Arupärimine KOVide otsustusõiguse suurendamise kohta maamaksumäärade kehtestamisel (nr 777)

Liigume edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini, Vladimir Arhipovi ja Peeter Ernitsa 14. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine kohalike omavalitsuste volikogude otsustusõiguse suurendamise kohta maamaksumäärade kehtestamisel. Palun arupärimist siia tutvustama kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Liigume edasi. Tänane teine päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Lauri Laatsi, Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Andrei Korobeiniku, Aleksandr Tšaplõgini, Vladimir Arhipovi ja Peeter Ernitsa 14. mail käesoleval aastal esitatud arupärimine KOV-ide otsustusõiguse suurendamise kohta maksumäärade kehtestamisel. Ja palun arupärimist tutvustama siia kolleeg Lauri Laatsi. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ütlen Leo Kunnase mõtte jätkuks, kes küsis, mis toimub ja miks neid otsuseid ei tehta ja miks majandust ei turgutata, et seda me ju tegelikult näemegi: ei turgutatagi ja neid otsuseid ei tehta. See väljendub ju arvudes, majandusarvudes, mis ei kasva. Ja kui see väljendub majandusarvudes, siis see [väljendub] jällegi inimeste toimetulekus ja üldistes hädades. Ega seda praegune valitsus ju tunnistada ei taha. Aga lisaks sellele tehti eelmine aasta siinsamas Riigikogus üks maamaksumäärade kehtestamise otsus, mis puudutas kohalikke omavalitsusi. Selle kohta on meil esitatud ka arupärimine lugupeetud regionaal‑ ja põllumajandusministrile Hendrik Johannes Terrasele, esitasime selle juba maikuus. Ma tuletan lihtsalt meelde, et mis puudutab maamaksu üleüldiselt, siis seaduseelnõu muudatuse abil otsustati suurendada maa maksustamise määra. Samal ajal, kui see otsus tehti – mis siis, et see on selline otsus, millega me suurendame maa maksustamise määra, anname vabamad käed kohalikule omavalitsusele –, öeldi, et ega see ju veel ei tähenda, et kohalikud omavalitsused hakkavad kohe maamaksu tõstma. Mis teie arvate? Loomulikult nad tõstsid. Aga mispärast tõstsid? Kas neil oli teisi valikuid? Samal ajal kui arutati otsust, et anda kohalikele omavalitsustele õigus suurendada maamaksu määra, ja võeti see vastu, ju tõsteti käibemaksu ja muid makse. Loomulikult pidi kohalik omavalitsus kuskilt seda raha saama ja nii ta panigi maale suuremad maksud peale. Aga see on üks pool kogu sellest hädast. Lisaks sellele, millest arupärimine ka räägib – siinkohal ma loen selle arupärimise ette –, on teine mure. Maamaksuseaduse muudatused, millega muudeti kohalike omavalitsuste õigusi maamaksumäärade kehtestamisel ja kaotati senine võimalus kehtestada erinev maksumäär põllumajanduslikuks kasutuseks olevale haritavale maale ja looduslikule rohumaale, on tekitanud päris palju probleeme. Varasema maamaksuseaduse redaktsiooni kohaselt oli omavalitsusel võimalik määrata põllumajandussaaduste tootmiseks kasutatavale haritavale maale ja looduslikule rohumaale madalam maksumäär võrreldes üldise maatulundusmaa maksumääraga. 2022. aastal Maa-ameti läbiviidud korralise maa hindamise tulemusena tõusis paljude katastriüksuste maksustamishind märkimisväärselt. Kehtiva seaduse kohaselt ei ole omavalitsustel enam võimalik haritavat maad ja metsamaad maksustada erinevalt, kuigi nende sihtotstarve ja kasutuskoormus on oluliselt erinev. Näiteks juhul, kui omavalitsus peab mõistlikuks, et põllumajandusmaa maamaks kasvaks aastas 10–15% võrra, võib ühtne määr tähendada samal ajal metsamaa maamaksu langust kuni 60%. Selline olukord ei ole tasakaalus ega arvesta omavalitsuse vajadust arvestada kohalike eripäradega ning toetada maa tootlikku kasutust. Vastavalt sellele soovisimegi, et lugupeetud regionaal‑ ja põllumajandusminister vastaks siinsamas puldis kolmele küsimusele. Need on järgnevad. Kas teie ministeerium tunnistab probleemi, mis on tekkinud omavalitsuste otsustusõiguse vähenemise tõttu maamaksumäärade kehtestamisel? Kas te peate põhjendatuks, et omavalitsustel oleks taas õigus eristada põllumajanduslikus kasutuses olevat haritavat maad ja looduslikku rohumaad teistest maatulundusmaa liikidest? Kolmas küsimus: "Kas valitsus kavatseb algatada maamaksuseaduse muutmise eelnõu, mis taastaks ja suurendaks omavalitsuste õigust kehtestada eraldi maksumäärad erinevatele maatükkidele?" Nii nagu Riigikogu esimees juba ette luges, arupärimise esitajad on seitse Riigikogu liiget, kes kõik kuuluvad Keskerakonna fraktsiooni. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Ütlen, Leo Kunnase mõtte jätkuks, kes küsis, et mis toimub ja miks neid otsuseid ei tehta ja miks majandust ei turgutata, et seda me ju tegelikult näemegi: ei turgutatagi ja neid otsuseid ei tehta. See väljendub ju arvudes, majandusarvudes, mis ei kasva. Ja kui see väljendub majandusarvudes, siis see [väljendub] jällegi inimeste toimetulekus ja üldistes hädades. Ega seda praegune valitsus ju tunnistada ei taha. Aga lisaks sellele tehti eelmine aasta siinsamas Riigikogus üks maamaksumäärade kehtestamise otsus, mis puudutas kohalikke omavalitsusi. Selle kohta on meil esitatud ka arupärimine lugupeetud regionaal‑ ja põllumajandusministrile Hendrik Johannes Terrasele, esitasime selle juba maikuus. Ma tuletan lihtsalt meelde, et mis puudutab maamaksu üleüldiselt, siis seaduseelnõu muudatuse abil otsustati suurendada maa maksustamise määra. Samal ajal, kui see otsus tehti – mis siis, et see on selline otsus, millega me suurendame maa maksustamise määra, anname vabamad käed kohalikule omavalitsusele –, öeldi, et ega see ju veel ei tähenda, et kohalikud omavalitsused hakkavad kohe maamaksu tõstma. Mis teie arvate? Loomulikult nad tõstsid. Aga mispärast tõstsid? Kas neil oli teisi valikuid? Samal ajal kui arutati otsust, et anda kohalikele omavalitsustele õigus suurendada maamaksu määra, ja võeti see vastu, ju tõsteti käibemaksu ja muid makse. Loomulikult pidi kohalik omavalitsus kuskilt seda raha saama ja nii ta panigi maale suuremad maksud peale. Aga see on üks pool kogu sellest hädast. Lisaks sellele, millest arupärimine ka räägib – siinkohal ma loen selle arupärimise ette –, on teine mure. Maamaksuseaduse muudatused, millega muudeti kohalike omavalitsuste õigusi maamaksumäärade kehtestamisel ja kaotati senine võimalus kehtestada erinev maksumäär põllumajanduslikuks kasutuseks olevale haritavale maale ja looduslikule rohumaale, on tekitanud päris palju probleeme. Varasema maamaksuseaduse redaktsiooni kohaselt oli omavalitsusel võimalik määrata põllumajandussaaduste tootmiseks kasutatavale haritavale maale ja looduslikule rohumaale madalam maksumäär võrreldes üldise maatulundusmaa maksumääraga. 2022. aastal Maa-ameti läbiviidud korralise maa hindamise tulemusena tõusis paljude katastriüksuste maksustamishind märkimisväärselt. Kehtiva seaduse kohaselt ei ole omavalitsustel enam võimalik haritavat maad ja metsamaad maksustada erinevalt, kuigi nende sihtotstarve ja kasutuskoormus on oluliselt erinev. Näiteks juhul, kui omavalitsus peab mõistlikuks, et põllumajandusmaa maamaks kasvaks aastas 10–15% võrra, võib ühtne määr tähendada samal ajal metsamaa maamaksu langust kuni 60%. Selline olukord ei ole tasakaalus ega arvesta omavalitsuse vajadust arvestada kohalike eripäradega ning toetada maa tootlikku kasutust. Vastavalt sellele soovisimegi, et lugupeetud regionaal‑ ja põllumajandusminister vastaks siinsamas puldis kolmele küsimusele. Need on järgnevad. Kas teie ministeerium tunnistab probleemi, mis on tekkinud omavalitsuste otsustusõiguse vähenemise tõttu maamaksumäärade kehtestamisel? Kas te peate põhjendatuks, et omavalitsustel oleks taas õigus eristada põllumajanduslikus kasutuses olevat haritavat maad ja looduslikku rohumaad teistest maatulundusmaa liikidest? Kolmas küsimus: "Kas valitsus kavatseb algatada maamaksuseaduse muutmise eelnõu, mis taastaks ja suurendaks omavalitsuste õigust kehtestada eraldi maksumäärad erinevatele maatükkidele?" Nii nagu Riigikogu esimees juba ette luges, arupärimise esitajad on seitse Riigikogu liiget, kes kõik kuuluvad Keskerakonna fraktsiooni. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Ja inimesed, kes jälgivad meid interneti vahendusel! Leo Kunnase mõtte jätkuks, kui ta küsis, et mis toimub ja miks neid otsuseid ei tehta ja miks läbi selle majandust ei turgutata. Seda me ju tegelikult näemegi: ei turgutatagi ja neid otsuseid ei tehta ja see väljendub ju arvudes, majandusarvudes, mis ei kasva. Ja kui see väljendub majandusarvudes, see on jällegi inimeste toimetulek, üldised hädad. Ja ega seda praegune valitsus ju tunnistada ei taha. Aga lisaks sellele eelmine aasta tehti üks maamaksumäärade kehtestamise otsus siinsamas Riigikogus, mis puudutas kohalikke omavalitsusi. Ja selle kohta on meil ka vastav arupärimine esitatud lugupeetud regionaal- ja põllumajandusministrile Hendrik Johannes Terrasele juba maikuus. Ma tuletan lihtsalt meelde, et mis puudutab üleüldiselt seda maamaksu, siis läbi seaduseelnõu muudatuse otsustati suurendada maa maksustamise maksumäära. Ja samal ajal, kui see otsus tehti, mis siis, et selline otsus, et me suurendame maa maksustamise maksumäära, anname rohkem vabad käed kohalikule omavalitsusele, siis öeldi, et ega see ju veel ei tähenda, et kohalikud omavalitsused hakkavad kohe maamaksu tõstma. Mis te arvate? Loomulikult tõstsid. Aga mispärast tõstsid? Kas oli teisi valikuid? Samal ajal kui arutati ja võeti vastu see maamaksu suurendamise, maamaksu määrade suurendamise otsustusõigus kohalikele omavalitsustele, samal ajal ju tegelikult tõsteti käibemaksu, muid makse, ja loomulikult kohalik omavalitsus pidi ju kuskilt seda raha saama ja panigi maale suuremad maksud peale. Aga see on üks pool kogu sellest hädast. Lisaks sellele, millest tegelikult arupärimine räägib – ja siinkohal ma loen selle arupärimise ette –, on ka teine mure. Maamaksuseaduse muudatused, millega muudeti kohalike omavalitsuste õigusi maamaksu määrade kehtestamisel ja kaotati senine võimalus kehtestada erinev maksumäär põllumajanduslikuks kasutuseks olevale haritavale maale ja looduslikule rohumaale, on tekitanud päris palju probleeme. Varasema maamaksuseaduse redaktsiooni kohaselt oli omavalitsusel võimalik määrata põllumajandussaaduste tootmiseks kasutatavale haritavale maale ja looduslikule rohumaale madalam maksumäär võrreldes üldise maatulundusmaa maksumääraga. 2022. aastal Maa-ameti läbi viidud korralise maa hindamise tulemusena tõusis paljude katastriüksuste maksustamishind märkimisväärselt. Kehtiva seaduse kohaselt ei ole omavalitsusel enam võimalik haritavat maad ja metsamaad maksustada erinevalt, kuigi nende sihtotstarve ja kasutuskoormus on oluliselt erinev. Näiteks juhul, kui omavalitsus peab mõistlikuks, et põllumajandusmaa maamaks kasvaks näiteks aastas 10–15% võrra, võib ühtne määr tähendada samal ajal metsamaa maksu langust kuni 60%. Selline olukord ei ole tasakaalus ega arvesta omavalitsuste vajadust arvestada kohalike eripäradega ning toetada maa tootlikku kasutust. Vastavalt sellele soovisimegi, et lugupeetud regionaal- ja põllumajandusminister vastaks siinsamas puldis kolmele küsimusele. Ja need on järgnevad. Kas teie ministeerium tunnistab probleemi, mis on tekkinud omavalitsuste otsustusõiguse vähenemise tõttu maamaksumäärade kehtestamisel? Kas te peate põhjendatuks, et omavalitsustel oleks taas õigus eristada põllumajanduslikus kasutuses olevat haritavat maad ja looduslikku rohumaad teistest maatulundusmaa liikidest? Ja kolmas küsimus: kas valitsus kavatseb algatada maamaksuseaduse muutmise eelnõu, mis taastaks ja suurendaks omavalitsuste õigust kehtestada eraldi maksumäärad erinevatele maatükkidele? Ja nii nagu ka Riigikogu esimees juba ette luges, arupärimine oli esitatud seitsmelt Riigikogu liikmelt, kes kõik kuuluvad Keskerakonna fraktsiooni. Aitäh!

Aitäh! Ja arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Aitäh! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli regionaal‑ ja põllumajandusminister Hendrik Johannes Terrase. Palun!

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Head ja väärikad Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad Lauri Laats, Vadim Belobrovtsev Aleksei Jevgrafov, Andrei Korobeinik, Aleksandr Tšaplõgin, Vladimir Arhipov ja Peeter Ernits! Üllatuslikult on proua Kovalenko-Kõlvart siit nimekirjast puudu, aga ilmselt on ta mõttes teiega. Suur tänu teile selle arupärimise eest, mis puudutab üht riigi ja kohaliku elu alustala maamaksu. See on teema, mis nõuab tasakaalu, et tagada ühelt poolt maaomanike õiglane ja ettenähtav maksukoormus ning teiselt poolt omavalitsustele stabiilne tulubaas, milleta ei saa pakkuda kvaliteetseid teenuseid meie koolides, lasteaedades, teede korrashoiul või sotsiaalhoolekandes. Hiljutised muudatused maamaksuseaduses on olnud osa hädavajalikust moderniseerimisest. Me ei tohi unustada, et eelmine laiaulatuslik maade hindamine toimus ligi 20 aastat tagasi ning selle aja jooksul on maa väärtus ja majanduskeskkond dramaatiliselt muutunud. Uus kord on loodud olema õiglasem, läbipaistvam ja andma kohalikule tasandile rohkem sõnaõigust. Aga asun nüüd teie küsimuste juurde. Küsimus nr 1: kas teie ministeerium tunnistab probleemi, mis on tekkinud omavalitsuste otsustusõiguse vähenemise tõttu maamaksu määrade kehtestamisel? Lugupeetud küsijad, ma pean siin kohe alguses ütlema, et ma ei saa nõustuda selle väitega, justkui oleks omavalitsuste otsustusõigus vähenenud. Faktidele tuginedes on olukord täpselt vastupidine. Kohalike omavalitsuste autonoomia ja paindlikkus maamaksu kujundamisel on tänaseks suurem kui kunagi varem. Oleme teadlikult loonud omavalitsustele mitmekülgse ja paindliku tööriistakasti, et nad saaksid ise, lähtudes oma valla või linna eripäradest, kujundada parima võimaliku maksupoliitika. See tööriistakast sisaldab mitut olulist hooba. Esiteks, maksumäärade diferentseerimine kolmes grupis. Varasema kahe asemel on nüüd kolm gruppi: on maatulundusmaa maksimaalse määraga 0,5%, elamumaa ja õuemaa määraga kuni 1% ning kõik muud maad, peamiselt äri- ja tootmismaad määraga 2% maa maksustamishinnast. See annab volikogudele selge võimaluse kohelda erineva sihtotstarbega maid erinevalt, näiteks toetada elamuehitust ja põllumajandust madalama määraga. Teiseks, maamaksu aastase kasvu piirmäära lokaalne otsustamine. Alates 2026. aastast on iga omavalitsuse volikogu käes õigus kehtestada maamaksu aastasele kasvule lagi. Kolmandaks, summapõhine kodualuse maa soodustus. Omavalitsused saavad alates 2026. aastast rakendada kodualuse maa maksusoodustust. Samas tunnistame täiesti probleemi, millele te oma arupärimise taustkirjelduses viitate: nimelt pinget metsamaa ja haritava maa maksustamisel. Probleemi juur on 2022. aasta maa hindamise tulemustes. Haritava maa maksustamishind kasvas keskmiselt 22,5 korda, metsamaa oma aga 4,6 korda. Et vältida maaomanike šokki, langetati maksimaalseid määrasid. See on tekitanud olukorra, kus omavalitsus, soovides kaitsta põllumeest liiga suure maksukoormuse eest, peab leppima metsamaalt laekuva maksutulu vähenemisega. Näiteks on metsamaa keskmine maksustamishind hektari kohta 1225 eurot, mis on ligi neli korda madalam kui haritaval maal, 4529 eurot. See tähendab, et isegi sama maksumäära juures on maksutulu hektari kohta kordades erinev. Küsimus nr 2: kas te peate põhjendatuks, et omavalitsustel oleks taas õigus eristada põllumajanduslikus kasutuses olevad haritavad maad ja looduslikud rohumaad teistest maatulundusmaa liikidest? Head küsijad! See on arupärimise tuumküsimus ning see väärib igati väga põhjalikku ja kaalutletud vastust. Lihtne jah või ei poleks kohane, sest teema puudutab meie maapoliitika ja maksusüsteemi aluspõhimõtteid. Alustuseks pean meenutama, et maamaks on oma olemuselt varamaks. See tähendab, et maksustamise aluseks peab olema vara väärtus ehk maa maksustamishind. Igasuguste erisuste, soodusmäärade või eraldi maksugruppide loomine peab olema väga selgelt põhjendatud. Ja peamine põhjendus saab olla see, et ilma sellise erisuseta muutuks maksukoormus mõnele maaomanike grupile üle jõu käivaks ja tekiks süsteemis ebaõiglus, mida me ei saa aktsepteerida. Selle põhimõtte valguses küsimegi: kas põllumajandusmaa eristamiseks on piisavalt kaalukas põhjus? Minu hinnangul on argumente, mis sunnivad meid seda väga tõsiselt kaaluma. Esiteks majandusloogika erinevus. Siin ongi see peamine vastuolu. Haritavalt maalt ja looduslikult rohumaalt on põllumajandustootjal võimalik tulu teenida igal aastal. See on iga-aastase tsükliga majandustegevus. Metsamaa puhul on tegemist pikaajalise investeeringuga. Tulu teenitakse reeglina raie käigus kord 60–80 aasta jooksul. Kuid kulud, sealhulgas maamaks ja metsa hooldamise kulud, on metsaomanikele iga-aastased. Põllumaa ja metsamaa maamaksumäärade eristamisel tuleb vältida olukorda, kus metsamaa kui väiksema tulupotentsiaaliga maamaksukoormus ei muutuks ebaproportsionaalselt suureks. Teiseks maa kui tootmissisend. Nii põllumehe kui ka metsaomaniku jaoks on maa nende peamine tootmissisend. Meie riigi huvides on, et see tootmissisend oleks aktiivses ja heaperemehelikus kasutuses. Õiglane maksusüsteem peab seda soodustama, mitte karistama. Kolmandaks praktilised argumendid ja lihtsus maaomaniku jaoks. Maakasutus ei ole alati mustvalge. Haritava maa või loodusliku rohumaa üleminek võsastumise teel metsamaaks on sujuv ja aastaid kestev protsess. Kui maksumäär muutuks üleöö hetkel, mil katastriüksuse kõlvik registris muutub, tekitaks see maaomanikele segadust ja ebakindlust. Maksusüsteem peab olema võimalikult arusaadav ja stabiilne. Seega on minu vastus teile on: jah, ma pean selle küsimuse arutamist ja lahenduse otsimist põhjendatuks. Kuid me ei tee seda uisapäisa. Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumis käib hetkel põhjalik analüüs, et hinnata eraldi maksumäärade võimaliku taastamise mõjusid. See analüüs valmib sügisel ja annab meile parema pildi, kas ja millises mahus võiks olla seadusemuudatus põhjendatud. Alles selle põhjal me saame otsustada, kas tulla Riigikogu ette vastava eelnõuga. Meie eesmärk ei ole kiirustamine, vaid lahendus, mis tooks tasakaalu ja oleks kestlik. Maamaks on oma olemuselt varamaks, mistõttu erisuse loomine peab olema igati selgelt põhjendatud. Meie hinnangul on olemas argumente, mis väärivad kaalumist, näiteks erinev majandusloogika põllumaal ja metsamaal ning maa kui tootmissisendi roll. Samas tuleb väga hoolikalt hinnata, kas ja millises vormis eristamine looks õiglasema süsteemi ega tooks kaasa täiendavat ebakindlust. Seetõttu ütlen, et arutelu on põhjendatud ja vajab jätkamist, kuid ühtegi lõplikku otsust siin veel ei ole. See on väga oluline küsimus ja vajab põhjalikku arutelu. Küsimus nr 3: kas valitsus kavatseb algatada maamaksuseaduse muutmise eelnõu, mis taastaks ja suurendaks omavalitsuste õigust kehtestada eraldi maksumäärad erinevatele maatüüpidele? Jah, me kavatseme tegutseda, kuid me teeme seda läbimõeldult ja andmetele tuginedes. Nagu ma eelmises eelmisele küsimusele vastates selgitasin, Regionaal ja Põllumajandusministeeriumis on hetkel käimas põhjalik analüüs, et hinnata metsamaa ja haritava maa eraldiseisvaks maksustamiseks loomisel kõiki mõjusid. Oleme koondamas andmeid ja analüüsime, millist mõju see avaldaks metsandus- ja põllumajandusettevõtetele. See analüüs valmib eeldatavasti käesoleva aasta sügisel. Kui selle analüüsi tulemused pakuvad välja tasakaalustatud ja toimiva lahenduse, mis arvestab nii maaomanike, põllumeeste, metsaomanike kui ka omavalitsuste huve, siis oleme valmis tulema Riigikogu ette vastava seaduseelnõuga. Meie eesmärk on luua süsteem, mis on õiglane, selge ja pikaajaliselt kestlik. Aitäh!

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Head ja väärikad Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad Lauri Laats, Vadim Belobrovtsev, Aleksei Jevgrafov, Andrei Korobeinik, Aleksandr Tšaplõgin, Vladimir Arhipov ja Peeter Ernits! Üllatuslikult on proua Kovalenko-Kõlvart siit nimekirjast puudu, aga ilmselt on ta mõttes teiega. Suur tänu teile selle arupärimise eest, mis puudutab üht riigi ja kohaliku elu alustala – maamaksu. See on teema, mis nõuab tasakaalu, et tagada ühelt poolt maaomanikele õiglane ja ettenähtav maksukoormus ning teiselt poolt omavalitsustele stabiilne tulubaas, milleta ei saa pakkuda kvaliteetseid teenuseid meie koolides, lasteaedades, teede korrashoiul või sotsiaalhoolekandes. Hiljutised muudatused maamaksuseaduses on olnud osa hädavajalikust moderniseerimisest. Me ei tohi unustada, et eelmine laiaulatuslik maade hindamine toimus ligi 20 aastat tagasi ning selle aja jooksul on maa väärtus ja majanduskeskkond dramaatiliselt muutunud. Uus kord on loodud selleks, et ta oleks õiglasem ja läbipaistvam ning annaks kohalikule tasandile rohkem sõnaõigust. Aga asun nüüd teie küsimuste juurde. Küsimus nr 1: "Kas teie ministeerium tunnistab probleemi, mis on tekkinud omavalitsuste otsustusõiguse vähenemise tõttu maamaksumäärade kehtestamisel?" Lugupeetud küsijad, ma pean kohe alguses ütlema, et ma ei saa nõustuda selle väitega, justkui oleks omavalitsuste otsustusõigus vähenenud. Faktidele tuginedes on näha, et olukord on täpselt vastupidine. Kohalike omavalitsuste autonoomia ja paindlikkus maamaksu kujundamisel on tänaseks suurem kui kunagi varem. Oleme teadlikult loonud omavalitsustele mitmekülgse ja paindliku tööriistakasti, et nad saaksid ise, lähtudes oma valla või linna eripäradest, kujundada parima võimaliku maksupoliitika. See tööriistakast sisaldab mitut olulist hooba. Esiteks, maksumäärade diferentseerimine kolmes grupis. Varasema kahe asemel on nüüd kolm gruppi: on maatulundusmaa maksimaalse määraga 0,5%, elamumaa ja õuemaa määraga kuni 1% ning kõik muud maad, peamiselt äri‑ ja tootmismaad määraga 2% maa maksustamishinnast. See annab volikogudele selge võimaluse kohelda erineva sihtotstarbega maid erinevalt, näiteks toetada elamuehitust ja põllumajandust madalama määraga. Teiseks, maamaksu aastase kasvu piirmäära lokaalne otsustamine. Alates 2026. aastast on iga omavalitsuse volikogu käes õigus kehtestada maamaksu aastasele kasvule lagi. Kolmandaks, summapõhine kodualuse maa [maksu]soodustus. Omavalitsused saavad alates 2026. aastast rakendada kodualuse maa suhtes maksusoodustust. Samas tunnistan ma täiesti probleemi, millele te oma arupärimise tausta kirjelduses viitate, nimelt pinget metsamaa ja haritava maa maksustamisel. Probleemi juur on 2022. aasta maa hindamise tulemustes. Haritava maa maksustamishind kasvas keskmiselt 22,5 korda, metsamaa oma aga 4,6 korda. Et vältida maaomanike šokki, langetati maksimaalseid määrasid. See on tekitanud olukorra, kus omavalitsus, soovides kaitsta põllumeest liiga suure maksukoormuse eest, peab leppima metsamaalt laekuva maksutulu vähenemisega. Näiteks on metsamaa keskmine maksustamishind hektari kohta 1225 eurot, mis on ligi neli korda madalam kui haritava maa keskmine maksustamishind 4529 eurot. See tähendab, et isegi sama maksumäära juures on maksutulu hektari kohta kordades erinev. Küsimus nr 2: "Kas Te peate põhjendatuks, et omavalitsustel oleks taas õigus eristada põllumajanduslikus kasutuses olevat haritavat maad ja looduslikku rohumaad teistest maatulundusmaa liikidest?" Head küsijad, see on arupärimise tuumküsimus ning see igati väärib väga põhjalikku ja kaalutletud vastust. Lihtne jah või ei poleks kohane, sest teema puudutab meie maapoliitika ja maksusüsteemi aluspõhimõtteid. Alustuseks pean meenutama, et maamaks on oma olemuselt varamaks. See tähendab, et maksustamise aluseks peab olema vara väärtus ehk maa maksustamishind. Igasuguste erisuste, soodusmäärade või eraldi maksugruppide loomine peab olema väga selgelt põhjendatud. Peamine põhjendus saab olla see, et ilma sellise erisuseta muutuks maksukoormus mõnele maaomanike grupile üle jõu käivaks või süsteemis tekiks ebaõiglus, mida me ei saa aktsepteerida. Selle põhimõtte valguses küsimegi: kas põllumajandusmaa eristamiseks on piisavalt kaalukas põhjus? Minu hinnangul on argumente, mis sunnivad meid seda väga tõsiselt kaaluma. Esiteks, majandusloogika erinevus. Siin ongi see peamine vastuolu. Haritavalt maalt ja looduslikult rohumaalt on põllumajandustootjal võimalik teenida tulu igal aastal. See on iga-aastase tsükliga majandustegevus. Metsamaa puhul on tegemist pikaajalise investeeringuga. Tulu teenitakse reeglina raie käigus kord 60–80 aasta jooksul. Kuid kulud, sealhulgas maamaks ja metsa hooldamise kulud, on metsaomanikel iga-aastased. Põllumaa ja metsamaa maamaksumäärade eristamisel tuleb vältida olukorda, kus metsamaa kui väiksema tulupotentsiaaliga maa maksukoormus muutuks ebaproportsionaalselt suureks. Teiseks, maa kui tootmissisend. Nii põllumehe kui ka metsaomaniku jaoks on maa peamine tootmissisend. Meie riigi huvides on, et see tootmissisend oleks aktiivses ja heaperemehelikus kasutuses. Õiglane maksusüsteem peab seda soodustama, mitte karistama. Kolmandaks, praktilised argumendid ja lihtsus maaomaniku jaoks. Maakasutus ei ole alati mustvalge. Haritava maa või loodusliku rohumaa võsastumise teel üleminek metsamaaks on sujuv ja aastaid kestev protsess. Kui maksumäär muutuks üleöö hetkel, mil katastriüksuse kõlvik registris muutub, tekitaks see maaomanike seas segadust ja ebakindlust. Maksusüsteem peab olema võimalikult arusaadav ja stabiilne. Seega on minu vastus teile: jah, ma pean selle küsimuse arutamist ja lahenduse otsimist põhjendatuks. Kuid me ei tee seda uisapäisa. Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis käib hetkel põhjalik analüüs, et hinnata eraldi maksumäärade võimaliku taastamise mõjusid. See analüüs valmib sügisel ja annab meile parema pildi, kas ja millises mahus võiks seadusemuudatus olla põhjendatud. Alles selle põhjal saame otsustada, kas tulla Riigikogu ette vastava eelnõuga. Meie eesmärk ei ole kiirustamine, vaid lahendus, mis tooks tasakaalu ja oleks kestlik. Maamaks on oma olemuselt varamaks, mistõttu erisuse loomine peab olema igati selgelt põhjendatud. Meie hinnangul on olemas argumente, mis väärivad kaalumist, näiteks põllumaa ja metsamaa erinev majandusloogika ning maa kui tootmissisendi roll. Samas tuleb väga hoolikalt hinnata, kas ja millises vormis looks eristamine õiglasema süsteemi ega tooks kaasa täiendavat ebakindlust. Seetõttu ütlen, et arutelu on põhjendatud ja vajab jätkamist, kuid lõplikku otsust siin veel ei ole. See on väga oluline küsimus ja vajab põhjalikku arutelu. Küsimus nr 3: "Kas valitsus kavatseb algatada maamaksuseaduse muutmise eelnõu, mis taastaks ja suurendaks omavalitsuste õigust kehtestada eraldi maksumäärad erinevatele maatüüpidele?" Jah, me kavatseme tegutseda, kuid me teeme seda läbimõeldult ja andmetele tuginedes. Nagu ma eelmisele küsimusele vastates selgitasin, Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis on käimas põhjalik analüüs, et hinnata metsamaa ja haritava maa eraldiseisva maksustamise kõiki mõjusid. Oleme koondamas andmeid ja analüüsime, millist mõju see avaldaks metsandus‑ ja põllumajandusettevõtetele. See analüüs valmib eeldatavasti käesoleva aasta sügisel. Kui selle analüüsi tulemused pakuvad välja tasakaalustatud ja toimiva lahenduse, mis arvestab nii maaomanike, põllumeeste, metsaomanike kui ka omavalitsuste huve, siis oleme valmis tulema Riigikogu ette vastava seaduseelnõuga. Meie eesmärk on luua süsteem, mis on õiglane, selge ja pikaajaliselt kestlik. Aitäh!

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Head ja väärikad Riigikogu liikmed! Austatud arupärijad Lauri Laats, Vadim Belobrovtsev, Aleksei Jevgrafov, Andrei Korobeinik, Aleksandr Tšaplõgin, Vladimir Arhipov ja Peeter Ernits! Üllatuslikult on proua Kovalenko-Kõlvart siit nimekirjast puudu, aga ilmselt on ta mõttes teiega. Suur tänu teile selle arupärimise eest, mis puudutab üht riigi ja kohaliku elu alustala – maamaksu. See on teema, mis nõuab tasakaalu, et tagada ühelt poolt maaomanikele õiglane ja ettenähtav maksukoormus ning teiselt poolt omavalitsustele stabiilne tulubaas, milleta ei saa pakkuda kvaliteetseid teenuseid meie koolides, lasteaedades, teede korrashoiul või sotsiaalhoolekandes. Hiljutised muudatused maamaksuseaduses on olnud osa hädavajalikust moderniseerimisest. Me ei tohi unustada, et eelmine laiaulatuslik maade hindamine toimus ligi 20 aastat tagasi ning selle aja jooksul on maa väärtus ja majanduskeskkond dramaatiliselt muutunud. Uus kord on loodud selleks, et ta oleks õiglasem ja läbipaistvam ning annaks kohalikule tasandile rohkem sõnaõigust. Aga asun nüüd teie küsimuste juurde. Küsimus nr 1: "Kas teie ministeerium tunnistab probleemi, mis on tekkinud omavalitsuste otsustusõiguse vähenemise tõttu maamaksumäärade kehtestamisel?" Lugupeetud küsijad, ma pean kohe alguses ütlema, et ma ei saa nõustuda selle väitega, justkui oleks omavalitsuste otsustusõigus vähenenud. Faktidele tuginedes on näha, et olukord on täpselt vastupidine. Kohalike omavalitsuste autonoomia ja paindlikkus maamaksu kujundamisel on tänaseks suurem kui kunagi varem. Oleme teadlikult loonud omavalitsustele mitmekülgse ja paindliku tööriistakasti, et nad saaksid ise, lähtudes oma valla või linna eripäradest, kujundada parima võimaliku maksupoliitika. See tööriistakast sisaldab mitut olulist hooba. Esiteks, maksumäärade diferentseerimine kolmes grupis. Varasema kahe asemel on nüüd kolm gruppi: on maatulundusmaa maksimaalse määraga 0,5%, elamumaa ja õuemaa määraga kuni 1% ning kõik muud maad, peamiselt äri‑ ja tootmismaad määraga 2% maa maksustamishinnast. See annab volikogudele selge võimaluse kohelda erineva sihtotstarbega maid erinevalt, näiteks toetada elamuehitust ja põllumajandust madalama määraga. Teiseks, maamaksu aastase kasvu piirmäära lokaalne otsustamine. Alates 2026. aastast on iga omavalitsuse volikogu käes õigus kehtestada maamaksu aastasele kasvule lagi. Kolmandaks, summapõhine kodualuse maa soodustus. Omavalitsused saavad alates 2026. aastast rakendada kodualuse maa suhtes maksusoodustust. Samas tunnistan ma täiesti probleemi, millele te oma arupärimise tausta kirjelduses viitate, nimelt pinget metsamaa ja haritava maa maksustamisel. Probleemi juur on 2022. aasta maa hindamise tulemustes. Haritava maa maksustamishind kasvas keskmiselt 22,5 korda, metsamaa oma aga 4,6 korda. Et vältida maaomanike šokki, langetati maksimaalseid määrasid. See on tekitanud olukorra, kus omavalitsus, soovides kaitsta põllumeest liiga suure maksukoormuse eest, peab leppima metsamaalt laekuva maksutulu vähenemisega. Näiteks on metsamaa keskmine maksustamishind hektari kohta 1225 eurot, mis on ligi neli korda madalam kui haritava maa keskmine maksustamishind 4529 eurot. See tähendab, et isegi sama maksumäära juures on maksutulu hektari kohta kordades erinev. Küsimus nr 2: "Kas Te peate põhjendatuks, et omavalitsustel oleks taas õigus eristada põllumajanduslikus kasutuses olevat haritavat maad ja looduslikku rohumaad teistest maatulundusmaa liikidest?" Head küsijad, see on arupärimise tuumküsimus ning see igati väärib väga põhjalikku ja kaalutletud vastust. Lihtne jah või ei poleks kohane, sest teema puudutab meie maapoliitika ja maksusüsteemi aluspõhimõtteid. Alustuseks pean meenutama, et maamaks on oma olemuselt varamaks. See tähendab, et maksustamise aluseks peab olema vara väärtus ehk maa maksustamishind. Igasuguste erisuste, soodusmäärade või eraldi maksugruppide loomine peab olema väga selgelt põhjendatud. Peamine põhjendus saab olla see, et ilma sellise erisuseta muutuks maksukoormus mõnele maaomanike grupile üle jõu käivaks või süsteemis tekiks ebaõiglus, mida me ei saa aktsepteerida. Selle põhimõtte valguses küsimegi: kas põllumajandusmaa eristamiseks on piisavalt kaalukas põhjus? Minu hinnangul on argumente, mis sunnivad meid seda väga tõsiselt kaaluma. Esiteks, majandusloogika erinevus. Siin ongi see peamine vastuolu. Haritavalt maalt ja looduslikult rohumaalt on põllumajandustootjal võimalik teenida tulu igal aastal. See on iga-aastase tsükliga majandustegevus. Metsamaa puhul on tegemist pikaajalise investeeringuga. Tulu teenitakse reeglina raie käigus kord 60–80 aasta jooksul. Kuid kulud, sealhulgas maamaks ja metsa hooldamise kulud, on metsaomanikel iga-aastased. Põllumaa ja metsamaa maamaksumäärade eristamisel tuleb vältida olukorda, kus metsamaa kui väiksema tulupotentsiaaliga maa maksukoormus ei muutuks ebaproportsionaalselt suureks. Teiseks, maa kui tootmissisend. Nii põllumehe kui ka metsaomaniku jaoks on maa peamine tootmissisend. Meie riigi huvides on, et see tootmissisend oleks aktiivses ja heaperemehelikus kasutuses. Õiglane maksusüsteem peab seda soodustama, mitte karistama. Kolmandaks, praktilised argumendid ja lihtsus maaomaniku jaoks. Maakasutus ei ole alati mustvalge. Haritava maa või loodusliku rohumaa võsastumise teel üleminek metsamaaks on sujuv ja aastaid kestev protsess. Kui maksumäär muutuks üleöö hetkel, mil katastriüksuse kõlvik registris muutub, tekitaks see maaomanike seas segadust ja ebakindlust. Maksusüsteem peab olema võimalikult arusaadav ja stabiilne. Seega on minu vastus teile: jah, ma pean selle küsimuse arutamist ja lahenduse otsimist põhjendatuks. Kuid me ei tee seda uisapäisa. Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis käib hetkel põhjalik analüüs, et hinnata eraldi maksumäärade võimaliku taastamise mõjusid. See analüüs valmib sügisel ja annab meile parema pildi, kas ja millises mahus võiks seadusemuudatus olla põhjendatud. Alles selle põhjal saame otsustada, kas tulla Riigikogu ette vastava eelnõuga. Meie eesmärk ei ole kiirustamine, vaid lahendus, mis tooks tasakaalu ja oleks kestlik. Maamaks on oma olemuselt varamaks, mistõttu erisuse loomine peab olema igati selgelt põhjendatud. Meie hinnangul on olemas argumente, mis väärivad kaalumist, näiteks põllumaa ja metsamaa erinev majandusloogika ning maa kui tootmissisendi roll. Samas tuleb väga hoolikalt hinnata, kas ja millises vormis looks eristamine õiglasema süsteemi ega tooks kaasa täiendavat ebakindlust. Seetõttu ütlen, et arutelu on põhjendatud ja vajab jätkamist, kuid lõplikku otsust siin veel ei ole. See on väga oluline küsimus ja vajab põhjalikku arutelu. Küsimus nr 3: "Kas valitsus kavatseb algatada maamaksuseaduse muutmise eelnõu, mis taastaks ja suurendaks omavalitsuste õigust kehtestada eraldi maksumäärad erinevatele maatüüpidele?" Jah, me kavatseme tegutseda, kuid me teeme seda läbimõeldult ja andmetele tuginedes. Nagu ma eelmisele küsimusele vastates selgitasin, Regionaal‑ ja Põllumajandusministeeriumis on käimas põhjalik analüüs, et hinnata metsamaa ja haritava maa eraldiseisva maksustamise kõiki mõjusid. Oleme koondamas andmeid ja analüüsime, millist mõju see avaldaks metsandus‑ ja põllumajandusettevõtetele. See analüüs valmib eeldatavasti käesoleva aasta sügisel. Kui selle analüüsi tulemused pakuvad välja tasakaalustatud ja toimiva lahenduse, mis arvestab nii maaomanike, põllumeeste, metsaomanike kui ka omavalitsuste huve, siis oleme valmis tulema Riigikogu ette vastava seaduseelnõuga. Meie eesmärk on luua süsteem, mis on õiglane, selge ja pikaajaliselt kestlik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Kõigepealt küsib kolleeg Vladimir Arhipov. Palun!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi ja kõigepealt küsib kolleeg Vladimir Arhipov. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Väga hea, et te teete seda analüüsi. Ütlesite, et see saab nüüd sügisel valmis. Ma loodan, et 2025. aasta sügisel ikkagi. Miks ma seda ütlen? Sest siin kevadel ma küsisin toimetulekutoetuse kohta, et millal seda tõstetakse, see 200 eurot, mis inimesel on. Selle analüüs võtab üle aasta aega. Te olete praegu tšempion selles suhtes. Aga eks need omavalitsused, kes selle uue maamaksukorra järgi tõstavad maamaksu hinda, on ju ka paratamatus olukorras, sest kuskilt tuleb seda raha võtta, kuna valitsus pani igasuguseid teisi makse juurde, aga omavalitsused peavad kuidagi elama. Minu küsimus haakub olemasolevaga, aga kaitseb rohkem KOV-ide õigusi. Kas teie hinnangul oleks otstarbekas anda kohe kõikidele KOV-idele suurem otsustusõigus maamaksumäära diferentseerimisel, et nad saaksid arvestada piirkondlikku eripära ja kohaliku elaniku majanduslikku toimetulekut?

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Väga hea, et te seda analüüsi teete. Ütlesite, et see saab nüüd sügisel valmis. Ma loodan, et ikkagi 2025. aasta sügisel. Miks ma seda ütlen? Sest kevadel ma küsisin toimetulekutoetuse kohta, millal seda tõstetakse, seda 200 eurot, mis inimesele on [ette nähtud]. Selle analüüs võtab üle aasta aega. Teie olete praegu tšempion ses suhtes. Aga eks need omavalitsused, kes selle uue maamaksukorra järgi maamaksu tõstavad, ole [väljapääsmatus] olukorras, sest kuskilt tuleb seda raha ju võtta. Valitsus pani igasuguseid teisi makse juurde, aga omavalitsused peavad kuidagi elama. Minu küsimus haakub olemasoleva [küsimusega], aga kaitseb rohkem KOV‑ide õigusi. Kas teie hinnangul oleks otstarbekas anda kohe kõikidele KOV‑idele suurem otsustusõigus maamaksumäära diferentseerimisel, et nad saaksid arvestada piirkondlikku eripära ja kohaliku elaniku majanduslikku toimetulekut?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Eks praegu ongi seaduse järgi need piirid kehtestatud, kohalik omavalitsus saab nende piiride raames, arvestades, mis on selle omavalitsuse jaoks kõige parem lahendus, seda [määra] ka kehtestada. Tõepoolest, selle asja tuum ongi selles, et erinevatel kohalikel omavalitsustel on erinev hulk põllumajandus‑ ja metsamajandusmaad ning nad peavad maad maksustades arvestama sellega, mis on nende jaoks ja nende piirkonnas olevate ettevõtjate jaoks kõige mõistlikum. See paindlikkus kohalikel omavalitsustel on ja ma arvan, et seda paindlikkust nad ka kasutavad. Koostöö Eesti Linnade ja Valdade Liiduga selles asjas on olnud läbiv ja see kestab siiamaani.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Eks praegu ongi seal kehtestatud need piirid, kohalik omavalitsus saab piiride raames, arvestades, mis on selle omavalitsuse jaoks kõige parem lahendus, seda ka kehtestada. Tõepoolest, selle asja tuum ongi selles, et erinevatel kohalikel omavalitsustel on erinev hulk põllumajandus- ja metsamajandusmaad ja nad peavad arvestama maad maksustades sellega, mis on nende jaoks ja nende piirkonnas olevate ettevõtjate jaoks kõige mõistlikum. See paindlikkus hetkel kohalikel omavalitsustel on ja ma arvan, et seda paindlikkust nad ka kasutavad. Ja see koostöö Eesti Linnade ja Valdade Liiduga selle osas on olnud läbiv ja on siiamaani kesta.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Te mainisite, et see süsteem ei ole just kõige õiglasem. Aga ma küsin, et miks siis selline süsteem kehtestati, et nüüd, mõned aastad hiljem, tuleb hakata mõtlema sellele, kas on mõttekas seda kuidagi modifitseerida ja elulähedasemaks tuua.

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Te mainisite, et see süsteem ei ole just kõige õiglasem, aga ma küsin, et miks siis selline süsteem kehtestati. Nüüd, mõned aastad hiljem tuleb hakata mõtlema sellele, kas on mõttekas seda kuidagi modifitseerida ja elulähedasemaks tuua.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mina selle kehtestamise aja tagamaid nii täpselt ei tea. Ma nende arutelude juures kahjuks ei viibinud. Aga eks see suur muutus tulenes sellest, et 20 aastat ei olnud maa väärtust hinnatud. Ümberhindamisel selgusidki need kõige suuremad käärid: põllumajandusmaa väärtus oli lihtsalt neli korda rohkem kasvanud kui metsandusmaa väärtus. Sinna see koer maetud on. Hetkel on mõistlik analüüsi kaudu tõestada, kuidas oleks kõige mõistlikum sellega edasi toimetada. Kui toonased otsused tehti sellised ja neid annab parandada või teha kohalikele omavalitsustele ja ettevõtjatele realistlikumaks ja õiglasemaks, siis ma arvan, et selles suunas tasub töötada.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Mina selle kehtestamise ajal tagamaid ei tea nii täpselt. Ma nende arutelude juures ei viibinud kahjuks. Aga eks see suur muutus tulenes ka sellest, et 20 aastat ei olnud maa väärtust hinnatud. Ümberhindamisest selgusidki need kõige suuremad käärid. Põllumajandusmaa oli lihtsalt neli korda rohkem väärtuses kasvanud kui metsandusmaa. Sinna see koer maetud on. Hetkel on mõistlik seda analüüsi kaudu tõestada, kuidas oleks kõige mõistlikum sellega edasi toimetada. Kui toonased otsused tehti sellised ja neid annab parandada või kohalikele omavalitsustele, ettevõtjatele teha realistlikumaks ja õiglasemaks, siis ma arvan, et selle suunas tasub töötada.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Hea minister! Siiras heameel on tõdeda, vähemalt lugedes välja teie jutust, et te olete meie tähelepanekud võtnud arvesse ja juba tegelete sellega. See tähendab seda, et meie töö siin maikuus, kui me esitasime arupärimisi, ei ole päris luhta läinud. Aga ma küsiks üleüldisest printsiibist – maamaksu tõstmine ja maksumäärad. Üleüldiselt kohalikud omavalitsused, nii nagu ka hea kolleeg Vladimir Arhipov ütles, pidid tõstma maamaksu. Eks me oleme kõik seda tundnud ka omal nahal, näiteks ka mina Tallinnas. Vist minu maamaks tõusis lausa kaks korda. Teie kui regionaalminister ju omate infot. Meil on hästi suur regionaalne erinevus. Meil on selge vahe Lõuna- ja Põhja-Eesti vahel, palkade lõhe täpselt samamoodi, muster jookseb välja tegelikult. Ja lisaks tehakse otsus, kus tõstetakse maamakse. Kuidas see on tegelikult regionaalpoliitikale mõjunud ja kohalikele omavalitsustele ja inimestele. Kas selline analüüs on olemas ja kas on võib-olla tulemas?

Aitäh! Hea minister! Siiras heameel on tõdeda, vähemalt lugesin seda välja teie jutust, et te olete meie tähelepanekuid arvesse võtnud ja juba tegelete selle [teemaga]. See tähendab seda, et meie maikuus tehtud töö, kui me arupärimise esitasime, ei ole päris luhta läinud. Aga ma küsin üleüldise printsiibi kohta: maamaksu tõstmine ja maksumäärad. Üleüldiselt pidid kohalikud omavalitsused, nii nagu hea kolleeg Vladimir Arhipov ütles, tõstma maamaksu. Eks me oleme kõik seda omal nahal tundnud, näiteks ka mina Tallinnas. Minul tõusis maamaks vist lausa kaks korda. Teie kui regionaalminister ju omate infot. Meil on hästi suured regionaalsed erinevused. Meil on selge vahe Lõuna- ja Põhja-Eesti vahel, palgalõhe on täpselt samamoodi, muster joonistub välja. Lisaks tehakse otsus tõsta maamaksu. Kuidas see on mõjunud regionaalpoliitikale ning kohalikele omavalitsustele ja inimestele? Kas selline analüüs on olemas või äkki tulemas?

Aitäh, hea küsija! Teie nälg erinevate analüüside ja info järele teeb teile au. Kui ma midagi sellist suudan ministeeriumis leida, siis ma kindlasti selle teile saadan. Räägime korra sellest maamaksuasjast. See ongi koht, kus kohalikel omavalitsustel on võimalik arvestada sellega, mis on sealsed piirkondlikud eripärad, kaasates kõiki volikogu liikmeid sinna otsustusprotsessi. Ma arvan, et selline vabadus neil on: nad saavad arvestada sellega, kuidas nende valla struktuur välja näeb.

Aitäh, hea küsija! Teie nälg erinevate analüüside ja info vastu teeb teile au ja kui ma midagi sellist suudan ministeeriumis leida, siis ma kindlasti selle teile saadan. Kui räägime korra sellest maamaksu asjast, siis see ongi koht, kus kohalikel omavalitsustel on võimalik arvestada sellega, mis on nende piirkondlikud eripärad, kaasates kõiki volikogu liikmeid sinna otsustusprotsessi. Ma arvan, et selline vabadus neil on, saada arvestada sellega, kuidas nende valla struktuur välja näeb.

Arvo Aller, palun!

Aitäh! Hea istungi juhataja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! Ütlesite, et teie seal arutelude juures ei olnud, kuid te olite koalitsioonis sel ajal. Teie olete üks, kes selle poolt hääletas tookord. Ma ei saa aru, kuidas sisusse mitte vaatamata saab hääletada. Minu arust siin erilist paindlikkust ei ole. Seda enam, et nüüd on meil tekkinud probleem ühinevate valdade puhul, mis see aasta on Jõhvi ja Toila ühinevad, 1. oktoobriks tuleb maamaksumäärad kehtestada. Kui volikogud kehtestavad erinevad maamaksumäärad, kuidas hakkab maamaks ühes haldusüksuses erinevate määradega, kas seal on probleeme või seal ei teki probleeme. See on olnud küsimus, mis on ka aruteludes olnud seal ühinevates volikogudes.

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud arupärimisele vastaja! Ütlesite, et teie nende arutelude juures ei olnud, kuid te olite sel ajal koalitsioonis. Teie olete üks, kes tookord selle poolt hääletas. Ma ei saa aru, kuidas saab sisusse sisse vaatamata hääletada. Minu arust siin erilist paindlikkust ei ole. Seda enam, et nüüd on tekkinud probleem ühinevate valdadega. See aasta ühinevad Jõhvi ja Toila, 1. oktoobriks tuleb maamaksumäärad kehtestada. Kui volikogud kehtestavad erinevad maamaksumäärad, kuidas hakkab siis maamaks olema ühes haldusüksuses erinevate määradega? Kas seal on probleeme või seal ei teki probleeme? See küsimus on ka nendes ühinevates volikogudes arutelu all olnud.

Aitäh selle teema tõstatamise eest! See on küsimus, millele mul hetkel detailset vastust ei ole, küll aga saan ma selle järele uurida. Ma kujutan ette, et siin on kaks varianti: kas kohaldatakse emma-kumma valla määrasid või siis jäävad üleminekuperioodiks nendele maa-aladele määrad, mis on varasemalt kehtestatud. Eks see ilmselt emb-kumb nendest on, aga ma uurin selle täpsemalt järele ja palun teile [vastuse] saata.

Aitäh selle teema tõstatamise eest! See on tõesti küsimus, millele mul hetkel detailset vastust ei ole, küll aga saan ma selle järgi uurida. Ma kujutan ette, et siin on kaks varianti, kas siis kohaldatakse emma-kumma valla määrad või siis selleks ülemineku perioodiks jäävad paika nendele maa-aladele vastavad määrad, mis on varasemalt kehtestatud. Eks see ilmselt emb-kumb nendest on, aga ma uurin selle täpsemalt järgi ja palun teile saata.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! Tõepoolest, maamaksumäärad olid pikka aega tõstmata ja ühel hetkel tuli see liigutus ära teha. Aga tookordne valitsus, kes seda tegi, oli ettenägelik. Kohalikud omavalitsused on rahastamise tingimustega ikkagi, väga paljud neist, vaeslapse ossa määratud ja raha on neil vähe. Neil on selline surve peal, mistõttu kui see maamaksumäära piirang, et see maks tohtis aastas tõusta ainult vaat nii ja nii palju, 10%, maha võeti, siis nüüd tahaksid need vaesed omavalitsused hirmsasti virutada kohe täie rauaga, sest keskvalitsus on selle loa neile andnud. Miks te seda tegite? Teine asi on see, et põllumajandusmaa ja metsamaa maksumäärad selle ümberhindamise käigus kõvasti tõusid. Mida peavad tegema need inimesed, kelle põllumajandusmaale ja metsamaale on seoses rohepöördega suured looduskaitselised piirangud peale pandud? Kas Eesti inimese rõõmuks jääbki siis see, et muudkui maksa ja maksa?

Aitäh! Tõepoolest, maamaksumäärad olid siin pikka aega tõesti tõstmata ja ühel hetkel tuli see liigutus ära teha. Aga tookordne valitsus, kes seda tegi, pani ettenägelikult, et inimesed, ka kohalikud omavalitsused, kohalikud omavalitsused, ütleme, rahastamise tingimustes on ikkagi väga paljud vaeslapse ossa määratud ja raha on neil vähe, neil on selline surve peal, et kui nüüd see maamaksumäära piirang, mis enne tohtis tõusta ainult aastas vaat nii ja nii palju – 10% –, see piirang võeti maha, nüüd hirmsasti need vaesed omavalitsused tahaksid virutada täie rauaga, sest keskvalitsus selle loa neile andis. Miks te seda tegite? Ja teine asi on see, et kui põllumajandusmaa ja metsamaa maksumäärad tõusid kõvasti selle ümberhindamise käigus, siis mida peavad tegema need inimesed, kellel on põllumajandusmaal ja metsamaal suured looduskaitselised piirangud pandud seoses rohepöördega? Jääbki siis Eesti inimese rõõmuks muudkui maksta ja maksta või?

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Eks see ole kohalike omavalitsuste autonoomia küsimus. Maamaks on nende pärusmaa, nad saavad seda kehtestada vastavalt sellele, kuidas kohalikud volikogud tunnetavad, millised on nende võimalused. Sama kehtib ka riigi puhul. Ma arvan, et seal kindlasti käivad need arutelud, kuidas neid maksumäärasid tõsta. Aga minu hinnangul on kohalike omavalitsuste autonoomia selles küsimuses õigustatud, me peaksime liikuma sinnapoole, et kohalike omavalitsuste autonoomiat suurendada. Vabandust, mis see teine küsimus oli? (Helle-Moonika Helme täpsustab.) Jah, looduskaitselised piirangud, ma mõistan. Aitäh selle täpsustuse eest! Looduskaitseliste piirangute kohta oskab härra Sutt teile kindlasti täpsemalt öelda. Aga me vaatame just tulundusmaa aspektist, millise maa peal on võimalikud eri tegevused. Ma ei ole päris kindel, kuidas neid looduskaitsealasid sinna kategoriseerida. Hetkel on seal majandustegevuse mõttes käärid sees ja ma arvan, et seda oleks tõenäoliselt mõistlik, kui analüüs seda näitab, korrigeerida.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Eks see kohalike omavalitsuste autonoomia küsimus on see. Maamaks on nende pärusmaa, nad saavad selle kehtestada vastavalt sellele, mis kohalikud volikogud tunnetavad, et on nende võimalused. Sama kehtib ka riigi puhul. Ma arvan, et seal kindlasti need arutelud käivad, kuidas neid maksumäärasid tõsta. Aga minu hinnangul kohalike omavalitsuste autonoomia selles küsimuses on õigustatud, me peaksime üldiselt suunana liikuma sinnapoole, et kohalikele omavalitsustele autonoomiat suurendada. Vabadust, mis see teine küsimus oli? (Helle-Moonika Helme täpsustab.) Jah, see looduskaitseliste piirangute kohta, ma mõistan. Aitäh selle täpsustuse eest! Looduskaitseliste piirangute osas oskab kindlasti härra Sutt teile täpsemalt öelda. Aga eks siin on, me vaatame selle tulundusmaa aspektist, mis maa peal on võimalik eritegevust teha, ma ei ole täpselt kindel, kuidas need looduskaitsealad sinna kategoriseerivad. Hetkel majandustegevuse mõttes on seal käärid sees ja ma arvan, et seda oleks mõistlik tõenäoliselt, kui analüüs seda näitab, korrigeerida.

Aitäh selle küsimuse eest, hea kolleeg! Eks see ole kohalike omavalitsuste autonoomia küsimus. Maamaks on nende pärusmaa, nad saavad seda kehtestada vastavalt sellele, kuidas kohalikud volikogud tunnetavad, millised on nende võimalused. Sama kehtib ka riigi puhul. Ma arvan, et seal kindlasti käivad need arutelud, kuidas neid maksumäärasid tõsta. Aga minu hinnangul on kohalike omavalitsuste autonoomia selles küsimuses õigustatud, me peaksime liikuma sinnapoole, et kohalike omavalitsuste autonoomiat suurendada. Vabandust, mis see teine küsimus oli? (Helle-Moonika Helme täpsustab.) Jah, looduskaitselised piirangud, ma mõistan. Aitäh selle täpsustuse eest! Looduskaitseliste piirangute kohta oskab härra Sutt teile kindlasti täpsemalt öelda. Aga me vaatame just tulundusmaa aspektist, millise maa peal on võimalikud eri tegevused. Ma ei ole täpselt kindel, kuidas neid looduskaitsealasid sinna kategoriseerida. Hetkel on seal majandustegevuse mõttes käärid sees ja ma arvan, et seda oleks tõenäoliselt mõistlik, kui analüüs seda näitab, korrigeerida.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Anastassia Kovalenko-Kõlvarti. Palun!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Head kolleegid! Ma tulin siia pulti, et rääkida natuke laiemalt sellest valitsuse otsusest, mis annab võimaluse kohalikel omavalitsustel tõsta maamaksu mitmekordselt. Ma tuletan meelde, et see oli sotside ministri juhitud eelnõu, mis Reformi ja Eesti 200-ga koos vastu võeti, see oli eelmine valitsuse koosseis. Ja nüüd see jutt, mis ka täna kõlas kohalike omavalitsuste iseseisvusest, võimalusest lisaks raha koguda, kaasa rääkida, ise otsustada – no see on ju tegelikult silmakirjalikkus. Sest tegelikult täna valitsus lihtsalt tahab, et kohalikud omavalitsused hakkaksid täpselt samamoodi inimesi koorima, nagu seda on valitsus viimased kaks aastat teinud. Omavalitsustele, eriti väikestele omavalitsustele, raha juurde ei anta, kohustusi pannakse aga aina juurde. Ja mis siis üle jääb? Siis hakataksegi … Omavalitsustel ei jäägi midagi üle, kui hakataksegi jällegi maksude näol raha kokku korjama. Kui näiteks mõni omavalitsusjuht, eriti näiteks väikse valla juht, pöördub valitsuse poole, ütleb, et teate, meil on kohustusi aina rohkem, te panete meile aina rohkem kohustusi peale, meil on vaja rohkem raha hariduse jaoks, selleks et maakoole lahti hoida, meil on vaja rohkem raha sotsiaalpoliitika jaoks, näiteks kõik need lisakulud hooldereformi käigus, mis on tekkinud, siis me juba teame, mis sõnum valitsuselt tuleb. "Mis teil viga on? Me ju tegime teie jaoks nii hea eelnõu, me andsime teile võimaluse saada lisasissetulek. Tõstke maamaksu! Selle jaoks me ju selle tegime." Aga kuidas saavad väikesed vallad ja linnad seda endale lubada? Neil niigi inimesed kolivad ära, inimeste toimetulek halveneb, väheneb kindlustunne, väheneb usaldus. Ja nüüd siis püütakse see Toompea poliitika ja stiil tuua ka kohaliku omavalitsuse tasandile. Ma tuletan uuesti meelde, et maapiirkondades on juba igast asju korraldatud: kaotatud tasuta ühistransport ära. Siis veel lubati, et see läheb paremaks, sinna suunatakse rohkem raha. No ei tulnud sinna raha juurde, ei ole läinud paremaks. Selle asemel viidi hoopis sisse automaks, suur väljaminek maal elavatele peredele, kelle jaoks on auto hädavajalik. Teedeehitusse raha ei suunata, teed lähevad aina halvemaks. Ja siis te tahate öelda, et pärast seda kõike peavad kohalikud omavalitsused selle jaoks, et saada lisarahastust, hakkama mitmekordselt maamaksu tõstma, et see ongi see lahendus täna. Me näeme, kuidas Toompea poliitika on ilmunud kohalikule tasandile, näiteks on see ilmunud Tallinna, kogu see üleolev juhtimisstiil. Ja needsamad erakonnad, needsamad poliitikud, kes on Riigikogus ajanud rahvavaenulikku agendat, kandideerivad nüüd erinevates kohalikes omavalitsustes. Paljud peidavad end valimisnimekirjade taha. Aga ärge laske end sellest petta. Vaadake hoolikalt neid nimekirju, neid poliitikuid. Vaadake, kuidas nad hääletasid, kui oli automaks, käibemaksu tõstmine, tulumaksu tõstmine. Vaadake hoolikalt! Mina ütlen, et ärge valige neid erakondi, nende esindajaid, kes on viimased aastad olnud Toompeal võimul ja teinud selle maksutsirkuse ja üritavad nüüd selle maksukaose tuua ka kohalikule tasandile. Ma ütlen, et aitab sellest üleolevast suhtumisest, aitab sellest inimvaenulikust poliitikast. Toompea poliitika tuleb kohalikest omavalitsustest eemale hoida. Täna kohalikud omavalitsused peavad olema, vastupidi, tugevad, et sellele Toompea poliitikale vastu seista, vajadusel minna ka Riigikohtusse. Seetõttu täna, rahvas, on ka teie kohustus valida selliseid inimesi ennast esindama kohalikul tasandil, kes suudavad olla tugevad ja suudavad vastu seista sellele inimvaenulikule Toompea poliitikale. Aitäh!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Head kolleegid! Ma tulin siia pulti, et rääkida natuke laiemalt sellest valitsuse otsusest, mis annab kohalikele omavalitsustele võimaluse tõsta maamaksu mitmekordselt. Ma tuletan meelde, et see oli sotside ministri juhitud eelnõu, mis koos Reformi ja Eesti 200‑ga [seadusena] vastu võeti, see oli eelmise valitsuskoosseisu ajal. See jutt, mis ka täna kõlas, jutt kohalike omavalitsuste iseseisvusest, võimalusest lisaks raha koguda, kaasa rääkida, ise otsustada, on ju silmakirjalik. Tegelikult valitsus lihtsalt tahab, et kohalikud omavalitsused hakkaksid täpselt samamoodi inimesi koorima, nagu seda on valitsus viimased kaks aastat teinud. Omavalitsustele, eriti väikestele omavalitsustele, raha juurde ei anta, kohustusi pannakse aga aina juurde. Mis siis üle jääb? Omavalitsustel ei jäägi üle midagi muud kui hakata jällegi maksude näol raha kokku korjama. Kui mõni omavalitsusjuht, eriti just näiteks väikse valla juht, pöördub valitsuse poole ja ütleb, et teate, meil on kohustusi aina rohkem, te panete meile aina rohkem kohustusi peale, meil on vaja rohkem raha hariduse jaoks, selleks et maakoole lahti hoida, meil on vaja rohkem raha sotsiaalpoliitika jaoks, on ju ka kõik need lisakulud hooldereformi käigus tekkinud, siis me juba teame, mis sõnum valitsuselt tuleb: "Mis teil viga on? Me ju tegime teie jaoks nii hea eelnõu, me andsime teile võimaluse saada lisasissetulekut. Tõstke maamaksu! Selle jaoks me ju selle eelnõu tegime." Aga kuidas saavad väikesed vallad ja linnad seda endale lubada? Niigi kolivad inimesed sealt ära, [kohalike] inimeste toimetulek halveneb, väheneb kindlustunne, väheneb usaldus. Nüüd püütakse see Toompea poliitika ja stiil tuua ka kohaliku omavalitsuse tasandile. Ma tuletan uuesti meelde, et maapiirkondades on juba igasuguseid asju korraldatud. Tasuta ühistransport kaotati ära. Siis lubati, et [ühistranspordi olukord] läheb paremaks, sinna suunatakse rohkem raha. No ei tulnud sinna raha juurde, ei ole see paremaks läinud. Selle asemel viidi hoopis sisse automaks, mis on suur väljaminek maal elavatele peredele, kellele on auto hädavajalik. Teedeehitusse raha ei suunata, teed lähevad aina halvemaks. Ja siis te tahate öelda, et pärast seda kõike peavad kohalikud omavalitsused selle jaoks, et saada lisarahastust, hakkama mitmekordselt maamaksu tõstma, et see ongi see tänane lahendus! Me näeme, kuidas Toompea poliitika on ilmunud kohalikule tasandile. Näiteks on see ilmunud Tallinna, kogu see üleolev juhtimisstiil. Needsamad erakonnad, needsamad poliitikud, kes on Riigikogus ajanud rahvavaenulikku agendat, kandideerivad nüüd erinevates kohalikes omavalitsustes. Paljud peidavad end valimisnimekirjade taha. Aga ärge laske end sellest petta. Vaadake hoolikalt neid nimekirju, neid poliitikuid. Vaadake, kuidas nad hääletasid, kui olid [hääletusel] automaks, käibemaksu tõstmine, tulumaksu tõstmine. Vaadake hoolikalt! Mina ütlen, et ärge valige neid erakondi, nende esindajaid, kes on viimased aastad olnud Toompeal võimul, teinud selle maksutsirkuse ja üritavad nüüd selle maksukaose viia ka kohalikule tasandile. Aitab sellest üleolevast suhtumisest, aitab sellest inimvaenulikust poliitikast! Toompea poliitika tuleb kohalikest omavalitsustest eemal hoida. Kohalikud omavalitsused peavad olema, vastupidi, tugevad, et sellele Toompea poliitikale vastu seista, vajaduse korral tuleb minna ka Riigikohtusse. Seetõttu, rahvas, on teie kohustus valida ennast kohalikul tasandil esindama selliseid inimesi, kes suudavad olla tugevad ja suudavad vastu seista sellele Toompea inimvaenulikule poliitikale. Aitäh!

Aitäh! Ja palun siia kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun!

Aitäh! Palun siia kõnetooli kolleeg Arvo Alleri. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! No selle arupärimisega, see maamaksuteema, oli arvata, et tuleb päevakorda. Tegelikult see maade hindamine on väga mõistlik tegevus, sest 20 aastat ju maid ei olnud hinnatud. Kui EKRE oli valitsuses, siis alustati seda protsessi. Ja tol hetkel pandi maamaksuseadusse piir ette, et maamaks ei saa tõusta üle selle protsendi praegusest kehtivast. Nüüd, selle Riigikogu koosseisu ajal, eelmine valitsus, kus olid ka sotsid, kelle juhtimisel ka see uus maamaksumäärus välja töötati, võeti piirang eest ära. Eelmine aasta oli võimalik maamaksu tõsta kuni 50%. Ja see 50% tõstmine tähendas seda, et nüüd selleaastane, tähendab, 2026. aasta tõus võib olla 10% – sõltub, kuidas omavalitsus selle tõusumäära ja tõusunurga üles pani. Nii et mitte 24. tasandist, vaid praegusest tasandist. Ja nii nagu eelkõneleja ütles, et see on valitsuse hea hoob, öeldakse, et anname kohustusi juurde. Aga kust raha võtta? Tõstke maamaksu. Samas, maatulundusmaa pealt makstav maks on otsene otsene kulu põllumajandustootjatele, meie toidutootjatele. Toidujulgeolek ja praegused selle aasta tingimused põllumajandustootjatele on väga rasked olnud. Ja praegu igalt poolt, igast kohtumisest kumab läbi, et kas riik teeb midagi selleks, et põllumeestel läheks kas või normaalselt. Saagid tulevad, samas saagi kvaliteeti praegu ei ole seoses märjaga ja niiskusega. Ning see maatulundusmaa kaudu maamaksu tõstmine lööb otseselt põllumajandustoodangu omahinda ja ka põllumajandustootjate hakkamasaamiseks. Praeguses valitsuses ei näe ühtegi lootuskiirt, et nad hakkaksid põllumehi toetama, pigem on nad valmis sealt raha ära võtma ja põllumeestele ütlema, et te saate Euroopast raha, aga meie Eesti riik ei toeta seda. See maamaksu kaudu oleks võimalik. Ja siin on riigil hea öelda: aga see on kohalike omavalitsuste maks. Seda maksate ainult kohalikes omavalitsustes, rääkige omavalitsustes, minge volikogudesse, muutke seal. Teine on selle maade hindamise ja selle kaudu, mis maa-amet jagab, nüüdne Maa- ja Ruumiamet, rendimaid. Seal võiks ka riik vastu tulla ja seda rendihinda ümber vaadata. Aga ei, seda ei tehta, kuna järgitakse kindlat seadust. Ja sellest lähtuvalt ei ole võimalik hindasid langetada. Aga lõppkokkuvõttes, jah, ega see maamaksuga läheb kohalikele omavalitsustele selles mõttes raskeks, et kus on inimesed võimul, kes on igat moodi meelt, et maksu tõsta, siis seda tehakse. Aga seal, kus EKRE saab võimule, seal me langetame maamaksu. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! No oli arvata, et selline arupärimine ja see maamaksuteema tulevad päevakorda. See maade hindamine oli tegelikult väga mõistlik tegevus, sest 20 aastat ei olnud ju maid hinnatud. Kui EKRE oli valitsuses, siis seda protsessi alustati. Tol ajal pandi maamaksuseadusesse piir ette, et maamaks ei saaks tõusta üle selle protsendi kehtivast [määrast]. Selle Riigikogu koosseisu ajal võttis eelmine valitsus, kus olid ka sotsid, kelle juhtimisel see uus maamaksumäärus välja töötati, piirangu eest ära. Eelmine aasta oli võimalik maamaksu tõsta kuni 50%. See 50% tõstmine tähendab seda, et 2026. aasta tõus võib olla 10%, see sõltub sellest, kuidas omavalitsus selle tõusumäära ja tõusunurga [paika] pani. Nii et [ei lähtuta] mitte 2024. aasta tasandist, vaid praegusest tasandist. Nii nagu eelkõneleja ütles, et see on valitsusele hea hoob, sest kui öeldakse, et annate kohustusi juurde, aga kust raha võtta, [saab vastata, et] tõstke maamaksu. Samas on maatulundusmaa pealt makstav maks otsene kulu põllumajandustootjatele, meie toidutootjatele, [kellest sõltub meie] toidujulgeolek. Selle aasta tingimused on põllumajandustootjatele väga rasked olnud. Praegu kumab igalt poolt läbi, igal kohtumisel [räägitakse sellest], kas riik teeb midagi, et põllumeestel läheks kas või normaalselt. Saagid küll tulevad, samas saagil praegu kvaliteeti ei ole märja [ilma tõttu]. See maatulundusmaa kaudu maamaksu tõstmine lööb otseselt põllumajandustoodangu omahinna ja ka põllumajandustootjate hakkamasaamise pihta. Praeguses valitsuses ei näe ma ühtegi lootuskiirt, et nad hakkaksid põllumehi toetama. Pigem on nad valmis sealt raha ära võtma ja põllumeestele ütlema, et te saate Euroopast raha, aga meie Eesti riik ei toeta [teid]. Maamaksu kaudu oleks see võimalik. Riigil on hea öelda, et aga see on kohalike omavalitsuste maks, seda te maksate ainult kohalikes omavalitsustes, rääkige sellest omavalitsustes, minge volikogudesse, muutke seda seal. Teine asi maade hindamisega seoses on see, et nüüdne Maa‑ ja Ruumiamet jagab rendimaid. Seal võiks ka riik vastu tulla ja seda rendihinda ümber vaadata. Aga ei, seda ei tehta, kuna järgitakse kindlalt seadust. Sellest lähtuvalt ei ole võimalik hinda langetada. Lõppkokkuvõttes, jah, maamaksuga läheb kohalikes omavalitsustes selles mõttes raskeks, et kus on võimul inimesed, kes on igat moodi seda meelt, et maksu tõsta, seal seda tehakse. Aga seal, kus EKRE saab võimule, me maamaksu langetame. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi, siis sulgen läbirääkimised. Lõpetan meie tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise.

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas härra minister soovib sõna? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Lõpetan meie tänase teise päevakorrapunkti käsitlemise.