809 Kliimaseaduse tuleviku kohta

Oleme jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini, milleks on Riigikogu liikmete Tiit Marani, Züleyxa Izmailova, Tanel Kiige, Riina Sikkuti ja Heljo Pikhofi energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutile esitatud arupärimine kliimaseaduse tuleviku kohta, arupärimine numbriga 809. Ettekandeks on juba Riigikogu kõnetooli jõudmas hea kolleeg, Riigikogu liige Tiit Maran. Palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Selle arupärimisega on täpselt samamoodi, nagu oli eelmisega, et see sai suve hakul esitatud, aga ta ei ole oma aktuaalsust absoluutselt kaotanud. Ja kogu seda tralli, mis on käinud selle valdkonna sees, mida nimetatakse kliimaseaduseks, pean ma ajas tagasi minema. 10. aprillil 2023 sai see Riigikogu koosseis kokku. Peab ütlema, et kui vaadata sealset koalitsioonilepet ja eriti Reformierakonna väljakäidut, siis kliimaseadus kui selline oli peaaegu keskne teema. See oli nagu suur avalöök suureks roheliseks tööstusrevolutsiooniks. Oli päris palju fanfaare, päris palju maksumaksja rahaga märkimisväärselt hästi rahastatud kaasamisüritusi, kuigi samal ajal sisulist kaasamist, kui hakata vaatama, ei olnud vähe, see oli rohkem selline nii-öelda esinemine. Lubati, et 2024. aasta juuniks jõuab kliimaseadus lõpuks avalikeks konsultatsioonideks. No anname andeks selle, et see jõudis augustis 2024. Kõik asjad natukene venivad, see on arusaadav ja sellega ei ole teemat. Ainuke asi, mis meie ette toodi, ei olnud kliimaseadus, aga oli kliimakindla majanduse seadus. See oli otseselt tehtud palju väiksemaks, kui esialgne delegatsioon oli antud seaduse tegemiseks. Loomulikult oli sellega palju probleeme, ma pikalt ei taha nendel peatuda. Märgin ära ainult mõningad, nagu ei vastanud Eesti vastu võetud rahvusvahelistele kohustustele, viis kõik selle, mis oli seotud leevendusega ehk heitmete vähendamisega, kaugemale tulevikku, et praegu ei peaks nendega tegelema, mõningates valdkondades isegi liiklus vastupidises suunas. Mis veelgi huvitavam, kui me vaatame üldist heite määra ja seda, mis olid alameesmärkide puhul, siis need ei läinud omavahel kokku, need olid erinevad. Üldine eesmärk heideteks oli märkimisväärselt väiksem kui see, kui liita kõik alameesmärkide omad. Leevendamine, heidete vähendamine oli vigane, aga mis veel kummalisem, kõik see, mida me oma koha peal siin oma inimeste jaoks peaksime tegema, ehk kohanemine, et inimesed paremini hakkama saaks, oli praktiliselt olematu. Ja siis, 2025. aastal, sellel aastal, viidi sotsiaaldemokraadid koalitsioonist välja. Me saime uue väga meeldiva kliima- ja keskkonnaministri, kes räägib väga hästi ja on väga tore inimene. Aga ta väitis 22. märtsil 2025 ootamatult ERR-i intervjuus – tsiteerin –, et ei, sellisel kujul ühe seadusena kliimaseadust ei tule. Aprillis aga ütles ta juba, et ei, tuleb küll, see võtab natukene aega, aga kindlasti see sügiseni ootama ei pea. Täpset kuud ei ütle. No praegu on 13. oktoober, oleme keset sügist. Möödas on poolteist kuud sellest ajast, kui see pidi tulema, aga meil ei ole kliimaseadust, vaatamata sellele, et see pidi esialgselt tulema 2024. aasta juuniks. Ja nüüd räägitakse, et kusagil pidi olema mingisugune eelnõu. Samal ajal aga, kui me vaatame seda, mis toimub kliimaga, siis kliimasoojenemine on ületanud 1,5 kraadi piiri juba praeguseks. Järjest vähem räägitakse seda, et kahe kraadi piirile me ei suuda ka pidama jääda, ilmselt liigume sinna kolme kraadi juurde. Aga mis veelgi olulisem meie enda sisemises kontekstis, kõigest sellest, mis puudutab kohanemist ja selleks ettevalmistamist, pole praktiliselt midagi kuulda. Nii et selle valguses paratamatult kõik need signaalid ja märgid sellest, et midagi toimub ja samal ajal ei toimu, on niivõrd vastuolulised. Tegelikult on tegemist vähemalt väljapoole suure segadusega. Tahaksingi saada lühidalt vastuseid järgmistele küsimustele. Lühidalt ainult, mitte täisküsimused. Kas üldse kliimamuutuste leevendamine ja elanike ettevalmistamine on praeguse valitsuse prioriteet või ta enam ei ole prioriteet? Mille poolest, kui see varasem eelnõu on olemas, erineb eelmisest? Palun juurde!

Siin paraku lisaaega ette nähtud ei ole.

Aa. Siis ma ütlen lühidalt. Jah. Kuidas plaanitakse eelnõu ettevalmistusele kaasata kogukondi? Kuidas on plaan huvigruppidega? Kui palju plaanitakse juurde võtta seda kõike, mis puudutab kohanemist, ja millal minister arvab, et see eelnõu lõpuks jõuab Riigikokku. Aitäh!

Suur tänu teile! Taas on arupärijate küsimustele vastamas hea energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Aitäh, head arupärijad ka! Nii nagu hea arupärijate esindaja oma sissejuhatuses viitas, kindlasti on kliimamuutused, nendega kohanemine ja nendeks valmistumine midagi, mis on meist igaühe jaoks vajalik ja oluline, ükskõik, kas me räägime üksikisiku tasandil või ettevõtte tasandil või riigi tasandil või omavalitsuse tasandil. See puudutab meid kõiki, aga sellest kõigest võib-olla lähemalt läbi nende küsimuste ja pärast debati siin saalis. Head arupärijad on esitanud kuus küsimust. Esimene neist: kas kliimamuutused, nende leevendamine ja elanike ettevalmistamine pole enam valitsuse prioriteet; mida hakkab endast kujutama uus kliimaseadus; mille poolest see erineb varasemast eelnõust? Lühike ja kiire vastus on see, et kliimapoliitika on endiselt valitsuse prioriteet. Inimtekkelised kliimamuutused jätkuvad. Euroopa on selle kõige juures kõige kiiremini soojenev piirkond. Kui vaadata Eestit, seda aastat ja, ütleme, viimast hooaega, kliimamuutuste mõju on avaldunud näiteks suuresti vee kaudu – seda on korraga kas liiga vähe või liiga palju või hoopis valel ajal. Selle aasta suvi, seda iseloomustas erakordselt suur sademete hulk, mis tõi kaasa reaalseid kahjusid ja takistusi majanduses. Näiteks venis põllumajanduses koristusaeg ning põllud jäid ligipääsmatuks. Metsanduses – eelmise küsimuse juures juba rääkisime – piiras läbivettinud pinnas väljaveotöid, rikkus metsateid, tõstis hoolduskulusid. Turbatööstuses või turbatootmises lõhenes kuivatusperiood ja seetõttu vähenes toodangu maht. Ja nii nagu ma olen kogu aeg öelnud, on kliimamuutus ja kliimapoliitika sellega kohanemiseks osa konkurentsivõime loomisest. Mida tõhusamalt me suudame vähendada oma jalajälge ja tõstame majanduse või üksikisiku vastupanuvõimet kliimariskidele, seda konkurentsivõimelisem tervikuna on ka majandus. Te küsisite, milline see uus seadus siis on. Ma arvan, et sellest on olnud korduvalt siin juttu. Kliimakindla majanduse seadus on lühike, võrreldes eelneva versiooniga konkreetne, realistlik raamseadus, mis ei püüa kõike korraga lahendada, küll aga seab konkreetsed eesmärgid kasvuhoonegaaside heite vähendamisele ja jätab samas piisava paindlikkuse, et kohaneda majanduse ja tehnoloogia kiire muutumisega. Seadus koosneb heite vähendamise riigiülestest ja sektoripõhistest eesmärkidest, teiseks, kuuest põhimõttest, mida võtta eri otsuste tegemisel kaalutluse aluseks, et oleks arvestatud ka kliimaküsimustega, kolmandaks, kohanemisega seotud sätted, neljandaks, mõistete ühtne definitsioon, ja viimasena seiresüsteemi kirjeldusest, mis võimaldab regulaarselt jälgida edenemist ja vajaduse korral teha korrektuure, kuidas nende eesmärkide suunas paremini jõuda. Kuna seadus on lühem, siis on ka seletuskiri oluliselt lühem ja loodetavalt ka paremini hoomatav, sest detailsus on viidud teise tasandi dokumentidesse. Ja võib-olla siin ongi üks suurem erinevus võrreldes varasema eelnõuga, et rakenduslikud detailid on kokku pandud või pannakse valdkondlikes teekaartides, mis koostatakse juba tehtud töö põhjal ja koostöös huvirühmadega, ning peaksid valmis saama selle aasta lõpuks. Ja teekaardid oma sisus kirjeldavad sektorite konkreetsed sammud ja ajakava, et sihid oleks elluviidavad ja kontrollitavad ilma seadust pidevalt muutmata. Nii et võib-olla siin on lihtsalt see lähenemine natukene praktilisem. Teine küsimus: kuidas plaanitakse eelnõu ettevalmistusprotsessi kaasata vahepeal kogunenud informatsiooni kliimamuutuste ulatuse kohta? Ma vastan hästi lihtsalt. Viimastel aastatel kogu kogunenud täiendav teave kliimamuutuste ulatuse ja mõjude kohta annab ju väga selge ja mõistetava ühese sõnumi, et ka riigina tuleb meil tegutseda kiiresti ja süsteemselt. Ehk meie poliitikakujundus peab võimaldama nii heite vähendamist kui ka vastupanuvõime suurendamist või kohanemisvõime suurendamist, arvestades teadustööga lisandunud uusi teadmisi, aga ka praktikas ilmnenud erinevate riskide kasvu. Selleks, et uusim teadmine oleks süsteemselt integreeritud, alustame järgmisel aastal kohanemise teekaardi koostamist, millega paralleelselt viiakse läbi üleriigiline kliimariskide hindamine, et kaardistada valdkondade ja piirkondade suurimad haavatavused ning määrata konkreetne prioriteetide järjekord. Riskihinnangu tulemused kantakse kohanemise teekaarti ning neid kasutatakse sektoripõhiste kliimamuutustega kohanemise juhtimiseks erinevatel otsustustasanditel ja ka investeeringute planeerimisel. Lisaks oleme uuendamas kliimaprojektsioone kuni aastani 2100 ehk täpsustame stsenaariume, kuidas Eesti kliima võiks muutuda. Aga nii nagu iga inimene, kes prognoosimisega on eluks kokku puutunud, teab, et nii pikad prognoosid, nende usaldusnivoo või eksimise võimalus on päris suur, aga see ei tähenda, et neid prognoose ei peaks tegema. Neid tuleb lihtsalt pidevalt uute andmete lisandumisel ajakohastada. Kolmas küsimus: kas ja millisel kujul on oodata uut versiooni kliimakindla majanduse seaduse eelnõust? Struktuurist ma juba rääkisin. Riigikogule esitame eelnõu pärast seda, kui oleme teekaardid koos huvirühmadega läbi arutanud. Suvel meil oli hulk kohtumisi, või õigemini, suve jooksul kohtusime eraldi erinevate huvirühmadega, küsisime tagasisidet lähenemisele. Ja üldiselt oli see ootus, et me teeksime teekaardid ka vähemalt enam-vähem valmis, selleks et siis, kui seda lühemat seadust arutada Riigikogus, oleks tegelikult võimalik vaadata tervikpilti, et oleks tagatud üldine raamistik, kooskõla üldise raamistiku ja sektorite praktiliste sammude vahel. See on ka põhjus, miks me ei ole kliimaseadusega veel Riigikokku tulnud, sest need teekaardid on vaja eelnevalt kooskõlastada. Neljas küsimus: kuidas plaanite kaasata huvigruppe, kas peate huvigruppide kaasamist oluliseks, kas plaanite varasemast suuremal määral võtta arvesse huvigruppide arvamusi, ja kui ei, siis miks? Nii nagu te väga hästi teate, seaduse ettevalmistamisega alustati kaks aastat tagasi ja selle protsessi algusest on käinud läbi või sellega on käinud kaasas ulatuslik kaasamine. Eelnõu kohta on laekunud üle 900 muudatusettepaneku. Need on kõik läbi vaadatud, sisuliselt kaalutud ja nende põhjal on ka eelnõu muudetud või täiendatud. Nii nagu ma juba mainisin, huvirühmadega kohtusime ka selle aasta suvel ja nende kohtumiste tulemusena leppisime kokku, et me liigume paralleelselt eelnõuga edasi ka valdkondlike teekaartide koostamisega, et oleks olemas tervikpilt. Sellel nädalal ehk siis tegelikult täna alustasime ka aruteludega huvirühmadega koos ja vajaduse korral teeme neid arutelusid mitu ringi, et jõuda läbimõeldud ja elluviidavate lahendusteni. Ja tänane kohtumine oli turbasektori teekaardi kohta, kus olid erinevad huvirühmad esindatud, et saaks need kokkulepped teekaartide sisu osas ka tehtud. See küsimus, mil määral on võimalik võtta arvesse huvigruppide arvamusi, sõltub ju sellest, kui palju need arvamused erinevad. Kõiges, mis on ühisosa, on arvamustega arvestamine lihtsam. Vastassuunaliste ettepanekute puhul tuleb vaadata, kui suur see ühisosa on, kuidas seda leida, ja võimalikes kompromissides kokku leppida. Aga see, ma arvan, ei erine selle seaduse puhul kuidagi mõne teise seaduse või muu õigusakti arutelust. Viies küsimus: esialgsest eelnõust on möödas väga palju aega; kuidas on Kliimaministeerium selle aja jooksul ette valmistanud meie inimesi, kogukondi ja majandust nüüdseks juba paratamatute muutustega kohanemiseks? Jah, kliimapoliitika katabki enamikku eluvaldkondi ja seepärast oleme liikunud samaaegselt mitmel suunal. Näiteks oleme suunanud CO2 kvoodi tulud ja muud kliimarahastuse allikad madalama heitega lahendustesse, sest nii vähendame riske ja loome ülemineku käigus uusi võimalusi. Fookuses on olnud kolm eesmärki. Heite vähendamine, teiseks, vastupanuvõime kasvatamine, ja kolmandaks, majanduse konkurentsivõime hoidmine – see kõik moodustab ühe terviku. Toon mõned näited. Transpordis oleme seadnud esikohale energiasäästliku ühistranspordi arendamise. Näiteks käimasoleval perioodil 2021–2030 teostatakse muu hulgas kuue uue elektrirongi soetamist ning raudtee elektrifitseerimist ligikaudu 500 kilomeetri ulatuses. Hoonete valdkonnas on keskne eesmärk energiatarbe ja kulude vähendamine koos sisekliima parandamisega. Korterelamute puhul on kavas rekonstrueerimist toetada veel täiendava 50 miljoni euroga, et soodustada terviklikke lahendusi, mis hõlmavad nii välispiirete soojustamist kui ka akende vahetust, küttesüsteemide uuendamist ja soojustagastusega ventilatsiooni. Ettevõtluses suuname toetused ressursitõhususe ja innovatsiooni kasvu, millega oleme aidanud ettevõtetel vähendada toormekulu, energiavajadust ja jäätmeteket ning samal ajal suurendada tootlikkust. Lisaks oleme suunanud riigieelarve reservist ja taaste….. vahenditest elektrivõrkude kliimakindluse suurendamiseks ning uute liitumiste väljaehitamiseks üle 60 miljoni euro. Uute taastuvenergia seadmete lisamiseks oleme ette valmistanud ka uue taastuvelektri vähempakkumise mahus 1 teravatt-tund koos võimalusega suurendada seda mahuni kuni 2 teravatt-tundi aastas. Me oleme muutnud põhivõrguga liitumise reegleid, et fikseeritud tasuga senisest kiiremini põhivõrguga liituda nii tootmise kui ka tarbimise suunas. Ehk ei ole ainult ühte kitsast tegevust, mis lahendaks meie võime kliimamuutustega kohaneda ja oma keskkonnajalajälgi vähendada. See on terviktegevus ja sinna me oleme oma energia suunanud. Viimane küsimus: millal see eelnõu võiks Riigikogu menetlusse jõuda? Huvigruppide tagasiside põhjal ja arvestades nende soovi, et meil oleks ka teekaardid valmis või enam-vähem valmis, on soov, et me jõuame siia teie juurde selle aasta jooksul. Ei ole sügis, aga ei ole ka uus aasta. Ma arvan, et see jätab piisavalt aega aruteludeks. Kindlasti ei ole see võib-olla kõige lihtsam valdkond ja ka siin saalis on kindlasti väga erinevaid vaateid. Aga ma arvan, et see seadus annab kõigi jaoks kindlustunnet juurde, kui see saab vastu võetud ja teekaardid kinnitatud. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimus. Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Tegelikult väga hea ülevaade. Aitäh teile! Küsimusi esitan ma hoopis natukene teiselaadsest valdkonnast, tegelikult ikka samast valdkonnast. Nagu te teate, maakasutus on üks suuremaid heite põhjustajaid ja väga valus teema. Sellega kaasnevad nii-öelda LULUCF-i nõuded Eestile. Te olete ise ELAK-is ka öelnud, et need nõuded on Eesti suhtes ebaõiglased ja et Eesti on alustanud protsessi nende nõuete muutmiseks ja sellealast suhtlemist Euroopa Komisjoni tasemel. Kui ma seda Euroopa Liidu asjade komisjonis kuulsin, siis mul tekkis teatud tõrge, sest minu teada peab selleks, et kuskil Euroopa Komisjonis Eesti poolt mingit asja ajama, olema Eesti seisukohtade kinnitus Euroopa Liidu asjade komisjonist. Seal on teatud protseduur, aga seda ma näinud ei ole. Kas te oskate seletada, kuidas Euroopa Komisjoni tasemel Eesti praegu selles valdkonnas toimetab, kui meil ei ole kinnitatud seisukohti?

Ma olen üsna kindel, et kõik minu sõnavõtud ja kohtumised, mis ma olen Euroopa Liidu suunal teinud, on kooskõlas selle mandaadiga, mille Riigikogu on andnud. Tulles LULUCF-i juurde, kui LULUCF omal ajal kokku lepiti, need eesmärgid, siis lepiti kokku eesmärkides, aga ei olnud võib-olla kõige täpsemat teadmist sellest, kuidas nende eesmärkideni jõuda. Tegelikkus on selline, et väga paljudel liikmesriikidel on nende eesmärkide täitmisega erinevaid probleeme. Need probleemid ei ole kõikidel ühetaolised. Metsarikastel riikidel on need mured ühtpidi. Kuskil teistes riikides, mõnel väikesaarel – mitte Eesti väikesaartel, vaid mõnel saareriigist liikmesriigil – on need probleemid seotud nende asukoha, transpordi ja kõigi muude ühendustega. Seepärast ongi mõistlik see üldine hoiak Euroopa Liidu tasandil, et vaatame otsa ja räägime läbi, kuidas on võimalik neid eesmärke realistlikult saavutada. See on igal juhul mõistlik. Kui veel kord selle metsanduse näite juurde tulla, siis lahendus, mida teeb Taani ehk istutab metsa juurde, selleks et eesmärke täita, ei ole lahendus, mida meie kui üle 50% metsaga kaetud riigi puhul saaksime kasutada. Nii et see arutelu ei ole kuidagi sedapidi, et LULUCF ja need eesmärgid ei oleks vajalikud. Küsimus on, kuidas me realistlikult ja objektiivselt nende eesmärkide saavutamiseni liigume. See on selle töö eesmärk ja me ei ole üksi seal, seal on väga palju liikmesriike.

Riina Sikkut, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Märtsis 2023 koalitsiooniläbirääkimistel kliimaseaduse arutelul esindas Jevgeni Ossinovski seisukohta, et tegemist peaks olema konkreetse ja lühikese raamseadusega. Reformierakond eelistas teistsugust lähenemist ja Kristen Michal hakkas ette valmistama mahukat kliimaseadust, mis muutus kliimakindla majanduse seaduseks. Iseenesest ma väga toetan teie esitatud plaani minna tagasi lühikese ja konkreetse raamseaduse juurde, küll kaks ja pool aastat hiljem. Mul on kaks küsimust. Kas peaminister toetab seda lähenemist, kuigi ta ise liikus mingil põhjusel teises suunas? Ja teine küsimus: kas nüüd selles uues seaduse versioonis on heite vähendamise eesmärke lõdvendatud?

Aitäh! Peaminister on selle lähenemisviisiga päri. Ma arvan, et see, et me saame praegu seda kliimakindla majanduse seadust sellisel kujul esitada ja ette valmistada, on võimalik selle töö põhjal, mida me oleme siin ühiselt teinud mitme, kahe aasta jooksul. Nii et selles mõttes on igal juhul kaheaastane töö läinud asja ette. Nüüd, kui te küsite seda, kas me oleme eesmärke leevendanud, siis ma ütleksin, et pigem mitte. Kogu selle lähenemise mõte on see, et me näitame lisaks eesmärgi seadmisele ka selle teekonna, kuidas me sinna jõuame. Ja sellepärast on teekaart minu hinnangul üks sihuke praktiline tööriist, mille muutmiseks või täiendamiseks ei pea tulema Riigikokku seadust muutma, vaid seda saab teha tööprotsessi osana. Kui selgub, et mingit eesmärki on vaja õgvendada, siis tuleb mõistagi seadust muuta ja ma arvan, et see ongi väga loogiline. Sellepärast on minu meelest väga oluline ka need põhimõtted, mis nüüd sai ELAK-i mandaadis kinnitatud 2040. aasta eesmärgi kohta, et meil ikkagi on ka läbivaatusklausel. Ei ole nii, et me seame aastal 2025 eesmärgi aastaks 2040 ja siis aastal, ma ei tea, 2038 vaatame, mis sai. Mõistlik on ikka vaadata ka 2030-ndate alguses, kuidas me oleme liikunud, kas mingeid tegevusi on vaja õgvendada, et me tegelikult saavutaksime selle lõppeesmärgi. Sest kliimaneutraalsus aastaks 2050 on ju paigas. Seda ei ole mitte keegi mitte kuskile nihutanud. Nii et ambitsiooni me kindlasti vähemaks ei keera, vähemalt sisu mõttes. Kui mingeid tegevusi on võimalik teha heitevabalt, siis võib neid teha. Aga kui sellega kaasneb heide, mille tulemusena me ei saavuta 2050. aastaks kliimaneutraalsust, siis me loomulikult peame midagi seal ette võtma. Aga muidu mulle tundub, et me liigume selle trajektoori peal, kuskil me oleme liikunud kiiremini, kuskil on vaja võib-olla järele aidata. Nii nagu on teada, eks ole, LULUCF on meie jaoks kõige suurem väljakutse. Aga sellega me tegeleme. Ja see ei ole ainult meie teema.

Züleyxa Izmailova, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Te olete siin mitu korda maininud maailmavaadet, mis siin saalis on ka erinevad, aga loodusnähtuste puhul ja kliima puhul on niimoodi, et siin ei ole maailmavaadet. Siin kehtivad füüsikaseadused ja neid ei saa maailmavaatele vastavalt painutada. Aga ma tahaksin täpsustavat küsimust, et võrreldes eelmise kliimaseaduse versiooniga, mille kallal te praegu töötate, kas heitmed suurenevad võrreldes eelmisega või ei suurene.

Kui te niimoodi küsite, siis ma hea meelega kontrolliks selle järgi, hakkamata siin spekuleerima, kas mingis kohas on heide … noh, kui ta väiksem on, siis ei ole probleemi. Aga kui ma nüüd ütlen teile, et ei ole, ja siis selgub, et on suurem – ma nagu seda ei tahaks teha. Kui sobib, siis kontrollin numbrid üle ja vastan kirjalikult, kas kuskil on mingi muutus selle koha pealt või mitte. Aitäh!

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Nüüd avan läbirääkimised. Kõigepealt Tiit Maran, palun!

Aitäh, auväärt eesistuja! Hea minister! Oma küsimuse puhul ma ütlesin, et see oli päris asjatundlik ülevaade, ja tänasin kliimaministrit selle eest. Paraku ma ei saa samamoodi öelda vastuste puhul, sest minu küsimus LULUCF-i osas oli väga konkreetne ja selge. Kas Eestis on välja töötatud ja kinnitatud seisukohad, mille põhjal Eesti praegu komisjoni tasemel toimetab? Ma sellele vastust ei saanud. Aga see selleks. Kui me nüüd räägime sellest olukorrast, siis tõepoolest on tarvis mingisugust kompromissi. Aga on asju, mille vahel ei ole võimalik kompromissi saavutada. Meil ei ole kuidagi võimalik arendada täpselt samamoodi tööstust, nagu ta enne oli, ja samal ajal tagada, et keskkonnakriis, sealhulgas ka kliimasoojenemine, saab hallatud. Kui ma vaatan praegu, mis meie ümber toimub, siis tegelikult ma näen tendentse, mis liiguvad selles suunas, et me oma eesmärke ei saa täita. Võtame näiteks kas või VKG tselluloositehase loomine ja selleks neile kvoodi andmine, kui palju nad Eestist riigimetsa saab kasutada, mille suurus on päris märkimisväärne, või siis ootamatult erisuse saamine komisjonilt põlevkivikaevanduse avamiseks või majandusliku raiemahu suurendamine. Ma peatun siin põhiliselt metsateemal, sest teate, mets ei ole ainult puit. Mets on ökosüsteem, ta on märkimisväärselt parem süsinikusiduja kui ükskõik mis teine. Lisaks sellele on tal veel teised funktsioonid, nimelt ta on kliima stabiliseerija, seda nii lokaalsel kui ka globaalsel tasemel. Toon ainult kaks asja. Esiteks, albeedo efekt, peegeldumine, ja teiseks, veeringe jaotamine, mis tegelikult on väga tugev kliima stabiliseerimise aspekt. Nii et ükskõik mis me teeme, siis mingisugune vastuolu kliima soojenemisega ja meie ambitsiooniga kasvatada samalaadset majandust on paratamatult tulemas tupik. Me sellest ei pääse. Mis mind kõige rohkem häirib selle asja puhul, on see, et kõik, mis puudutab kohanemist, selleks et paratamatu muutusega, mida me juba praegu tajume, riiklikul tasemel ja seadusandlikul tasemel praktiliselt ei tegelda. Me ei tegele sellega, mis saab siis, kui meile tulevad järsud kliimamuutused, nii-öelda järsud katastroofid, mil määral me oleme selleks ette valmistatud, kuidas me saame hakkama liikuvusega, tervishoiuteemadega, kuidas me saame hakkama põllumajanduses pikaajaliste muutustega, mis on seotud ka kliima soojenemise ja niiskuse- või veerežiimi muutumisega. Neid asju ei ole lihtsalt korralikult läbi töötatud, aga nendega on väga kiire. Ja paratamatult, kui ma vaatan seda praegust asjade toimimist, siis mul tuleb meelde selline humoorikas võtmes väljapakutud skeem, kuidas juhitakse ühte halba projekti. See koosneb kuuest faasist. Entusiasm! Kõik on kohutavalt elevil ja usuvad, et seekord läheb kõik plaanipäraselt. Ma mäletan seda aega, mis on seotud kliimaseaduse väljatöötamisega. Järgmine faas on segadus. Selgub, et keegi ei saa täpselt aru, mida tegelikult teha tuleb, mis tehtud on, ebaselgused, küsimused. Ja siis tekib paratamatult ka see, et tuleb süüdlast otsida, kes selle kõik nii tegi, ja süütute karistamine, aga mis veel olulisem, tõeliste süüdlaste premeerimine. Ma tahaks väga loota, et see viimane faas, mis tavaliselt sellistel juhtudel on, kliimaseaduse puhul ei läheks samamoodi, nimelt unustamine. Unustame kliimaseaduse ära, matame selle vaikusesse maha, kõik teesklevad, et me midagi teeme, aga tegelikult mitte midagi ei tee. Sest kui me nii läheme, siis paratamatult see, mis meid ees ootab siin sellel väikesel maatükil, saab meie inimestele, kogukondadele ja meie keskkonnale olema väga raske. Nii et ma väga loodan, auväärt minister Sutt, et see, mille suunas te liigute, on teistsugune kui see, mis ma ette ütlesin. Aitäh!

Aitäh! Soovib minister täpsustada? Jah, palun!

Aitäh! Paar asja ütleks. Jällegi, et ei jääks kõlama, et meil ei ole ELAK-i mandaati. ELAK-i mandaat on LULUCF-i küsimustes kindlasti olemas moel või teisel. Siin ei saa olla teistsugust olukorda, aga kontrollime täpselt üle. Ma saan kindlalt öelda, et me oleme päris palju ministeeriumis näinud vaeva, et selle lühikese konkreetse seaduse koos teekaartidega viia sellisele kujule, et meil oleks võimalik seda arutada. Hea kolleeg Züleyxa ütles, et kliimamuutus ei ole maailmavaateline, see on objektiivne nähtus, ja ma olen sellega sada protsenti päri. Kus maailmavaade tuleb mängu, on see, kuidas me selle muutusega toime tuleme, kuidas me reageerime, milliseid vahendeid kasutame. Ma loodan, et seal on ka võimalik eri maailmavaadete puhul leida ühisosa, teha nii, et meil siin oleks võimalikult kohanemisvõimeline keskkond, ja samamoodi, et me annaksime oma panuse rahvusvaheliselt. Ma arvan, et ka see on oluline. Ja võib-olla lihtsalt lõpetuseks. Mina jagan seda seisukohta, et puhas tööstus, kaasaegne tööstus – seda kõike on võimalik teha palju väiksema jalajäljega ja väiksema mõjuga kliimale, kui on vanemal tööstusel. See ongi osa kohanemisest. Ja kui siin juttu oli VKG biorafineerimistehase näitest, siis ma arvan, et see ongi üks näide, kus võib öelda, et me saame kodumaist puitu siin Eestis väärindada võimalikult palju. Ma ei näe seal vastuolu loodushoiu, kliimapoliitika ja võimaliku biorafineerimistehase rajamisega. Aga kindlasti on ka teistsuguseid arvamusi. Ma respekteerin neid ka. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Meil on läbitud tänane seitsmes päevakorrapunkt.