Isikuid sunniviisilise kadumise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu (681 SE) esimene lugemine

Oleme jõudnud üheksanda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud isikuid sunniviisilise kadumise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu 681 SE esimene lugemine. Ja kõnetooli on juba jõudmas hea kolleeg, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Oleme jõudnud üheksanda päevakorrapunktini: Vabariigi Valitsuse algatatud isikuid sunniviisilise kadumise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga ühinemise seaduse eelnõu 681 esimene lugemine. Kõnetooli on juba jõudmas hea kolleeg, justiits- ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on võimalus kiita heaks ja ühineda 20. detsembril 2006. aastal ÜRO Peaassamblee vastu võetud isikuid sunniviisilise kadumise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga. Sellega plaanis Eesti ühineda juba 2013. aastal, aga ettevõtmised jäid siis suuresti tehnilistel põhjustel pooleli. Nüüd on see asi uuesti päevakorda võetud. See on värskelt korrektsesse eesti keelde tõlgitud. Tänavu 19. juunil on valitsus selle eelnõu heaks kiitnud ja teile esitanud. Kui Riigikogu konventsiooniga ühinemise heaks kiidab, siis järgneb sellele ÜRO peasekretärile ühinemiskirja edastamine ja konventsioon jõustuks sellisel juhul Eesti suhtes 30. päeval pärast ühinemiskirja hoiule andmise kuupäeva. Kui paari sõnaga seda konventsiooni kokku võtta, siis see on ÜRO liikmesriikide vaheline kokkulepe, et juhul, kui inimest sunnitakse kaduma, siis see tuleb keelustada ja selle kuriteo toimepanijad tuleb vastutusele võtta. Samuti on eraldi artiklid näiteks laste äraviimise ennetamiseks ja laste õiguste kaitseks seoses kaduma sundimisega. Selle konventsiooni täitmise jälgimiseks on asutatud spetsiaalne komitee, mis ka konventsiooni tekstis kajastust leiab. Vahest kõige olulisem on siinkohal rõhutada, et Eestil ei tuleks pärast konventsiooniga ühinemist mingeid uusi või lisategevusi ette võtta. Meie seadusandlus tegelikult vastab sellele konventsioonile juba, me ei pea karistusseadustikku täiendama. Ka kuritegude ennetamise, avastamise ja menetlemisega tegelevad politseinikud tavapärasel moel edasi ning ka kriminaalmenetlust läbi viiva prokuratuuri ja kohtute töö pärast konventsiooniga ühinemist ei muutu, kuna uusi süüteokoosseise ei ole vaja luua. Seega puudub vajadus täiendava rahastuse järele. Põhjus, miks me seda siiski teeme – kuigi meie siseriiklik õigus vastab konventsioonile –, on see, et kuna meie siseriiklik õigus vastab konventsioonile, siis on mõistlik parema rahvusvahelise suhtluse huvides teha see positiivne muudatus, mis näitab Eestit mitte ainult siseriiklikult, vaid ka rahvusvaheliselt heas valguses ja lisab meie riigile tõsiseltvõetavust ja rahvusvahelist kaalu. Nii et ettepanek oleks, kui Riigikogule see vähegi sobib, see konventsioon heaks kiita. Aitäh!

Aitäh! Head Riigikogu liikmed! Teie ees on võimalus kiita heaks ja ühineda 20. detsembril 2006. aastal ÜRO Peaassamblee vastu võetud isikuid sunniviisilise kadumise eest kaitsva rahvusvahelise konventsiooniga. Sellega oli Eestil plaanis ühineda juba 2013. aastal, aga ettevõtmised jäid siis suuresti tehnilistel põhjustel pooleli. Nüüd on see asi uuesti päevakorda võetud. See on värskelt korrektsesse eesti keelde tõlgitud. Tänavu 19. juunil on valitsus selle eelnõu heaks kiitnud ja teile esitanud. Kui Riigikogu konventsiooniga ühinemise heaks kiidab, siis järgneb sellele ÜRO peasekretärile ühinemiskirja edastamine ja konventsioon jõustuks sellisel juhul Eesti suhtes 30 päeva pärast ühinemiskirja hoiuleandmist. Kui paari sõnaga see konventsioon kokku võtta, siis see on ÜRO liikmesriikide vaheline kokkulepe, [mille kohaselt] inimese kaduma sundimine tuleb keelustada ja kuriteo toimepanijad vastutusele võtta. Samuti on eraldi artiklid näiteks laste äraviimise ennetamiseks ja laste õiguste kaitseks seoses kaduma sundimisega. Konventsiooni täitmise jälgimiseks on asutatud spetsiaalne komitee, mis ka konventsiooni tekstis kajastust leiab. Vahest kõige olulisem on siinkohal rõhutada, et Eestil ei tuleks pärast konventsiooniga ühinemist mingeid uusi või lisategevusi ette võtta. Meie seadusandlus tegelikult vastab sellele konventsioonile juba, me ei pea karistusseadustikku täiendama. Ka kuritegude ennetamise, avastamise ja menetlemisega tegelevad politseinikud tavapärasel moel edasi ning ka kriminaalmenetlust läbi viiva prokuratuuri ja kohtute töö pärast konventsiooniga ühinemist ei muutu, kuna uusi süüteokoosseise ei ole vaja luua. Seega puudub vajadus täiendava rahastuse järele. Põhjus, miks me seda siiski teeme – kuigi meie siseriiklik õigus vastab konventsioonile –, on see, et kuna meie siseriiklik õigus vastab konventsioonile, siis on mõistlik parema rahvusvahelise suhtluse huvides teha see positiivne muudatus, mis ei näita Eestit mitte ainult siseriiklikult, vaid ka rahvusvaheliselt heas valguses ja lisab meie riigile tõsiseltvõetavust ja rahvusvahelist kaalu. Ettepanek oleks – kui Riigikogule see vähegi sobib – see konventsioon heaks kiita. Aitäh!

Suur tänu teile! Teile on ka paar küsimust. Alustab Rain Epler. Palun!

Aitäh! Proua minister! Ma hakkasin mõtlema "sunniviisilise kadumise" termini peale. Kuidas te ise hindate, kas oleks mingi parem eestikeelne sõna, ma ei tea, näiteks "röövimine"? "Sunniviisiline kadumine" tundub sõnastuse mõttes eriti kantseliitlik konstruktsioon.

Aitäh! Proua minister! Ma hakkasin mõtlema selle "sunniviisilise kadumise" terminoloogia peale. Kuidas te ise hindate, kas mingi parem eestikeelne sõna oleks ka, ma ei tea, röövimine või? "Sunniviisiline kadumine" tundub sõnastuse mõttes eriti kantseliitlik konstruktsioon.

Aitäh! Ma saan sellest küsimuse püstitusest väga hästi aru. Aga kui nüüd korraks mõelda, siis röövimine on üks teine kuritegu. Kaduma sundimine ei ole Eesti kultuuriruumis väga levinud ja seetõttu meil võib tõesti olla raske aru saada, millega üldse on tegemist. Aga mitmes teises kultuuris seda kahjuks esineb. Sellisel juhul ei ole tegemist mitte röövimisega ehk inimest ei röövita teise inimese poolt, vaid sõna otseses mõttes üks inimene avaldab teisele või ka mitu inimest avaldab mitmele teisele inimesele survet, et nad peavad kaduma – sellest külast, oma perekonna juurest, mis iganes see situatsioon on –, aga seda inimest ei röövita, vaid ta sunnitakse kaduma. See on teistsugune kuriteoliik kui röövimine.

Saan selle küsimuse esitamisest väga hästi aru. Aga kui nüüd korraks mõelda, siis röövimine on üks teine kuritegu kui kaduma sundimine. See kaduma sundimine ei ole Eesti kultuuriruumis väga levinud ja seetõttu meil võib tõesti olla raske aru saada, millega üldse on tegemist. Aga mitmes teises kultuuris seda kahjuks esineb. Sellisel juhul ei ole mitte tegemist röövimisega ehk inimest ei röövita teise inimese poolt. Sõna otseses mõttes avaldab üks inimene teisele või ka mitu inimest avaldab mitmele teisele inimesele survet, et nad peavad kaduma sellest külast, oma perekonna juurest, mis iganes see situatsioon on, aga seda inimest ei röövita, vaid ta sunnitakse kaduma. See on teistsugune kuriteoliik kui röövimine.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kuna sellised kuriteod on levinud kõige rohkem Iraagis, Sri Lankal, Kongos ja nendes riikides, analoogsetes, siis ma küsin, kas selle konventsiooni ülessoojendamine 10 või 11 aastat peale esimest katset on seotud sellega, et nendest maadest on meile tulnud või tulemas rohkem rahvast, kes hakkab vaatama selle peale, et näiteks Jürile meeldib Liisa, aga Jüri perekond ütleb, et ei ole vääriline nende perekonnale, ja sunnib Liisat lahkuma külast, linnast, maalt. On see seotud sellega?

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kuna sellised kuriteod on levinud kõige rohkem Iraagis, Sri Lankal, Kongos ja analoogsetes riikides, siis ma küsin, kas selle konventsiooni ülessoojendamine 10 või 11 aastat peale esimest katset on seotud sellega, et nendest maadest on meile tulnud või tulemas rohkem rahvast, kes hakkab vaatama selle peale ... Näiteks kui Jürile meeldib Liisa, aga Jüri perekond ütleb, et ta ei ole nende perekonna vääriline, ja sunnib Liisat lahkuma – külast, linnast, maalt. On see sellega seotud?

Ei ole seotud.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd kuulame hea meelega, mida otsustas juhtivkomisjon ja milline oli arutelu seal. Seda tuleb meile tutvustama õiguskomisjoni aseesimees, hea kolleeg Peeter Ernits. Palun!

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Nüüd on meil hea meel kuulata, mida otsustas juhtivkomisjon ja arutelu seal. Seda tuleb meile tutvustama õiguskomisjoni aseesimees, hea kolleeg Peeter Ernits. Palun!

Hea juhataja! Kolleegid! See on meie-kultuuriruumis-selliseid-asju-ei-esine eelnõu, maakeeles öeldult. Tõepoolest, esimene katse konventsiooniga [ühineda] oli aastal 2013 ja eelmisel aastal mindi teisele ringile. Vaadati tõlge üle, kulutati 150 eurot selle peale, mitte palju raha. Kui me kiidame heaks konventsiooniga [ühinemise] eelnõu, [tõkestamaks kuritegusid], mida meie kultuuriruumis ei esine, noh, libahundieelnõu – meil oli libahunt ka kunagi, mäletate? –, siis jõuab [ühinemiskiri] ÜRO peasekretärini 30 päeva jooksul ja nii ta läheb. Aga mida me arutasime? Arutasime seda – millal see oli siis? – esmaspäeval, 23. septembril. Ma ei tea, kas ma hakkan vaevama teid, kes seal kohal kõik olid. Kõik olid kohal: Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Jaanus Karilaid, Heljo Pikhof, Valdo Randpere ja Madis Timpson komisjoni esimehena. Oli ka lugupeetud justiitsminister saatjaskonnaga seal. Arutati pikalt ja laialt kõigest sellest. Ma ei hakka praegu üles lugema, mida kordasid siin nii minister kui ametnikud, et see on pigem tehniline eelnõu ja kõik muu selline. Aga jah, ministriproua vahepeal ütles, et see on libahundieelnõu. Protokollis seda sõna küll ei ole millegipärast. Ma arvan, et me saame kõik aru, milles asi on. Mina küsisin ja küsis ka Rain, kes on nüüd kadunud, mida mõiste ["sunniviisiline kadumine" täpsemalt tähendab]. (Vahelehüüe.) Aa, vabandust, jah, juba õhtu käes! See mõiste on tõepoolest [ebaselge], aga minister kirjeldas väga tabavalt, mis asi see on. Meil on karistusseadustikus mitmeid selliseid mõisteid, mida võiks seostada sunniviisilise kadumisega, näiteks vabaduse võtmine [seadusliku aluseta], ebaseaduslik vangistuses hoidmine, isikult vabaduse äravõtmine, kui nüüd detailselt kirjeldada. Aga need ei ole päris need asjad. Nagu ma ütlesin, et kui [näiteks] Jürile meeldib keegi tütarlaps ja ta räägib sellest perekonnas, aga Jüri perekond ütleb, et ta ei ole nende perekonna vääriline, siis aetakse tütarlaps, olgu ta nii kena kui tahes, külast või linnast või kusagilt mujalt minema. Meil siin õnneks seda ei ole veel. Kui vaadata statistikat, siis Iraagis ja Sri Lankal on selline komme [valdav]. Meile on iraaklasi küll tulnud kõvasti, aga ma loodan, et see ei ole sellega seotud. See on lihtsalt konventsioon. Ka komisjonis sel teemal ei räägitud ja kahtlusi ei ole. Mis siis veel? Enamikust asjadest on siin juba juttu olnud, ei maksa neile liiga palju aega raisata. Tulemus oli lõpuks see, et otsustati teha ettepanek võtta [eelnõu] täiskogu päevakorda täna, kõik oli konsensuslik, nagu ikka, ja esimene lugemine lõpetada, jälle oli konsensus. Nimesid ette ei loe, kõik olid nõus. [Tehti ettepanek] määrata esindajaks mind, ja kõik olid nõus, oli konsensus. Nii et selline tore teoreetiline, meie kultuuriruumis mitteesinevate [kuritegudega seotud] eelnõu, aga me näitame, et me oleme maailma osa, jah. Nii et aitäh teile!

Hea juhataja! Kolleegid! See on jah "meie kultuuriruumis selliseid asju ei esine" eelnõu, võiks olla maakeeles öeldud. Ja see konventsioon tõepoolest oli esimene katse aastal 2013 ja nüüd eelmisel aastal mindi teisele ringile. Vaadati tõlge üle, kulutati 150 eurot selle peale, mitte palju raha. Ja kui me selle heaks kiidame – see konventsioon, mida meie kultuuriruumis ei esine, noh, libahundieelnõu, meil oli libahunt ka kunagi, mäletate, siis läheb ÜRO-sse 30 päeva jooksul peasekretärile ja nii ta tuleb. Aga mida me arutasime? Arutasime, mis see oli siis, esmaspäeval, 23. septembril. Ma ei tea, kas ma hakkan vaevama teid, kes seal kohal kõik olid. Kõik olid kohal: Andre Hanimägi, Anti Haugas, Maria Jufereva-Skuratovski, Jaanus Karilaid, Heljo Pikhof, Valdo Randpere ja Madis Timpson komisjoni esimehena. Oli ka lugupeetud justiitsminister seal saatjaskonnaga. Arutati pikalt ja laialt kõigest sellest. Ma ei hakka praegu üles lugema, mida korrati siin, küll minister kui ametnikud, et pigem tehniline eelnõu ja kõik muu selline. Aga jah, ministriproua vahepeal ütles, et see on libahundieelnõu. Protokollis seda küll ei ole millegipärast, seda sõna. No ma arvan, et me saame kõik aru, milles asi on. Ja nagu ma ütlesin, nagu ka minu küsimuse peale ja nagu Rain, kes on nüüd kadunud, küsis ka, et see mõiste, mis siis on. (Vahelehüüe.) Aa, vabandust, jah, juba õhtu käes! See mõiste on tõepoolest, aga minister kirjeldas väga tabavalt, mis see asi on. Kuigi meil on karistusseadustikus mitmed sellised mõisted, mida võiks nagu seostada selle sunniviisilise kadumisega, näiteks vabaduse võtmine on meil olemas karistusseadustikus, ebaseaduslik vangistuses hoidmine, isikult isikuvabaduse äravõtmine, kui nüüd detailselt kirjeldada. Aga need ei ole päris need asjad. Seesama asi on, nagu ma ütlesin, et kui, Jüri, sulle keegi tütarlaps meeldib ja räägid perekonnas, aga perekond ütleb, et ei ole perekonnale vääriline, siis aetakse tütarlaps, olgu ta nii kena kui tahes, külast või linnast või kusagilt mujalt minema. Meil õnneks seda veel ei ole siin, kuigi aga vaadates statistikat, et tõesti, Iraak on ülekaalukalt ja Sri Lanka on, selline komme on seal. Ja meile on iraaklasi küll tulnud kõvasti, aga ma loodan, et see ei ole sellega seotud, et see on lihtsalt konventsioon. Ka komisjonis sel teemal ei räägitud ja kahtlusi nagu ei ole. Mis siis veel? Enamikust asjadest on siin juba juttu olnud, ei maksa liiga palju aega raisata sellega. Tulemus oli lõpuks see, et otsustati teha ettepanek võtta täiskogu päevakorda täna, kõik oli konsensus, nagu ikka, ja esimene lugemine lõpetada, jälle konsensus. Nimesid ei loe ette, kõik olid nõus, ja määrata esindajaks mind, ja kõik olid ka nõus, konsensus. Nii et selline tore teoreetiline, meie kultuuriruumis mitteesinev eelnõu, aga me näitame, et me oleme maailma osa, jah. Nii et aitäh teile!

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 681 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15.

Suur tänu! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Seda soovi ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 681 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine ongi lõpetatud ja muudatusettepanekute tähtaeg on käesoleva aasta 22. oktoober kell 17.15.