ERM-i teemal

Neist esimene on kultuuriminister Heidy Purgale, küsib Riigikogu liige Martin Helme ja teema on ERM-i teemal. Martin Helme, palun!

Jaa. ERM-is viidi 27. septembril läbi üritusnimega "ÖÖ25" ja seda reklaamiti kui selle sügise kõige oodatavamat sündmust. Seda nimetati võimsaks kultuuri- ja meelelahutuskavaks ja kontsertkogemuseks. Selle kogemuse osaks oli siis ilge roppus nimega Valge Tüdruk. Tuli sinna üks kohalik nurgatagune taidlusartist, kes tegi sel laval tõesti jälke asju. Ropendati, oli poolpaljast aelemist, oli vahekorra, orgasmi, ejakulatsiooni imiteerimist, vägivalda, peksmist, ka vägistamist teeseldi seal. Ja muu hulgas mõnitati ja alandati ka publikut, löödi neile otsaette templeid, näiteks "libu" või "suguhaige". Põhimääruse kohaselt on Eesti Rahva Muuseum ehk ERM Kultuuriministeeriumi valitsemisalas, see on riigimuuseum, ministeeriumi hallatav muuseum, ja ta saab raha maksumaksjalt ja mitte vähe raha. Kui ma õigesti ütlen, enam-vähem suurusjärk on 9 miljonit eurot aastas. Ega ma muud ei tahagi. Ma üritan aru saada, mis siis kultuuriministri vaade asjale on. Kas see on kultuur, mida seal tehti? Kas see kultuur on ministeeriumi poolt heaks kiidetud? Kas maksumaksja peaks selle kinni maksma? Aga kui te ütlete, et jah, on, siis meil muidugi tuleb seda arutelu natuke teise nurga alt edasi viia. Aga kui te arvate, et see, mis seal toimus, ei ole normaalne, et see oli rõve, see oli kultuuri lagastamine, see oli kultuuripärandi mõnitamine, see oli Eesti kultuurimälu institutsiooni lagastamine ja alandamine, siis mis te ette võtta kavatsete? Selle muuseumi direktor on teie alluv.

Ma tahaksin teada, kas te ise ka sellel sündmusel viibisite või on see emotsioon teieni jõudnud meedia vahendusel. Aga ma mõistan teid. On arusaadav, et inimestel ongi eksperimenteerimise suhtes väga erinevad arusaamad, ja teil on õigus selleks tundeks ja selleks arusaamiseks. Nii palju kui on inimesi, võib olla ka erinevaid lähenemisi ja erinevaid arusaamisi. Nägemus Eesti Rahva Muuseumi rollist ühiskonnas võib samamoodi erineda. Minu peamine soov selle juhtumi puhul on lootus, et avalik kriitika ei muutuks surveks – mida ta on hakanud juba tegema –, mis piiraks loomingulist vabadust või looks enesetsensuuri. Muuseumid on mõttevahetuse ja arutelu paigad, mitte poliitilise kontrolli objektid. Ma tahan veel öelda, et Kultuuriministeerium ei anna hinnanguid kultuuriasutuste sisutegevuse sobivuse või mittesobivuse kohta. Me ei koosta nendes asutustes programmi. Ilmselt olete lugenud ka ERM-i juhi Laura Kipperi arvamuslugu, mis ilmus peale seda sündmust, kus ta kirjeldas väga hästi, et see õhtune programm, millele te viitate, oli üks väike osa kogu päev väldanud seminarist. Päeval olid päevased tegevused, öösel olid teised tegevused, mis nende hinnangul sobis just öisesse formaati.

Suur tänu! Martin Helme, teil on täpsustav küsimus. Palun!

Vaat see ongi meie probleem, et nende hinnangul see sobis. Tegelikult ma küsisin, kas sinu hinnangul ka sobib. Mulle jäi mulje, et sobib. Kultuuriministeerium ei sekku, ei pea vajalikuks sekkuda, ei pea vajalikuks kellelegi öelda. Vastupidi, võetakse selline mundri au kaitsmise hoiak, et see on looming, et see on vabadus, et me ei taha enesetsensuuri. Vaadake, teatud sündsustunne on ikka tsensuur. Kui sa ei hakka ropendama, siis sa tsenseerid ennast, eks ole. Kui sa ei lagasta, ei rõvetse, siis see on enesetsensuur. See on kultuuri ja tsivilisatsiooni osa. Täna on meil olukord, kus Kultuuriministeerium ... Laura Kipper on mu kursusekaaslane, Laura Kipper sai sinna ametisse, kui mu teine kursusekaaslane, Tarvi Sits, oli kantsler ministeeriumis. Ma tunnen neid kõiki kaua. See ei ole isiklik. See on küsimus riiklikust kultuuripoliitikast. See on ministeeriumile alluv riigimuuseum. See, et seal muul ajal tehakse toredaid asju, absoluutselt ei vabanda seda. Jah, väga lahke on teist öelda, väga lahke on öelda, et mul on ka õigus arvata. Muidugi on mul õigus arvata, aga ma arvan veelgi enam, et mul on õigus nõuda, et selliseid asju ei juhtuks rohkem. Sest vaadake, kultuur on poliitikast ülesvoolu. Kui kultuuri nime all riiklikult rahastatakse meil ropendamist, vägistamise ja onaneerimise imiteerimist ja solvatakse publikut, lüües neile otsaette templeid libu ja suguhaige, siis see mürgitab ära kogu meie poliitika, majanduse ja kogu ühiskondliku arutelu. See mürgitab ära, see hävitab meie kultuuriinstitutsioone. Kui te sellega midagi ette ei võta, siis te ju põhimõtteliselt olete samamoodi templi otsaette löönud tänasele valitsusele. Tänane valitsus hea meelega rahastab ja võimaldab tegutseda perverssustel kultuuri nime all maksumaksja raha eest. Ma tõesti ei ole nõus sellega, et maksumaksja raha eest sellist asja tehakse.

Aitäh! Proua minister, palun!

Kui ma oleksin sellel üritusel käinud, oleks mul ka oma seisukoht. Ma ei käinud sellel üritusel. Ma ei tea, mis seal toimus, sestap ei ole ka õige teha selliseid järeldusi. Kui te küsite minu isiklikku arvamust, siis minu arvamus ikkagi põhineb tavaliselt sellel, mida ma olen isiklikult kogenud, et ma saaksin öelda, kas see on mulle meeldinud või ... Vabandage, keegi soovib veel rääkida. Ma ütlen teile, et ühe pettumuse pealt ma soovitan teil teha mitte selliseid suuri, kõikehõlmavaid otsuseid. ERM on end väga hästi tõestanud muuseum. Laura Kipper on väga-väga hea, professionaalne muuseumijuht, ta on väga hästi selle muuseumi viimase aasta jooksul programmiga täitnud. Need inimesed, kes Tartus elavad, need, kes Tartusse kohale sõidavad – on hea, et ERM ei paku ainult pärandiga seotud kogemust ja elamust, aga näiteks ka öökultuuriga seotud kogemust ja elamust. Sellel on igaks hetkeks õige aeg ja minu meelest on nad selle aja või takti väga kenasti valinud. Mul on väga hea meel ministrina, et ERM-is käib rahvast. Mina tahaksin, et seal käiks veel rohkem rahvast. Ma usaldan neid inimesi, kes tunnevad oma publikut, nad tunnevad seda, millised on teemad, mis võiks inimesi kõnetada. Ning jah, teemad ei peagi olema alati mugavad, ilusad, ilustatud, nad peavad kõnetama. Me peame saama rääkida nendel teemadel rahulikult. Kui teie näete selles rünnakut, siis ma usun, et sellel õhtul olid kohal paljud inimesed, kes selles rünnakut ei näinud. Ka ebamugavatel teemadel tuleb suuta omavahel vestelda. See, mida teie kogemus – või ma ei tea, arvamus, kogemus mitte, te ju ise ei käinud seal, selle programmi kohta ütleb, see on teie enda õigus. Aga niikaua, kui mina olen kultuuriminister, ei survesta ma kindlasti poliitiliselt mitte ühegi muuseumi, mitte ühegi kultuuriasutuse tööd.

Suur tänu! Lisaküsimuse esitab Varro Vooglaid. Palun!

Suur tänu! Kõigepealt tähelepanek selle kohta, et te mitu korda kolleeg Martin Helme küsimustele vastates tõstatasite küsimuse, kas ta ise viibis seal kohal. Ma arvan, et see pole üldse relevantne. Piisavalt palju on antud informatsiooni meedia vahendusel selle kohta, mis seal toimus. Need on ju faktid, mis on esile toodud, neid ei ole kahtluse alla seatud ja selle pinnalt on täiesti võimalik tõstatada need küsimused, mille Martin siin tõstatas. Nii et ma arvan, et me ei pea igal pool kohal viibima isiklikult selleks, et tõstatada toimunu suhtes kriitilisi küsimusi. See peaks olema küll täitsa selge. Te apelleerite siin loomingulisele vabadusele ja sellele, et teie kultuuriministrina ei sekku sellesse, mida tehakse Eesti Rahva Muuseumis ja teistes Kultuuriministeeriumidele alluvates asutustes. Aga vaadake, asi on ju selles, et teil on kohustus hoolitseda selle eest, et nendes asutustes toimuv oleks kooskõlas ühelt poolt seadusega ja teiselt poolt sellega, et see oleks kooskõlas ka kultuuriliste üldiste normide ja tavadega, mis on meid rahvana kokku siduvad. Kui te pesete niimoodi käed puhtaks ja ütlete, et teie ei vastuta selle eest, teie sinna ei sekku, siis tegelikult annate vaba voli sellistele protsessidele, mis lagundavad ka meie rahvuslikku kokkukuuluvustunnet. See on see, mis minu jaoks on kogu selle intsidendi puhul kõige murettekitavam ja häirivam. Sama moodi nagu selle intsidendi puhul, mis oli aastavahetusel, kui Draamateatri laval loobiti beebisid mööda lava laiali ja selle kaudu madaldati paljulapselisust ja perekondlikku elu ja seda kõike kanti veel üle ERR-i kaudu. Kui me anname sellistele protsessidele või kui teie annate sellistele protsessidele vaba voli, pesete käed puhtaks ja ütete, et teie nende eest ei vastuta ja nendesse ei sekku, siis tegelikult aitate kaasa ka meie rahvusliku kokkukuuluvustunde lagundamisele. Hakkab toimuma see, et paljud inimesed tunnevad, hästi kui maksumaksjate raha eest riiklikes asutustes viiakse ellu selliseid asju, siis lihtsalt me ei tunne enam ennast sellesse ühiskonda kuuluvana. Kas te siin ei tunne vastutust, et te peaksite ikka seisma selle eest, et sellised kultuurilise kokkukuuluvuse lagundamise protsessid ei saaks vaba voli?

Ma olen väga seda meelt, et usaldada tuleb tugevaid juhte, ja seda ma olen teinud. Kultuuriministeeriumi haldusalas asuvate asutuste juhid, enamus neist on sihtasutused, mida riik on kaasasutanud. Meil on tugevad juhid, nendel juhtidel on tugev kompetents, sealhulgas Laura Kipperil, nii nagu ma ennist ütlesin, kes on üle 20 aasta muuseumivaldkonnas tegutsenud, tõestanud ennast kui väga hea eksperdina, professionaalina. Tal on nõukogu, tal on nõukoda, tal on inimesed, kes annavad nõu. Seal on väga hea tiim ERM-is, miks peaks Kultuuriministeerium sekkuma sellisel viisil ERM-i töösse, kui me usaldame neid. See usaldus on täna täiesti tugev ning vankumatu. Ma arvan, et tugeva ühiskonna tunnus on ka see, et me saame neist teemadest rääkida. Küll aga ei peaks me üledimensioneerima antud juhtumi puhul, kui võtta arvesse sellel õhtul ka muid asju ning nende muude asjade hulgas seda ühte killukest öösel toimunud programmi, mis minu hinnangul oli nende õigus, et nad saavad seda seal teha.

Suur tänu! Ja sellega lõpetame tänase esimese küsimuse käsitlemise.