Välissuhtlemisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (385 SE) teine lugemine

Läheme edasi tänase teise päevakorrapunktiga: Vabariigi Valitsuse algatatud välissuhtlemisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 385 teine lugemine. Ettekandja on väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Käesolevas punktis me menetleme teisel lugemisel välissuhtlemisseaduse muudatusi. Tegemist on meie välissuhtlemist koordineeriva väga olulise alusdokumendiga. Seetõttu on ka täiesti mõistetav ja arusaadav, miks väliskomisjon on seda eelnõu väga põhjalikult menetlenud. Eelnõu 385 esimene lugemine toimus 8. mail 2024. aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks Riigikogu liikmed, komisjonid ega fraktsioonid eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitanud. Küll aga hiljem on komisjonis toimunud arutelude või menetluse käigus laekunud (Juhataja helistab kella.) mõned muudatusettepanekud.

Vabandust korra! Härra Reinsalu, see kostab siia ettepoole ka! Laseme ettekandjal lõpetada. Aitäh!

Meile ehk komisjonile laekusid Välisministeeriumilt muudatusettepanekud, mis on seotud ennekõike arengukoostöö ja humanitaarabi valdkonna reguleerimisega tulenevalt ka ajas muutunud praktikast. Ka Rahandusministeerium esitas eelnõu kohta oma muudatusettepanekud, mis käsitlevad välissuhtlemisseaduses sisalduvaid välistoetuste tagasinõudmisega seonduvaid sätteid. Ka väliskomisjon oma aruteludes jõudis muudatusettepanekuteni, mida komisjon arutas … (Lärm saalis. Juhataja helistab kella.)

Härrased!

… 27. novembril 2024. aastal toimunud istungil, kus arutati komisjoni muudatusettepanekuid, mis võimaldaksid tulevikus vastava avalduse alusel luua Eestis territoriaalvalitsuse või üksuse esindusi ning ka Eesti esindusi territoriaalvalitsuse või üksuse juures. Üks tõuketegureid, mis pani komisjoni selliseid muudatusi tegema ja nende üle otsustama, on viimastel aastatel tihenenud kaubandus‑ ja majandussuhted Taiwaniga. [On vaja] luua üldse eeltingimused selleks, et vastavat suhtlust, majandus‑ ja kaubanduskoostööd Taiwaniga, tulevikus ka tihendada. Sellel komisjoni istungil komisjoni liikmed neid muudatusettepanekuid toetasid. 10. märtsil, kui komisjon taas kogunes seda eelnõu menetlema, 10. märtsil käesoleval aastal, oli komisjoni istungil külalisena välisminister, kuna komisjoni ettepanekud vajasid ka eelnõu algataja ehk Vabariigi Valitsuse hinnangut. Välisminister Margus Tsahkna komisjoni istungil selgitas, et Vabariigi Valitsus käsitles seda teemat ehk väliskomisjoni ettepandud muudatusettepanekuid oma 13. veebruari 2025. aasta kabinetinõupidamisel ning toetas väliskomisjoni muudatusettepanekuid. Komisjoni 11. märtsi istungil 2025. aastal arutati ja hääletati kõigi muudatusettepanekute üle. Istungil tehti ka menetluslikud otsused. Ühe olulise lisandusena tahaks siia juurde tuua, et komisjoni istungil tegi komisjoni liige Urmas Reinsalu ettepaneku teha veel üks muudatusettepanek: jätta välja eelnõu § 1 punkt 50, mis käsitleb lepingu denonsseerimist, lõpetamist või sellest taganemist. Aga Vabariigi Valitsuse ettepandud sõnastust [kaaludes] jäi komisjon siiski selle muudatuse juurde, mis oli meile Vabariigi Valitsusest toodud. Põhiseaduse mõtte kohaselt on välislepingute denonsseerimine võimalik vaid Vabariigi Valitsuse ettepanekul, mida välissuhtlemisseaduses seetõttu ka selgelt väljendatakse. Komisjon tegi oma istungil ka menetluslikud otsused. Väliskomisjon tegi 11. märtsil ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 19. märtsil ja tegi ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Mõlemal juhul toimus komisjonis hääletus ja nende hääletuste tulemusel ettepanekuid toetati. Samuti, aga konsensusega otsustati, et kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 9. aprillil 2025 ja viia läbi lõpphääletus. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised ja läbirääkimistel saab sõna Urmas Reinsalu. Palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

See eelnõu koosneb oma põhiküsimustes tehnilistest, praktilistest probleemidest, mida, ma arvan, on asjakohane lahendada. Selle eelnõu menetlemisel on valitsuse tahtmatuse tõttu leida kehtiva välissuhtlemisseaduse alusel lahendus Taiwani esinduse probleemile sisse tulnud ka see [teema] ja on tekkinud teatud niisugune üldnorm selle koha pealt. Isamaa fraktsioon tervitab igati ja peab ratsionaalseks, et Taiwani esinduse staatuse [küsimusele] leitakse lahendus. Minu isiklikul hinnangul ei ole see sõnastus kõige õnnestunum, aga praktikas on tähtis loomulikult selle [normi] venitusteta rakendamine, seda olukorras, kus poolteist aastat on valitsenud niisugune pausimoment ja teatav loidus. Kahtlemata, välisminister ütles selle muudatusettepaneku kohta, mis oleks valitsuse tõlgenduse järgi õiguslikuks aluseks selle Taiwani esinduse staatuse loomisele, et Vabariigi Valitsus kabinetinõupidamisel asetas ka rea piiranguid, muu hulgas on näiteks valitsusel eitav suhtumine sellesse, mis puudutab diplomaatilise staatuse küsimust Taiwani nii-öelda esindajate puhul. Jäi veidi segaseks, kuidas valitsus tõlgendab seda üldnormi, muu hulgas näiteks riigi osade või föderatsiooni subjektide osas, et mis esindusi avatakse või mis esindusi võimaldatakse Eestis avada. Aga eks seda sisustab rakenduspraktika. Õige on see, et mitmed riigid on tõlgendanud Taiwani esinduse asutamist rahvusvahelise organisatsiooni põhimõtte ja loogika järgi. See ei ole olnud piisavaks ettekäändeks, et kui seda soovitakse teha, siis ei saaks seda teha. Kuid selles eelnõus on ka üks põhimõttelisema kaaluga küsimus. See puudutab parlamendi pädevust, mis tuleneb põhiseadusest, denonsseerida välislepinguid, nii nagu on antud sümmeetriliselt pädevus, et parlament ratifitseerib välislepinguid. Vastavalt kehtivale seadusele saab seda teha ainult Vabariigi Valitsuse eksklusiivse välislepingute parlamenti esitamise pädevuse alusel. Kehtiv välissuhtlemisseadus selle koha pealt ei maini, kas ka denonsseerimise puhul on vajalik eksklusiivne valitsuse initsiatiiv või mitte. Selle üle on juristid ka valitsuse tasemel arutanud, kas [õige] on üks tõlgendus või teine. Senine tõlgenduspraktika 30 aasta jooksul on olnud selline, et seda ei ole sisustatud parlamendi autonoomse sammuga, nii et mingid välislepingud oleks denonsseeritud parlamendi enda initsiatiivil ja algatusel. Kuid kahtlemata on see riigiõigusliku tähendusega pädevusküsimus. Kehtiv välissuhtlemisseadus inimpõlve perspektiivis sätestab nii, nagu seda näeb põhiseadus ette üksnes väga napis tekstis, et Riigikogu denonsseerib välislepinguid ehk neid välislepinguid, mis on varasemalt olnud ratifitseeritud ja mis kuuluvad parlamendi poolt ratifitseerimisele seda tüüpi välislepingutena, mis on seotud riigipiiridega, varaliste kohustuste võtmisega ja muude suurema mõjuga probleemidega rahvusvahelistes suhetes. Isamaa vaates on see laiema kaaluga riigiõiguslik küsimus. Meie üleskutse on ja meie ettepanek komisjonis oli, et eraldi võetuna võiks jääda kehtiva välissuhtlemisseaduse teksti juurde. See ei leidnud toetust. Seetõttu on meil selline laiem riigiõiguslik küsimus, kas me suuremas ulatuses tehnilisi välissuhtlemisprobleeme lahendava seaduseelnõuga niisugust riigiõiguslikku küsimust, nagu seda on Eesti Vabariigi põhiseaduses parlamendi kompetentsi sisustamine, [lahendame] nii-öelda möödaminnes. Me arvame, et see ei ole põhjendatud. Seetõttu on meie ettepanek teine lugemine katkestada. Kindlasti on nendes asjades mõistlik leida ühisosa poliitiliste jõudude vahel, päevapoliitilisi kirgi kõrvale jättes. Välissuhtlemise puhul on meil olnud suurteks väärtusteks stabiilsus, järjekestvus ja suures plaanis ka erinevate poliitiliste jõudude ühetaoline tõlgendus, kuidas erineval ajal ühte või teist välissuhtlemisnormi on praktikas sisustatud. Praegu me teeme möödaminnes õiguslikult niisuguse nihke, mille puhul ei ole suudetud anda relevantset põhjust, miks seda on hetkel vaja suures tekstis nii-öelda muutmisvormeleid sisaldavalt teha. Võib-olla parlamendi liikmed korra ka süvenevad. Juku-Kalle, vaata punkti 50. Punktis 50 on see konkreetne küsimus ära toodud. Meie arvamus on, et tõendamise koormis, vaadake, lasub muutuse esilekutsujatel, mitte vastupidi. Meie tõendamise koormise küsimus on siin selles, et me palume, et parlamendil oleks võimalus seda veel sisuliselt kaaluda. Esimese lugemise arutelus, tuleb tunnistada, sisuliselt sellele küsimusele tähelepanu ei juhitud. On täiesti võimalik, et parlament jõuab enamushäältega, ka laiemalt enamushäältega sellele tõdemusele, et mingitest kaalutlustest lähtudes ongi mõistlik eksklusiivne valitsuse pädevus tekitada ka denonsseerimispädevuse puhul. Kuid meie arvamus on, et parlament peab langetama selle otsuse vähemasti teadlikult. Hetkel tuleb tunnistada, et see arutelu ei kerkinud parlamendi tasemel esile esimesel lugemisel ega ole esile kerkinud ka varasemalt, vaid see punkt, mis on väga olulise riigiõigusliku kaaluga, on jäänud varasemalt tähelepanu alt välja, kuna, nagu ma ütlesin, ta asetseb selles muutmisvormelite tekstis tõepoolest pika nimekirja keskel ja on paratamatult jäänud arutelust kõrvale. Ma arvan, et põhiseaduse väärikuse suhtes, vajaduse suhtes säilitada järjekestvus välissuhtlemise loogikas selles tõlgenduses on mõistlik võtta korraks aeg maha, et poliitilised jõud saaksid täiendavalt kujundada sisulise otsuse ja pärast seda langetada otsuse. Seda enam, ma rõhutan, on see aktuaalne, kuna see seadus ei ole määratud jõustuma mitte kiirkorras või ammugi mitte tavakorras, vaid selle seaduse jõustumise aeg on kuude [kaugusel] seoses erinevate praktilise iseloomuga probleemidega. Järelikult, küsimus praegu aja mahavõtmisest – see on meie nii-öelda täiesti avatud käe sirutamine kõigi poliitiliste jõudude poole, et seda katkestamisettepanekut toetataks – ei ole seotud sellega, et mingisugune praktilise iseloomuga välissuhtluse küsimus või probleem jääks seetõttu puhtobjektiivselt ajapuuduse tõttu seoses muutmise edasilükkamisega lahendamata. See ei ole pädev argument. Nii et miks mitte? Teeme teise katse selles asjas. Ma arvan, et see asi väärib tõsisemat süvenemist. Aitäh!

Järgmisena Marko Mihkelson, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Hea Riigikogu aseesimees! Ma arvan, et see, mida kolleeg Urmas Reinsalu just oma kõnes välja tõi, kindlasti väärib tähelepanu, aga ka reageerimist ja vastamist. Kõigepealt seaduse, seaduseelnõu enda olulisusest. Selles raamis, et me oleme seda eelnõu menetlenud 2024. aastast alates, on selge, et menetluse käigus on olnud piisavalt aega, et kõigil nendel teemadel ja muu hulgas selle küsimuse üle, mille härra Reinsalu välja tõi, põhjalikult komisjonis arutada. Ka komisjoni viimasel istungil, nagu ma komisjoni esimehe kõnes mainisin, 11. märtsil, Urmas Reinsalu selle teema tõstatas. Komisjon leidis vajaliku olevat seda muudatusettepanekut või ettepanekut muudatuse tegemiseks mitte toetada. Põhjus on küllalt lihtne. See muudatus, millest jutt käib, on see, et lisada kehtivasse välissuhtlemisseadusesse § 1 punkt 50, mille järgi Riigikogul on õigus denonsseerida rahvusvahelisi lepinguid Vabariigi Valitsuse ettepanekul. Kehtivas seaduses on kirjas, et seda võib Riigikogu teha ka omal algatusel. Põhiline küsimus, miks see muudatus on tehtud, on küllalt hästi lahti kirjutatud välissuhtlemisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas. Muu hulgas on põhiline rõhuasetus seotud võimude lahususe põhimõttega ja sellega, kuidas see on fikseeritud meie põhiseaduses. Seda teemat on ka varasemalt analüüsinud Riigikogu [Kantselei] õigus‑ ja [analüüsi]osakond, just nimelt Vabariigi Valitsuse ja Riigikogu vahelist suhtlemist ka denonsseerimise algatamise küsimustes. Ma arvan, et need põhjendused ja argumendid, mis selles seletuses on välja toodud, on piisavalt asjakohased, et me võiksime selle eelnõu menetlemisega edasi minna ja teise lugemise lõpetada, nii nagu väliskomisjon on ette pannud. Seetõttu ütlen veel kord võib-olla põhimõttena, et kui võimude lahususe kontekstis me teame, et meie riigi nimel välislepingute sõlmimine või ka nendest taganemine on üldtunnustatud tava kohaselt Vabariigi Valitsuse, täidesaatva võimu prerogatiiv, siis ka põhiseaduse § 87 punktide 1 ja 7 kohaselt viib Vabariigi Valitsus ellu riigi välispoliitikat ning korraldab suhtlemist teiste riikidega ning § 87 punkti 4 järgi esitab Riigikogule ratifitseerimiseks ja denonsseerimiseks välislepinguid. Järelikult ei või Riigikogu välislepingute ratifitseerimise ja denonsseerimise seaduse eelnõusid ise algatada. Reformierakond kindlasti toetab välissuhtlemisseaduse eelnõu edasist menetlemist, teise lugemise lõpetamist ja lõpphääletust 9. aprillil. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem … Ai, Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt koha pealt.

Õige on ju Marko Mihkelsoni seisukoht, et seda seadust on arutatud pikalt Välisministeeriumi ametnikega. On tulnud rida igasugu külgkorve sellele seadusele külge, [küsimuste] lahendamiseks kolmandate riikidega Euroopa Liidu lepingu alusel, välisvahendite kasutamise kohta ja nii edasi. Ta on siin väga mitmekesistunud. Selles ei ole iseenesest ka midagi ebaloomulikku või problemaatilist. Kuid see seadus on määratud jõustuma etapiliselt. Nimelt, viimane punkt sellest seadusest peaks jõustuma 2029. aasta 1. jaanuaril, ligi nelja aasta pärast. Osa sätteid jõustub 2026. aastal, 2028. aastal, ka 2025. aasta 1. mail. Tõtt-öelda on seda seadust menetletud väga pikka aega, nagu härra Mihkelson viitas. Kuid see põhimõtteline küsimus on kerkinud üles viimasel minutil, sisulisel arutelul, kus me oleme praegu selle käsitlemise avanud. Viimasel minutil sisuliste muudatusettepanekute mõttes. Meie [soov] selle katkestusettepanekuga ongi, et mitte teha seda sellisel moodusel, et parlament ei ole sisuliselt teadlik või sisuliselt läbi debateerinud seda otsust, mille puhul võib öelda, et tõepoolest on olemas riigiõiguslikke argumente, millele osundas härra Mihkelson. Aga ma veel kord rõhutan, et me oleme olukorras, kus me praegu riigiõiguslikult kehtiva parlamendi pädevuse suhtes normi sisustamisel asume teistsugusele tekstilisele arusaamale kui varem, tekstiliselt. Nagu ma rõhutasin, muutmise ettepaneku korral lasub tõendamiskoormis selles loogikas muutjal. Ma arvan, et seetõttu oleks mõistlik aeg maha võtta, viidates ka sellele, et ajaliselt ei ole see sugugi ruttava iseloomuga seaduseelnõu. Sellest mõttekäigust oli kantud Isamaa palve [menetlus] katkestada, et parlamendi kõik jõud saaksid sellele [küsimusele] otsa vaadata. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud ka muudatusettepanekud, mida asume nüüd läbi vaatama. Muudatusettepaneku nr 1 on esitanud väliskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 2 on esitanud väliskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 3 on esitanud väliskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 4 on esitanud väliskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 5 on esitanud väliskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 6 on esitanud väliskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 7 on esitanud väliskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Muudatusettepaneku nr 8 on esitanud väliskomisjon, juhtivkomisjon: arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 385 teine lugemine lõpetada, kuid on tulnud Isamaa fraktsiooni ettepanek Vabariigi Valitsuse algatatud välissuhtlemisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 385 teine lugemine katkestada. Alustame selle hääletamise ettevalmistamist. Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele Isamaa fraktsiooni ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud välissuhtlemisseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 385 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Katkestamise ettepaneku poolt oli 19 Riigikogu liiget, vastu 50. Ettepanek ei leidnud toetust. Teine lugemine on lõpetatud.