimõtteliselt väga lihtne. Nimeseaduse järgi – § 7 lõike 3 punkt 2 – ei või isiku eesnimeks ilma mõjuva põhjuseta, nagu te õigesti osutasite, anda isiku soole mittevastavat nime. Küsimus ongi selles, mis see mõjuv põhjus on või ei ole ja kust tuletatakse see järeldus, et mõjuvaks põhjuseks on see, et inimene lihtsalt ütleb, et ta tunneb ennast mingisuguse teise soo esindajana. See ongi see vaidluse objekt. See ei ole tegelikult ju mõjuv põhjus. Vastasel juhul tekiks küsimus. Kui me loogilist järjepidevust praktiseeriksime, siis ma võiksin öelda, et ma olen 44-aastane, varsti 45, aga kuidagi tundub see natukene palju. Ise tunnen ennast palju nooremana, näiteks kolmekümnesena. Ja siis esitan avalduse, et palun korrigeerida isikutunnistusel minu isikukoodi sellisel viisil, et nähtuks, et ma olen 30-aastane. Küsitakse: "Vabandust, mis alusel?" Siis ma ütlen: "Muu mõjuv põhjus …"

Teie aeg!

… minu isiklik identiteedi määratlus. Liiga vana olemine põhjustab mulle stressi."

Aitäh selle küsimuse eest! Nagu eelnevalt sai siin vastatud, nime muutmine ja sooandmete muutmine rahvastikuregistris on täiesti erinevad asjad. Te tõite näiteks, et te sooviksite isikukoodi muuta. Aga näiteks sooandmete muutmine ja ka isikukoodi muutmine on võimalik ainult siis, kui isik seda taotleb ja esitab arstliku ekspertiisikomisjoni otsuse soo muutmise kohta. See ei ole niimoodi, et lähen ja lihtsalt muudan. Nagu te õigesti mainisite, seaduses on kirjas, et ilma mõjuva põhjuseta ei tohi soole mittevastavat nime anda. Aga muul mõjuval põhjusel võib ja see ongi ametniku kaalutlusotsus. Mingis mõttes ongi see ametniku töö, selleks ta seal tööl on, et võtta neid taotlusi vastu ja kaaluda, kas muu mõjuv põhjus on seal taotluses välja toodud, on see olemas või seda ei ole. Ja kui see on, siis ei ole tal alust sellest keelduda. Nii elamegi! Jah, nii saame ka edaspidi hakkama. Kui inimesel on muu mõjuv põhjus olemas, siis ta saab seda teha. Aga nagu te mainisite, isikukoodi lihtsalt kergekäeliselt keegi muuta ei saa.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Härra minister! See ametnike kaalutlusõigus selles küsimuses, ma ütleks, on päris laialdane. Üldiselt Eestis kipub olema nii, et kaalutlusõigus on [lai], kui see on nagu ideoloogiliselt õige. Ütleme, kui ma vaatan praegu näiteks rohepööret ja kuidas ametnikud saavad üsna lihtsasti inimeste varale kasutamise piiranguid seada, sest tuleb maailm päästa ja loodust kaitsta, siis seal on see laialdane. Ja nüüd siis tuleb välja, et siin on ka, kuigi seadus ütleb, et peab olema mõjuv põhjus, et panna soole mittevastav nimi. Et seadus seda ütleb, juba iseenesest näitab, et on siiski olemas soole vastavad nimed. Nii et see teie rännak ajalukku ja välismaale ei olnud selles mõttes asjakohane. Miks just siin kaalutlusõigus nii suur on? Ma küsin, kas mõnes muus valdkonnas on ka. Kas mõjuv põhjus on ainult soost tulenev põhjus või on ka mingi muu põhjus nii mõjuv, et ametnikud otsustavad, et sellele annan nime muutmise õiguse või ei anna?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvan, et see muu mõjuv põhjus peab ikka olema väga isiklik. Ametnik peabki selle loo sisse vaatama, selle inimese lugu ja seda põhjendust hindama. Mulle tundub, et sellise maailmakäsitluse korral, kus me tahaksime oma kodanikke mingil määral usaldada, on ametnikule kaalutlusõiguse andmine pigem põhjendatud. Me ei kirjuta kogu elu väga rangetes seaduse raamides väga rangelt ette. Kui inimesel tekib mingisugune vajadus, siis ta saab minna ja pöörduda oma riigi poole selle ametniku kaudu, ja kui see vajadus on tõesti väga mõjuval põhjusel, siis see vajadus saab ka rahuldatud. Ma arvan, et see on väga inimlik, kui me seda teeme. Noh, ma ei kujuta ette, et kui keegi näiteks sooviks oma eesnime Rain muuta eesnimeks Kert, kas siis tuleks seda klauslit rakendada või mitte, kas see on siis soole vastav või mittevastav nimi. Mulle tundub, et siin seda probleemi nagu ei ole. Nii nagu siin seda probleemi ei ole, tundub, et kogu see temaatika võib-olla ongi rohkem üksikisiku tasandil mure lahendamine. Me ei peaks riigina hakkama võtma väga täpselt, väga piiritletult ja raamistatult seisukohta, millist nime inimene võib endale võtta, kuidas ta tunneb ja oma isikut tunnetab, tajub ja kuidas mitte. Pigem on mõistlik selle kaalutlusõiguse piires tulla inimesele vastu ja tagada tema turvatunne ja võib-olla ka vaimne tasakaal.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Teie viimasest vastusest jäi kõlama, et tegelikult nime võtmine on suhteliselt suvaline, vastavalt inimese enesetundele. Samas on meil [nimeseaduse] §‑s 7 ette nähtud eesnimele esitatavad nõuded: "Eesnimeks ei või ilma mõjuva põhjuseta anda: 1) tavatut eesnime, mis oma keeruka või üldisele keelekasutusele mittevastava kirjapildi või häälduse tõttu või üldkeelelise tähenduse tõttu ei ole eesnimena kasutamiseks sobiv [---]". Nähtavasti oli teil ka mõjuv põhjus, et te saite oma lastele sellised tavatud ja ilusad nimed [panna]. Aga me teame ka juhtumit Rakveres, kus ema ei saanud lapsele panna nimeks Nelery, kuna ametnik ei leidnud, et see on õige. Kas nimepanek jääbki ametniku justkui suvaõiguse taha või on ikkagi mingi nimekiri nendest mõjuvatest põhjustest?

Aitäh! Ma seda Rakvere juhtumit ei oska kommenteerida, ei ole sellega detailselt kursis. Küll on mul tunne, et Eesti vanematel on võimalus olla nime valides üsna-üsna loominguline. Nagu ma ütlesin, ma ei oska selle konkreetse juhtumi puhul kommenteerida, milles seal asi oli ja kuidas see lõpuks lahenes. Aga nagu te märkisite, tõesti, ilma muu mõjuva põhjuseta ei olegi võimalik tavatuid nimesid anda. Ja selleks et tavatut nime [lapsele] saada, tuleb esitada põhjendatud taotlus, kus on see muu mõjuv põhjus välja toodud. Kui ametnik saab oma kaalutlusõiguse põhjal selle otsuse teha ja inimesele vastu tulla, küll ta siis seda teeb. Ja silmanähtavalt seda aeg-ajalt ka tehakse, muidu seda arupärimist siin ei oleks. Ma pean tunnistama, et kui ma lastele nimesid panin, siis ametnik mitte midagi ei küsinud, lihtsalt kirjutasin paberile, kuidas on, ja kohe registreeriti ära.

Ma tänan teid, härra minister! Ma loodan, et olen õigel teel, et nüüd on küsimuste-vastuste voor läbi ja oleme jõudnud läbirääkimisteni. Martin Helme, palun! (Saalist öeldakse midagi.) Arupärijate esindajal on loomulikult eesõigus. (Saalist öeldakse midagi.) Jah, teid ei ole kahjuks selles nimekirjas seekord. Nii et Rain Epler, palun! Arupärijate nimel on alati eesõigus rääkida.

Aitäh, härra istungi juhataja! Ühtpidi, jah, võib ju öelda, et ei ole ilus niimoodi, aga teisipidi on oluline ikkagi testida, kas istungi juhataja vahetumisel tuleb siia inimene, kes on diskussiooniga hästi kursis ja ennast ette valmistanud. Aga see selleks, see ei ole võib-olla kõige olulisem. Ma tahtsin paarile asjale meie vestlusest siin tähelepanu juhtida. Minister endise ajakirjanikuna on osav demagoog. Seadus ütleb, et ilma mõjuva põhjuseta ei tohi panna soole mittevastavat nime. Kui ma seda seadust loen, siis see ütleb, et järelikult on olemas terve rida soole mittevastavaid nimesid. Kui minister siin juttu keerutades toob esile nimed – ja me teame, et Eestis on tõepoolest selliseid nimesid, mis on kasutuses mõlema soo puhul, Kert on hea näide –, siis see täidab aega ja mõnda inimest ka eksitab, võib-olla koguni paljusid, aga tegelikult see asjasse ei puutu. Minister oleks võinud selle jutu püüda punuda ümber nimede Mari ja Jüri näiteks, siis oleks asi vastanud võib-olla rohkem selle arupärimise sisule. Teine asi on see kaalutlusõigus. Väga ilusasti minister rääkis, et me võiksime usaldada oma inimesi ja anda ametnikele rohkem kaalutlusõigust, et nad saaksid inimesi usaldada. Väga ilus, kuulad. Aga kui sa paned selle jälle konteksti, siis mõtled, et kaamerate küsimuses, mis Eestis praegu avalikkuses kõva debati all on, anti ka ametnikele kaalutlusõigus ja nad otsustasid siis inimesi mitte usaldada. Alguses meile räägiti, et see jälgimine puudutab autonumbreid, nüüd ilmneb, et vist puudutab ikkagi ka näotuvastust ja nii edasi. Nii et see jällegi ei ole minu arust päris õige jutt. Ma kutsun ministrit üles vaatama sellesse teemasse sisse just selle nurga alt, et miks meile sellise progressiivse ideoloogia jaoks olulise samba puhul, nagu on transsoolisus ja see sugude mitmekesisus ja paljusus, on antud ametnikele selline oluline kaalutlusõigus, et, nagu me kuulsime, selle aasta esimese viie kuuga on 12 inimest saanud soole mittevastava nime. Küll aga, nagu siin kolleegid esile tõid, sellise – kuidas ma ütlen? – tavapärase nime paneku juhtumil, kus inimene soovis lapsele panna nimeks Nelery, otsustas ametnik, et see nimi talle ei meeldi, ja ei lubanud seda panna. Nii et minu arust ikkagi, nagu ka eelmises punktis, tuli tõdeda, et jälle oleme silmitsi nõrga poliitilise juhtimise küsimusega. Kutsun üles ennast parandama ja kui see ei õnnestu, siis loomulikult tagasi astuma. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd on Martin Helme kord. Palun!

Teate, siin Riigikogu saalis on üsna mustriks [saanud], et meil istub seal akna all terve hulk selliseid muhedaid, ennast maameestena esitlevaid punaseid, kes käivad oma valimisringkonnas seal Lõuna-Eestis ringi [ja räägivad]: "Ei noh, mina olen sihuke normaalne inimene, ega mina seda homoasja ei aja. Mina olen normaalne. Mina olen normaalne! Mulle ka see automaks ei meeldi, usu, vaata, mul on omal ka džiip, näe. Ja teate, ma olen selline normaalne, ma seda transuvärki üldse ei aja. Mina siin, tead, olen maamees, võtan teiega koos õuhkat." Aga siis, kurat, tuled siia ja hääletad automaksu poolt, hääletad homoseaduse poolt, hääletad transideoloogia poolt, istud ministriametis ja lased ametnikel teha seda transuasja. Mingi normaalne mees sa ei ole, valetaja oled lihtsalt! Lisaks sellele lased oma ministeeriumis seadust rikkuda. Selge sõnaga on kirjas, et ei tohi nii teha. Aga sa hakkad meile mingit udu ajama: ei noh, tuleb teha vahet soo muutmisel ja nime muutmisel. Me teemegi vahet. Sina ei tee vahet, kurat! Sina ei tee vahet sellel, mis on üks ja mis on teine! Soo muutmiseks on Eestis ranged reeglid. Tegelikult ei tohiks seda [võimalust] üldse olemas olla, aga noh, on tehtud reeglid: peab olema arstlik protseduur läbitud ja mis kõik veel, siis saab isikukoodi muuta. Nii. Aga nupumehed on välja mõelnud, kuidas sellest mööda minna. Lõppkokkuvõttes, keda ikka see isikukood huvitab, lähen ja muudan ära, enne olin Lauri, nüüd olen Laura, enne olin Jüri, nüüd olen Mari. Ja ongi tehtud! Nagu poolest saadik on kohale jõutud, see transvärk edeneb ilusti – ilusti! –, kuigi seadus ütleb, et nii ei tohi teha. Ja siis hakatakse meile rääkima, et noh, mõjuval põhjusel [võib], ametnikule on antud kaalutlusõigus. Ei ole! Loe edasi seda paragrahvi, § 7 lõiget 3. Me tsiteerisime siin enne punkti 2, aga loeme edasi, ka punkti 4. Mis on siis see mõjuv põhjus? Mõjuvad põhjused on seal tegelikult ära toodud. Need on seotud peresuhete ja rahvuskuuluvusega. Kui on mingisugused abiellumised, midagi taolist, vot siis võib muuta. Mitte siis, kui sul on moodne ajuhaigus ehk, nii nagu öeldi, soodüsfooria. No Varro ütles väga ilusti: mõnel inimesel on võib-olla vanuseline düsfooria. Mul tekib ka nimeline düsfooria. Ma mõtlen, et ma tahaksin rohkem hääli saada, eriti tahaks rohkem e-hääli saada. On mõjuv põhjus, ma palun, et pange mulle nimeks – no hea küll, ma ei tee seda soolist hüpet, ma ei taha Kaja Kallase nime saada, aga ma tahaks Jürgen Ligi nime endale saada. Siis saaks paremini hääli, e-hääli vähemalt. Mõjuv põhjus on, ametnikul kaalutlusõigus, teeme ära! See on ju iba, mis te ajate, täielik iba, mis te ajate! Te lammutate normaalsust kogu oma tegevusega ja rikute seadust! Mina küll ei arva, et poliitiline juhtimine on nõrk. Väga selge poliitiline juhtimine on: äärmusideoloogid on valitsuses, ajavad valitsuses oma äärmusideoloogiat. Aga siis lähed sinna oma Põlvasse või Võrru, ütled, et sa oled normaalne. Ei ole!

Aitäh! Varro Vooglaid, palun!

Jaa, suur tänu! Nüüd saite korralikult nahutada, ma omalt poolt enam lisa ei pane, ma võtan rahulikult. Aga ma tahan peatuda ühel lihtsal tõdemusel. Minu meelest on siin tegemist järjekordse näitega sellest, kuidas on kujunenud välja selline praktika Eesti Vabariigis, et ega tegelikult kehtivast õigusest eriti kinni pidama ei pea. Kui ikkagi on mingisugune ideoloogiline sügelus, kihelus, et tahaks mingisuguses suunas liikuda, aga seadus seda otseselt ei luba, siis noh, pigistame silma kinni ja teeme lihtsalt ära. Mis seal ikka! Näiteid selle kohta on palju. Ma ei hakka siin praegu erinevaid näiteid esile tooma, aga põhjendan paari sõnaga, miks meil siin on tegemist järjekordse sellise näitega. Nimeseaduse § 7 lõike 3 punkt 2 ütleb selgesõnaliselt: eesnimeks ei või ilma mõjuva põhjuseta anda isiku soole mittevastavat nime. Aga nüüd kuulsime ministri käest, et selle aasta esimese viie kuuga on juba 12 korral antud inimestele võimalus vahetada nime nii, et nad on saanud eesnimeks võtta soole mittevastava nime. Mõjuvaks põhjuseks on seejuures arvatud asjaolu, et inimesed ise tunnevad ennast teise soo esindajana. Näiteks Kaarel tuleb ja ütleb, et ta tahab, et tema eesnimeks pandaks Mari, olgugi et ta ei ole seda niinimetatud soovahetust läbinud. Sugu küll ei saagi keegi reaalselt vahetada, aga ka formaalselt on see protsess tal läbimata. Siis küsitakse: "Aga miks me peaks teile [nimeks] Mari panema?" – "Sellepärast, et ma tunnen ennast naisena." Ja ongi mõjuv põhjus olemas. Aga tõepoolest, kui me loeme lõpuni sellesama paragrahvi, § 7 "Eesnimele esitatavad nõuded", siis me näeme, et lõikes 4 on antud tõlgendusvõti sellele, mida tähendab see võimalik muu mõjuv põhjus soole mittevastava eesnime panemiseks. Muuseas, enne kui ma ise selle normi lõpuni lugesin, ma mõtlesin, et no mis see mõjuv põhjus võiks olla. Millisel mõjuval põhjusel võiks panna inimesele tema soole mittevastava eesnime? Ma jäin mõtlema sellise võimaluse peale. Kujutame ette, et näiteks eesti naine abiellub portugali mehega. Portugali mees on katoliiklane ja ütleb, et ma tahan, et meie poja eesnimeks saaks Francesco Maria. [Perekonnanimi on] näiteks Sanchez või mis iganes portugali nimi. See vist on küll pigem hispaania [nimi], aga see pole antud juhul oluline. Tõesti, katoliiklikus traditsioonis on see aktsepteeritud, et poisil võib olla ka kaitsepühaku Maria nimi. Tõesti on nii, see on kultuuritraditsioon. Ja kui sellise põhjendusega minna ametniku juurde, selgitada asi ära, siis ma arvan, et see võiks kvalifitseeruda mõjuva põhjusena, miks võiks olla poisslapsel teine eesnimi Maria. Ja tegelikult, vaadates seadust nähtub, et umbes sellisele lähenemisele ongi seadusandja osutanud. Lõige 4 ütleb: "Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatust võib teha erandi, kui lapsel või lapse vanematel on oma kodakondsuse, peresuhete, rahvuskuuluvuse või muude asjaolude tõttu isiklik seos muukeelse nimetraditsiooniga ja taotletav nimi on sellele vastav." Tõesti, näete, täpselt selline olukord meil siin [näites] ongi. On tegemist – kuidas see ongi? – sellega, et lapse vanematel on oma kodakondsuse, peresuhete, rahvuskuuluvuse või muude asjaolude tõttu isiklik seos muukeelse nimetraditsiooniga. Just sellist nimetraditsiooni ma kirjeldasin. Nii et seadusandja on andnud väga selge tõlgendusvõtme sellele, millistel väga erandlikel juhtudel võib panna inimese soole mittevastava eesnime. Mitte kusagil ei ole seadusandja andnud sellist indikatsiooni, et muu mõjuva põhjusena võiks kvalifitseeruda see, et keegi lihtsalt tunneb ennast teise soo esindajana. Ja see on igati loogiline. Nagu ma küsimust esitades osutasin, vastasel juhul me jõuaksime totaalse absurdi olukorrani, et reaalsus ei maksa midagi, lihtsalt on isiku enda tundmus ja see on määravaks põhjenduseks. Siis võiks tõesti [olla nii], et mina ütlen, et ma olen praegu 44, varsti saan 45, aga kuidagi ei tunne ennast vanana, hingelt olen täitsa nagu noor inimene, tunnen ennast 25-aastasena. Ja siis võiksin taotleda, et muutke mu isikukood ära, sest ma ei taha, et mu isikukood viitab sellele, et ma olen 44-, varsti 45-aastane. No siis öeldakse: "Kuulge, see ei ole mingisugune muu mõjuv põhjus! Te olete välja mõelnud, et te olete noorem, kui te tegelikult olete." Aga just samuti ei ole mõjuv põhjus see, et te olete mõelnud ennast teise soo esindajaks, kui te reaalselt olete. Kokkuvõttes tuleb lihtsalt öelda, et tuleks visata kogu see transideoloogia prügikasti, sest see on täiesti mõistusevastane ja loomuvastane, ning naasta terve mõistuse juurde. Paljud asjad saaksid selgemaks. Aitäh!

Aitäh teile! Anti Poolamets, palun!

Täna on vaba mikrofon ka, aga ma kasutan kohe võimalust huvitava informatsiooni edastamiseks, kui juba nimede teema juurde kõik läks. Esmalt muidugi [tuli] ministri [jutust] välja huvitav joon, mis kordub siin puldis selle valitsuse ajal ikka ja jälle: kui on vaja midagi ära teha, mida tavaliselt ei tehta, siis nimetame selle mingiks tungivaks eriolukorraks. Niimoodi kaaperdati meilt maksuõigus Brüsseli poolt. Öeldi, et CO2 on üks paha asi ja meil on vaja maailma päästa. Tegelikult Brüsselil ei ole õigust liikmesriikidele makse kehtestada, aga väänati supermaks. Supermaks, mis hõlmab kõiki eluvaldkondi, veondusest, toitlustuse ja kõikide [teiste] valdkondadeni välja – loomulikult ka energiateema. Sellestsamast nimeteemast [paistis] läbi eriolukord: no inimesel on vaja, tal on tungiv vajadus. Me teame, mis vajadus tal on. Teadus- ja haridusminister kehtestab ennast siin sellega, et meil on miinimum 20 sugu – see on miinimum – õpikus kirjas. Tegelikult ministri uskumuste järgi [on neid] palju rohkem. Kui nii tähtis minister on juba paika pannud, et meil on eriolukord, ja tema ütleb, mis siin majas teadus on või mis Eestis üldse teadus on, siis võib kõike teha. Ja see konkreetne asi on lihtsalt teie haridus- ja teadusministri suurte ideede väljendus registrites, ministeeriumis ja ka hullumajades. Need on ühendatud anumad. Kui inimesel on psüühikahäire või imelik tunne, mis teda hommikul või õhtul tabab, siis ametnik noogutab, kirjutab alla, ütleb, et teil oli täna paha päev, muudame nime ära. Miks mitte näiteks E-valimisteks? Inimene ütleb: ma tahan nimeks E-valimised, Kliimaministeerium, Sotsmin. Ja ma ei tee nalja. Mul on siin terve nimekiri nõukogulikke nimesid. Pärast revolutsiooni läks suureks tuhinaks, kui neid nimesid tehti. Ja ennäe imet, nendel oli Nõukogude folklooris hiljem ka suur roll. Hakkasid tulema sellised nimed nagu näiteks Vilen – Vladimir Iljitš Lenini nimetähtedest –, Kombain, kõikvõimalikud traktorite [nimed], Komitern kommunistliku internatsionaali järgi, Komissar, Marx Enn, Marx Engels, Dresiin ja nii edasi. Aga ärge tehke nii, ärge olge revolutsiooniline madrus, ei ole vaja. Ärge tehke järgi neid sovetlikke hulluseid! Ärge lubage lastele Dresiin nimeks panna! Ärge andke järele soopropagandistidele ja ärge tooge seda riiki sisse, sest transideoloogia on üks kõige mürgisemaid ideoloogiaid, mille peale inimfantaasia üldse saab tulla. Miks te peate seda kaasa tegema oma parteiga? Kui te seda teete ja meie ka teie sõnumit levitame … Te ju täna ütlesite, et tuleme inimestele vastu, et neil oleks psühholoogiliselt hea olla, tuleme vastu, anname neile selle vulasoolise nime. Minu meelest on teil siis probleem. Teie niigi olematu toetus variseb veel olematumaks, nagu liivaterad pudenevad laiali. Ärgake üles ja tegelege oma valijate tegelike muredega, mitte transsooliste, vulasooliste, ärasoolistega. Aitäh!

Aitäh teile! Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti Vabariigi nimeseadus ütleb selgelt: eesnimi peab vastama isiku soole. See ei ole suvaline bürokraatlik reegel, vaid osa meie õiguskorrast, mis toetub ühiskondlikule kokkuleppele, et isiku nimi väljendab objektiivset reaalsust, sealhulgas tema bioloogilist sugu. Kui see piir kaob, laguneb õigusselgus ja tekib kaos. Hiljuti levinud arusaamad soosüsteemist, [soost] kui ujuvast või vulasoolisest nähtusest on ideoloogilised. Feministlik ja postmodernne vaade, mille kohaselt sugu on pelgalt ühiskondlik konstruktsioon, meenutab marksistlikku klassiteooriat, katset asendada reaalsus ideoloogiaskeemiga. Selline lähenemine ei toetu ei teadusele, ei tervemõistuslikkusele ega arusaamale inimeseks olemisest. Kui riik annab transsoolisele õiguse vahetada oma nime, ilma et sugu oleks ametlikult ja meditsiiniliselt määratud, loob see ohtliku pretsedendi. See tähendab, et igaüks võib oma äranägemise järgi muuta dokumente ja identiteeti, sõltumata tegelikkusest. Tekib küsimus, kui palju on ühel isikul õigus nõuda, et teised teda tema valitud nime või soo järgi kohtleksid, eriti kui see ei vasta rahvastikuregistris märgitule. Me ei tohi alahinnata selle ideoloogia mõju lastele ja noortele. Kui ühiskond kaotab normid, mille järgi sugu ja nimi on seotud, kaotame ka orientiiri, mille alusel laps saab oma identiteeti üles ehitada. Nimi on midagi enamat kui isiklik valik. See on kultuuriline, keeleline ja ühiskondlik kokkulepe. Õigus enesemääratlusele ei tohi saada õiguseks määratleda ümber ka ühiskond ise. Nimeõigus ei ole identiteedimäng, vaid osa riigi toimimisest, sealhulgas õigusest, tervishoiust ja avalikust korrast. Siseministeerium peab seadma piiri: nimi peab vastama soole, mis on tuvastatud meditsiiniliselt ja ametlikult. Mitte iga enesetunne ei saa olla aluseks juriidilistele muudatustele. Kui me soovime hoida Eesti õigusriiki, perekonda ja selget ühiskondlikku korda, peame vastu seisma ideoloogiale, mis hajutab piire mehe ja naise, tõe ja tunde, isiku ja ühiskonna vahel. Aitäh!

Aitäh teile! Riigikogu liikmed on kõnelenud ja sulgen läbirääkimised. Oleme viienda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.