Õiguskantsleri ettepanek tööstusheite seaduse põhiseadusega kooskõlla viimiseks

Oleme jõudnud kolmanda päevakorrapunktini, milleks on õiguskantsleri ettepanek tööstusheite seaduse § 48 lõike 2 põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Enne kui palun Riigikogu kõnetooli auväärt õiguskantsleri, tutvustan natukene selle [ettepaneku] menetlemise korda. (Saalist hüütakse: "Ei kuule.") Head kolleegid, ma palun saalis vaikust! Kui on midagi põnevamat arutada, siis võib seda teha saalist väljas. Head kolleegid, kuna selline menetlus ei ole igapäevane, siis esmalt tutvustan menetlemise korda. Kõigepealt on auväärt õiguskantsleri ettekanne kuni 20 minutit, seejärel on põhiseaduskomisjoni esimehe ettekanne kuni 20 minutit ja seejärel on keskkonnakomisjoni esimehe ettekanne kuni 20 minutit. Igale ettekandjale saab Riigikogu liige esitada ühe suulise küsimuse. Läbirääkimised on avatud kõigile, nii Riigikogu liikmetele kui ka komisjonide esindajatele – mõistagi eeldusel, et neil on volitus – ja fraktsioonide esindajatele. Ja nüüd, head kolleegid, palun Riigikogu kõnetooli auväärt õiguskantsleri Ülle Madise.

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head külalised rõdudel! Vastavalt põhiseaduse § 142 lõikele 1 ja õiguskantsleri seaduse §‑le 17 teen teile, austatud rahvaesindus, ettepaneku viia tööstusheite seaduse § 48 lõige 2 kooskõlla Eesti põhiseadusega. Alates 15. jaanuarist 2024 võib ametnik keerulistele tööstustele ja tehastele sisuliselt suvaotsusega anda tähtajalise keskkonnakompleksloa. Milles on asja sisu? Selle ajani anti tähtajatud load. Tähtajatu loa keskkonda kahjustada võivaks tegevuseks saab üksnes siis, kui juba selle loa taotluses näidatakse, et kasutatud on keskkonda kõige rohkem säästvat tehnikat. Tehnika hõlmab siin tehnoloogiat, ehitamise viise ja palju muud. Ja seda luba saab hoida nii, et seda kehtetuks ei tunnistata, kui pidevalt töötatakse selle nimel, et uute keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate ja ehitusviiside kättesaadavaks muutumisel muudetakse vastavalt ka oma tehast, tööstust muudkui keskkonnasõbralikumaks. Nii nagu põhiseaduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni arutelus välja tuli, tasub üle korrata see, et vastupidiselt tavaloogikale kaitseb õigusteaduses tähtajaline luba selle loa omanikku loa kehtetuks tunnistamise eest tugevamini kui tähtajatu luba. Pärast selle määratlemata normi kehtestamist ei ole selge ka see, kas juhul, kui ametniku, rõhutan veel kord, suvaotsusega – sest seadus ei ütle, millisel juhul tohib loale panna tähtaja või millest lähtudes otsustada, kui pikk selle [kehtivus] peaks olema – on tähtajaline luba antud, tohib selle loa kehtivuse ajal nõuda investeeringute tegemist, et muuta tootmist keskkonnasõbralikumaks. Seadus seda ei ütle. Üldloogikast lähtudes tuleks öelda, et ei tohi. Põhiseaduse § 13 kohustab meid kõiki kaitsma igaühte riigivõimu omavoli eest, § 3 ütleb, et riigivõimu tohib teostada üksnes seaduse alusel, ja § 31 kaitseb ettevõtlusvabadust. See on põhjus, miks leiame, et tööstusheite seaduse § 48 lõige 2 on vastuolus Eesti põhiseadusega, ja palume teil see põhiseadusega kooskõlla viia. See on sissejuhatuseks kõik. Tänan põhiseaduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni põhjaliku ja huvitava arutelu eest.

Suur tänu teile! Sissejuhatus oli väga efektiivne ja põhjalik, teile küsimusi ei ole. Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt põhiseaduskomisjoni esimehe Hendrik Johannes Terrase.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma kõigepealt tänan õiguskantslerit selle probleemi meie ette toomise eest. Komisjon arutas seda ettepanekut 20. jaanuaril. Komisjonis arutati mõtet, et kui seadusandja sätestaks ise seaduse tasemel väga selged kriteeriumid ja võimaldaks seadusest tulenevalt tähtajalisi komplekslubasid välja anda, siis kas see oleks põhiseadusega kooskõlas või mitte. Siis ei oleks ametniku kaalutlusõigust, vaid otse seadusest tulenev luba. Õiguskantsleri seisukoht oli järgmine: on võimalik näha ette see, et loale määratakse tähtaeg. Nende hinnangul peaks seaduses olema kriteeriumid, mille alusel saab kohus otsustada, kas ametnik tegi õige otsuse. "Loomulikult ei ole võimalik kirjutada tulevast Eesti elu ja ettevõtluskeskkonda üksikasjalikult seadusesse. Küll aga saab märkida piirjooned, mille alusel saab ametnik otsustada, kas luba on tähtajaline või tähtajatu." Komisjoni jaoks olid õiguskantsleri argumendid veenvad ning komisjon otsustas õiguskantsleri ettepanekut toetada. Aitäh!

Suur tänu! Ka teie olite tõhus ja täpne, ka teile küsimusi ei ole. Nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt keskkonnakomisjoni esimehe Igor Taro.

Austatud istungi juhataja! Kolleegid! Õiguskantsler! Külalised! Räägin nüüd otse ja ausalt oma sõnadega ära, miks seda normi tarvis oli. Kõik Riigikogu liikmed ilmselt mäletavad Enefit 282 õlitehase ümber tekkinud olukorda, kus juba püsti oleva käitise ehitusloa kehtivus peatati kohtu kaudu keskkonnaaktivistide pöördumise järel. Me olime sel hetkel valiku ees, kas lasta sel mitmesaja miljonilisel investeeringul ära roostetada, viia see vanametalli või anda selge õiguslik alus ühe konkreetse ettevõtte, ühe konkreetse käitise käikulaskmiseks, et see teeniks vähemasti ühiskonna juba kantud rahalise kulutuse tagasi ja võib-olla veel midagi lisaks. Valitsuses jäi peale arvamus, et Enefit 282 on mõistlik käiku lasta, kuna see on muu hulgas oluliselt keskkonnasõbralikum tehnoloogia kui tegutsevad Enefit 140 tüüpi tehased, kus töödeldakse põlevkivi õliks. Antud eesmärgi tööstusheite seaduse muudatus täitis. Kuid selle normiga võib kaasneda laiem õiguslik mõju ka valdkonna muudele ettevõtetele, millega seadust muutes kiirustamise tõttu ehk piisava põhjalikkusega ei arvestatud. Kõnealuse tööstusheite seaduse normi kehtestas Riigikogu 2023. aastal ning see võeti vastu seotuna valitsuse usalduse küsimusega. Seetõttu muudatuse üle täiskogu saalis poliitilist debatti ei peetud. Kuid keskkonnakomisjonis oli selle muudatuse üle sisuline arutelu teise lugemise ettevalmistamise istungitel ülemöödunud aasta novembrikuus. Tööstusheite seaduse muutmine oli lisatud Kliimaministeeriumi ettepanekul keskkonnatasude seaduse ja metsaseaduse muutmise eelnõusse nr 300. Kokku esitati toona selle kohta üle 200 muudatusettepaneku, millest valdav osa käsitles saastetasude määrasid sendi täpsusega. Kõnealuse normi vajadust põhjendas Kliimaministeeriumi esindaja järgmiselt, tsiteerin: "Sellisel juhul on aru saada, et luba võib anda nii tähtajatult kui tähtaegselt, kui selleks on keskkonnakaitse seisukohalt oluline põhjus. Seonduvalt õlitehase juhtumiga tagab rakenduv põhimõte ettevõtjale kindluse, et seni, kuni ettevõtte tegevus jääb kliimaeesmärkide piiridesse, saab ettevõte tegutseda. Kui loa tähtaeg on läbi, siis ei ole õigustatud ootus, et [ettevõte] saaks edasi tegutseda samadel tingimustel." Niisiis pidi tähtajaline luba andma [ühelt poolt] kindluse ettevõtjale ning teiselt poolt kindluse riigile ja avalikkusele, et kui käitleja tegevus ei vasta enam seaduse nõuetele, siis tähtaja möödumisel ei pea loa kehtetuks tunnistamist enam kaaluma, vaid tähtaja saabumisel luba muutub kehtetuks. Eelnõu kaasamisistungi käigus, kus huvigruppidena osalesid nii tööstusettevõtete esindajad kui ka esindusorganisatsioonid, esitasid oma vastuväiteid antud muudatustele keskkonnaühendused. Loen ette ühe lõigu keskkonnaühenduste pöördumisest komisjoni poole. "Kui väljastada Eesti Energia uuele õlitehasele tähtajaline kompleksluba 2035. aastani, siis on küsitav, kuidas saab seda muuta, kui lähitulevikus muudetakse kliimaeesmärke karmimaks. Kui luba muuta ei õnnestu, tekib olukord, et õlitehas saab plaanitud mahus kasvuhoonegaaside heidet tekitada, samas kui kogu ülejäänud ühiskond ja muud majandusharud peavad selle arvelt enda tegevust ennaktempos piirama." Samuti tõid keskkonnaühendused välja, et ministeerium on teinud ettepaneku üksnes komplekslubade tähtaja regulatsiooni muutmiseks, et võimaldada ka tähtajaliste lubade väljastamist, kuid ei ole analüüsinud vajadust muuta kogu ülejäänud tööstusheite seadust. "See ebaselgus võib anda põhjust keerukateks õiguslikeks vaidlusteks." Ja praegu tuleb tunnistada, et keerukateks õiguslikeks vaidlusteks ongi seoses õiguskantsleri pöördumisega põhjus tekkinud. Keskkonnakomisjon arutas õiguskantsleri pöördumist 20. jaanuaril ning istungile olid kutsutud ka Kliimaministeeriumi esindajad. Ministeeriumi esindajad meenutasid taas, et tööstusheite seaduse muutmise eesmärk oli vältida olulise keskkonna‑ ja kliimamõjuga tööstuse laienemisega kaasnevat olulist keskkonnamõju avaldumist ning tagada kliimaeesmärkide täitmine. "Muudatuse kohaselt on võimalik anda tähtajaline keskkonnakompleksluba olulise keskkonna‑ ja kliimamõjuga käitistele. Keskkonnakompleksloa alusel saab Enefit 282 käitis tänase tehnoloogiaga tegutseda 2035. aastani, sest lisanduva käitise heitkogusega ei täidetaks Eesti 2035. aasta eesmärki. Seetõttu polnud võimalik väljastada tähtajatut luba koos tingimusega muuta täielikult tootmistehnoloogiat. Loa tähtajatus kaotaks sellisel juhul mõtte. Tähtajatute lubade puhul saab arvestada parima võimaliku tehnoloogiaga, kuid ka see ei mahu riiklikesse kliimaeesmärkidesse. Pärast kliimakindla majanduse seaduse jõustumist saaks sätestada täiendavad normid lubade menetlemisele, sest sektoritele kehtestatakse heitkoguste piirid." Siiski märkis ka ministeeriumi esindaja, et tööstusheite seaduse sätteid ollakse valmis täpsustama viitega riiklikele kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärkidele. Komisjonis toimus põhjalik arutelu ka tähtajaliste ja tähtajatute lubade olemuse ja nende erinevusega kaasnevate kohustuste üle. Õiguskantsleri hinnang oli, et tähtajaline luba annab iseenesest rohkem õiguskindlust antud loa piirides. Nii et algselt tahtsime ikka parimat, kuid välja tuli nii, et õiguskantsler on taas Riigikogus. See ei ole tingimata halb. Eelnevat arvesse võttes jõudis keskkonnakomisjon ühisele arusaamale ja tegi muu hulgas menetlusliku otsuse toetada õiguskantsleri ettepanekut. Aitäh!

Suur tänu teile! Ka teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Andres Metsoja, palun!

Ma tänan, austatud istungi juhataja! Ma palun kolm minutit lisaaega.

Kaheksa minutit.

Aitäh! Austatud õiguskantsler! Head kolleegid! Tõepoolest ei ole läinud selle seaduseelnõuga kõige paremini, taas kord. Alles hiljuti arutasime siin saalis maapõueseaduse muutmist ja ka sellega ei läinud kõige paremini, president ei kuulutanud seda välja. Seal olid huvigrupid mõneti samamoodi skeptilised, kuigi see oli palju leebem eelnõu, mis puudutas uute kaevanduste avamist. Aga selle seletuskiri viitas tegelikult olematule kliimaseadusele. Me osaliselt oleme ju tüüritud sellesse pantvangidraamasse, kus me tahame muutuda, tahame keskkonda säästa, ka oma tervist säästa, aga alati ei tule kõige paremini välja. No mis siis ikka, vigu tuleb parandada. Aga nende vigade käigus kahtlemata tekitatakse ühiskonnas päris palju meelehärmi ja teistpidi ka rahaline kaotus, täiendavad kulud, et saavutada lõpuks õiglane ja põhiseadusega kooskõlas olev tulem. Keskkonnakomisjonis arutasime teemat erinevate nurkade alt. Komisjoni esimees Igor Taro juba andis sellest ülevaate. Küll tõstatasin ma selles arutelus ka ühe laiema teema. Nimelt, kogu energiamajanduse kontekstis, mis on antud teemaga ju otseselt seotud, me teame, et planeeringumenetluste käigus on tekkinud Eestis päris suur vastuseis tuuleparkidele. Osalt on teadlik hirmu külvamine, aga teisalt võib-olla mitte just väga teadlik. Inimestel on hirmud, kogukondadel on hirmud, otsitakse tasakaalukohta, tahetakse [hoida] oma senist elukeskkonda. Ja probleemid omavalitsuste planeeringute menetlemisel aina kuhjuvad. Tõstatasin küsimuse selle nurga alt, et teadupärast on kompleksluba lähtudes tööstusheite seadusest välja töötatud nõnda, et kompleksluba peab [taotlema], kui on sekkumine vee, õhu ja pinnase puhtusesse ehk keskkonna kvaliteeti. Küsisin istungil, kas neid rohetehnoloogia ehk taastuvenergeetika [rajatisi], mida me võtame kasutusele ja mida me paigutame avalikku ruumi – küll metsa, põldudele, merre –, ei peaks allutama samale regulatsioonile. Vastuse sain ministeeriumi esindajatelt sellise, et need tegelikult justkui ei reosta ega oma sellega kokkupuudet. Aga kui nüüd tõsisemalt mõelda, siis äkki ikkagi omavad, sest planeeringute käigus väga selgelt ju hinnatakse mõjusid. Me teame, et kui põllumees tahab ehitada maapiirkonda lauta, sõnnikuhoidlat või lägahoidlat, siis kõik need allutatakse kompleksloa menetlusele ja iga kolme aasta tagant vaadatakse see üle just sellel põhimõttel, et oleks kasutusel parim võimalik tehnoloogia. Ja siis sätestatakse normid, et seda parimat võimalikku tehnoloogiat juurutada. Nelja aasta pärast vaadatakse uuesti üle, kas see on ellu viidud. Sellel on ju väga selge mõte: et Keskkonnaamet sekkuks ja vaataks investeeringuid, mis on juba tehtud, seda, kuidas need mõjutavad nii loodus- kui elukeskkonda. Kuna täna räägitakse hästi palju näiteks infrahelist, varjutamisest või mürast, kumuleeruvast mõjust, siis ma arvan, et tegelikult on parlamendil päris tõsine mõttekoht, kas need ei peaks samamoodi olema allutatud sellele menetlusnormile. Ja veelgi enam, mõtleme taastuvenergeetikale selles võtmes, et kui seda tööstusala soovitakse utiliseerida ehk lammutada, siis see justkui on allutatud nendele reeglitele. Tekib väike ebakõla: kuidas see siis rajamise hetkel ei ole [neile allutatud], aga jäätmekäitluse hetkel on? Kogu selle investeeringu eluea, kui investeering peab tootma omanikule kasu, [ettevõtlus]keskkonnale tulu, majandusele samuti, on see justkui sellest regulatsioonist väljas. Isamaa on ka fraktsioonis arutanud selles mõttelaadis ja leidnud, et võib-olla tõesti peaks selle testi siin parlamendisaalis ära tegema, pidama maha selle debati, kas see nii on või ei ole. Me tihti tegeleme ikkagi mineviku tehnoloogiaga, sellise tehnoloogia parima võimaliku kasutamise kontekstis. Lihtsalt toon teile ilmestamiseks veel ühe väikse näite. Tõepoolest, arutelu all oli suuresti Enefit 282 õlitehas, aga me käsitlesime ka vanu plokke. Nagu te kõik teate, Eesti riigifirma osas on algatatud järelevalve ja järelevalve tulemus on [pakkunud] palju kõneainet. Aga vastutavad isikud juhatuses ütlevad väga selgelt, et noh, vabandust, nendes vanades põlevkiviplokkides tegelikult ei olegi võimalik kasutada parimat võimalikku tehnoloogiat, sest seda lihtsalt ei ole olemas. Ometi kehtib nõue, et seda peab tegema. Seireseadmed paigaldatakse sinna korstendesse, mis tahmavad, ja [seadmed] on lubjatolmu nii kiiresti täis, et iga päev peab luuamees kõrval olema seal korstna otsas, et nendega oleks võimalik midagi seirata, mingeid andmeid saada. Ka see on minu meelest mõttekoht. Kui me tahame ehitada paremat tulevikku, siis me samal ajal ei saa nende organisatsioonide mainet rumalate regulatsioonide tõttu mutta tampida. Paratamatult tekib ju kohe ebakõla, kui keegi on kuskil esitanud mingeid valeandmeid. Aga mis andmeid sa siis lõpuks esitad, kui andmeid ei ole? Ja siis toimub suur arutelu selle üle, kuidas olukorrast kommunikatiivsete vahenditega välja tulla. Aga sellest saavad sageli jõudu just need, kes on heitlikud kas uue tehnoloogia või muutuste suhtes, et vana tehnoloogia turult välja tõrjuda. Nii et Isamaa oli juba siis seda meelt, et tegelikult me ei liigu õigel teel. Selles mõttes on tore, et õiguskantsler on kinnitanud, et me ei eksinud. Küllap siis püüame nüüd leida siin parlamendis kiire ja mõistliku lahenduse. Aitäh!

Aitäh! Kalle Grünthal, palun!

Head kolleegid! Austatud õiguskantsler! Enne kui ma oma hinnangu annan sellele ettepanekule, tahan ma rääkida natukene Eesti Vabariigi põhiseaduse printsiipidest. Eesti on demokraatlik ja iseseisev vabariik, kus kõrgeima võimu kandja on rahvas. Kahjuks aga oleme me sellest printsiibist üha rohkem ja rohkem eemaldunud. Rahvas, kes on kõrgeima võimu kandja, ei saa enam võimu teostamisel kaasa rääkida rohkem kui ainult Riigikogu liikmete tasandil. Kadunud on rahvahääletused, mille kalmukünkale on juba paks muru kasvanud. See, et me liigume üha rohkem ja rohkem ametnike riigi suunas, ilmneb üha rohkem ja rohkem. Aastal 2007 kaotati karistusseadustikust ära kaks minu meelest väga olulist normi, need on ametiseisundi kuritarvitamine ja ameti[alane] lohakus. Ja kuigi algselt ei olnud nende normide kadumine väga hoomatav, siis käesolevaks hetkeks, kui on toimunud ametnike hulgas põlvkondade vahetus, on ametnike seas minu hinnangul levinud selline karistamatuse tunne, et nad võivad teha kõike, mis nad tahavad. Mingit regulatsiooni või karistusõiguslikku heidutust neile peale distsiplinaarmenetluse suurt ei olegi. Ja nüüd tulen sellesama eelnõu juurde. Selle eelnõu loojad on ju tegelikult liikunud jälle ühe sammu selles suunas, et anda ametnikele üha rohkem ja rohkem piiramatut võimu ilma sellekohase kaalutlusruumita. Kui me loeme seda ettepanekut, siis [näeme, et] selles on väga konkreetselt öeldud, et seadus ei määra ühtegi sisulist kriteeriumi, mille alusel otsustada, kas kompleksluba peaks olema tähtajaline või tähtajatu, ja selle otsustab ainult ametnik. Sisuliselt oli selle tööstusheite seaduse [muudatuse] loojatel plaan anda ametnikele vaba voli otsustada, kellele sobib tähtajaline [luba] ja kellele sobib tähtajatu. Mul on väga hea meel praegu, et lugupeetud õiguskantsler tuli selle ettepanekuga välja ja nii-öelda vibutas näppu, et ametnike riik meil ikkagi ei tohiks olla. Seetõttu ma leian, et see ettepanek väärib toetamist, ametnike võimu tuleb hakata piirama. Aitäh!

Aitäh! Igor Taro, palun!

Austatud istungi juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Õiguskantsler! Saalisviibijad! Eesti 200 on alati olnud seisukohal, et riik vajab pikka plaani ja suurt pilti nii keskkonnakaitselistes kui ka majandusküsimustes. Kogu see olukord, mida me täna siin lahendame või mille lahenduse üle arutame, tulenebki ju sellest, et meil siiamaani ei ole pikka plaani ja suurt vaadet kusagil fikseeritud. Me oleme toppama jäänud oma kliimaseaduse algatusega, mis paneks paika, mismoodi jõuab Eesti riik majanduses 2050. aastal soovitud lõppeesmärgini ehk netonullheite eesmärgini, kuidas see liikumine toimub aastate kaupa – 2030, 2035, 2040 – ja kuidas see liikumine toimub ka valdkondade kaupa: tööstuses, põllumajanduses, transpordis ja nii edasi. Kuni meil seda pikka plaani ja suurt vaadet pole, jäämegi me siin kogu aeg pusima üksikküsimustega, mis saavad meid varem või hiljem kätte kas erinevate kohtuvaidluste või muude vaidluste protsessis. Ma tahan siinkohal kliimaseaduse kriitikute käest küsida, mis on teie plaan Eesti majanduse seisukohast. Praegu on meil ju niisugune olukord, et praktiliselt igaüks võib minna ja siduda ennast kinni puu, mõne ehitatava tehase, käitise või millegi muu külge ja öelda, et see algatus ei ole kooskõlas pikaajaliste kliimaeesmärkidega, või vastupidi, mingil põhjusel see algatus Eesti tuleviku seisukohast ei sobi. Nii et meil on tegelikkuses vaja õigusselgust ja seda ei ole vaja [kõige] rohkem mitte Riigikogule, vaid õigusselgust on vaja eelkõige ettevõtjatele, kes investeeringuid teevad, pikki plaane paika panevad ja kes peavad ka pankadest investeerimiseks finantsotsuseid saama. Niisuguse õigusselgusetuse atmosfääris on seda suhteliselt keeruline teha. Ja ega pole ka juhus, et kolleeg Metsoja tõi ühe näitena selle maapõueseaduse muutmise seaduse, mille president tagasi lükkas. Ka see on osa sellest puslest, mis kliimaseadusega oleks tarvis lahendada. Lisaks kõigele, seesama erikontroll, mis Eesti Energia kohta tehti, tõi välja, et näiteks Enefit 140 tehased teatud norme ei olegi võimelised täitma, investeeringute vajadus on seal kümnetes miljonites ja läheneb sajale miljonile. See on jällegi üks väga oluline otsustuskoht Eesti ühiskonna jaoks – nii keskkonna mõttes kui ka ekspordi ja tööstuse mõttes –, et kas teha see investeering või mitte, kas jätkata selle tehnoloogiaga või see lahti võtta ja kuhugi ära saata. Seetõttu on Eesti 200 ettepanek tõepoolest lõpetada selline lipp lipi peal ja lapp lapi peal õigusloome, kus me üritame paigata erinevaid auke, mis meie õigusselguse paadikeses tekivad. Üritame lekkeid ühekaupa likvideerida, aga neid tuleb aina juurde, neid tuleb ootamatutes kohtades ja täiesti ootamatu suurusega. Ühes kohas üritame parandada, teises kohas tekib uus. Nii et Eesti 200 toetab laiemat lahendust, et meil oleks suurem pilt ja et meil oleks pikk plaan olemas. Kõige mõistlikum oleks selleks kliimaseaduse menetlusega ühel hetkel Riigikokku jõuda, need asjad läbi arutada ja kindlaks määrata. Võib-olla siis saame ka need ebavajalikud normid tühistada. Aitäh!

Aitäh! Tiit Maran, palun!

Aitäh! Auväärt saalisolijad! Tegelikult mul ei olegi kõne, rohkem nagu repliik, mis on tõukunud eelmisest kõnelejast. Pikk plaan. Pikk plaan on alati väga oluline. Pikka plaani peab alati nägema. Pika plaaniga peab palju vaeva nägema, enne kui [saab] olla kindel, et see pikk plaan toimib õieti. Ma tegelikult juhtisin ka siis, kui me arutasime tuumateemat, tähelepanu sellele, et see auväärne kogu ei tohiks toimida põhimõttel, mis on vene keeles sõnastatud "davai, davai, potom posmotrim" ehk "kihku-kähku, eks pärast näe, mis saab". Nüüd on siin täpselt samamoodi. Kliimaseadus on ääretult oluline asi, aga me räägime kliimaseadusest praegu ainult kui sildist. Oluline on see, mis seal sees on. Ja seetõttu tuleb seda põhjalikult ette valmistada, et see oleks maksimaalselt hea. Kliimaseadus, ilma et me võiksime olla kindel, et selle sisu on mõistlik, ei ole väga mõistlik. Aitäh!

Suur tänu teile! Sulgen läbirääkimised. Ja olemegi, head kolleegid, jõudnud õiguskantsleri ettepaneku hääletamise ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, palun nüüd tähelepanu! Nimelt, õiguskantsleri ettepanek on viia tööstusheite seaduse § 48 lõige 2 põhiseadusega kooskõlla. Siit tulenevalt panen hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt hääletas 61 Riigikogu liiget, vastu 0, erapooletuid 0. Ettepanek leidis toetust. Teen Riigikogu kodu‑ ja töökorra seaduse § 152 kohaselt keskkonnakomisjonile ülesandeks algatada eelnõu tööstusheite seaduse § 48 lõike 2 põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Oleme kolmanda päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.