Arupärimine erihoolekandeteenuste alarahastuse kohta (nr 826)

Liigume edasi seitsmenda ja viimase päevakorrapunkti juurde enne vaba mikrofoni ja selleks on Riigikogu liikmete Helmen Küti, Tanel Kiige, Reili Ranna, Anti Allase, Lauri Läänemetsa ja Andre Hanimäe poolt sotsiaalminister Karmen Jollerile esitatud arupärimine erihoolekandeteenuse alarahastuse kohta nr 826. Ettekandjaks palun Riigikogu liikme Helmen Küti.

Suur aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Hea minister! Kuus sotsiaaldemokraati on tõepoolest 25. septembril esitanud arupärimise erihoolekandeteenuste alarahastuse kohta. Me oleme esitanud seitse küsimust ja ma loodan, et minister enne vastamist need küsimused ette loeb. Minister ei pea muretsema, et aega on vähe ja vastata ei saa pikalt. Kui jõuab ka poole peale vastamisega, siis need head ametikaaslased, kes saalis on, küsimustele vastamise korral ei ole aeg piiratud, me loeme selle küsimuse ette ja saate vastamist jätkata. Eesmärk oleks tegelikult selles, et vastused oleksid sisulised ja mitte lühikese aja tõttu, 20 minutit, jääks osa juttu võib-olla rääkimata. Selle tõttu ma keskendungi alguse osale, mitte küsimustele, sest minister küsimuse ettelugemise järgselt neile ka vastab. Põhjus, miks me selle arupärimise esitasime, oli Riigikontrolli avaldus, mille ta avaldas 5. septembril 2025. aastal. See oli "Erihoolekandeteenuste kättesaadavusest. Kas riigi korraldatud erihoolekandeteenused on kättesaadavad?" Vastav ülevaade andis ka hinnangu riigi tegevusele erihoolekandeteenuste korraldamisel. Mis on siis vahepeal toimunud? See hinnang ei olnud positiivne. Teenusekohtadest on suur puudus. Inimeste arv erihoolekandeteenuste järjekordades on aastatel 2018–2024 kasvanud ligi kaks korda. Järjekordade pikkus ulatub eriteenuste puhul 14 kuust kuni 53 kuuni. Ööpäevaringse teenuse puhul, mis on mõeldud suure toetusvajadusega inimeste jaoks, on järjekorrad kõige pikemad. Näiteks kohtumäärusega erihoolekandeteenusele, kuhu saadetakse iseendale või teistele ohtlikuks hinnatud inimesed, ei jätku enam kinniseid erihoolekandekohti. Sellel hetkel, kui me selle arupärimise esitasime, oli kaheksa vastavat kohtuotsust täitmata, millele ei olnud lahendust. Nüüd ma tean, et see arv on vähenenud, aga sellel hetkel oli see nii. Aastatel 2018–2024 on inimeste arv erihoolekandeteenuste järjekorras nii toetavate kui ka ööpäevaringsete teenuste puhul suurenenud ligi kaks korda: toetavate teenuste järjekord on kasvanud 832 inimeselt 1614-ni ja ööpäevaringsete teenuse järjekord 613 inimeselt 1100 inimeseni. Tegelikult on see probleem väga pikalt teada olnud, sellest on räägitud. Ka Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil tõi Sotsiaalministeeriumi kantsler välja, et nad küsisid erihoolekande jaoks järgmiseks neljaks aastaks riigieelarvest 195 miljonit, aga saadi järgmiseks aastaks ainult 4,2 miljonit. Need mured on teada. Nende inimeste hääl, kes on kas omastehooldajad või hooldavad oma lähedasi, kellele on küll määratud erihoolekandekoht, kes on järjekorras ja nende tervislik seisund seda vajab, tihti võtavad ennast töölt lahti, sest neil ei ole võimalik teistmoodi. Täiendavaid teenuseid võib-olla kodus olemise korral mingisuguseid sõltuvalt elukohast on võimalik saada, aga kindlasti mitte üle Eesti võrdselt. Need on väga erinevad. Ja selle tõttu jäävad ka riigil maksud saamata, inimestel haridusest tulenevalt oma võimed teostamata. Tõepoolest, need inimesed on läbi põlenud nii vaimse tervise muredes kui ka oma lähedase hooldamise korral olukorra ees, kus nad tunnetavad, et nad on murega üksi jäetud. Sellest tulenevalt me esitasime seitse küsimust, ootame nendele küsimustele vastust. Ja loodame, et kui minister jõuab poole peale selle ajaga, siis ülejäänute osas me esitame ise küsimuse ja minister saab põhjalikult vastata ka kõigile küsimustele täpselt nii, nagu ta selleks on ette valmistanud. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd siis palun seitsmele küsimusele vastama sotsiaalminister Karmen Jolleri. Lugege siis küsimus ka ette, stenogrammi ja ka küsijate huvides. Aitäh!

Tere! Aitäh! Ja aitäh ka heade nõuannete eest! Üks hetk, kohe avan. Nii, küsimuse all on erihoolekanne. Viide oli ka Riigikontrolli auditile, mis, ma arvan, on andnud hea ja tervikliku ülevaate sellest, mis olukorras me oleme. Sotsiaalvaldkonnas pole mitte kunagi piisavalt raha ja me teame seda kõik, et erihoolekandes on see puudus võib-olla isegi kõige suurem. Küsimus on: "Miks ei täida riik seadusest tulenevat kohustust tagada psüühikahäiretega inimeste erihoolekandeteenuste kättesaadavus?" Esiteks, nagu ma ütlesin, raha ongi vähe ja ma ei ole esimene minister, kes seda kogeb. Seesama mure on olnud meil aastaid. Mure on võib-olla ka selle pärast, et kuna erihoolekandeteenuseid ei ole alati olnud olemas, siis tegelikult nõudlus on järjest suurenenud. Eriti on nõudlus kasvanud just ööpäevaringse teenuse järele. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on erihoolekande eelarve tänaseks siiski kasvanud, tervelt 154%. 2026. aastal on see summa 57,7 miljonit eurot ja 2015. aastal oli see kõigest 22,7 miljonit eurot. Pilt on liikunud siiski paremuse suunas, eriti kui me mõtleme sellele, kust me tuleme, kui neid teenuseid tegelikult ei olnudki olemas. Ometigi on meil mureks personali nappus ja suur kaadri voolavus, mis on tingitud madalast palgast. Valitsuse eelarve aruteludes jõudsime kokkuleppele, et suurendame erihoolekandeteenuse osutajatele makstavat tasu just selle eesmärgiga, et nad saaksid töötajate palka 10% tõsta. Ja sinna läheb igal aastal 4,2 miljonit eurot järgmisel neljal aastal. Mure on ka selles, et paljud teenusekohad seisavad tühjalt, sest praegu on väga pikk ooteaeg, selleks et inimene saaks öelda, kas ta läheb teenusele või ta ei lähe. See omakorda toob kaasa kulusid. See tähendab seda, et kui teenusekoht on tühi, siis riik teenuseosutajale ei maksa täissummat, vaid maksab osa. Näiteks on hoolekandeteenused meile öelnud, et nädalas maksab üks koht umbes 35 000 eurot ja see annaks võimaluse tõsta ka töötajate palkasid, kui see raha jääb saamata. Ma mainisin ka seda, et teenusekohad seisavad tühjalt. Me nüüd plaanime anda inimestele konkreetse tähtaja. Ja lisaks sellele, kui inimene esitab avalduse, siis ta peab ütlema, millal ta sooviks teenusele saada ja kuhu ta soovib teenusele saada. Praegu küsitakse üsna umbmääraseid andmeid ja seetõttu on palju keerulisem leida sobivat inimest konkreetsele teenusele. Kõige kallim teenus on, nagu ma mainisin, ööpäevaringne erihoolekandeteenus. Ja tegelikult meie ühiskondlik arusaam on ilmselt ka vanast ajast see, et inimesed, kellel on vaimse tervise häired, mis igapäevaelu väga tugevalt takistavad, peaksid elama ühiskonnast eraldi. Nii maailm kui ka õnneks Eesti liiguvad järjest enam selles suunas, et meil on olemas toetavad teenused, mis tähendab seda, et inimene saab jätkata elamist kodus. Ja kui ta tõesti jõuab sellesse punkti, kus ei ole võimalik teda kodus hoida, siis alles läheb inimene ööpäevaringsele teenusele. Ehk eesmärk on hoida inimest kogukonnas ja samal ajal ka võimalusel nii palju kui võimalik kogukondi ja peresid hoida aktiivsetena tööelus. Siin Helmen Kütt tõi väga hästi välja, et omastehooldajate elu on ikkagi väga-väga keeruline. Järgmine küsimus. "Palun Teie kui vastutava ministri seisukohta, kes erihoolekandeteenust peab osutama ja mis on mõistlik aeg, millal inimene peab teenusele pääsema?" Kohtupraktika on öelnud, et mõistlik aeg on kolm kuud, praktikas on see oluliselt pikem. Nagu ma mainisin, me oleme püüdnud tõesti teha seda, et neid tähtaegu lühendada. Tõite näite inimestest, keda on kohtu poolt määratud suletud teenusele. Võin öelda, et aasta lõpuks on kõik need inimesed teenusel, seda me oleme juba korraldanud. "Mida kavatsete ette võtta järjekordade lühendamiseks?" Toon välja kolm sammu, mida ma olen juba natuke maininud. Üks on see kümnepäevane otsustustähtaeg. See tähendab seda, et kui inimesele näiteks helistatakse või kirjutatakse, et nüüd on vabanenud koht, siis inimesel on kümme päeva aega, et öelda, kas ta sinna läheb või ta ei lähe, ja 14 päeva siis päriselt minemiseks. See on üks variant, et enne oli 14 päeva, nüüd me tõime selle kümnele päevale. Protseduur näeb ette, et kui inimene näiteks kümne päeva pärast ei ütle või ütleb ei, siis tekivad järgmised kümme päeva, kus küsitakse järgmise inimese käest ja järgmise. See on olnud üks mure. Teine on see, et me viime kohti sinna, kus on nõudlus kõige suurem. Hetkel kõige rohkem oodatakse – see on nii nagu rahvastikuga – Tallinnas, Harjumaal ja Tartus. Siis püüame uusi kohti avada just seal, kus on kõige rohkem vaja. Ja kolmas, nagu ma ütlesin, see korrastatud järjekord. Taotlusele lisatakse kohe andmed, et inimesi oleks lihtsam valida, kes kuhu saab ja soovib minna. "Kuidas hindate olukorda, kus erihoolekandeteenust vajavad isikud viibivad üldhooldusteenusel ja panevad sellega ohtu hooldekodu elanike ja personali turvalisuse ning seda põhjusel, et riik ei suuda täita talle seadusega pandud kohustusi? Siin ma juba ütlesin, et turvalisus on väga oluline ja erihooldekodu kohti on meil rohkem vaja. Praegu on erihooldekodudes ka inimesi, kellele see konkreetne teenus ei sobi, näiteks autistid, dementsed. Nendele me loome teistsuguseid teenuseid. Me püüame järgmise aasta jooksul teatud mudelid välja töötada ja siis loodetavasti juba ka esimesed teenuskohad tekivad. Kas taotlesite riigieelarve kõnelustel järgmiseks neljaks aastaks erihoolekande valdkonda lisaraha 195 miljonit, aga saite vaid 4,2 miljonit järgmiseks aastaks? Kui jah, siis kas inimeste tervis, toimetulek ja ühiskonna turvalisus ei ole valitsuse prioriteet? Näiteks Eesti Puudega Inimeste Koja hinnangul on erihoolekandeteenuste rahaline hädavajadus 53 miljonit eurot, aga valitsus kingib samal ajal üle 10 miljoni euro maksusoodustuse 4000 pluss eurot teenivatele inimestele. Ma alustan lõpust, et kingib üle 10 miljoni maksusoodustuse. Ma oletan, et siin on mõeldud maksuküüru kaotamist, mille kogu eelarve on 500 miljonit. Kui 10 miljonit läheb sellest ühele poole, siis 490 miljonit läheb teisele poole. Ma ei tea, kus see 10 miljonit on ja mida see täpselt tähendab, aga ma oletan, et võite mind hiljem korrigeerida. See päris nii ei ole. Ma arvan, et 490 miljonit Eesti inimestele kätte ei aita mitte ainult tavalisi tööl käivaid inimesi, vaid ka neid, kellel on kodus raskes olukorras lähedane. See 195 miljonit on hinnanguline vajadus ja see on ideaalpilt. Oleks tore, kui meil leiduks valitsus, kes seda nii palju rahastab. Ega meil ei saa olla midagi selle vastu. Ja huvitav oli ka see, et küsimus oli, et neljaks aastaks 195 miljonit, mis teeb umbes 50 miljonit aastas, kui me võtame selle järgi, siis jah, 16,8 miljonit neljaks aastaks on see erihoolekandeteenuse töötajate palga tõusuks ette nähtud raha, mille võrra me tõstame teenuseosutajate tasu maksumust. Kui rääkida tänapäevast, siis me teame, nagu ma ennegi eelmistele küsimustele vastates ütlesin, et meil on üle 800 miljoni euro läinud riigikaitsesse ja päriselt see raha on läinud sinna. Samal ajal me püüame ikkagi ka seda, et Eesti majandus oleks jätkusuutlik, oleme maksusid toonud allapoole nii palju kui võimalik. Eks me püüame. Ma ei saa öelda, et see ei ole valitsuse prioriteet. Minu prioriteet on see kindlasti, aga ma ei ole loomulikult kogu valitsus. Võib-olla siis ka see välja tuua, mis ei ole väga suur lisaraha, aga viipekeele, kaugtõlke teenus ja kirjutustõlke teenus tulid riigieelarvelisteks teenusteks. Järgmine küsimus. "Kas peate tekkinud olukorda inimväärseks ja õigusriigile kohaseks, kus inimesed ja kohalikud omavalitsused peavad pöörduma riigi vastu kohtusse teenusekoha saamiseks? Näiteks Tartu Halduskohus tegi otsuse eelmise aasta novembris inimese kasuks, kohustades Sotsiaalkindlustusametit suunama inimene riigieelarvelisele ööpäevaringsele erihoolekandeteenusele ja mõistis talle välja ka varalise kahju summas 14 320 eurot." Muidugi ma ei pea seda inimväärseks ja õigusriigile kohaseks. Eesmärk peaks ikkagi olema, et inimene saaks teenusele haldusmenetluse kaudu ega peaks pöörduma kohtusse. Ma olen absoluutselt nõus sellega. "Valdkonna alarahastuse tõttu on ka erihoolekandes töötavad tegevusjuhendajad langenud palgavaesusesse, töötavad ülekoormusega ja lahkuvad seetõttu töölt. Kas ja kui palju valitsus kavatseb tõsta nende palkasid? Mure on tõsine, sest järjest raskem on leida inimesi, kes tuleksid tegevusjuhendajana tööle, vabad kohad on täitmata ja töötajate voolavus suur." Ma enne, vabandust, eksisin, ma ütlesin 35 000 eurot nädalas, aga see on tegelikult kuus. See on see summa, mis jäi hoolekandeteenustes saamata aastal 2025, iga kuu 35 000 eurot. Kui need järjekorrad oleksid olnud korralikult sätitud ja kui inimesed oleksid jõudnud õigel ajal teenusele, siis ka palgad oleksid võinud olla suuremad, umbes 40 eurot kuus. Nende tühjade päevadega me tõesti väga tõsiselt tegeleme praegu. Ja teine asi on palgatõusuks mõeldud lisavahendid, et töötajate järelkasv ikkagi oleks olemas ja et oleks koolitused ja toetataks sisseelamist ning et töötingimused oleksid vähegi adekvaatsed. Palgakasv on planeeritud niimoodi, et see vastaks vähemalt mingil määral üldhooldekodude palgatasemele. Praeguseni on ikkagi üldhooldekodus, kus töö on tegelikult lihtsam, palk kõrgem kui erihoolekandes, kus töö on palju keerulisem. Minu jaoks on erihoolekandeteenuse korrastamine väga oluline. See on meie sotsiaalvaldkonna üks väga olulisi prioriteete järgmisel aastal. Vaadatakse üle, nagu ma ütlesin, teenusemudelid, luuakse uusi teenuseid ja püüame olemasolevate vahenditega hakkama saada. Järgmise aasta riigieelarvest ma lähen kindlasti jälle juurde küsima. Aitäh!

Aitäh! Ja nüüd, Helmen Kütil on protseduuriline küsimus vahepeal.

Mul on tõesti protseduuriline küsimus. Austatud eesistuja, tänan väga, et te andsite protseduuriliseks küsimuseks enne võimaluse, kui tulevad kolleegide küsimused. Kas meil on erinevad materjalid? Ministrile on saadetud viienda küsimuse korral, nagu ta mitu korda rõhutab, et ei tea, kust see 10 miljonit on võetud. Materjalid, mis on saalis, materjalid, arupärimine, mille meie esitasime, siin on kirjas: 100 miljonit maksukingitust 4000 pluss eurot teenivatele inimestele. Jutt ei ole kümnest miljonist. Kas teil on sama materjal ees? Kust tekib see 10 miljonit, millest räägib minister, kui meil on kõigil materjal ja arupärimises oli 100 miljonit eurot?

Aitäh! Protseduuriliselt kontrollides materjale, viienda küsimuse viimases reas on tõesti 100 miljonit. Siis on kuus ja seitse küsimust on kokku. Kas nüüd seitsme küsimuse vastused on saadud, eks te siis olete järge pidanud. Ja nüüd anname järje küsijatele. Tanel Kiik, palun!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea minister! Tegelikult sellesama viienda küsimuse loogikast lähtuvalt tahtsin ka mina küsida. Tõepoolest, te ütlesite, et erihoolekande valdkond on teie jaoks prioriteet. Aga samal ajal olete osaline valitsuses, mis on otsustanud teha üle 100 miljoni – nii nagu siin kirjas on, üle 100 miljoni – maksukingituse 4000+ eurot teenivatele inimestele. Taas tekib küsimus, et mis siis on see prioriteet. Kas prioriteet on aidata jõukamat osa ühiskonnast, kes endaga niigi toime tuleb, või prioriteet on seista nende inimeste eest, kes tihti ise ennast aidata ei saa ja kelle lähedased on tõesti päris raskustes? Kahjuks, vaadates teie valitsuse algatatud eelarvet, on selge, et prioriteet on jõukamas ühiskonnas. Sinna suunatakse mitukümmend korda rohkem raha kui erihoolekande rahastuse parandamiseks. Ja küsimus ongi lihtne. Kuidas see eelarve kajastab teie väidetut, et erihoolekande valdkondade lahendamine on prioriteet olukorras, kus sinna suunatakse üksikud miljonid, olukorras, kus sadu miljoneid läheb mujale, sealhulgas üle 100 miljoni kõige jõukamale osale ühiskonnast, 10%-le kõige jõukamatest.

Aitäh! Teie aeg!

Aitäh! Esiteks, nii palju kui mina tean maksuloogikat – ma jällegi toonitan, et see ei ole minu valdkond –, siis see raha, mis inimeste käes on, läheb tarbimisse ja ta tuleb tegelikult riigile maksudena ikkagi vähemalt osaliselt tagasi. See on üks pool sellest. Teine pool, kui te räägite, et jõukatele inimestele tehakse maksukingitusi, siis ma ei nimetaks näiteks inimest, kes saab 1200 eurot palka, ma ei nimetaks jõukaks. Ka nendele me teeme kingituse, nii-öelda kingituse. Ma mäletan, kui maksuküür tuli. Ma olin arst ja arstid siis ei olnud veel nii kõrgepalgalised inimesed nagu tänapäeval. Kui maksuküür tuli, siis meil tuli samal ajal palgatõus ja minu palgatõus oli kas 10 või 20 eurot tänu maksuküürule. Tegelikult ma ootasin 200–300 eurost tõusu. Me ei saa pärssida tööd tegevate inimeste motivatsiooni tööd teha ja tegutseda ja toimetada. Kui inimene saab omadega hakkama, siis ma arvan, et me peaksime olema pigem rõõmsad selle üle. Lisaks, erihoolekannet ei vaja ainult vaesed inimesed. Tõsi, inimesed, kellel on vaimse tervise häired või kelle peres on selline mure, kus inimene vajab erihoolekannet, nende vaesusrisk on suurem. Aga tegelikult osa neist peredest saavad ilusti hakkama. See selleks. See ei tähenda seda, et riik ei peaks toetama. Ma rääkisin enne töötajate motivatsioonist ja sellest, et ma mäletan seda, kuidas maksuküür tekkis ja tuli –minu motivatsioon tööd teha tollal langes. Tegelikult selline ühtne ja lihtne tulumaksusüsteem peaks olema … Meie maksusüsteemi on ju maailmas esile tõstetud just selle lihtsuse ja loogilisuse pärast. Kui ma lähen tööle, siis ma tean täpselt, mis palka ma saan, aga pärast selle maksuküüru elluviimist ma olen alati pidanud kasutama mingeid palgakalkulaatoreid. Minu kui tavalise inimese jaoks oli see süsteem väga keeruline. Oleks seal siis olnudki selline, et umbes nii palju saan palka, siis tõuseb tulumaksuprotsent, nii nagu on Põhjamaades, see on kuidagi arusaadavam. Aga ma isegi ei saa aru, mis asi see meil oli. Minule meeldib, et maksusüsteem läheb läbipaistvamaks, seda ma ütlen kodanikuna. Aga ministrina ma ütlen, et loomulikult minu prioriteet on see, et ka hapras olukorras inimesed toime tuleksid. Selle eest ma kavatsen ka valitsuses seista. Ma olen kindel, et seda erihoolekande teemat, kui me vaatame juba sinna teenustesse sisse, me korrastame. Ma loodan, et me saame suunatumalt ja ratsionaalsemalt raha juurde küsida, et me näeme täpselt, kust me ka efekti saame.

Madis Kallas, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on mõnevõrra laiem. Kui me räägime erihoolekandeteenuste alarahastusest, siis kümmekond aastat tagasi alustati Eestis päris suure reformiga erihoolekandes, millega mitmed suured erihoolekandeasutused lõhuti. Olles ise olnud ühega päris aktiivselt seotud, mäletan ma hästi, et peamine põhjus oli küll see, et need inimesed saaksid olla oma lähedastele lähemal ja need tingimused oleksid seeläbi inimlikumad. Aga ma küsin, võttes aluseks nüüd alarahastuse temaatika: kui palju ja kuidas on teile seda tutvustatud, kas see reform sellisel kujul õnnestus või mitte? Ma mäletan, et tol ajal alarahastusest nii palju ei räägitud, kui seda tehakse täna, 2025. aastal. Kas me võiks öelda nii, et ühe teema me lahendasime, aga teist teemat me tegelikult suurendasime?

Aitäh! Kuidas me defineerime seda õnnestumist? Kui eesmärk oli, et inimesed on lähemal ja nende tingimused on paremad, siis jah, see eesmärk täideti kahtlemata. Aga loomulikult, väiksemad teenuse osutamise kohad on ilmselt ka kallimad, aga pikas perspektiivis nad võivad olla jällegi soodsamad. Sellepärast et inimestel, kes saavad nendele sobivat teenust, on vähem tervisemuresid, nendel on vähem käitumismuresid jne. Ma arvan, et meie jaoks on inimeste heaolu ikkagi number üks. Te siin täna seda ka ise ütlesite välja, küll laste kohta, aga ma arvan, et see käib ka täiskasvanute kohta. Ma arvan, et me keegi ei taha tagasi neid nõukogudeaegseid kombinaate, kus oli 100 või 200 inimest ühes suures majas ja kus tegelikult nende elamistingimused, nende vajadused ei olnud need, mida me tänapäeval näeme. Ma olen käinud erihooldekodudes oma õppimise ajal 1990-ndatel ja ma nutsin pärast seda. See oli veel lasteasutus ja see oli väga kohutav, mida ma seal nägin. Lihtsalt need lapsed kuidagi nagu olid seal, nende olukord oli halvem kui loomaaias puuris loomadel, kellel vist isegi on, tänapäeval loetakse see päris heaks olukorraks. Aga see oli väga õudne. See, mida ma täna olen näinud hooldekodudes, erihoolekandeasutustes, on ikka nagu öö ja päev.

Jaak Aab, palun!

Tänan, austatud juhataja! Nojah, ma võin ka sõnasabast kinni võtta, ka mina olen seal paarkümmend aastat tagasi käinud, veel siis, kui seda reformi tegema hakati, mitte lihtsalt kümme aastat tagasi, vaid juba paarkümmend aastat tagasi. Ja ma arvan, et suund oli õige. Selge see, et see vajab ka rohkem vahendeid. Need kohad on kallimad, aga need tingimused nendele inimestele, ka töötajatele, on ju hoopis midagi muud, kui need olid varem. Mul on siiski tunne, et jah, korralduslike meetmetega tõenäoliselt aitab ka võib-olla parandada seda olukorda, aga kuna need järjekorrad on nii suured ja vajadus on nii suur, siis kas te olete kaalunud ja süvenenud sellesse, milline on vajadus nende kohtade juurde tegemisel? Kas on vaja ka lisainvesteeringuid teha, et neid kohti juurde saada? Ja kui suur see vajadus võiks olla ka investeeringuteks näiteks riigile?

Aitäh! Ma kohe vaatan. Kindlasti on. Meil on, nagu ma enne ka mainisin, kuidagi hästi suur tung just nendele ööpäevaringsetele teenustele. Seal on ka tegelikult kõige suurem järjekord. Aga suund nii mujal Euroopas kui ka meil on ikkagi sellele kodus elamise toetamisele. Ükskõik, mis teenus ta täpselt on või kellele ta on suunatud, kuni inimene ise kodus hakkama saab, see on talle alati kõige parem. Siin tuleb vaadata võib-olla ka need ootused ja reaalsus üle ja vaadata täpsemalt, kes need seal järjekorras on. See on meil plaanis. Kindlasti on investeeringuvajadus, aga kui me vaatame pikas perspektiivis, siis need uued kodud on rajatud väga palju välisvahendite toel. Juba see on väga suur asi, et meil on olemas ka selline taristu, kust neid inimesi hoida. Ma arvan, et hetkel, esialgu on sellest isegi suurem vajadus ikkagi see, et me väärtustaksime neid inimesi, kes seal töötavad, ja seda teenust. Sest ka Riigikontrolli audit näitas, et teenuse kuludest on kaetud kõigest 60%. Nüüd, kui me suurendasime seda rahastust, siis see protsent ka tegelikult tõuseb. Aga ma arvan, et selle teenuse ülalhoidmiseks on vaja ikkagi lisaressursse, selles ma olen teiega täiesti nõus.

Helmen Kütt, palun!

Suur aitäh! Tõepoolest, see audit keskendub aastatele 2018–2024 ja ei vaata seda poolt, mis eelnevalt on toimunud. Selles valdkonnas on toimunud suured muudatused, kas või nii töötajate kui ka hooldust vajavate inimeste tingimuste parandamisel. Aga ma olen üpris veendunud, et te olete lugenud ka eelmise nädala lõpus Marelle Erlenheimi, kes on endine Sotsiaalministeeriumi kantsler ja ka endine AS-i Hoolekandeteenused nõukogu liige, arvamust. Te tõite välja selle, et töötajate palk, 4,2 miljonit, siis saaks personali palka tõsta. Seletuskirja järgi, riigieelarve seletuskirjas on see 10%. Ja kui nüüd arvestada ka seda, et tegevusjuhendaja palk jääb tunduvalt alla Eesti keskmisele palgale, siis see tegelikult tähendab palgatõusu 20 eurot, mis kahtlemata on abiks, aga kindlasti ei ole see lahendus. Aga samas need inimesed, kelle palk ongi 1150–1200 eurot, saavad selle maksuküüru kaotamisest ju tegelikult kätte 10 või 15 eurot.

Jah, ma olen nõus, see raha võiks olla suurem. Ma mitte midagi muud ei oska öelda. Muidugi võiks olla! Seekord lihtsalt leiti selline kompromiss ja see oli tegelikult selline miinimum, mida me küsisime oma majast. Meile olid seal erinevate astmetena toodud, et mida saab selle raha eest, selle raha eest, selle raha eest. See on see, mis valiti välja. Ja eks püüame järgmine aasta uuesti.

Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh! Pole päris maksudebati koht, aga lihtsalt, kuna sellele jutt läks, proua minister, te ometi tunnistate seda, et jah, tõesti, võib-olla teil on nüüd lihtsam sõrmede peal välja arvutada, mis on teie maksukoormus. Aga meil oli enne tulumaksu arvestamine, kus jõukamad inimesed panustasid eelarvesse rohkem. Tänu sellele oli võimalik nii kohalikel omavalitsustel kui ka riigil arendada kõikvõimalikke teenuseid, teha taristuinvesteeringuid. Ja nüüd see valitsuse maksureform, punkt üks, Rahandusministeeriumi analüüsid näitavad üheselt, et ta suurendab defitsiiti ja vähendab riigi võimalusi, muu hulgas ka teie valitsemisalasse panustada, ja punkt kaks, ka seda näitavad Jürgen Ligi juhitava Rahandusministeeriumi andmed, et sellest suurelt-suurelt enim võidavad kõige enam tulu teenivad inimesed, kahtlematult need inimesed, kes teenivad palju rohkem kui selles süsteemis, millest me täna räägime. Kas te neid rahanduslikke fakte siiski tunnustate?

Aitäh! Maksuküüru kaotamisest võidavad enim 1200–2100 eurot teenivad inimesed. Ma ei leia, et nad on enim teenivad inimesed, see on keskmine ja alla keskmise. Aga maksudebati ma jätaks tõesti inimestele, kes maksuteemaga tegelevad ja kes seda juhivad. Siin ma ei ole õige inimene vastama, ma ei oska teile vastata.

Anti Allas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Selge on see, et see nii-ütelda lisaraha palgatõusuks ei ole kaugeltki piisav. Ja kuna see mure on olnud juba aastaid krooniline, siis paraku tõesti need erihooldekandeasutused on väga-väga suures hädas. Kas või riigieelarve käigus on ikkagi vaja mingi lahendus leida ja meie oleme ka oma erakonna poolt lahenduse pakkunud. Ehk leiame mingi kompromissi. Aga ma tahan küsida. Üks asi on see, et tõesti nendest kohtadest on suur puudus, aga samas, näiteks raske autismispektri häirega inimesi võib-olla ongi kodus kõige lihtsam hooldada. Aga mis takistab selle koharaha osaliselt maksmist abistajale kodus? Sellest ei suudeta ega suudeta üle minna, kuigi kodus on tingimused tunduvalt paremad sellele inimesele ja lõppkokkuvõttes riigi raha kuluks vähem.

Hea küsimus. Ma pean seda küsima oma majast, miks seda ei ole niipidi võetud. Ma ise lihtsalt mõtlen sellele, ütleme, et kui tuua näiteks rasked autistid, kellele tõepoolest on ülikeeruline leida sobivat kohta, eelkõige autismi enda pärast, kuna inimene ei ole suuteline harjuma uue keskkonnaga – mida sügavam see autism on, seda vähem ta on selleks suuteline. Ja kui ta on olnud näiteks, ma ei tea, mingi vanuseni ühes keskkonnas, siis tegelikult talle kõige parem on jätkata sealsamas keskkonnas. Teisalt, see võib olla ikkagi nendele omastele hästi suur koormus. Ja ta ongi suur koormus. Kus see tasakaal nüüd täpselt on? Ma ei oska öelda. Ma küsin seda üle. Aga kui riik näiteks annab selle kohatasu, siis see tähendab, et see koht peaks vastama justkui hooldekodu nõuetele, eks, millele need kodud alati ei vasta. Ma küsin seda oma majas. Kui te soovite, siis ma saadan vastuse kirjalikult. Jah.

Reili Rand, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Ma kuulan ja mõtlen selle arutelu üle, kuidas me räägime hästi üldiselt ja suurtest numbritest. See võibki tunduda kauge ja võib-olla mitte nii tajutav probleem. Aga ma küsin teie käest tõesti konkreetselt: mis on teie sõnum 60-ndate alguses olevale Tiinale, kes on oma 40-aastast poega kogu tema eluaja kasvatanud kodus üksi. Täna on Tiina füüsiline tervis selline, et ta enam ei tule sellega toime ja loodab oma pojale saada erihoolekande kohta. Sinna juurde on ka väga suur vaimse tervise pinge ja mure, mis saab siis, kui ema üks hetk ei ole. Mis saab tema pojast? Mis on sõnum Tiinale ja tema saatusekaaslastele?

Aitäh! Ma oletan, et Tiina on varasemalt suhelnud SKA-ga ja suhelnud kohaliku sotsiaaltöötajaga. Ma oletan, et Tiinal on hea kontakt nendega – ma vähemalt loodan, on. Kui ei ole, siis tuleks sellest märku anda. Needsamad koduse elamise teenused, toetavad teenused – kui nüüd see 40-aastane poeg ikkagi saab kodus elada, siis tuleks leida need võimalikud maksimaalsed teenused, eks ole. Me seda teooriat kõike teame. Mis ma ikka ütlen – ma ei taha anda tühje poliitilisi lubadusi. Ma ei tea ega tunne seda Tiinat, kui on vaja üksikjuhtumiga tegelda, siis sellega tegeleb SKA. Mina püüan teha poliitikat. Erihoolekanne on üks minu põhifookusi sotsiaalvaldkonnas. Mina teen endast oleneva, et need teenused, on need siis ööpäevaringsed või muud teenused, oleksid inimestele võimalikult kättesaadavad. Aga ega ma ei saa muud lubada. Ma ei taha anda tühje ja valesid lubadusi, mida ma ei oska täita. Ma võiksin öelda küll, et jah, luban, et aasta pärast on probleem lahendatud. Samas ma loodan, et jätkub tendents, mis on seni Eesti erihoolekandes olnud. Me oleme tulnud eikusagilt, me oleme jõudnud siia. Ma arvan, et seda dünaamikat tasub ka hinnata. Ma loodan, et seesama tendents jätkub ja loodetavasti äkki ka kiiremas tempos, mine tea.

Lauri Läänemets, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Detailides te oskate väga hästi rääkida ja selle eest loomulikult tunnustus. Aga lõppkokkuvõttes saab valitsuse ja ministri töö tulemust ikka mõõta selles, kas teil on lahendused probleemile suuremalt. Kui me räägime rahast ja võrdlusest, siis need maksumuudatused, mis teie valitsuse liikmena olete saatnud Riigikogule, on ju sellised, et umbes 114 miljonit või rohkem läheb maksuleevendusi kõige rikkamale osale Eesti ühiskonnast, mis on 10% kõige rikkamatest inimestest. Jah, nagu te olete öelnud, 2000 eurot teenivad inimesed saavad juurde raha, aga meie räägime sellest, et 4000, 5000, 6000 ja 7000 eurot teenivad inimesed hakkavad saama aastas 1848 eurot juurde. Ja see on probleem. Selle asemel oli teil valik erihoolekande küsimus ära lahendada ja raha oleks jäänud üle ka. Miks seda valikut valitsus ei kaalunud ja kas te selle ettepaneku valitsuses esitasite?

Tere! Aitäh! Hea on rääkida maksudest võib-olla praeguses kontekstis. Loomulikult on tore, kui meil maksulaekumine paraneb, aga ma ikkagi tooksin välja selle, et ei ole ainult rikkad ja rikkad ja rikkad – te räägite kogu aeg rikastest –, vaid ikkagi kõige suurema kasu saavad inimesed, kes teenivad keskmist palka ja alla selle. Põhimõtteliselt inimesed saavad 13. palga ja ma ei leia, et see on väike asi Eesti inimestele. Needsamad rikkad, loodame, kulutavad rohkem ja toovad maksutulu rohkem, saame äkki järgmine aasta parema eelarve ka sotsiaalvaldkonnas. Proovime! Aga maksudebatt, nagu ma ütlesin, ei ole minu tugevus. Seda debatti pidage rahandusinimestega, päriselt. Mina hoolitsen oma valdkonna eest.

Aitäh! Küsimusi teile rohkem ei ole, aga enne kui läheme läbirääkimiste juurde, Anti Allas, protseduuriline küsimus.

Aitäh, austatud eesistuja! Kuna siin korduvalt ja korduvalt käib läbi, et kui räägid ühest, siis tuleb vastus teistsugune. Mitte kunagi ei ole sotsiaaldemokraadid rääkinud, et maksuküüru kaotamine 2000–4000 vahel ei oleks vajalik. Me räägime 4000 eurost edasi ehk siis maksuvaba miinimumi nad ei vajaks. Sellega saaks ühiskonnas lahendada reaalseid muresid. Aitäh!

See oli küll juba sõnavõtu moodi ja seda saab teha siin puldis. Kõigepealt arupärijate esindajana Helmen Kütt, palun! (Kõneleja palub lisaaega.) Kolm minutit lisaks.

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased, kes seda ülekannet jälgivad telesilla kaudu! Head inimesed! Austatud sotsiaalminister! 25. septembril andsime üle arupärimise, mis puudutab erihoolekandeteenuste alarahastust. Mingil määral on see kuupäev väga sümboolne. Nimelt, 25. septembril toimus siin Riigikogu maja ees kõnekoosolek, meeleavaldus. Ka Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit, töötajad, aga ka hoolealused, omastehooldajad – väga paljud inimesed tulid siia platsi peale, et tuua see mure lähemale Riigikogule, lähemale valitsusele. Seda ei ole kunagi varem juhtunud, et selle valdkonna inimesed on tulnud tänavale, on tulnud meeleavaldusega. Nii et see juba näitab, kui keeruline see olukord on tegelikult. Võib ju öelda, et järjekord on nagu number, aga iga numbri taga on tegelikult inimese lugu, on perekonna lugu, on mure, eriti neil, kes seda teenust ootavad. Sotsiaaldemokraadid on esitanud ka muudatusettepanekuid, kuidas lahendada seda probleemi. Ja veel kord, mul on hea meel, et ka Riigikogu eesistuja ütles, et dokument, mis on nii ministrile vastamiseks kui ka täna siin saalis, sisaldab summat üle 100 miljoni maksukingitust 4000+ eurot teenivatele inimestele, mitte 10 miljonit. Ja 4000+ inimestele tehakse see kingitus, samas kui riik võtab laenu, et seda kingitust jagada. Tänavale aga on tulnud inimesed, kelle lähedased kas ootavad kohtuotsuse alusel kinnises erihoolekandeasutuses kohta. Sellel hetkel, kui me selle andsime, oli kaheksa vastavat kohtuotsust täitmata. Põhjus, miks ma tõin ka siia teema, mis puudutas Postimehes avaldatud artiklit Marelle Erlenheimilt, endiselt Sotsiaalministeeriumi kantslerilt ja endiselt AS-i Hoolekandeteenused nõukogu liikmelt, mis puudutas palgatõusu ja seda teemat. Aga siin on veel üks murekoht. Murekoht on nimelt ka selles, et selles artiklis tuuakse välja, et 1. jaanuarist 2028 on riik plaaninud toetavad erihoolekandeteenused üle anda kohalikele omavalitsustele. Osaliselt on see nõnda-öelda sundkäik, kuna praegu Euroopa Liidu vahenditest rahastatavate isikukesksete erihoolekandeteenuste rahastus lõpeb ja on vaja lahendust, mis tagab inimestele teenuse jätkumise. Endine kantsler kirjutab, et muudatuse positiivseks mõjuks on kindlasti teenusekorralduse liikumine inimesele lähemale, kuid juhul, kui teenused antakse kohalikele omavalitsustele alarahastatutena, siis probleem ei muutu, vaid lükatakse lihtsalt teise kohta ja teisele vastutajale, aga inimeste jaoks olukord paremaks ei lähe. Mida siis teha? Tegelikult mingid lahendused ja mõtted võiksid ju olla ka selles, et meil oleks meetmed, nn võimalus omavalitsustel taotleda raha Euroopa Liidu vahenditest. See meede oli, aga teadupärast seda hetkel ei ole. Teenusmajade toetusmeede ilmselt kergendaks ka nende inimeste, kes on stabiilsemad ja erihoolekandeteenuselt võib-olla juba tagasi ühiskonda siirdunud, kergemini jälgitavust ja võib-olla toetamist sellise teenusmaja mudeli korral. Ka kohalikul omavalitsusel on kergem seda teenust tagada. Minister vastas küsimustele täpselt nii, nagu üks hea kolleeg siin enne kommenteeris, et jutuks hea küll. Ja muud ilmselt öelda ei olegi kui need plaanid, mida rääkida. Ja kindlasti see ei ole ministrit süüdistav. See probleem on olnud, nii nagu ka Riigikontroll oma ülevaates on välja toonud, et 2018–2024 perioodi on vaadatud. Tõepoolest, kui vaadata taasiseseisvumise järgselt, siis need inimesed, kes on olnud omavalitsustes ja kellel on pikem ajalugu sotsiaalvaldkonnas, teavad, millises seisus olid siis erihoolekandeteenust pakkuvad asutused, Viljandi maakonnas täpselt samuti. See osa on ju palju-palju paremaks läinud, aga me ei saa olla rahul selle olukorraga. Praegu on olukord lihtsalt selline, et otsitakse lahendusi ja need, millest räägitud on, on tulevikku ulatuvad. Mulle jäi näppu, et 11. jaanuaril 2023 on Kadri Ibrus kirjutanud väga hea loo, et erihoolekandes on hädaolukord, kohtuotsusega kinnisesse asutusse määratud ohtlikele patsientidele pole kohta. See lugu oli kaks aastat või rohkemgi, pea kolm aastat tagasi. See häda ei ole tulnud üleöö, see on olnud pikk protsess. Ja tegelikult on see näidanud ka seda, et ega eelarve ei ole ju midagi muud kui numbrites prioriteedid, mis väljenduvad. Ju see siis ei ole leidnud sellist prioriteetsust ja sellist lahendust. Eriti tõesti drastiliseks teeb selle see, et 25. septembril, kui Erihoolekandeteenuse Pakkujate Liidu esindajad ja ka hoolealused olid siin, siis andis peaminister üle riigieelarve ning nimetas seda julgeoleku ja turvalisuse eelarveks. Mina küll ütlen, et see eelarve, kus see valdkond on saanud väga vähe, just nimelt erihoolekanne on saanud väga vähe, väga turvalisust ei tekita ja pigem tekitab juurde muresid. Täna ongi nii, et üksikud ajakirjanikud, nagu juba nimetatud Kadri Ibrus, aga ka Kadri Kuulpak, kes on teinekord nendel teemadel kirjutanud, on need, kes selle teema esile toovad, samuti teatud telesaated seda kajastavad. Homme räägitakse ka "Impulsis" omastehooldajate teemadel. Aga nende inimeste hääl on niivõrd nõrk. Nad on oma lähedase hooldamisega seotud või teevad seda tööd, mida tegelikult peaks riik tegema: kolme kuu jooksul tagama selle koha. Ma esitasin justiitsministrile küsimuse ja justiitsminister nii artiklis kui ka siit kõnepuldist ütles, et jaa, kohtuotsused tuleb koheselt täita. See ei ole lahendus või vastus, kui selleks vahendeid või kohti pole. Need tuleb koheselt täita ja need vahendid tuleb leida. Me oleme selle mure toonud siia Riigikogu saali selle pärast, et olla sotsiaalministrile toeks ja abiks, et ta valitsuses seisaks nende teemade eest. Tõepoolest jääb väga sügavalt arusaamatuks, et selle asemel, et lahendada need probleemid, mis on karjunud juba pikka aega, võtab riik laenu, et jagada laiali üle 100 miljoni euro toetust ja kergendust nendele inimestele, kes teenivad rohkem kui 4000 eurot. Aitäh!

Aitäh! Lauri Läänemets, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Austatud minister! Ma pidin ikka siia pulti tulema rääkima, sest me oma küsimustega püüdsime jõuda nende valikuteni, mis valitsuse laua peal olid, aga vastust ei saanud. Ja eks meid paneb see väga muretsema, sest paar nädalat tagasi oli siin saalis riigieelarve esimene lugemine, kus rahandusminister Jürgen Ligi meie küsimustele vastates ütles, et selle riigieelarve untsukeeramisega ja kõige rikkamatele üle 100 miljoni suunamisega annab valitsus opositsioonile ja ma saan aru, et ka ülejäänud ühiskonnale õppetunni. Ja Jürgen Ligi mõtles selle õppetunni ajal seda, et kui see eelarve nii suurde miinusesse ja auku viiakse, siis need, kes aastal 2027 võimule tulevad ja valitsuse moodustavad – ma saan aru, et härra Ligi ei pidanud silmas Reformierakonda –, saavad teada, kui valus ja keeruline on ikka maksutõuse teha ja et maksud on olulised. Ja loomulikult, me oleme täiesti nõus, sotsiaaldemokraadid on kogu aeg rääkinud, et õhuke riik on jõuetu riik ja ilma maksudeta ei olegi võimalik seda riiki ülal pidada. Ja lõppkokkuvõttes on keskmise Eesti pere jaoks palju odavam maksta natukene makse kui see, et ta teenuste eest peab palju rohkem maksma. Aga siit nüüd edasi minnes, tulles erihoolekande juurde, ma tahan rõhutada, et küsimus ei ole mitte selles, kui palju inimesed, kes teenivad 2000 või 2200 eurot, nendest maksumuudatustest võidavad. Vaid küsimus on selles, et nende inimeste võit, kes teenivad 1000 eurot kuus, on 121 eurot aastas, aga nende võit, kes teenivad 4000, 5000, 6000, 7000, 8000, 9000 või 10 000 eurot kuus, on 1848 eurot aastas. See on ebaõiglane. Meie küsimus oli austatud sotsiaalministrile, et kas sellises olukorras, kus selle eelarvega suunatakse just neile, kes teenivad 4000 või rohkem, üle 100 miljoni euro aastas nii-öelda palgalisa, tegi sotsiaalminister ettepaneku seda mitte teha ja see raha näiteks osaliselt suunata erihoolekandesse. Ma sain nendest vastustest aru, justkui ministri jaoks eksisteerib ainult see Reformierakonna loogika, et maksud saavad olla ühetaolised, et ei ole võimalik maksusüsteemis erandeid teha. On küll. Riigikokku saadetud eelarve- ja maksumuudatused saab ära teha ka nii, et õpetaja palk ja see nii-öelda võit, sellega ei juhtu midagi, aga neile, kellel on sissetulek 4000, 5000, 6000 või 7000 eurot, ei tule näiteks sentigi juurde. See on võimalik. See on võimalik! See on üle 100 miljoni euro, mis oleks võimalik panna erihoolekandesse, mis oleks võimalik panna tervishoidu, et puudujääki vähendada ja ravijärjekorrad oleksid väiksemad. See on raha, mille eest on võimalik ka valiku korral hoopis toiduainete käibemaksu langetada. Ehk siis need võimalused on olemas, kui ainult tahta teha ja kui seda oluliseks pidada. Me hindame ja tunnustame lugupeetud sotsiaalministrit kindlasti selle eest, et nii head spetsialisti tasemel juttu siit Riigikogu kõnepuldist kuuleb harva. Aga me tahaks näha, et lisaks sellele detailiselgitusele, mida on vaja teha, kuidas ja kus kohas probleemid asuvad, tegelikult mõni suur põhimõtteline probleem riigis ka laheneks. Selle kohta me vastuseid ei saanud. Ja see on meie jaoks mure. Tegemist on täna teise arupärimisega, kus ühtpidi vastused olid head, aga lahendusi me ei kuulnud. Loomulikult on raske loota lahendusi valitsuselt, kus peaminister ja rahandusminister seisavad selle eest, et opositsioonile ja Eesti rahvale riigieelarve tuksikeeramise kaudu õppetunde anda. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib täiendada? Ei soovi. Sulgen läbirääkimised. Oleme läbinud tänase seitsmenda päevakorrapunkti.