Karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse (karistusõiguslik jurisdiktsioon ja merealuse taristu lõhkumine) eelnõu (656 SE) esimene lugemine

Oleme jõudnud kümnenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse (karistusõiguslik jurisdiktsioon ja merealuse taristu lõhkumine) eelnõu 656 esimene lugemine. Ja taas on Riigikogu kõnetoolis lugupeetud justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta.

Suur tänu! Head Riigikogu liikmed! Kahjuks see eelnõu, mida me nüüd vaatame, on vägagi asjakohane ja puudutab kõiki Eesti inimesi, meie õigusi rannikuriigina. Ent mitte ainult. Kui vaadata ajalises järgnevuses, siis lahendab see eelnõu vähemalt neljast sündmusest tingitud asjaolusid, mida me oleme karistusseadustikus pidanud vajalikuks kohendada, täiendada või muuta. Need sündmused on järgmised. 16. mail 2023. aastal tegi Riigikohus otsuse, et ühele Eesti diplomaadile riigisaladuse kaitse nõuete rikkumise eest määratud 400-eurone trahv tuleb tühistada. See tuleb tühistada põhjusel, et väidetav väärtegu pandi toime Eesti saatkonnas Pariisis, mis Riigikohtu otsuse kohaselt ei ole Eesti territoorium. Sellele küsimusele me pakume siin lahenduse. Me üldiselt saame aru, et saatkonnad on seotud Eesti jurisdiktsiooniga. Teine [sündmus] oli 8. oktoobril 2023. aastal, kui konteinerilaev Newnew Polar Bear kahjustas merealust gaasitoru Balticconnector. Järgmine sündmus kronoloogilises järjekorras oli 8. detsembril 2023. aastal, kui löödi puruks toonase siseministri perekonnale kuuluva sõiduauto aknad. Neljas [sündmus] oli 25. detsembril 2024. aastal, kui naftatanker Eagle S [lõhkus] merealuse elektrikaabli Estlink 2 ja neli sidekaablit. Sellele järgneval päeval otsustaski valitsus, et Justiits- ja Digiministeerium esitab karistusteadustiku muudatusettepanekud just kriitilise taristu kaitse kohta. Tegelikult me olime selleks hetkeks juba näinud, kuidas rannikuriigid, kelle merealuseid kaableid ja torusid oli rünnatud, olid järk-järgult asunud oma karistusseadustikku muutma. Rahvusvaheline mereõigus paneb rannikuriikidele kohustuse ja annab võimaluse kaitsta oma inimesi, ettevõtteid, vara ja turvalisust. Vastavalt sellele käis eelnõu märtsis kooskõlastusringil ja kiideti heaks esitada eelnõu Riigikogule 15. mail. Mida lühidalt tehakse ja kuidas need probleemid lahendatakse? Kõigepealt, me laiendame karistusõiguse kehtivust Eesti välisesinduste valdustes toime pandud süütegudele ja väljaspool Eesti territooriumi toime pandud tegudele, millega rikutakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse nõudeid. Muidugi me loodame, et selliseid juhtumeid edaspidi ette ei tule, nii nagu kõikide karistusseadustiku paragrahvide puhul me loodame, et seda kunagi ei juhtu, aga lihtsalt tuleb olla valmis, kui selline asi peaks juhtuma. Siis see menetlus läheks sujuvamalt. Mis [puudutab] akende lõhkumist, siis paraku me oleme näinud mitut vara kahjustamise intsidenti, kus me oleme tuvastanud, et hilisemal uurimisel on need osutunud Eestile vaenulike riikide eriteenistuste tellimustööks. Eeskätt räägime me Venemaast. Aga kurioossel kombel ei ole seni olnud karistusseadustiku §-s 203 vara kahjustamise kohta uurimise käigus lubatud jälitustoimingutega tõendeid koguda. Selle küsimuse me pakume teile lahendamiseks. Nüüd me jõuame merealuse taristuni, mis on vast kõige suurem, tõsisem ja silmapaistvam küsimus. Lühidalt kokku võttes: me tõstame oluliselt karistusmäärasid. Me ütleme, et merealuse taristu kahjustamisega seotud kuritegude eest peaks need karistused olema heidutavad, et need inimesed, kes soovivad meie merealust taristut lõhkuda, mõtleksid enne palju tõsisemalt järele, kas nad ikkagi riskivad sellega. Me näeme ette kuni kümme aastat vangistust ja juriidiliste isikute puhul kuni 4 miljardi euro suuruse trahvi. See 4 miljardi eurone trahv on erakordselt suur, aga see tuleneb tegelikult sellest loogikast, et kui trahv oleks väiksem, siis soovitud kahju Eestile oleks ilmselt väga suur. [Ohus] võivad olla ka inimelud, võivad olla väga suured majandustehingud, ka elektri kadumine on see, mis inimelusid võib mõjutada, või elektrivarustuse oluline halvenemine. Me siiski peame seda määra õiglaseks ja heidutavaks. Teine oluline punkt on see, et me laiendame Eesti karistusõiguse kehtivust majandusvööndis ja mandrilaval Eestiga seotud infrastruktuuri kahjustavate tegude suhtes. Siin me tegelikult kopeerime keskkonnaõiguse sätteid. Tõesti, kui varasemalt meil ei olnud selliseid olukordi, kus oleks lausaliselt ankruid suurtel laevadel maha kukutatud ja nendega üle kaablite sõidetud, siis nüüd me näeme, et sellised tegevused on kahjuks [aset leidnud]. Sellega seoses me laiendame Eesti karistusõiguse kehtivust. Ma ütlen kohe ära ka selle, et komisjonis toimunud arutelu käigus tõstatus ka Estonia hauarahu küsimus. Muudatusettepanekuga me täpsustame karistusseadustikku, et hauarahu oleks täies ulatuses tagatud. Meie ettepanek on see tõesti sellele muudatusettepanekule liita, aga seda punkti hetkel teie ees ei ole. Seda arvestab loodetavasti ka komisjon. See on hästi lühidalt selle eelnõu sisulise kirjelduse ülevaade.

Suur tänu! Head Riigikogu liikmed! Kahjuks see eelnõu, mida me nüüd vaatame, on vägagi asjakohane ja puudutab kõiki Eesti inimesi, meie õigusi rannikuriigina. Ent mitte ainult. Kui vaadata ajalises järgnevuses, siis lahendab see eelnõu vähemalt neljast sündmusest tingitud asjaolusid, mida me oleme karistusseadustikus pidanud vajalikuks kohendada, täiendada või muuta. Ja need sündmused on järgmised. 16. mail 2023. aastal tegi Riigikohus otsuse, et ühele Eesti diplomaadile riigisaladuse kaitse nõuete rikkumise eest määratud 400-eurone trahv tuleb tühistada. See tuleb tühistada põhjusel, et see väidetav väärtegu pandi toime Eesti saatkonnas Pariisis, mis Riigikohtu otsuse kohaselt ei ole Eesti territoorium. Sellele küsimusele me pakume siin lahenduse, et me üldiselt saame aru, et saatkonnad on seotud Eesti jurisdiktsiooniga. Teine: 8. oktoobril 2023. aastal kahjustas konteinerilaev Newnew Polar Bear merealust gaasitoru Balticconnector. Järgmine sündmus kronoloogilises järjekorras oli 8. detsembril 2023. aastal. Toonase siseministri perekonnale kuuluva sõiduauto aknad. Ja neljas: 25. detsembril 2024. aastal naftatankler Eagle S merealuse elektrikaabli Estlink 2 ja neli sidekaablit. Sellele järgneval päeval otsustaski valitsus, et Justiits- ja Digiministeerium esitab karistusteadustiku muudatusettepanekud just kriitilise taristu kaitse kohta. Tegelikult me olime selleks hetkeks juba näinud, kuidas rannikuriigid, kelle merealuseid kaableid ja torusid oli rünnatud, olid järk-järgult asunud oma karistusseadustikku muutma. Rahvusvaheline mereõigus näeb rannikuriikidele ette kohustuse ja võimaluse kaitsta oma inimesi, ettevõtteid, vara ja turvalisust. Kõike seda tuleb kaitsta. Vastavalt sellele käis eelnõu kooskõlastusringil märtsis ja Riigikogule kiitis selle eelnõu heaks esitamiseks 15. mail. Mida siin lühidalt tehakse ja kuidas need probleemid lahendatakse? Kõigepealt, jah, me laiendame karistusõiguse kehtivust Eesti välisesinduste valdustes toime pandud süütegudele ja väljaspool Eesti territooriumi toime pandud tegudele, millega rikutakse riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse nõudeid. Muidugi me loodame, et selliseid juhtumeid edaspidi ette ei tule, nii nagu kõikide karistusseadustiku paragrahvide puhul me loodame, et seda kunagi ei juhtu, aga lihtsalt tuleb olla valmis, kui selline asi peaks juhtuma. Siis see menetlus läheks sujuvamalt. Ja teine asi, mis nüüd akende lõhkumisest tulenes, oli paraku see, et me näeme, et meil on mitu vara kahjustamise intsidenti, kus me oleme tuvastanud, et hilisemal uurimisel on see osutunud Eestile vaenulike riikide eriteenistuste tellimustööks. Eeskätt räägime me Venemaast. Aga kurioosselt ei ole seni olnud karistusseadustiku §-s 203 vara kahjustamise kohta uurimise käigus lubatud jälitustoimingutega tõendeid koguda. Selle küsimuse me pakume teile lahenduseks. Ja nüüd me jõuame merealuse taristuni, mis on siin kõige suurem, tõsisem ja ka silmapaistvam küsimus. Lühidalt kokku võttes me tõstame oluliselt karistusmäärasid. Me ütleme, et merealuse taristu kahjustamisega seotud kuritegude eest peaks need karistused olema ikkagi heidutavad, et need inimesed, kes soovivad meie merealust taristut lõhkuda, enne mõtleksid palju tõsisemalt järele, kas nad ikkagi riskivad sellega. Me näeme ette kuni kümme aastat vangistust ja juriidiliste isikute puhul kuni 4 miljardit eurot trahvi. See 4 miljardi eurone trahv on erakordselt suur, aga see tuleneb tegelikult sellest loogikast, et kui see trahv oleks väiksem, siis soovitud kahju näiteks Eestile võib olla väga suur. Seal võivad olla seotud ka inimelud, väga suured majandustehingud, ka elektri kadumine on see, mis neid inimelusid võib mõjutada, või elektrivarustuse oluline halvenemine. Me siiski peaksime seda määra õiglaseks ja heidutavaks. Teine oluline punkt on see, et me laiendame Eesti karistusõiguse kehtivust majandusvööndis ja mandrilaval Eestiga seotud infrastruktuuri kahjustavate tegude suhtes. Siin me tegelikult kopeerime keskkonnaõiguse sätteid. Tõesti, kuna varasemalt meil ei olnud sellist olukorda, kus lausaliselt oleks ankruid suurtel laevadel maha kukutatud ja nendega üle kaablite sõidetud, siis nüüd me näeme, et selline tegevus kahjuks on tekkinud ja me Eesti karistusõiguse kehtivust laiendame. Ma ütlen kohe ära ka selle, et arutelu käigus komisjonis tuli üles ka Estonia hauarahu küsimus ja see muudatusettepanek, et me karistusseadustikus ka seda osa täpsustame, et hauarahu oleks täies ulatuses tagatud. Meie ettepanek on see ka tõesti sellele ettepanekule liita, aga seda punkti hetkel teie ees ei ole. Seda arvestab loodetavasti ka komisjon. See on hästi lühidalt selle eelnõu sisulise kirjelduse ülevaade.

Aitäh teile! Teile on mõned küsimused. Madis Timpson, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei saanud komisjonis seda küsida, sestap teen seda praegu. Soomes toimus mõni päev tagasi kohtuistung ühe laeva, Eagle S-i osas, kes lõhkus Estlink 2 elektrikaabli. Soome kohus leidis, et neil puudub pädevus. Selle pinnalt ma tahtsingi küsida. Kuna Helsingi ringkonnakohus otsustas, et Estlink 2 kaabli lõhkumine toimus väljaspool Soome territoriaalvett, pole Soome kohtutel selle kuriteo üle kohtu mõistmiseks jurisdiktsiooni. Kui ma vaatasin Eesti karistusseadustikku, siis minu arusaamist mööda sätestab see, et see kehtib ka väljaspool Eesti territooriumi toime pandud teo kohta, kui tegu on toime pandud Eestis registreeritud juriidilise isiku vastu. Estlink 2 on minu teada 50% Eleringi omanduses, seega on antud juhul kannatanuks Eestis registreeritud juriidiline isik. Ja selle pinnalt ma küsingi, kas te olete analüüsinud seda Soome kohtuotsust ja milline võiks olla Eesti seisukoht ja kas prokuratuur võtab asja ette.

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma ei saanud komisjonis seda küsida, sestap teen seda praegu. Soomes toimus mõni päev tagasi kohtuistung ühe laeva, Eagle S-i üle, kes lõhkus Estlink 2 elektrikaabli. Soome kohus leidis, et neil puudub pädevus [selle üle kohut mõista]. Selle pinnalt ma tahtsingi küsida. Kuna Helsingi ringkonnakohus otsustas, et Estlink 2 kaabli lõhkumine toimus väljaspool Soome territoriaalvett, pole Soome kohtutel jurisdiktsiooni selle kuriteo üle kohut mõista. Kui ma vaatan Eesti karistusseadustikku, siis minu arusaamist mööda kehtib [seadus] ka väljaspool Eesti territooriumi toime pandud teo kohta, kui tegu on toime pandud Eestis registreeritud juriidilise isiku vastu. Estlink 2 on minu teada 50% Eleringi omanduses, seega on antud juhul kannatanuks Eestis registreeritud juriidiline isik. Selle pinnalt ma küsingi, kas te olete analüüsinud Soome kohtuotsust. Milline võiks olla Eesti seisukoht ja kas prokuratuur võtab asja ette?

Aitäh! Väga oluline ja tõesti terves maailmas tähelepanu pälvinud kohtuotsus. Ma kõigepealt rõhutan, et see kohtuotsus ei ole veel jõustunud. Me kindlasti ootame ära, kas kohtuotsus jõustub või Soome prokuratuur kaebab selle edasi. Vaatame otsa sellele otsusele, mis on Soomes lõpuks jõustunud. Aga ma tahaksin siin … "Tahaksin" ei ole õige sõna. Ma pean siiski ütlema, ma olen sunnitud ütlema, et minu jaoks jääb Soome kohtuotsus täiesti mõistetamatuks. Seda kõigepealt. Nad tuginevad rahvusvahelise mereõiguse ehk niinimetatud UNCLOS-i artiklile 97, mis ütleb, et vahejuhtumite puhul tuleb tõesti seda asja teistmoodi vaadata. Aga nad jätavad täiesti tähele panemata, et artikkel 97 kehtib üksnes avamerel. Avamerel on tõesti rahvusvaheline mereõiguse regulatsioon teistsugune. Majandusvööndid. Avamere osa on rahvusvahelises mereõiguses UNCLOS-i seitsmendas osas, aga viiendas osas räägitakse majandusvööndist. Majandusvööndi puhul on välja toodud, et seal tuleb arvestada majandusvööndi eripäraga. Majandusvööndi eripära võrreldes avamerega on täiesti selgelt see, et seal on riikidel täiesti selgelt olemas õigused. Tõsi, need õigused on piiratud, aga need õigused on täiesti selgelt olemas. Nii et see põhjendus, mis on toodud, minu hinnangul absoluutselt ei päde. Teiseks on täiesti mõistetamatu ka see, et justkui leiti, et pole seda õiget paragrahvi. No tegelikult ikkagi on. Võtan lühidalt kokku, ma ei hakka siin pikalt seda arutama. Juhul, kui Soomes peaks jõustuma kohtuotsus, mis ütleb, et Soomel puudub jurisdiktsioon, siis sellisel juhul on minu arvates mõistlik Eestil [kaaluda] – kuna meil see jurisdiktsioon on –, kas meil on mõistlik seda asja ette võtta. Siin tuleb tähele panna ka seda, et tegelikult Soome kohus ise on osutanud sellele, et Soomes õieti majanduslikku kahju ei tekkinud, kuna elektrikaabli lõhkumisel oli kannataja pooleks Eesti, kuna elekter liikus Soomest Eesti poolele. Eestis tõusis elektri hind tulenevalt sellest lõhutud kaablist. Soome kohus on püüdnud väljendada [mõtet], et see kahju oli Eesti poolel ja et vast oleks õigem Eesti poolel seda menetleda. Aga ma paraku pean ütlema, et avamerel ettenähtud artiklit rahvusvahelises mereõiguses ei saa kuidagi üle tuua suveräänse [riigi] territooriumile ega ka territooriumile, kus suveräänsed õigused kehtivad. Suveräänsed õigused kehtivad meil nii Soomes kui ka Eestis kummagi majandusvööndi üle. Nii et siin on terve rida muid asjaolusid, mida silmas pidada. Aga me kindlasti vaataksime seda.

Aitäh! Väga oluline ja tõesti terves maailmas tähelepanu pälvinud kohtuotsus. Ma kõigepealt rõhutan, et see kohtuotsus ei ole veel jõustunud. Me kindlasti ootame ära, kas see kohtuotsus jõustub või siiski Soome prokuratuur kaebab selle edasi. Ja vaatame siis otsa sellele otsusele, mis on Soomes lõpuks jõustunud. Aga ma tahaksin siin … "Tahaksin" ei ole õige sõna. Ma pean siiski ütlema siin, ma isiklikult olen sunnitud ütlema, et minu jaoks jääb täiesti mõistetamatuks see Soome kohtuotsus, kõigepealt. Nad tuginevad rahvusvahelise mereõiguse ehk niinimetatud UNCLOS-i artiklile 97, mis ütleb, et vahejuhtumite puhul tuleb tõesti seda asja teistmoodi vaadata. Aga nad jätavad täiesti tähele panemata, et see artikkel 97 kehtib üksnes avamerel. Avamerel tõesti on rahvusvaheline mereõiguse regulatsioon teistsugune. Majandusvööndid. See avamere osa rahvusvahelises mereõiguses on siis selle UNCLOS-i seitsmendas osas, aga viiendas osas räägitakse majandusvööndist. Majandusvööndi puhul on ikkagi välja toodud, et seal tuleb arvestada selle majandusvööndi eripäraga. Ja majandusvööndi eripära võrreldes avamerega on täiesti selgelt see, et seal on riikidel täiesti selgelt olemas õigused. Tõsi, need õigused on piiratud, aga need õigused on täiesti selgelt olemas. Nii et see põhjendus, mis on toodud, minu hinnangul absoluutselt ei päde. Teiseks on täiesti mõistetamatu ka see, et justkui leiti, et pole seda õiget paragrahvi või niimoodi. No tegelikult ikkagi on. Ehk juhul … Lühike kokkuvõte, ma ei hakka siin pikalt seda arutama. Aga lühike kokkuvõte on selles, et juhul, kui Soomes peaks jõustuma kohtuotsus, mis ütleb, et Soomes puudub jurisdiktsioon, siis sellisel juhul on minu arvates mõistlik vaadata Eestis tõesti, et meil kindlasti see jurisdiktsioon on ja kas meil on mõistlik seda asja ette võtta. Siin tuleb tähele panna ka seda, et tegelikult Soome kohus ka ise on osutanud sellele, et Soomes õieti majanduslikku kahju ei tekkinud, kuna elektrikaabli lõhkumisel oli kannatajaks pooleks Eesti, kuna elekter liikus Soomest Eesti poolele. Eesti oli see, kus elektri hind tõusis tulenevalt sellest lõhutud kaablist. Soome kohus on püüdnud väljendada seda, et see kahju oli Eesti poolel ja vast see oleks õigem koht, Eesti poolel, kus seda menetleda. Aga ma paraku pean jah ütlema, et avamerel ettenähtud artiklit rahvusvahelises mereõiguses ei saa kuidagi üle tuua nagu suveräänsele territooriumile ega ka territooriumile, kus suveräänsed õigused kehtivad. Suveräänsed õigused kehtivad meil nii Soomel kui ka Eestil meie kummagi majandusvööndi üle. Nii et siin on terve rida ka muid asjaolusid, mida silmas pidada. Aga me kindlasti vaataksime seda.

Rain Epler, palun!

Aitäh, proua minister! Tulen selle § 203 lõige 1 täiendamise juurde, kus seletuskiri räägib nendestsamadest nii-öelda hirmutamiseks mõeldud kuritegudest, kus varaline kahju ei olegi suur, eks ole. Praegu ütleb see lõige 1 niimoodi, et võõra asja rikkumise või hävitamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju, karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega, ja praegu siis 4000 eurot on see piir, kus loetakse kahju oluliseks. Nüüd lisatakse punkt, et "või omakasu eesmärgil", ehk seal siis see kahju suurus nagu ei ole oluline. Aga kas see nagu liiga lai sõnastus ei ole? Toon täitsa meelevaldse näite siin. Noh, ma ei tea, valimiskampaania on käimas. Mõni sots või reformierakondlane lõhub ära minu autorehvi, seal õigesti ajastab, et ma ei jõuaks mingile debatile. Läheb ju täitsa ka selle punkti alla, eks ole. Kas meil siin nagu liiga laiasid volitusi ... Ma ei kutsu sellega üles muidugi autorehve konkurentidel lõhkuma, aga võib-olla me nagu anname liiga laiad volitused siin selles õigusruumis, mõeldes mingile konkreetsele välisriigist tulnud kaasusele.

Aitäh! Proua minister! Tulen § 203 lõige 1 täiendamise juurde, kus seletuskiri räägib nendestsamadest nii-öelda hirmutamiseks mõeldud kuritegudest, kus varaline kahju ei ole suur, eks ole. Praegu ütleb see lõige 1 niimoodi, et võõra asja rikkumise või hävitamise eest, kui sellega on tekitatud oluline kahju, karistatakse rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega, ja praegu siis on 4000 eurot see piir, kus loetakse kahju oluliseks. Nüüd lisatakse punkt, et "või omakasu eesmärgil", ehk seal kahju suurus nagu ei ole oluline. Aga kas see nagu liiga lai sõnastus ei ole? Toon täitsa meelevaldse näite. Noh, ma ei tea, valimiskampaania on käimas. Mõni sots või reformierakondlane lõhub ära minu autorehvi, ajastades seda nii, et ma ei jõuaks mingile debatile. Läheb ju täitsa ka selle punkti alla, eks ole. Kas meil siin nagu liiga laiasid volitusi ei ole? Ma muidugi ei kutsu sellega üles konkurentide autorehve lõhkuma, aga võib-olla me anname liiga laiad volitused siin selles õigusruumis, mõeldes mingile konkreetsele välisriigi kaasusele.

Aitäh selle küsimuse eest! Selles mõttes teie näide oli ju minu arust igati asjakohane, et tegemist oleks olnud tellitud vandalismi ühe alaliigiga. (Vahelehüüe.) Meie olemasolev regulatsioon ei luba näiteks Riigikogu liikmeid takistada ilmuda hääletusele ja nii edasi. Me oleme pidanud õigusriigi hoidmisel seda väga oluliseks, et rahva tahe saaks väljenduda ausalt, ilma takistusteta, ja kui rahva tahe on väljendunud, siis seda saaks igati realiseerida. Kuigi pealtnäha võib tunduda, et debatile mineva konkurendi rehvide läbilõikamine on pisiasi, siis tegelikult on see ikkagi rünnak demokraatliku ühiskonnakorra vastu. See on palju olulisema kaaluga rünnak kui, ma ei tea, see, et lihtsalt keegi torgib purjuspäi suvalisi rehve kuskil möödaminnes. Kindlasti Riigikogu arutab kõiki neid sätteid ja karistusmäärasid. Ka see, mille eest karistatakse, vajab alati laia ühiskondlikku arutelu. Aga see moraalne etteheidetavus sellise vaba demokraatia vastu suunatud teol on minu hinnangul Eesti ühiskonnas suurem kui lihtsalt mingisugusel juhuslikul vihahool või mingil juhuslikul vandalismil. Selles mõttes oleme meie pidanud seda oluliseks. See on üks osa õigusriigi kaitsest ja turvalisuse kaitsest laiemalt, kus moraalne aspekt on just teistsugune või raskem.

Aitäh selle küsimuse eest! Selles mõttes teie näide oli ju minu arust igati asjakohane, et tegemist oleks olnud tellitud vandalismi ikkagi ühe alaliigiga. (Vahelehüüe.) Meil on ju terve rida olemasolevat regulatsiooni, mis ei luba näiteks Riigikogu liikmeid takistada ilmuda hääletusele ja nii edasi. Me oleme pidanud õigusriigi hoidmisel seda väga oluliseks, et rahva tahe saaks väljenduda ausalt, ilma takistusteta, ja kui rahva tahe on väljendunud, siis seda saaks igati realiseerida. Kuigi pealtnäha võib tunduda, et konkurendil debatile minnes rehvide läbilõikamine on nagu pisiasi, siis tegelikult on see ikkagi rünnak demokraatliku ühiskonnakorra vastu. See on palju olulisema kaaluga rünnak kui, ma ei tea, lihtsalt keegi purjuspäi torgib suvalisi rehve kuskil möödaminnes. Kindlasti Riigikogu ju arutab kõiki neid sätteid ja karistusmäärasid. Ka see, mille eest karistatakse, ongi alati see, mis vajab laia ühiskondlikku arutelu. Aga see moraalne etteheidetavus sellise vaba demokraatia vastu suunatud teol minu hinnangul Eesti ühiskonnas on suurem kui lihtsalt mingisugusel juhuslikul vihahool või mingil juhuslikul vandalismil. Selles mõttes meie oleme pidanud seda oluliseks. See on üks osa õigusriigi kaitsest ja turvalisuse kaitsest laiemalt, kus see moraalne aspekt on just teistsugune või raskem.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kohtuotsused, mis ei ole veel jõustunud, nende kommenteerimisega mina oleks küll ettevaatlik, eriti veel teise riigi puhul. Aga küsimus on lihtne. Miks ei ole siin otse öeldud? Tegemist on ju nagu sea ja käo eelnõuga. Ma ei taha öelda, et suursaadik Clyde Kull on siga, eestikeelne väljend on see lihtsalt. On pandud ühte eelnõusse suursaadik Clyde Kulli rikkumine Pariisi saatkonnas ja suured tankerid, kes on rebinud neid ühendusi katki. Miks ei oleks võinud neid kusagil eraldi olla või otse öelda? Siin on sõnastus praegu väga selline, et merealused kaablid või taristud on olemas, aga kõik muu … Võiks nagu selgus olla.

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Jõustumata kohtuotsuste kommenteerimisega oleks mina küll ettevaatlik, eriti veel teise riigi puhul. Aga küsimus on lihtne. Miks ei ole siin otse öeldud? Tegemist on ju nagu sea ja käo eelnõuga. Ma ei taha öelda, et suursaadik Clyde Kull on siga, see on lihtsalt eestikeelne väljend. Ühte eelnõusse on pandud suursaadik Clyde Kulli rikkumine Pariisi saatkonnas ja suurte tankerite katki rebitud ühendused. Miks ei oleks need võinud kusagil eraldi olla või miks mitte otse öelda? Siin on sõnastus praegu väga [ebaselge]. Merealused kaablid või taristud on olemas, aga kõige muu puhul võiks nagu selgus olla.

Aitäh! Iseenesest võiksid need loomulikult olla eraldi eelnõudes. See, mis kõiki neid teemasid ühendab praegu õiguslikus vaates, on see, et me tegeleme küsimustega, kus Eesti õigus kehtib ja millistes füüsilistes asukohtades Eesti õigus kehtib, seda nii mandrilava ja territoriaalvee puhul kui ka Eesti saatkondade puhul. Kui me jätame selle kõrvale, kas me räägime saatkonnahoonest või merepiirkonnast, siis mõlemal juhul see üldistatud teema on ühesugune ehk kus Eesti õigus kehtib. Selles mõttes on neil ikkagi ühine joon olemas. Ma olen teiega täiesti nõus, [juhtumite] raskusaste ja ühiskondlik olulisus on erinevad. Samas, kui me räägime riigisaladuse küsimustest laiemalt – ma ei pea silmas konkreetset kaasust, vaid riigisaladuse küsimusi laiemalt –, siis sellel võib olla ikkagi küllaltki fataalne tagajärg.

Aitäh! Iseenesest loomulikult võivad need olla ka eraldi eelnõudes. See, mis kõiki neid teemasid ühendab praegu õiguslikus vaates, on see, et me tegeleme küsimustega, kus Eesti õigus kehtib ja millistes füüsilistes asukohtades Eesti õigus kehtib, seda nii mandrilava ja territoriaalvee osas kui ka Eesti saatkondade osas. Kui me jätame selle kõrvale, kas me räägime saatkonnahoonest või merepiirkonnast, siis mõlemal juhul see üldistatud teema on ühesugune ehk kus Eesti õigus kehtib. Selles mõttes on neil ikkagi ühine joon olemas. Ma olen teiega täiesti nõus, raskusaste ja ühiskondlik olulisus on erinevad. Samas, kui me räägime ikkagi riigisaladuse küsimustest laiemalt – ma ei pea silmas konkreetset kaasust, aga riigisaladuse küsimusi laiemalt –, siis sellel võib olla ikkagi küllaltki fataalne tagajärg.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, see praegu veel jõustumata Soome kohtu otsus on olnud enam kui kummaline ja muutub ilmselt veelgi kummalisemaks, kui järgmised kohtuastmed peaksid seda toetama. Aga Eesti poolelt vaadates, ma sain ka teie jutust aru, me praegu kompame oma õiguse kehtivuse piire. Teisest küljest on meil siiski avamerel ka vara, needsamad kaablid ja küllap on seal sidekaableid mujalgi. Mismoodi me siis ikkagi tulevikus suudame oma vara merepõhjas kaitsta? Kas Justiitsministeeriumil on mingisugune nägemus või valitsusel on mingi nägemus sellest?

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Tõepoolest, see praegu veel jõustumata Soome kohtu otsus on olnud enam kui kummaline ja muutub ilmselt veelgi kummalisemaks, kui järgmised kohtuastmed peaksid seda [otsust] toetama. Aga Eesti poolelt vaadates, ma sain ka teie jutust aru, me praegu kompame oma õiguse kehtivuse piire. Teisest küljest on meil siiski avamerel ka vara, needsamad kaablid ja küllap on seal sidekaableid mujalgi. Mismoodi me ikkagi tulevikus suudame oma vara merepõhjas kaitsta? Kas justiitsministeeriumil või valitsusel on mingisugune nägemus sellest?

Aitäh! See on väga oluline küsimus. Mina tutvustan siin praegu õiguslikke lahendusi, juhul kui tegu on juba toime pandud, ent õiguslikke lahendusi siiski ka selles lootuses, et need heidutavad Eestile kahjulike tegude toimepanemist. Ka karistusõigusel on väga oluline aspekt see heidutav mõju ehk piisavalt ranged karistused. Nende üks mõte on mitte ainult ühiskonnas õiglustunde tagamine, juhul kui kuritegu on juba toime pandud, vaid ikkagi see heidutav pool, et heidutada inimesi sellist tegu ette võtma karistuse kartuses. See on see osa, mida me Justiits- ja Digiministeeriumi poolt siin ette kanname. Mis puudutab kõiki muid tegevusi, mis on seotud meie merealuste kaablite ja torude kaitsega, siis siin on tegevusi paljudel ministeeriumidel. Saan kinnitada, et valitsus on seda korduvalt arutanud. Neid tegevusi lihvitakse kogu aeg paremaks. Õiguslikke muudatusi on tehtud ju ka Kaitseministeeriumi haldusalas. Ma täpselt ei oska öelda, kui kaugel need on, kas need on juba vastu võetud või mis see täpne olukord on. Ka Kaitseministeeriumi haldusalas ja Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas olid just need õiguslikud muudatused need, mida me ette nägime vahetult pärast viimast intsidenti või seda lõhkumist. Lisaksin siia juurde veel sellegi, et merealuste kaablite haavatavus ja soov nende lõhkumisega tervet riiki või selle riigi ettevõtteid kahjustada hakkas paraku pihta juba siis, kui telegraafikaablid mere alla maha pandi. Pariisi kaablikaitse konventsioon – mul täpne aasta ei tule praegu meelde – on 19. sajandi isegi mitte päris lõpust, vaid veidi enne seda, jah, 1880-ndatest. Seda täna on kasutanud ka selle liikmeriigid. Selle on ratifitseerinud vist 38 riiki ja seal, kui ma õigesti mäletan, vist artikkel 10 näeb ette kohese sõjalise sekkumise võimaluse, kui kaablitele oht on tehtud. See näitab seda, et merealuste kaablite kaitse on olnud rahvusvaheline teema esimesest päevast peale, kui need kaablid sinna mere alla maha pandi. Me tänase päevani otsime paremaid võimalusi, kuidas neid kaitsta, ja kahjuks need, kes halba soovivad, otsivad üha uusi võimalusi, kuidas neid kahjustada.

Aitäh! See on väga oluline küsimus. Mina tutvustan siin praegu õiguslikke lahendusi puhkudeks, kui tegu on juba toime pandud, siiski lootuses, et need mõjuvad heidutavalt neile, kes võiksid Eestile kahjulikke tegusid toime panna. Ka karistusõiguse puhul on väga oluline aspekt heidutav mõju ehk piisavalt ranged karistused. Nende üks mõte on mitte ainult ühiskonnas õiglustunde tagamine, juhul kui kuritegu on juba toime pandud, vaid ikkagi see heidutav pool, et heidutada inimesi sellist tegu ette võtma karistuse kartuses. See on see osa, mida me Justiits- ja Digiministeeriumi poolt siin ette kanname. Mis puudutab kõiki muid tegevusi, mis on seotud meie merealuste kaablite ja torude kaitsega, siis siin on tegevusi paljudel ministeeriumidel. Saan kinnitada, et valitsus on seda korduvalt arutanud. Neid tegevusi lihvitakse kogu aeg paremaks. Õiguslikke muudatusi on tehtud ka Kaitseministeeriumi haldusalas. Ma täpselt ei oska öelda, kui kaugel need on, kas need on juba vastu võetud või mis see täpne olukord on. Kaitseministeeriumi haldusalas ja Justiits- ja Digiministeeriumi haldusalas olid just õiguslikud muudatused need, mida me nägime ette vahetult pärast viimast intsidenti või seda lõhkumist. Lisaksin siia veel sellegi, et merealuste kaablite haavatavus ja soov nende lõhkumise kaudu tervet riiki või riigi ettevõtteid kahjustada [sai ilmsiks] paraku juba siis, kui merealused telegraafikaablid maha pandi. Pariisi kaablikaitse konventsioon – mul täpne aasta ei tule praegu meelde – [sõlmiti] 19. sajandi lõpus, 1880-ndatel. Seda on kasutanud ka liikmesriigid. Selle on ratifitseerinud vist 38 riiki ja seal, kui ma õigesti mäletan, näeb artikkel 10 ette kohese sõjalise sekkumise võimaluse, kui kaablitele on [kahju] tehtud. See näitab seda, et merealuste kaablite kaitse on olnud rahvusvaheline teema esimesest päevast peale, kui need kaablid sinna mere alla maha pandi. Me otsime tänase päevani paremaid võimalusi, kuidas neid kaitsta, ja kahjuks need, kes halba soovivad, otsivad üha uusi võimalusi, kuidas neid kahjustada.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd, head kolleegid, on meil võimalus kuulata arutelu ja seal langetatud otsuseid juhtivkomisjonis. Selle kohta teeb ettekande õiguskomisjoni esimees, hea kolleeg Madis Timpson.

Suur tänu teile! Teile rohkem küsimusi ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, on meil võimalus kuulata arutelu ja seal langetatud otsuseid juhtivkomisjonis. Selle kohta teeb ettekande õiguskomisjoni esimees, hea kolleeg Madis Timpson.

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Enne kui ma lähen komisjoni otsuste juurde, ütlen – Epler läks küll ära, aga hommikul loeb protokollist –, et Reformierakonna liikmetel küll puudub autode ja rehvide läbilõikamise komme, nii et võib rahulik olla. Komisjoni istung toimus meil esmaspäeval, 22. septembril. Minister rääkis eelnõu mõtte ära, seda tegi ta ka siin puldis, sestap ma sellel pikalt ei peatu. Peale seda olid küsimused. Minister peatus oma ettekandes lühidalt Estonia teemal. Härra Randpere küsis, kas selliste oluliste taristuobjektide kaitseks võiks võtta hoopis kehtiva õiguse ja rahvusvahelised lepingud ning sõlmida kokkulepe, mis töötaks sarnaselt Estonia laevahukuga järgnenud riikidevahelise nõndanimetatud hauarahulepinguga. Sellel teemal rääkisime me päris pikalt ja argumenteerisime. Lõpuks leiti, et proua minister saadab meile mõned ettepanekud. Eks me siis menetle neid komisjonis, kuigi justiitsministeeriumi ametnik arvas, et rahvusvahelise lepingu puhul võib arvata, et mõni meie naaberriik – igaüks saab aru, kellest on jutt – ei oleks liitumisest huvitatud. Arutelu jätkus ka UNCLOS-i teemal, millest ka minister siin puldis rääkis. Me liikusime edasi kahe teise eelnõu punkti juurde ja Maria Jufereva-Skuratovski küsis seoses jälitustegevuse laiendamisega, et miks seda on vaja ja kuidas täpsemalt tagatakse, et meetmed ei riivaks tavakodanike õigusi ega looks tunnetust riigi liigsest järelevalvest ehk kuidas plaanitakse leida tasakaal. Sellele vastati, et tasakaalupunkti tagavad meil kohtud, kuna jälitustegevust saab teostada vaid kohtu loal, ja üldiselt selle eelnõu abil ei muudeta jälitustegevust kui sellist, mis on väga kitsalt reguleeritud. Aga kui pannakse toime selliseid akte nagu endise siseministri auto [lõhkumine], siis oleks võib-olla mõistlik seda teha. Me rääkisime üldistel turvalisuse teemadel ja küsiti ka vandaalitsemise motiivide kohta. Kolleeg Hanimägi küsis, kas on arutletud selliste juhtumite käsitlemist ja oluliselt karmimalt karistamist, kui tegu on selgelt poliitiliselt motiveeritud tellimustööga. Selle peale arvas minister, et see suund on õige, kuid tuleb hinnata ka ratsionaalselt. Kui on lihtsam tõestada, et inimene on saanud teatud hüvesid teo toimepanemise eest, siis on seda võib-olla lihtsam tõestada kui seda, et ta tegi seda konkreetse poliitilise tellimuse olemasolul. Üldiselt hakkas meie arutelu selle punktiga lõpule jõudma. Kolleeg Karilaid küsis veel rahvusvahelise mereõiguse kohta, et kui palju on olnud edujuhtumeid, kui sellist rikkumist on edukalt tõendatud ja nii edasi. Üldiselt me leidsime, et ega Eestis liiga palju mereõiguse spetsialiste ei ole, need võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, jääb ülegi ehk mõni näpp. Siis me arvasime, et võib-olla me kutsume need üks-kaks spetsialisti komisjoni, et rääkida mereõigusest laiemalt. Lõpetuseks küsis kolleeg Ernits 4 miljardi euro suuruse rahalise karistuse kohta, miks minnakse siinkohal niivõrd suure rahalise karistuse piirist üle. Minister nentis, et 4 miljardit on just sellepärast – kõik me teame, kes on karistusõigusega kokku puutunud – see rahaline piir, millest suuremat ei saa määrata. Aga antud juhul, kui meil on elektrikaabel katki sõidetud, oleks 40 miljonit võib-olla ebapiisav ja heidutavat mõju tal praktiliselt üldse ei oleks. Seal meie arutelu lõppes ja tuligi otsuste kord. Otsused olid sellised: teha ettepanek võtta eelnõu päevakorda 8. oktoobril, see oli konsensuslik, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, ka siin oli konsensus, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson, ka siin oli meil konsensus. Aitäh!

Aitäh, härra istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Enne kui ma lähen komisjoni otsuste juurde, siis ma ... Epler läks küll ära, aga hommikul loeb protokollist, et Reformierakonna liikmetel küll puudub selline autode ja rehvide läbilõikamise komme, nii et võib rahulikult olla. Aga komisjoni istung toimus meil esmaspäeval, 22. septembril. Minister rääkis eelnõu mõtte ära, mida ta ka siin puldis tegi, sestap ma sellel pikalt ei peatu. Peale seda olid küsimused. Minister peatus oma ettekandes lühidalt Estonia teemal. Härra Randpere küsis, kas selliste oluliste taristuobjektide kaitseks võiks võtta hoopis kehtiva õiguse ja rahvusvahelised lepingud ning sõlmida kokkuleppe, mis töötaks sarnaselt Estonia laevahukule järgnenud riikidevahelise nõndanimetatud hauarahulepinguga. Sellel teemal rääkisime me päris pikalt ja argumenteerisime. Lõpuks leiti, et proua minister saadab meile mõned ettepanekud. Eks me siis menetleme neid komisjonis, kuigi justiitsministeeriumi ametnik arvas, et rahvusvahelise lepingu puhul võib arvata, et mõni meie naaberriik – igaüks saab aru, kellest on jutt – ei oleks liitumisest huvitatud. Arutelu jätkus ka UNCLOS-i teemal, millest ka minister siin puldis rääkis. Me liikusime edasi kahe teise eelnõu punkti juurde ja Maria Jufereva-Skuratovski küsis seoses jälitustegevuse laiendamisega, et miks seda on vaja ja kuidas täpsemalt tagatakse, et need meetmed ei riivaks tavakodanike õigusi ega looks tunnetust riigi liigsest järelevalvest ehk kuidas plaanitakse leida tasakaal. Sellele vastati, et tasakaalupunkti tagavad meil kohtud, kuna jälitustegevust saab teostada vaid kohtu loal, ja üldiselt selle eelnõuga ei muudeta jälitustegevust kui sellist, mis on väga kitsalt reguleeritud. Aga kui pannakse toime selliseid akte, endise siseministri autoga juhtunule viidates, oleks võib-olla mõistlik seda teha. Me rääkisime üldistel turvalisuse teemadel ja küsiti ka vandalitsemise motiivide kohta. Kolleeg Hanimägi küsis, kas on arutletud selliste juhtumite käsitlemist ja oluliselt karmimalt karistamist, kui tegu on selgelt poliitiliselt motiveeritud tellimustööga. Selle peale arvas minister, et see suund on õige, kuid tuleb hinnata ka ratsionaalselt. Kui on lihtsam tõestada, et inimene on saanud teatud hüvesid teo toimepanemise eest, siis on seda võib-olla lihtsam tõestada kui seda, et ta tegi seda konkreetse poliitilise tellimuse olemasolul. Üldiselt hakkas meie arutelu selle punktiga lõpule jõudma. Kolleeg Karilaid küsis veel rahvusvahelise mereõiguse kohta, et kui palju on olnud edujuhtumeid, kui sellist rikkumist on edukalt tõendatud ja nii edasi. Üldiselt me leidsime, et ega Eestis liiga palju mereõiguse spetsialiste ei ole, ühest käest jääb ülegi veel ehk mõni näpp. Siis me arvasime, et võib-olla me kutsume need üks-kaks spetsialisti komisjoni, et rääkida mereõigusest laiemalt. Lõpetuseks küsis kolleeg Ernits 4 miljardi euro suuruse rahalise karistuse kohta, miks minnakse siinkohal niivõrd suure rahalise karistuse piirist üle. Minister nentis, et 4 miljardit on just sellepärast – kõik me teame, kes on karistusõigusega kokku puutunud – see rahaline piir, millest suuremat ei saa määrata. Aga antud juhul, kui meil on elektrikaabel katki sõidetud, oleks see 40 miljonit võib-olla ebapiisav ja heidutavat mõju tal praktiliselt ei oleks üldse. Seal meie arutelu lõppes ja tuligi otsuste kord. Otsused olid sellised: teeme ettepaneku võtta eelnõu päevakorda 8. oktoobril, see oli konsensuslik, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, ka siin oli konsensus, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Madis Timpson, ka siin oli meil konsensus. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 656 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15.