Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) eelnõu (447 SE) teine lugemine

Läheme edasi tänase 12. päevakorrapunkti juurde, mis on Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) eelnõu 447 teine lugemine. Ettekandjaks on kultuurikomisjoni esimees Heljo Pikhof. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea Riigikogu! Eelnõu 447 algatas Vabariigi Valitsus 3. juunil 2024. aastal. Eelnõuga asendatakse koolikohustuse mõiste õppimiskohustusega, mis kestab 18-aastaseks saamiseni. (Saalis räägitakse. Juhataja helistab kella.) Õppimiskohustuse ea tõstmine tähendab kohustust jätkata õpinguid ka pärast põhihariduse omandamist. Muudatuse rakendumiseks täiendatakse ja täpsustatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse rolli õppimiskohustuse täitmise tagamisel. Õppe paindlikkuse suurendamiseks üldhariduskoolides luuakse selgem alus mitteformaalõppe arvestamiseks. Samuti kirjeldatakse seost gümnaasiumi ainekursuse ning kutse‑ ja kõrghariduses kasutatavate arvestuspunktide vahel. Ühtlasi võib kutseõppeasutustes edaspidi lisaks mittestatsionaarsele üldharidusõppele viia läbi ka statsionaarset üldharidusõpet. Eelnõu 447 esimene lugemine lõpetati 12. juunil käesoleval aastal ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 27. juuniks ühtegi muudatusettepanekut ei esitatud. Kultuurikomisjon küsis eelnõu ettevalmistamisel kaasatud huvirühmadelt arvamusi 11. septembriks. Kultuurikomisjonile esitasid arvamused Eesti Haridustöötajate Liit, Eesti Lasteaednike Liit, Eesti Töötukassa, Eesti Lastevanemate Liit, Õpetajate Ühenduste Koostöökoda, Eesti Linnade ja Valdade Liit ning Eesti Koolipsühholoogide Ühing. Komisjon valmistas eelnõu ette teiseks lugemiseks 14. oktoobril, 12. novembril ja 18. novembril oma korralistel istungitel. 14. oktoobri komisjoni istungil toimus arutelu, millest võtsid osa Eesti Haridustöötajate Liidu, Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu, Eesti Lastevanemate Liidu, Eesti Koolipsühholoogide Ühingu, Eesti Linnade ja Valdade Liidu, Õpetajate Ühenduste Koostöökoja ning HTM-i esindajad. Huvigruppide esindajad avaldasid arvamust eelnõu kohta. Eesti Haridustöötajate Liit tõi murekohana välja näiteks küsimuse, et ega õpilaste toetamisega kaasnevad ootused ja tegevused ei pane õpetajatele lisakohustusi. Õpetajate Ühenduste Koostöökoda leidis, et õppimiskohustus ja selle pikendamine on tervikuna võimalik vaid siis, kui kõik tegevused on süsteemsed. Formaalse ja mitteformaalse õppe seotuse osas on läbimõeldus ja koostöö hea, kuid tekib küsimus, miks see rakendunud pole. Ühe põhjusena toodi välja mitteformaalse õppe ebavõrdne kättesaadavus, lisaks ebavõrdne tugi õppurile kas sotsiaal-majanduslike või muude probleemide ilmnemisel. Nõustamisteenust peaks saama rakendada nii riiklikul kui ka omavalitsuse tasandil, et igat õpilast märgataks ja aidataks järele, kui ta seda vajab. Õpetajate Ühenduste Koostöökoda tõi veel välja, et muret teeb see, kust tuleb vajalik rahaline ja inimressurss, mis aitaks luua kohalikele omavalitsustele tugisüsteemi ning leida õpilased, kes vajavad abi. HTM nõustus, et muudatuse elluviimiseks on vajalik tagada süsteemne tugi noortele, kes põhikooli lõpetamise järel edasi ei õpi. Vajalik on ka tegevuste süsteemsus ning selged ülesanded ja vastutusalad. Eesti Kutseõppe Edendamise Ühing hindas õppimiskohustuse pikendamist vajalikuks sammuks, mille näol on tegemist suurte sisuliste tööprotsesside muudatustega nii kutsekoolides kui ka gümnaasiumides. Eesti Lastevanemate Liidu hinnangul tuleks suunata vanemaid ja kooli rohkem dialoogi. Vanemad soovivad rohkem koostööd teha ning eelnõu võiks sellele kaasa aidata. Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindaja selgitas, et vanema koostöö kooliga on eelnõus [sätestatud] uut moodi. Näiteks eelnõu kohaselt antakse lapsevanemale või eestkostjale võimalus vajadusel ka ise algatada arengut toetav vestlus. Eesti Koolipsühholoogide Ühing tundis muret põhikoolist väljalangevate õpilaste pärast. Nad leiavad, et probleem algab kaugemalt, sest juba lasteaiast kooli minevatel lastel puudub koolivalmidus, mida näitab asjaolu, et lapsed ei soovi kooli minna. Lisaks on puudus tugispetsialistidest ja olemasolevad tugispetsialistid on ülekoormatud. Suur tugi on noorte heaolu spetsialistidest, kes saavad väljaspool kooli noortele läheneda ning kaardistada, miks noor ei soovi koolis käia. Haridus‑ ja Teadusministeerium oma 24. septembri 2024. aasta kirjalikus vastuses selgitas, et antud eelnõuga on fookus sihitud väga kindlasse punkti ehk siis põhiharidusjärgse õpitee jätkumise võimaldamisele. Eesti Linnade ja Valdade Liit selgitas komisjoni 14. oktoobri istungil, miks nad on jätnud eelnõu kooskõlastamata. Nad märkisid, et eelnõu eel ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust, puudub mõjuanalüüs selle kohta, millised kohustused omavalitsusüksustele lisanduvad, ei ole hinnatud kohalikele omavalitsustele kaasneva töökoormuse suurenemist ning tõstatub küsimus, kuidas on võimalik olemasoleva rahalise ressursiga täiendavaid ülesandeid täita. Haridus‑ ja Teadusministeerium selgitas istungil, et nad on analüüsinud, kuidas ja milline koormus millistele maakondadele tekkida võiks. Enamikus maakondades oleks vaja üles otsida kuni 18 õppijat ning tegeleda nende õpitee organiseerimisega täiendava toe najal. Kõige kriitilisemaks nimetati Tallinna, kus on vaja üles leida umbes 250 mitte edasi õppijat. Õppimiskohustuse tekkimisega on suur tõenäosus, et kahaneb kadunud õppurite arv. Haridusministeerium tõi välja, et tänase seisuga kaob põhiharidusele järgneval esimesel õppeaastal koolist 1200–1500 noort. Haridusministeerium oma 24. septembri 2024. aasta kirjalikus vastuses selgitas, et kohaliku omavalitsuse tasandil ei tule ülesandeid juurde, vaid juba olemasolevad ülesanded täpsustuvad. Vajalik on tänaseid ülesandeid integreerida ja siduda olemasolevad teenused paremini erinevate eesmärkidega, mis tähendab koolist väljalangevuse ennetamist ja NEET-noore staatuse [saamise] ennetamist. Seejuures on kohalike omavalitsuste toetamine nii seire kui ka rakendusliku toe kaudu rahalises mõttes tagatud ja see jätkub, sõltumata Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest. 12. novembri istungil keskenduti võimalike komisjonipoolsete muudatusettepanekute tutvustamisele. Lisaks tutvustas Haridus‑ ja Teadusministeeriumi esindaja ministeeriumi seisukohta õiguskantsleri 16. septembri pöördumise kohta ning Haridus‑ ja Teadusministeeriumi edasist plaani õiguskantsleri tõstatatud probleemi lahendamiseks. Nimelt pöördus õiguskantsler Haridus‑ ja Teadusministeeriumi poole seadusega kehtestatud gümnaasiumist väljaarvamise tingimuste kohta selgituse saamiseks. Põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse kohaselt tuleb õpilane koolist välja arvata juhul, kui ta rikub korduvalt kodukorda, välja arvatud koolikohustuslik õpilane. Õiguskantsler leiab, et sellega on antud koolile üsna vabad käed otsustada, mille alusel võib õpilase koolist välja arvata, ja see otsustusõigus on seda avaram, et kooli kodukorra kehtestab kool ise. Nimelt näeb PGS ette, et gümnaasiumi kodukorras võib sätestada täiendavad alused gümnaasiumist väljaarvamiseks. Õiguskantsleri pöördumises on märgitud, et keeruline on leida põhjendust, miks gümnaasiumidele on selline õigus antud. 18. novembri komisjoni istungil toimus veel arutelu HTM-i esindajatega, kes andsid selgituse ühe punkti kohta, mis vajas täiendavat selgitust. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta on viis ja need on kõik kultuurikomisjoni [ette pandud]. Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud on järgmised. Kultuurikomisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 20. novembril ja eelnõu teine lugemine lõpetada. Kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, siis on komisjoni ettepanek võtta eelnõu kolmandaks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda selle aasta 4. detsembril ning viia läbi eelnõu lõpphääletus.

Teile on ka küsimusi. Lauri Laats, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eelnõuga piiratakse täiskasvanute tasuta korduvõpet kutseõppe tasemeõppes sarnaselt kõrgharidusõppega. Näiteks ei saa inimene enam tasuta õppida, kui ta juba on vastu võetud tasuta kutseõppe- või kõrgharidusõppe kohale või on eelneva viie aasta jooksul lõpetanud tasuta kutseõppe. Sellest lähtuvalt küsin, kas see tähendab seda, et kui noor inimene või täiskasvanud inimene on välja valinud endale kutse[õppe eriala] ja otsustab poole aasta jooksul peale selle valiku tegemist, saades kogemuse [sellest kutsest], vahetada oma [eriala], siis seda ei ole rohkem võimalik teha. Ehk mis on need eeldused, millele ta peab vastama, või kohustused ja kuidas see asi toimiks?

Põhimõte on selles, et ei saa astuda kahte [õppeasutusse] tasuta õppele, kõrgkooli ja kutseõppeasutusse. Täna on see paraku võimalik, aga tulevikus mitte. Ja pärast seda, kui inimene on kõrgkooli lõpetanud, pole tal kümne aasta jooksul võimalik kutseharidussüsteemis tasuta kohale saada. Ja kui ta on kutse[hariduses] omandanud mingi kutse, siis see tähendab seda, et tal pole õigust tasuta õppele saada viie aasta jooksul. (Lauri Laats räägib saalist.) Eriala vahetamine on ikka võimalik.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh! Õppimiskohustuse kehtestamine. Te tõite oma ettekandes välja haridustöötajate liidu seisukoha. Tegelikult see, et need 1200–1500 õppurit ikkagi oleks süsteemis, mis on Eestile kindlasti oluline, nõuab lisaraha. Ehk tegelikult tuleb sellega kaasa täiendavaid ülesandeid. Samal ajal ma sain aru ettekandest, et eelnõu väljatöötajad ütlesid väga selgelt, et selle ülesande saab [täita] olemasolevate vahenditega. On väike ebakõla. Ma loen sellest eelnõust, et mingeid täiendavaid vahendeid ette ei nähta, samal ajal me teame haridusleppe kontekstist, et omavalitsused ei suuda tänaste kohustustegagi [toime] tulla. Kuidas te seda kommenteerite?

Ma ei tea, kas ma leian need arvud üles, aga tegelikult selle eelnõuga on ette nähtud ka täiendavad rahalised vahendid. Ühesõnaga, ka täna on kohalike omavalitsuste ülesanne seirata õppimiskohustuse täitmist, see pole mitte midagi uut. Ja väga oluline kohaliku omavalitsuse ülesanne on [teha] ka pidevalt koostööd kooliga, et sekkuda olukordadesse, kus õppimiskohustust ei täideta. Samamoodi on ka NEET-noortega, kelle jaoks täna raha tuleb ja kellega kohalikud omavalitsused tegelevad. Paraku see nii on.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Mul on sama küsimus. See ikkagi ju nõuab lisavahendeid, kui me asendame tänase koolikohustuse 17. aastani õppimiskohustusega 18. aastani ehk tekitame ühe aasta juurde. Ja tegemist on peamiselt nende õppuritega, kellel on mingeid probleeme. Te kirjeldasite, et neid tuleb mööda Tallinna taga ajada, ja nii edasi. Need on noored, kes vajavad kas individuaalset lähenemist, tugipersonali või mingeid alternatiivseid meetodeid. Ja see kõik kindlasti nõuab vahendeid. Mille arvelt või kuidas seda tehakse? Meil ju praegu osa koole … Eilsest on selline näide, et kutsekool, kus on erivajadustega õpilased, tahetakse kinni panna. Milleks seda tehakse? Tegelikult jääb see arusaamatuks, rääkimata sellest, kus need vahendid on kirjeldatud.

Täpsustage oma küsimust. Milleks konkreetsed vahendid? Ma katsun selle koha üles leida, siis ma saan teile täpsemini vastata. (Hääl saalist.) Täiendav aasta? (Hääl saalist.) Jaa, selleks on rahalised vahendid olemas. Jah. Aga mul ei ole konkreetseid numbreid praegu. Ma väga vabandan. Viimane kord seda nagu … Jah, palun!

Aivar Kokk, palun!

Aitäh! No riigieelarves seda raha küll [ei ole], sellist rida ei ole olemas. Kui te selle leiate, siis öelge rahanduskomisjonile ka, kus see rida on, kus see raha [lisa]aasta jaoks on. Aga ma küsin. Sa [ütlesid], et kui ma kutsehariduse olen [omandanud], siis ma kõrgkooli tasuta koha peale [õppima minna] ei saa. Kas sa eksisid sellega või on tõesti sotsiaaldemokraadid seisukohal, et kutsehariduse [omandanud inimene], kui ta on saanud gümnaasiumihariduse, enam ei saa tasuta kõrgharidust?

Ma ei saa aru küsimusest.

Sa väljendasid seda enne, kui sinult küsiti. Sa ütlesid, et kui [inimene omandab] kutsehariduse tasuta koha peal, siis edasi õppima, kõrgharidust omandama tasuta minna ei saa. Siiamaani on seda ikka saanud. See on loogiline. Kutsehariduses tavaliselt saadakse koos kutsega ka gümnaasiumiharidus ja edukamad lähevad siis edasi kõrgkooli. Kas nüüd on nii, et pärast kutseharidust enam kõrgkooli [minna] ei saa?

Pärast kutseharidust saab küll kõrgkooli [minna].

Aa, saab. Lihtsalt eksisid siis. Okei.

Ja tasuta kohale.

Lauri Laats, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! See seaduseelnõu läheb natukene vastuollu ühe teise seaduseelnõuga, mis praegu ringleb komisjonis. Nimelt, osa Riigikogu liikmeid alustas seaduse muutmist, mis puudutab europarlamendi valimisi. Soovitakse tuua alla vanusenõuet, et 16-aastaselt saaks valida ja 18-aastaselt saaks [kandideerida]. Ja nüüd tuleb välja selline lugu, et kui tulevikus lugupeetud noor, 18-aastane inimene saab valituks europarlamenti, siis see seadus kohustab teda jätkama õpinguid. Kuidas te ette näete, mida see 18-aastane siis koolis ütleb? Et ma käin korraks europarlamendis ära, tulen tagasi ja jätkan õpinguid? Kuidagi on see asi natukene viltu. Või mis teie arvate?

No kuni 18. aastani on [õppimiskohustus]. Ja see on väga tore, et kui tal õpingud pooleli, siis ta tuleb tagasi ja õpib edasi. See on igati loogiline.

Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas ma saan õigesti aru, kui ma loen seadusest seda, et see piiramine käib ikkagi nii, nagu kõrgharidusseaduses [praegu] on, et samal tasemel ei saa uuesti õppida, kui viie aasta jooksul oled lõpetanud kutseõppe. See tähendab, et kutseõppesse ei saa tulla siis, kui sa oled kutseõppe lõpetanud, mitte siis, kui sa oled mingisuguse muu õppe lõpetanud. Tõesti, te ütlesite õigesti, et kui sa oled astunud ka näiteks kõrgharidusõppesse, siis sa ei saa samal ajal tasuta kutseharidust [omandada]. Kas ma saan sellest õigesti aru?

Jah, nii see on.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh teile! Mind ikkagi huvitab see kulude pool. Ma vaatan, et tegelikult selle eelnõuga muudetakse ka ühistranspordiseadust. Me teame, et Euroopa Kohtu lahend ütleb selgelt, et vedajatele tuleb piletitulu tasuta sõitjate eest kompenseerida. Nüüd me ütleme, et me tasuta sõitjate hulka suurendame ühistranspordisüsteemis ehk anname tegelikult [rohkematele inimestele] – 17 eluaastalt liigub 18 eluaastale – õiguse sõita ühistranspordisüsteemis tasuta. Ja see eelnõu peaks jõustuma, kui ta seaduseks saab, 1. septembril 2025. aastal. Kas on ka arvestatud kaasuvalt [sellega, et suunata] rahalisi vahendeid ühistranspordisektorisse, kus, ma tean, on täna raha nagunii puudu. Lahenduseta on jätkuvalt Euroopa Kohtu lahendist [tulenev probleem], kuidas vedajatele tasuda piletitulu, kuna õigusnorm seda käsib. Kas neid rahalisi vahendeid on siis arvestatud?

Aitäh küsimuse eest! Aga seda me selle eelnõu raames küll komisjonis ei arutanud.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Räägiks nüüd ikka hästi rahulikult ja [teeks asja] puust ja punaseks, et Riigikogu liikmed saaksid aru, milline see süsteem on. Kas mul on õigus tasuta kutseharidusele ja kas mul on õigus tasuta kõrgharidusele? [Kui pikk] vahe peab olema, mitu aastat peab vahet olema? Kui mul on noore inimesena õigus nii tasuta kõrgharidusele kui ka tasuta kutseharidusele, mis tähtsust siis sellel on, millal ma õpin. Võib-olla ma olen nii andekas, et ma suudan kahte korraga teha. Või pean ma siis kümme aastat ootama? Kuidas siis ikkagi on? Kui ma [omandan] kutsehariduse, kas ma saan järgmisel aastal minna kõrgkooli? Kui ma olen kõrghariduse saanud, siis kas ma saan kümne aasta pärast uuesti tasuta kõrgharidust või ma saan kümne aasta pärast uuesti tasuta kutseharidust? Praegu tekib olukord, et kui noor inimene on andekas ja tahab korraga saada kutseharidust ja kõrgharidust, siis ta seda ei saa. Aga mingi tsükli [möödudes] tal tegelikult on õigus ikka [uuesti tasuta haridust] saada.

Tegelikult on nii, et kui sa oled andekas ja lõpetad kutsekooli, siis sa loomulikult saad minna kõrgharidust omandama, ja kui sa saad kõrg[kooli] sisse, saad tasuta kohale. Loomulikult on see võimalik. Ja teine asi, mida ma juba seletasin, [on see,] et kui sa astud korraga nii kutse[kooli] tasuta koha peale kui ka kõrg[kooli] tasuta koha peale, siis sa mõlemas ei saa riigi raha eest käia. (Aivar Kokk kohapealt: "Mul on ju õigus mõlemas tasuta [õpet] saada. Miks see mingi ajapiirang seal on?") No eelnõu kohaselt ei ole enam võimalik. (Aivar Kokk kohapealt: "Ma [omandan] kutsehariduse …")

Nii, aitäh!

Kui sa [omandad] kutsehariduse, siis loomulikult on võimalik ülikooli minna, kui sa oled seal ka keskhariduse omandanud.

Rohkem küsimusi teile ei ole. Aitäh ettekandjale! Avan läbirääkimised. Esimesena palun Vadim Belobrovtsev.

Ega ma pikalt ei räägi. Eesti Keskerakonna fraktsioon seda eelnõu ei toeta ja seda mitmel põhjusel. Esiteks paistab, et selle sammuga, õppimiskohustuse pikendamisega üritab valitsus, Haridus- ja Teadusministeerium kohalike omavalitsuste kaudu lahendada riikliku tasandi probleeme, milles tegelikult pole midagi uut. Me näeme seda siin Riigikogus pidevalt. Aga sellist lähenemist me toetada ei saa. On arusaadav, et on olemas hulk noori, kes ei leia ennast pärast põhikooli, ja nendega tuleb tegeleda. Ning on olemas ametikoolid, kus on täitmata kohad. Loogiliselt võiks neid kahte omavahel liita. Aga sellel on kohe mitu probleemi. Esiteks tekib hulk õppimismotivatsioonita noori, keda saadetakse õppima, ja lõpptulemus võib sellel sammul olla päris kurb. Teiseks, selline strateegia eeldab suuremat panust kohalikelt omavalitsustelt, kes tegelevad noortega ja nende probleemidega, kaasa arvatud õppimisprotsessis. Ning suurem panus tähendab suuremat ressurssi, kaasa arvatud rahalist [ressurssi]. Sellest on eelnõus juttu küll, aga see ei ole kaugeltki veenev ega ühemõtteline. Nimelt loeme seletuskirjast välja, et pikema õppimiskohustuse rakendamiseks kavandatakse vahendid [saada] valdavas osas Euroopa Sotsiaalfondist ehk ESF+-ist, kokku circa 4 miljoni euro ulatuses, isegi natukene rohkem, ning kohalikele omavalitsustele muudatustega kulusid otseselt ei kaasne. Aga juba järgmine seletuskirja lause kõlab nii, et kohalikud omavalitsused saavad taotleda toetust Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi meetmest, mille eesmärk on suurendada mittetöötavate noorte vanusevahemikus 16–29 aastat tööalast konkurentsivõimet ja nad tööle aidata või haridussüsteemi lõimida. Kas sellega siis kulusid ei kaasne või ikkagi on vaja taotleda raha, lootes, et kõik taotlused ka rahuldatakse? Ja kui eurotoetuste periood ära lõpeb, kas on siiski võimalik raha jätkuvalt riigilt taotleda ja ka saada? Teiseks on kõnekas asjaolu, et Eesti Linnade ja Valdade Liit jättis eelnõu kooskõlastamata, sest sellega soovitakse sisse viia muudatusi, mis ei ole kooskõlas eelnõu eesmärgiga. Lisaks puudub mõjuanalüüs, millised kohustused, sealhulgas rahalised [kohustused], seoses õppimiskohustuse sisu muutmisega omavalitsustele lisanduvad. Esitatud mõjuhinnang on ELVL-i arvates liialt üldine, puudub statistika, sealhulgas [statistika] omavalitsuste lõikes. Samuti puudub ülevaade, kui palju on vaja palgata täiendavalt tugispetsialiste ja sotsiaalvaldkonna töötajaid õppimiskohustusest eemale hoidvate noortega tegelemiseks. Kuidas on võimalik olemasoleva rahalise ressursiga täiendavaid ülesandeid täita, sest omavalitsuste koormus [õppimis]kohustust mittetäitvate õppurite sihtrühma kasvades suureneb? Samuti ei ole hinnatud kohalikule omavalitsusele kaasneva töökoormuse suurenemist. Eelkõige käib jutt õpetajate puudusest. Kohalikul omavalitsusel tuleb tuvastada noored, kes õppimiskohustust ei täida, uurida selle põhjuseid ning leida sobivad lahendused. Kui kooli rakendatav tugi ei ole piisav, tuleb koolil pöörduda samuti kohaliku omavalitsuse poole. Ja tekkiva kohustuse tõttu tuvastada noored, kes ei täida õppimiskohustust, suureneb omavalitsuste halduskoormus ja bürokraatia. Lisaks on olemas konkreetne mõju kohalikule koolivõrgule ja gümnaasiumihariduse korraldamisele. Tekib vajadus lisaklasside ning uute kooliruumide järele, mis eeldab investeeringuid. Tekib lisakoormus õpetajatele, kellel see koormus on ka praegu väga suur. Lisaks tekib küsimus, kuidas katta kulud, mida läheb vaja õppimiskohustusega laste ühistranspordi kulude katmiseks, kuna [kulusid] tekib omavalitsustele juurde. Ühesõnaga, antud temaatika vajaks põhjalikumaid analüüse, mida siiamaani tehtud pole. Eelnõul puudub nii rahaline kui ka mõjuanalüüs, eelkõige selles osas, mida selle rakendamine KOV-idele tähendab, sest kohalike omavalitsuste tulubaasi riik ei tõsta, kuid KOV-ide kulubaas tõuseb igal aastal. Ja Keskerakond teebki ettepaneku selle eelnõu [teine lugemine] katkestada. Aitäh!

Aitäh! Margit Sutrop, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Kõik sõbrad hariduses! Tegemist on väga olulise eelnõuga, mis on ka koalitsioonileppes kirjas: tegeldakse sellise asjaga nagu koolikohustuse ea või siis pikkuse muutmisega. Tekib õppimiskohustus, mis algab seitsmendast eluaastast ja kestab kuni 18-aastaseks saamiseni. Õppimiskohustuse ea tõstmine tähendab kohustust jätkata õpinguid ka pärast põhihariduse omandamist. Praegu kehtib koolikohustus kuni põhihariduse omandamiseni või 17. eluaastani. Mis siin tegelikult muutub? Võib-olla läheks see natukene selgemaks, kui me toome välja need kõige olulisemad muutused ja vajaduse, miks seda üldse tehakse. Seletuskiri on päris ulatuslikult koostatud ja räägib päris hästi probleemidest, võiks öelda nii. [Esitatakse] üks päris šokeeriv arv, mida kindlasti kõigil rahvasaadikutel, kes haridusest huvituvad, on hea teada. Tuuakse hea põhjus, mispärast meil seda kõike vaja on. Sellepärast [on vaja], et töökohad nõuavad järjest rohkem inimestelt üldpädevusi ja haridust. Me oleme 2035. aastaks kokku leppinud, et 90%-l meie 20–24-aastastest peaks olema vähemalt keskharidus. 2022. aastal oli see 83% ja see on võrreldes eelmise kahe aastaga tegelikult vähenenud. See tähendab, et meil on pigem selline tendents, et noorte haridustase [alaneb]. Üks arv, mis kindlasti kõigile hästi meelde jääb, [on see, et] meil on iga viies noor ilma keskhariduse või kutsekvalifikatsioonita. See on see inimene, kes läheb tööturule ja ei ole tegelikult mitte millekski, eriti rasketeks ülesanneteks ette valmistatud. Ja siin on päris hea analüüs. Siin tuuakse välja meeletu hulk võimalikke põhjuseid. Selge on see, et selle peamine põhjus ei ole see, et õppimiskohustus on ainult kuni 17. aastani. Seal tuuakse välja väga suur hulk erinevaid koolist väljalangemise põhjuseid. Muuseas, [väljalangemus] suureneb ka tüdrukute hulgas. Teaduskirjandusele viidates öeldakse, et need põhjused on seotud individuaalsete eripäradega, perega, kooliga, kogukonnaga või sõprade ja eakaaslastega. Ma soovitan lugeda analüüsi seletuskirja leheküljel neli. See tegelikult tekitab, ütleme, külmavärinaid, sest on selge, et isegi kui me ühe meetme võtame, teeme kutseõppe paindlikumaks, võimaldame rohkem huvitavaid õppekavasid, siis me ei lahenda kõiki probleeme, mis on siin toodud: õpioskuste ja ‑harjumuse puudumine, motivatsiooni puudumine, kooliväsimus, terviseprobleemid või kooliga seotud probleemid, [näiteks] akadeemiline ebaedu ja halvad suhted kaasõpilaste ja õpetajatega. See on tegelikult tohutu valdkond, millega peaks tegelema. Nüüd, mida selle meetmega proovitakse teha, on see, et need lapsed või noored ei läheks kaduma. Proovitakse teha üks lisa-aasta nendele, kes ei ole koolis hakkama saanud, muudetakse õppekavasid. Ma arvan, et see on asi, mille pärast Reformierakond [eelnõu] toetab ja leiab, et see on samm õiges suunas – muuta kutsehariduses need õppekavad, mida on pakutud põhikoolijärgselt, ütleme, eluga rohkem seotuks [ja selliseks, et oleks] võimalik neid õppida tõesti põhihariduse baasil. See suur töö on kindlasti väga palju väärt ja sellega tuleb tegelda. Kõige selle puhul, mis puudutab nii-öelda kellelegi vastutuse panemist, ma toon välja, et täpsustatakse riigi, kohaliku omavalitsuse ja lapsevanema vastutust. Siin ei ole ainult kohalik omavalitsus, vaid kõigile pannakse [kohustus]. Millest ma natukene puudust tunnen, on see, et kuna me oleme haridusstrateegias kokku leppinud, et meil on ennast juhtiv õppija, siis mis see õppija vastutus on. Kõik teised peavad teda natuke nagu aitama ja kamandama. Aga noh, see on üks selline paradigmaküsimus lihtsalt. Ja mis on nüüd tõesti tähtis … Vabandust! Paluks kolm minutit juurde.

Kolm minutit lisaks.

Lootus on, et tegelikult muutub sellega tööturu orientatsioon, et oleks rohkem selline kutseorientatsioon, mis oleks sobivam tööturule. Tänane olukord pole normaalne, et tööturule sisenevad noored, kellel ei ole mingit ettevalmistust. Aga see puudutab tegelikult ka neid, kes keskharidust omandavad. Ka neile luuakse nii-öelda paindlik õpivõimalus võtta näiteks mingisugust ühte kursust või moodulit kutsehariduses või kõrgkoolis, mis annaks selle võimaluse, et noored teaksid, mida nad teha tahavad. Inimväärikuse ja eneseusu küsimus on ilmselt üks selliseid asju, mis me peame taastama. Ja siin mina oma haridusfilosoofiliste uuringute põhjal ütleksin, et see on ka selles mõttes samm õiges suunas, et meil on praegu haridussüsteem viltu selles mõttes, et meil on põhihariduse järel loogiline minna gümnaasiumisse ja nende kohta, kes lähevad kutse[kooli], öeldakse, et nad ei ole akadeemiliselt sobilikud. Me peame seda muutma, saavutama sama olukorra, nagu on Soomes või ka Saksamaal, kus peetakse päris loomulikuks seda, et peale põhiharidust on vastavalt sinu enda soovidele, võimetele ja oskustele kaks loogilist võimalust: kas minna kutse[kooli] või siis kõrghariduse suunas gümnaasiumi kaudu. Aga missugusel viisil me selle saavutame? Praegu pannakse suurim rõhk siin sellele, et vaadata, kas tal puudub keeleoskus, kas on mingisugused õpilüngad. Ma ise leian, et peaks olema suurem rõhk just [inimese] isiksusega seotud muredele, mille tõttu ta tegelikult hariduses ebaõnnestub, kaasa arvatud eneseusu puudumine. Väga paljud kutsekoolid ütlevad, et terve esimese aasta jooksul peavad nad tegelema põhikoolist tulnud noorte eneseusu taastamisega, [sisendades], et ka nemad on midagi väärt. See on asi, mis peaks ka põhikoolis ja karjäärinõustamises muutuma. Me peaksime looma [olukorra], kus erinevate võimekustega lapsi koheldakse võrdsena. Mis on selle riskid, ütleksin nii? Et meil ei ole pädevaid ja motiveeritud õpetajaid ega tugispetsialiste, mis on ka meie üldhariduskoolide risk, aga sellega me tegeleme, võttes vastu õpetajakoolitusse uusi inimesi ning suurendades tugispetsialistide vastuvõttu. Loodame, et see läheb paremaks. Et meil ei lähe korda anda noortele pädevusi, mida neil vaja oleks õppimiskohustuse täitmiseks – see on suur risk muidugi, aga me peame sellega tegelema. Et me ei suuda luua atraktiivseid õppekavu – jällegi halb, aga peame sellega tegelema. Ja üks lisanduv õppeaasta võib olla liiga kallis – see on nüüd rahaline risk. Tegelikult on eelnõu sisse kirjutatud, et peamine raskus hakkab aastast 2029. Nende asjadega ei saa ka riigi eelarvestrateegia veel olla tegelenud. See [kulu], mis sinna juurde tuleb, kindlasti ei ole kaetav ainult ESF+-i vahenditest, mis on 4 miljonit. Ettevalmistava õppe rakendamiseks [on vaja] 3 miljonit ja 9,7 miljonit [on vaja] kutseõppe neljanda aasta rakendamiseks – need rahalised vahendid tuleb leida. Aga ma lõpetuseks ütleksin, et väga huvitavalt on siin – esimest korda ma näen seda – välja arvutatud, et tegelikult, kui me keskmise põhiharidusega inimese suudaksime viia keskhariduseni, siis see rahaline tulu oleks 98 000 eurot inimese kohta.

Teie aeg!

Ma arvan, et tegelikult on see tulu palju suurem. See on tõesti mu viimane lause. Me hoiame kokku sotsiaalabi, tervise- ja politsei kuludelt, võib-olla isegi vangla[kuludelt] ja kõigelt muult, sest me teame, et suur osa probleemsest käitumisest tuleb sellest, et inimesed ei ole võimelised tööturule sisenema ja seal hakkama saama. Nii et siin on väga suur kompleks asju, mis tuleb läbi mõelda …

Aitäh!

… ja nendega [tuleb] tegelda. Aga ma loodan, et see on samm õiges suunas, ja Reformierakond palub [eelnõu] toetada. Aitäh teile!

Järgmisena Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kahtlemata loodab ka erakond Isamaa, et see on samm õiges suunas, aga tegelikult peaks seda lootust kinnitama konkreetne eelnõu oma sisuga, oma metoodikaga, oma eelarvenumbritega ja ka sellega, kuidas erinevate huvigruppidega läbirääkimine on edenenud ja millised on nende arvamused. Paraku huvigruppide arvamused on suhteliselt negatiivsed. Nüüd on küsimus, kas [muudatustest] on vähe räägitud või on räägitud nendest selliselt, et ei ole päris eesmärgist aru saadud. Kahtlemata on Eesti haridussüsteem kogu taasiseseisvumise perioodil erinevates astmetes arenenud. Väga positiivselt arenenud, selles ei ole kahtlust. Aga ometi on meile muret tekitav see, et iga kord, kui me räägime kohalikust omavalitsusest ja tema panusest, olgu see siis kas või konkreetne haridustemaatika või noorte vaimse tervise temaatika, siis tihti leiab [muudatus] rahastuse mingis uues faasis Euroopa toetus[vahenditest]. Siis läheb mingi aeg mööda – on käivitusperiood üks, kaks, kolm aastat – ja siis juhtub lihtsalt see, et raha saab otsa ja enam ei ole võimalik raha taotleda, sellepärast et Euroopa Liidu toetusvahendid on ka [otsas]. Ja siis tulevad omavalitsusjuhid kokku ja [ütlevad] riigile, et nad lükkasid selle hea algatuse käima ja tahaks sellega edasi liikuda. Ilmselgelt vajadused kasvavad. Kui probleemiga hakatakse tegelema, siis ilmneb ka täiendav vajadus. Pöördutakse riigi poole ja riik ütleb, et aga vabandust, me andsime teile stardiraha, nüüd te peate sellega ise edasi tegelema. Ma arvan, et sellest on saanud selline omavalitsuste eemaletõukamise sündroom. Kui tulubaasi lisatulu ette ei nähta, siis selliste projektipõhiste tegevustega tegeleda lihtsalt ei ole võimalik, sellepärast et selle all kannatavad muud teenused. Kui neidki ei ole võimalik ära katta, siis kuidas on võimalik võtta juurde lisakohustusi. Ja noh, olgem ausad, deklaratiivselt on kahtlemata õppimiskohustuse kehtestamine õige. Ja kui me räägime, et seeläbi on võimalik ühiskonnas sotsiaal-majanduslikku tulu tekitada, ettevõtetele kvalifitseeritud tööjõudu pakkuda ja tegelikult inimeste elujärge parandada, siis kuidas saab selle vastu üldse olla. See on täiesti iseenesestmõistetav suund. Aga Isamaa on mures selle pärast, et me iga päev tegeleme aina vähem selle kõige olulisema lüliga ehk perekonnaga. Pere toetus laste arengus on vältimatu. Seda on kahtlemata võimalik toestada avaliku rahaga erinevates etappides, erinevates koolisüsteemides, aga seda ei saa asendada. Kui see viga on tehtud, siis hiljem selle vea kinnimaksmine on kohutavalt kallis ja ei pruugigi tegelikult head tulemust anda. See on kahetsusväärne suund, sest me tegelikult näeme, et ühiskondlikult on võimalik tehtud vigu varakult heastada, kuid projektipõhiselt tegelikult sageli ei ole [see võimalik]. Ja see ebakõla hetkeolukorra ja eesmärgi vahel, mida me aastate pärast soovime saavutada, seisneb tegelikult selles. Me iga päev räägime haridusleppest, me räägime sellest, et omavalitsustel vahendeid napib, me räägime koolivõrgust, selle ümberkujundamisest. Sageli räägime sellest, et omavalitsustel ei jää muud üle, kui väikesi algkool-lasteaedu, mis on neljaklassilised, hakata sulgema, selleks et kuidagi hoida elus suuremat kogukonna põhikooli või veel alles jäänud gümnaasiumi. Mingil hetkel peab riik koos omavalitsustega neid valusaid otsuseid kaaluma, läbi analüüsima. Tundub, et see on nagu paratamatu. Aga samal ajal kerkib üles Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli problemaatika, kus on valdavalt haridusliku erivajadusega lapsed, et neile anda kutse ja oskused. Ma palun lisaaega kaks minutit.

Kaks minutit lisaks.

Ja samal ajal me räägime õppimiskohustuse kehtestamisest. Siin on mingi täielik ebakõla. Ja jällegi, suured ideed ja üllad eesmärgid ning reaalsus ei saa omavahel kokku. Mina isiklikult ei ole saanud minna detailidesse sellesama Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskooli kontekstis enam, kui olen küsinud ministri käest infotunnis selgitusi. Aga kui kuulata kohapealset osapoolt, siis nad väga selgelt ütlevad, et kooli säilimine ei ole kinni sadades tuhandetes, vaid kümnetes tuhandetes eurodes. Ja siis me samal ajal räägime, et me saame Euroopa fondidest 4 miljonit eurot, et süsteemi paremaks teha. Midagi on väga valesti! Lihtne on alati kritiseerida ja eks see opositsiooni töö ole. Kindlasti on väga paljud ametnikud ja haridustegelased pingutanud, et see olukord läheks paremaks, aga mulle tundub, et hetkel me [teeme neid muudatusi] jällegi natuke ülejala – just nimelt see kulude pool. Iga selline muudatus peab olema täpselt läbi analüüsitud ja sellele kate antud, sest vastasel juhul on [tegemist] tühilasuga ja iga tühilask [muudab] riigi ebausaldusväärseks. Seda me ei soovi grammivõrdki. Lõpuks see õõnestab ka meie haridussüsteemi, seal töötavaid inimesi ja meie riigi tulevikku tervikuna. Nii et keeruline on hetkel seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Mul oli hea meel kuulda seda, et [eelnõuga] ollakse õigel teel, aga mul on tunne, et on astutud vale jalaga. Nii nagu hommikuti astutakse vahel voodist välja vale jalaga. Ma loen seaduseelnõu seletuskirja ning püüan teile vaikselt ja aeglaselt siit ette lugeda: "Õppimiskohustuse ea tõstmine tähendab kohustust jätkata õpinguid ka pärast põhihariduse omandamist." Sõbrakesed! Eesti Vabariigis kehtib väga selge seadus: [seal on] põhiharidus, ei ole gümnaasiumiharidus. Siiamaani oli kirjas, et kui ma põhihariduse kätte saan, siis on adieu, good bye, on ju? Aga mida te nüüd muudate? Muudate seda, et kus kohapeal ma käin. Gümnaasiumisse ma ei saa, kui mu õppeedukus on nii halb. Kuhu ma siis lähen? Kutseharidust tegema üks aasta või kaks aastat? Jätan pooleli? Ma pean olema eriti andekas, kui ma lähen kutseharidust [omandama], sest ma pean seal kõrval enamikul erialadel ka gümnaasiumihariduse saama. Minul on tunne, et see koer on maetud hoopis teise kohta. Mingil hetkel, kui sotsid haridust juhtisid, tehti lihtsad ja kiired otsused, hakati järjest kutsekoole kinni panema. Nüüd nimetame neid ametikoolideks. Kodulähedased ametikoolid pandi kinni isegi siis, kui seal oli Euroopa raha peal. Nagu Põltsamaa külje all tehti. Kui õppebaas oli juba remonditud ja 20 miljonit eurot oli [eraldatud], et ka ühiselamud valmis saada, siis otsustati, et [pannakse] pood kinni, õpetajad saadetakse laiali ja lapsed vaadaku ise, kuidas nad hakkama saavad. Ja nüüd me räägime, et lapsed ei taha koolis käia. Vanematel ei ole raha lapsi saata kuhugile, sest tänane valitsus on ju viinud Eesti inimesed vaesuse servale. Maal elavad ja töötavad inimesed ei saa sellist palka, nagu me siin saalis saame. Nad saavad kordades vähem palka. Ligi 75% meie inimestest saavad alla keskmise palka, on ju? Ja siis me räägime kohustusest. Mul oleks hea meel, kui oleks siin seaduses kirjas "kohustuslik keskharidus". Ma toetaksin sõna otseses mõttes kahe käega seda, et meie lastele antaks [keskharidus]. Aga ma tean, et siin saalis on haridus- ja tervishoiu[valdkonna] inimesed. Ma tahan kiita komisjoni esimeest. Ega see ei ole lihtne eelnõu. Siia on palju muudatusi tehtud. Aga asjasse tuleks süveneda sellel moel, et mitte ministeeriumiametnikud ei kirjuta [eelnõusid], vaid teie, kes te olete praktikud sellel teemal, peaksite seda asja süviti vaatama. Kui ma võtan lahti [protokolli, kus on komisjoni] kutsutute laused, siis siin ei ole mitte ühtegi positiivset asja selle eelnõu kohta. Siin on räägitud, mida peaks tegema. Aga kui ma loen seda eelnõu, siis ma ei näe nendes punktides seda kohta, kus oleks pakutud ükskõik kellele, kes on küsinud, lahendusi, mingisugustki varianti. Eesti Haridustöötajate Liit tõi välja murekoha, et ega õpilaste toetamisega kaasnevad ootused ja tegevused ei pane õpetajatele lisakohustusi. Õpetajate Ühenduste Koostöökoda leidis, et õppimiskohustus ja selle pikendamine tervikuna on võimalik vaid siis, kui tegevused on süsteemsed. Kust need asjad on siia juurde kirjutatud? Eesti Lastevanemate Liidu hinnangul tuleks suunata vanemaid ja kooli rohkem dialoogi. Vanemad soovivad rohkem koostööd teha ning eelnõu võiks sellele kaasa aidata. Kus rea peal see on, et kaasa aidata? Eesti Koolipsühholoogide Ühing tundis muret põhikoolist väljalangevate õpilaste pärast. Nad leiavad, et probleem algab kaugemalt, sest juba lasteaiast kooli minevatel lastel puudub koolivalmidus, mida näitab asjaolu, et lapsed ei soovi kooli minna. Kuigi ma julgen küll öelda, et … Palun kolm minutit!

Kolm minutit lisaks.

Eestis Vabariigi alusharidus on maailma tipptasemel. Sõna otseses mõttes maailma tipptase! Ka Soomega võrreldes, kellel on minu arvates Euroopa kõige parem haridussüsteem, on alusharidus meil parem. Ülejäänud haridus on teel, et Soomele järgi jõuda, tänu riigigümnaasiumidele, Euroopa Liidu vahenditele ja kõigele muule, mis meil siin tehtud on. Aga kutseharidusega ja kõrgharidusega on raskusi lihtsal põhjusel, et Eesti riik on lasknud teha erialasid seinast seina. Ma kuulan iga aasta ühe eriala eksamineerijaid ja mõtlen, mida küll selle raha eest õpetatakse meie haritud inimestele, sest enamus, kes käivad seal, on juba ühe hariduse kätte saanud. Siin eelnõus võiks olla see, et inimene saab üks kord tasuta kutsehariduse ja üks kord tasuta kõrghariduse. Ei ole mingit viit või kümmet aastat, riik maksab üks kord. Aga ma vaidleks sellele vastu, et kui ma olen tõesti nii andekas, et ma käin kõrgkoolis ja suudan samal ajal ka kutsehariduse omandada, olen kõva poiss ja saan palju paremini hakkama … Enamus teist on kõrghariduse saanud. Ma arvan, et arstiteaduskond on üks väheseid [erialasid], kus hariduse kätte saades pead sa juba oskama [olla arst], sest te teete nii palju praktikat. Mina tunnistan, et ma olen kõrgharidusega ehitusinsener, aga tegelikud oskused tulid selle pärast, et sel ajal olid Eesti üliõpilasmalevad. Seal sa tegid füüsiliselt seda tööd. Ja kui sa läksid ühel hetkel tööle, siis sa teadsid, et sa oskad kõiki neid asju teha. Aga kuhu me täna oleme jõudnud? Me lihtsalt kirjutame ilusa loo kokku, [et oleme] õigel teel, vale jalaga. Aga ma loodan, et komisjon … Selle eelnõuga ei saa enam suurt midagi teha, sest kindel on see, et koalitsiooni häältega [jõuab see] kolmandale lugemisele. Aga tõsiselt võiks vaadata seda, kus on raha võimalik kokku hoida. Siin on ainult üks kokkuhoiukoht, mis ma siit eelnõust välja loen – et jumala pärast täiskasvanud ei läheks kutseharidust [omandama]. See on ainuke koht, mis siia on kirjutatud. Võib-olla on neid veel, aga mina rohkem ei näinud. See on kõige rumalam asi, mis üldse olla saab. Tänase elutempo juures see, mis oli eile, ei ole enam täna. Ma vaatan siin kõnede pidajaidki – kui mitmed meil siin saalis lasevad AI-l [kõne] valmis kirjutada ja tulevad, loevad siin ruttu [teksti] maha? Kas kaks aastat tagasi oleks keegi seda osanud teha? Ei oleks osanud, ei olnud sellist võimalustki. Täna on see võimalus olemas. Ärge kirjutage kinni seda, et meie inimesed tahavad õppida. Andke neile see võimalus, andke see aus võimalus, et igaüks [saab] üks kord tasuta kutsehariduse ja üks kord kõrghariduse [omandada]. Järgmisel korral on ka võimalik õppida, aga siis tuleb oma taskust midagi välja käia.

Teie aeg! Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on tehtud viis muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamist. Esimese muudatusettepaneku on esitanud kultuurikomisjon, juhtivkomisjoni arvamus on arvestada seda täielikult. Teine muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on seda arvestada täielikult. Kolmas muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on seda arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek on kultuurikomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on seda arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek on kultuurikomisjoni esitatud ja juhtivkomisjoni ettepanek on seda arvestada täielikult. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 447 teine lugemine lõpetada, kuid meile on laekunud ettepanek Eesti Keskerakonna fraktsioonilt eelnõu 447 teine lugemine katkestada. Alustame [hääletuse] ettevalmistamist. Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) eelnõu 447 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Teise lugemise katkestamise poolt oli 10 Riigikogu liiget, vastu 51, erapooletuid oli 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Teine lugemine on lõpetatud.