Toote nõuetele vastavuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (533 SE) esimene lugemine

Esimene [päevakorra]punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud toote nõuetele vastavuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 533 esimene lugemine. Ettekandja on majandus‑ ja tööstusminister Erkki Keldo. Palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Riigikogule on arutamiseks esitatud toote nõuetele vastavuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõul on kaks peamist eesmärki: viia seadus kooskõlla Euroopa Liidu õiguses toimuvate muudatustega, mille tulemusel tagatakse ka parem ja võrdsem konkurents Euroopa Liidu siseturul, ning täpsustada akrediteerimisega seotud teenuste hinnastamist Eesti Akrediteerimiskeskuses. Mis on siis muutunud Euroopa Liidu õiguses ja mida me peame täpsustama? Nimelt, senine direktiiv asendub otsekohalduva määrusega. See tähendab, et senine Eesti seadusesse kirjutatud direktiivi tekst muutub üleliigseks, kuna Euroopa Liidu määrus on vahetult rakendatav. Seetõttu eemaldame eelnõu kohaselt seadusest vastava dubleerimise, et see oleks lihtsam, selgem, arusaadavam. Täpsemalt, käesoleva aasta lõpus hakkab kehtima uus Euroopa Liidu üldine tooteohutuse määrus. See määrus asendab üle 20 aasta tagasi vastu võetud direktiivi. Kuigi uus määrus tugineb enamjaolt vana direktiivi sätetele, toob see kaasa ka mõningaid olulisi täiendusi, mis arvestavad just viimase kahe aastakümne jooksul toimunud suuri muutusi, näiteks digitaliseerimist ja globaliseerunud tarneahelaid. Siinkohal toon uuest määrusest esile ühe kõige olulisema uuenduse, mille eesmärk on seada selge sihik kolmandatest riikidest ehk väljastpoolt Euroopa Liitu pärit toodete ohutuse tagamisele. Internetikaubanduse plahvatuslik kasv on muutnud selle probleemi teravamaks kui kunagi varem. Toon teile näiteks mõned muret tekitavad faktid. Euroopa Liidu järelevalveasutused leiavad turult keskmiselt 20 ohtlikku toodet päevas. Need tooted ohustavad otseselt tarbijaid ja nende tervist. Lisaks avastatakse iga päev sama palju Euroopa Liidu nõuetele mittevastavaid tooteid, mille puhul otsest terviseriski pole küll tuvastatud. Paljud sellised tooted – julgen öelda, et suur enamus – pärinevad kolmandatest riikidest, kus meie järelevalveametite käed jäävad lühikeseks. Seega, mis kolmandatest riikidest pärit toodete puhul muutub? Edaspidi peab kõikidele Euroopa Liitu tarnitavatele toodetele olema peale märgitud vastutav isik, kes peab asuma just Euroopa Liidus. See isik esindab tootjat ja tagab, et mis tahes probleemide korral oleks lahenduste leidmine kiire ja tõhus. Üldjuhul on see vastutav isik toote importija või selle puudumise korral tootja volitatud esindaja Euroopa Liidus. See muudatus on oluline samm, et kolmandatest riikidest pärit ettevõtjad päriselt ka vastutaksid oma toodete eest samamoodi, nagu seda teevad juba Euroopa Liidu ettevõtjad. Eelnõu teine eesmärk, millel põgusalt peatun, on Eesti Akrediteerimiskeskusega seotud muudatuste [tegemine]. Kes ei tea, siis Eesti Akrediteerimiskeskus on mittetulundusühing, mille liikmed on Eesti Vabariik, Eesti Kaubandus‑Tööstuskoda ning Eesti Tööandjate Keskliit. Tegemist on isemajandava mittetulundusühinguga, mille peamised tuluallikad on klientidele osutatud hindamisteenused ja aastatasud. Eesti Akrediteerimiskeskus annab hinnangu, et Eestis tegutsevad laborid, inspekteerimisasutused ning sertifitseerimisasutused, nagu Terviseameti labor ja AS Metrosert, tegutsevad rahvusvaheliste standardite kohaselt. Tänaseks on ilmnenud, et Eesti Akrediteerimiskeskuse teenuste hinnastamise mehhanism vajab uuendamist. Praegu ei kata seadus kõiki kulusid, mis on vajalikud hindamisteenuste osutamiseks. Kuigi see ei ole Eesti Akrediteerimiskeskuse tööd seni otseselt takistanud, sest puuduolev summa kaetakse just aastatasude abil, on selline lahendus ausalt öeldes ebaõiglane kõigi klientide suhtes. Osa Eesti Akrediteerimiskeskusele esitatud akrediteerimistaotluste, näiteks [akrediteeringu] uue hindamise ja muutmise taotluste kulud jagunevad praeguse süsteemi järgi kõikide klientide vahel, olenemata sellest, kui palju konkreetne klient teenust kasutab. Mis siis muutub? Eelnõu kohaselt tehakse ettepanek kehtestada teenusepõhise hinnastamise süsteem. Edaspidi katab iga akrediteerimistaotluse esitaja oma taotluse läbivaatamise ja hindamise kulud ise. See tähendab õiglasemat ja läbipaistvamat hinnastamist, mis motiveerib ka tõhusamat ressursside kasutamist. Eelnõu on kavandatud jõustuma üldises korras. Aitäh! Hea meelega vastan küsimustele, kui neid on.

Tõepoolest, küsimusi on. Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Minu tähelepanu äratas see teie lause, kus te ütlesite, et konkreetselt kolmandatest riikidest pärit kaupu, mis tulevad Euroopa Liidu turule, võetakse päevas turult ära umbes 20 eset. See tähendab, et risk on üsna suur. Ja selle vastu siis kavatsetakse tekitada niisugune süsteem, et kolmandast riigist importijal on vastutav isik. Kuidas tema vastutus tekib? Ta ju mõnes mõttes saab kasu sellest koostööst kolmandatest riikidest kauba toojatega. Mis printsiibil ta vastutus tekib?

Jaa, ma täpsustan. Vastutav isik peab olema kolmandast riigist importiva ettevõtte palgaline töötaja või tema määratud isik. Mis see probleem on? Kui täna on tooteohutusega probleeme ja neil [ettevõtetel] ei ole vastutavat isikut meie jurisdiktsioonis, Euroopa Liidus, siis on väga raske [muresid lahendada]. Võtan näiteks Eesti järelevalve menetleja, Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti. Kui neil [ettevõtetel] ei ole juriidilist vastutavat isikut Euroopa Liidus, siis jäävad [meie ameti] käed lühikeseks, et – toon konkreetse näite – kuskil Hiina provintsis mingi tootja kuidagi vastutusele võtta. See muutub. Kui see tootja tahab Euroopa Liitu oma kaupa eksportida, meie seda importida, siis peab tal tekkima vastutav isik meie jurisdiktsiooni ehk Euroopa Liitu.

Rene Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Võtame sellise olukorra, kus inimene Eestist tellib näiteks Hiina veebipoest Temu mingi kauba, see jõuab Euroopasse, jõuab siia Eestisse ja Eestis selgub, et see kaup ei vasta Euroopa Liidu tootenõuetele. See jääb sisuliselt kuskile seisma. Inimene on selle kauba eest raha maksnud, aga kätte seda ei saa, sest nõuetele see ei vasta. Tõenäoliselt on osal inimestel võimalus see tagasi saata, seal on mingi tagastamise [variant] ka.

Just.

Aga ilmselt päris suur osa kaubast jääb tagastamata, jääbki kuskile [seisma]. Mis saab nüüd edasi, kas inimene saab raha tagasi? Ja mida tehakse selle kaubaga, kas see hävitatakse? Mis sellest edasi saab?

Nagu te ise mainisite, isegi kui kaup tuleb ja selle kätte saate, on e‑poodidel alati võimalus see tagastada, kui ma ei eksi, 14 päeva vist ilma tasuta, punkt üks. Punkt kaks, kui tõesti juhtub, et toote [müüjal] ei ole konkreetset vastutavat isikut Euroopa Liidus või [tootel] on muid puudusi, siis jääb see tolli kinni. On võimalus see tagasi saata või siis, kui klient seda ikkagi kätte ei saa või seesama tarnija kuidagi ühendust ei võta – lõppkokkuvõttes on müügi ja ostmise suhe lepinguline –, on ka võimalik kahju välja nõuda, samamoodi nagu on teiste teenuste pakkujate puhul. Ja muidugi, igaks juhuks ka rõhutan, et kuna see asi, kogu määrus jõustub uuest aastast, siis on kindlasti mingisugune mõistlik üleminekuperiood, sellest teavitatakse. Oluline ongi just see, mis selle määrusega muutub: kui inimene ostab veebikeskkonnast kaupa, tooteid, siis seal peavad kõik need nõuded ja kontaktisik ilusti kirjas olema. Kui juba veebikeskkond tundub kahtlane ja seal ei ole vastavat olulist infot, seda vastutavat isikut kirjas, siis tasub mitu korda mõelda, kas tasub sealt üldse osta ja milline on päriselt selle toote ohutus. Lõppkokkuvõttes on sellel kaks eesmärki: tarbijat kaitsta, et me ei ostaks kokku – vabandust väljenduse eest – igasugust jama, mis meie enda tervist kahjustab, ning [tagada] võrdne konkurents ja anda parem kontroll Euroopa Liidus toimetavatele veebikaubamajadele.

Jüri Jaanson, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Jah, selline seadus on täitsa vajalik ja täitsa oodatud. Nagu te ütlesite, see hakkab kehtima järgmisest aastast. Aga järelevalveamet on hinnanud, et selle määruse tulemusena on vaja luua kaks uut ametikohta kuluga kuni 100 000 eurot aastas. Eile just võtsime vastu riigieelarve. Kas see on järgmise aasta riigieelarvesse juba arvestatud või kuidas selle kuluga on?

Aitäh küsimuse eest! Suhtlesin antud seaduseelnõu puhul ka just TTJA‑ga. Minu selge sõnum oli ja TTJA kinnitas, et täiendavaid inimesi palgale ei võeta, vaid olemasolevat ressurssi hakatakse kasutama efektiivsemalt, kuna meie poliitiline sõnum on olnud, et riik peab muutuma efektiivsemaks, vaatama, kuidas teha kontrollmehhanisme, riskimaatriks ja nii edasi. Pikk vastus [lühidalt]: ei võeta täiendavaid töötajaid, olemasoleva rahamahu ja ressursiga peab hakkama saama.

Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Üle pika aja ma jõudsin eile teleka taha ja vaatasin saadet "Pealtnägija". Ma ei tea, kas teie jõudsite vaadata või ei jõudnud.

Kahjuks mitte.

Kahju, mõnikord seda isegi tasub vaadata. Aga lähtun tänasest teemast, toote nõuetele vastavuse seadusest. Seal oli juttu meest ja mee võltsimisest. Hästi palju on tegelikult, nagu sellest loost välja tuli, [võltsmett], eriti seda mett, mis on pärit Aasiast ja kuskil kokku miksitud. See jõuab meie poelettidele ja mõnikord on sellel isegi tunnustatud toote märgis või mingi muu märgis, mis väidetavalt tagab tarbijale garantii, et see ongi hea toode. Aga laboris tuleb ikkagi välja, vähemalt selle saate info alusel, et selle [DNA] ei vasta mee DNA tunnustele. Kas see seadus reguleerib kuidagi ka seda olukorda?

Punkt üks, ma arvan – ütlen peast ja igaks juhuks kindlasti palun üle täpsustada –, et tarbija petmine kui selline, müües kaupa nime all, mis see tegelikult ei ole, on keelatud. Ma ei tea, mul puudub info – me räägime ju veebipoodidest tellimisest –, kas või kui palju inimesed kolmandatest riikidest veebi kaudu mett tellivad. Seda ma ei oska hetkel öelda. Küll aga saan ma öelda, natuke ka Rene Koka küsimuse [vastuse] täpsustuseks, et tollikontroll toimib riskipõhiselt. Praktikas tähendab see seda, et toll ei jõua kunagi kõiki tooteid kontrollida. Toll teeb kindlasti oma riskimaatriksi ja kontrollib toote vastavust [nõuetele]. Ma ei tea, kas tollil on võimekus kontrollida, kas mesi on päris mesi või on see kristalliseeritud suhkruga segatud või mis iganes. Aga igal juhul on selge, et tarbija teadlik eksitamine, tootele valeinfo panek on kindlasti karistatav.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et veebipoele määratakse vastutav isik. Aga milline on see vastutusleping või milline peaks olema see juriidiline vorm, kuidas saaks seda vastutavat isikut vastutusele võtta? Ja millega ta vastutab? Kas on olemas mingisugune vastutusleping isikliku vara garantiiga või siis peab olema ettevõte, kes vastutab mingil moel? Vastasel juhul võib lihtsalt tekkida [olukord], et pannakse selleks mingi nii-öelda tankist, [juriidiline isik], mida võib-olla isegi ei eksisteeri või kui eksisteerib, siis puudub sellel vara, ja lõppkokkuvõttes mingit vastutust ei ole.

Väga hea küsimus. Nagu ma ütlesin, esimese asjana peab selle siia jurisdiktsiooni reaalselt füüsiliselt tekitama. Kindlasti kontrollib seda meil ka Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet. Millise paragrahvi all see on ja mis menetluse alla see täpselt läheb, ma palun sulle täpsustada. Selle [vastuse] ma jään sulle hetkel võlgu, ma ei hakka luuletama.

Rene Kokk, palun!

Tänan! Ma tulen uuesti tagasi selle olukorra juurde, et kahtlemata meil tekib mingisugune kogus asju, mida tagasi ei saadeta ja mida on vaja hakata käitlema. Nüüd on kaks varianti, mis nendega siis tehakse: need kas lähevad meil lihtsalt kuidagi jäätmekäitlusesse või taaskasutusse. Kas te olete selle eelnõu [koostamise] käigus arutanud, millist osa neist on võimalik taaskasutada, milline osa läheb põhimõtteliselt ladustamiseks prügimäele ja mis on selle kulu? Kahtlemata kaasneb sellega kulu ja kogu kaup tagasi ei lähe, kuna see läheb käibest välja selle pärast, et see ei vasta Euroopa Liidu nõuetele. Milline see päris plaan on, kui see seadus töötama hakkab ja kaubakogused juba reaalselt kuskil platsi peal seisavad?

Jaa, nii nagu ma ka kolleeg Laatsile vastasin, punkt üks, olgem ausad, ega tollil pole piisavalt ressurssi, et kõiki kaupu kogu aeg kontrollida. Tehakse kindlasti riskihindamist ja hinnatakse keskeltläbi 1% [sellest kaubast], mis läbi käib. Punkt kaks, kui leitakse [puudus], siis esmalt, kõigepealt kindlasti antakse võimalus [see parandada]. Kui on näiteks märgistusnõude [täitmise] või mis iganes viga, siis TTJA – Eesti näitel – kindlasti palub vastutaval organisatsioonil selle korrektseks teha. Siis esimesel võimalusel toode tagastatakse, sest mis seal salata, lõppkokkuvõttes on tegemist äriüksustega ja nende eesmärk, soov on aina rohkem tooteid müüa. Aga kui nad hakkavad Euroopa Liidus süstemaatiliselt reegleid rikkuma, siis on järgmine küsimus, mis nendest kolmandatest riikidest tulevatest kaupadest või nendest ettevõtjatest üldse saab. Hävitamisel on kindlasti mingid kulud, aga ma ütlen, et hävitamine on viimane lahendus. Kõigepealt palutakse täpsustada, viia toode nõuetega vastavusse. Kui seda ei ole suudetud teha, siis toode kas saadetakse tagasi või hävitatakse ja tootja saadab uue korrektse toote. Mis selle täpne kulu on, seda on väga keeruline öelda. Nagu ma ütlesin, kontrollitakse 1% ja me ei tea, kui palju neid [nõuetele mittevastavaid tooteid] võib olla. Aga ma arvan, et kliendile on kõige olulisem – klient ostjana on ju lepingulises suhtes –, et kui toode ei vasta [nõuetele], siis on alati võimalik raha tagasi küsida, ja kui seda ei saa, siis mitmete rikkumiste korral tulevad kindlasti ka täiendavad reeglid ja meetmed.

Mart Maastik, palun!

Suur tänu, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Kõik, kes kasutavad veebikaubamajadest kauba ostmise teenust, on ilmselt kokku puutunud sellega, et kui sa hakkad otsima sellelt kodulehelt mingisugust kontakti, siis seda on praktiliselt võimatu [leida]. Lõppude lõpuks võid jõuda heal juhul, näiteks mõne lennufirma puhul, kuskile telefoni otsa, kus sa ootad pool tundi, heal juhul saad [kellegi] ka kätte, aga siis see keegi vastab sulle võib-olla Indoneesias või kuskil [mujal]. See on väga keeruline. Kas selle vastutava isiku puhul, vastutava isiku puhul Eestis, võib tekkida sama lugu, et tegelikult kedagi konkreetselt siin Eestis ei ole? On see nõue seal sees või ei ole? Ja kas on ka mingisugused kellaajad, millal ta peab vastu võtma, või kontaktandmete [esitamise] nõue või midagi sellist, et ikkagi kliente aidata?

Jaa, muidugi. Nagu te ise ka mainisite, veebipoest ostmine käibki, nagu see sõna ütleb, veebi kaudu. Seal on tihti kontaktandmed: telefoninumbrid, lahtiolekuajad, helistamise ajad, [selgitus], kuidas kätte saab. Nagu öeldud, kuna see on vastutav isik, kes eelkõige on mõeldud [juhuks], kui päriselt ka [on mõni mure] – ikka juhtub, et midagi läheb sassi, midagi läheb valesti –, siis on oluline, et võetakse vastu. Kui hiljem on konkreetne trahvimine, sanktsioonid, siis vastutab ikkagi tootja ise. Selles mõttes on nõutud, et kõik selle vastutava isiku kontaktandmed, kes Euroopa Liidus peab olema määratud, on sellel lehel esitatud.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh veel kord! Täienduseks kolleegi küsimusele ma küsin sellist asja. Internetikaubandus on väga populaarne ja selle populaarsus järjest kasvab. Kust kohast saab Eesti ostja kõige paremini infot, et kui see mehhanism toimima hakkab, siis millised on tema õigused internetikaubanduse [ettevõttega] suheldes?

Jah, aitäh! Nagu öeldud sai, Eestis jääb vastutavaks ametiks Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet, lühendiga TTJA. Kui see internetti sisse trükkida, siis selle kodulehelt [leiate kontaktandmed]. TTJA‑le saab helistada, kirjutada, et küsida abi, kui midagi sellist juhtub. See amet on kindlasti väga abivalmis ja aitab. Ja lõpetuseks [kordan, et] tarbijal tuleb alati mõelda, kas ja kust tellida, kas veebipood näeb välja usutav ja aus. Ise ma pole [seda varianti] kasutanud, ei plaani ka. Pigem hea meelega [soovitan], nagu öeldakse: eelista eestimaist, meie enda siseturgu, meie enda väiketootjaid, kelle käsitöö kvaliteedis ei pea kahtlema. Aga kuna mõned inimesed tõesti soovivad tellida ja tellivad, see on arusaadav, siis pigem proovime teha turgu konkurentsivõimelisemaks, et siseturu tootjatel oleks samasugused tingimused nagu kolmandate riikide [ettevõtetel].

Rohkem küsimusi teile ei ole. Või Anti Haugasel [on]? Anti Haugas, palun!

Tuli siiski üks põnev küsimus [pähe]. Ma saan aru, et Aasia ettevõttel – oletame – peab olema Euroopa Liidus vastutav juriidiline isik. Mul tekkis lihtsalt mõte, kas teoreetiliselt on võimalik pakkuda meie e‑residentsuse platvormi kolmandate riikide ettevõtetele, et [nad saaks] siia luua juriidilisi kehasid.

Väga huvitav mõte. Jah, kui ta on juriidiliselt siin registreeritud, tal peab olema … Ma eeldan küll. Ma võin selle igaks juhuks üle täpsustada, aga põhimõtteliselt küll, kui sa saad e-residentsuse ja lood siia ettevõtte, siis see annab sulle samasugused juriidilised võimalused, aga ka kohustused. See võib olla võimalik, aga ma palun seda täpsustada ja lasen ministeeriumil sulle täpse vastuse anda.

Aitäh! Nüüd tõepoolest rohkem küsimusi ei ole. Juhtivkomisjonis toimunud arutelust tuleb annab ülevaate majanduskomisjoni liige Mihkel Lees. Palun!

Aitüma, lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Majanduskomisjon valmistas antud eelnõu esimest lugemist ette 2. detsembril käesoleval aastal. Kutsutud olid hea minister ja head MKM‑i ametnikud. Küsimusi küsisid kolleegid Kristina Šmigun-Vähi ja Rene Kokk ning siinkõneleja. Küsimused puudutasid eelkõige MTÜ Standardimis‑ ja Akrediteerimiskeskuse teenuseid, seda, millega nad tegelevad. Saime vastuseks, et see hindab vastavushindamisasutusi ja nende tegevust. Uuriti veel selle kohta, millised võiksid olla konkreetsed näited, millega tuleb küberturvalisuse kontekstis erinevate toodete puhul arvestada. Näiteks toodi külmkapp, mis potentsiaalselt võib ühenduda internetivõrku. Siis ei [tohiks] tulla kõik külmkapid tootjalt täpselt ühesuguse parooliga, vaid [peaks] olema erinevad paroolid, või siis [tuleks anda] tarbijale käsk kohe parooli muuta. Siis ei oleks nii lihtne meie peenetesse kodumasinatesse sisse häkkida. Uuriti ka akrediteerimise tasude kohta. Tuletan meelde, et akrediteeringu uushindamise ehk pikendamise taotluse tasu on 300 eurot, umbes 40 klienti aastas [seda taotleb], ja akrediteeringu muutmise taotluse tasu on 100 eurot – circa 100 klienti aastas. Siis uuris austatud kolleeg Rene Kokk põhimõtteliselt sama asja kohta, mille kohta ta ka täna uuris, mis just nimelt puudutab kolmandatest riikidest tellitud kaupa ja lõpptarbija muret selles kontekstis: kui ta on midagi tellinud, kas siis võib juhtuda, et ta jääbki rahast ilma ja toodet ei saagi? Tegime konsensuslikult otsuse [teha ettepanek] võtta eelnõu käesoleva Riigikogu istungi päevakorda ja sama konsensuslikult otsustasime esimese lugemise lõpetada. Aitäh!

Küsimusi teile ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 533 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute tähtaeg on käesoleva aasta 31. detsember kell 13.15.