Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu (682 SE) esimene lugemine

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi vahelise Eesti Vabariigis Rootsi Kuningriigi vanglakaristuste täideviimise kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu 682. Kaks sõna selle päevakorrapunkti menetlemise korrast. Meil on kaks ettekannet. Esmalt teeb ettekande justiits‑ ja digiminister ning seejärel juhtivkomisjoni esindaja õiguskomisjonist, Valdo Randpere. Ettekande pikkus on kuni 20 minutit ja Riigikogu liikmed saavad kokku esitada mõlemale ettekandjale kuni kaks küsimust. Läbirääkimised on avatud fraktsioonidele, samuti ministrile. Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli auväärt justiits‑ ja digiministri Liisa-Ly Pakosta.

Suur tänu! Austatud Riigikogu! Mul on hea meel teile tutvustada kolme Eesti edulugu. Esimesest eduloost rääkides alustagem sellest, et tegelikult ju vaid mõned head aastad tagasi oli meil Eestis vähemalt üks mõrv päevas. Me olime kuritegevuse poolest sellisel tasemel, mis oli ohuks meie inimeste elule, tervisele, majandusele ja terve ühiskonna toimimisele. See oli mäletatavasti see aeg, kui Eestisse hakati planeerima uusi kinnipidamisasutusi. Kuna ühe vangla ehitus võtab aega keskmiselt 10–15 aastat, koos planeerimisega, siis ehitamiseni jõuti järk-järgult mõnevõrra hiljem. Ent edulugu on see, et me oleme terve rahvana ja terve riigina sellest kuritegevuse tasemest välja tulnud. See on olnud väga paljude politseinike, prokuröride, kohtunike ja vanglateenistujate töö, see on olnud väga paljude justiits- ja siseministrite pingutuse tulemus. See edulugu, kus me täna oleme, kus meil kuritegevuse tase on madal, on pälvinud rahvusvahelist väga positiivset tähelepanu. Aga tsiteerigem Peeter Näksi, vanglareformi eksperti ja Eesti vanglasüsteemi juhti 1999–2005 nendel pöördelistel aegadel, kes 26. juunil Postimehes kirjutas meie teisest eduloost, mis on vanglasüsteemi enda reformimine. "Selle tulemusena on praeguseks Eestis saavutatud midagi sellist, mida pole suudetud teha mitte üheski teises riigis – kogu vanglasüsteem on täielikult uuendatud nii füüsiliselt kui ka sisuliselt. [---] Meie vanglateenistujad on oma ala absoluutsed tipud. Eesti vanglaametnikud, kellest enamik on koolitatud Sisekaitseakadeemias, on oma ala absoluutsed tipud nii Euroopa kui ka maailma mastaabis. Seda ressurssi on mõistlik kasutada, mitte koondada ja lasta neil sisejulgeolekusüsteemist kaduda." Ehk see teine Eesti edulugu – see, et meil on maailma absoluutne tippklass vanglasüsteemis – on ka osa sellest turvalisusest, mis meil on, osa sellest madalast kuritegevuse tasemest, mis meil on. Ja kolmas edulugu, hea Riigikogu, on väga hästi ette valmistatud, Eestile väga kasulik ja hea vanglarendileping, mis on praeguseks teie ees arutelul. Võtame kokku selle lepingu peamised punktid. Meie punane joon on olnud see, et Eestis peab turvalisus olema absoluutselt, selgelt ja kindlalt tagatud. See, et meie kaks edulugu – kuritegevuse taseme vähenemine ja maailma tippklassi vanglasüsteem – on andnud tulemuseks pooled tühjad vanglakohad, on teada olnud mõnda aega. Kui üks minu eelkäijaid enne eelmisi Riigikogu valimisi, Lea Danilson-Järg, tutvustas Eesti Rahvusringhäälingus Isamaa Erakonna esindajana plaane järgmiseks valimisperioodiks, siis tõi temagi selle välja, et tühjad vanglakohad plaanitakse rentida mõnele välisriigile. See on väga mõistlik plaan. Ja sellesama plaaniga, mille Isamaa justiitsminister välja tõi, oleme ka meie jätkanud. Ja oleme jätkanud samade printsiipidega. Eesti inimeste turvalisus, Tartu inimeste turvalisus peab olema väga kindlalt tagatud. Meie punane joon on see, esiteks, et mitte ükski kinnipeetav ei vabane Eestisse. Kõik kinnipeetavad vabanevad Rootsi. Nad liiguvad Eestist ära vähemalt pool aastat enne kinnipidamise aja lõppu ja nende sotsialiseerimine taasühiskonnastamiseks toimub Rootsis. Me ei võta mitte ühtegi kinnipeetavat, kellel oleks võimalust saada linnaluba. See tähendab seda, et kõik kinnipeetavad on täiesti turvaliselt ja kindlalt Tartu vanglas kinni, täpselt nii, nagu seal on kinni tänased välisvangid, kes meil eelmiste valitsuste otsustega on Tartu vanglasse võetud. Kolmas väga oluline punkt on see, et me täidame Eesti Vabariigi põhiseadust. Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt kehtib Eesti territooriumil Eesti õigus – meie reeglid, meie seadused. Me oleme maailmas esimene riik, kes plaanib teha vanglarenti selliselt, et me mitte ei rendi välja tühja hoonet, vaid me võtame väliskinnipeetavad nii, et me säilitame kõik Eesti töökohad teise riigi rahastuse eest ja rakendame Eesti õigust täies ulatuses. See sai muu hulgas võimalikuks tänu sellele, et Eesti ja Rootsi õigus on vanglateenistuse mõttes üsna sarnane. Ainukene põhimõtteline erinevus, mis meil on, on nikotiini kui ikkagi uimastava narkootilise aine lubatavus vangla territooriumil. Eesti on üks nendest kolmest maailma riigist, kes on keelustanud nikotiini tarbimise vangla territooriumil. Muuseas, just täna peaks tulema Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus selle kohta, kas see on lubatav, kuna nagu ikka, kui kuskil seada keeld, siis tekib sellele ka vastujõud. Ja nii on tõepoolest Eesti kaevatud inimõiguste kohtusse selle keelu tõttu, et kas me ikka tohime inimeste tervist vanglas hoida või ei tohi. Ootame otsuse ära, vastavalt sellele vaatame asju edasi. Punane joon on olnud ka see, et me hoiame seda maailma tippklassi taset, mis meil siseturvalisuses vanglateenistuse poolt pakkuda on. Teatavasti on vanglateenistus ametiabi andja Politsei- ja Piirivalveametile ning seda võimalust on politsei korduvalt kasutanud. Vanglateenistujad on väga hea väljaõppega, Sisekaitseakadeemia haridusega professionaalid, kelle jaoks on mis tahes pahalase rajalt mahavõtmine käkitegu. Nad on selleks treenitud, väljaõpetatud, absoluutsed maailma tippklassi professionaalid. Tartu vanglast ei ole mitte keegi põgenenud ja seda tüüpi moodsast vanglast ei ole mitte keegi põgenenud. Ka kõik need hirmud, mida Tartusse vangla ehitamisel kardeti, ei ole kuskilt otsast realiseerunud, seda seetõttu, et kõikide riskide maandamisega on tegeletud, väga tõsiselt tegeletud. Nii nagu ka sellesama vanglarendirepingu ettevalmistamisel on olnud meie põhieesmärk maandada kõik teoreetilised riskid. Selleks on oma tõhusa panuse andnud kaitsepolitsei, politsei ja kõik teised Eesti siseturvalisusega tegelevad inimesed, kes on läbi mõelnud kõikvõimalikud stsenaariumid ja leevendusmeetmed nende ärahoidmiseks. Kaitsepolitsei ja politsei saavad Rootsi raha eest täiendavaid töökohti, et tagada täisturvalisus. Ka majanduslikult on see leping Eestile kasulik. Me räägime kokku umbes 400 töökohast, 250 töökohta otseselt vanglateenistuses ja ülejäänud töökohad täiendavalt lisanduvad, sest paratamatult kinnipeetav sööb, vajab puhast pesu ja nii edasi. Nii et tegelikult kohalik ettevõtlus on nendest võimalustest igati huvitatud. Me räägime sisuliselt Eesti ekspordi tõstmisest. Äärmiselt oluline on ka see, et mitte ükski kulu selles lepingus ja selle lepingu kohaselt ei jää Eesti maksumaksja õlule. Kõik kulud tasub Rootsi maksumaksja ja riskimarginaal on märkimisväärne. Rootsi avalikkus on ette heitnud seda, et Eesti on sõlminud liiga kasuliku lepingu Eestile. See on rootslaste õigus nii arvata. Aga tõsi see on, et leping on ette valmistatud selliselt, et absoluutselt kõik kulud, mis tekivad ja mis võivad tekkida, katavad Rootsi maksumaksjad. Me võtame üksnes selliseid kinnipeetavaid, kes ei ole radikaliseerunud ja kes ei ole seotud grupiviisilise kuritegevusega, gängidega ja nii edasi. Selleks, et seda tagada, viib põhjaliku taustakontrolli läbi nii Rootsi pool kui ka täiendavalt Eesti pool. Me kontrollime kõikide vastuvõetavate kinnipeetavate tausta. Ja kui peaks ka hiljem ilmnema midagi, mis on Eestile kuidagigi ebasobiv, siis on lepingu järgi õigus see kinnipeetav tagasi saata. Samuti on õigus tagasi saata kinnipeetav, kellel võiksid esineda – vaatamata sellele, et tervis on eelnevalt põhjalikult kontrollitud – mõned tõsisemad haigused või kellel võiks olla mingisuguseid psühhiaatrilisi probleeme. Psühhiaatriline abi tuleb otse Rootsi maksumaksja raha eest Rootsist, seda kohalikud psühhiaatrid ei paku. Kui vaadata kinnipidamise sisu, siis jällegi, jättes nikotiini kõrvale, kõikides muudes asjaoludes jääb kinnipidamise sisu samasuguseks, nagu on Eestist pärit kinnipeetavatel. Samamoodi ei ole ette näha mingit plahvatuslikku külastatavuse kasvu. Kahjuks tuleb öelda seda, et ka Eestis pikaajaliselt kinnipeetavatel ei käi külastajaid. See kipub olema üle terve maailma ikkagi niimoodi, et raske karistuse saab inimene, kellel ei ole lähedasi perekonnasidemeid ega turvalist võrgustikku, kes on selles ühiskonnas üsna üksinda. Nagu öeldud, gängikuritegevuse, grupiviisilise kuritegevuse liikmeid me ei võta. Ja kui keegi selles ka kuidagi kahtleks – veel kord: meie politsei ja kaitsepolitsei teeb põhjaliku taustakontrolli, me näeme juba karistusest, mille eest see on –, ja veelgi enam, Rootsi uurimisasutused on ju väga huvitatud ka sellest, et saada kõik grupiviisilise kuritegevusega seotud inimesed kätte Rootsis endas, neil ei ole ka mitte mingisugust huvi selliseid kinnipeetavaid Eestisse saata. Me räägime ikkagi üksnes nendest inimestest, kes on tegutsenud üksi ja kes on ühiskonnas üksi ning kes ka siis, kui neile karistus on mõistetud juba praegu Eestis, paraku külastajaid ei saa. Kõik külastajad, kes vanglasse tulevad, juba praegu Eestis läbivad põhjaliku taustakontrolli. Me oleme maailmas üks väheseid riike, kes sedasi teeb, ja seda üldise turvalisuse huvides. Kõik, kes soovivad ka juba täna Eestis vanglat külastada, ent keelduvad taustakontrollist, külastusluba ei saa. Kui ma alguses rääkisin kolmest eduloost, siis lubage mul lõpetada neljandaga, mis on palju laiem kui kriminaalpoliitika või vanglateenistus. Me oleme maailmas tuntud väike vahva digirahvas. Ja tõsi see on, et meie vanglateenistus paistab silma ka selle poolest, et Eestis on vanglas kasutuses tahvlid – mitte kivitahvlid, vaid ikka digitahvlid. See on võimaldanud mitut ühiskonna vaates väga positiivset arengut. Näiteks on võimalik võtta lähedasega ühendust ekraani vahendusel. Samuti saavad kinnipeetavad kasutada tahvlis erinevaid tõlkerakendusi või muid põhjalikud turvatestid läbinud, ent ühiskonna vaates siiski vajalikke rakendusi, mis tegelikult vähendavad kogu ühiskonnas mis tahes võimalikku ohtu ja samas tagavad kinnipeetavate inimõiguste kaitse. Keeleküsimus on üks, mida on mitu korda tõstatatud. Hea Riigikogu! Tuletan teile meelde, et ka täna juba Eestis vanglates olevatest inimestest enam kui pooled ei räägi sama keelt, mida räägib vanglateenistus. Ka see on üsna rahvusvaheline mudel. Niisiis, hea Riigikogu! See, et vanglarendileping tekitab küsimusi, on täiesti loomulik. Vanglad tegelevad inimestega, kellega kogu ülejäänud ühiskond on ebaõnnestunud. Vanglad tegelevad inimestega, kes on ilmselgelt probleemsed ja kellega kõik ülejäänud siin ühiskonnas, meie maailmas on ebaõnnestunud. Ent selliste kinnipeetavatega on Tartu linnas tegeletud väga edukalt pikki aastaid. Ja veel kord: ühiskonna turvatundele ei ole see mingisugust ohtu kujutanud. Nüüd me rakendame väga suures ulatuses täiendavad jõud Rootsi maksumaksja raha eest, et tugevdada meie siseturvalisust, meie siseturvalisusega töötavate inimeste ridu. Tuleb tagada, et meil on olemas Eestis väljaõppinud ja hästi töötav, piisava arvukusega vanglateenistus, kes suudab meie siseturvalisust kaitsta mis tahes kriisis, mis tahes olukorras ja isegi sõjalise kriisi korral. Sõjalise kriisi korral lepingu järgi Rootsi kinnipeetavad viiakse tagasi. Meil on olemas väljaõppinud personal, kes saab tegeleda sõjavangide kinnipidamisega. Ja nagu me Ukraina õppetundidest oleme näinud, võib see tähendada seda, et väljavahetatav sõjavang on, head Riigikogu liikmed, mõni teie lähedastest või pereliikmetest. Hea meelega vastan küsimustele. Aitäh!

Suur tänu teile! Küsimusi tõepoolest on. Alustab Lauri Laats.

Aitäh! Hea minister! Oma ettekandes, kui seda kokku võtta, tahate väga halva asja meile maha müüa nende seletustega, mis te praegu andsite. Eks te seda ka oma vaatevinklist kindlasti ilustate. Aga meile on tegelikult selge, mis toimuma hakkab. Toimuma hakkab see, et olenemata sellest, mida arvas kohalik kogukond Tartus, mis on teada meile kui teadus- ja meditsiinilinn, siis teie tahate ikkagi seda läbi suruda, et sinna võõrvangid tuuakse. Teiselt poolt, Eesti muutubki selliseks alltöövõturiigiks. Ja minu arust, kui te rääkisite sellest, et eksporditurg meil peaks tõusma nende arvude mõttes – ja ma arvan, et statistilises osas teil on õigus –, siis ma arvan, et ükski eestlane või neid eestlasi on kindlasti vähe, kes arvavad, et just vangide, võõrvangide siin viibimise tagajärjel või selle otsuse jõustumisel me peaksime …

Aitäh, hea kolleeg!

… oma eksporditurgu tõstma. Kuidas te ikkagi kohalikule kogukonnale silma vaatate, kui Tartusse lähete?

Aitäh! Umbes 400 perekonda saavad täiesti normaalse palgaga tööd. Kui vaadata Tartu kogukonna reaktsioone, siis loomulikult on olnud küsimusi, aga on olnud ka väga palju positiivset suhtumist. Võtan selle vast kokku sõltumatu seisukohaga Rannar Raba poolt, Tartu Postimehe peatoimetaja, kes on Tartu Postimehes kirjutanud, et tegemist ei ole reaalse ohuga. "Vangla pole seni Tartut kui meeldivat tarkuse- ja kultuurilinna kuidagi kahjustanud. [---] Taoline ootamatu tundepuhang [Ta reageerib ühele arvamusartiklile. – L-L. P.] sunnib otsima puude tagant metsa. Ükskõik, kust otsast ka ei vaataks, paistab tegu olevat ennekõike usaldusdefitsiidiga, mitte reaalse ohuga. [---] Küll aga on Tartu vangla läbi aastate pakkunud stabiilset tööhõivet (kõrg)haritud spetsialistidele, kelle taga on perekonnad: kultuuris, hariduses, ettevõtluses, meditsiinis töötavad abikaasad, lastest rääkimata." Ja ta toob välja selle suure pahameele Tartu linnas, mis pärast Tartu vanglas toimunud koondamisi neidsamu peresid tabas. Kui me vaatame teaduse poolt, siis tegelikult Uppsala Ülikool ja Tartu Ülikool on koos seda juba vaatama asunud, milliseid teadus- ja arendussuundasid saaks siit ühiselt edasi arendada. Ja igaks juhuks nimetan, et meditsiini poolega tegeleb Viljandi Haigla, kes on samuti rendilepingust olnud väga huvitatud.

Urmas Kruuse, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Seda tänast arutelu võiks nimetada umbes samaväärseks, kui Tartusse üldse hakati planeerima vanglat, mõnes mõttes. Täiesti mõistetav on kohalike elanike tähelepanu sellele võimalikule lepingule. Kas te statistikast saaksite rahustatavaid näiteid tuua välja selle kohta, et kui vangla Tartusse ehitati – see on üle paarikümneaasta juba peaaegu olnud –, siis kas kuritegevuses või avalikus korras toimusid mingid drastilised muutused? Ja kas te veel kord nimetate ette neid vajalikke turvameetmeid, mis võiksid kohalikke elanikke rahustada – pean siin silmas külastuste arvu, kes saavad külla tulla, tegemist ei ole avavanglasüsteemiga ja nii edasi –, selleks et see oleks auväärt Riigikogul rohkem selge?

Aitäh! See on väga hea ja täpne küsimus. Alustame kõigepealt turvalisuse olukorrast Tartus. Kogu statistika näitab seda, et kuritegevus on langenud. Kuritegevuse tase on langenud. Kuritegevuse tase on langenud mitte ainult tänu vanglateenistuse heale tööle, vaid ka selles osas, mis nüüd Eestit tegelikult selle rendilepingu järgi ei puuduta, meil on ka käivitatud kriminaalhooldus. Aga veel kord, mitte ükski kinnipeetav Eestisse ei vabane, mitte ükski kinnipeetav linnaloale ei saa. Need inimesed tuuakse Eestisse relvastatud valve saatel ja viiakse Tartu vanglasse, pannakse sinna kinni. Seda tüüpi vanglast, Tartu vanglast ei ole mitte keegi mitte kunagi põgenenud. Inimestel on vahest ettekujutus, et see Tartu vangla on midagi sellist, nagu on nähtud vanades Ameerika filmides. Ei ole! See on täiesti teist tüüpi arhitektuuriga ehitis, täiesti teistsugune hoone, täiesti teistmoodi ehitatud hoone, kus ka vangid ei puutu sellises massis omavahel kokku. Rõhutan igaks juhuks veel ka selle üle, et ükski väliskinnipeetav ei puutu kokku Eesti kinnipeetavaga. Mitte ühtegi ei paigutata avavanglasse. Seda ma olen ka tähele pannud, et vahel läheb inimestel sassi avavangla ja kinnine vangla. Kinnine vangla on see, kus inimesed on kinni, nad ei käi linnas. Avavangla on see, kus inimesed saavad aeg-ajalt linnas käia. Mitte ükski väliskinnipeetav ei tule avavanglasse, kõik lähevad kinnisesse vanglasse. Ja kui vaadata seda, mida on ka nii-öelda kultuuriteadlased vaadanud selle Tartu vangla suhtes, siis hea oleks vast tsiteerida Enriko Talvistut ja ……., kes on öelnud [järgmist]. Kui vangla 2003. aastal avati, olid inimesed hirmul, aga midagi ei juhtunud, ütleb Talvistu. Nüüd on see lihtsalt tühi hoone, mida me ei saa kasutada. Kui Justiitsministeerium saab selle eest raha ja töökohad juurde, on see Tartu jaoks hea. Kuid Talvistu lisab naeratades rootslastele ühe soovituse, et ärge ainult unustage neid pärast koju viia. See on intervjuu Tartu tuntud kultuuritegelase Enriko Talvistuga. Päris kindel, mitte kedagi ei unustata koju viia. Vastupidi, kõik kinnipeetavad vabanevad Rootsi. Kõige peamiseks saakski pidada seda, et kohalik kogukond mitte kuidagi ei puutu kokku nende inimestega. Ainukesed äärmuslikud juhud – ka peamist meditsiiniteenust pakutakse Tartu vangla territooriumil kohapeal –, kui on erakorraline meditsiiniline olukord, siis relvastatud valve saatel liigub see inimene haiglasse. Aga ka nendes oludes, kuna Eesti on välja õppinud relvastatud valvega selles olukorras, ei ole mitte kunagi Eestis selles olukorras midagi juhtunud. Need põgenemised, millest meedia on rääkinud, on olnud avavanglast, mitte kinnisest vanglast. Selles vahetegemine on vast oluline. Tartu inimestele saan ma kinnitada, et kinnine vangla, keegi linnaloale ei lähe, keegi linna peal ei ole, inimesed on seal kinni, kinni, kinni. Ja on samamoodi kinni nagu varasemate valitsuste otsustatud praegused sõjakurjategijad ehk klassikalised välisvangid, keda me Tartu vanglas ju hoiame.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Teie müügikõnet on väga huvitav kuulata. Teie loogika on selline, et mida rohkem vange, seda rohkem töökohti meie inimestele. Kui tore! Sellest loogikast edasi minnes võiks arvata, et mida rohkem liiklushuligaane, seda parem, sest politseinikke on rohkem vaja, saavad rohkem tööd, ja mida rohkem kurjategijaid, siis EMTA saab võtta inimesi juurde. Ja kui tulekahjusid ja avariisid on rohkem, siis see on ju väga tore, sest päästeametnikud saavad rohkem tööd. Teie loogika on ikka väga kummaline. Aga nüüd küsimus teile ka. Te kindlasti olete käinud Tartu inimestega ja Tartu valla inimestega kohtumas avalikel koosolekutel. Rääkige, kuidas on teil tagasiside sealt inimestega kohtumiselt. Milliseid mõjuanalüüse te teinud olete selleks, kuidas see inimesi mõjutab, ka psühholoogiliselt, ja kõik see teema? Rääkige, kuidas see tagasiside on olnud inimeste poolt.

Aitäh! Kõigepealt, ma olen sunnitud ütlema, et teie võrdlus on täiesti sobimatu. Me ei räägi absoluutselt sellest, et me kuidagi tahaks ükskõik millist kuritegevust või rikkumist Eestis suurendada. Me räägime sellest, et Eestis on madal kuritegevuse tase, sellest tulenevalt on jäänud vanglakohad tühjaks ja see on väga hea, see on Eesti edulugu. Paraku ei ole samasugune olukord Rootsis. Rootsis on kuritegevus kasvanud, selle tõttu on neil vanglad täis, vanglakohti on puudu. Eesti elanike turvalisusele see kindlasti kaasa ei aita, kui Rootsi kurjategijad vabalt ringi liiguvad ja muu hulgas saavad ilma igasuguse taustakontrollita sellisel juhul ka näiteks Eestisse sõita. Me räägime sellest, et kinnises Tartu vanglas me hoiame täiesti kindlalt kinni neid inimesi, kes on oma kuriteo sooritanud Rootsis, ja selle kaudu me hoiame alles Eesti siseturvalisust tagava personali, kes on sellega siiamaani väga hästi hakkama saanud, kes on maailma absoluutne tippklass. Ka kõik need ohtude maandamise meetmed turvalisuse ja riskianalüüsi osas oleme koos Kaitsepolitseiameti ning Politsei- ja Piirivalveametiga läbi käinud. Need on võib-olla need mõjuanalüüsid ja leevendusmeetmed, mis teid kõige rohkem huvitavad. Kõiki riske on PPA ja kapo põhjalikult analüüsinud, kõik välja toonud ja kõikidele nendele riskidele on need leevendusmeetmed peale pandud, sealhulgas tõepoolest ka mõlema asutuse koosseisu suurendamine. Me suurendame neid koosseise Eesti elanike turvalisuse tagamiseks. Nüüd, mis puudutab kohtumisi Tartus, siis jah, olen mõnedel kohtumistel käinud. Inimestel on olnud asjalikke küsimusi, aga need on alati lõppenud ikkagi sellega, et kui inimesed saavad oma küsimustele vastused, siis nad ütlevad, et tegelikult on see hea plaan. Võrdluseks võib tuua veel selle, et kui te mind ei usu, siis ka näiteks Rootsi televisioon küsitles juhuslikke inimesi Tartu tänavatel ja Tartu inimesed ütlesid Rootsi televisioonile, et nende arust on see hea plaan.

Vladimir Arhipov, palun!

Aitäh! Heast plaanist räägime kohe. Aitäh selle kõne eest! Te kandsite väga osavalt ette selle seaduseelnõu. See on nagu kompvekipaber, aga selle kompvekipaberi sees on selline väga mõru maiguga kompvek ja eelkõige Eesti imago suhtes. Te räägite küll, et see on edulugu, aga lubage mul arvata teistpidi. Te ütlesite oma kõnes, et kui kontrollimisel selgub, et vang on ikkagi ohtlik Eesti riigile, siis on meil õigus teda välja saata. Aga milline see lisateadmine siis peab olema, kui inimene on juba pannud toime raske kuritöö?

Aitäh! Jällegi, tegelikult väga hea küsimus. Tänan ka nende heade sõnade eest siiski! Aga ma olen selles mõttes teiega täiesti ühel meelel, et see põhjus, miks me üldse inimühiskonnas peame lahendama raskeid kuritegusid, on loomulikult mõru kompvek mis tahes ühiskonnas – nii Eesti ühiskonnas seniste kinnipeetavatega kui ka mis tahes teises ühiskonnas. See, et meie kõrval on inimesi, kes sooritavad raskeid kuritegusid, mis viivad kohtuotsuste kaudu selleni, et kõige paremaks lahenduseks peetakse äärmuslikku inimeselt vabaduse võtmist ja inimese kinnipanemist, ei ole midagi meeldivat. Vanglateemal rääkimine ei ole tervikuna mitte midagi meeldivat. See ei ole midagi sellist, millega mis tahes riigis keegi ärkaks ja ütleks, et oh kui tore, ma saan täna vanglaga tegeleda. See ei ole niimoodi. Selles mõttes ma olen teiega ühte meelt. Kahjuks ei ole me inimühiskonnana jõudnud sellisesse faasi või sellise tulemuseni, kus kuritegevus oleks absoluutne null. Jah, Eestis on see väga madal, Rootsis on see kõrge, aga me oleme üks piirkond ja meie huvi on tegelikult laiemalt see, et meie piirkond tervikuna oleks turvalisem. Me oleme Rootsiga ka NATO liitlased. Nüüd, kui on vang ohtlik, siis lepingu kohaselt peab Rootsi selle kinnipeetava tagasi võtma. See võib ilmneda väga erineval moel, alates kinnipeetava enda käitumisest vanglas ja lõpetades sellega, et tuleb täiendav taustakontroll või kuskilt ilmneb midagi uut. Ma siiski rõhutaksin ikkagi ka seda üle, et Rootsi maksumaksja raha eest saavad meie Kaitsepolitseiamet ja politseinikud väga hea rahvusvahelise võrgustiku kogemuse, tehes rahvusvahelist koostööd nende taustade uurimisel. Mõnikord võib tõesti juhtuda, et mingi detail ilmneb hiljem. Sellisel juhul on tõesti õigus see kinnipeetav tagasi saata. Kui me vaatame senist vanglapraktikat, siis mõne inimesega juhtub niimoodi, et ta alguses on rahumeelne, siis midagi juhtub, siis ta enam rahumeelne ei ole. Ka sellisel juhul me saame kinnipeetava tagasi saata. Te küsisite ka Eesti imago kohta. Tegelikult, kui me vaatame rahvusvahelist kajastust, siis see on olnud Eesti suhtes väga-väga positiivne. Eestit on tutvustatud seoses vanglarendilepinguga rahvusvaheliselt kui väga turvalist riiki, kus on maailma tippklassi vanglateenistus ja kuhu on väga turvaline reisida, sest meil on väga turvaline. Meil on tühjad vanglakohad, mis on maailma mõistes ikkagi väga unikaalne. Toon ühe näite. Eesti saatkond Suurbritannias võttis eelmist aastat kokku niimoodi, et nii head positiivset kajastust Eesti kohta, kui oli seoses vanglarendilepinguga üle terve Briti meedia, pole kunagi varem Eesti kohta üldse olnudki. Tegelikult see on rahvusvahelises Eesti imidžis mõjunud meile väga hästi ka Prantsusmaa väljaanded. Näiteks Prantsusmaa on üks neid riike, kus on vanglad väga täis, ka Prantsuse meedia on seda väga-väga positiivselt välja toonud, et Eesti on niivõrd professionaalselt oma vanglateenistust korraldanud ja meil on kuritegevuse tase väga madal. Ainuke koht, kus on ilmunud negatiivseid lugusid, on tõesti Rootsi meedia, kes on ette heitnud seda, et rootslased on teinud eestlastega liiga kalli lepingu rootslaste jaoks. Seda on tõesti rootslased ette heitnud. See, kas seda pidada Eesti jaoks negatiivseks või mitte, on, hea Riigikogu, teie otsustada.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mina pean ühinema küll Rene Koka sõnadega, et see müügikõne on ikka filigraanne, et seda müüa siin Riigikogule. Tegelikult on see täielik farss, meil ju tegelikult otsustada ei ole siin mitte midagi. Te räägite lepingust. Mina seda lepingut näinud ei ole, aga see, mis meile tuuakse, on kokkulepe. See ei ole mingi leping. Kokkuleppe artikli 55 esimene punkt ütleb, et pooled kohustuvad ratifitseerima, mis tähendab seda, et meil juba on kohustus see ratifitseerida. See, mida me siin praegu arutame, on ju täielik totrus, sest sellest ei sõltu mitte midagi. Ma tahaksin selle lepingu või kokkuleppe alusel teada, mis on need huvipakkuvad riigid juba järgmiseks. Siin on välja toodud veel Holland ja Taani ja Belgia. Kas need kokkulepped teiste riikidega on juba olemas või millal need on tulemas?

Aitäh, hea küsija! Kui me räägime rahvusvahelisest kokkuleppest, rahvusvahelisest leppest, siis see minu hinnangul erinev asi ei ole, aga ma jään selle juurde, et kokkulepe ... (Saalis räägitakse kõval häälel.)

Tss! Laseme ministril vastata palun.

Kokkulepe on kahe riigi vaheline leping. See on kahe riigi vahel sõlmitav välisleping. Nüüd see, et välislepingus, välisriigiga sõlmitavas kokkuleppes on lause, et pooled kohustuvad ratifitseerima – õiguslikus mõttes tähendab see seda, et see kokkulepe ei kehti enne, kui ta on ratifitseeritud. Kui kokkuleppes sisaldub selline lause, et pooled kohustuvad ratifitseerima, siis see tähendab seda, et ilma selleta, kui Eesti Riigikogu ja Rootsi Riksdag on selle kokkuleppe ratifitseerinud, ilma selle kohustuse täitmiseta see kokkulepe ei kehti. Püüan veel lihtsamalt selgitada. Selleks, et kokkulepe saaks õigusliku jõu, on kohustuslik eeltingimus selle kokkuleppe õigusliku jõu saamiseks see, et Rootsi Riksdag selle ratifitseerib ja Eesti Riigikogu selle ratifitseerib. Kui üks kahest poolest jätab selle ratifitseerimata, siis see kokkulepe ei kehti, siis lepet ei ole, siis ei ole osapooled kokku leppinud. Seda see lause tegelikult tähendab. Nii et rahvaesindajatena on kogu pall, kogu otsustusõigus ikkagi ainult teie käes ja samasugune otsustusõigus on ka Rootsi Riksdagi käes. Võib juhtuda selline olukord, kus Eestis Eesti Riigikogu selle kokkuleppe ratifitseerib, aga Rootsi Riksdag ütleb, et ei, meie arvates ikkagi ei ole see hea leping, meie seda ei ratifitseeri. Ka sellisel juhul leping ei jõustu ja kokkulepet sellisel juhul ei ole.

Irja Lutsar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Olles ise korduvalt Tartu vanglas käinud ja nendega koostööd teinud, olen mina täiesti kindel, et Tartu vangla personal on nii professionaalne, et nad saavad nende Rootsi vangidega hästi hakkama. Aga mina tahtsin, hea minister, sinu käest küsida niisugust asja, et on ka hästi teada, et vangid on suured riigiametite poole pöördujad. Ma tean seda Ravimiametist. Ma usun, et Rootsi vangid on samasugused. Kuidas see korraldatud on, kas nad pöörduvad Rootsi riigiametite poole või nad pöörduvad Eesti riigiametite poole? Ja kas meie riigiametitega on olnud juba rääkimisi või nõupidamisi, kuidas see toimuma hakkab?

Aitäh! Väga hea ja väga asjakohane küsimus. Ma kõigepealt vabandan, hea Irja Lutsar, mul jäi eelnevale küsijale vastamata teiste riikidega läbirääkimiste osa. Kui te lubate, ma vastan selle kiiresti ära, et ei jääks kahtlust õhku. Ühegi teise riigiga meil ei ole läbirääkimisi ja ei ole plaanis neid ka alustada, et see oleks ka täiesti selgelt välja öeldud. Nüüd, mis puudutab kinnipeetavate kaebeõigust, siis tegelikult me oleme võrrelnud seda statistikat ka Rootsiga. Selgub, et seni on Eesti kinnipeetavad olnud oluliselt intensiivsemad kaebajad, kui on olnud Rootsi kinnipeetavad. Kas seda põhjustab mingisugune kultuuriline eripära, mis selle taga tegelikult on, ei oska öelda. See on tegelikult ennustamatu. Ka Eestis me näeme seda, et on selliseid kinnipeetavaid, kes kunagi ei pöördu ja on nii-öelda sarikaebajaid. Jah, me oleme selleks ka ette valmistunud. Kõik vajalikud kulud kaetakse, need on arvestatud sisse lepingu riskimarginaali ossa. On täiesti selge, et Eesti kohus peab heaks kiitma iga kohtuotsuse, millega inimene Eestisse tuleb. See kulu on kohtute hinnangul umbes 170 000 eurot. See summa kantakse kohtule kohe üle. Edasised vaidluste lahendamised ja sellega seotud kulud – me vaatame nii, kuidas elu neid toob. Igal juhul on päris kindel, et kõik väliskinnipeetavatega seotud kulud kaetakse Rootsi maksumaksjate raha eest ja ühtegi täiendavat koormust Eesti maksumaksjale ei jää. Rõhutan veel üle, et Eestisse tulevad lisaks sellele lepingusummale ka Rootsi riigiametnikud. Rootsi riigiametnikud on tegelikult nagu täiendav tulu Tartu linnale, nad ju peavad mingi elamispinna üürima ja samuti ju söövad ja nii edasi. Ehk Rootsi riigiametnikud on siin selleks, et neid esmaseid küsimusi lahendada. Nii et meie prognoos on see, et võrreldes Eesti kinnipeetavatega tekib kohtutele vähem koormust. Samuti on meil õigus tagasi saata või Rootsi menetlusse saata selline kinnipeetav, kes on vanglas uue kuriteo toime pannud, mida vahel kahjuks juhtub. Nii et kui me vaatame meie vanglateenistust ja tema professionaalsust, siis tegelikult on väga suur roll ikkagi kinnipeetavaga suhtlemisel ja kohe lahenduste leidmisel. Sealt edasi järgmine aste on Rootsi riigiametnikud, kes elavad Tartus, kes on Rootsist siia Tartusse tulnud. Kui me vaatame ka seniseid Eesti kinnipeetavate kaebusi, siis näeme, et need on reeglina perspektiivitud.

Anti Poolamets, palun!

Tuleb tõesti tõdeda, et massiimmigratsiooni jõhkrad tagajärjed jõuavad otsapidi Tartusse ehk nende tagajärgede majandamisest kavatseb Eesti äri tekitada. Me oleme näinud, kuidas Inglismaal on viimasel ajal juhtumeid, kui paatidega tulevad tegelased hakkavad vägistama alaealisi juba nädal või nädalakene hiljem peale maaletulekut, nagu mingid kiskjad saabuksid oma areaali, kust murda nii palju, kui süda lustib. Olukord on seal päris õudseks läinud. On juba näha, et rahva ülestõusulaadne olukord on. Aga ma tahan küsida asüüliõiguse kohta. Tegelikult needsamad mõrvarid ja vägistajad, keda tuuakse Rootsist siia, võivad taotleda asüüli kõigi reeglite kohaselt. Kuna nende maa on tõenäoliselt ebaturvaline Euroopa arusaamade järgi, siis neid ei saa ka sinna tagasi saata ja tõenäoliselt hakkavad nad asüüli küsima Tartusse või Eestisse elama jäämiseks.

Aitäh! Väga hea küsimus tagumises otsas. Esimese küsimuse otsa peale ma siiski rõhutan üle selle, et me räägime inimestest, kes saabuvad Eestisse relvastatud valve saatel, viiakse kohe Tartu vanglasse ja pannakse sinna kinni. Me ei räägi inimestest, kes ühelgi moel või kuidagi liiguks avalikus ruumis. Me räägime inimestest, kes on saanud juba, kohtuotsusega on neile mõistetud vanglakaristus Rootsis. Eesti kohus on selle kohtuotsuse üle vaadanud ja selle inimese tausta on põhjalikult läbi vaadanud nii Rootsi pool kui ka täiendavalt Eesti turvalisuse eest vastutavad ametnikud on selle tausta põhjalikult läbi vaadanud ja andnud loa, et see inimene üldse võiks ka Eestisse sinnasamasse kinnisesse vanglasse tuua. Teoreetiliselt on olemas tõesti selline võimalus, et keegi asüülitaotluse Eestis esitab, ent sellised asüülitaotlused, me oleme seda analüüsinud, on täiesti perspektiivitud. Ehk isegi kui kinnipeetav selle asüülitaotluse esitaks, seda ei rahuldata ja selleks ei ole ka ühtegi alust, et seda kuidagi rahuldada. Lisaks ma rõhutan, et need inimesed pöörduvad tagasi Rootsi. Rootsi ei ole ohtlik riik. Me ei anna Eestis ju kellelegi asüüli selle pärast, et Rootsi oleks ohtlik riik, kuhu tagasi pöörduda. See on ju täiesti päevselge, absoluutselt ilmselge. Nii et jah, selline nüanss võib olla, et keegi esitab asüülitaotluse, aga me saadame nad ikkagi tagasi Rootsi, sest Rootsi ei ole selline riik, kus oleks niivõrd ebaturvaline, et me sinna inimesi tagasi ei saada. Minu arust on see nii ilmselge. Hea, et te küsisite. See peaks nüüd olema ikkagi täiesti selgeks ära tehtud, et Rootsi on see riik, kus neil on turvaline paik olemas. Eestist ei liigu keegi ka otse oma päritoluriiki, vaid Eestist liiguvad kõik kinnipeetavad Rootsi ja Rootsi on turvaline riik, kuhu inimest tagasi saata. Aitäh teile selle küsimuse eest!

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! See, et vangla on tühi, sealt hakkab asi peale. Aga 22. septembril jalutas Tarmo, kes oli oma elukaaslast pussitanud, vaba mehena kohtumajast välja, istus autosse, sõitis Tartu vangla tagant Nõo kanti. Ja eelmisel neljapäeval ta kordas oma tegu. Pussitas taas Annelinnas, sõitis Tartu vangla tagant Nõkku ja sooritas Talibani-laadse enesetapurünnaku, võttes kaasa täiesti suvalise juhusliku mehe, kes autoga vastu sõitis. Minu küsimus on … Teie ilus kõne, muidugi, ma nautisin seda. Aga miks Tarmo ei istunud eelmisel neljapäeval selles Tartu tühjas vanglas?

Aitäh! Kõigepealt tõepoolest, kaastunne kõikidele omastele. See väga-väga ebaõiglane ja väga-väga õudne juhtum on tõesti Eesti ühiskonda raputanud. Nüüd, kui me räägime kahest asjast, me räägime lähisuhtevägivallast ning me räägime alkoholist ja narkootikumidest, siis me räägime tegelikult muu hulgas ka Istanbuli konventsioonist. Kui siin istungi alguses kõlas ettepanek, et me võiksime Istanbuli konventsioonist lahkuda, siis ma kinnitan, et naiste ja tüdrukute turvalisuse kaitseks me peame rohkem tegema. Ja meil ei ole mitte mingisugustki kavatsust Istanbuli konventsioonist lahkuda. Lisaks oleme me Eesti riigina kokku leppinud ka Euroopa Liidu laste ja naiste kaitse meetmetes, sealhulgas lähisuhtevägivalla teemadel, mis tegelikult katab täies ulatuses ka Istanbuli konventsiooni. Me igal juhul jätkame Istanbuli konventsiooni liikmesriigina ja igal juhul seisame laste ja naiste turvalisuse ja ohutuse eest ning perevägivalla vastu. See, miks kohus otsustas, et selles konkreetses lähisuhtevägivalla juhtumis ei rakendatud viibimiskeeldu, ei rakendatud kinnipidamist, ja miks ei määratud kriminaalhooldusesse isegi mitte alkoholi või narkootikumide tarvitamise keeldu – see on muidu küllalt tavapärane, et selline keeld pannakse peale –, seda peab kommenteerima kohus, sest kohus on selle otsuse teinud sõltumatult ja mina ministrina kohtuotsuseid ei kommenteeri. Küll aga on kohtunikud juba enne seda juhtumit välja toonud, et lähisuhtevägivalla juhtumid on sedavõrd keerukad, kus ohvri väljaütlemised menetluse käigus võivad olla mõjutatud hirmust, sunnist, majanduslikust sõltuvusest ja veel väga paljudest asjaoludest, et lähisuhtevägivalla juhtumite lahendamiseks on vaja rohkem spetsialiseerunud kohtunikke. Näiteks Põhja-Eestis on sellised spetsialiseerunud kohtunikud olemas. Ja lähisuhtevägivalla puhul peetakse kohtuniku täiendavat väljaõpet terves arenenud maailmas äärmiselt oluliseks. Meie peame äärmiselt oluliseks ka seda, et inimesed, kellel on sõltuvus alkoholist ja narkootilistest ainetest, siiski tuleksid sellest sõltuvusest välja. Veel kord, see on pigem tavapärane, et kriminaalhooldusele suunatud inimesele pannakse alkoholi tarvitamise keeld ja narkootikumide tarvitamise keeld peale. Kui see oleks seekord olnud peale pandud, siis sellisel juhul oleks inimene esimese alkoholijoobe peale läinudki kinnisesse vanglasse. Aga kuna praegu sellist keeldu peale ei pandud, mingil põhjusel oli kohus otsustanud, et inimene võib edasi juua ja edasi narkootikume tarvitada, siis ei olnud õiguslikku alust, vaatamata joobe tuvestamisele, seda teha. Me vaatame tervet protsessi koos siseministriga üle. Aga selge on see, et piltlikult öeldes pudel viina on seotud väga paljude vangide vanglasse sattumisega ja kaugelt üle poolte kinnipeetavatest Eestis on vähemalt üks karistuse alus seotud ka narkootikumidega. Nii et nende probleemidega loomulikult tuleb ikkagi ühiskonnas palju tõsisemalt tegeleda.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! See, et kokkuleppe sisu ei tutvustatud piisavalt ei tartlastele ega Eestis üldiselt, enne kui te allkirja andsite, on fakt. Fakt on ka see, et senimaani on vasturääkivusi vanglasse võõrvangide toomise põhjendamisel. Kui nüüd kuu aega toimunud valimiskampaanias teie erakonna esinaine korduvalt ütles, et neil vangidel pole asüüli taotlemise võimalust, siis teie ütlesite, et põhimõtteliselt on, kuigi see on perspektiivitu. Ma küsin sellise asja kohta. Meie põhiseadus ja ka Rootsi vanglakord näevad ette, et vangidel on õppimise võimalused. Kuidas neile haridusvõimalusi korraldatakse? Millistes õppeasutustes ja milliste vahenditega?

Aitäh! Väga hea küsimus. Kuigi ma selle küsimuse esimese poolega faktiliselt nõustuda ei saa. Me kordan veel üle selle asüüli osa, et see oleks täiesti selge. Inimene võib kirjutada igasuguseid pabereid. Selles suhtes vabas ühiskonnas, isegi vangla tingimustes võib inimene kirjutada paberile igasuguseid asju. Aga me oleme seda analüüsinud väga põhjalikult. Kinnipeetava asüülitaotlus on täiesti perspektiivitu. Mingit asüüli ükski kinnipeetav Eestis ei saa, kõik saadetakse tagasi Rootsi. Ja kui te panete tähele, siis tegelikult asüülitaotluse kulud, kui need peaksid tekkima, maksab Rootsi riik veel väljaspool seda lepingut, täiendavalt. Me oleme seda vaadanud kõikides detailides ja see võimalus, et keegi saaks selle lepingu kaudu Eestis asüüli, on täiesti välistatud. Me saadame kinnipeetavad tagasi Rootsi. Rootsi on piisavalt turvaline riik, kuhu inimesi tagasi saata. Tartu volikogu ees käis Rait Kuuse rääkimas. Rait Kuuse on vanglateenistuse juht ning Justiits- ja Digiministeeriumi asekantsler. Samuti on kohtumised olnud Tartu Linnavalitsusega. Kui te vaatate seda lepingut, siis näete, et hariduse poole tagab Rootsi riik. Eesti ei taga kinnipeetavatele, kes siin on, haridust. Veel kord: taasühiskonnastamiseks saadetakse kinnipeetavad Rootsi, nad ei vabane Eestisse. Loogika on selles, et me pakume Eestis olevatele kinnipeetavatele, kes on Eestist pärit ja kes on meie praegused kinnipeetavad, teatud haridusvõimalusi, sellepärast et nad pöörduvad tagasi Eesti ühiskonda ja meile kõigile on kasulikum, kui need inimesed on omandanud mingisuguseid oskusi edaspidises elus toimetulekuks. Aga veel kord: kuna mitte ükski kinnipeetav Eestisse ei vabane, siis puudub igasugune põhjus neile siin haridust anda ja selle hariduse andmise korraldab Rootsi riik. Võimalik on see, et Rootsi koolide mingisuguseid aineid annavad siin Rootsi õpetajad, kes Rootsist siia tulevad väljaspool seda lepingumahtu, mis on teie ees. Selline võimalus on täiesti olemas. Samuti on olemas võimalus pakkuda kinnipeetavatele turvaliste e-kanalite kaudu e-õpet, mis on sellisel juhul Rootsi riigi poolt tagatud. Ehk lühike kokkuvõte: Eesti ei paku kooliharidust Rootsi kinnipeetavatele.

Mart Helme, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud kodanik Pakosta! Teie jutt on ju puhas demagoogia. Alustame sellest, et Eesti edulugu on, et meil on madal kuritegevus. Kuulge, inimene, tulge mõistusele! Te ei pane ju inimesi vanglasse. Seesama juhtum, millele härra Ernits juhtis tähelepanu – see inimene oleks pidanud trellide taga istuma, mitmekordne kurjategija, roolijoodik, aga kõndis ringi, tappis ära mitte naisterahva, keda ei kaitsnud Istanbuli konventsioon, vaid tappis ära meesterahva. Nii et ärge rääkige meile siin perevägivallast, see ei puutu üldse asjasse. Aga minu küsimus on hoopis midagi muud. Kuidas te ikkagi selle kuritegevusega võitlete, kui meil Tammsaare pargis käib avalik narkotarbimine, kui meil on õõvastavad juhtumid, kus alaealised tapavad kaitsetuid inimesi? Ja siis te räägite meile madalast kuritegevusest. Ja küsimus on nüüd selline. Aga missugune moraalne õigus on üldse teil 10% toetusega valitsuse esindajaga ja 1% või 1,5% erakonna esindajana …

Aitäh!

… tulla meile pähe määrima avalikkuse selget vastuseisu omavat kokkulepet võõrriikidega vangide võtmiseks? Missugune moraalne õigus teil on?

Aitäh, Mart Helme!

Missugune moraalne õigus teil on? See on minu küsimus.

Aitäh! Ma pean selle ära õiendama, et Eesti ühiskonnas ei jääks tunnet, et kui keegi on eluohtlikult pussitanud oma ekselukaaslast, siis selle kohta öeldakse Riigikogu saalis, et oi, sellel küll ei ole perevägivallaga mingit pistmist. Selline järeldus on muidugi ikkagi täiesti sobimatu ja täiesti kohatu siin saalis üleüldse tuua. Sellega ei saa ma küll mitte kuidagi nõustuda. See traagiline juhtum, kus tõesti surma sai või tapeti, võib öelda niimoodi ka, täiesti süütu inimene, kes hommikul tööle läks, on väga-väga kahetsusväärne. Veel kord, minu sügav kaastunne kõikidele lähedastele ja omastele. Politsei analüüsib põhjalikult seda poolt. Ma usun, et omad järeldused teevad ka teised õiguskaitsega seotud organid. See, et liikluses aeg-ajalt – väga harva küll õnneks – tekib selline olukord, kus keegi otsustab enesetapu sooritada, sõites teisele autole sisse või vastu, kahjuks on see üks kõige vähem ette ennustatavaid asju. Nüüd, kui me vaatame, ikkagi peresisene vägivald, antud juhul tuleb .... Kui me vaatame seda konkreetset Nõo juhtumit, siis näeme, et seal on ju seotud ka lapsepõlvetraumad, erinevad aspektid, mida me terves ühiskonnas vaatame, kuidas kuritegevust paremini ennetada. Kui me vaatame alaealiste poolt, siis te tõite välja alaealiste kuritegevuse kasvu. Faktiliselt saab siiski öelda seda, et alaealiste noorte arv on viimastel aastatel Eestis kasvanud, aga alaealiste sooritatud kuritegude arv on püsinud alla 1000 aastas. Kõige levinumad kuriteod alaealiste puhul on vägivallakuriteod, enamasti kaklused või löömine ja vargused. Väga rasked ja surmaga lõppevad alaealiste toime pandud kuriteod on Eestis väga harvad üksikjuhtumid, aga loomulikult peavad need saama tõsist tähelepanu ja reageerimist. Sellega õiguskaitseorganid tegelevad. Nüüd, te küsisite moraalse õiguse kohta selle küsimusega üldse tegeleda. See moraalne vastutus on olnud meil ühine. Ma alguses tutvustasin, et juba minu eelkäija Isamaa Erakonna, kelle populaarsuses ei saa ju kuidagi kahelda, Isamaa Erakonna justiitsminister Lea Danilson-Järg tutvustas Eesti Rahvusringhäälingu valimissaates, kus ta tutvustas järgmise perioodi ettevõetavaid samme, seda, et vanglad on tänu heale kuritegevuse ennetamisele pooltühjad ja on kavatsus need välisriigile välja rentida. Ehk see moraalne kohustus tagada Eestis tugeva vanglateenistuse olemasolu ja säästa Eesti maksumaksjaid asjatute kulude katmisest, olen mina üle võtnud Isamaa Erakonna ministrilt.

Härra Kalle Grünthal, härra Kalle Grünthal! Kalle Grünthal, palun! Teie vestlus, mis on väga pikk, mõnevõrra siiski segab nii kuulamist kui ka vastamist. Kui on lühem jutt, ma alati aktsepteerin ja ei sekku, aga kuna te olete seal taga juba viis minutit lobisenud, kindlasti asja eest, aga segab vähe teisi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kas on teada, milliseid kinnipeetavaid Rootsist täpselt Eestisse tuuakse? Kas need on rootslased, kes on juhuslikult seadust rikkunud, või migrandid, kes on viimastel aastatel Rootsis kuritegevuse taset järsult tõstnud? Ja kas te tõesti arvate, et meie vanglasüsteem suudab nendega toime tulla?

Aitäh! See on hea küsimus. Jällegi, ma alustaks lõpust. Meie vanglateenistus on tõestanud, et nad suudavad toime tulla väga keeruliste kurjategijatega. Veel kord, varasemate valitsuste otsuste tulemusena on meil juba Tartu vanglas sõjakurjategijad, kes on väliskinnipeetavad ja keda välisriigist pärit kinni peetavad. Täiesti selge on ka see, et Eestisse ei tooda terroriste, ei tooda võrgustunud kurjategijaid, ei tooda neid, kes vajavad psühhiaatrilist ravi, ega tooda pensionäre või eakamaid inimesi. Ehk me oleme välistanud probleemsemad kinnipeetavad. Kui me vaatame seda, et meil on selline valikuvõimalus olemas, aga Eestist endast oleme me ju paratamatult sunnitud vanglasse vastu võtma kõik, kes kohtuotsusel sinna tulevad, siis vanglateenistuse enda tagasiside põhjal neil küll mingisugust hirmu või tunnet ei ole, et nad kuidagi selle ülesandega hakkama ei saaks. Ehk meile tuuakse üksnes selliseid kinnipeetavaid, kes ei ohusta Tartu vangla ega Eesti ühiskonna julgeolekut. Ja kui peaks seal mingisugune probleem ilmnema, siis on õigus see kinnipeetav Rootsi tagasi saata. Seda on äärmiselt oluline rõhutada. Tõsi on ka see, et me räägime ikkagi pikematest kinnipidamisaegadest, sest väga lühikeseks ajaks edasi-tagasi transpordil lihtsalt puuduks sisuline mõte. Tagasisaatmine nendel täisealistel, pigem tervetel meesterahvastel toimub ikkagi piisav aeg enne karistusaja lõppu. See resotsialiseerimine toimub Rootsi ühiskonnas. Nii et kokkuvõttes võib öelda, et see kontingent on mitme näitaja poolest kergem kui see kontingent, kellega vanglateenistus juba täna tegeleb.

Diana Ingerainen, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Suur aitäh nende selgituste eest! Minu küsimus puudutab nende importvangide tervise eest hoolitsemist. Teadupoolest, ja nagu juba sai mainitud, Viljandi Haiglal on väga suur kogemus ja väga hea pädevus seda teenust osutada. Minu küsimus puudutab, kuidas toimub selle teenuse eest tasumine.

Aitäh! Viljandi Haiglaga on tõepoolest mitu kohtumist olnud seda lepingut ette valmistades. Kui me mõtleme Eesti inimeste peale, siis tegelikult Eesti inimene võidab ka meditsiinilises mõttes. Eks meil Lõuna-Eestis kipub neid inimesi vähem olema ja nagu me näeme ka Tartu volikogu arvamusavaldustest Tallinna suunal, siis Lõuna-Eestis kipub seda muret olema, et kuidas seal ikkagi piisav arv patsiente üleüldse oleks. Selles mõttes on meditsiinipersonal olnud tõesti huvitatud sellest, et professionaalses mõttes tööd, aga ka selgelt sissetulekut nende meditsiiniteenuste eest katmiseks oleks. Esiteks, juhul kui mõlema riigi rahvaesindajad selle leppe ratifitseerivad, siis järgneb sellele ratifitseerimisele väikeste detailide kokkuleppimine, sealhulgas selle nimekirja kokkuleppimine, milliseid haigusi kinnipeetavatel üldse ei tohiks olla. Meil võib olla, et teatud asjadel ei ole väga head arsti pakkuda, ja selles mõttes vaadatakse koos arstidega esmalt see pool üle. Ehk me võtame vastu ainult sellised kinnipeetavad, kellele me väga selgelt saame mõistlikus ulatuses tervishoiuteenust pakkuda. Ja tervishoiukulu tagab täies ulatuses Rootsi maksumaksja. See on piltlikult öeldes ka meditsiinisüsteemile meditsiiniteenuse ekspordi võimalus. Tuletan meelde, et Eestist pärit kinnipeetavate puhul me ei saa tervisliku olukorra või seisukorra kohta mitte midagi valida. Ja see kipub ka nii olema, et sageli käivad hädad karjakaupa ja kinnipeetavate tervislik olukord ei ole sageli väga hea. Aga Rootsi puhul me hindame ikkagi enne, eelnevalt, kas me saame pakkuda vajalikku ravi ja vajalikke ravimeid. Kui me seda ei suuda või kui see mingil põhjusel on liiga kallis, siis sellist kinnipeetavat me vastu ei võta. Seda näeb ka leping ette. Ja kui selgub, et see kinnipeetav hakkab vajama kinnipidamise käigus siin Tartu vanglas mingisugust täiesti uut tüüpi ravi, mida me näiteks ei suuda pakkuda või mida ei ole mõistlik siin pakkuda, siis ka sellisel juhul see kinnipeetav saadetakse ikkagi Rootsi tagasi. Üks asi on veel oluline, et me ikkagi võtame nooremaid inimesi, selles mõttes ka tervise vaates, et me ei võta eakaid, mis omakorda tegelikult vähendab meditsiinisüsteemi koormust. Aga oluline on see, et kogu selle protsessi hindamisse on olnud Viljandi Haigla kaasatud ja absoluutselt kõik meditsiinisüsteemi kulud kaetakse Rootsi maksumaksja poolt. Ja seal on veel terve see turvavõrk juures, mida ma teile kirjeldasin. Lisaks, nii nagu ka eespool rõhutatud, psühhiaatrid tulevad Rootsist täiendavalt juurde. See pool on eraldi.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Ka mina pean ütlema, et väga palju on olnud kuulda sellist loosunglikku juttu. Mulle meeldiks palju rohkem kuulata sellist ettekannet ja see oleks palju veenvam, kui te ikkagi tunnistaksite, et selle projektiga kaasnevad mitmed riskid ja ohud, ja analüüsiksite pigem seda, kuidas nendega toime tulla, selle asemel et neid eitada ja maalida sellist pilti, justkui kõik mured ja kriitilised küsimused oleksid ülearused. Näiteks jutt sellestki, et hakata tooma Eestisse suurel hulgal raskeid kurjategijaid, kuidagi kasvatab meie siseturvalisust, on ju isegi lapsikul tasandil ebaloogiline. Kuidas saab Eesti turvalisus sellest märkimisväärselt kasvada, kui vedada siia raskeid kurjategijaid suures koguses? Te ütlete, et see aitab meil säilitada inimesi siseturvalisuse valdkonnas, aga samal ajal me ju teame, et nii PPA-s kui ka Kaitseväes on väga palju inimesi puudu. Nii et ei oleks sugugi halb, kui need inimesed saaksid liikuda teistesse siseturvalisuse valdkondadesse, kus meil on neid reaalselt vaja millekski palju olulisemaks kui Rootsi vangide järelevalve. Aga minu konkreetne küsimus teile on see. Kas te räägiksite meile ka Kaitsepolitseiameti ohuhinnangust? Mida nemad selle kohta ütlevad? Kas nemad ka ütlevad, et siseturvalisus paraneb sellest või on ikkagi märkimisväärsed riskid, mida tuleb hakata haldama ja milleks tuleb hakata ressursse kulutama?

Aitäh! Küsimuse teine osa on väga hea. Hea meelega seda ka selgitan. Aga ma siiski rõhutan üle teie küsimuse esimese poole peale, et ma olen siin mitu korda rõhutanud, et see ei ole mingisugune meeldiv teema, me oleme neid ohtusid teadvustanud, me oleme koos kaitsepolitsei ja PPA-ga nende ohtude maandamisega tegelenud. Loomulikult olen ma rõhutanud ka seda ja rõhutan jätkuvalt, et mitte ükski küsimus ei ole ülearune, ma ei ole midagi sellist öelnud. Vastupidi, ma olen rõhutanud, et kõik need küsimused on täiesti arusaadavad ja ka kõik tartlaste küsimused on olnud täiesti arusaadavad ja mõistetavad. Me igati nendele vastame ja peame neid väga oluliseks. Ma selles mõttes olen täpselt vastupidist kogu aeg rõhutanud kui see, mida te üritasite mulle omistada ja mis ei ole õige. Mis puudutab seda tööhõivet, siis ma tuletan siiski meelde ühe kaunis kurva fakti: meil on praegu noorte töötus rekordtasemel. Ehk meil on rekordilisel arvul noori inimesi, kellel ei ole tööd. Kui Sisekaitseakadeemia tõstab vastuvõttu, kui see leping ratifitseeritakse, siis on ette nähtud jällegi Rootsi maksumaksja raha eest täiendavad koolitusvõimalused inimestele, kes soovivad vanglateenistusse tööle asuda. Ehk me näeme seda, et see on Rootsi maksumaksja raha eest üks täiendav võimalus noorte töötuse vähendamiseks, kahjuks rekordtasemel töötuse vähendamiseks. Ja on võimalik saada inimestel ka haridus Sisekaitseakadeemiast, kes selleks täiesti eraldi vaeva näevad. Nüüd, riskid on pikalt ja põhjalikult kaardistatud nii kohapeal kui ka koostöös Rootsi Kuningriigi vastavate ametiasutustega. Täiesti selge on see – ja siin ei ole ka mingisugust kõhklust või kahtlust seda välja öelda, me oleme seda korduvalt välja öelnud –, et vangla tegeleb inimestega, kellega kogu ülejäänud ühiskond on ebaõnnestunud. See ei ole mingisugune meelakkumine või see ei ole mingisugune jalutuskäik lillelisel aasal, vaid see vajab väga professionaalseid inimesi, kes sellega tegelevad, ja vajab tõepoolest väga tõsist riskide maandamist ja nende riskidega tegelemist väga kõrgel professionaalsel tasemel. Nii et riskid on kaardistatud, neid riske ei ole täiesti nulli võimalik mitte kunagi viia. Meil oli ju hiljuti väga kahetsusväärne juhtum: tegelikult üks kinnipeetav teise tappis. Väga harva, aga selliseid traagilisi asju juhtub ka vanglaseinte vahel. Kaitsepolitseiamet on oma seisukohti ka avalikult tutvustanud ja peamise riskina on ta näinud radikaliseerumist. Selle radikaliseerumise hirmu, mis ilma maandamiseta võiks olla täiesti tõsine hirm, me lepinguga välistame. Me ei võta Eestisse radikaliseerunud kinnipeetavaid ja kõikidele külastajatele me teeme taustakontrolli. Taustakontrolli tulemusena on õigus ka külastajat mitte vastu võtta. Ja nüüd ma püüan, kui te lubate, veidi lihtsustada. Meil käib laev ja lennuk Eesti ja Rootsi vahet. Võin üles tunnistada, et ma olen vähemalt kahel korral sattunud Rootsis käima niimoodi, et ma olen tegelikult dokumendi maha unustanud. Ma olen ilma dokumendita lennanud ja seda ei ole kunagi keegi kontrollinud ka. Lihtsalt see tundub nagu nii argine koht, kuhu minna, et sul läheb see vahel meelest ära. Minuga on seda tõesti kahel korral juhtunud. Eesti ja Rootsi vahel inimesed liiguvad praegu ilma taustakontrollita. Kui me räägime vanglat külastavast inimesest, siis selle inimese suhtes on eelnevalt tehtud põhjalik taustakontroll. Ehk ka see on üks täiesti selge viis, kuidas ohtu on väga selgelt maandatud. Raha tuleb … Kõik need kulud katab Rootsi maksumaksja. Jaa, kõik kapo kulud ja kõik PPA kulud selleks katab Rootsi maksumaksja. Selle lepingu tulemusena tekivad täiendavad uued töökohad nii Kaitsepolitseiametisse kui ka PPA-sse. Ma vastan ära, siis jõuame selle artiklini ka. Aga põhimõte on selles, et absoluutselt kõik kulud katab Rootsi maksumaksja. Teine oht või kolmas oht … Ütleme, esimene oli radikaliseerumine, teine oli külastajate risk, mille me maandasime sellega, et meil on taustakontroll igale külastajale ja lisaks saab Eesti otsustada taustakontrolli põhjal, kas see inimene üleüldse saab külla tulla. Kolmas risk, mida Kaitsepolitseiamet on näinud, on suhtlemine välismaaga. Selle riski me oleme maandanud niimoodi, et kinnipeetav saab helistada üksnes kontrollitud numbrile. Ehk kui ta soovib teha telefonikõne, siis eelnevalt see telefoninumber kontrollitakse ära ja kohapeal on vangla julgeolekueksperdid, keda Rootsi toetab oma kolleegidega, ehk ka see risk on maandatud. Aga nüüd, kui me vaatame veel seda tööhõive poolt, siis ma siiski rõhutan üle, et politsei vaates on tõepoolest paljud ametnikud, keda me oleme pidanud koondama vanglateenistusest, läinud tööle Politsei- ja Piirivalveametisse. See näitab ka seda, et me tegelikult Rootsi maksumaksja rahaga koolitame nüüd Eestis inimesi juurde, keda vajab terve Eesti siseturvalisus. Seda võib-olla oleks ka oluline rõhutada. Ja oluline on minu arust rõhutada ka seda, et nii Kaitsepolitseiameti vaates, PPA vaates kui ka vanglateenistuse vaates on see täiendav väljaõpe, täiendav praktika erineva kultuuritaustaga isikutega ja õppida tundma välisriigi taustaga kinnipeetavaid täielikult kontrollitud keskkonnas. See on äärmiselt oluline, et kõik Eesti siseturvalisusega tegelevad valdkonnad saavad Tartu vanglas oma kompetentsi tõsta.

Evelin Poolamets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Selle lepingu puhul on tegemist tõelise avantüüriga ja teie, hea minister, olete avantürist. Te võtate Rootsi vangidega teadliku riski. Te ütlete ise ka otse välja, et tegemist on riskiga, mis võetakse teadlikult. Sellist käitumist nimetataksegi avantürismiks. Rootsi ja Hollandi kogemusest lähtuvalt on pärast selliste lepingute lõppemist kuritegevus uuesti kasvama hakanud ja vangide arv on suurenenud. Seletuskirjast jääb paratamatult mulje, et selle lepingu üks eesmärke ongi kuritegevuse suurendamine. Kas siin ei ole mitte vastuolu tsiviliseeritud ühiskonna põhimõttega, et selle asemel, et töötada kuritegevuse vähendamise nimel, teie tegutsete selle nimel, et Eesti riigis kuritegevus kasvaks selleks, et Tartu vanglas töö ei lõppeks? Hea minister, miks te seda teete?

Aitäh selle küsimuse eest! Aga ma pean küll nüüd siin tõdema, et teie küsimuses toodud eeldused õnneks ei vasta tõele. Kõigepealt, tõepoolest, me ei ole esimene riik, kes sellise vanglarendiga tegeleb. Senist praktikat oleme ka põhjalikult analüüsinud. See ei ole kaasa toonud mingisuguseid mõjusid kuritegevusele, vastupidi. Kui lõppes Hollandi ja Norra vaheline leping, see oli Norgerhaven vangla, mida renditi, siis kohalik kogukond oli väga pahane, töökohad kadusid. Ja mitte ainult kohalik kogukond ei olnud pahane, vaid Hollandi justiitsminister pidi andma aprillis 2018 Hollandi parlamendi ees lausa aru, miks ta niivõrd kasuliku ja hea lepingu ära lõpetas, miks ta lasi sellel ära lõppeda. Parlament oli täiesti rahulolematu sellega, et kasulik ja hea leping lõpetati ja miks seda ei pikendatud järgmiseks kolmeks aastaks. Seal oli 242 koha rent perioodiks 2015–2018. Leping oligi kolmeks aastaks ja seda ei pikendatud. Tegelikult ei pikendatud sellepärast, et Norra vangid said otsa ja nad said oma probleemi ehk vanglate ülerahvastatusega ise hakkama. Leping lõppes 1. septembril 2018. Hollandi töölispartei oli tõesti üks kõige aktiivsemaid kritiseerijaid, miks ikkagi ei suudeta vanglaid Hollandis piisavalt kasutada, miks see lõpetamise otsus tekkis ja miks kohalikele inimestele nii palju ebakindlust selle lepingu lõpetamisega on kaasa toodud. Seda praktikat me oleme põhjalikult analüüsinud. Ja kui te mind ei usu, siis äkki te usute hollandlasi ise. Tõesti, nad olid äärmiselt rahulolematud sellega, et see leping lõppes. Mingisugust kuritegevuse kasvu sealt ei tekkinud. Ma veel kord rõhutan, et kõik kinnipeetavad vabanevad Rootsi, ükski kinnipeetav Eestisse ei vabane. Tõepoolest on olemas selline probleem, et mõni inimene ei parane vanglas, ei muutu paremaks inimeseks vanglas. Ka Eesti kinnipeetavate hulgas on selliseid, kes sooritavad pärast vanglast vabanemist uue kuriteo, aga antud juhul mitte ükski kinnipeetav Eestisse ei vabane. Selles mõttes mõju ka nende analüüside põhjal, mis on siiamaani vanglarentidega olnud ja mis on ka kogu senise teadmise kohta – seda riski küll välja toodud ei ole, et kuritegevus võiks kuidagi kasvada. Ma rõhutan veel ühte olulist asja, kui te lubate. Eesti vanglateenistus on maailma tipptasemel. See, kuidas meie vanglateenistus on tegelenud kinnipeetavate subkultuuride kaotamise ja kõige sellega, on ka rahvusvahelises praktikas tõelise eduloona välja toodud. Mul on öelda ainult häid sõnu kõikide inimeste kohta, kes meil vanglateenistuses töötavad. Nende tase on absoluutne maailma tippklass. Suur tänu tõesti kõikidele eelnevatele justiits- ja siseministritele, kes on kogu seda arendus- ja tugevdustööd teinud! Aitäh teile!

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Te olete meile siin pikalt rääkinud, kuidas nii ja naa, kuidas vangid tulevad ja lähevad relvastatud valve all, kirjeldasite väidetavalt kasulikke haridus- ja tervishoiukokkuleppeid. Aga teie kolleeg Rootsi justiitsminister ütles just, et Rootsi parlamendis sellele plaanile, mida teie siin esitlete, toetust pole, ja pole ka näha, et see tuleks. Mismoodi te neid vange siia Rootsist siis tooma hakkate? Te teate seda kõike ise ka, aga ometi olete seda müügijuttu meile siin rääkimas. Kas te tõite selle eelnõu siia, et saada vanglate väljarentimisele mingit nii-öelda blankovekslit? Et isegi kui Rootsi parlament seda kõike ei võimalda, aga meie parlamendist on see eelnõu madala toetusega valitsuse otsusega läbi surutud, siis saab selle seaduse alusel tuua pärast Eestisse vange ükskõik kust? Aga sellisel juhul olete siin praegu Riigikogu ees meid petmas, eksitamas ja avalikkusele valetamas. Kui ei, siis miks me tallame siin praegu tühja ja raiskame Riigikogu tööaega?

Sellele küsimusele on mul tegelikult ainult see vastus, et kõik, mida te oma küsimuses välja tõite, on vale.

Margit Sutrop, palun!

Austatud minister! Lugupeetud eesistuja! Aitäh ministrile nende väga põhjalike selgituste eest! Minul on küll pilt palju selgem. Mul on küsimus selle kohta, et te ütlesite, et ka praegu tegelikult väga paljud vanglatöötajad ei räägi seda keelt, mida need vangid räägivad. Nüüd see olukord ilmselt ainult süveneb. Ja minu küsimus on selles, kuidas tegelikult see keeleline suhtlemine toimub. Neid keeli, mis siia juurde tulevad, on ilmselt rohkem. Kas on mingid tehnilised vahendid? Äkki selle kohta pilti anda? Ja teine võib-olla sellega seotud küsimus on ka see, et me peame rahuldama vangide usulisi vajadusi. Ja ilmselt tuleb palgata siia nii katoliku preester, õigeusu preester kui ka moslemi imaam, võib-olla ka Rootsi kiriku mõni vabakoguduse õpetaja. Mismoodi see on korraldatud ja kas ka need kulud on tegelikult Rootsi riigi poolt kaetud? Ja samas ka see personal, sest just seda tegelikult meil puudub.

Aitäh! Väga head küsimused. Ma kõigepealt vastan keele osale ja seejärel jõuame usuliste vajaduste juurde. Jah, tõepoolest on nii, et ka täna juba Eestis süüdi mõistetud ja vanglakaristuse saanud inimestest üle poolte ei räägi sama keelt, mida räägivad meie vanglateenistujad. Ehk tõlkeküsimus on meil igapäevane. Ma rõhutan üle, et varasemate valitsuste otsuste põhjal on meil Tartu vanglas rahvusvahelised sõjakurjategijad, kes samuti ei räägi ju eesti keelt. Nende tõlke küsimuste lahendamiseks on Tartu vangla, mitte ainult, kogu meie vanglateenistus tegelikult leidnud ju kaasaegseid digilahendusi. Ehk nagu öeldud, meil on vanglates kasutusel digitahvlid. Seal on turvalised tõlkelahendused, mis ajavad ära enamiku igapäevasest suhtlusest, mis on vajalik. Praegu arendatakse ka koostöös PPA-ga, Politsei- ja Piirivalveametiga, keskset tõlkelahendust, mis tegelikult lahendaks ära terve õigussüsteemi vajadused. Me ei ole ainus riik, kes sellega tegeleb. Tõlkeküsimuste lahendamisega tegelevad ikkagi kõik riigid. Paraku on niimoodi, et kurjategijate hulgas, kes saavad vanglakaristuse, on kõikides riikides selliseid inimesi, kes riigikeelt ei räägi. Ja tõlkeseadmeid me oleme kasutanud näiteks koostöös Leedu piirivalvega, kui oli Leedus, mäletate, see hübriidsõjarünnak. Ka siis olid ju keeleküsimused. Selline digivahendite kasutamine ja nende kasutamise harjutamine on väga erinevates olukordades juba läbi proovitud. Selle keskse tõlketeenuse uue digitaalse lahenduse loomine on töös. Nagu öeldud, see peaks aitama kogu õigussüsteemi ja tegelikult võtma kulusid maha ka näiteks prokuratuuris ja kohtus. Meil on täna juba Tartu vanglas ka näiteks imaam, aga kui peaks tekkima mingeid täiendavaid usulisi vajadusi, mida Eesti katta ei suuda, siis need tagab Rootsi täiendavalt. Ehk lepingust tulenevalt on see Rootsi kohustus. Ma rõhutan igaks juhuks ka selle üle, et ei Rootsis ega Eestis ei pakuta mingisugust eriliselt valmistatud usulistele vajadustele vastavat toitu, ent samal ajal on kõigil, kes näiteks on huvitatud üksnes vegantoidust, võimalik selline komplekt valida, aga seda ei valmistata eraldiseisvalt. Ehk piltlikult öeldes, kui ühele kinnipeetavale pakutakse sealihasousti kartuli ja salatiga, siis teisel on võimalik valida üksnes kartul ja salat. Seal mingisuguseid täiendavaid asju ei tehta ja ei tehta ei Eestis ega ka Rootsis. Nii et keeleküsimused lahendame keskselt veel paremini, nii ehk teisiti me sellega tegeleme. Kohtutes ja prokuratuuris ja PPA-s – veel kord, ma toon sedasama Leedu hübriidsõja näidet – tuleb sellega nii ehk teisiti tegeleda. Ja teiseks, usuliste vajaduste osas ei muutu midagi võrreldes praeguse olukorraga. Küll aga pakume vanglateenistujatele täiendavat inglise keele õpet, kuna näiteks Rootsi kolleegidega on tõenäoliselt suhtluskeeleks igapäevaste asjade ajamisel tõenäoliselt inglise keel. Selles mõttes saavad meie vanglateenistujad hariduse kohta tõhusat täiendust.

Heljo Pikhof, palun!

Suur tänu! Austatud minister, võib-olla mõni täpsustus. Mina näiteks Tartus ei ole kohanud ühtegi inimest, kes need Rootsi vangid avasüli vastu võtaks. Aga kui rääkida Viljandi Haiglast ja sellest, et seal ollakse rendilepingust väga huvitatud, siis vastupidi, mina olen arstkonna käest kuulnud hoopis teisi signaale. Meie tervishoiusüsteem on niigi ülekoormatud, arste ja psühholooge ei jätku isegi meie oma inimestele. Me toome siia Rootsist inimesed, kelle puhul isegi Rootsi ütleb, et nad vajavad keerulist ravi, eriarste, turvasüsteeme jne. Minu küsimus on, kust me need spetsialistid võtame. Kas siis Eesti laste vaimse tervise arvelt või kuidas siis on?

Aitäh selle küsimuse eest! Väga hea küsimus, mis tuleneb juba sellest, et sedasama küsimust on siin saalis mitu korda esitatud. Ma hea meelega vastan sellele uuesti. Tundub, et see on üks teema, mis tõesti veel ja veel üle selgitamist vajab. Kõigepealt ma alustan selle rõhutamisest, et päris kindlasti ei jää ükski Eesti laps ega ükski Eesti inimene psühholoogi ega psühhiaatri ravist ilma ega see ka kuidagi ei vähene. Esiteks, me ei võta üldse psühhiaatrilist ravi vajavaid kinnipeetavaid. Selle ravivajaduse ilmnedes on õigus see kinnipeetav ka tagasi saata. Ja teiseks, psühhiaatrid tulevad täiendavalt sellele lepingule, lepingus ette nähtud rahalistele mahtudele, tulevad täiendavalt Rootsist siia. Ehk siis psühhiaater ei ole mitte Eesti lastelt või Eesti täiskasvanutelt kuidagigi äravõetav, kõik Eesti psühhiaatrid ja psühholoogid saavad täies ulatuses jätkata Eesti inimeste teenindamist, ilma et nad kuidagigi oleks segatud. Ja kui kinnipeetavatel, kes tulevad Rootsist, on vaja täiendavat psühhiaatrilist abi, siis selles osas tulevad Rootsist täiendavad psühhiaatrid. Meie ei taga Eesti poolelt psühhiaatriat. Nüüd teine osa. Meil on Tartu vanglas juba tööl arstid, nad on seal kogu aeg tööl olnud ja nad jätkavad oma tööd. Ehk selles mõttes ka nagu midagi ei muutu Eesti inimeste jaoks. Ei vasta tõele ka see, et me võtaks kinnipeetavaid, kes vajavad keerulist ravi. Seda me ei võta. Me ei võta kinnipeetavaid, kes vajavad keerulist ravi. Kõikide kinnipeetavate ravivajadused, tervislik seisukord, ravimivajadus vaadatakse eelnevalt läbi ja see on üks välistuse võimalikke aluseid. Igaks juhuks rõhutan ka selle üle, et Tartu vanglas on üks psühhiaater tööl, tema jätkab oma tööd, aga tema teenindabki seda Tartu vanglat ja teenindab ka juba praegu ja jääb ka edasi teenindama. Nii et selles mõttes Eesti inimeste jaoks mitte midagi meditsiini puhul halvemaks ei lähe.

Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Oma kõnes te juba mainisite, et see on hea võimalus töötajatele parandada oma inglise keele oskust. Aga Eesti Vabariigi põhiseaduse § 52 sätestab, et riigiasutuste asjaajamiskeel on eesti keel. Samas antud kokkuleppe artikkel 14 lõige 1 räägib sellest, et töökeeleks on inglise keel. Kas te leiate, et see on põhiseadusega kooskõlas? Kas Tartu vanglas tööle asumisel on seega uus tingimus inglise keele oskus? Ja samas ei pruugi iga saabuv välisvang inglise keelt osata. Kuidas peab sellisel juhul Tartu vangla töötaja oma tööülesandeid täitma?

Aitäh! See on jällegi väga hea küsimus. Kõigepealt, lepingu kohaselt tõlgitakse kogu dokumentatsioon eesti keelde. Jah, selline ametlik keel on loomulikult eesti keel ja kõik dokumendid eesti keelde tõlgitakse. Nüüd, meil on ka praegu Tartu vanglas väliskinnipeetavad, meil on rahvusvahelised sõjakurjategijad, kellega suhtluskeel on inglise keel. Ehk tegelikult selline igapäevane suhtlemine ka praegu Tartu vanglas olevate väliskinnipeetavatega on inglise keeles. Ehk piltlikult öeldes, kui vangivalvur suhtleb juba praegu vanglas oleva välisriigist pärit kinnipeetavaga, siis ta suhtleb temaga inglise keeles ja seda igapäevast suhtlust, näiteks, et "kas sa soovid lisa toiduportsjonit?" või mis iganes, seda eesti keelde seal kõrval ei tõlgita. Sellel puuduks ju meile kõigile arusaadavalt igasugune mõte. Aga kõik ametlikud töödokumendid loomulikult tõlgitakse kõik eesti keelde. Selles mõttes me täies ulatuses nii keeleseadust kui kõik täidame. Ehk kõik originaaldokumendid, kõik asjad on ikkagi täiesti selgelt eesti keeles. On tehtud ka keelenõukogu poolt ettepanek täiendada vangistusseadust. Me kaalume, kas seda on vaja teha või mitte. See lihtsalt võib-olla täpsemalt lahendaks selle küsimuse. Nüüd, nii nagu ma ütlesin, me ikkagi võtaks tööle ju uusi inimesi. Me räägime otseselt vanglateenistuses 250 uue töökoha loomisest. Ja 250 uue töökoha loomine tõesti tähendab seda, et neid inimesi koolitatakse, neid inimesi koolitatakse täiendavalt. Neid inimesi koolitatakse Rootsi maksumaksja raha eest. Ja Rootsi maksumaksja raha eest me nendele inimestele pakume inglise keele õpet ka. Mitte ühtegi olemasolevatest töötajatest me lahti laskma ei hakka, ka siis mitte, kui ta üldse inglise keelt ei oska. Meil on, veel kord, olemas need tõlkerakendused tahvlites ja meil töövõimalusi on küll ja pakume ka koolitust, kui vähegi huvi on, aga ka see ei ole kohustuslik olemasolevatele töötajatele. Nii et kui on mingeid olmeküsimusi vaja lahendada, siis ka täna kasutatakse selleks neid tõlkeseadmeid. Piltlikult öeldes, nii nagu te ise reisite mõnda teise kaugesse riiki ja taksojuhiga on teil vaja suhelda, te kasutate ka ju mobiiltelefonis tõlkerakendust, et te saate sellega hakkama. Enam-vähem samamoodi näeb see tegelikult välja ka vanglas. Veel kord, meil on olemas täiesti turvalised nutitahvlid vanglas olemas, mis neid tõlkerakendusi pakuvad ja mida juba praegu vanglas kasutatakse. Nii et loomulikult on siin võimalusi veel teha need tõlkerakendused paremaks. Nagu ma ütlesin enne, terve õigussüsteemi jaoks me seda vaatame, et see oleks ka kohtus ja igal pool kasutatav, aga see tuleneb muudest asjaoludest, see ei tulene sellest lepingust. See, et meil näiteks kohtutööd saaks ökonoomsemaks teha tõlkerakenduste abil, mis on spetsiaalselt kohtule kohandatud, ei ole mitte ainult Eestis niimoodi, vaid sellega tegelevad tegelikult kõik riigid. Muu hulgas on justiitssüsteemi digiteerimine ja kohtutes ka digiabivahendite kasutamine üks Euroopa Liidu prioriteete, täiesti sõltumata vanglarendilepingutest. Ja rõhutan ikkagi veel üle, et täiendavalt sellele lepingule tulevad kohapeale ka Rootsi ametnikud, kes vajadusel keele osas ka saavad tuge pakkuda.

Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Kulla Liisa, sa valetad siin juba varsti kaks tundi, nii et suu suitseb, selles osas, mis puudutab kulude katmist, et kõik kannab Rootsi. Ei kanna Rootsi. Kõigepealt on küsimus selles, et selle lepingu artikli 50 punkt 1 ütleb selgelt, et Eesti katab kulud, mis on seotud vangla vajaliku kohandamise, ettevalmistamise ja varustamisega selle kokkuleppe standardite ja õiguslike nõuete kohaseks. Eestil on kulud olemas. Edasi, oled tulnud siia jälle valega sisse, et tahad ratifitseerimiseks võtta vastu põhiseaduse § 73 alusel, mis sätestab, et selleks on vajalik häälteenamus, lihthäälteenamus. Aga selle lause teine osa ütleb seda, et kui põhiseadus ei sätesta teisiti. Ja põhiseaduse § 104 punkt 15 ütleb konkreetselt ära, et selle seaduse vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu häälteenamus …

Aitäh!

… kui riigile võetakse varalised kohustused. Ja küsimus. Nimetage, kui suur ja milline on see varaliste kohustuste rahaline maht artikli 50 punkti 1 alusel, mille osas Eesti peab katma oma kulud.

Aitäh! Lubage mul teile veel kord selgitada, kuidas ikkagi kõik kulud, mis selle lepinguga seonduvad, katab Rootsi maksumaksja. Nüüd, alustame sellest pihta, et kõik maksed Eestile tulevad ettemaksuna. Jah, see vastab tõele, et Tartu vanglas on üks hoone seisnud täiesti tühjalt juba mõnda aega ja vajab seetõttu veidi kohandamist. Tuletan teile, hea Riigikogu, meelde, et meil on paar aastat seisnud täiesti tühi ka terve suur arestimaja Jõhvis. Paraku on niimoodi, et kui sellist suurt betoonkolossi täitsa tühjalt hoida, siis ta amortiseerub kaunis kiiresti. Ehk tõsi on see, et mingeid niisuguseid kohandustöid, värskendust see Tartu vangla hoone vajab, ent need kulud tulevad tulupoolele Rootsi riigipoolsest ettemaksust ja kaetakse seejärel Eesti poolt kuluna, nii nagu ta ikka käib. Ehk mitte rootslased ei remondi seda vanglat, vaid meie ikka ise remondime, aga see raha tuleb Rootsi poolelt. Võib-olla on lihtsam sellest aru saada veel niipidi, et lisaks ettemaksule, kui me võrdleme kulusid, siis täna on Eestis ühe kinnipeetava kulu 3500 eurot ja eelarvest te näete, et Rootsi kinnipeetava puhul on 8500 eurot. 3500 eurot, 8500 eurot – seal on ikkagi väike vahe. Nii et meie maksumaksja võidab juba ainuüksi selle pealt, et me peame ka täna ju Tartu vanglat hoidma ajakohasena ja need kulud on meil tegelikult maksumaksjal Tartu vangla hoonete ja kompleksi peale täiesti selgelt olemas. Me maksame ka Riigi Kinnisvara AS-ile ju iga kuu. Nii et küsimuse tuum on ikka selles, kas me hoiame seda Tartu vanglat tuleviku tarbeks Rootsi maksumaksja raha eest või me hoiame seda Eesti maksumaksja raha eest. Meie soovitus on see, et seda on mõistlikum hoida Rootsi maksumaksja raha eest. Mingist nulliprojektist me ei saa siin rääkida – 3500 eurot, 8500 eurot. Lisaks on veel ettemaks ja hinnapõrand, sõltumata sellest, kui palju on kinnipeetavaid, kuni 300-ni, Rootsi maksab hinnapõrandat, alates 300-ndast kinnipeetavast iga kinnipeetava pealt täiendavalt veel 8500 eurot. Tuletan meelde teile, et Tartu vangla eest maksumaksja maksab praegu 12 miljonit eurot aastas. Lepingu minimaalne maht on 30,6 miljonit ehk see hinnapõrand.

Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Kõigepealt konkreetne küsimus. Kas on olemas ka paberil kirja pandud Kaitsepolitseiameti ohuhinnang, millega meie Riigikogu liikmetena saaksime tutvuda? Teiseks, te ütlesite eelnevalt, et lepingus on kirjas, et Kaitsepolitseiametile kaasnevad lisakulutused, mis saavad kindlasti olema väga suured seonduvalt tohutu suure ulatusliku kohustusega teostada taustakontrolle, maksab kinni Rootsi riik. Nüüd te olete risti ja põiki ilmselt selle lepinguga tuttav. Palun öelge meile, kus kohas see lepingus kirjas on. Ma vaatasin korduvalt lepingu uuesti läbi – mitte midagi sellist minu hinnangul lepingus kirjas ei ole. Kusjuures võtsin lahti ka seletuskirja lehekülje 85, kus on kulude ja tulude kohta kirja pandud üht-teist. Ka siin ei ole mitte midagi selle kohta kirja pandud. Kui suured on ootuspärased Kaitsepolitseiameti lisakulutused seonduvalt selle massiivse taustakontrolli tegemise kohustusega? Mis siis saab, kui need kulud osutuvad oluliselt suuremaks, kui on prognoositud? Kust see raha tuleb? Ja kus ikkagi on lepingus kirjas, et Rootsi riik katab kõik sellised kulud? Mina seda lepingust ei leia.

Aitäh! Kõigepealt, alustame Kaitsepolitseiameti ohuhinnangust. Ma soovitan teil otse suhelda Kaitsepolitseiametiga, nemad on info valdajad. Dokument on olemas, meile tutvustas seda Kaitsepolitseiamet ja Kaitsepolitseiamet saab seda ka teile tutvustada. Ehk seda on kõige mõistlikum küsida Kaitsepolitseiametist, leppida nendega kokku kohtumine või siis, kuidas te ise seda soovite ajada. Aga suhelge palun sellel teemal otse Kaitsepolitseiametiga, kuna nemad on info valdajad. See on AK-info, nemad on info valdajad. Loomulikult, Riigikogu liikmed selle teabe saavad, aga soovitus on, et te otse suhtlete Kaitsepolitseiametiga. Nüüd, mis puudutab eelarvet, siis leping reguleerib selle raha osa, mida Rootsi riik Eesti riigile maksab, ja reguleerib ära ka, kuidas ta selle maksab. Nagu ma eespool siin just küsimusele vastates tutvustasin, ongi täiendavad kulud kaetud selle hinnavahega. Veel kord: Eesti kinnipeetav – 3500 eurot, siiamaani, Rootsi kinnipeetav – 8500 eurot. Ehk selle vahe sisse, mis sinna jääb, mahuvad kõik täiendavad kulud veel ka korraliku riskimarginaaliga. Seda kulude täpset lahtikirjutust Eesti poolel leping tõesti ei sisalda, aga väga kenasti on seda rõhutanud Kaitsepolitseiameti peadirektor avalikult, kes on kinnitanud, et nemad on endale vajalikud summad öelnud ja hinna kujundamisel ehk selle kujundamisel, kuidas selle 8500 euroni jõuti, on sellega arvestatud. Nii et Kaitsepolitseiameti vajalikud kulud on Kaitsepolitseiameti peadirektori hinnangul kaetud.

Auväärt minister! Head kolleegid! Informeerin, et Eesti Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku tänast istungit pikendada kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Kuivõrd meil on küsimusi piisavalt, on ka küsimuste varu, et Riigikogu liikmed saaksid oma aega planeerida, siis vabandan ministri ja küsijate ees, et teeme ära selle hääletuse istungi pikendamise kohta. Ja võib-olla palve, et lugupeetud minister saab härra Vooglaiule vahepeal selgitada, miks te ei saanud tema küsimusele vastata. Aga, head kolleegid, palun saalikutsung istungi pikendamise hääletamiseks! Head kolleegid, panen hääletusele Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast istungit kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Selle poolt hääletas 52 Riigikogu liiget, vastu 14, erapooletuid 0. Tänane istung on pikendatud kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Varro Vooglaid, kuna õige pea toimub istungi juhataja vahetus, siis küsimus istungi juhatajale. Palun!

Suur tänu! Mul on väga spetsiifiliselt just nimelt seda istungi läbiviimist puudutav küsimus. Selles mõttes, et hetk tagasi ilmnes, et tegelikult on Kaitsepolitseiamet koostanud ohuhinnangu seonduvalt selle projektiga, mida me siin täna arutame. Minul on küll teile kui istungi juhatajale ja Riigikogu juhatuse liikmele väga konkreetne ettepanek, mida te võiksite arutada. Kui Riigikogu ette tuuakse aruteluks mingisugused küsimused, millega seonduvad tõsised julgeolekuohud ja nende kohta on ka julgeolekuasutused koostanud ohuhinnangud, siis võiks sellest eelnevalt Riigikogu liikmetele teada anda, et kõik Riigikogu liikmed, keda asi huvitab, saaksid võimaluse minna kapo komisjoni ja tutvuda nende materjalidega. Nii et selleks ajaks, kui me siin peame esimest lugemist, me oleksime kõik informeeritud piisaval määral, oleksime kõik ühises inforuumis ja saaksime selle pinnalt ka pidada palju sisukamat diskussiooni. Väga halb on, kui sellised asjad ilmnevad juba diskussiooni käigus, mis muudavad esimesel lugemisel toimuva diskussiooni paljuski sisutühjaks, sest meil ei ole seda informatsiooni, millele toetudes esiteks sõnastada oma küsimusi ja teiseks kujundada oma seisukohti. Minister loomulikult ei saa nendest asjadest, mida kapo on kirja pannud, siin suures saalis rääkida, sest see istung on avalik, eks, see on riigisaladuseks kuulutatud informatsioon, aga ma ei näe ühtegi mõistlikku põhjust, miks ei võiks meid Riigikogu liikmetena selliste dokumentide olemasolust eelnevalt informeerida, et me saaksime ennast kurssi viia. Kuidas te seda kommenteerite?

Hea kolleeg, ma arvan, et tegelikult kõigile Riigikogu liikmetele on teada, et vastav kaitsepolitsei raport on olemas. (Hääl saalist.) Ei, ma räägin, et selline raport kui selline on olemas, mis tähendab seda, et tegelikult ikkagi kõigil teil oleks olnud võimalus sellega soovi korral tutvuda. Kui te oleksite seda soovi väljendanud. Ja nagu sa ise väga kenasti ja täpselt märkisid, see ei ole paber, mida me saame siin laiali jagada mööda Riigikogu saali laudadele avaliku dokumendina. Nii et selles mõttes ma arvan, et antud juhul siiski on üsna loogiline see. Veel kord, see võimalus tegelikult Riigikogu liikmetel oli olemas. Kui te ei pidanud vajalikuks seda võimalust kasutada, siis paraku te ei saa süüdistada teisi selles, et te ise seda võimalust ei kasutanud. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Ma ei saa nüüd teiega nõustuda, sellepärast et meie tavapraktika on niimoodi, et kõik eelnõud, mis tuuakse saali, on ikkagi täielikult komplekteeritud. Ja see, et me peame kuskilt midagi ise hakkama mõtlema ja otsima, ei ole nüüd küll hea seadusloome läbiviimise protsessi üks olulisi külgi. Teiseks tahan ma öelda ka seda, et kui näiteks oli siin, riigikaitseseadus vist oli, mis oli 1600 lehekülge, siis meid informeeriti ilusti-kenasti, et kes tahab paberil saada, siis trükitakse ära, ja kes lepib n-ö veebiversiooniga, siis saab seda kasutada. Nii et praegu ma leian küll, et selle seaduseelnõu ettevalmistamise protsessis on Riigikogu liikmeid mitte informeeritud sellest, et on võimalus tutvuda kaitsepolitsei aruandega. Ja ma leian, et see on praegu väga oluline küsimus selle seaduseelnõu menetluses. Nii et siin peaks nüüd kindlasti katkestama selle ja andma nendele Riigikogu liikmetele võimaluse, kes soovivad sellega tutvuda. Mis on teie arvamus?

Aitäh, hea kolleeg! Kordan veel kord, et see, et vastav raport on olemas, ma arvan, on teada Riigikogu liikmetele juba päris mitu head nädalat. Kui te oleksite seda soovinud, siis see võimalus oleks teil olnud. Kui te ei ole seda võimalust kasutanud, siis te ei saa süüdistada teisi. Ma kordan veel kord, küsisin oma kolleegi käest vasakul käel, et see on tõepoolest AK-märkega dokument, mis ei ole nii-öelda laiali jagatav paberkujul, nii nagu kõik teised meie materjalid nende eelnõude juures on. Võtan kaks viimast protseduurilisti ja siis läheme edasi. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! Esiteks, ma ei saa teiega nõustuda, et kõik Riigikogu liikmed on teadlikud sellest, et niisugune ohuhinnang paberile panduna eksisteerib. Mina ei olnud sellest teadlik. Ja oma selja tagant kuulen kolleegide selgitust, nemad ka ei olnud teadlikud. Kust me peaksime sellest teadlikud olema? Kas on mingisugune veebileht meile Riigikogu liikmetena näiteks tehtud teatavaks, kus on kirjas kaitsepolitsei ohuhinnangud, mis seonduvad Riigikogu menetluses olevate küsimustega? Põhimõtteliselt võiks ju olla. Riigikogu siseveebis võiks olla mingi lehekülg, et näete, praegu on Riigikogu menetluses see, see, see ja see eelnõu, vot nendega seonduvad ohuhinnangud, kui te soovite nendega tutvuda, siis see võimalus on teil Riigikogu liikmete õigustest tulenevalt olemas julgeolekuasutuste järelevalve komisjonis. Aga sellist asja ei ole. Ja see ei ole üksikjuhtum. Näiteks eile oli õiguskomisjonis samasugune olukord. Jürgen Ligi lahkus õiguskomisjonist eelmise päevakorrapunkti arutamiselt ja siis hakkasime arutama Isamaa esitatud otsuse eelnõu sulgeda ajutine kontrolljoon. Lahkudes ütles Ligi üle õla, et noh, te võite seda siin arutada, aga ma võin teile öelda, et tegelikult valitsuses me oleme juba näinud Kaitsepolitseiameti salajast ohuhinnangut selle küsimusega seonduvalt. Jällegi, kust mina pidin teadma, et selline ohuhinnang eksisteerib? Loomulikult, õiguskomisjonis oleks tahtnud arutelus osaleda täie informatsiooni pinnalt, eelnevalt selle materjali läbi töötada, aga fakt on see, et mitte ühtegi reaalset kanalit, mille kaudu Riigikogu liikmed saaksid teada, millised ohuhinnangud on koostatud, ei eksisteeri. Mistõttu ma palun, et te selgitaksite oma seisukohta, et teile oli see kõigile eelnevalt teada. Kust me pidime kõike seda eelnevalt teada saama?

Hea kolleeg, ma ei saa viidata küll konkreetsele ühelegi paberile või must valgel kirjapandule, aga ma arvan, et sellest on juttu olnud ka siin saalis. Kindlasti, ma arvan, oli sellest juttu ka õiguskomisjonis. Selles mõttes, EKRE-l on oma esindaja õiguskomisjonis olemas, teil on piisavalt suur fraktsioon, ja kui teie komisjoni liige kas ei osalenud või ei andnud sellest teada, siis see ongi see vorm, mille kaudu ka teised Riigikogu liikmed peavad saama informeeritud, kui on mingeid sarnaseid dokumente, mis võiksid pakkuda laiemat huvi. Ma arvan, et päris kindlasti me sarnast veebilehte, nagu te ettepaneku tegite, tegema ei hakka. Rene Kokk, viimane protseduuriline küsimus ja siis läheme …

Aitäh! Tegelikult mul on analoogiline küsimus, nagu Varro Vooglaid siin küsis. Tahtsin küsida, millele tugineb see teie väide, et kõik Riigikogu liikmed teavad seda. Ma pean tunnistama, et mina ka ei tea, ja ma üldse ei jaura siin praegu mitte kuidagi jauramise pärast. Te võite seal naerda või mitte naerda. Aga töö mõttes, kus see info oleks olnud? Kui see info oleks olnud teil esimese lugemise juures, näiteks päevakorra juures, punktina, et kapo ohuhinnang või raport, kes soovib tutvuda, minge vaadake komisjoni, siis oleks olnud see juhatuse korrektselt tehtud päevakord ja see info oleks olemas. Aga praegu see jutt ei maksa mitte midagi, et te räägite siin sellest, et te kõik sellest teate. Kui te sellest räägite, siis viidake konkreetselt mingisugusele kohale, mis kuupäeval, kus on tehtud see informatsioon kõigile Riigikogu liikmetele teatavaks, et nad on saanud võimaluse enne esimest lugemist näiteks tutvuda sellega. Praegu peate aru saama sellest, et see ei ole korrektne käitumine. Ja ettepanek tulevikuks on küll selline, et kui mõne materjali juures, mis tuleb meile arutelule, on selliseid ohuhinnanguid, millega Riigikogu liikmetel on võimalik tutvuda, või muid dokumente, siis palun viidake see ära juba päevakorras, pange sinna juurde, et meil on võimalik näha, et meil on võimalik tutvuda sellega eelnevalt, kui me seda menetlema hakkame. See oleks korrektne käitumine.

Aitäh, hea kolleeg! Tõepoolest, mingit vastavat teadaannet ilma irooniateta loomulikult tehtud ei ole, et kõik Riigikogu liikmed teaksid. Aga lihtsalt mina olen ise seda kolmel-neljal korral avalikus ruumis kuulnud, nii meedias kui ka siin saalis ja tõenäoliselt ka õiguskomisjonis. Nii et tõepoolest, vabandan, kui ma väitsin, et kõik teavitavad selle kohta. Ütleme, et valdav osa enamus, ma söandan väita, teavad. Aga see teine ettepanek, ma olen valmis igal juhul arutama, kuidas sarnastel juhtudel neid dokumente, või Riigikogu liikmeid eraldi teavitada. Kuigi ma jään jätkuvalt selle juurde, et juhtivkomisjon on tegelikult see, mille kaudu vastav fraktsioon peaks saama teada, ja sealt ütlema, kas meil on huvi selle vastu või mitte. See on see koht, kus süvenetakse põhjalikult selle valdkonna eelnõudesse. Aga veel kord, ma olen valmis seda juhatuses korra arutama, kuidas Riigikogu liikmed oleksid paremini informeeritud võimalikest sarnastest dokumentidest, analüüsidest, mis on tehtud, et mis see vorm on olemas. Aga nüüd, head kolleegid, ma lubasin kaks võtta. Vabandan, Heljo Pikhofi ees! Ma lubasin kaks võtta, teid ei olnud tol hetkel veel üleval. Ja kuna on juhataja vahetus, siis läheme küsimuste ja vastustega edasi. Rain Epler, palun, küsimus! (Saalist räägitakse.) Ma vastasin sellele ära, jään oma seisukoha juurde. Kõik dokumendid on korrektselt esitatud, ühtegi etteheidet ei ole põhjust teha. Head kolleegid, läheme edasi. Rain Epler, palun, küsimus ministrile!

Aitäh! Proua Pakosta, see kulude pool, millest te siin olete rääkinud, et kõik kulud on kaetud – tegelikult valdavalt põhineb teie lootusel, et see 3500 ja 8500 vahe katab selle ära. Aga tegelikult Eesti võtab kohustuse kõik rahvusvahelistest nõuetest tulenevad kohandamised teha nüüd ja tulevikus, kui need muutuvad. Me räägime vangide õigustest tõlgile ja dokumentide tõlkele. Kõik kahjud, mida vang teeb oma tavapärase elu või muu tegevuse käigus nii vanglale kui ka personalile, katavad Eesti. Lisaks on terve rida erisusi. Näiteks Eesti vangistusseadus ütleb, et kinnises vanglas on kambrid, mis võimaldavad pidevat visuaalset ja elektroonilist jälgimist. Leping ütleb, et kui on kohtumine advokaadiga, siis tohib jälgida ainult juhul, kui vang või advokaat nõuab. Ja lisaks, Eesti seadus ütleb, et joogivesi peab olema tagatud. Leping ütleb, et on kuumad joogid ja nii edasi. Need erisused toovad kaasa kulusid, mille katab Eesti. Kas ma saan õigesti aru, et teie lootus, et kõik maksab kinni Rootsi maksumaksja, põhineb sellel, et see …

Teie aeg!

… 5000 eurot rohkem võetav katab selle ära?

Hea küsija! Ma siiski rõhutan seda, et see on 5000 eurot kuus ühe kinnipeetava kohta. Ehk tõepoolest, me ka täna katame ju kinnipeetavate tõlke kulusid. Veel kord: ma rõhutan seda, et ka täna üle poole kinnipeetavatest ei räägi seda keelt, mida räägib vanglateenistuja. Me oleme teinud audiitoritega koos põhjaliku analüüsi võimalike kulude kohta, jätnud sinna riskimarginaalid. Advokaatide puhul ei ole mingeid erisusi. Advokaatide töö on rahvusvaheliselt reguleeritud inimõiguste kaitseks. Ja kuum jook vanglateenistuse hinnangul ei ole mingi kuluteema. No üldiselt jah, tass teed on ikkagi midagi sellist, millega me saame vanglas ka täna hakkama. Nii et jah, väliste sõltumatute audiitoritega koos tehtud analüüsid ja hinnangud kinnitavad, et see leping katab kõik kulud ja jätab veel piisava riskimarginaali ka sinna.

Nii. Paar protseduurilist on tulnud. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Mul on sama küsimus, mida siin juba varasemalt on öeldud. Tegelikult nendest ohuhinnangutest oleks pidanud teadma Riigikogu liikmed. Ja nagu ma aru saan, siin saalis ei ole keegi nendega tutvunud. Minu jaoks on väga kummastav, et me täna teeme otsuse ja ostame nagu põrsast kotis. Inimesed ei tea täpselt, millised need ohud on. Kindlasti on seal veel rohkem neid ohte, mida me täna oleme siin ääri-veeri teada saanud. Selline manipulatsioon meiega on täiesti lubamatu.

Aitäh selle küsimuse eest!

Oota! Vabandust, lugupeetud minister! See oli istungi juhatajale. See kattus eelmiste küsijatega ja eelmine juhataja ka vastas sellele, et ta on valmis viima järgmiste eelnõude puhul seda asja juhatusse. Rene Kokk, palun!

Aitäh! Kuna see on meie töökorralduslikult väga oluline küsimus, siis ma pean jätkama selle teemaga. See vastus, mida eelmine juhataja Kivimägi siin ütles, et ta eeldab, et kõik niikuinii teavad, ja siis pole probleemi, teil on niikuinii fraktsiooni esindaja ühes või teises komisjonis, siis see on täiesti vastutustundetu jutt. Meil on terve hulk inimesi, kes on täna aknaalused ja kes ei kuulu kindlasti kõigisse komisjonidesse. Meil võib olla väga vabalt ka mingisugune arutelu rahanduskomisjonis või majanduskomisjonis või riigikaitsekomisjonis, kus on juures erinevad analüüsid ja me nende olemasolusid isegi ei tea. Kas siis need inimesed, kes on täna aknaalused, lülitatakse üldse välja sellest tegevusest, et nad ei saagi mitte kuidagi teada. See ei ole mitte kuidagi vastuvõetav. Mul tekib küsimus, kui palju võib olla veel selliseid eelnõusid, mida me oleme menetlenud, ja me pole isegi osanud küsida, kas kuskil on olemas erinevate jõustruktuuride analüüsid nende kohta, sest meile seda infot mitte kuskilt ei jagata. Ettepanek on juhatusele, et võtke see kindlasti nüüd selgelt arutelu alla. Tulevikus peavad olema need viited võimalikele materjalidele kindlasti päevakorra juures, et meil oleks võimalik nendega tutvuda.

Aitäh küsimuse eest! Tuleviku mõistes on väga oluline jah, et oleks kaetud, et AK-ga märgitud asju oleks Riigikogu liikmetel võimalik kasutada ja lugeda kas või tinakambriski. Varro Vooglaid, palun, protseduuriline küsimus!

Suur tänu! Esiteks, olles tutvunud mõningate ohuhinnangutega, pean mina küll ütlema, et ma ei näe üldse mitte mingisugust põhjust, miks need peaksid olema salastatud. Avalikkusel on täpselt samasugune õigus teada, millised ohud kaasnevad kaitsepolitsei hinnangul Tartusse võõrastest riikidest retsidivistide toomisega, kui Riigikogu liikmetel. Alustame sellest. Teiseks, isegi kui need on salastatud, pole mitte mingisugust adekvaatset põhjust salastada infot selle kohta, et sellised ohuhinnangud üldse eksisteerivad. Seda ei ole põhjust salastada ei avalikkuse eest ega ka Riigikogu liikmete eest. Nüüd edasi, isegi kui see on salastatud avalikkuse eest, ei tohiks mitte mingil juhul olla salastatud Riigikogu liikmete eest, kes peavad neid küsimusi arutama ja nende küsimustega seonduvalt informeeritud otsuseid langetama. Täna aga opereerime me just nimelt sellises olukorras, et salastatuks on tunnistatud dokumendid, mis ei peaks salastatud olema, siis on salastatud info selle kohta, et need dokumendid üleüldse eksisteerivad, ja mitte ainult avalikkuse eest, vaid ka Riigikogu liikmete eest. Ja kui Riigikogu liikmed nendest asjadest teada saavad, siis juhuslikult, täiesti juhuslikult. Ma enne kirjeldasin, kuidas ma eile kuulsin – see oli õiguskomisjonis – Ligi poolt üle õla antud hinnangut, et tegelikult selle piiri sulgemisega seonduvalt on olemas ka salajased ohuhinnangud, aga te arutage, arutage siin, et me valitsuses opereerime ikka täisinformatsiooniga. Ja mida ma tahtsin öelda, miks ma üldse täiendava protseduurilise küsimuse võtsin, on see, et eelnev istungi juhataja härra Toomas Kivimägi rääkis täiesti vale juttu. Täiesti vale juttu, et komisjonides ju nendest asjadest räägitakse, teil oli ka võimalik õiguskomisjoni liikmena nendest asjadest kuulda ja nii edasi. On tõsi, et sel päeval, kui seda asja õiguskomisjonis arutati, mina ei viibinud kohal, sest ma viibisin arsti juures. Aga ma võtsin lahti õiguskomisjoni istungi protokolli, mida ma olen ka eelnevalt teinud, võtsin selle lahti ka praegu ja vaatan protokollist – mitte midagi selle kohta seal räägitud ei ole. Nii et Toomas Kivimägi maakeeli väljendudes ajas lihtsalt puldist kelbast. Ei vasta tõele. Selline käitumine ei ole minu arvates ka aktsepteeritav, et niimoodi tuimalt õigustada, selle asemel et vaadata faktidele näkku, tunnistada probleemi ja mõelda kaasa seonduvalt sellega, mida siis ette võtta. Nii et minu ettepanek teile kui praegusele istungi juhatajale on küll see küsimus samamoodi, nagu kolleeg Rene Kokk ütles, tõsiselt juhatuses üles võtta ja suunduda selle poole, et Riigikogu liikmetele vähemalt antakse informatsioon selliste analüüside olemasolu kohta enne, kui me neid küsimusi hakkame siin suures saalis või ka komisjonis arutama.

Aitäh märkuse eest! Kindlasti see informatsioon viiakse juhatusse. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline!

Jah, mul on täiesti protseduuriline küsimus. Ütleme niimoodi, et päevakorraküsimuse arutamisel peavad olema dokumendid kättesaadavad õigeaegselt. Selle üle, ma arvan, et asjas puudub vaidlus. Nüüd on küsimus selles, et selle lepingu või selle seaduse üks osa on ka kaitsepolitsei aruanne. Seda ei ole meile teatavaks tehtud ja see sai selgeks alles nüüd, istungi käigus. Alles nüüd! Ja mida ütleb siis meie riigi kodu- ja töökorra seadus? Ütleb § 73 "Päevakorraküsimuse arutamise võimatus", mille esimene lõige ütleb: istungi juhataja ei ava päevakorraküsimuse arutamist, kui päevakorraküsimuse arutamise aluseks olevad dokumendid ei ole Riigikogu liikmetele õigeaegselt kättesaadavaks tehtud. See on sellisel juhul, kui meil on teada, et kõiki dokumente pole. Aga kui see asjaolu ilmneb just praegu, istungi käigus, siis tuleb see asi tagasi pöörata selliselt, et me ei saa seda päevakorda praegu arutada, kuna dokumendid ei ole kättesaadavaks tehtud. Ehk siis siin tuleb kohaldada sedasama seadust tagasiulatuvalt, kuna puudus informatsioon. Kui te nüüd hakkate ütlema, et ei, meil istung juba käib, siis on võimalus näiteks ka kohtutes tihtipeale see, et ennistada tähtaeg, kuna, ütleme, isik ei teadnud mõnedest asjaoludest. Liisa Pakosta, ärge öelge ette, tähendab, midagi seal, teie olge vait praegu! Ma paluksin kohaldada praegu seda § 73 selles ulatuses, et meil ei olnud teada istungi käigus, et kõiki dokumente pole meile teatavaks tehtud või kättesaadavaks tehtud. Seetõttu tuleb kohaldada seda § 73. Ma ootan, lugupeetud Arvo Aller, et teil on riigimehelikkust ja julgust teha see otsus praegu ära, sest ka EKRE fraktsiooni liikmed kõik ütlevad, et ei ole kättesaadavad olnud see informatsioon. See, et siin kunagi tulevikus midagi tehakse, võib-olla paremuse poole, ei tähenda seda, et me saame praegu rikkuda töö- ja kodukorra seadust. Ma esitan protestina siis selles, et katkestada selle päevakorraküsimuse arutelu ja niikaua, kui pole dokumendid Riigikogu liikmetele teatavaks, kättesaadavaks tehtud – mitte teatavaks, vaid kättesaadavaks –, katkestada istung.

Nojah, see AK-dokument tõepoolest ei ole siin. Kuid kui ma vaatan seletuskirja, siis seletuskirjas on öeldud, et on hinnatud 36 riski ja on toodud kõik need riskid välja, mis võivad olla seotud sellesama kokkuleppega. Ja need 36 riski, kas nad nüüd kattuvad selle kaitsepolitsei hinnanguga, seda ma ei oska öelda. Seda me ei oska keegi öelda. Minister siin oma ettekandes mainis seda kaitsepolitsei hinnangut. Aga nüüd, mis puutub istungi katkestamisse, siis me ei saa istungit, kui pole kõiki dokumente, siis me ei saa alustada. Ja kuna me oleme seda alustanud, siis esimene lugemine jätkub ja sellega me saame ainult edasi minna praegu. Nii et tuleviku jaoks on see väga oluline ja kõik dokumendid peavad olema ära märgitud ka tuleviku nende materjalide juures. Aga, Rain Epler, protseduuriline.

Jaa. Mu protseduuriline küsimus võtab mõnes mõttes kokku nii selle, mida kolleeg Vooglaid kui ka kolleeg Grünthal rääkisid. Ma enne sissejuhatuseks tahan öelda, et see üldse, et kaitsepolitsei sellise dokumendi üldse salastab, ka avalikkuse eest või paneb talle AK-märke, on tegelikult minu hinnangul vale. Aga see muidugi ei puuduta istungi protseduuri. Aga ma siiski ütleks, et jah, seadus ütleb, et me ei saa alustada, aga ma arvan, et liiga lihtne oleks põhjendada seaduserikkumist sellega, et kuna Kivimägi alustas, siis paneme edasi. Selles mõttes ma, Arvo, kutsuks üles – siin on päriselt ka juhatusega nõupidamise koht –, et eelnõu menetlemiseks vajalikud dokumendid ei ole olnud Riigikogu liikmetele kättesaadavad. Ma arvan, et tõsiselt ka te peaksite seda asja arutama ja võtma meie õigusosakonnaga juurde. Sest kui me siit nüüd läheme edasi nii, et kuna juba alustati, siis paneme aga edasi, siis see avab tulevikuks – sind ma eriti ei kahtlusta, aga ütleme siis Kivimäele ja Hussarile – eriti laialdased võimalused siin kõigest üle rullida, mis seaduses kirjas on. Nii et ma küll kutsun üles, Arvo, sind võtma kas või 15-minutilise juhataja vaheaja, et juhatusega koguneda, õigusosakond juurde võtta ja seda küsimust arutada. Sest see ohuhinnang on üks võtmeaspektidest selle eelnõu arutamisel ja seda peaksid Riigikogu liikmed kindlasti teadma, mis seal ohuhinnangus kirjas on.

Jah, kui ohuhinnang on olemas, siis tuleb sellega võimalusel tutvuda. Nii et täiesti kokkuvõttev ... (Rain Epler selgitab kohapealt.) Aga jah, kuna see on AK, siis me ei saa seda materjali juurde panna, samas võiks seal olla viide. Nii et selles mõttes ma tunnistan, et see on puudu. Aga Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Küsimus on ikkagi asjaolus, et need dokumendid ei ole meile kättesaadavaks olnud. See on lihtne fakt, selle üle vaidlus puudub. Nüüd ongi küsimus praegu selles, et me ei saa istungit tagasi pöörata. Aga saame küll, sest see istungi päevakorra küsimust lahendav asjaolu ilmnes alles istungi käigus. Nii et siin on kõik, kuigi, ütleme, seadus seda ei reguleeri täpsemalt, kuidas siis käituda, sest eeldatakse siiski, et kõik dokumendid on Riigikogu liikmetele kättesaadavad. Tihtipeale siin Riigikogu saalis nii Kivimägi kui ka Hussar kohaldavad ja toovad mingisuguseid hoopis teisi võrdlusi, kus piiravad ka Riigikogu liikmete seaduslikke õigusi. Mul on ikkagi ettepanek, Arvo Aller, teie olete tänase istungi juhataja, teil on ainupädevus seda teha ja teil on õigus seda teha. Mitte keegi ei saa teile etteheidet selle kohta teha, sellepärast et fakt on see, et need dokumendid ei ole kättesaadavad olnud. Võtke süda rindu ja tehke see otsus ära! Katkestage päevakorraküsimuse arutamine! Läheme järgmise punktiga edasi. Aitäh!

Aitäh! Asjaolude selgitamiseks võtan 15 minutit juhataja vaheaja. V a h e a e g

Head Riigikogu liikmed, jätkame istungit. Juhataja võetud vaheaeg on lõppenud. Selguse huvides selgitasime välja, et eelnõu on tulnud Vabariigi Valitsusest. Vabariigi Valitsuse eelnõu menetlemisel [kuulub] dokumentide hulka eelnõu ja seletuskiri. Suurde saali esimeseks lugemiseks tuleb ta selliselt, nagu valitsus on saatnud, või komisjon saab teha muudatusi. Samas, komisjon materjalide osas muudatusi ei teinud ja suurde saali tuli ta sellisel kujul, nagu see praegu teie käes on. Nüüd, teadmisvajaduse ja lisadokumentide saamiseks ongi kahe lugemise vahel, et teha muudatusettepanekuid, tuginedes laiemale teadmisele. Praegusel juhul ongi need seaduses ette nähtud dokumendid ehk eelnõu ja seletuskiri ning sellisel kujul ongi need esimesel lugemisel praegu kasutusel. Nüüd, kahe lugemise vahel saab komisjoni kaudu küsida vajaduse korral dokumenti ohuhinnangu kohta. Igal Riigikogu liikmel on võimalus ise küsida samamoodi ohuhinnangut Riigikogu liikme staatuse seaduse järgi ja sellest lähtuvalt edastatakse teile kas lugemiseks eraldi kambris või AK-märkega lugemiseks asutuse sees. Nii et sellega me saame jätkata esimest lugemist. Kalle Grünthalil on protseduuriline küsimus.

Aitäh! Ma kuulasin teie selgituse ära, aga ma ei tahaks sellega kuidagi nõustuda sellel põhjusel, et kõigepealt asjaolu, et seda kapo aruannet või raportit või kuidas seda nimetatakse, ei ole Riigikogu liikmetele õigel ajal kättesaadavaks tehtud. Ma arvan, et selles osas meil üldse vaidlus puudub. Teine küsimus on praegu see, et selle päevakorraküsimuse aluseks on seesama kapo hinnang ka ju, seesama dokument, mida meile ei ole kättesaadavaks tehtud. Ja see asjaolu on ilmnenud just praegu. Nagu selgus – teie oma sõnavõtust tuli välja –, on olemas seaduseelnõu ja seletuskiri ja ongi kõik, eks ju. Aga mitte keegi pole osanud ju küsida seda, et on olemas veel kapo hinnang. Seetõttu ma ikkagi tuginen praegu §-le 73, päevakorra arutamise võimalusele, lähtudes ka kehtivast õiguspraktikast, kus on näiteks ka tähtaja ennistamise võimalus, kui isik pole seda teada saanud. See on kohtupraktika, see on täiesti tavaline asi. Meil ei ole seda reguleeritud, aga me peame kohaldama siin analoogiat. Ja ma ikkagi olen seisukohal, et praegu on päevakorra küsimuse arutamise võimatus, kuna Riigikogu liikmetele ei ole õigel ajal päevakorra küsimuse aluseks olevaid dokumente esitatud.

Aitäh! Nagu ma ennem selgitasin, päevakorraküsimuse alused dokumendid on eelnõu ja seletuskiri. Need on korrektselt tulnud ja valitsusest on need tulnud, see ongi täiskomplekt. Nüüd, eelnõu saab muuta komisjon. Komisjonis muudatust ei tulnud ja tuli sellisel kujul suurde saali ja sellisel kujul ta praegu arutlusel on. Mart Helme, palun, protseduuriline!

Jaa, ma ei saa nõustuda selle selgitusega. Me võtsime omalt poolt ühendust nii õiguskomisjoni kui ka julgeolekuasutuste järelevalve komisjoni esindajatega. Nende kinnitusel praegu neil siin meie majas seda raportit ei ole, seda analüüsi ei ole. Järelikult meil ei ole võimalik seda ka praegu kätte saada. Kas me peame hakkama nüüd üksiksaadikutena taotlema kaitsepolitseist, et kaitsepolitsei väljastaks meile, või on see ikkagi juhatuse ülesanne tagada, et Riigikogu saadikutele oleks kõik need dokumendid kättesaadavad? Kuna nad ei ole meile kättesaadavad, siis ei rahulda absoluutselt see väide, et teiseks lugemiseks on teil võimalik tutvuda sellega, et parandusettepanekuid teha. Aga võib-olla teiseks lugemiseks me ei saa tutvuda sellega mingitel põhjustel ja siis me ei saa ka parandusettepanekuid teha. Mina täiesti nõustun Kalle Grünthaliga, et praegu on arutelu võimatus, mistõttu selle punkti arutelu tuleks katkestada, kuni meil on olemas kindlus, et komisjonides, asjakohastes komisjonides – võib-olla mitte ainult kaitsepolitsei, nii-öelda kapo komisjonis ja õiguskomisjonis, vaid võib-olla ka väliskomisjonis ja riigikaitsekomisjonis – oleks need raportid liikmetele kättesaadavad. Seetõttu teen ma ettepaneku praegu see arutelu, see esimene lugemine katkestada. Ma saan aru, et mul ei ole hetkel veel vormistatud seda paberil. Me vormistame selle ka paberil, kuna siin on veel küsimusi ja ma olen veendunud, et kuna juhatus on nii otsustanud, siis see arutelu jätkub. Aga minu arvates on meil praegu tegemist arutelu võimatusega, mistõttu see arutelu tuleks katkestada ja tuua saali pärast seda, kui kõik vastavad analüüsid, dokumendid on saadikutele kättesaadavaks tehtud. Aitäh!

Aitäh! No katkestamisettepanekuid saame ka läbirääkimiste käigus teha, nii et selles suhtes on see täielik õigus meil. Mis puutub dokumentide osas, siis praegu me arutame Vabariigi Valitsuse eelnõu ja Vabariigi Valitsuse, sellele on eelnõu ja seletuskiri. Kaks asja on käsikäes. Kui seal on viidatud nendele ohuhinnangutele, siis see on komisjonis tehtav töö ja komisjoni kaudu on seda võimalik küsida nii välja kui ka iga Riigikogu liige on võimeline seda hiljem ise ka välja küsima. Aga komisjoni kaudu muudetud teksti ei tulnud, muudetud soovi ei tulnud, nii et see ongi see komisjoni autonoomia ja komisjon saab sellega muudatusi teha. Kalle Grünthal, protseduuriline.

Aitäh! Ma ei saa nüüd teiega päris hästi nõustuda. Sellepärast et selle päevakorraküsimuse aluseks on toodud teie poolt välja kaks dokumenti, need on seletuskiri ja seaduseelnõu, aga seesama § 73 ei sätesta ära, milline on see dokumentide loetelu, kas see võib piirduda ainult eelnõu ja seletuskirjaga või on seal veel midagi juures. Eelduslikult, kuna Riigikogu võtab vastu seaduse ja otsuse, siis peab olema meil absoluutselt selge, mis tegelikult toimub selle lepingu raames. Vaidluse all ei ole ka see, et kaitsepolitsei hinnang ei ole meile kättesaadav olnud. Võib-olla, kui me saame tutvuda kaitsepolitsei hinnanguga, on meie küsimused hoopis teistsugused, sellepärast et meil on puudu info, millega Eesti riik võtab endale varalised kohustused. Ma toetan jälle Mart Helme seisukohta, et meil ei ole võimalik praegu selle päevakorraküsimusega edasi minna, enne kui need asjaolud on selged. Nii et ma paluksin ikkagi selle päevakorraküsimuse arutelu katkestada, lähtudes õigusanaloogiast ka kohtute osas, kes ennistavad tähtaja, kui isikud ei ole saanud õigel ajal teada vastavate toimingute tegemise kohustusest.

Aitäh! Nii nagu ma ütlesin, see on valitsusest tulnud eelnõu ja selle eelnõu koosseisus on see eelnõu tekst pluss seletuskiri. Muudatust saab juurde küsida komisjon, juhatus saab saata selle ainult komisjonile, komisjon teeb selle sisulise töö. Selle pealkirja kaudu juhatus ei saa näha, kas ta on AK-dokumendiga või mitte. Aga see on komisjoni töö ja komisjon küsib välja need vajalikud dokumendid, et arutada. Muudatust komisjonis ei tulnud, tuli terviktekst sellisena nagu valitsusest. Mart Helme, palun, protseduuriline küsimus.

Jah, no ei saa tugineda ikkagi avalikkuses sedavõrd suurt huvi ja vastukaja tekitanud küsimuse puhul ainult sellele. Tõepoolest, töö- ja kodukord ütleb, et piisab seletuskirjast ja eelnõu esitamisest valitsuse poolt, aga kuna siin on ka esineja, minister korduvalt juhtinud tähelepanu, et niisugune analüüs on olemas ja sellise analüüsiga võite te tutvuda, siis kuidas me saame tutvuda millegagi, millega me ei saa tutvuda? See on ju täielik loogikaviga. Nii et arvestades avalikkuse kõrgendatud huvi antud teema vastu, arvestades seda, et ka kaitsepolitsei varasematest raportitest me teame, et nad on hoiatanud islamiradikalismi leviku eest ja islami kogukonna väga kiire kasvu eest Eestis, teades, et mingi hulk kavandatavatest vangidest on tõenäoliselt islamistlikud terroristid, ei ole võimalik, et me langetame siin otsuseid lähtudes ainult sellest, et meile öeldakse, et aga te võite sellega tutvuda, minge ja tutvuge. Mine sinna, too seda, ei tea mida. Nii ei käi korrektne parlamentaarne töö ja seadusandluse vormistamine. Ainult banaanivabariikides saab niimoodi teha. Ja kui minister ei taha olla banaanivabariigi formaalne minister, siis ta praegu peaks ütlema, et ma nõustun parlamendiliikmete ettepanekuga, katkestame ajutiselt selle teema arutamise ja tuleme tagasi, kui me oleme kõik need pretensioonid suutnud rahuldada ja edasi minna juba väga selgelt uuel kvalitatiivsel alusel. Nii et minu ettepanek on veel kord, tungiv ettepanek, mitte jutt ei käi katkestamisest praegu, vaid menetlemise võimatusest seoses sellega, et rahvasaadikutel ei ole piisavalt sügavat ja ulatuslikku ülevaadet aruteldava teema tagamaadest ja võimalikest järelmitest.

Aitäh! Nüüd kipun jälle ennast kordama. Tegelikult ju komisjon millegipärast ei ole küsinud seda analüüsi, aga see komisjoni töö üks formaate on küsida lisadokumente. Ja esimesel lugemisel saab teha tagasilükkamise ja kahe lugemise vahel saab muudatusi teha, ehkki see eelnõu on üherealine. Ja komisjonis saab kindlasti ülevaate ka dokumentidest, mis on tulnud lisaks kahe lugemise vahel. Peeter Ernits, protseduuriline küsimus.

Hea juhataja! Head kolleegid! See teema on väga oluline. Juhin teie tähelepanu, et eile me arutasime õiguskomisjonis ühte teist eelnõu. Rahaminister Ligi, kes juhtumisi oli ka komisjonis, mühkas vahepeal, et jaa, ka valitsuses üritasid nad midagi analoogset, eelnõuga välja tulla, aga selgus, et kapo raport on ees, risti. Nii et teile teadmiseks, et taolised asjad, need miinid, võivad välja tulla täitsa juhuslikult. Rahaminister juhuslikult ütles, et kuulge, sõbrad, see eelnõu, mida te siin menetlete, me valitsuses üritasime sama teha, aga näed, kapo raport oli risti ees, ei saanud teha. See on teadmiseks kõigile.

Aitäh! Kõigile teadmiseks, aga protseduuriliselt saab ka õiguskomisjon küsida need raportid ja asjad välja. Nii et õiguskomisjonil on see järgmiseks tegevuseks. Heljo Pikhof, protseduuriline.

Suur tänu! Võib-olla ma kordan ühe asja üle. Ei protokollis, ei seletuskirjas pole juttu mitte sõnagagi analüüsist. Ja kui seda ei ole, siis oleme, ütlen ka nii, et õiguskomisjon on pidanud siis puuduliku infoga leppima ja nüüd oleme siin saalis, kus peaksime tegema lõpliku otsuse, ja ikka pole kogu infot.

Aitäh! Protokolli ma lugenud ei ole. Seletuskirjas on leheküljel 10 on julgeolekuriskide analüüs, kus on välja toodud, ja leheküljel 2 on samamoodi toodud see välja. Õiguskomisjoni esimees ja aseesimehed ja liikmed sellele tuginedes saavad küsida välja siis need, siin on politsei ja piirivalve, kaitsepolitsei ja Siseministeeriumi koostöös tehtud julgeolekuriskide analüüs. Kalle Grünthal, palun, protseduuriline!

Aitäh! Ma tulen ikka selle juurde, et minu jaoks on arusaamatu, kuidas me saame menetleda seadust, kui meil puuduvad selleks piisavad lähteandmed. Te viitate siin praegu ka komisjonile ja komisjon ei ole seda märkinud, aga siis tuleb ju sellest jutust välja see, et ka komisjon ei olnud sellest teadlik. Ma ei saa aru, kust pärineb see Toomas Kivimäe informatsioon selle kohta, et see on teatavaks tehtud. Ei ole ju teatavaks tehtud! Ütleme, ka kohtus näiteks ei saa ju tugineda nendele dokumentidele, mida ei ole menetluse käigus esitatud. Aga praegu tulebki niimoodi välja, et meie eest varjatakse infot. Küsimus ei ole praegu, ütleme, Riigikogu liikmetes, praegu on küsimus selles, et seda infot varjatakse kogu Eesti rahva eest, mis tegelikult toimuma hakkab. Sellepärast, et on puudu see väga oluline dokument, mida ei ole meile kättesaadavaks tehtud. Me ei saa sellisel kujul seadusloomet teostada.

Komisjoni info puudumise kohta ma küll ei oska öelda. Komisjon tegi oma otsused, tuginedes seletuskirjale. Ma eeldan, et nad on kõik läbi lugenud. Lehekülg 2 on [kirjas, et seletuskiri] on valminud julgeolekuriskide ja maandamismeetmete uuringu põhjal, ja lehekülg 10 on samamoodi need julgeolekuriskid välja toodud. Helle-Moonika Helme, palun, protseduuriline!

Jaa, ma kuulan ka seda arutelu siin. Tõepoolest, valitsusest on tulnud meile eelnõu koos seletuskirjaga. Aga nüüd me oleme olukorras, kus … See saal ongi tegelikult see koht, kus me kaevume asjadesse sisse, küsime küsimusi, saame vastuseid või siis ei saa. Vastustes on ka viidatud, eks ole, sellelesamale seletuskirjale, kus on omakorda viited mingisugusele ohuhinnangule. Aga kui nüüd selgub, et me arutame midagi, mis peab olema lihtsalt usuküsimus – me nagu usume seda, et kui valitsusest on tulnud eelnõu, kus on seletuskirjas mingi viide, siis me peame seda siin praegu heauskselt menetlema, et kõik on nagu korras. Aga samas, kui praegu on tõusetunud küsimus, kus on see ohuhinnang, millega meil tegelikult Riigikogu liikmetena on õigus tutvuda, siis selgub, et majas seda ei ole. Ja siin on ka juttu olnud, et kuna komisjonist on see siia tulnud, siis minul on küsimus, et kui komisjon ei ole teinud oma tööd korrektselt – nagu nüüd on selgunud, eks ju –, siis mismoodi me saame ikkagi selle menetlemisega edasi minna. Tegelikult peaks komisjoni esindajad tegema praegu koosoleku, täpselt nii, nagu seda on ka varem tehtud – kui suures saalis selgub mingisuguseid asjaolusid, mida ei ole enne kuuldud, mida ei ole enne nähtud, siis komisjon kutsub kokku koosoleku ja võtab selle eelnõu suures saalis tagasi. Kas me võiksime praegu taotleda, et komisjon seda teeks? Me võtaksime vaheaja ja komisjon võtab selle tagasi ja siis me saame vahepeal tutvuda ja saame tulla uuesti esimesel lugemisel menetlema. Ma ei ole nõus sellega, et me heauskselt siin praegu menetleme lihtsalt selle eelnõu ja seletuskirja alusel seda asja.

Aitäh! Esimene lugemine tulebki dokumendid valitsusest ja komisjoni töö on see, et nad peavad üle vaatama, kas on korrektne. Nüüd, kahe lugemise vahel saab teha muudatusi ja siis tuuaksegi välja erimeelsused ja võimalikud parandused eelnõusse. Selle kvaliteedi eest jääb vastutus ikkagi valitsusele ja komisjonile. Kui muudetud dokumenti komisjoni poolt ei ole teinud, siis nii ta praegu on esimesel lugemisel. Züleyxa Izmailova, protseduuriline küsimus, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Mina olen siin saalis üks väiksema kogemusega rahvasaadik ja minust palju kogenumad on täna siin välja toonud ja tegelikult ka istungi juhataja puldist on kõlanud need laused, et see eelnõu ei ole ikkagi täitnud neid kriteeriume, mida peab täitma eelnõu, mida peab läbima eelnõu selleks, et siia saali jõuda. Täna, ajal, kus tegelikult rahva usaldus poliitikute, valitsuse ja Riigikogu vastu on väga õhukeseks kulunud, äkki oleks siiski õige ja õiglane teha asju korrektselt. Mida meil sellega kaotada on, kui me võtame korraks sammu tagasi ja teeme asjad korda ja tuleme selle juurde tagasi?

Istungi juhataja saab ainult võtta protseduurilisi küsimusi ja kuulata teie ettepanekud ära, kas eelnõu tagasi võtta või mitte. Seda siis on Vabariigi Valitsus või juhtivkomisjon, praegu peale esimese lugemise lõpetamist saavad teha muudatuse komisjonis kahe lugemise vahel. Evelin Poolamets, protseduuriline, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Praegu me oleme küll väga halvas olukorras. Me peame võtma vastutuse selle otsuse eest, mitte valitsus ei võta seda vastutust. Samas on meil väga oluline dokument puudu, see on selgunud siin arutelu käigus. Ja samas tekib veel küsimusi, et äkki on veel mõni dokument puudu, mille olemasolust me ei pruugi veel teada. Kas ikkagi saaks võtta tõesti selle sammu tagasi, katkestada esimene lugemine ja välja selgitada, kas kõik vajalikud dokumendid on selle eelnõu juures olemas?

Eelnõu esimeseks lugemiseks olevad dokumendid on siin olemas. See on eelnõu ja seletuskiri. See protseduurika on täidetud. Nüüd lisadokumentidena, mis siit võib välja tulla, seda peab menetlema komisjon, kes ütleb, kas ta tahab sinna juurde midagi või ei taha. Aga läheme esimese lugemisega edasi ja küsimused ministrile. Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh! No vot, tõepoolest, arutame siin olematu toetusega valitsuse eelnõu. Seda nagu surutakse ja surutakse edasi, ükskõik mis. Minu esimesele küsimusele minister vastas, et kõik minu küsimuses on vale. Nüüd ma tulen selle juurde tagasi. Rootsi parlamendis vangide siia toomise lepingu ratifitseerimisele toetust pole. On nii? On. Ja pole ka teada, kas tuleb, sest Rootsi parlament peab selleks oma põhiseadust muutma. On nii? On küll. Mis selles valet oli? Järelikult, te ajate siin lihtsalt seda mingit mõttetut müügijuttu. Ma küsin uuesti. Kas te tõite selle eelnõu siia, et saada vanglate väljarentimisele blankovekslit, et isegi kui Rootsi parlament mitte kunagi seda ratifitseeri, siis meie parlamendist on see eelnõu läbi käinud ja siis saab selle seaduse alusel hakata pärast tooma Eestisse vange teistest riikidest? Sellisel juhul te valetate ise ja valetate avalikkusele ja ajate lihtsalt müügijuttu siin.

Teie aeg!

Või kui te seda ei tee, siis miks me seda eelnõu siin üldse arutame?

Aitäh!

Ma alustan kõigepealt eelnevat arutelu peale repliigiga ja kõnelen siin kui kolmes Riigikogu koosseisus olnud Riigikogu liige. See on ikkagi häbitu, kui te oma täielikku laiskust ja suutmatust tööd teha ajate nagu kellegi teise kaela. (Protesteeriv hääl saalis.) Eelnõu seletuskirjas on väga selgelt kirjas – alates leheküljelt 2, mida ka istungi juhataja on mitu korda viidanud –, et eelnõu tugineb kaitsepolitsei (kapo) ning Siseministeeriumi (SIM) koostöös valminud julgeolekuriskide ja maandamismeetmete uuringule. Alates lehekülg 10 on sellest uuringust antud kokkuvõte. Teil on olnud kõik võimalused selle uuringuga täiendavalt tutvuda. Seda ütlen ma nüüd kui kolmes koosseisus olnud Riigikogu liige, kes ma ise olen mitu korda välja küsinud vajalikke dokumente, kui mul on selle vastu huvi olnud. See eelnõu seletuskiri tutvustab neid riske ja nende maandamise meetmeid, mida kapo uuringus on välja toodud, väga põhjalikult. Kui kellelgi on olnud vähegi huvi selle kohta veel rohkem teada saada, siis kõik võimalused on selleks olnud. Me oleme neid ka täiendavalt juurde pakkunud. 25. märtsil juba käisime me õiguskomisjonis tutvustamas nii seda eelnõu. Selleks hetkeks oli see kapo analüüs ju valmis ning neid riske ja maandamismeetmeid me Riigikogu õiguskomisjonis tutvustasime. Vähemalt alates sellest on Riigikogu õiguskomisjon, sealhulgas ka EKRE esindaja selles komisjonis, olnud täies ulatuses teadlik nii sellest uuringust kui ka sellest, kuidas need meetmed on. Veel kord, eelnõu seletuskiri kajastab seda põhjalikult. 9. juunil oli avalik pressikonverents Siseministeeriumis. Jah, avalikke pressikonverentse ei pea Riigikogu liikmed jälgima, ent õiguskomisjon on sellest täies ulatuses teadlik olnud, seda kajastab pikalt ja põhjalikult ka eelnõu seletuskiri. Ärge palun jätke Eesti rahvale muljet, et siin on inimesed, kes ei oska nagu üldse lugeda! Nüüd jätkan ministrina küsimusele vastates. Ei vasta tõele see, et Rootsis ei ole olemas toetust selle eelnõu läbiminemiseks Riksdagis. 18. septembril külastas Rootsi Riksdagi opositsioon Tartu vanglat ja pärast seda külastust teatas nii opositsioonis olev Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Erakond kui ka Keskerakond, et mõlemad erakonnad toetavad selle lepingu ratifitseerimist Rootsi Riksdagis. Järelikult on meedias teatatud Rootsi erakondade ametlike esindajate poolt toetus sellele eelnõule olemas. Nii et me tuleme siia ikkagi selle teadmisega, mida Rootsi opositsioonierakonnad on Rootsi meedias kinnitanud, et nad seda lepingut toetavad. Seega on vajalik toetus Rootsi parlamendis sellele eelnõule olemas. Ei vasta tõele, et seda toetust ei ole. Tõele vastab, et see toetus on.

Jaak Valge, palun!

Suur aitäh! Proua minister! Ma ei ole nõus nende kolleegidega, kes väitsid, et teie esinemine oli filigraanne müügikõne. Ma nimelt arvan, et see on olnud robustne müügikõne. Te korrutasite pidevalt väiteid, mis on ümber lükatud. Ja ma märgin ainult ühte, et see on jutt ligi 300 heast töökohast. Majandusteadlased on näidanud, et me ei vaja selle valdkonna töökohti juurde, meil on neid üle, sest politseinikke ja sõjaväelasi on siin ligi 1000 inimesi jagu puudu. Teiseks peaks meie eesmärk siis olema madala lisandväärtusega töökohtade asendamine kõrgema lisandväärtusega töökohtadega. Noorte tööpuudus ei puutu siin üldse teemasse, ka noortel on vaja just tarku töökohti. Kui teie olete majandusteadlastega nõus, et me vajame ikkagi tarku töökohti, siis miks te tegutsete siin teises suunas?

Aitäh! See on hea ja asjakohane küsimus, millele mul on tegelikult ikkagi loodetavasti ka teie vaates võimalik asjakoheselt vastata. Me oleme siin mitu korda tutvustanud seda, kuidas meie vanglateenistus on maailma tippklassis ja kuidas me teeme seal digiarendusi, mida kusagil mujal maailmas ei tehta, ja kuidas me nendega ka jätkame. Ehk kindlasti hõlmab see vanglateenistuse arendus ka majandusteadlaste silmas peetud töid ja arendusi IT-valdkonnas. Ka senised arendused on olnud tegelikult maailma tippklass ja me sellega jätkame. Teiseks, ega nendel inimestel, kellel täna tööd ei ole, ka nendel noortel, kellel täna tööd ei ole, pole võimalik väga suure tõenäosusega otse siseneda tööturule, hakates tegema kohe tehisaruarendusi või muid väga spetsiifilisi süvateadmisi nõudvaid asju. Me pakume inimestele haridust Rootsi maksumaksja raha eest, nii et nad saavad edasi liikuda. Rõhutan siinkohal veel üle, et haridus sisaldab ka inglise keele õpet. Täiesti üldarusaadavalt, kui me räägime kõrge lisandväärtusega töökohtadest, siis nendel töökohtadel töötavatel inimestel on võõrkeelte oskus siiski vajalik. Me koolitame nüüd inimesi, kellel võõrkeeleoskust üldse ei ole, ja kõigepealt õpetame neile Rootsi maksumaksjate raha eest ka inglise keele selgeks. Sealt on neil ilmselgelt palju lihtsamini võimalik edasi liikuda kõrgema lisandväärtusega töökohtadeni, kui neil ilma selleta oleks võimalik. Nii et õppimise ajal, ma rõhutan, me säilitame ka vanglateenistuses palga. Ehk ka nendel praegustel vanglateenistujatel, kes soovivad inglise keelt õppida või ennast täiendada, palk säilitatakse ja ka nende kvalifikatsioon tõuseb oluliselt. Nii et ma usun, et siin me oleme kõik ühel meelel, et tarkade töökohtade loomiseks on see leping igati kasulik.

Helle-Moonika Helme, protseduuriline küsimus.

Mul on üks protseduuriline küsimus. Ma kuulsin lihtsalt, et minister ütles, et Eesti Vabariigi valitsusel on olemas kokkulepe Rootsi opositsiooniga …

Ei, ma ei öelnud seda.

… parlamendis. Seetõttu me oleme siin praegu saalis ja arutame seda kahe riigi vahelist väga põhimõttelist teemat ja hakkame seda siin ratifitseerima. Kas ma olen õigesti aru saanud, et kui Eesti parlamendi opositsioon kohtuks ka mingi teise riigi …, läheks kusagile teise riiki ja lepiks midagi kokku, siis see teise riigi valitsus saaks minna mingi asjaga parlamenti ja öelda, et kahe riigi vahelised kokkulepped on olemas, sest teise riigi opositsioon seda asja toetab?

Ei, selliselt ta vist ei väljendanud. Stenogrammi huvides on seal kirjas, et Rootsi opositsioon käis Eestis. (Hääl saalist.) Jah! Ja Rootsi ajalehed tsiteerisid neid opositsionääre, mida nemad Eestis nägid. Kuidas seda tõlgendada, kas kokkuleppena, seda ma ei oska öelda, aga saate stenogrammist järele vaadata. Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Eesti filmiklassikas on filmis "Nukitsamees" sihuke huvitav tsitaat, kus peanõid ütleb, et üks on laisk ja teine on loll. Natuke aega tagasi saime teie käest epistli selle kohta, et Riigikogu liikmed on laisad, et ei viitsi lugeda. Üritame siis selgitada välja, kes see loll on. Küsisin teie käest seda, miks te valetate, kuna Eesti ei kanna mingeid kulusid. Sellesama lepingu artikli 50 punkt ütleb konkreetselt, et Eesti katab kulud, mis on seotud vangla vajaliku kohandamise, ettevalmistamise ja varustamisega. Hakkasite mulle igasugust muinasjuttu rääkima, et jah, vangla on natukene remonti vajav ja pärast saame selle raha tuluna tagasi, aga me ei muuda olukorda, et see on kulu. Minu küsimus on, kui suur summa läheb vajaliku vangla kohandamise peale, kui suur summa läheb selle varustamisega. Palun nimetage need numbrid, ärge rääkige mulle mingisugust Nukitsamehe juttu siin!

Aitäh! Protseduurilise küsimuse kohta siiski see repliik, et tõepoolest ma selgitasin, et Rootsi kaks opositsioonierakonda on Rootsi meedias oma ametlike esindajate poolt kinnitanud, et nad seda lepingut toetavad. Üheks Rootsi opositsioonierakonnaks on Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei – selle ma leidsin üles, nad on seda kinnitanud Rootsi meedias 25. septembril. Ja teine erakond, Rootsi Keskpartei, kes samasuguse avalduse tegi – seda kuupäeva ma nii kiiresti siit ei leidnud. Mis puudutab kulude katmist Tartu vanglas, siis see on lihtsustatult öeldes niimoodi, et raha tuleb meile Rootsist sisse ja selle raha eest me katame kõik kulud. Ehk raha tuleb sisse ja meie katame selle raha eest kulud. Selles mõttes on igati õige see, et meie katame kulud, ja samal ajal on õige ka see, et raha tuleb Rootsist sisse. Nüüd, õige on ka see, nii nagu lepingus kirjas, et raha tuleb ettemaksuna, ehk juba enne esimeste kinnipeetavate saabumist tuleb ka esimene makse Rootsi riigilt. Me oleme arvestanud, et need vangla remondikulud, mis tulenevad sellest, et see hoone on tühjana seisnud, on umbes 1,6 miljonit eurot ja need mahutuvad väga kenasti kogu selle eelarve sisse, mida Rootsi kogu selle vanglarendi eest Eestile maksab. Ehk see ei ole kulu, mida kataks Eesti maksumaksja. Pean oluliseks siin veel üle rõhutada seda, et remonti tuleb aeg-ajalt teha majades. Seda teate te igaüks oma kodust ju ka, et aeg-ajalt tuleb remonti teha. Tartu vangla on pikka aega tegutsenud ja see 1,6 miljonit remondiraha tuleks meil katta ka siis, kui meil ühtegi väliskinnipeetavat ei tuleks. Sellisel juhul tuleks see summa katta lihtsalt Eesti maksumaksja taskust. Nii et see kulu tuleks niikuinii Eesti Vabariigil teha, et hoonet hoida kasutatavas seisukorras. Sellest tulenevalt ei ole tegemist kuidagi mingi kahjuliku asjaga, vaid vastupidi, tegemist on Eestile väga kasuliku lahendusega, kus selle kulu, mis niikuinii tuleks teha, katab ikkagi Rootsi maksumaksja.

Kalle Grünthal, protseduuriline küsimus.

Aitäh! Mul on selline küsimus. Kas te olete veendunud, et puldis esinev Liisa-Ly Pakosta on ikka täie tervise juures, kui ta räägib, et Eesti ei kanna mingeid kulusid? Küsimus on selles, kas ta oskab lugeda – tal peaks olema juristiharidus. Lepingu artikkel 50 punkt 1 ütleb, et Eesti katab kulud. Ja ta ei vastanud ka mu küsimusele, milline number seondub vangla varustamisega. Ma paluksin, et ta vastaks ka selle numbri mulle ära.

Aitäh! Protseduuriliselt me loeme kõik ühtemoodi seda seletuskirja ja minu arust üks selline number nagu 1,6 miljonit käis siit läbi. Täpsustavalt teise küsimusena saab minister järgmise küsimuse kontekstis vastata. Rene Kokk, palun!

Tänan, hea juhataja! Hea minister! See oli päris huvitav, kuidas te vahepeal astusite kuidagi ministri rollist kõrvale, olite keegi teine. Ma ei tea, kes te olite, eraisik, naine, erakonna liige, kes te olite, siis astusite tagasi ministri rolli ja hurjutasite siin Riigikogu liikmeid. Te oleksite võinud lõpuni lahti rääkida. Siin on väga suur vahe, kas sa kuulud koalitsiooni või opositsiooni, kas minister käib fraktsioonis rääkimas sulle seda infot, kui palju ta räägib, kui palju infot kinni hoitakse. Te siin rääkisite oma kolmest koosseisust ja oma tööst. Te jätsite palju asju rääkimata ka muidugi jälle, aga see on teil tavapärane käitumine. Aga mind ikkagi huvitab see, et teadupärast needsamad inimesed – 400 inimest küll kokku, aga 150–200 inimest, kes tuleb võtta tööle sinna vangla juurde – on tegelikult samad inimesed, keda vajab Kaitsevägi. Seesama inimese profiil on sarnane, keda vajab Kaitsevägi, keda vajab PPA oma politsei ridadesse, näiteks Maksu- ja Tolliamet vajaks oma ametnike ridadesse või ka pääste. Kas te olete arutanud nende valdkondadega seda, kui palju inimesi te veel ära korjate, kus niikuinii on juba alamehitatus?

Aitäh! Ma kõigepealt tõesti alustan vastamist selles osas, et kui palju on lisaks sellele 1,6 miljonile, mis läheb remondiks, planeeritud sisseseadele. Sisseseade kulu on umbes 1 miljon eurot ja see on valdavalt digilahendustele. Neid digilahendusi ma olen siin korduvalt puldis tutvustanud. Need digilahendused teenivad tervet Eesti õigussüsteemi, sealhulgas kohut, prokuratuuri ja politseid. Jällegi, tegelikult väga kasulik ja mõistlik asi, kus me saame Rootsi maksumaksja raha eest digilahendused, mis aitavad meil lahendada laiemalt õigusvaldkonnas olevaid küsimusi, sealhulgas näiteks tõlkeküsimusi. Kuna voodid ja kõik muud asjad on ju olemas Tartu vanglas, siis väga väike osa sellest läheb tõesti näiteks uue voodipesu ostmisele, aga see on juba täiesti marginaalne kulu. Tuletan teile igaks juhuks meelde, et Eesti maksumaksja maksab Eesti vanglasüsteemi ülalpidamise eest 74 miljonit eurot. See on see kulu, mis täna Eesti maksumaksja omast taskust maksab Eesti vanglasüsteemi ülalpidamiseks. Lisaks nendele digilahendustele tuleb neid digitahvleid juurde osta, ka see on selle 1 miljoni sees. Nüüd, hea küsija juurde. Te küsisite tööjõu kohta, need samad inimesed, keda vajab Eesti siseturvalisus. Jaa, ma olen teiega täiesti nõus. See ongi väga hea, et me saame täiendavalt juurde koolitada Rootsi maksumaksja raha eest inimesi Eesti siseturvalisusesse. Õige on see, et nii nagu me oleme siiamaani näinud, vanglateenistusest liigutakse edasi Kaitseväkke ja politseisse. See on küllalt tavapärane liikumisviis, vanglateenistusse sisenemise lävend ületatakse, vanglateenistuses mõnda aega töötatakse ja sealt liigutakse edasi politseisse või ka Kaitseväkke. Antud juhul me koolitame täiendavalt inimesi juurde ja teeme seda koolitust teise riigi maksumaksjate raha eest, mis on Eestile äärmiselt kasulik. Ja me sealhulgas loodetavasti lahendame väga palju ka meie rekordkõrgeks tõusnud noorte töötuse küsimust. On äärmiselt oluline pakkuda võimalust, mis ühtlasi pakub ka rahvusvahelist karjääri, ja nii nagu me eelnevas vastuses tuvastasime, on ühtlasi tänu inglise keele õppele ka hea hüppelaud targemate töökohtade suunas. Nii et see on täiesti hea, kasulik ja normaalne. Meie siseturvalisus vajab rohkem inimesi, meie Kaitsevägi vajab rohkem inimesi ja me saame lahendada ka niimoodi noorte töötuse küsimusi. Kindlasti ei ole noorte töötuse küsimuse lahendus see, et me haridust ei anna ja töökohti juurde ei loo. Vastupidi, me anname haridust ja loome töökohti juurde.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! On kokku lepitud, et organiseeritud kuritegevuses osalenud jõukude liikmeid siia Tartu vanglasse Rootsist ei tooda. See saab tõenäoliselt lähtuda, see teadmine, kas süüdistuse koosseisust või kohtuotsusest. Aga me teame, et kurjategijate puhul osa süüdistusest jääbki otsusest välja, on tõestamatu. See ei tähenda, et tegelikult need inimesed kindlasti keegi ei ole seotud, et on, nagu te ütlesite, suured üksildased ja et keegi neist ei ole seotud mingite jõukudega. Meie politsei ja kaitsepolitsei peaks tegema ka taustakontrolli. Kas meie politseil ja kaitsepolitseil on õigus teha nii süvitsi taustakontrolli, et täiendada Rootsi kohtute otsuseid ja öelda, et need inimesed on siiski organiseeritud kuritegevusega seotud, meie andmetel, mitte teie andmetel?

Aitäh! See on väga hea ja väga oluline küsimus. Lubage mul natukene selgitada just seda, mida sellesama riski maandamiseks on koostöös meie Kaitsepolitseiametiga plaanitud. See on õige, et kohus mõistab inimese süüdi üksnes tõendatud süütegude osas. Aga nii nagu Eestis tegutseb Kaitsepolitseiamet laiemalt inimeste tausta uurimisega, niisamuti tegeleb ka vastav organisatsioon Rootsis laiemalt inimeste taustade uurimisega. Oleme kohtunud Rootsi vastavate esindajatega koos siis meie kaitsepolitsei esindajatega ja siin on meil kahel riigil tegelikult huvi väga ühesuunaline ja väga ühesugune ja sellest on ka, ma usun, üsna lihtsasti võimalik aru saada. Kuritegevuse vähendamiseks – ja see on ka Eestis ju tõendatud saanud, et see on väga tõhus –, kuritegevuse vähendamiseks on äärmiselt oluline kuritegelike jõukude mahasaamine, kuritegelike jõukude lõhkumine, kuritegelike jõukude vastu riigipoolne tegevus. Organiseeritud kuritegevus on üks kõige ohtlikumaid kuritegevuse liike. Ja absoluutselt kõik riigid, aga eriti sellised arenenud ja turvalisusest väga hoolivad riigid nagu Rootsi ja Eesti on sellest väga-väga huvitatud. Ehk loomulikult, kui on keegi saanud süüdistuse ja seal taustal on jäänud näiteks midagi tõendamata, aga kahtlus on üleval olnud, siis loomulikult seda inimest jälgitakse, jälgitakse nii Eestis kui jälgitakse ka Rootsis täiendavalt edasi, et vaadata, kas tema kontaktides on midagi, mis võiks viidata siiski organiseeritud kuritegevusele. Huvi on ju kätte saada see võrgustik, juhul kui selle kohta on kas või mingeidki viiteid, et see võiks olemas olla. Kuna see huvi see võrgustik kätte saada on täiesti ilmselgelt olemas, siis puudub Rootsi poolelt ka igasugune huvi meile selliseid inimesi saata, kelle suhtes see kahtlustus võiks vähegi üleval olla, sest nende huvi on see, et saada kätte ka see ülejäänud võrgustik ehk jälgida siis seda kinnipeetavat seal Rootsis kohapeal, jälgida tema võimalikku suhtlust seal Rootsis kohapeal ja leida siis juurde mingisuguseid tõendeid või mingit infot võimaliku kuritegeliku organisatsiooni olemasolu kohta. Nii et Rootsi mitte mingil juhul ei võta riski, et ta saadaks Eestisse mingeid gängiliikmeid, kes pole nende vahetu ja otsese kontrolli all, kuna see ilmselgelt seaks ju ohtu ka Rootsi julgeolekut. Nii et taustakontroll on äärmiselt oluline Rootsi enda vaates ja see on äärmiselt oluline meie vaates. Tõepoolest, kui juhtub niimoodi, et meie siin näeme, et siin võiks olla mingeid kahtlusi, kui meie kaitsepolitsei leiab ka näiteks juba siis, kui inimene on Eestisse toodud, aga ta leiab ikkagi mingeid andmeid selle kohta, et seal võiks olla tegemist mingi kuritegeliku organisatsiooniga, siis me saadame selle inimese tagasi. See on täiesti selge, et inimene ei pea olema süüdi mõistetud organiseeritud kuritegevuses, aga kui ta on olnud gängi liige, kui selle kohta on mingisugust infot, siis Rootsi neid inimesi meile ei saada, meie neid inimesi vastu ei võta. Kui hiljem selgub, et seal on ikkagi mingi kahtlus üleval, siis me saadame selle inimese tagasi. Leping näeb ka eraldi ette selle välistuse, et kui mõni kinnipeetav on Rootsis selle erijärelevalve all ehk otsitakse tema võimalikke seoseid gängikuritegevusega, siis sellist kinnipeetavat Rootsi ei saada ja meie vastu ei võta. Rootsi isegi ei taotle meilt sellisel juhul seda ülesaatmist.

Rain Epler, palun!

Oo, jaa. Aitäh! Vot see oli nüüd huvitav lugu. Enne te ütlesite, proua Pakosta, et me võtame üksnes selliseid kinnipeetavaid, kes ei ole radikaliseerunud ja kes ei ole seotud grupiviisilise kuritegevusega, gängidega ja nii edasi. Nüüd kolleeg Lukas tegi teie jutu põhjal tegi kohe järelduse, et on kokku lepitud, et grupiviisilise kuritegevuse ja gängide liikmeid ei võeta. Te ise enne defineerisite enne, et see, et on kokku lepitud, tähendabki, et on leping. Lepingus öeldakse, et ei võeta noori ja naisi ja raskelt haigeid, ja siis öeldakse, et ei võeta neid, kes on terrorikuriteoga, riigivastase kuriteo või välisriikide kodakondsuseta isikud või mittekodanikud, keda juba plaanitakse Rootsis välja saata. Nii et ainukesed punktid on artikkel 20 lõige 1 punkt h), kus öeldakse, et Eesti võib muul põhjusel ka, ja siis ka artikkel 20 lõige 2 punkt e), et Rootsi võib muul põhjusel ka mitte saata. Aga motivatsioonid on ju sellised, et Rootsi tahab 300 kohta täis hoida, sest muidu maksab tühja. Ja Eesti ametnikke me teame, hiljaaegu siin oli eelnõu, et teeme superandmebaasi, sest me saame Euroopa Liidust raha. Küll on ka Eesti ametnikel motivatsiooni ikka 8500 eest iga ületava eest saada. Nii et lepingus ei ole kirjas, et organiseeritud …

Teie aeg!

… kuritegevusega seotud isikuid ei saadeta, niimoodi kohe konkreetselt. On need lisaklauslid, kus me võime mitte saata, aga teie räägite, nagu oleks lepingus.

Üks hetk, ma kohe kontrollin üle. Suur tänu selle küsimuse eest! Lepingus on artikkel 22, mis räägib karistuse Eestis täideviimise lõpetamisest. Siin on lõikes 2 tõesti välja toodud, et kui Rootsi pool leiab, et on mingeid asjaolusid, miks Rootsi tunneks selle kinnipeetava vastu ise varem huvi, siis tema saab seda otsustada. Näiteks, kui Rootsi pool leiab, et nad on leidnud mingi seose organiseeritud kuritegevusega, siis lõikes 3 on toodud see õigus ka Eesti poolele. Ehk siis meil ei ole mingit alust arvata … Veel kord, ma kordan üle: see on mõlema riigi huvi, et organiseeritud kuritegevust siin ei oleks. Siin on väga konkreetne punkt, mis jätab täiesti lahtiseks, seal võib esineda veel ka muid. Artikkel 22 toob need alused, et mis tahes põhjusel võib Eestist tagasi saata, mis tahes põhjusel võib Rootsi tagasi kutsuda. Lihtsalt, kui te mõtlete nüüd mahu peale, siis Rootsis on tänaseks 11 000 kinnipeetavat, 11 000 vangi. Nad peavad saatma meile – või no mitte ei pea saatma, aga neil oleks mõistlik meile saata, ütleme niimoodi – 300. 11 000 vangi ja nüüd sellest 11 000 vangist nad ilmselgelt ju valivad sellised, kellel üldse organiseeritud kuritegevuse seost ei ole. Sest veel kord rõhutan: Rootsi huvi on saada ise kätte see organiseeritud kuritegevuse võrgustik. Kui 11 000 vangist tuleb leida 300, siis on ikkagi päris lihtne seda valikut teha. Ja nüüd, vaatame lepingust veel juurde. Te küsisite, vaatame artiklit ... Üks hetk. (Lehitseb pabereid.) Jah. Aga kui te vaatate ka sedasama artiklit 20, millele te muu hulgas õigesti viitate, siis siin on ikkagi see, et on muul viisil Rootsi vanglateenistuse hinnangul suur julgeolekurisk. Sinna alla käib ikkagi ka gängikuritegevus üldarusaadavalt ka. See on nendeks olukordadeks, kui ilmneb hiljem, et ta on gängi liige. Ma ütlen veel kord, et kõik kinnipeetavad, kes Eestisse tulevad, läbivad eelnevalt Eesti kaitsepolitsei taustakontrolli. Sellel hetkel on meil juba võimalik öelda, et oot, meile tundub, et seal on mingi gängikuritegevuse seos, me ei võta seda inimest. Need punktid lepingus või kokkuleppes, kuidas soovite, on toodud selleks, kui ilmneb hiljem, et ikkagi mingisugune seos on. Nii et siit me näeme seda, et see on võib-olla laiemaltki reguleeritud, kui te oleksite soovinud.

Rain Epler, juhatajale protseduuriline küsimus.

Mul on kaks protseduurilist küsimust. Üks on see, et ma mäletan, see oli vist 2023. või 2024. aastal, kui sai tehtud muudatusettepanekuid ühe välislepinguga seotud eelnõu kohta. Muudatusettepanekud puudutasid välislepingut ennast ja siis me saime teada, et muudatusettepanekuid lepingusse ei saa Riigikogu liikmeid teha, et me saame teha eelnõusse, millega see leping on ratifitseeritud. Ma küsin selle üle, kas see ongi selline üldine printsiip ja kehtib ka siin. Mul on teine protseduuriline küsimus täitsa eraldi teemal või ettepanek juhatusele, et arutada. Võib-olla ka selline, kuidas ma ütlen, keeleredaktor või -kontroller võiks meil istungitel olla, kes pärast selgitaks mõnda asja näiteks läbirääkimistel osalejatele. Minu isiklikul hinnangul on niimoodi, et kui minister ütleb, et on kokku lepitud, et organiseeritud kuritegevusega seotud isikuid ei tooda, ja ta ise enne defineeris, et kui ta ütleb, et on kokku lepitud, siis ongi see leping, tähendab sedasama, siis lepingus seda niimoodi kirjas ei ole. Ja siis minister ütleb, et see, et igasugustel muudel põhjustel võivad ametnikud otsustada, et nad ei saada või nad ei võta, katab kõike, aga ta siiski võib jätta augu sisse, et mõni organiseeritud kuritegevusega seotud isik tuleb. Noh, võib-olla siis vahepeal läbirääkimiste käigus see keelekorrektor tõstaks käe – täiendame ametnike hulka, eks ole – ja siis ta ütleb, et vabandage, kui nüüd kuulata, mida te eesti keeles rääkisite, siis see tegelikult päris õige ei ole. Ma ei tea, kas juhatusel on selline võimalus, et täiendada seda ametkonda, kes meid toetab siin oma töös. Nii et kaks küsimust.

No stenogrammi huvides seda täpsustavat asja, ma arvan, on lisakulu. Ja lepingu muudatusega, kuna see on alla kirjutatud, siis seda teksti meie muuta ei saa, meie saame anda oma nõusoleku või mitte nõusoleku sellele eelnõule, kas siis kinnitada see täideviimise kokkulepe või mitte. Ester Karuse, palun, küsimus ministrile.

Aitäh! Ma olen varasemalt väljendanud sellesama eelnõu puhul muret just kvalifitseeritud tööjõu osas, arvestades ja teades, et siseturvalisuse valdkonnas on juba praegu ligi 200 täitmata ametikohta. Viimati saigi siin saalis selle teema kohta küsitud ja sellest räägitud juunikuus. Nüüd on piisavalt aega möödas, et küsida, mis on selle ajaga muutunud. Kas teil praegu on olemas konkreetne prognoos või ette näidata näiteks mingid konkreetsed arvud, millised ametikohad täidetakse, kelle arvelt ja millise palgapaketiga? Suure tõenäosusega täidetakse need töökohad just olemasolevate politseinike, päästjate või kiirabitöötajate arvelt, kes juba täna teevad ületunde ja käivad mitmel tööl. Kuidas te tagate selle, et see konkreetne mure ära hoida?

Aitäh! Kui te lubate, siis ma kõigepealt vastan eelmisele küsijale. Leheküljel 10 seletuskirjas on välja toodud selgesti, et kinnipeetava profiili on mõlemal riigil õigus kitsendada. See artikkel, et välisvang on võimalik tagasi saata, kui seal mingisuguseid täiendavaid riske ilmneb, on antud võimalikult laialt. Nii et ka see punkt 2 artiklis 20, kus on öeldud, et Rootsi vanglateenistusel on väga laiad alused üldse mitte inimest meile saatagi, on olnud tegelikult Rootsi poole soov, et oma 11 000 vangi hulgast valida välja just nimelt need, kellel ei ole mingeid seoseid organiseeritud kuritegevusega, kuna neil on huvi see organiseeritud kuritegevuse küsimus ise ära lahendada. Ma tulen nüüd personaliküsimuse juurde. Väga hea ja õige küsimus, seda me oleme siin täna juba mitu korda puudutanud. Kordan üle, et kõigepealt on meil ikkagi vaja ratifitseeritud lepingut, enne me kulutusi tegema ei hakka. Kui leping on ratifitseeritud ehk leping on leidnud toetuse mõlema riigi rahvaesindajate poolt, siis sellisel juhul käivituvad tegevused. Me ei võta ette kulusid enne, kui meil on kindlus ka nende kulude katmise ehk tulude osas. See on ju täiesti selge. Meil on Tartu vanglas ka praegu mõned vabad töökohad, aga üldiselt ei ole olnud probleemi nende kohtade täitmisega, vaatamata sellele, mis ümberringi toimub. Rõhutan üle, et meil on ikkagi siseturvalisusesse kokkuvõttes vaja rohkem inimesi. Ei ole niimoodi, et meil on inimesi vaja ainult politseisse. Meil on inimesi vaja politseisse ja meil on inimesi vaja ka vanglateenistusse. Ja meil on vaja rohkem siseturvalisusega tegelevaid inimesi. Me pakume nullist alates koolitust pärast lepingu ratifitseerimist Sisekaitseakadeemias, kes on selle jaoks eraldi ette valmistamas koolituspaketti, et kuidas inimesed saavad koolituda ja selle valiku teha. Lisaks ma rõhutan üle, et me oleme just vastselt koondanud 100 inimest Tartu vanglast. Ka need inimesed otsivad uut tööd, osa nendest kindlasti saaks pärast koondamist oma töökohale tagasi tulla. Ja rõhutan üle ka selle, et ega see ei ole niimoodi, et kohe asuvad kõik 250 inimest tööle, vaid ikkagi see värbamine toimuks järk-järgult. Arvestades sellega, et kui leping ratifitseeritakse, siis juba olemasoleva koosseisuga me saame Tartu vanglas kuni 2026. aasta lõpuni kenasti hakkama ja selle aja sees jõuab ka ilusti juurde koolitada, et esimeste uute ametnike tööleasumine oleks alates 2027. aasta algusest alles.

Ando Kiviberg, palun!

Suur tänu, härra istungi juhataja! Lugupeetud minister! Jälgides seda debatti, mis kohati päris raevukaks kisub, jääb mulle mulje, et Eesti riik on mingit väga suurt rumalust sooritamas või vähemalt käitumas väga läbimõtlematult. Kas te äkki oleksite nii kena ja valgustaksite lugupeetud kolleege, millised võimalikud alternatiivid võiksid Eesti riigil olla meie tühjenevate vanglate probleemi lahendamisel? Ma juhin tähelepanu, et seda probleemi on püütud lahendada mitme valitsuse ajal. Nagu te ise oma kõnes viitasite, selle teema tõstatas esimest korda Isamaasse kuuluv justiitsminister juba 2023. või 2022. aastal, enam täpselt ei mäletagi. Ühesõnaga, mis need muud, alternatiivsed lahendused võiksid olla?

Jah, tõesti, tõsi on see, et esimest korda langes kinnipeetavate arv Eestis alla 2000 aastal 2023 ja eelmisel aastal koondati Tartu Vanglas üle 100 ametikoha ja suleti terve E-hoone. See on olnud ka põhjus, miks valitsus vaagis kolme võimalikku stsenaariumit või alternatiivi, kuidas selle küsimusega edasi minna. Üks variant oli see, et Eesti maksumaksja maksab edasi tühjade hoonete ülalpidamise eest. Selleks, et need ei amortiseeruks, tuleb neid ju ka kütta ja tuulutada. Seal peab olema mingi personal, kes selle kõigega tegeleb. Me siiamaani maksame Tartu Vangla puhul ka iga-aastast kinnisvarakomponendi kulu. Teine variant oleks olnud see, et Tartu Vangla üldse lammutada. Ja kolmas variant oleks olnud see, et võttes eeskuju teistest riikidest, vanglahoone välja rentida. Vaatasime ka rahvusvahelist praktikat riikides, kus vanglahooned on suletud või kus need on lammutatud. See on olnud ebamõistlik otsus. Esiteks on vangla ehitamine äärmiselt kallis. Ma tuletan teile meelde, et ajal, kui Tartu Vanglat ehitati – siin on mitu inimest seda juba nimetanud –, oli ka suur ühiskondlik diskussioon. Ühe kinnipeetava kohta maksis Tartu Vangla ehitus toona sama palju, kui oli ühe eramaja ehitamine. See vist näitlikustab kõige paremini seda, kui kallis on tegelikult maksumaksjale ehitada vanglahooneid. Selle moodsa kaasaegse hoone lammutamine ei tulnud selle tõttu kõne alla, et see oleks olnud erakordselt ebamõistlik. Teine alternatiiv oleks olnud see, et me küsime Eesti maksumaksjatelt raha tühja hoonekompleksi ülalpidamisele. Ma rõhutan siin igaks juhuks üle, et tegemist ei ole seda tüüpi vanglaga, mida te olete külastanud Patarei merekindluses või mida te olete näinud filmides. Tegemist on kaasaegse kambertüüpi vanglaga, kus ka kambrite gruppide omavaheline suhtlus on takistatud, kus on pisikesed vangikongid, mis on nii-öelda gruppidena, ja seda hoonestust ei saa ikkagi kasutada muudeks eesmärkideks. Nüüd jäi tõepoolest see variant, et säästa Eesti maksumaksjat, tuua riiki sisse raha, mida me saame kasutada siseturvalisusele, haridusele, inimeste ettevalmistamisele, kus laekub ka märkimisväärselt maksutulusid. Lepingumaht on ju üle 60 miljoni euro aastas Eestisse tulevat välisraha. Me vaatasime üle ka teiste riikide praktika, kus selline rent on varem olnud. See on mõjunud kohalikule kogukonnale hästi, see on tekitanud töökohtasid, käivet. Kohalikud kogukonnad on olnud väga rahul vanglarendiga. Vaatasime läbi ka kõik julgeolekuriskid, millele viitab põhjalikult eelnõu seletuskiri, ja kes soovib täiendavat infot, on seda saanud mitu korda küsida. Sealt jäi peale see variant, et tõepoolest, Eesti maksumaksjale, Eesti siseturvalisusele on mõistlik minna selle teemaga edasi. Me võtsime sihiks, et me tegeleme ikkagi siseturvalisuse ja turvalisuse küsimuste laiema tagamisega. Seetõttu oli ka üks punane joon see, et pidada läbirääkimisi üksnes teiste NATO liikmesriikidega. Ehk kogu see vaade on turvalisusele ikkagi laiem kui üksnes see kitsas küsimus. Jah, meil säilib võimalus kohapeal Eestis vajaduse korral ka kuritegevusega tegeleda. Meil on selleks olemas inimesed, meil on olemas hoonestus. Seda kõike me pidasime oluliseks.

Anti Allas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Jätkan ikkagi selle tööjõu defitsiidi probleemiga, kuna seda on küll siin arutatud, aga kahjuks vastused on ainult poolikud. Küsin siis konkreetsemalt: milliseid konkreetseid samme on plaanis ette võtta, et politseinikud ja piirivalvurid ei tuleks valdkonda üle, kus niigi on nappus tööjõust? Kas on plaanis nii-ütelda selle teenitava kasumi arvel siis märgatavalt tõsta politseinike palka? See on juhtunud, see on reaalselt elus varasemalt juhtunud. Kas te olete seda siseminister härra Taroga arutanud?

Aitäh selle väga hea küsimuse eest! Palgatõus siseturvalisuses on olnud selle valitsuse üks prioriteete. Ja järgmisel aastal riigieelarvega on ette nähtud märkimisväärne palgatõus Politsei- ja Piirivalveametis. Palgatõus on tõesti olnud terve valitsuse prioriteet. Nüüd konkreetsed sammud, veel kord selgitan. Kõigepealt, lepingu ratifitseerimine. Juhul, kui leping ratifitseeritakse, siis pärast seda Rootsi maksumaksja rahade eest täiendavate õppekohtade avamine Sisekaitseakadeemias, täiendav koolitus. Sellele koolitusele oodatakse ikkagi peamiselt inimesi, kes alles kas otsivad karjääripööret või otsivad mingisugust uut võimalust oma elus. Meil on töötusega probleem. Ma usun, et te ei pidanud oma küsimusega silmas diskrimineerivat käitumist. Kindlasti jah me oleme ühel meelel, et me ei kirjuta töökuulutusse kunagi, et palun politseil mitte tülitada, või et see, et te olete kunagi varem töötanud politseis, et see kuidagi välistaks töötamise vanglateenistuses. Pigem me näeme ikkagi praktikas seda, kuidas on olnud nii, et vanglateenistusest on inimesi liikunud politseisse. Siseturvalisusealane koostöö on väga tihe politsei ja vanglateenistuse vahel. See on ikkagi tervikuna Eestile oluline, et me suurendame inimeste hulka, kes siseturvalisuses töötavad, mitte ei võta neid kuidagi politseist ära. Politsei töö on muutumas ka üha atraktiivsemaks just tänu nendele palgatõusudele, mis järgmisel aastal ees ootavad.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma tulen tagasi selle küsimuse juurde, mille kolleeg Kalle Grünthal siin tõstatas. Kui me vaatame tõesti seda lepingut, siis artikkel 53 ütleb sõnaselgelt, et Rootsi hüvitab kulud, ja ma ei hakka siit edasi lugema. Aga kui me vaatame artiklit 50, siis siin on sõnaselgelt öeldud, et Eesti katab kulud, mis on seotud vangla vajaliku kohandamise, ettevalmistamise ja varustamisega selle kokkuleppe standardite ja õiguslike nõuete kohaseks. Vajalikud kohandused otsustatakse dialoogis Rootsi vanglateenistuse ning Eesti vanglateenistuse vahel. Siin on sõnaselgelt öeldud, et Eesti katab kulud. Palun öelge, kus kohas on see sõnastus, mis selle ümber lükkab.

Aitäh! Eesti katab kõik kulud nende tulude arvelt, mida me Rootsi riigilt saame. Me katame ka vanglateenistujate palgad, me katame ka sotsiaaltöötajate palgad, me katame ka meditsiinis tekkivad kulud, me katame ka täiendavate digitahvlite ostmise kulud. Me katame kõik kulud, lihtsalt raha nende kulude katmiseks tuleb Rootsi poolelt. Kui te vaatate rahasummade osa, siis veel kord, ühes kuus maksab Eesti kinnipeetav täna Eesti maksumaksjale 3500 eurot, Rootsi kinnipeetav 8500 eurot. Ühes kuus ühe kinnipeetava kohta! Lisaks on olemas hinnapõrand natuke üle 30 miljoni euro ja see hinnapõrand tuleb ettemaksuna. Hinnapõrand on lisaks kõigele muule ka indekseeritud, see kasvab 3,5% igal aastal. Rootsist tuleb raha, meie katame selle raha eest kokkulepitud kulud ja niimoodi see jätkub edasi.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Minu mäletamist järgi kehtestab vangistusseadus, et kõikidel vangidel, ka kõige hullematel kurjategijatel, on õigus saada puhkust vanglast. Mind huvitabki, kas kõik need pedofiilid ja vägistajad ja muud kaabakad, kes Rootsist siia tulevad, saavad puhkust ja võivad vabalt ringi kolada. Lisaks sellele, et meil on pealinn ja talvepealinn ja suvepealinn, tuleb meile ka vanglapealinn, kus tavainimesed sugugi julgeolekutunnet ei saa omada.

Aitäh selle väga hea küsimuse eest! Sellele mul on võimalik väga selgelt kinnitada, et kokkulepe välistab Rootsi kinnipeetavate vaba liikumise Eesti ühiskonnas. Juhul kui mõnel kinnipeetaval Rootsist peaks olema mingil põhjusel võimalus nii-öelda vabalt ühiskonnas liikuda, siis ta teeb seda Rootsis. See kinnipeetav viiakse tagasi Rootsi ja seal vastavaid asju rakendatakse. Eestis mitte ükski kinnipeetav ei liigu Eesti ühiskonnas. Aga ainukene erand on meditsiinis eluohtlike olukordade lahendamine, kus kinnipeetav liigub relvastatud vanglateenistujate saatel, nii nagu see on ka praegu Eesti kinnises vanglas olevate vangidega. Nii et juhul, kui tekib olukord, kus mingil põhjusel üks või teine kinnipeetav peaks vabaduses liikuma, siis eelnevalt transporditakse ta selleks Rootsi ja Rootsi oma riskiga vaatab, kuidas ta seal Rootsis liigub, aga Eestis mitte ükski kinnipeetav ühiskonnas ringi ei liigu. See on täiesti selge. Ehk puhkust saab ainult Rootsi territooriumil ja sellisel juhul on kinnipeetaval kõigepealt transport – järelevalve all loomulikult – tagasi Rootsi territooriumile. Eestis mitte ükski kinnipeetav Rootsist ringi ei liigu. Aitäh teile selle küsimuse eest! Aga vanglapealinnast veel ka. Ma siiski tuletan meelde, et meil on kinnimaja Tartus täis olnud. Ka siis ei olnud tegemist vanglapealinnaga.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud minister! Kahjuks see, et meil Tartu vangla on tühi, pole uhkuseasi. Selle eest, et iseendale ja ühiskonnale ohtlikud isikud meil vangi ei jõua, me maksame inimeste eludega. Küsimus pole kahjuks selles, et Eesti oleks niivõrd turvaline riik, et meil on positiivne probleem, et meil pole kuskilt vange võtta, vaid mure on selles, et pikalt Reformierakonna juhitud Eestil pole lihtsalt raha, et ohtlikke inimesi ühiskonnast isoleerida. See vägivallajuhtumite kasv ja tegelikult ka olukord linnades tänavatel on välja toonud selle, et meil on juba täna puudus süsteemsest tegevusest nende inimeste ühiskonnast isoleerimisel ja meil ei jätku ka patrulle tänavatele. Kas te saate, käsi südamel, kinnitada, et pärast nende Rootsi vangide siia saabumist …

Teie aeg!

… Eesti inimeste elud ja tervis ei muutu …

Aitäh!

… kaasnevate Eestisse tulevate vangide sugulaste ja sõprade ja nii edasi pärast kuidagi ei satu ohtu?

Aitäh!

Ma ei saa kõigepealt kuidagi teiega nõustuda selles, et tühjalt seisev vangla ei oleks uhkuseasi. Ikka on. Meil on retsidiivsus ikka pidevalt vähenenud. Meil on maailma ühed kõige paremad näitajad selles osas. Üle 80% kriminaalhooldusalustest saab talle kriminaalhoolduseks seatud tingimustega kenasti hakkama ja täidab neid. 73% vangidest, kes Eestis on vanglas olnud ja vabanevad, ei soorita rahvusvaheliselt mõõdetava aja jooksul ehk kahe aasta jooksul pärast vangistusest vabanemist uut kuritegu. Nii et see on ikkagi rahvusvaheline edulugu, mida on ka teistes riikides väga mitu korda väga positiivselt Eesti vaates välja toodud. Me oleme oma vanglateenistust ja vangistuspoliitikat hästi korraldanud. Te küsite külastajate poolt võimaliku tekkiva ohu kohta Tartu elanikele või Eesti inimestele laiemalt. Me oleme korduvalt vaadanud, et Eesti rakendab juba praegu kõikidele vanglaid külastavatele inimestele taustakontrolli. Kui inimene ei nõustu taustakontrolliga, siis ta vanglat külastada ei saa, ja juhul, kui ta nõustub, siis tehakse talle see taustakontroll. Kui seal ilmneb midagi, miks teda ei saaks sinna vanglasse külla lubada, siis sellisel juhul ta sinna ei saa. Nii et täiesti selge on see, et meie ümber liigub täna täiesti kontrollimatuid inimesi, aga need vähesed inimesed, kes vanglat külastaksid, läbivad ikkagi kõigepealt taustakontrolli ja alles siis, kui nad on taustakontrolli läbinud, saavad nad vanglasse. Lisaks on meil digitahvlid, videokohtumised, mis on maailmas unikaalne ja mille üle täiesti võib ka uhkust tunda. Te ütlesite, et Eesti inimeste olukord täna on väga ebaturvaline. Meil ei ole kuritegevus täiesti nullis, see on tõsi, aga ka seda võrreldakse. Võrdluseks, Eestis umbes 2% inimesi leiab, et kuritegevus on probleemiks, Rootsis üle 40% inimesi leiab seda.

Anti Poolamets, palun!

Ma tahaks tsiteerida PPA, seda, mida PPA arvas sellest vanglaprojektist, mille kohta siis suvine artikkel refereeris, et PPA eelistaks pigem tühjaks jääva hoone konserveerimist kui siia kahtlase taustaga välisvangide toomist. Ja sealsamas artiklis toodi näiteid radikaliseerimisest, radikaliseerumisest. Rootsi vanglates on radikaliseerumine kujunemas tõsiseks julgeolekuohuks. Vanglad, mis peaksid olema rehabilitatsiooniasutused, muutuvad mõnel juhul hoopis pinnaseks, kus äärmuslikud ideoloogiad saavad juuri alla ajada. Tüüpilised radikaliseerumise vormid on religioosne ekstremism, eriti seoses salafistliku islamiga. No nüüd siis kerkib terve ökosüsteem, nende sugulased, külalised, kes võivad olla radikaliseerunud, kuigi teie ei tea. Te võite kõike arvata, aga teie taustakontroll ei anna mingit tulemust.

Teie aeg!

Ehk siis küsimus, et kuidas te sellesse PPA hinnangusse suhtute, riskihinnangusse, ja kas see ikka hoiab ära radikaliseerumist.

Aitäh!

Aitäh! Väga tõsiselt suhtume, väga tõsiselt suhtume. Eelnõu seletuskiri toob seda väga tõsist suhtumist ka välja, väliskokkuleppe tekst samamoodi. Ehk loomulikult, selline risk oleks olemas, kui me ei oleks tegelenud selle maandamisega. Veel kord, taustakontroll enne ja tagasisaatmise võimalus siin viibimise aja jooksul, kui ilmneb mingisuguseid probleeme. Aitäh teile! Me ei too äärmuslasi siia.

Martin Helme, palun!

Aitäh! No see, mis siin viimased peaaegu neli tundi toimunud on, annab meile päris hea arusaamise, miks on Eesti 200-l toetusprotsent üks koma millegagi ja miks te saite 78 omavalitsusest ühes kolm saadikut kokku Eesti 1640-st. See on täie süüdimatu valetamine, küüniline Eesti inimeste turvalisuse ja arvamuse eiramine, jõhker demagoogia ja Eesti riigi väärikuse alandamine. See on siit tulnud nüüd peaaegu neli tundi. No see ongi siis see Eesti 200 ja Kristen Michali valitsuse tase. Mul on praktiline küsimus. Me kuuleme, et Tartu reformierakondlased on väga reljeefselt võtnud sõna selle vastu ja teatanud, et nemad ei ole nõus selle asjaga. Tartu Reformierakond on teatavasti valitsuserakond, peaministri erakond. Ma tahaksin teada, kas Reformierakonna fraktsioon või Reformierakonna ministrid on teie juurde tulnud viimastel aegadel – just kohalike omavalitsuste valimiste järgsel ajal – jutuga, et see projekt tuleb seisma panna. Või nad ainult võtavad siin poose valija jaoks?

Tuletan veel kord meelde, et see oli väga populaarne erakond Isamaa, kes tõstatas oma justiitsministri kaudu Eesti Rahvusringhäälingus vajaduse vanglarendiks välisriikide kodanikele või välisriikidele enne viimaseid Riigikogu valimisi, sellepärast et see probleem on olnud täiesti ilmne, erakondadest sõltumatu. Nüüd, terve Tartu volikogu on kutsutud Tartu vanglaga tutvuma. Juhul kui see volikogu saab ära nimetatud ja kinnitatud, siis on tõesti ettevalmistamisel Tartus kõikidele võimalikele küsimustele vastamine kohapeal, asja ülevaatus. Selline partnerpäev Tartu Vanglas on meil plaanis.

Helmen Kütt, palun!

Suur tänu, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma olen tähelepanelikult kuulanud küll saalis, küll oma kabinetis nendele küsimustele vastuseid, mis te olete esitanud, ja järjest segasemaks selles mõttes nagu läheb. Te ütlete, et Tartu volikogu tuleb tutvuma, on partnerpäev. Kas need ei peaks olema kõik enne, kui selline otsus on valitsuse poolt juba langetatud ja sõlmitud? Kas ei ole mitte see, et enne mõeldud ja siis tehtud? Praegu tundub, et on tehtud ja nüüd mõelge osaliselt, et kui tahate salastatud dokumente teada saada, siis oleks pidanud ise seda taipama, minema kuskile lugema. Teine asi on see, et mind küll väga huvitab, kas Tartus loodav uus võimuliit, Isamaa ja Reformierakond, seda tõepoolest toetab. Ja kui nad mingil põhjusel ei toeta, siis otsused on ju langetatud. Minu küsimus on aga see. Te ütlete, et kui selgub mingi probleem, siis see vang saadetakse tagasi. Kas seda lepingut on võimalik katkestada, kui selguvad väga suured ohud ja probleemid, mida tegelikult oleks tulnud üldse vältida ja mitte sellist lepingut sõlmida? Aga kas seda on võimalik katkestada ja see leping lõpetada?

Aitäh selle väga hea küsimuse eest! Tartu volikogus, selles volikogus, mis oma tegevuse lõpetab, on käinud eelnevalt vanglateenistus seda lepingut tutvustamas ja neid küsimusi tutvustamas. Samuti on olnud täiesti normaalne koostöö Tartu Linnavalitsusega, aga ka Tartu volikogu on selles mõttes olnud ka senimaani kaasatud. Lihtsalt, kuna nüüd volikogu koosseis vahetub, siis uue volikoguga me jätkame seda koostööd. Teiseks, nii nagu me oleme avalikust meediast lugeda saanud, on Tartu linnas kokku lepitud, uus Tartu koalitsioon on kokku leppinud selle, et Tartu esindajad osalevad ka õiguskomisjoni töös Riigikogus. Neid kutsutakse sinna ja Tartu linna esindajad saavad kõik vajalikud küsimused küsida. Nii nagu ma enne ütlesin, vastates veel kord eelmisele küsimusele, et jah, Tartust on minuga ühendust võetud ja me oleme pakkunud kõikidele küsimustele avatut vastamist, nii nagu ikka, nii nagu see on ka senimaani olnud, ja pakkunud ka võimalust tervel volikogul külastada Tartu vanglat ja need asjad seal kõik üle vaadata. Salastatud dokumentide osa on siin mitu korda läbi käinud. Sellest kokkuvõte ja viide on ilusti olemas eelnõu seletuskirjas. Kui keegi soovib põhjalikumalt tutvuda, on Riigikogu liikmetel loomulikult see võimalus. PPA ja Kaitsepolitseiamet tegid selle kohta ka avaliku pressikonverentsi, mitte midagi varjatud ei ole olnud. Jah, lepingut on võimalik lõpetada ka ennetähtaegselt. See on artikkel 61 ja artikkel 57 räägib force majeure'ist, mis annab võimaluse alla aastase tähtajaga seda lepingut üles öelda. Nii et Tartu linn saab olema kaasatud ka uude vanglakomisjoni, ka see on juba otsustatud.

Peeter Ernits, palun!

Jah. Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jah, 30 miljonit on muidugi parem kui 0 miljonit, aga 843 kohta on veel vaba. On teil pika plaani erakonnana plaanis veel … Sealt arvutati umbes, et 500 miljonit võiks veel teenida. Ja Jõhvi vanglas on veel 60 kohta ootel. On veel mingeid plaane või kokkuleppeid? Saaks ju kõvasti teenida veel. Minu arvutuste järgi 50 miljonit julgelt kohe.

Üle 60 miljoni on aastas selle lepingu maht. Katsume ikkagi ühe asjaga kõigepealt hakkama saada. Ei, praegu ei ole mingeid täiendavaid läbirääkimisi plaanis. Täienduseks selle Jõhvi kohta ma ka nüüd peast järsku ei mäleta, mis see täpne tühjade kohtade arv seal on, aga töökohti saaks 60, sealt tuli see 60. Ja vabandust! Parandan ka eelmises osas: artikkel 55 lõige 3 lepingus ütleb, et 12 kuud saab ette öelda lepingu lõpetamist, ja artikkel 57 on see force majeure.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Ma jätkan tegelikult sealt eelmisest kohast, kus see minu küsimus oli. Hiljutised juhtumid ja vägivalla kasv tegelikult ikkagi näitavad, et meil on puudujäägid ja meil on vahenditest puudu, selleks et kuritegevuse ennetamisega tegeleda ja ka sellega, et inimesed, kes on teistele ohtlikud, ei viibiks vabaduses. Aga paraku nad seda on. Minu küsimus oli selle kohta, et kui nende vangide tõttu hakkavad Eestisse reisima inimesed, kes võivad potentsiaalselt olla ka sellised kuritegelikkusele altid, siis kas te saate, käsi südamel, kinnitada, et Eesti inimeste elu nende tõttu kuidagi ohtu ei satu. Me ju ei tea tegelikult, kes meile riiki tulevad, enne kui nad on midagi halba teinud.

Kõigepealt, ei vasta tõele see, et me ei tea, sest, veel kord, kõikidele vanglakülastajatele tehakse eelnevalt taustakontroll. Teiseks, ikka kohus on see, kes otsustab, kes on vabaduses ja kes ei ole. (Vahelehüüe.) Kolmandaks, ma teiega täiesti nõustun selles, et ennetusse on meil rohkem raha vaja, kuritegevuse ennetusse. Antud juhul me siiski selle raha nii-öelda juurdesaamisega siin saalis ka tegeleme.

Helle-Moonika Helme, protseduuriline küsimus.

Jaa. Ma väga vabandan oma kolleegide eest, aga nagunii enam suurt küsida ei jõua. Ma lihtsalt mõtlen, kas meil üldse on võimalus, et kui praegu minister stenogrammis ütleb – see jääb ajalukku, stenogramm jääb ajalukku – kategoorilises imperatiivis, et jah, nii on, nii ei ole, nii saab olema, nii ei saa olema, siis tulevikus, kui asjad lähevad täpselt vastupidi, meil tuleb kuritegevus, meil tulevad ohvrid, kas on võimalus teda ka nende sõnade eest, mida ta siin on öelnud, mis on stenogrammis kirjas, vastutusele võtta selle eest.

Protseduuriliselt ei ole see kuidagi seotud, aga stenogramm jääb ajalukku. Sellest lähtuvalt on see tulevastele põlvedele nähtav ja siis saavad valijad otsustada. Aga kuna meil on minut küsimuseks ja hilisem vastus, siis kell saab kohe kaks. Ma võtan minuti ja kümme [sekundit] juhataja vaheaja, seega on istung lõppenud.