Automaks

Tänane viies küsimus on samuti peaminister Kristen Michalile. Küsib Riigikogu liige Rene Kokk ja teemaks on automaks. Rene Kokk, palun!

Tänan, hea esimees! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus on tingitud sellest uuest koormisest nimega "automaks", mille te olete kehtestanud ja mis, nagu näha on ja arvata oli, tekitab väga palju suurt segadust. Ja nüüd on minu poole pöördunud päris mitmed eraisikud ja autode müügiga tegelevad ettevõtjad, kes on palunud peaministril ikkagi seletada, kuidas see loogika siis on. Kui me võtame näiteks ühe konkreetse automudeli aastast 2016: Mercedes-Benz, V-klass, kaubik. Ühe auto puhul võib olla nii, et aastamaks on 51 eurot ja 77 senti ja registreerimistasu 413.88. Ja võib juhtuda nii, et teise samasuguse auto puhul, mis on sisuliselt identne auto, on sedasi, et aastamaks on 480 eurot ehk siis üle 400 euro suurem ja registreerimistasu on 1434 eurot. Võiks tunduda, et see küsimus on üksikjuhtumi kohta ja mis me sellest siin räägime, aga see ei ole kahjuks üksikjuhtum. Sellist segadust on täna riigis väga-väga palju, kus piltlikult öeldes naabrimeestel või naabriperedel on auto maksustamine niivõrd erinev, et inimesed lihtsalt ei saa aru. Äkki te räägite lahti, millest see tingitud on. Me teame väga hästi, et maksusüsteem peaks ikkagi olema ühetaoline, kõiki tuleks võrdselt kohelda, aga kahjuks praegu seda küll kuidagi öelda ei saa, sest neid erisusi on väga palju, mida välja tuuakse. Ja äkki te oskate öelda ka, kui palju on praegu menetluses vaidlusi, mis puudutavad automaksu.

Aitäh! Ma ausalt öeldes ei tea, kui palju neid vaidlusi menetluses võiks olla. Aga ma saan selle teile kas kirjalikult saata, et seda infot jagada, või hiljem täpsustada ja järgmises infotunnis [teada anda]. Ja no minu puhul on teada, et mina ei ole mootorsõidukimaksu eestkõneleja või fänn olnud. Ma olin alguses pigem kriitiline teatud elementide suhtes. Kui öelda, et tal on mingi positiivne mõju olnud, kui otsida üldse selles midagi positiivset, siis võib-olla see, mis on seotud minu varasema tööväljaga, kus ma viimati pool aastat tagasi töötasin: romud saab kergemini kokku korjata ja inimesed saavad oma vanad romud ka kergemini registrist maha võtta. Selle muudatuse me tegime päris kenasti ära ja see on, mulle tundub, positiivselt läinud. Aga eks elame-näeme, kas sellel väljal on ka midagi vaja paremaks teha. Mootorsõidukimaksu puhul lepiti suvel koalitsioonis kokku, et selle rakendumine oodatakse ära ja pärast seda hinnatakse, millised osad kuidas toimivad. Minu hinnangul, jah, tegemist on varamaksu ja keskkonnamaksu omavahelise suhtega, aga ütleme nii, et selgem ja lihtsam maksusüsteem ja üldiselt ka madalam maksutase oleks mulle südamelähedasem. Ega ma rohkem seda seletada kuidagi ei võta, sest maksukalkulaator ja kogu see maksumehhanism on teile sama hästi kättesaadav kui mulle. Mis ma sellest üle räägin.

Nii, läheme selle küsimuse käsitlemisega edasi. Rene Kokk, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Jaa, tänan! Ma ei saa kuidagi selle vastusega selles mõttes rahule jääda, et tegelikult meid vaatavad ka ilmselt need inimesed, kes selle küsimuse on minule edastanud. Vähim, mis te teha saate, on lasta saata kellelgi mulle ülevaate, miks ühe ja sama massiga, mootori võimsusega ja [väljalaske]aastaga autodel saab olla kardinaalselt erinev nii aastamaks kui ka registreerimistasu. See vajab selget lahtikirjutamist ja inimestele selgitamist, sellepärast et see ei ole lihtsalt mitte kuidagi loogiline. Ma arvan, et te ise saate ka sellest aru. Kui teil on naabrimehega täpselt identsed autod ja te maksate oma perega üle 1000 euro rohkem täpselt samasuguse auto kasutamise eest, siis ilmselt te seda väga õiglaseks ei pea. Ma arvan, et sellest me saame vast ühtemoodi aru. Aga kuidas te suhtute sellesse, et me toetame kuni viie aasta vanuseid elektriautosid. See on sama teema, automaksu teema. Omal ajal, kui tuli elektriautotoetus, oli sel ilmselt oma koht. Me hakkasime toetama uusi autosid. Kas te peate tõesti mõistlikuks seda, et me täna toetame, sisuliselt anname turul toetust kasutatud elektriautodele? Kuidas see teile tundub, eriti kui me näeme, kui ebaõiglane on minu hinnangul automaks, kogu see maksustamine? Elektriautode ostjad teadupärast on pigem jõukad inimesed, nemad jõuavad osta elektriautosid. Elektriautod on keskmisest autost kallimad ja nüüd me anname nendele inimestele veel toetust. Kas teile ei tundu, et see on ka ebaõige lähenemine ja komponent kogu selle automaksu juures?

Aitäh! Kõigepealt selle esimese küsimuse kohta. Tõepoolest, kui te annate mulle need konkreetsed näited, millest juttu on, siis ma palun vastuse teha ja te kindlasti selle vastuse saate. Selles ei ole mingit kahtlust. Reeglid on igal pool samad: ühesuguseid tuleb kohelda ühetaoliselt ja erinevaid erinevalt. See pilt peaks olema selge. Ma eeldan, et seal on mingid nüansid, mida me siin omavahel suheldes ei saa üksteisele edasi öelda, vahest [teil mingi info on, aga mul ei ole]. Aga täpsustame ja siis me mõlemad saame targemaks, kas on ühetaolisi koheldud erinevalt või erinevaid erinevalt, nagu peaks olema. Selle saame omavahel selgeks ja ma hea meelega aitan. Elektriautode puhul, ütleme, üldiselt ma ei ole päris sellega nõus, mida te ütlete, et elektriauto on ainult nagu ühiskonna kõige jõukama osa tulevik. Ma väidan ikkagi, et kui elektriautode puhul vaadata [keskmist] kilomeetri hinda, siis kui sul on palju sõitmist – ma ei tea, mis see tänane optimum on, ei ole uut arvutust teinud –, ma aasta tagasi vaatasin, et 15 000 – 20 000 kilomeetri puhul tegelikult on juba mõistlikum osta soodsama hinnaga või mõistliku hinnaga elektriauto. See tasub ära. Aga eks iga tarbija teeb ise need otsused. Ilmselt tulevikus [elektriautosid] tuleb järjest juurde. Nüüd, mis puutub erinevatesse toetustesse, siis üldjoontes muidugi maailm oleks parem, kui ei peaks uute tehnoloogiate turule toomist toetama ja turg ise toimiks, inimesed hakkaksid neid tarvitama. Aga nagu me ennegi energeetikadebatis oleme arutanud, olukord on selline, et kunagi toetati päikesepaneelide panemist majade katustele. Päikeseenergeetikat me selleks, et seda turule saada, enam ei toeta. Täna me ilmselt niigi peame mõistlikuks, et meie majadel on päikesepaneelid, nende tasuvus omatarbimise puhul on 7–10 aastat. Meile tundub see mõistlik, [päikeseenergia] muutub meie kliimas veel tasuvamaks ja mõistlikumaks. Aga kunagi see oli kurioosum. Ma mäletan aega, kui inimesed ütlesid, et päikesepaneel maja peal on midagi naeruväärset, see sobib ainult väikese taskukalkulaatori kasutamiseks, ega ta rohkem välja ei anna ja tasuvaks ei muutu. Nüüd on muutunud. Samamoodi on energeetikas: tulevad maismaapargid, tulevad erinevad lahendused. Turule on ideaalselt vastu tulnud ju seesama Mandri-Euroopa suurim akupark, mis Eestisse tuleb. Nii et uusi lahendusi sünnib pidevalt. Aga elektriautode puhul meil oleks ilmselt vaja suuremat kasutatud elektriautode turgu. Ma ei ole viimasel ajal vaadanud, kas see on kasvanud. Soomes aasta tagasi rõõmustati, öeldi, et neil on nüüd tegelikult juba enam-vähem korralik kasutatud elektriautode turg. Kui see teisene turg tekib, siis on võimalik ka mõistlikuma hinnaga elektriauto soetada, [arvestades], millised need kulud on, millised need võimalused on. Ma arvan, et me jõuamegi ühel hetkel sinna, et me ei pea enam, nagu te [ütlesite] ja nagu ka mulle meeldiks, sellele uuele tehnoloogiale peale maksma, et see turule tuleks, vaid see ongi normaalne uus tehnoloogia, mida inimesed kasutavad. Ja siis me hakkame järgmise tulevikutehnoloogia poole vaatama.

Anti Poolamets, lisaküsimus, palun!

Tänan, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Te räägite endale väga selgelt vastu. Te justkui ei taha toetada konkurentsivõimetuid tehnoloogiaid, aga alles teil oli laual, mõni päev tagasi, 2,6 miljardit 20 aastaks konkurentsiprobleemidega elektrile. Mõelge nüüd hoolega, mis sellest kõigest saab, ja samamoodi peaksite ümber mõtlema ka, [kui tegu on] maismaa[parkide] teemaga. Aga ma jätkan automaksuga. See on selgelt seotud ka energeetika ja kõige muuga. Te lihtsalt kraabite raha kokku erinevatest kohtadest, ka kõige enam hädas olevatelt inimestelt, selleks et suuta kõiki neid subsiidiume maksta maailma suurkorporatsioonidele, kes näiteks Liivi lahes tahavad oma äri püsti panna. Aga üks praktiline näide, mille eest me hoiatasime: puudega inimesed ja need kõige vaesemad inimesed saavad automaksuga kõvasti pihta. Need tagasihoidlikud toetused, mida siin anti, ei kompenseeri kuidagi nende kaotusi. Üks praktiline näide [esitatud kaebustest]. Maapiirkonnas [elav] lasterikas pere, kes vajab iga päev mootorsõidukit tööle ja kooli sõitmiseks, ja sügava puudega lapse pensionärist isa, kelle sissetulekuks on pension, aga mootorsõiduki eest peab maksma 864 eurot aastas. Ta [ei tule] kuidagi sellest olukorrast välja. Ta peab sisuliselt oma lapse väikebussiga sõidutamisest loobuma. Ärme unustame, et põhiseadusest tulenevalt on kohustus hoolitseda lasterikaste perede eest. Õiguskantslergi on kirjutanud, et varamaksud ei tohiks sundida inimest autost, kodust või muust talle olulisest varast loobuma. On oht, et see realiseerub, kas või selle üle 800-eurose maksu tõttu. Mida teha nende inimestega, kes ongi pihta saanud?

Jaa, aitäh! Ma olen seda ju siin infotunnis ka varem öelnud, et ma arvan, et sellised juhtumid tuleb üle vaadata. Saan aru, et parlamendile esitati tegelikult automaksu [eelnõu] sellisena, et teatud kujul seal olid lahendused sees, kuidas arvestada puudega inimeste huve paremini. Presidendi õigushinnang oli, et see lahendus ei sobinud. Ja seetõttu leiti teine lahendus, mis kompenseerib seda automaksu mõju. Kui see lahendus ei tööta või see lahendus ei ole piisav või on piirjuhtumid, kus lahendus ei saabu inimeste jaoks mõistlikul kujul või arusaadaval kujul, siis tuleb leida parem lahendus. Ma ei ole kuidagi erineval arvamusel. Kahjuks see nii on jah, et rakendumise korral kõik detailid, eriti selliste suure mõjuga [seaduste] puhul, ei ole alati kaetud. Seetõttu tulebki [seadust] rakendades hinnata, kas tuleb mingid asjad paremaks teha. Kui on juhtumeid, kus inimesi koheldakse ebaõiglaselt, siis tuleb need ära parandada. Automaksuga on samamoodi.

Suur tänu! Lõpetame meie tänase viienda küsimuse käsitlemise.