Taristu

Tänane seitsmes küsimus on taristuteemaline. See on samuti suunatud peaminister Kristen Michalile, küsib Riigikogu liige Aivar Kokk ja teema on taristu. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Täna on siin juba räägitud Rail Balticust, läheks sellega siis edasi. Ma mäletan väga hästi, kuidas see [otsus] 2017. aastal siinsamas saalis ära ratifitseeriti. Ma ise tegin sinna mõned parandused, olin komisjoni esimees. Pean küll tunnistama, et ma ise hääletasin selle vastu. Aga seal oli kirjas üks konkreetne number, et selle ehituse riigipoolse investeeringu number oli alla 800 miljoni, see algas seitsmega, nii et 700 miljonit ja midagi. Teie olite veel Kliimaministeeriumis, kui sealt mai lõpus teatati, et maksumus on vähemalt 3,8 miljardit. Te räägite, et see aasta te olete andnud sinna 275 miljonit. Kuu aega tagasi tegite te ühel valitsuse istungil kaks otsust: 160 miljonit ettevõtete toetuseks ja 275 miljonit Rail Balticu toetuseks. Ma küsin, millise rea peal selle aasta riigieelarves, mille Riigikogu on kinnitanud, oli see 275 miljonit, mida te siis CO2 rahas jagasite. Teine küsimus siia juurde on see. Järgmise aasta riigieelarve seletuskirjas on üheksal real väga erinevad numbrid Rail Balticu maksumuse kohta, need algavad 10 miljonist ja lõpevad 300 miljoniga. Kümnenda maksumuse andis meile austatud minister Vladimir Svet, kümnenda numbri. Sellist numbrit ei ole riigieelarve arutelul ka pärast teise lugemise lõppemist kuskil olnud, keegi pole sellist muudatusettepanekut teinud. Nii et riigieelarves on üheksa numbrit ja kümnes on austatud ministri oma. Kust need numbrid tulevad? Kus rea peal oli see 275 miljonit sellel aastal ja milline number on siis järgmine aasta? Me ikkagi ootame, et kui selle maksumus tuleb riigile üle 700 miljoni, siis peaks tulema ratifitseerimisega uuesti Riigikokku, et raha juurde küsida.

Aitäh! Võib-olla on siin keegi mingeid numbreid esitanud. Mina saan öelda ligikaudsed numbrid ja kui vaja on, saab alati kirjalikult täpsustada. Selles, ma arvan, ei ole probleemi. Eesti osa on hinnatud suurusjärgus 3,1 miljardile. (Hääl saalist.) Jah, see 3,1 on ligikaudne hinnang pärast nii-öelda erinevaid kärpetegevusi. Aga veel kord: me saame seda täpsustada, selles ei ole küsimus. Ma olen nõus selle viitega, et kui projekt läheb ajas edasi, siis ta lähebki kallimaks. See on suur probleem, loomulikult, selles pole kahtlust. Mis puudutab rahastust, siis jah, tõepoolest, see 275 miljonit tuleb CO2 rahast. 197 miljonit läheb Rail Balticu põhitee rahastamiseks, see peaks niimoodi kirjas olema, 75 miljonit Ülemiste terminali jaoks. See on CO2‑ga kauplemise Euroopa Liidu süsteemi tulu. See peaks olema seal kõik kirjas. Ma ei tea, millele te viitate, [väites,] et ei ole. Võib-olla see indikeerib sedasama probleemi, mille juurde me pidevalt jõuame, et eelarve ei ole piisavalt kenasti ära kirjeldatud. Seda me peaksime järgmisel aastal paremini tegema.

Aivar Kokk, teil on täpsustav küsimus, palun!

Aitäh! Kui me ratifitseerisime Rail Balticu ehituse, siis seal oli üks tingimus, et iga aasta on riigieelarve juures eraldi Rail Balticu eelarve. Nende ridade peal peaks olema ka selle aasta 275 miljonit CO2 raha, mida te eelarvest andsite, ja järgmine aasta peaks ka seal olema väga selge number. Seda selget numbrit ei ole. Aga läheme teise teema juurde. Riigieelarves on viimastel aastatel ju kõikide ridade juures mõõdikud. Üks mõõdik on surmade arv maanteel. Viimasel kahel aastal on see arv kahjuks suurenenud ja samal ajal on riigi investeering teevõrku kordades vähenenud. Mille jaoks me selle mõõdiku sinna juurde lisame, kui me seda tegelikult ei arvesta? Selge seis on see, et Euroopa Liidu ees on meil võetud kohustus: 2030. aastal peaks Tartust, Pärnust ja Narvast viima Tallinnasse 2 + 2 maanteed. Selle asemel me paneme praegu Rail Balticusse meeletult raha. Õnneks me võtsime kohustuse ehitada see Pärnu ja Tallinna vahele. Keegi, ma arvan, ei ole selle vastu, et Pärnu ja Tallinna vahel oleks rongiliiklus. Aga samas me jätame täitmata kohustuse Euroopa Liidu ees ja oma inimeste ees, kes nendel maanteedel sõidavad. Läti on selgelt öelnud, et Ikla poole nad niipea ehitama ei hakka, enne nad ehitavad lennujaama ja Leedu poole [suunduva osa] valmis. Ma loodan küll, et Pärnu ja Tallinna vahel saab see raudtee 2030. aastaks valmis, aga Ikla poole ei ole mõtet küll enne ehitama hakata, kui on selge, et Läti ka siiapoole ehitama hakkab. Aga mu küsimus on eelkõige ikkagi maanteede kohta, sest teeraha väheneb kordades ja hukkunute arv suureneb. Mida me saame teha selleks, et maanteede ehituse jaoks raha ikkagi tuleks?

Aitäh! Ma üldjoontes olen teiega nõus, et tee-ehitusse tuleks raha juurde panna. Sama positsioon oli mul ka kliimaministrina. Vahepealsetel aastatel, see oli vist aastal 2015, enne kui minust sai majandus‑ ja taristuminister, seoti kütuseaktsiis teede rahastamisest lahti. Pärast seda on see trend olnud tee-ehituse puhul pigem vähenev ja välisrahastust on ka vähem. Samas me oma rahastust oleme nüüd kasvatanud ja ka näiteks militaarse mobiilsuse projektist tuleb täiendavat raha teede rahastamiseks. Seda ma eelarvet üle andes siin juba kirjeldasin. Seda esiteks. Teiseks, mina ei vastandaks põhimaanteede ehk Pärnu, Tartu ja Narva suuna väljaehitamist, ja ütleme, laiemaks ehitamist kuidagi Rail Balticule. Rail Baltic on ka regionaalse ühenduse mõttes, kiire ühenduse mõttes väga oluline komponent. Seal pigem ongi küsimus maksumuses, selles, millele te viitasite. 3,8 miljardit oli Kliimaministeeriumi vaheraportis. Nüüdne optimeeritud number on 3,1. Nii et eks me siis vaatame, kuhu me täpselt jõuame. Aga need kaks asja ei ole omavahel vastandid. Meil on kindlasti vaja kiiret ühendust Euroopa südamega nii kaubaveoks, reisijateveoks kui ka julgeoleku [tagamiseks] ja meil on vaja ka korralikke suuremaid maanteid või vähemalt põhimaanteid. Mida me teha saame? Saame teha seda, et Eesti riigil, Eesti majandusel, Eesti rahval läheb paremini ja meil on raha, mida panna tee-ehitusse. Seda me saame teha.

Aitäh! Lisaküsimus. Andres Metsoja, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud peaminister! Eks see Balti raudtee küsimus on pikka aega Eestis olnud nagu religiooniküsimus. See joon ei jookse koalitsiooni ja opositsiooni vahelt, vaid kindlasti on see [teema] palju laiem. Ma julgen küll tegelikult, jättes selle usuküsimuse kõrvale, tunnustada kogu seda meeskonda, kes seda projekti on ajanud. Poliitilised tõmbetuuled on olnud, aga see meeskond teeb head tööd. Jõudu neile selles! See on ka täiesti normaalne, et parlament mingil hetkel tahab rohkem teada saada. Ka skeptikud tahavad rohkem teada saada. See on ilmselt demokraatia lahutamatu osa. Sellises riigis me peamegi tahtma elada, ma arvan. Aga minu küsimus on natukene laiem kui vaid see taristu, millele küsija oma teema üles ehitas. Täna me kuuleme nendest kärbetest, mille sisu hakkab vaikselt [ilmet] võtma. Sageli tundub, vähemalt paljudele, kes elavad Tallinnast ja kuldsest ringist väljaspool, et jälle minnakse kärpima maapiirkonnast või regioonidest, kus seda on lihtsam teha, kus on vähem elanikke, kus seda on ka lihtsam põhjendada, sest [neid, kes on sellest, mida nüüd kärbitakse,] kasu saanud, on seal vähem, ja nii edasi. Äkki te natuke avate meile või kuulajatele seda pilti, mis ikkagi on see keskvalitsuse vaade kärpekavade kontekstis? Justiitsministeeriumi [plaanide kohta võin öelda, et] Liisa-Ly Pakosta tuli minu juurde ja ütles, et Pärnus peab kohus tulevikus ühte majja ära mahtuma. Kaks maja on küll korda tehtud, aga nüüd saadakse ühes hakkama. Ma saan aru, et Kagu-Eestist SKA kui selline, Sotsiaalkindlustusamet, kaob, ning sünde ja surmasid tuleb registreerima hakata kuskil mujal. Need on need väited, mis nagu õhus ringlevad. Tegelikult oleks nüüd hea võimalus pakkuda Eesti elanikele selgust ja kindlust, mis siis ikkagi juhtuma hakkab, kas nende regioonist veel midagi kaob. Kas te saaksite seda kindlustunnet anda?

Aitäh! Jah, see liitub väga eelmise küsimusega, mida Aivar Kokk küsis. Lõppkokkuvõttes on raha ju piiratud hulk. Me kõik tahaks seda raha panna vajalikesse asjadesse. Paratamatult, nagu ka eelpool mainitud, on majandus sõja tõttu pihta saanud, majandusaktiivsus on pihta saanud, kindlustunne on kõvasti pihta saanud. See on paratamatu. Aga vajadused julgeoleku‑ ja kaitsevaldkonnas on samuti kasvanud. Me peame investeerima iga aasta sadu ja sadu miljoneid rohkem kaitsesse, et Eesti riik püsiks. Ilma selleta ei ole midagi muud. Me peame ostma lähiaastatel juurde laskemoona nii palju, kui vähegi võimalik on, täpselt nii palju, kui Kaitsevägi seda vajab, et saaks mõjutada vaenlast tema territooriumil. Me oleme kokku leppinud, et me teeme seda täpselt sellisel viisil, nagu Kaitseministeeriumi ajakava [ette näeb]. See võib-olla annab ka selle alltooni. Teisest küljest, minnes jälle ajas tagasi: enne erinevaid kriise muudeti reservide kogumist ja meil ei ole neid [suuri] reserve, mille abil saaks [teha] väga suuri investeeringuid või vastutsükliliselt käituda. Ehkki eelarve defitsiit oma olemuselt ongi vastutsükliline tegevus, sest kui su eelarve on –3%‑ga defitsiidis, siis see tähendab, et iga aasta läheb eelarvest 3% rohkem välja, kui sisse tuleb. Sellega sa paratamatult elavdad majandust. Teenuste puhul me oleme sõnastanud selle printsiibi nii, et teenused peavad olema kättesaadavad. Aga see, et me kinnisvara pealt kokku hoiame, ma arvan, on Eesti rahvale ja ühiskonnale arusaadav. Me oleme kokku tõmmanud erinevaid investeeringuprojekte ja teeme seda revisjoni veel. Erinevad riigimajade rajamised on seniks ootele pandud, kuni tulevad rahaliselt paremad ajad, erinevad suuremad investeeringuobjektid on ootele pandud. Kõik haldusalad – kuni selleni, et töötukassa vähendab enda töötajate arvu – on üle vaatamas, milliseid teenuseid nad osutavad, kuidas ja millise mahuga. Nii et ma rõhuksin teenuste puhul pigem sellele, et teenused peavad olema kättesaadavad, aga mõnes kohas võib kinnisvara ruutmeetrite arv, büroode arv, erinevate punktide arv väheneda. Ma arvan, et see, mida te kirjeldate, on mõneti paratamatu. Seal, kus on rohkem inimesi, on neid ruutmeetreid ja teenuseid võib-olla rohkem. See tähendab ka seda, et [kõikjal] peavad teenused olema teisel viisil, kas elektrooniliselt või mingil muul viisil, kättesaadavad, et inimesed saaks neid kasutada.

Suur tänu! Läheme hoogsalt edasi ja lõpetame seitsmenda küsimuse käsitlemise.