Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitaval muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel" eelnõu (479 OE) esimene lugemine

(Juhataja mikrofon on väljas.) Kas nüüd on mikrofon täielikult sees? Kas ma pean uuesti lugema? Protokolli huvides peaks tegema. Hästi, ma loen algusest peale selle 12. päevakorrapunkti sissejuhatuse. Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitaval muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel", see on eelnõu 479 esimene lugemine. Ja palun ettekandjaks Riigikogu kõnetooli kaitseminister Hanno Pevkuri. Palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Ka see eelnõu ei ole sellele koosseisule midagi uut. Nimelt on tegemist mandaadiga, mis vajaduse korral annaks võimaluse kiirelt ja paindlikult reageerida erinevatele julgeolekuohtudele ja et oleks võimalik kiiresti vajaduse korral ka rahvusvaheline operatsioon kokku panna. Kui nüüd küsida, kas sellist erandmandaati on varem kasutatud, siis vastus on jah, seda on kasutatud varasemalt kolmel korral. Kõigepealt, esimest korda kasutati seda 2020. aastal, kui olukord Vahemerel eskaleerus, ja siis muudeti sealse operatsiooni nime. Seal oli operatsioon EUNAVFOR Med/Sophia ja liitlaste ühisel kokkuleppel muutus see EUNAVFOR Med/Iriniks, mistõttu tegelikult selleks, et oleks võimalik bürokraatlikud formaalsused kõrvale jätta ja missioonile edasi panustada, kasutasime seda erandmandaati. 2021. aastal kasutasime selle mandaadi võimalust Mosambiigi missioonil. See on ka tavapraktika olnud, et kui on olnud vajadus erandmandaati kasutada, siis jooksval aastal seda erandmandaati kasutatakse ja järgnevaks aastaks, kui on vajadus sellega edasi minna, tullakse loomulikult parlamenti ja küsitakse parlamendi mandaati [konkreetseks] operatsiooniks. Nii oli ka Mosambiigiga. Ja viimati kasutasime seda sellel aastal, kui Punasel merel läks olukord väga kriitiliseks. Liitlastel oli vaja sellele reageerida ja selleks loodi kiireloomuliselt operatsioon EUNAVFOR ASPIDES ja sellega Eesti otsustas liituda. Sinna saadeti üks staabiallohvitser, kes teenib seal itaallaste mereväe alusel. Ka siin on loomulikult järgmised aastad kaetud parlamendi tavapärase mandaadiga, mitte erandmandaadiga. Nagu te näete, need on väga vähesed erandkorrad, kui me oleme seda kasutanud, aga mõistlik on jooksva aasta planeerimiseks ka selline erandmandaat parlamendi volitusel saada. Tänan!

Suur tänu! Härra minister, teile on vähemalt üks küsimus. Varro Vooglaid, palun!

Suur tänu! No ma rohkem seda küsimust ei küsi, millele te niikuinii ei vasta, läheme järgmise juurde. Ma küsin sama küsimuse, mille ma küsisin eelmisel aastal sügisel, kui te olite siin meie ees sarnase eelnõuga. Ma olen jätkuvalt seda meelt, et minu parima arusaamise kohaselt see eelnõu lihtsalt ei vasta põhiseaduses sätestatud nõuetele. Põhiseaduse § 128 ütleb ju täiesti ühemõtteliselt, et Riigikogu otsustab kaitseväe kasutamise välismissioonidel. Aga see eelnõu ütleb, et Riigikogu annab sisuliselt valitsusele mandaadi kasutada kaitseväge välismissioonidel, vastavalt siis kas NATO juhitaval, NATO liikmesriigi juhitaval, Euroopa Liidu juhitaval, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni juhitaval või muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel. Ehk tegelikult meilt kui Riigikogu liikmetelt küsitakse heakskiitu sõjalisele missioonile, ilma et me teaksime, kuhu sõtta Eesti kaitsevägi viiakse, miks minnakse, kellega koos minnakse, millal minnakse – mitte ühelegi nendest küsimustest vastust ei ole. Kuidas te kommenteerite?

Aitäh! Üsna sarnaselt nagu ka eelmisel aastal: tegelikult see mandaat on ikkagi piiritletud, see ei ole puhas blankomandaat. Kui te loete seda pealkirja ja ka sisu, siis näete, see on piiritletud NATO, NATO liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO mandaadiga. Me oleme nendes klubides liikmed ja nende klubide liikmesus eeldab paindlikku ja kiiret tegutsemist, kui selleks peaks vajadus olema. Näiteks sellel aastal Punasel merel toimunule reageerimine, ma arvan, on igati hea näide, et kui liitlased tulevad kiireloomuliselt kokku ja ütlevad, et me peame reageerima põhimõtteliselt ühepäevase etteteatamisega, siis on hea, kui selleks mandaat on olemas. Kui vaadata riigikaitseseadust, siis riigikaitseseadus selle võimaluse annab. See ei ole nii, et parlament ei tea. Parlament teab. Ja lisaks tuleb meeles pidada, et selle eelduseks on alati see, et kaitseminister tuleb riigikaitsekomisjoni. Nii et parlamenti teavitatakse igal juhul.

Anti Poolamets, palun!

Mina küll tahaksin olla sellises klubis, kus austatakse parlamentarismi ja kus täitevvõim ei haara parlamendi arvelt lubamatult palju võimu. Ja see klubi metafoor minu arust on väga halb näide. Parlamendil peab olema teadmine, mida ja kuhu ta saadab. Tegelikult me peaksime sellistest asjadest ennast ilmselt üldse välja tõmbama, mis puudutab blankovekslit. Iga kord me oleme võimelised ka erakorraliselt kokku tulema, me suudame ka kiireid otsuseid teha. Selleks on meil olemas erakorraliste istungite formaat, me saame ka oma otsused tehtud vajadusel kiiresti. Miks teie arvates parlamendi roll peaks olema väiksem, kui see normaalselt on?

Aitäh! Me pidasime seda debatti eelmisel aastal täpselt samamoodi ja ma ei ole oma seisukohta kuidagi muutnud ja ma ei näe ka põhjust, et seda tuleks muuta. Tegelikult sarnane formaat oli ka siis muuseas, kui EKRE oli valitsuses. Seda erandmandaati on küsitud parlamendi käest. Ja [mis puutub] erandmandaadi sisuga täitmisse, siis keegi ei lähe kusagile mingisugust kauboid mängima. Eelduseks on see, et on valitsuse kokkulepe, mille eelduseks on see, et me oleme kohale tulnud ja käinud parlamendi riigikaitsekomisjonis. Ja loomulikult selle eelduseks on see, nagu ma ütlesin, et parlament annab mandaadi siiski vaid ÜRO, NATO, Euroopa Liidu või NATO liikmesriigiga seotud tegevuseks. Ma tõin teile näiteid ajaloost, aastaist 2020, 2021, 2024. Ja kui vaadata aastaid 2020 ja 2021, siis mul vist on õigesti meeles, et EKRE oli tollal valitsuses, kui sedasama mandaati kasutati. Lihtsalt info mõttes.

Varro Vooglaid, palun!

Te ütlesite hetk tagasi, et te ei ole oma seisukohta muutnud ja ei näe ka põhjust, miks te peaksite oma seisukohta muutma. No ma selle kohta ütleks, et ma pole üldse kordagi näinud, et keegi valitsuses oleks kunagi muutnud oma seisukohta seonduvalt sellega, mida opositsioonisaadikud siin ütlevad. Nii et see pole muidugi üllatus. Aga ega me ei saa ka niimoodi teha, et kuni te annate märku oma seisukoha muutusest, me ei küsi enam ühtegi küsimust või vähemalt neidsamu küsimusi uuesti. Mina küll ei saa sellest teie põhjendusest absoluutselt selles mõttes aru, et ma ei näe mitte mingisugust olukorda, kus oleks vaja Eesti kaitsevägi saata kuskile sõjalisele operatsioonile ühe päevaga. Tegelikult on võimalik ju Riigikogu kutsuda kokku väga kiiresti kas või erakorraliseks istungiks. Ma ei tea täpselt, kodukorda peast ei mäleta, aga see samamoodi ei ole mingi pikk etteteatamise aeg, mis kehtib. Saab tulla kokku ja anda selle mandaadi vastavalt vajadusele. Palun kirjeldage meile ajaloost neid olukordi, kus on tarvis olnud saata Eesti kaitsevägi välja sõjalisele operatsioonile ühe päevaga.

Aitäh! Nagu ma ütlesin, seda mandaati on varasemalt kasutatud kolmel korral. 2020. aastal, siis vist oli EKRE valitsuses – oli, eks ju –, 2021. aastal ja 2024. aastal. Nii et selles mõttes veel kord: need on olnud erandjuhud, väga harvad. Aga Punase mere näide on selline, kus liitlaste reaktsioon oli konkreetselt ikkagi rünnakutele, mis toimusid Punasel merel, ja Punase mere turvalisus oli vaja tagada. Seetõttu tegelikult EUNAVFOR ASPIDES loodi. Need on [situatsioonid], kus tegelikult otsused tehakse väga kiiresti ja reageerida on vaja väga kiiresti. Tavapärane menetlus mandaatide puhul, kui võtta nüüd tavapärased juhud, on olnud circa kaks kuni neli kuud. Tavapäraselt on neli kuud, kõige kiiremal juhul oleme siin kaks kuud seda menetlenud.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Täpsuse huvides: EKRE oli 2020 valitsuses, 2021 enam EKRE-t ei olnud.

2020 oli, seda ma ütlesin.

2020 oli, aga te ütlesite, et ka 2021. aastal. Aga see selleks. Sellest ajast on asjad muutunud. Ja võib-olla tõesti tuleks oma seisukohti üle vaadata lähtuvalt sellest, et Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär osales ju kohtumisel Kaasanis, samas teda ei olnud kohal, kui Ukraina kutsus teda Šveitsi. Kas sellest tulenevalt ei ole mõistlik ka meie seisukohti üle vaadata? Kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tippjuht käib kätlemas agressorriigi presidendiga ja me ütleme, et meie seisukohad ei ole muutunud, siis on midagi valesti. Äkki oleks mõistlik hakata oma seisukohti üle vaatama ja siis Eesti seisukohad samamoodi tuua Riigikogu ette, kui see on otsene vajadus.

Aitäh! Eesti ei lähe ühelegi missioonile, ühelegi rahvusvahelisele sõjalisele operatsioonile kerge käega. Nende rahvusvaheliste sõjaliste missioonide või operatsioonide puhul, kus me osaleme, on kõik väga hoolikalt läbi kaalutud, miks me seal oleme, kui palju me sinna panustame ja mis on meie ülesanded. Ja tegelikult ÜRO on jätkuvalt meie jaoks oluline. See ei tähenda kuidagi seda, et me kiidame ühe või teise otsuse pimesi heaks. Tegelikult me kaalume igat otsust, igale rahvusvahelisele sõjalisele operatsioonile minekut väga tõsiselt.

Anti Poolamets, palun!

Väike riik ei peaks olema nii, ütleme siis, esirinnas asjade puhul ja riikides, millest ta õieti midagi ei tea, kui riigis puuduvad isegi vastava keele oskajad. Tuletan meelde, et Afganistani projekt lõppes USA-le väga kehvasti. Kaootiline põgenemine sealt oli ilmselt üheks ajendiks Putini invasioonile, ta nägi USA nõrkust. On ikka küll olnud väga ebaõnnestunud käike NATO riikidel! Me peaks nende puhul ka ise oma mõtte tööle panema. Ja ühe näitena veel, kuidas me Malis olime. EKRE nõudis esimesena sealt väljatulekut. Tükk aega oldi sisuliselt Wagneri sõjalise grupeeringuga ühel poolel, nii et te olite Prigožiniga tõesti ühel rindel. Selle [teadmiseks] ei olnud vaja isegi Politico artiklit. Õnneks tõmbuti sealt lõpuks välja. Mida selliste ebaõnnestunud projektide vältimiseks teha tuleks?

Aitäh! Minu jaoks on liitlassuhted väga olulised. Kui me ei ole koos oma liitlastega, kui [tegu on] nende murepunktidega, siis miks peaksid olema liitlased meiega, kui [tegu on] meie murepunktidega? "Üks kõigi, kõik ühe eest" on väga selge põhimõte, mis NATO-s ja teiste liitlassuhete puhul mängib üliolulist rolli. Ja see on ka põhjus, miks me osaleme erinevatel rahvusvahelistel missioonidel. Veel kord, kui te vaatate kõiki neid mandaate, siis nendel on igaühel oma põhjendus. Me ei tee neid otsuseid lihtsalt sellepärast, et me soovime kusagil olla esirinnas. Need on kaalutletud otsused ja need kaalutletud otsused me toome siia parlamenti ja loodame, et parlament neid toetab. Senimaani on parlament neid toetanud.

Suur tänu, härra kaitseminister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Riigikaitsekomisjonis toimunud arutelu palun siia Riigikogu kõnetooli tutvustama riigikaitsekomisjoni aseesimehe Leo Kunnase. Palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud kaitseminister! Olen olnud samasisulise eelnõu ettekandjaks ka Riigikogu eelmises koosseisus. Sarnaselt varasematele aastatele taotleb Vabariigi Valitsus ka järgmiseks aastaks riigikaitseseaduse § 34 lõike 4 alusel Riigikogu mandaati. Eesmärk on vajaduse korral esmakordne panustamine kuni 100 Eesti kaitseväelasega, kuigi praktikas on seni rakendatud ühte või kahte kaitseväelast kolmel korral, millest ka lugupeetud kaitseminister juba rääkis. Siin on põhilised operatsioonide tüübid meil kaetud NATO, selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO juhitava operatsiooniga. Ja see on seotud eelkõige ajakriitilisusega, et suudetaks neid otsuseid kiiresti teha. Viimane selline oli ASPIDES Punasel merel, kus huthi relvarühmitused ohustasid ja ohustavad rahvusvahelist mereliiklust. Lugupeetud kaitseminister kolmest kasutamiskorrast, millest ma plaanisin rääkida, juba rääkis, ma ei hakka seda kordama. Analoogselt kõigi teiste operatsioonide eelnõudega me käsitlesime seda 22. oktoobril koos väliskomisjoniga väljasõiduistungil Kaitseväe peastaabis, kus kaadrikaitseväelased andsid meile ülevaate välisoperatsioonide piirkondades toimuvast. Loomulikult käesoleva eelnõu puhul meil ei ole teada võimalikku operatsioonipiirkonda, aga arvestades praegu maailmas toimuvat, võib öelda, et olukord on tõsine ja sõjalisi operatsioone nii sellel kui lähiaastatel võib tulla ka ootamatult. Nüüd komisjoni menetluslikud otsused, mis me tegime konsensuslikult. Riigikaitsekomisjon teeb Riigikogule ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada. Veel teeme Riigikogu esimehele ettepaneku määrata eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamiseks paar tundi tavalisest lühem tähtaeg ehk siis käesoleva aasta 20. november kell 10. Tänan!

Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Meil on registreeritud üks küsimus teile. Aga, Anti Poolamets, kuna meie reeglid näevad ette, et iga Riigikogu liige võib esitada ettekandjatele kokku kaks küsimust, siis ma ei saa kahjuks seda küsimust võtta. Nii et, lugupeetud ettekandja, küsimusi teile, tundub, et ei ole. Aitäh! Järgnevalt avan läbirääkimised ja Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel kõnelema palun Riigikogu kõnetooli Varro Vooglaiu. (Varro Vooglaid küsib lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Suur tänu! Nagu ma juba oma küsimust esitades ja küsimusega kaitseministri poole pöördudes osutasin, olen mina küll sügavalt veendunud – ja ma arvan, et see veendumus iseloomustab kogu meie fraktsiooni –, et käesolev eelnõu, 479 OE, on vastuolus põhiseadusega ja sellisena ei tohiks meist keegi seda toetada, sellepärast et me kõik oleme andnud vande jääda truuks põhiseadusele. Milles seisneb vastuolu põhiseadusega? Põhiseadus ütleb väga selgelt, et Riigikogu – see on § 128 lõikes 1 – otsustab kaitseväe kasutamise Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ehk kaitseväe kasutamise väljaspool Eestit sõjalistel operatsioonidel. Riigikogu otsustab selle! Kui me nüüd vaatame, mida ütleb käesolev eelnõu, siis me võime lugeda, et Riigikogu selle kohaselt annab volituse valitsusele kasutada kuni 100 Eesti Vabariigi kaitseväelast NATO või selle liikmesriigi, Euroopa Liidu või ÜRO juhitaval muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil sellesse esmakordsel panustamisel. Ehk mida me näeme? Me näeme seda, et Riigikogu annab Vabariigi Valitsusele volituse Eesti Vabariigi kaitseväe sõtta viimiseks või mõnel mitte sõtta viival sõjalisel operatsioonil osalemiseks ilma, et me konkreetselt teaksime, kellega sõtta minnakse. Siin on öeldud, et mõne NATO liikmesriigi eestveetaval sõjalisel operatsioonil. Kelle eestveetaval ja kellega koos täpsemalt? Teiseks, kelle vastu sõtta minnakse? Ei tea. Millal minnakse? Ei tea, millalgi järgmise aasta jooksul võib-olla, võib-olla mitte. Ei tea! Kuhu minnakse? Ei tea! Ja miks minnakse? Seda ka ei tea. Kujutate ette, meilt tullakse küsima nõusolekut, viimaks Eesti kaitseväge kusagile sõtta, aga kui me küsime, kellega, kelle vastu, miks, millal ja mis rollis, siis öeldakse, et seda me ei oska teile praegusel hetkel öelda, aga andke meile nõusolek. No kuulge! Olgem ausad, seda ei saa mitte kuidagi pidada kooskõlas olevaks põhiseaduse mõttega. Põhiseaduse mõtteks on väga selgelt, et nii kaaluka otsuse, nagu on Eesti Vabariigi kaitseväe kaudu Eesti Vabariigi kusagile sõtta viimine, peab langetama Eesti rahva poolt valitud kõrgeim esinduskogu, milleks on Riigikogu. Sisuliselt aga me näeme mida? Me näeme seda, mida õiguskantsler on üldistes sõnades korduvalt kritiseerinud, et kaugelt liiga palju juhtub seda, et Riigikogu delegeerib oma põhiseadusega ettenähtud otsustuspädevuse valitsusele. Põhiseadus ütleb, et teatav pädevus on Riigikogul, aga Riigikogu delegeerib selle valitsusele. No mida muud kui seda me siin näeme? Järgmise aasta jooksul otsustab valitsus, kas minna kaitseväega kusagil sõtta või muule sõjalisele operatsioonile nendel tingimustel, mis siin on kirjeldatud. Seda ei otsusta Riigikogu. Minister ütles, et päris nii see ikka ei ole, minister tuleb riigikaitsekomisjoni ja informeerib Riigikogu. Aga informeerimine on midagi täiesti muud kui nõusoleku saamine. Nõusolek antakse täna siin, või tegelikult täna mitte, täna on esimene lugemine, aga teisel lugemisel, selle eelnõu lõpphääletusel. Ja seal ei ole enam tegemist nõusoleku andmisega, nii et sellest ei ole mõtet siin rääkida. Sellest, kui jabur selline lähenemine on, annab minu meelest tunnistust üks hea paralleel, mille ma mäletamist mööda tõin ka eelmisel aastal sama küsimusega seonduvalt sõna võttes. Põhiseaduse § 65 punkti 2 kohaselt on referendumi algatamine kelle pädevus? Riigikogu pädevus. Mitte keegi teine Eestis ei saa algatada referendumeid peale Riigikogu. Ei saa algatada ka rahvas, nagu sai 1920. aasta ja 1933. aasta põhiseaduse kohaselt. Ainult Riigikogu! Nüüd, kujutage ette, kui valitsus tuleks meie ette sellise eelnõuga, et lugupeetud Riigikogu, me taotleme teilt volitust tuleval aastal kuni kolme referendumi algatamiseks. Ja siis Riigikogu liikmed küsivad: "Vabandust! Mis teemadega seonduvalt? Millal täpsemalt? Mis kuupäeval?" Ei, seda me ei oska teile hetkel öelda, aga siin on praegu otsuse eelnõu, et Riigikogu otsustab anda valitsusele volituse referendumite algatamiseks – kuni kolme, mitte ükskõik kui mitme, vaid kuni kolme referendumi algatamiseks. Kas see oleks kooskõlas põhiseaduses sätestatuga? Mina väidan, et ilmselgelt ei oleks. Ja ma arvan, et te nõustute minuga, et ei oleks, sellepärast et see on vastuolus põhiseaduse mõttega. Aga me võiksime siis küsida, milles seisneb antud eelnõu puhul põhimõtteline erinevus. Mina seda põhimõttelist erinevust ei näe. Ma arvan, et kontseptuaalselt on meil tegemist täpselt sama probleemiga. Noh, ma ei arva, et on tõenäoline, et seda eelnõu kasutatakse näiteks Eesti sõtta viimiseks Ukrainas Venemaa vastu. Aga jällegi, argumendi huvides võiksime küsida, kas seda saaks selle eelnõu alusel teha. Härra minister, võtke pärast sõna ja ütelge, et kui näiteks USA otsustaks – pärast tänaseid presidendivalimiste tulemusi loodetavasti on see vähetõenäoline, aga siiski – astuda Ukrainas otseselt sõtta Venemaa vastu ja kutsuks Eestit sinna osalema, kas siis põhimõtteliselt me oleksime Riigikoguna andnud Vabariigi Valitsusele volituse otsustada nüüd juba ilma Riigikogult nõusolekut küsimata viia kuni 100 kaitseväelast sõtta Ukrainas Venemaa vastu? See oleks ju tegelikult täiesti uskumatu jama. Ja veel kord: ma ei arva, et see on tõenäoline, et te selleks selle eelnõu olete esitanud. Aga kui on eelnõu, mille kohaselt põhimõtteliselt niimoodi saaks teha, siis ma arvan, et me kõik peaksime nõustuma, et see ei saa olla õige asi. See on vastuolus põhiseaduses sätestatu ja eriti selle mõttega. Ja mida ma lõpetuseks ütlen? Ütlen seda, et niimoodi ei tohiks asjad käia, kui te päriselt ka austaksite põhiseadust, kui te tegutseksite päriselt selles vaimus, et me peame kõik otsused siin Riigikogus langetama kooskõlas põhiseadusega. See on ju õigusriigi põhimõte, sätestatud §-s 3: riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Ja kui meile tuuakse mingi seadus, mis on vastuolus põhiseadusega, selle sätte või mõttega, siis me peame ütlema, et me ei saa [poolt olla]. Me oleme andnud vande, me ei hääleta sellise asja poolt, isegi kui me arvame, et see lähtub headest eesmärkidest. Seda enam, et siin ei ole selline lahendus, mis oleks kuidagipidi möödapääsmatult vajalik, see on mugavuslahendus. Ma küsisin ministri käest: rääkige meile, millised on olnud need juhtumid, kus on tulnud Eesti kaitsevägi viia ühepäevase otsustamisega sõjalisele operatsioonile. Selliseid juhtumeid pole olnud. Pole olnud selliseid juhtumeid, ja midagi ei juhtuks, kui tegu oleks nädala ajaga. Mina küll ei tea ühtegi juhtumit, kus oleks olnud selline suur probleem. Lõpetama peab lihtsalt üleskutsega, et hakakem ükskord ometi suhtuma põhiseadusesse tõsiselt. Ükskõik kui üllaks peetavad poliitilised ambitsioonid ei saa õigustada seda, et lükkame põhiseaduse vaiba alla ja ei arvesta sellega. Aitäh!

Aitäh! Palun Eesti 200 fraktsiooni nimel kõnelema Riigikogu kõnetooli Peeter Tali.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eesti on muidugi parlamentaarne vabariik ja põhiseadus on ülioluline, aga kui põhiseadus on, ütleme nii, ajale jalgu jäänud, selles mõttes, et ta ei täida seda eesmärki, mida ta täitis siis, kui rahvahääletusel põhiseadus 30 aastat tagasi heaks kiideti, siis me peame põhiseadust muutma. Seda on ka varem tehtud ja on parandatud ka X. peatükki, mis on riigikaitse peatükk. Aga ma juhin tähelepanu sellele, et kui nüüd julgeolekupoliitiline olukord maailmas on muutunud, siis on täiesti ilmselge, et agressorriikide Venemaa ja Valgevene kodanikud ei tohiks näiteks valimistel osaleda, ei tohiks osaleda omavalitsuste valimistel. Ma isegi ei taha mõelda seda mõtet, et juhul, kui Riigikogu ei suuda ära valida Vabariigi Presidenti ja riigikaitse kõrgeima juhi valik läheb valimiskokku, siis kuidagi agressorriikide kodanikud saaks valimiskogu kaudu mõjutada riigikaitse kõrgeima juhi ametisse määramist. Tema ju otsustab vastavalt põhiseadusele ka sõja ja rahu küsimusi. See on nüüd üks asi, et põhiseadus on meile väga tähtis. Mulle väga meeldib musketäride põhimõte "Üks kõigi, kõik ühe eest". Ja see on paaril teisel organisatsioonil ka lipukirjas, kellest mõni on eriti südamelähedane. See ikkagi päris nii, härra Vooglaid, ei ole, et nagu musketär Porthose käest küsiti, et miks te võitlete, mille peale Porthos ütles, et ma võitlen sellepärast, et ma võitlen. Me mõtleme ikkagi nii, et Eesti sõdurid ei võitle mitte kellegi vastu, vaid millegi eest. Nad võitlevad alati Eesti eest. Nad võitlevad alati Eesti liitlassuhete eest, mis aitab sõda Eesti pinnalt eemale hoida. Ma toon nüüd ühe näite ka. Ei maksa alahinnata Riigikogu ja riigikaitsekomisjoni rolli ja pädevust. Üks näide, kus seda erandmandaati kasutati, oli see, kui panustati Euroopa Liidu sellessesamasse uude sõjalisse operatsiooni EUNAVFOR – mis on siis Euroopa merejõud – ASPIDES Punasel merel. See erandmenetlus tuleneb riigikaitseseaduse § 34 lõikest 61. See lõige ütleb, et Riigikogu otsuse alusel annab Kaitseväele korralduse alustada osalemist või lõpetada osalemine muul rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Vabariigi Valitsus, võttes arvesse Riigikogu riigikaitsekomisjoni seisukoha. Rõhutan: "võttes arvesse Riigikogu riigikaitsekomisjoni seisukoha," seega mitte "kuulates ära" või "lugedes läbi", vaid "võttes arvesse". See korraldus tehakse viivitamata teatavaks Vabariigi Presidendile, Riigikogu juhatusele ja Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehele. Seega võib ikkagi väita, et praktikas on selline menetlus õigustatud piiratud kontingendi puhul, kui liitlaskohustusi on aja- ja otstarbekohane täita ajakriitiliselt. Ja täidesaatva võimu üle on parlamentaarne kontroll riigikaitsekomisjoni rolli täitmise kaudu tagatud. Tänan!

Suur tänu! Nii, rohkem kõnesoove ei ole. Ma korra küsin. Härra minister, kas te soovite ka sõna? Härra minister! Kas te soovite läbirääkimiste lõpus sõna? Ei soovi. Selge, siis ma annan vastusõnavõtuks viimasena sõna kolleeg Varro Vooglaiule. Palun!

Suur tänu! Kolleeg Peeter Tali ütles minu nime mainides, et päris nii see ikkagi ei ole, et Eesti kaitsevägi viiakse sõdima või käib sõdimas lihtsalt sõdimise pärast. Ma ei mäleta, kuidas need sõnad täpselt olid, aga umbes niimoodi see mõte oli formuleeritud. Aga vastupidi, mina ei arva, et lihtsalt minnakse sõdima. Kuigi ausalt öeldes on kohati ka sellist juttu olnud, et viiaksegi Eesti kaitsevägi mingile missioonile kogemusi omandama. See paljuski vastab sellele määratlusele, et sõditakse selleks, et sõdida, sest ilma sõdimata ei saa ju kogemusi. Aga põhiprobleem seisneb selles, millele ma oma kõnes ka viitasin, et me tahame teada, kelle või mille poolt sõdimiseks Eesti kaitseväe sõtta viimiseks volitust küsitakse. Kolleeg Tali ütles, et Eesti kaitsevägi viiakse sõtta selleks, et kellegi või millegi poolt sõdida. Aga see ongi meie kui Riigikogu liikmete jaoks oluline informatsioon. Kui meilt küsitakse, kas olete nõus Eesti kaitseväe sõtta viimisega või mitte, siis on elementaarne [öelda], et võib-olla, aga me tahame teada asjaolusid ja ennekõike seda, kelle vastu ja mille jaoks ja kelle poolt. Mina kutsuksin siinkohal ka õiguskantslerit üles sellele küsimusele tõsiselt vaatama. Kui on niimoodi, et ta kritiseerib Riigikogu selle pärast, et me anname liiga palju oma otsustuspädevust valitsusele ära, siis ei tohiks silma kinni pigistada, kui on tegu juhtumiga, kus täiesti konkreetselt seda tehakse. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 479 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 20. november kell 10.