Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (561 SE) esimene lugemine

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 561 esimene lugemine. Ettekandjaks palun sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.

Austatud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Olen teie ees taas kord eelnõuga, mis sedakorda puudutab peaasjalikult puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadust ja mille peamine eesmärk on puudega lapse vanuse [ülem]piiri tõstmine. Ühtlasi muudame selliseid seaduseid nagu muuseumiseadus, ravikindlustuse seadus, sotsiaalhoolekande seadus ja veel mõni seadus eesmärgiga viia kõik vanusepiirid kooskõlla. Tulevikus käsitleme puudega lapsena kõiki [puudega isikuid], kes on kuni 18-aastased, mitte kuni 16-aastased nagu täna, misjärel nad on sunnitud liikuma täisealistega ühte töövõime sihtrühma, kus nad kaotavad terve hulga hüvesid ja teenuseid, mis on ette nähtud just lastele. Kuivõrd ÜRO lapse õiguste konventsioon näeb ette, et me käsitleme [isikut] lapsena ning pakume talle lapsele sobivaid teenuseid ja soodustusi kuni 18-aastaseks saamiseni, me seda muudatust tegemas oleme. Taustaks saab öelda veel seda, et selle ettepaneku on teinud juba väga ammu puuetega laste vanemad, eri liiki puudega laste vanemate esindusorganisatsioonid, puuetega inimeste koda ning soovituses oleme toetust saanud ka Õiguskantsleri Kantseleilt. Aga mida siis täpsemalt muudetakse? Täna määratletakse puudega lapsena [puudega isikut] sünnist kuni 16-aastaseks saamiseni ning 16-aastaseks saamise hetkest tuvastatakse tal tööealise puude raskusastet ja hinnatakse [töö]võimet. Erandiks on muutumatu või progresseeruva püsiva seisundiga lapsed, kellel on võimalik tuvastada puue kuni 16-aastaseks saamiseni ega ole iga kolme aasta tagant vaja uuesti puuet tuvastada. Tulevikus on see vanusepiir 18 [eluaastat] ja täpselt samamoodi muutub see, et kui on püsiv progresseeruv seisund, siis ei pea kuni 18-aastaseks saamiseni puude staatust värskendama. Kuidas need sätted rakenduvad? Arusaadavalt on meil üleminekuperiood ja seaduse jõustumine on kavandatud 1. veebruariks 2027. aastal. Kui laps saab peale seda 16-aastaseks, siis me rakendame vana süsteemi ehk maksame toetusi välja selles ulatuses, mis talle varasemalt on ette nähtud. Kõigile, kes tulevad sellesse süsteemi vanusega peale, me maksame puudega lapse toetust nii, nagu nad seda seni on saanud. Kuni 16-aastase puudega lapse [kohta tehtud] otsuseid pikendatakse kahel juhul: kui 1. veebruaril 2027. aastal on lapsel puude tuvastamise otsus kestvusega kuni 16 aastat ja kui on otsus, mis lõpeb enne 18-aastaseks saamist. Sellisel juhul me pikendame neid otsuseid automaatselt, et ei peaks topelt taotlema ja noor millestki ilma ei jääks. Ütlen ka kohe ära, millised on muutused 16–18-aastaste noorte jaoks. Riiklik toetus on 1. veebruarist 2027. aastal puudega lapsele 270 eurot. Hetkel on see 241 eurot, aga teadupärast koos mootorsõidukimaksuga me tõstsime ka toetusi, nii et 270 eurot saab olema sügava puude korral, raske puude korral 180 eurot ja keskmise puude korral 139 eurot. Tänase süsteemi kohaselt oleksid 16–18-aastased saanud osalise töövõime korral 351 eurot, nii et rahalises mõttes nad tulevikus tegelikult kaotavad. Aga olgu öeldud, et nendel, kellele on määratud vähenenud töövõime toetus, me üleminekuperioodil kuni nende 18 [elu]aasta täitumiseni seda toetust ei muuda ehk nad saavad positiivselt rohkem. Me muudame ka muuseumiseadust, kus on ette nähtud soodustus ehk tasuta muuseumikülastus [puudega] kuni 16-aastasele lapsele ja tema saatjale. Tulevikus on riigimuuseumide [külastus] tasuta [puudega] kuni 18-aastasele lapsele ja tema saatjale. Ühistranspordiseadust [muudame] samamoodi. Täna on [tasuta sõidu õigus puudega isikul] kuni 16. eluaastani, sügava puudega 16‑aastasel ja vanemal isikul, raske nägemispuudega isikul ning raske või sügava nägemispuudega isiku saatjal või [puudega isiku] juht- või abikoeral. Tulevikus tõuseb tasuta transpordi õiguse vanusepiir samamoodi 18 eluaastale. Ravimite soodustused. Kehtiva seaduse alusel on ministri määrusega kehtestatud loetelusse [märgitud] 75%‑lise soodustusega ravimite soodustus 4–16-aastastele lastele 90%. Muudatuste jõustumisel on see 90% kuni 18‑aastastele lastele. Hooldushüvitised ja töövõime[tushüvitised], mis on ette nähtud. Töövõimetushüvitise maksmise ja hoolduslehel olemise korral, ka alla 3-aastase lapse puhul, me samamoodi nihutame vanusepiiri 18 aasta peale. Ehk hooldushüvitise ja töövõimetushüvitise maksmine hoolduslehel alla 3-aastase lapse või alla 18-aastase puudega lapse hooldamise puhul on tagatud. Õigus rehabilitatsiooniteenusele on sotsiaalsüsteemi vaatest võib-olla kõige suurem muudatus. Taas kord, lapsele ette nähtud rehabilitatsiooniteenust on võimalik saada kuni täisealiseks ehk 18-aastaseks saamiseni. Erihoolekanne on ka keerukam teenus. Seni on meil olnud olukord, kus 16. eluaastast on olnud võimalik [isik] teenuse järjekorda panna, aga teenuse saamine on olnud võimalik alates 18. eluaastast. Seaduse jõustumisel on võimalik teenust saada jätkuvalt alates 18. eluaastast, aga järjekorda ei ole võimalik 16-aastaselt panna, vaid teenuse vajaduse hindamiseks kasutab Sotsiaalkindlustusamet töövõime hindamise andmeid. Puuduva töövõime hindamise otsus on vajalik ka ööpäevaringse erihoolekandeteenuse ja töötamise toetamise teenuse saamiseks. Töötukassa võtab töövõime hindamise taotluseid vastu kolm kuud enne lapse 18-aastaseks saamist, et kogu teenuste pakett, mis talle vajalik on, oleks võimalik selle aja jooksul korraldada. Selles eelnõus on veel mõned muudatused. Esimene neist on seotud kohalikus omavalitsuses ja Sotsiaalkindlustusametis abivajaduse hindamise vahendi jätkurakendusega. See võimaldab Sotsiaalkindlustusametil kasutada hindamisel neid hindamisvahendeid, mis on STAR‑is ehk sotsiaalteenuste ja ‑toetuste andmeregistris – see on kohaliku omavalitsuse kasutada, aga täna tehakse seda sisuliselt Excelis –, ning tagada kohalikele omavalitsustele täpsemad andmed puude tuvastamise ja töövõime hindamise kohta. Veel üks muudatus on puude raskusastmega seotud tegutsemise ja osalemise piirangute andmete vahetamine töötukassaga. See on olnud eeskätt isikuandmete kaitse taga, aga nüüd me sätestame ka selle võimaluse. Ma võin etteruttavalt öelda, et tegelikult hinnatakse juba täna 90%‑l juhtudest sama hindamisprotsessi käigus samade andmete alusel nii inimese töövõimet kui ka puuet. Aga selleks, et neid andmeid saaks nüüd korrektselt ja veel paremini vahetada, on tarvis muudatusi. Ja sarnaselt teiste sotsiaalteenustega kehtestame rehabilitatsioonimeeskonna liikmete kehtiva karistuse kontrolli nõude. See on olnud selline seaduseauk või hall ala. Enamasti on sotsiaalhoolekande seadusega kõikidele teenuseosutajatele sätestatud ranged reeglid ja nüüd on ka rehabilitatsioonimeeskonna puhul täiendav kehtiva karistuse kontrolli nõue. Siinkohal tuleb muidugi kohe ära öelda, et mis puudutab alaealistele osutatavaid teenuseid, siis seal kehtivad rehabilitatsioonimeeskonnale nõuded, mis on lastekaitseseaduses. Lastekaitseseaduses on karistusregistrist karistatuse kontroll teatud paragrahvides juba ette nähtud, aga täiskasvanutega [töötavate inimeste] osas meil sellist nõuet seadusest tulenevalt seni ei ole olnud. Nüüd eelarvest ka. Riigi eelarvestrateegias 2025–2028 eraldatakse lisavahendid Sotsiaalministeeriumi valitsemisalale, et katta puudega lapse vanuse [ülempiiri tõstmisega] seotud seaduste [muutmisega] kaasnevad kulutused, ja Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumile, et katta ühistranspordiseaduse muudatusega seotud kulud. Me räägime IT-arenduste kulust, summadest, mis on ühekordsed. 2027. aastal on tulenevalt sellest seadusest IT-arenduse kulu ainult 12 000 eurot. Kuigi tuleb öelda, et tegelikult on IT-süsteemi arenduste algus 2026. aastal, kui me [teeme] juba siin vastu võetud või menetluses olevate seaduste [alusel] põhjalikumalt muudatusi. Osa muudatusi saab selles raamistikus tehtud või see baas loodud. Aga töövõimetoetuse muudatuste järel töötukassa kulu väheneb. Esimesel jõustumise aastal makstakse vähenenud töövõimega inimeste toetusi välja natuke üle 2 miljoni vähem ja aasta-aastalt see [kokkuhoid suureneb]. 2029. aastal, kui kõik need 16–18-aastased noored on jõudnud uude süsteemi, on kokkuhoid 11 miljonit. Arusaadavalt tekib küsimus, mida riik selle 11 miljoniga teeb. Valitsuses on saavutatud väga positiivne kokkulepe: me suurendame Sotsiaalkindlustusametis puudega lapse toetuse sihtgruppi. See on üks koht, [kuhu raha läheb], 2,2 miljonit kulub sinna. Aga veelgi olulisem, me saame pakkuda laste rehabilitatsiooniteenust oluliselt suuremas mahus, 8,7 miljoni eest rohkem. Kui vaadata üldse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste eelarvet, siis on see käesoleval aastal 59,6 miljonit ning lastele [mõeldud toetused] moodustavad sellest circa 17 miljonit. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele saame nüüd ka ressurssi oluliselt juurde. Sotsiaalse rehabilitatsiooni kogukulu käesoleval aastal on 22,2 miljonit ja laste osa sellest on pool. See on väga kõnekas, sellepärast et laste osakaal on puuetega inimeste seas suhtelise väike, kuivõrd enamuse moodustavad vanaduspensionieas olevad inimesed. Aga sotsiaalse rehabilitatsiooni [eelarvest] sisuliselt pool läheb laste toetamiseks, sest lastel, kes kasvavad ja on oma arengu väga olulises faasis, on kõige olulisem saada pidevalt vajalikke rehabilitatsiooniteenuseid, et oma potentsiaal maksimaalselt välja arendada. Aga ma olen nüüd valmis vastama küsimustele.

Aitäh! Tõepoolest, teile on ka küsimusi. Riina Solman, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Me siin infotunnis alustasime dialoogi ühe mureliku ema küsimusega. Ta arvab, et puudega [lapse] eapiiri tõstmise tõttu ta kaotab. Tõepoolest, vähemalt see sihtgrupp kaotab tulevikus, küll mitte järgmise aasta jooksul, töötukassast raha saamise võimaluse, mis aitab väga paljusid inimesi. Tegelikult on mure selles, et neid teenuseid, kuhu teie sõnul raha liigub – te tõite meile välja, et miljonites see [rahasumma] suureneb –, ei ole maakonna piirides võimalik kõigil saada. [Too ema] sellest enam osa ei saa ja tema lapsele ei ole ka erilist ravi. Autistlikele lastele ei ole erilist ravi. Tegelikult ta jääb, või ütleme, see sihtgrupp jääb tulevikus sellest ilma. Kui me suuname selle [raha] teenustesse, siis nende inimesteni, kes elavad maapiirkondades, see ei jõua. Kuidas me neid inimesi aitame?

Hästi põhjendatud küsimus. Aga ma igaks juhuks kordan üle, et kui 1. veebruarist 2027. aastal see seadus rakendub, siis need, kes on 16–17-aastased ja kellele on juba varasemalt määratud vähenenud töövõime, saavad kuni täisealiseks saamiseni seda suuremat summat edasi. Me kelleltki [toetust] vähemaks ei võta. Aga mis puudutab rehabilitatsiooniteenuse osutamise võimalikkust erinevates piirkondades, siis see on tõesti probleem. Sellega me tegeleme eraldi, meil on koostöös terviseministriga üsna mitu protsessi algatatud. Me soovime, et esimeses järjekorras oleksid puuetega inimestele ette nähtud abivahendid kättesaadavad ühest süsteemist ehk Tervisekassast, et sinna oleks maksimaalselt konsolideeritud ka need abivahendid, mis on seotud töötukassaga ja inimese tööga – kõik see tervikuna ei ole võimalik, aga nii palju kui võimalik. Ja Eesti kaetus tervishoiuteenuse osutajatega on oluliselt parem kui sotsiaalse rehabilitatsiooni või muude teenuste puhul. Seetõttu me läheme ka rehabilitatsiooniteenust samal moel konsolideerima, et nii Sotsiaalkindlustusameti pakutav sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus, tervisevaldkonna taastusravi kui ka vajalikud ja võimalikud töötukassa pakutavad ning laste puhul, miks mitte, ka haridusvaldkonnas pakutavad teenused oleksid kättesaadavad tervishoiuteenuse osutaja juures. Me ju teame, et tegelikult sama füüsiline isik osutab lepingu alusel teenust reha[bilitatsiooni]meeskonnas, tervishoiusüsteemis ja võib-olla ka kohalikus koolis. Et seda vähest ekspertide ressurssi, mis meil on, paremini laste heaks tööle panna, me püüame neid süsteeme konsolideerida, et tagada teenuse kättesaadavus üle Eesti võimalikult ühtlaselt.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Jah, mul oli peaaegu sama valdkonna kohta küsimus. Põhimõtteliselt on väga tänuväärt see vanuse muutmine ja kokkuhoid, mis sealt lõpuks välja tuleb. Kui see suunatakse tõesti nüüd puudega laste sotsiaaltoetuste kasvu, siis on see tänuväärt. Aga ma tahan küsida seda: täpsustage üle, kuidas nende üle 16-aastaste laste, kellele on juba määratud vähenenud töövõime, sotsiaalse rehabilitatsiooniga on. Ehk täpsustaksite seda. Kas alates 2027. aasta veebruarist, kui see üleminek toimub, on ka neil lastel, kes on juba saanud [suuremat toetust] ehk kellele on määratud vähenenud töövõime, õigus ikkagi saada sotsiaalset rehabilitatsiooni kuni 18‑aastaseks saamiseni?

Jällegi väga õige küsimus ja vastus on jah. Loomulikult, sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse me avame siis kohe ehk nii nagu seaduse rakendamisel tavaliselt käitutakse: ikkagi näoga inimeste poole ja inimestele soodsamate tingimustega. Ta saab riigilt kauem kõrgemat toetust, aga ta hakkab saama soodsamatel tingimustel ka neid teenuseid, mis siis on ette nähtud. Nii et jah.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgmisena tuleb juhtivkomisjonis toimunud arutelu kajastama sotsiaalkomisjoni liige Helmen Kütt. Palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Head ametikaaslased! Riigikogu sotsiaalkomisjon tegeles esmaspäeval, 20. jaanuaril selle eelnõu aruteluga, Vabariigi Valitsuse algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 561 esimeseks lugemiseks ettevalmistamisega. Nii nagu täna siin saalis, andis minister ka komisjonis eelnõust väga põhjaliku ja pika ülevaate. Eelnevalt olid meile saadetud ka väga head ja täpsustavad slaidid selle kohta, milliseid seadusi muudetakse ja mida need muudatused endaga kaasa toovad. Kui te lubate, siis seda ülevaadet ma edastama ei hakka, sest täpselt sama juttu [korrata], mida minister just põhjalikus tutvustuses rääkis, ei ole põhjust. Ma peatun küsimustel, mis meil komisjonis tekkisid, ja keskendun nendele. Üks küsimus puudutas seda, miks nimetatud seaduseelnõu jõustub 1. veebruaril 2027, mitte näiteks 1. jaanuaril 2027. Selgitus oli see, et IT-arendusega seotud tegevuste tõttu ja ka Sotsiaalkindlustusameti palvel toimub see 1. veebruaril 2027, et tagada tõrgeteta üleminek. Kert Kingo rääkis sama eelnõu arutelul, puudutades teemat, mis oli just meedias avaldatud, amputeeritud jalaga mehe ja vähihaige naise kohta, kellel ei olnud [ameti] hinnangul puuet. Sotsiaalkindlustusamet võttis otsuse tegemisel aluseks küll arstide märkmed, aga tegelikult jättis inimesed abita. See on ka kohaliku omavalitsuse teema. Paljud kohalikud omavalitsused [ei hinda abi]vajadust või puuet mitte juhtumipõhiselt, vaid on oma kordadesse sisse kirjutanud sügava ja raske puude. Ja kui see on sisse kirjutatud, siis selle korral see määratakse. Minister selgitas, et kohalikele omavalitsustele tehakse selgitustööd, räägitakse, et tegelikult peab aluseks olema abivajadus, mitte niivõrd puue, ning diagnoosid ja kroonilised haigused ei ole puude tuvastamisel aluseks. [Ta rääkis] ka seda, et kindlasti peab seda tööd jätkama ja omavalitsuste kohta tehakse ülevaade või audit, kui paljudel omavalitsustel see siiski on sisse kirjutatud. Veel kord, kohalikud omavalitsused on oma otsustes autonoomsed ja vabad. Aga enamus siiski juba hindab tegelikku abivajadust. Riina Solman tõdes, et eelnõu on väga vajalik, aga oluline on ka teada, kas Sotsiaalministeerium viib läbi auditi puuet määravate ametnike töö hindamiseks, sellepärast et inimeste tagasiside põhjal on olnud sellega seoses probleeme ja muresid. Minister vastas, et üldist auditit ei koostata, aga valideeritud hindamisinstrumendi kaudu koolitamine ja ka praktikate ühtlustamine on pidev protsess. Küsija tõi veel näite, et kui kohtus on ühel [pool] puuetega inimeste organisatsioon, siis nad on tegelikult alati nõrgemas positsioonis kui riik ja riigil on palju suuremad võimalused. Minister selgitas, nii nagu ka komisjoni liikmed mäletasid, et mitmeid aastaid rahastas riik Eesti Puuetega Inimeste Koja juristi nõustamisteenust. Seda projekti ei olnud kahjuks võimalik jätkata, aga Eesti Puuetega Inimeste Koda saab riigilt strateegilise partnerluse raha ja nad jätkavad juriidilise nõu andmist. Küsimusi oli veel. Need puudutasid puuetega inimeste arvu, IT-kulusid ja eelnõu seletuskirja. Eelnõu ise koosneb ju ainult mõnest üksikust lehe[küljest], kuigi väga olulistest muudatustest, aga seletuskiri ja kooskõlastustabel on väga suur [osa] selle paketi mahust, millest me täna räägime. IT-arenduste kohta on kirjas, et 2027. aastal on nende kulu ainult 12 000 eurot. Seda selgitas nii minister kui ka temaga kaasas olnud ametnik. Ma täpsustan ära ka selle, mille jätsin alguses ütlemata: selle punkti arutelul osales sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo, aga ka Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna puudega inimeste õiguste poliitika juht Kadri Mets. Ka ametnik selgitas, et väga palju IT‑alast tööd tehakse juba praegu ja hakatakse aastate jooksul pidevalt tegema. See kulu, mis on [seotud] otseselt selle eelnõuga, on 2027. aastal 12 000 eurot. Aga tegelikult muude tegevuste raames, kus on ka puuetega inimeste toetuse tõusud, valmistatakse ette ka selle eelnõu muudatusi. Komisjoni esimees küsis veel, kas STAR peab vastu. STAR on arvutisüsteemi instrument, vahend, millega töötavad ka kohalikud omavalitsused. Minister vastas, et uusi mooduleid tehakse samm-sammult ja neid liidetakse STAR‑iga, aga tegelikult on see infosüsteem murelaps. Ja sellega põhimõtteliselt [lõppes] selline arutelu, mis puudutas eelnõu. Arutelu jätkus küll laiemalt sotsiaalvaldkonna teemadel, aga eelnõu puudutavaid küsimusi meil rohkem ei olnud. Komisjon langetas järgmised olulised otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 29. jaanuaril käesoleval aastal, see oli konsensuslik; määrata juhtivkomisjoni esindajaks teie ees kõneleja, Helmen Kütt, ka konsensuslik; ja teha ettepanek esimene lugemine lõpetada. Mõistagi on Riigikogu kodu‑ ja töökorra seadusest tulenevalt muudatusettepanekute [esitamise] tähtaeg kümme tööpäeva pärast esimese lugemise lõpetamist. Aitäh!

Aitäh ettekandjale! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kuulajad! Eesti 200 kahtlemata seda seadust toetab ja kutsub teid ka toetama. Meie arvates on see seadus isegi hiljaks jäänud. Kui me vaatame definitsioone, siis täiskasvanuks loetakse Eestis inimest, kui ta on üle 18 aasta vanune, aga puuetega või raske puudega lapsi hakatakse lugema täiskasvanuks 16-aastaselt. Nii nagu ministergi ütles, see ei ole, esiteks, rahvusvaheliste definitsioonidega kooskõlas. Teiseks on puuetega laste vanemad juba ammu seda tahtnud, et puuetega laste täiskasvanuks lugemiseks oleks eapiir 18 aastat. Nagu te juba ministri kõnest kuulsite, terve rida teenuseid, mis võib-olla tunduvad mitte väga olulised, aga ühele puudega lapse perele seda on, laienevad nüüd kuni 18. eluaastani, mis on igati positiivne. Antud juhul on veel oluline see, nagu igaüks teab, et lapse täiskasvanuks saamine on perele suur koormus, nii emotsionaalne, majanduslik kui ka muud[moodi], ja puudega lapse perele on see samasugune koormus. Puudega lapsest saab nüüd täiskasvanu. Jah, puudega laps võib teinekord vajada rohkem pere toetust, [tegelikult] just puudega laps vajabki võib-olla pere toetust kauem kui ilma puudeta laps. Ja viimasena ma tahan öelda, mis mulle väga meeldis selle seaduseelnõu juures. On korduvalt öeldud, et IT-kulud on ainult 12 000 eurot. Ma olen sotsiaalkomisjonis harjunud kuulma, et IT-kulud on 1 või 2 miljonit või rohkemgi miljoneid, aga seekord saadakse neid [arendusi] teha 12 000 euro eest, et seda vanuse [ülempiiri tõsta], ja see puudutab tegelikult ka mitmeid teisi seadusi. See on igati positiivne. Ma usun, et see annab positiivse kogemuse, [eeskuju] järgnevate seaduste puhul, et me ei peaks iga kord väga suuri IT-kulusid arutama. Mina tänan teid.

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 561 esimene lugemine lõpetada. Oleme esimese lugemise lõpetanud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. veebruar kell 17.15.