Arupärimine Eesti inimestele pakutavate internetiteenuste kohta (nr 646)

Järgnevalt asume tänase päevakorra juurde. Meil on täna päevakorras kolm arupärimist. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Vadim Belobrovtsevi, Aleksei Jevgrafovi, Vladimir Arhipovi, Lauri Laatsi, Andrei Korobeiniku ja Aleksandr Tšaplõgini 9. septembril käesoleval aastal esitatud arupärimine Eesti inimestele pakutavate internetiteenuste kohta. Palun siia Riigikogu kõnetooli arupärimist tutvustama Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea Eesti rahvas! Tõepoolest andsime selle arupärimise sisse, kui see valdkond oli veel teise ministri [vastutada]. Aga kuna nüüd on Tiit Riisalo ministrikohalt juba läinud, siis olime sunnitud selle teist korda sisse andma. Peab ütlema, et selle aja jooksul pole see teema mitte mingit lahendust leidnud. Nimelt, juba mitu aastat järjest on ajakirjandus pööranud tähelepanu sellele, et Eestis pakutavad internetiteenused on esiteks väga kallid ja teiseks ei vasta inimeste ootustele, eelkõige kiiruse mõttes. See sai alguse aastal 2020. Tol ajal Eesti Ekspressis avaldatud artikkel näitas ilmekalt, et Eestis maksavad inimesed interneti eest rohkem kui Lätis või Leedus, kusjuures [hinna]vahed võivad olla mitmekordsed, ja vastu saavad Eesti inimesed kuni kuus korda väiksema kiiruse võrreldes teiste Euroopa riikidega. Neli aastat oli möödas, kui teema võeti uuesti luubi alla. Nüüd tegi seda Delfi Ärileht, kes jõudis kurvale järeldusele, et nelja aastaga pole see pilt eriti muutunud. Laskun detailidesse. Näiteks Leedus pakutakse valguskaabli olemasolu korral internetti kiirusega 250 megabitti sekundis hinnaga 14–16 eurot kuus, aga Eestis ei saa Telialt või Elisalt selle raha eest isegi kõige aeglasemat püsiühendust. Kõige aeglasema ühenduse eest – 15 megabitti sekundis – küsib Elisa 18 eurot ja Telia küsib 20-megabitise ühenduse eest 19 eurot. Nad tahavad saada kõige aeglasema koduinterneti eest rohkem raha, samal ajal kui Lätis ja Leedus on võimalik saada väiksema rahaga internet, mis on kümme või enam korda kiirem. Kui me vaatame Euroopa Liidu [riike], siis me saame teada, et Eesti on interneti kiiruse järgi Euroopa Liidu 27 liikmesriigi hulgas eelviimasel kohal, meist tahapoole jääb vaid Kreeka. Need andmed tulevad Euroopa Komisjoni uuringust. Kui seda ühe lausega iseloomustada, siis võib öelda, et Eesti inimesed maksavad üliaeglase interneti eest ülisuurt raha, ja seda aastal 2024. Ma tuletan meelde, et oma kakskümmend aastat tagasi kutsuti meid Balti tiigriks, sest meie IT-areng oli niivõrd kiire, et võrreldes teiste Euroopa riikidega olime kindlasti liidrite seas, kui mitte esimesed. Nüüd siis on nii kurb statistika, et tegelikult oleme internetiteenuste poolest Euroopas eelviimasel kohal, kui rääkida kiirusest, ja hinnad on ülisuured. Siinkohal me küsimegi nüüd juba uuelt ministrilt, miks on tekkinud selline vahe internetiteenuste maksumuses ning kiirustes Eesti ja teiste Euroopa riikide vahel. Kuidas mõjub selline olukord Eesti riigi mainele, eriti IKT valdkonnas? Kas teie arvates on selline Eesti internetiturul tekkinud olukord normaalne, et turg dikteerib reegleid ja riik ei pea olukorda sekkuma selle parandamiseks, nagu ütleb meile näiteks Konkurentsiamet? Kui selline olukord ei ole teie arvates normaalne, siis millised peaksid olema need sammud, mille riik peaks olukorra parandamiseks ette võtma? Kas Eesti inimestel on lootust, et riik ei lase jätkuda olukorral, kus nad peavad maksma üliaeglase interneti eest märkimisväärselt suuremaid summasid võrreldes meie naaberriikidega? Aitäh!

Suur tänu, hea kolleeg! Arupärimisele vastamiseks palun siia Riigikogu kõnetooli justiits‑ ja digiminister Liisa-Ly Pakosta. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kindlasti on tegemist väga olulise teemaga ja ma olen tänulik selle arupärimise eest, mis võimaldab meil tõesti Eesti jaoks väga olulist küsimust siin põhjalikumalt arutada. Vastan küsimustele järjest. Esimene küsimus: "Miks on tekkinud selline vahe internetiteenuste maksumuses ning kiirustes Eesti ja teiste Euroopa riikide vahel?" Päris aus vastus on see, et meil on inimesi Eestis hõredavõitu ja saab öelda niimoodi, et Mustamäe ja Lasnamäe inimesed maksavad sisuliselt kinni Kadrina inimeste interneti. Selle teenuse pakkumisel on suur investeerimismaht ja see, et Eesti on palju hõredamalt asustatud kui Läti või Leedu, aga meil ei ole hea internetikiirus kättesaadav mitte ainult linnade keskustes, vaid üle kogu riigi, mõjutab tegelikult [hinda] üsna palju. Lisaks mõjutab ka see, et umbes kolmandik kuludest on [kulu] elektrile, et võrku üleval hoida. Elektri hind sisendhinnana, nagu me teame, ei ole meil maailma kõige madalam, nii et ka see mõjutab seda hinda. Hinna puhul tuleb küll mainida ka seda, et [alates sellest, kui] 2022. aastal hakkas inflatsioon kiirenema, on kõikide kaubagruppide hind tõusnud keskmiselt ligi 20%, aga side on jäänud sellest puutumata. Mäletatavasti tehti COVID‑i ajal hulk investeeringuid, et hoida side püsimas, aga tegelikult hinda toona ei tõstetud. Positiivse külje pealt tulekski välja tuua seda, et meil on linna- ja maapiirkonnas internetiühenduse kättesaadavuse erinevus oluliselt väiksem kui naaberriikides. Maapiirkonna majapidamiste [juurde] on meil rajatud võrke oluliselt rohkem: Eestis on maapiirkonna majapidamistest internetiga kaetud 68%, Lätis üksnes 13% ja Leedus 41%. Ja kui me vaatame kõikide sideteenuste hinnataset, siis selgub, et me oleme Euroopa Liidus enam-vähem keskmiste seas. Valdava osa tarbijate vajaduse katab [internet] kiirusega 100 megabitti sekundis ja see on võimalik kätte saada hinnaga alla 30 eurot kuus. Teine küsimus: "Kuidas mõjub selline olukord Eesti riigi mainele, eriti [IKT] valdkonnas?" Tuleb tunnistada, et see ei ole meie mainele mõjunud. Me oleme 2024. aastal ÜRO IKT arenguindeksi alusel – kogumis hinnatakse ka sideteenuste kättesaadavust, sideteenuste hinda rahva ostujõudu arvestades ja levi kasutatavust – maailmas eestpoolt kolmandal kohal. Vaatame ka DESI raportit, mis on Euroopa Liidu vastav analüüs: seal me oleme paremuselt üheksandal kohal. DESI raport toob välja puudused eeskätt 5G kasutuselevõtuga seonduvad probleemid ning pakub ka lahenduse. Kuna viivituste tõttu on 5G sagedusalade eraldamisel ja 5G äriteenuste pakkumisel riigis mahajäämus, peaksime selleks, et täita 2025. aasta gigabitiühiskonna eesmärgid ja 2030. aasta Euroopa digikümnendi eesmärgid, DESI raporti kohaselt just sellele rohkem tähelepanu pöörama. Kui me vaatame kõrvale ka Letta raportit – alates leheküljest 55 –, mis puudutab ka sideturgude arengut, siis [näeme, et] seal on hoopis kolmas nägemus. Üldiselt, konkreetne vastus sellele küsimusele on see, et see ei ole meie mainele mõju avaldanud. Aga kindlasti on väga oluline, et inimeste põhiõigused oleks innovatsiooniga samaaegselt kaitstud. Need tööd on mul isiklikult justiits- ja digiministrina järgnevatel aastatel üks prioriteete: Eesti e-riigi maine hoidmine, e-riigi baastaristu kindlustamine ja arendamine, küberturvalisuse tagamine ja kõik, mis puudutab tehisintellekti kasutusele võtmist. Kolmas küsimus: "Kas teie arvates on selline Eesti internetiturul tekkinud olukord normaalne? Turg dikteerib reegleid ja riik ei pea olukorda sekkuma selle parandamiseks?" Vastan sellele kahes osas. Regionaalpoliitiliselt, nagu ma ka esimesele küsimusele vastates ütlesin, saab seda olukorda pidada heaks. Meil on võimalik ühesuguse hinnatasemega internetti saada nii kaugel külas kui ka hästi tihedalt asustatud Lasnamäel, ja see on positiivne. Nagu ma alguses ütlesin, meil ei ole erinevaid hindu tiheasustusaladel ja hajaasustusaladel. Negatiivse külje pealt saab kindlasti välja tuua, et loomulikult võiks konkurentsi olla rohkem. Konkurents, saab öelda, suuresti meil magab. Telekomiäri on väga suure investeerimisintensiivsusega, eriti siis, kui uus ettevõte soovib turule siseneda. Ja lahenduseks oleks see, et meil siseneks turule uusi tulijaid. Aga arvestades meie rahvaarvu, noh, ütleme, riik uusi tulijaid väga palju nagu sundida ei saa. Riik kontrollib ettevõtete hinnastamist võrgule juurdepääsu puhul, et väiksemad tegijad saaksid ka võrgule ligi. Seda teeb Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet ehk sideturu hulgitasandil reguleerimisega tegelevad nemad. Aga mõtleme sellele, milline on praegune olukord. Meil on ainult umbes 15 aktiivsemat internetiteenuse pakkujat. Turuosad jagunesid püsiühenduste, kaablivõrgu turul klientide arvu järgi 2024. aasta esimeses kvartalis järgmiselt: Teliale kuulus pool, Elisale 33%, STV-le 9%, Tele2-le 1% ja ülejäänud ettevõtetele 7%. Nii et nagu me näeme, tõesti, konkurentsi võiks kindlasti olla rohkem. Neljas küsimus: "Kui selline olukord ei ole teie arvates normaalne, siis millised peaksid olema need sammud, mida riik peaks olukorra parandamiseks ette võtma?" Siin on kaks lahendust. Esimene lahendus on see, et Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet saaks analüüsida hulgiturgu. Küsimuste voorus oli Konkurentsiameti vastus [küsimusele] jaetarbija vaates konkurentsiolukorra analüüsimise kohta [esialgu] eitav, aga nüüdseks on Konkurentsiamet võtnud 2025. aasta tööplaani, et nad analüüsivad sideteenuste jaeturgu. Loodetavasti saame me kõik sellest analüüsist targemaks ja konkurentsiolukord läheb paremaks, mis puudutab just sideteenuseid. Ja viies küsimus: "Kas Eesti inimestel on lootust, et riik ei lase jätkuda olukorral, kus nad peavad maksma märkimisväärselt suuremaid [summasid] võrreldes meie naaberriikidega üliaeglase interneti eest?" No ma kindlasti ei vääriks siin seismist, kui ma vastaksin, et lootust üldse ei ole. Lootust kindlasti on. Praeguses olukorras oleks kõige parem lahendus see, kui turule tuleks uued sideettevõtjad ja turul oleks aktiivsem konkureerimine. Aga tegelikult kõikidest aadressidest 52%‑l aadressil saab meil täna valida mitme teenusepakkuja kaabelvõrgu vahel, ühe teenusepakkuja kaabelvõrk on olemas 25%‑l aadressidel ja kaabelvõrk puudub 23%‑l aadressidel. See võrdlus, mille te alguses siin kõnes välja tõite, puudutas just kaabelvõrguga ühinenud tarbijaid. Riik jätkab kindlasti juba viimased viis aastat tehtud tööd selleks, et rajada turutõrkepiirkondadesse operaatorineutraalseid võrke. Neist suurimat opereerib täna Enefit. Enefiti võrgus olid sõlminud lõppkliendid lepinguid kõige enam Teliaga, jällegi ligi pooled, 25,76% Elisaga, 22,56% Tele2‑ga, 2,72% Sindi Telekomiga ja ülejäänud teenusepakkujad jagasid omavahel 0,8% kõigist lõpptarbijatest. Kindlasti aitaks turu edenemisele kaasa see, kui meil rahvaarv kiiresti tõuseks, rahva jõukus kasvaks ja inimesed saaksid konkurentsivõimelisemalt osaleda ka teenuste ostmises, eriti maapiirkondades, ehk piltlikult öeldes see, kui linnainimesed koliksid rohkem maale, sest siis oleks maal asustustihedus suurem. Lõpetuseks, enne küsimusi – ma näen, et neid juba on, suur tänu! – ütlen seda, et kui ma vaatan Letta raportit, siis [arvan, et] meil seisab Euroopa Liidus võib-olla ees ka suurem arutelu selle üle, kuidas me lahendame küsimuse, mis puudutab terve Euroopa sideteenuste konkurentsivõimet. Me peame arvestama ka seda, et meil on [Euroopa Liidu] piiri äärse asukoha tõttu sideturu arengu puhul teatud erisoovid. Kindlasti hoian silma peal sellel, mis puudutab Euroopa Liidu eelseisvaid regulatsioone sideturul ja mõtete arendamist, seda, kuidas Euroopa Liidu konkurentsivõimet tervikuna tõsta. Aga ootan järgnevalt küsimusi. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Küsimusi tõepoolest on. Kõigepealt kolleeg Andrei Korobeinik, palun!

Suur tänu! Hea Liisa! Sa rääkisid tehisintellekti võimalustest, ma tulen enda teadmistega appi. Eesti rahvastiku tihedus on tegelikult suurem kui Lätis, Eestis elab ruutkilomeetri peale umbes 30 inimest ja Lätis umbes 28. Sa esimesele küsimusele vastates ütlesid, et [väiksem rahvastiku tihedus] võiks olla üks põhjus, miks meie internetiühendus on keskmiselt kallim kui Lätis. Aga see ei saa nii olla, sellepärast et seda põhjust lihtsalt ei eksisteeri. Kas sa oskad siis käigu pealt pakkuda muid põhjusi, miks on ikkagi meil internetiühenduse keskmine hind kordades kallim Lätiga võrreldes?

Aitäh! Meil mõlemal on õigus. Ma pidasin silmas, et kui me vaatame rahvastiku paiknemist kaardil, siis see tihedus tuleb kokku nii-öelda statistilise keskmise pealt. Ja see väljendub ikkagi selles, mis on regionaalpoliitiliselt meil hästi: Eestis on 68% kõikidest [maapiirkonna] majapidamistest internetiga liitunud ehk maapiirkondades on meil ligipääs internetiteenustele parem kui Lätis. Lätis on [liitunud] ainult 13% nendest, kes maapiirkondades elavad. Nii et tõde on seal vahepeal: mida rohkem sa ehitad võrke iga metsataluni ... Hajaasustuspiirkondades on Eesti seda rohkem teinud. Üldse kokku 68%‑le maapiirkondade [majapidamistest] on see kättesaadav, Lätis ainult 13%‑le.

Kolleeg Lauri Laats, palun!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea minister! Võtan aluseks kõige suurema sidefirma Telia. Vaadates Telia aastaaruandeid, on selgelt näha, et sellel on päris suured kasumid. Telia 2023. aasta puhaskasum tõusis 8,7 miljonit eurot, küündides 63 miljonini, ja käive oli 384 miljonit, mis tähendab seda, et kasum moodustas umbes 20% käibest. Kulumieelne kasum selle käibe pealt oli 135,8 miljonit. Nüüd tekib küsimus, kas seda raha ka investeeritakse ja mille pärast siis hinnad kasvavad. Ei investeerita. Vaatame investeeringuid: 2021. aastal investeeris [Telia] 54,5 miljonit eurot, 2022. aastal 60,5 miljonit ja 2023. aastal 53 miljonit ehk investeeringud on vähenenud. Võtan [eeskujuks] mõningad ministrite väljaütlemised: kas ettevõte on liiga ahne?

Ma kindlasti selliseid hinnanguid mitte ühelegi ettevõttele [ei annaks]. Aga olen ka ise põnevil, oodates seda Konkurentsiameti analüüsi, mis neil on 2025. aasta tööplaanis. Kas sideteenuste jaeturul esineb konkurentsi takistavaid tegureid ja kuidas Konkurentsiamet siis järeldustele jõuab? Nagu me mõlemad hästi teame – teie tõite selle välja oma küsimuses ja mina oma vastustes –, Telia turuosa on tõesti väga suur. Ei ole ka küsimust või kahtlust selles, et tegemist on laiemalt suure kasumlikkusega valdkonnaga, aga samal ajal on suur investeerimiskoormus, just sellest vaatest, kuidas uus ettevõte saaks turule siseneda. Eestis läheks kindlasti olukord paremaks, kui uued ettevõtted turule siseneksid. Seal investeerimiskoormust jagub, kui uus ettevõte siseneb. Nii et ma loodan, et Konkurentsiameti analüüs annab meile tarkust ja arusaamist juurde.

Arvo Aller, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Digiteemad on hästi olulised ja just kaugemate piirkondade inimestele on vaja [internet] oluliselt kättesaadavamaks teha. Nii nagu autotransport on nende jaoks oluline, on tähtis ka maailmaga suhtlemine interneti kaudu. Ma küsin selliselt: mis on saanud sellest viimase miili projektist, et tuua igasse külasse, kas või igasse majapidamisse kiire internet? Me teame, et Ida-Virumaal Toila vallas viidi kiire internet kuskile lauda juurde, kus ei ole ühtegi kasutajat, samas Toila alevikus, kus elavad inimesed, kiiret internetiühendust [ei ole].

Aitäh! Selle niinimetatud viimase miili ühenduste projektiga, mis peaks tagama turutõrkepiirkondades juurdepääsuvõrkude väljaehitamise, läheb riik edasi. Eesmärk on pakkuda internetiühendust kiirusega 1 gigabitt sekundis. See on praegu prioriteetsete projektide hulgas ja selle investeeringute raha järgmisel aastal ei kärbita. Ma täpset numbrit ei oska öelda, see on 30 miljoni euro ringis.

Aitäh! Hea minister! Praegu tekib tahes-tahtmata selline tunne, et põhimõtteliselt see olukord rahuldab kõiki, välja arvatud lõpptarbijaid. Sellepärast et ettevõtetel on loomulikult kasud nii suured, et nemad ei pea üldse vaeva nägema ja midagi muutma hakkama. Riigi poolt räägib meile seesama TTJA, et turul lihtsalt ongi selline olukord: on oligopoolne turg, konkurentsi vähe ja me ei saa midagi teha. Aga lõpptarbija kannatab, maksab palju rohkem, kui tegelikult peaks maksma. Minu küsimus on selline: kas te ei tahaks kutsuda kokku nende suuremate operaatorfirmade esindajaid, juhte, et siis koos leida lahendus, et lõpptarbija ei peaks nii palju maksma nii aeglase interneti eest?

Vadim Belobrovtsev, palun!

Aitäh! Koostöös on kindlasti alati lahendused peidus. Maailmavaateliselt peaks kõigepealt ikkagi vaatama, kas vabal turul toimetamine annab paremaid tulemusi ja kas riik on teinud praeguses olukorras kõik, mis riigi poolt oleks vaja teha. Ma tunnustan opositsiooni selle eest, et te olete selle teema tõstatanud. Tõepoolest, me oleme saanud koos jälgida, kuidas Konkurentsiamet alguses vastas, et nad ei tegele sellega, ja seejärel, pärast teema tõstatamist, kinnitas 2025. aasta tööplaani sideteenuste jaeturu analüüsi. Ma arvan, et mõistlik oleks vaadata pärast seda, kui see analüüs saab valmis, mida on mõttekas edasi teha, sest Konkurentsiamet just nimelt vaatabki hinna ja kvaliteedi suhet ning lõpptarbija vaadet hinnale.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Te siin korduvalt ütlesite, et internetiteenuste pakkumine ja turule tulek on hirmkallis ja see on üks põhjus, miks see on meie inimestele kallis, hajaasustus ja nii edasi. Aga aastatel 2009–2018 maksis riik umbes 70 miljonit eurot, siis tehti lairibavõrk üle Eesti, ja peale seda on viimase miili [projekti] jaoks mitmes voorus veel umbes 100 miljonit antud. No kuidas see saab siis telekomifirmadele kallis olla, kui me oleme maksumaksjatena selle kõik kinni maksnud? Mis on ikkagi põhjus, miks meie internet nii kallis on?

Aitäh! Ma olen selle küsimusepüstitusega selles mõttes nõus, et kui uuesti alustataks lairiba[võrgu] väljaehitamist, siis võib-olla tuleks rohkem aspekte silmas pidada. Kui seda toona alustati, siis oleks pidanud pöörama rohkem tähelepanu lõpptarbijate paremale võimekusele sellega ühineda. See sai võib-olla tehtud liiga turupõhiselt. See on minu isiklik hinnang.

Helle-Moonika Helme, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Tõepoolest, Eesti on interneti kiiruse ja hinna suhte poolest Euroopa kõige kehvemate seas. Ühes uudises kirjutatakse, et suuri kasumeid teenivad Eesti sidefirmad pakuvad Euroopa üht kõige kallimat, aga samas ka kõige aeglasemat ühendust, mistõttu on Eesti andmeside, mahu ja kiiruse näitajatelt Euroopa ja ka maailma riikide edetabeli tagaosas. Siin on toodud ka võrdlus Leedu ja Lätiga. Siin oli juba juttu sellest, kuidas suured sideettevõtted teenivad suuri kasumeid, aga samal ajal vastu ei taha midagi anda. Teie valitsuse minister Lauri Läänemets on öelnud, et turumajanduse aeg on läbi, et riik peab võtma reguleerimist järjest rohkem enda kätte. Nagu me näeme, kahjuks riik sekkub väga palju sinna, kuhu pole vaja, aga seal, kus on vaja inimeste eest seista, ta seda ei tee. Tulen tagasi selle ilmselge ebavõrdsuse juurde, et Eestis teenitakse inimeste arvel suuri kasumeid teenust vastu pakkumata. Tõepoolest, see ei ole turumajandus, see on puhas monopolism. Kuidas ja kas riik ikkagi kavatseb mingeid regulatsioone siinkohal rakendada või pigem mitte?

Aitäh! Ma olen sellele küsimusele nüüd mitu korda vastanud. Lisaks eelnevatele vastustele ütlen seda, et tõepoolest, meie digiühiskonna arengukavas aastani 2030 on kolm prioriteeti ja kolmas prioriteet on parandada ühendatust kõikjal riigis. Ehk lahendus on ühendatuse parandamine kõikjal riigis, pidades sealjuures silmas ka neid inimesi, kes elavad hajaasustuspiirkondades, et nende hinnatase oleks võrdne nende inimestega, kes elavad tiheasustuspiirkondades. See on olnud tähtis eelnevatele valitsustele, on tähtis praegusele valitsusele ja ma väga loodan, et on tähtis ka järgmisele valitsusele. Kui me vaatame DESI raportit, mille on Euroopa Liit ise koostanud, [siis näeme, et] seal tõesti rõhutatakse sedasama, mille te kenasti välja tõite, et ühendatuse poolest me oleme võrreldes teiste riikidega tagapool, kuid peaaegu kõigi muude näitajate alusel oleme eespool. Me näeme sellestsamast raportist ka, et 2022. aasta seisuga – siis see raport koostati – oli meie ühenduste parandamise kiirus olnud Euroopa Liidu keskmisest madalam. Needsamad toimetamise viisid, mis siiamaani on olnud, on selle olukorra tekitanud, ja siit edasi saab minna ainult paremaks.

Anastassia Kovalenko-Kõlvart, palun!

Aitäh! Austatud justiitsminister! Te enne vastasite mu kolleegile, et Lätis on vaid 13%‑l maapiirkondade majapidamistest ligipääs internetile. Ma vaatasin natukene neid andmeid. Läti ametlik meediakanal LSM.lv ütleb, et aastal 2024 on see number 88% ehk Lätis on 88%‑l maapiirkondade majapidamistest ligipääs internetile. See on ikkagi päris suur vahe: 13% või 88%. Äkki te saate täpsustada, mida te täpsemalt selle 13% all mõtlesite?

Aitäh! Mul on need andmed, mille ma olen saanud headelt kolleegidelt kaasa, siin tõesti viidet juures ei ole. Kui te lubate, ma saadan selle viitega koos teile pärast kirjalikult.

Järgnevalt Aleksei Jevgrafov, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Need, kes rongi kasutavad, teavad, et rongides on internetiühendus väga kehv. Aktsiaseltsi Telia Eesti peadirektor Holger Haljand arvab, et kui sidemastide ehitamine teemaale oleks lubatud, siis oleks levi oluliselt parem. Sideettevõtjad on seda ettepanekut viimased kümmekond aastat riigile teinud, aga sellele ollakse vastu. Senini kehtiv [sellekohane] regulatsioon ei kohaldu elektrimastidele, aga kohaldub sidemastidele. Leitakse, et sidemast võib erinevalt elektrimastist kukkuda maanteele, mistõttu tohib selle ehitada maanteest teatud kaugusele. Sealt algavad aga eramaad, kuhu on veel keerulisem maste püstitada. Kas teie olete valmis seda küsimust taristuministriga arutama, et leida lahendus?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Ma olen kohtunud ka ITL‑i sidesektsiooniga ja nad tõstatasid täpselt sama küsimuse. Ma ei ole tõesti leidnud ühtegi mõistlikku selgitust sellele, miks just sidemast peaks tee peale kukkuma erinevalt elektrimastist, mis erinevus neil on ja miks sidemast tuleb nii palju kaugemale ehitada. Lisaks on probleeme esinenud näiteks Rail Balticu trassile selle ühenduse rajamisega. Ma tõesti väga loodan, et mul õnnestub see ära lahendada, et inimesed, kes sõidavad Eestis väga keskkonnasäästliku liikumisvahendiga ehk rongiga, saaksid kogu rongitee jooksul internetti kasutada. See on üks minu isiklikke prioriteete, mille ma olen teinud selgeks ka heale kolleegile taristuminister Vladimir Svetile. Me oleme seda teemat arutanud ja jõudnud selleni, et me peaks selle küsimuse ära lahendama, alustades koostöömemorandumist, mille koostamist on juba alustatud. Me ei ole veel jõudnud allkirjastamiseni või [arusaamale], kuidas see koostöö täpselt välja näeb, aga koostööd oleme alustanud. Saan kinnitada, et tegemist on tõesti ka minu jaoks isiklikult väga olulise teemaga.

Kolleeg Rain Epler, palun! (Rain Epler koha pealt: "Võtsin maha.") Võtsid maha? Selge, siis seda küsimust ei ole. Suur tänu, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Järgnevalt avan läbirääkimised ning kõigepealt palun siia Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Vadim Belobrovtsevi. Palun!

Aitäh! Mul on hea meel, et me oleme selle teema tõstatanud, ja hea meel selle üle, et minister võtab seda täie tõsidusega. Ma loodan, et see entusiasm ajaga ei rauge ja me saame siin näiteks juba poole aasta või aasta pärast tõepoolest rääkida konkreetsematest sammudest, mida ministeerium on valmis ette võtma, ja need sammud toovad kindlasti leevendust ka meie inimeste rahakotile. Olgem ausad, kõik need ilusad jutud, mida räägivad sidefirmad, kes samal ajal kasseerivad kümnetes miljonites kasu – noh, me võime loomulikult suhtuda nendesse tõsiselt, aga me peame meeles pidama, et nende ettevõtete põhieesmärk on raha teenida. Kui riik tahab, et meie tarbijad oleksid tõepoolest kaitstud, siis eelkõige peab kuulama seda, mida räägivad inimesed ise või mida räägib näiteks Riigikontroll, kes aastal 2022 kritiseeris päris teravalt riigi tegevust kiire interneti levitamisel. Riigikontrolli mõte või [auditi] sisu põhimõte oli see, et riik ei tea, kus on kiiret internetti vaja, ja tihtipeale viiakse riigi initsiatiivil kiire internet nendesse kohtadesse, kus seda kas otseselt vaja ei ole või lõpptarbijad ei suuda seda lihtsalt kinni maksta, kuna kiire internet on meil, nagu me teame, hästi kallis võrreldes nii teiste Balti riikide kui ka Euroopa riikidega. Iseenesest on hästi sümptomaatiline, et näiteks majanduskomisjoni istungil, kuhu olid kutsutud ka sideoperaatorite esindajad sellel teemal rääkima, öeldi, et me ei pea ennast võrdlema Läti või Leeduga, vaid pigem Soomega. Ühest küljest see on loomulikult hästi positiivne, et meie [eeskujuks] on võetud Soome. Aga peab ütlema, et kui me vaatame elutaset, kui me vaatame palgataset meil ja teistes Balti riikides ning siis Soomes, siis me saame aru, et ennast Soomega võrrelda on võib-olla natuke ennatlik. Tõepoolest, nii Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet kui ka Konkurentsiamet on siiamaani lihtsalt tõstnud käed ja öelnud, et me ei saa midagi teha, see on turg, turg ise dikteerib tingimusi ja kuna konkurentsi on turul vähe, siis me ei saa midagi ette võtta. Mul oli hea meel ministrilt teada saada, et nüüd on olukord muutumas – vähemalt loodame, et see nii on – ja tõepoolest on see teema ette võetud. Loodetavasti hakatakse midagi konkreetsemat ka tegema, mitte lihtsalt rääkima, et kahjuks ei ole riigil võimalik midagi teha, sest turg dikteerib oma tingimusi ise. Varem, tuletan meelde, on Konkurentsiamet öelnud, et kuna meil on nii vähe sideoperaatoreid, siis me ei saagi midagi parata, sealt need hinnad tulevad. Aga kui me vaatame teisi Euroopa riike, siis me tegelikult peame tõdema, et ka paljudes teistes Euroopa riikides, kaasa arvatud Lätis, Leedus, Soomes, Saksamaal ja nii edasi, on sideoperaatoreid sama palju: kaks, kolm, neli. Ühesõnaga, see on – kuidas ma ütlen? – väga hale vabandus ausalt öeldes. Nii et veel kord aitäh ministrile, et ta saab selle probleemi tõsidusest aru! Ma loodan, et see ei jää sinna, kus see praegu on, vaid me ikkagi hakkame tõsiselt sellele lähenema. Võib-olla juba lähiajal pakub kas Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Amet või Konkurentsiamet konkreetseid samme, konkreetseid meetmeid, kuidas teha internet lõpptarbijale odavamaks ja kvaliteetsemaks. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud kolleeg! Rohkem kõnesoove ei ole. Kas proua minister soovib sõna? Ei soovi. Ma sulgen läbirääkimised ja lõpetan meie tänase esimese päevakorrapunkti käsitlemise.