Kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu (701 SE) esimene lugemine

Läheme edasi. Tänane seitsmes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 701 esimene lugemine. Palun eelnõu siia Riigikogu kõnetooli tutvustama majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Täna arutame siin kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 701, nagu mainitud, millel on mitu eesmärki. Nimelt, lahendada probleemid, millele Euroopa Komisjon on tähelepanu juhtinud. Komisjon on leidnud, et varasemalt ei ole me siiski täielikult üle võtnud selle direktiivi eesmärke. Selle eesmärk on ennetada ohtlike kemikaalidega seotud suurõnnetusi ja vähendada nende mõju inimestele, keskkonnale, aga ka ettevõtjate enda varale. Komisjon algatas rikkumismenetluse, kuna leidis, et esialgses õigusaktis on mitmeid puudusi. Kokku esitati 60 tähelepanekut. Paljud neist on juba lahendatud varasemate seadusemuudatustega, kuid mõned küsimused vajavad veel täpsustamist. Seetõttu täiendame kemikaaliseadust, et kõiki nõudeid korrektselt täita, et oleks tagatud ka seesama ohutus ja vara mittehävimine. Muudatused puudutavad eelkõige kolme suuremat teemat: esiteks, ametiasutuste ülesandeid pärast juhtunud suurõnnetust, teiseks, ettevõtjate kohustusi, kes reaalselt tegelevad ohtlike kemikaalidega. Kolmandaks – väga positiivne mainida – on omakorda halduskoormuse vähendamine ettevõtjatele, kirjutada asju selgemaks, arusaadavamaks. Eestis on selliseid ettevõtteid hetkel jälle 133, kus kasutatakse ohtlikke kemikaale, need on näiteks kütuseterminalid, väetishoidlad ja külmhooned. Ma tõesti rõhutan, et me ei kehtesta ettevõtjale uusi nõudeid, vaid muudame olemasolevad nõuded mõlema poole vaatest selgemaks ja täpsemaks. Lühidalt rikkumismenetluse lahendamiseks tehtavad muudatustest. Täpsustame seaduses, et õnnetuse korral tuleb teavitada ka naabruses paiknevaid tegevuskohti. Teavitamise eesmärk on sujuv koostöö ettevõtjate vahel, et õnnetusele reageeritaks kiiremini, ja mis ka olulisem, tõhusamalt. Täpsustame ka ettevõtja kohustust teha õnnetuse korral koostööd Päästeametiga, kui on oht doominoefektiks. See tähendab võimalikku ahelreaktsiooni, kus üks õnnetus võib vallandada teise, eriti kui ohtlikud ettevõtted asuvad lähestikku. Seda peab hädaolukorras tegema ka praegu, aga edaspidi on see aspekt selgemalt seaduses kirjas. Ühtlasi kirjutame selgemalt lahti Päästeameti ja Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti ülesanded. Seaduses saavad selgemalt nimetatud mõlema asutuse õigused uurida õnnetuse tehnilisi, organisatsioonilisi ja juhtimisalaseid põhjuseid. Määrame TTJA ametlikult vastutavaks asutuseks, kes peab kontrollima, kas ettevõtja rakendab kõiki vajalikke meetmeid pärast suurõnnetust, nii kiireloomulisi kui ka pikaajalisi ja heastavaid meetmeid, näiteks keskkonna taastamine, elukeskkonnaohutuse tagamine või kahjustatud vara parandamine. Need muudatused ei muuda ettevõtjate kohustusi ja ametite senist töökorraldust, vaid teevad vastutuse ja ülesanded seaduses selgemaks. Kolmandaks, ettevõtjate halduskoormuse vähendamiseks tehtavad muudatused. Edaspidi tuleb kõik kemikaaliseaduse alusel nõutavad dokumendid, näiteks teabeleht, riskianalüüs, ettevõtte hädaolukorra lahendamise plaan, esitada elektrooniliselt TTJA infosüsteemi kaudu. See teeb dokumentide esitamise kiiremaks, lihtsamaks ja mugavamaks. Infosüsteem võimaldab ettevõtjal jälgida dokumentide menetlusetappe, muuta vajaduse korral andmeid ja saada ka automaatseid teavitusi. Samamoodi paigaldab riik suurematesse asulatesse sireensüsteemid ja võtab kasutusele e-alarmi, mis saadab SMS-teavitusi inimestele, kes viibivad õnnetuse mõju piirkonnas, et teave kiiremini kohale jõuaks. Praktikas tähendab see seda, et ettevõtjad ei pea ise looma ega ülal pidama kalleid ohuteavitussüsteeme, vaid saavad õnnetuse korral kasutada riiklikke lahendusi koostöös Päästeameti ja Häirekeskusega. Nii et väga mõistlik. Kokkuvõtteks. Seadusemuudatus aitab ühtepidi täpsustada ja täiendada neid Euroopa Liidust tulenevaid nõudeid, selgitab ametiasutuste ja ettevõtjate kohustusi, vähendab ettevõtjate halduskoormust ja – mis, ma arvan, väga oluline – parandab reaalset koostööd ja ohuteavitust, kui tõesti juhtub selline õnnetu asi, et tuleb suurem õnnetus, kus on vaja reageerida ja päästa. Eelnõu on kavandatud jõustuma üldises korras. Ma tänan teid tähelepanu eest ja hea meelega vastan küsimustele!

Suur tänu, lugupeetud minister! Kolleeg Rain Epleril on teile küsimus. Palun!

Aitäh! Härra minister! Sa ütlesid, sõnastasid kuidagi niimoodi, et reguleeritakse täpsemalt see, mis tuleb peale õnnetust teha, aga lause lõppes sellega, et ettevõtjatele täiendavaid kohustusi ei tule. Tegelikult see § 22, mida täiendatakse lõikega 61, ütleb, et käitaja võtab pärast suurõnnetuse toimumist kasutusele vajalikud heastavad meetmed. Eesmärk on inimeste tervise, keskkonna ja vara taastamine seisundisse, mis valitses enne suurõnnetuse toimumist. Siin mingisuguseid limiite ei sätestata. Ettevõtjad ilmselt katavad seda kindlustuslepinguga, aga kui see ei ole seaduse poolt kuidagi limiteeritud … Kui ma toon näiteks paralleeli liikluskindlustuse seadusega, siis seal on öeldud, et varakahju limiit on nii ja naa palju miljonit, 1,3, ja isikukahju 6,5. Siin me ütleme nii-öelda unlimited. Seal on alati see kompromissikoht, et kui palju kallineb see riskihinnang ja sellised nii-öelda ilma limiidita kohustused üldiselt kindlustuses on kallimalt hinnastatud kui sellise fikseeritud limiidiga. Kas kaalumisel oli ka kuidagi fikseerida seal näiteks vara- ja isikukahjude puhul mingid limiidid? Kas seda on arutatud?

Aitäh küsimuse eest! Minu teada ei ole. Ma saan igaks juhuks selle üle täpsustada. Te ka ise mainisite, et nii kahju, kui tõesti juhtub midagi sellist, õnnetuse iseloomule, et kui vara- või inimkahjud on suuremad ehk siis, kui tekib haldusmenetlus, meil selles mõttes on õigusriik. Kui ka ettevõtja tunneb, et tema vastu esitatud nõuded, need ei pruugi üldse ainult riigi omad olla, seda võib ka kõrval olev ettevõtja teha, eraisik, kes tunneb, et tema vara on saanud kahjustada … (Saalist öeldakse midagi.) Just. Selles mõttes Eesti on õigusriik. Kui ei saada omavahel kas kokkuleppele kohtuväliselt või siis tundub, et see haldusmenetlus on olnud ebaõiglane, siis sellel, kellel oli õnnetus, on õigus pöörduda kohtusse ja see kõik vaidlustada ka. Ma arvan, et mingeid täiendavaid igasuguseid piire panna pigem ei ole mõistlik. Kui suudetakse kokku leppida, on hästi, kui mitte, siis see ei ole esimene valik tihti, aga võimalik on alati kohtus see selgeks vaielda.

Rain Epler, teine küsimus, palun!

Teine küsimus on teavituse kohta. Jälle sa optimistlikult rääkisid, et kasutada saab riiklikke süsteeme, ja see on väga tore. Me oleme siin viimasel ajal näinud, et nad ei pruugi alati seda teavitust saata, sireen ei hakka üürgama ja SMS-e ei tule ja nii edasi. Aga see selleks. See kõik on tore ja optimistlik, aga kohustus on seaduses: üsna üheselt öeldakse, et ettevõtte kohustus on teavitada. Kuidas nüüd seal see lõpptulemus – kui on kehva lõpptulemus, et ettevõtja andis sellele keskusele teada, aga SMS-id ei jõudnud? Seaduse järgi tegelikult vastutus teavituse eest on ikkagi ettevõtjal ja seal ei ole seda kuidagi piiratud. Aga tema on oma kohustuse täitnud, kui ta on näiteks Häirekeskusele info edastanud. Seadus ütleb konkreetselt, et kohustus on teavitada selle piirkonda elanikke, ettevõtteid ja nii edasi. Kuidas see vastutus sellisel juhul laheneb, kui ettevõtja ei kukkunud kohe kõigile inimestele teateid saatma, vaid lootis nende riiklike süsteemide peale, mida te siin kiitsite?

Aitäh! Kõigepealt alustan sellest, et iga uus süsteem ju nõuabki katsetamist ja testimist. Alles hiljuti just kuulsin raadios reklaami, kus järjest neid testitakse, nii et need päriselt töötaks. Selles mõttes ma olen nõus, et kui ei läinud esimest korda hästi, siis tuleb uuesti teha. Aga selle seaduse eesmärk on ikkagi seesama. (Rain Epler ütleb midagi saalist.) Jaa, ma just vastangi kohe sellele ka. Kuna te esimeses pooles viitasite, et süsteem ei tööta, siis ma ütlen, et saabki paremini alati, kindlasti süsteemid tulevikus hakkavad paremini tööle. Ja ikkagi seadus sätestab selle, et just, kuna riigil on need süsteemid olemas, siis ikkagi ettevõtja vastutus on selles, et ta annab ka riigile teada läbi selle süsteemi. (Rain Epler küsib veel midagi.) Vaat selle lõpuni vastuse ma isegi jään hetkel võlgu. Ma võtan selle kaasa. (Rain Epler ütleb veel paar sõna.) Jaa, ma lasen selle ka üles igaks juhuks panna. Aga minu parima teadmise järgi see seaduse paragrahv ütleb, et ettevõtjal on nüüd võimalus, millega ta oma kohustusi täidab, kui ta on selle teavituse teinud. Kui nüüd juhtub, et riiklikud süsteemid ikkagi ebaõnnestuvad, siis selle seaduse sõnastuse järgi ma ei näe, et see kuidagi ettevõtja vastutusele langeks. Ettevõtja vastutus on koostöös ehk riigile ja näiteks Häirekeskusele ja Päästeametile kogu vajalik info edastada. Aga kui ettevõtja on enda poolt kõik vajaliku teinud, siis on väga keeruline selle seaduse raames öelda, et ettevõtja ei ole oma osa teinud. Siis on jäänud mujal vajaka. Aga me käime igaks juhuks – väga hea tähelepanek! – selle täpsustavalt üle.

Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Enne kui me läheme keskkonnakomisjonis toimunud arutelu juurde ja sellest teeb ülevaate kolleeg Mait Klaassen, kes võib juba tulla siia Riigikogu kõnepuldi poole, ma võtan selle protseduurilise küsimuse ka. Rain Epler, palun!

Mul on lihtsalt selline, ütleme, heatahtlik protseduuriline märkus, et Riigikogu esimees oleks paremini selle sisuga kursis, mis meil siin diskussioon ministriga oli. Seaduse sõnastus ütleb, et ohtlikus ettevõttes või suurõnnetuse ohuga ettevõttes toimuva õnnetuse korral korraldab käitaja viivitamata õnnetuse …

Aitäh! Aga …

… mõju piirkonda jäävate isikute õnnetusest …

See on väga armas, et …

… teavitamise, mitte ei võta kohustust anda riiklikele institutsioonidele seda teada.

Aitäh, Rain! See on väga armas, et te muidugi tahate Riigikogu esimeest hoida selle aruteluga kursis, aga see ei olnud kuidagi protseduuriline küsimus. Ma soovitan siiski edaspidi küsida protseduurilisi küsimusi tõesti sellisena, et need oleksid istungi läbiviimise protseduuri kohta. Aga palun, Mait Klaassen, teil on võimalik nüüd tutvustada keskkonnakomisjonis toimunud arutelu selle seaduseelnõu üle.

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid nii siin- kui sealpool ekraani! Lubage mul siis tutvustada Riigikogu keskkonnakomisjonis kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu 701 SE esimese lugemise ettevalmistuse protsessi ja arutelu, mis toimus komisjonis. Minister siin juba andis ammendava sisuseletuse selle seaduse kohta, mistõttu ma tutvustan ilmselt ainult vaid keskkonnakomisjonis otseselt toimunut. Keskkonnakomisjoni istung toimus 22. septembril käesoleval aastal. Juhatas koosolekut Yoko Alender, komisjoni liikmetest olid kohal Rain Epler, Jüri Jaanson, Mait Klaassen, Lauri Laats, Tiit Maran, Andres Metsoja, Andrus Seeme, kes asendas Hanah Lahet, ja Tarmo Tamm. Puudus Züleyxa Izmailova. Aga kuna minister oli samal ajal teises komisjonis kahetsusväärselt teist seadust ka ette valmistamas, siis oli kutsutud külalisena sisupoolt ette kandmas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettevõtluskeskkonna ja tööstuse osakonna tööstusohutuse nõunik Maris Raudsepp. Ja arutelu ei olnud komisjonis väga pikk. Kõik needsamad aspektid, mida siin äsja just minister ette kandis, leidsid ka Maris Raudsepa ülevaates käsitlemist. Ja mida võib-olla siin eriliselt välja tuua, et tema sõnul lahendatakse selle kemikaaliseaduse muutusega viimased puudused suurõnnetusohuga ja ohtlike ettevõtete nõuetega vastavusse viimisel see rikkumismenetluse probleemistik Eesti seadustes ja viiakse meie seadused kooskõlla Euroopa Liidu õigusega. Pluss, samuti vähendatakse, nii nagu täna siin juba mainitud on, ettevõtjate halduskoormust. Nii, see asi käsitleb nõndanimetatud Seveso III direktiivi. Küsimusi palju ei olnud. Ühe küsimuse esitasin mina ise, uurides ka ühte juba käsitlust täna leidnud punkti. Ja küsimus kõlas nõnda, kas eelnõu võimaldab ettevõtetel kasutada lisaks riiklikule seiresüsteemile ka telefoniteavitusi. Maris Raudsepp väitis, et kõikvõimalikud teavitussüsteemid seotakse omavahel ja nad muutuvad automaatseks. Pluss nähakse ette ka muud teavitus‑, ka isikuteavitustegevused, kuni selleni, et õnnetuse juhtumisel sõidetakse võimalike vahenditega läbi ka ümbruskonna elanikkond ja teavitatakse neid eraldi. Teise küsimuse esitas lugupeetud kolleeg Rain Epler, kes küsis, kas jätkuvalt sätestab eelnõu, et ettevõtte kemikaalide andmed on vaja avalikustada. Antud sättel on risk ettevõtte ärisaladusele ja ka julgeolekule, eelkõige pidades silmas riiklikku julgeolekut ja riiklikke saladusi. Maris Raudsepp vastas, et Euroopa Komisjoniga arutati kemikaalide osas teabe avaldamist. Eesti ei soovi alati kemikaalide koguseid avalikustada ja seetõttu muudeti sätet, viidates keskkonnateabe direktiivile, mis annab õiguse vajadusel avalikustamisest keelduda. Tegemist on juhtumipõhise lähenemisega ehk see ei ole täielik keeldumine, vaid iga juhtumit kaalutakse eraldi. Seejärel, kuna küsimusi rohkem ei olnud, tehti menetluslikud otsused. Neid oli kolm. Esiteks, teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 8. oktoobril 2025. aastal. Teine ettepanek, esimene lugemine lõpetada. Ja kolmas ettepanek, määrata juhtivkomisjoni esindajaks Mait Klaassen ehk siis mina. Kõik kolm ettepanekut võeti vastu konsensusega ehk seal diskussiooni ei tekkinud. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 701 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käeoleva aasta 22. oktoober kell 17.15.