Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kultuurikomisjon arutas eelnõu 447 oma teisipäevasel istungil 4. juunil käesoleval aastal. Seda, mida rääkis minister, ma praegu üle kordama ei hakka, kuna ta oli väga põhjalik selle eelnõu selgitamisel. Räägin eelnõu [arutamise] käigust kultuurikomisjonis. Heljo Pikhof viitas seletuskirjale, mille kohaselt tuleb tagada piisavad põhiharidusjärgsed õppimisvõimalused nii üld- kui kutsehariduses. Kutseharidusest peab kujunema konkurentsivõimeline alternatiiv üldkeskharidusele. Pikhof küsis, kui palju tuleb erialasid juurde. Kristina Kallas vastas, et üsna laia õppimisvõimaluste valikut pakutakse keskhariduse baasil. Põhiharidusjärgse kutsehariduse omandamise valikud ei ole täna väga laiad ning koostöös kutsekoolidega on alustatud uute õppekavade arendamise protsessi. Kutsekoolidele on antud ülesanne esitada ettepanekuid uute õppekavade kohta ning tänaseks on laekunud 39 uue õppekava taotlused. Ministri sõnul puudub ressurss arendada nii palju uusi õppekavu ja hetkel on töös 18 uut õppekava, mis peaksid valmis olema 2026. aasta 1. septembriks. Need õppekavad ei ole kitsalt ametipõhised. Kui täna õpitakse näiteks pagari-kondiitri ametit, siis tulevikus saab valida valdkonnapõhise õppekava, mille sees on osaoskuste moodulid. Uute kutsekeskhariduse õppekavade puhul on oluline, et õppekavade läbimine muutub õppija vaatest paindlikumaks. Uue kutsekeskhariduse õppekavade kontseptsiooni kohaselt on võimalik lõpetada kutsekeskharidust omandamata ka sellisel juhul, kui õpingute keskel selgub, et mõni aine käib üle jõu. Juhul kui õpilane soovib keskhariduse tunnistust, et jätkata muul õppeastmel, siis on võimalik omandada keskharidus ning saada keskhariduse tunnistus. Lisaks on võimalik lõpetada keskhariduse omandamine riigieksamitega, mis võimaldab astuda ülikooli. Kutsekeskhariduse õppekavale astudes on võimalik valida erinevaid radu sõltuvalt sellest, millised on õpilase võimed, hetkeolukord ja valikud. Oluline on, et inimesed ei jääks lihtsalt põhiharidusega, omamata kutset või järgmise haridustaseme tunnistust. Helle-Moonika Helme viitas kohalike omavalitsuste ja riigi kohustustele. Kristina Kallas vastas, et õppimiskohustuse täitmise kohustus on kõigepealt lapsel ja seejärel vanemal. Kohalik omavalitsus ei ole õiguslikult vastutav selle eest, kas laps käib koolis ja õpib või mitte. Kohalik omavalitsus teostab vaid seiret ehk jälgib, annab infot ning püüab teha kõik selleks, et laps saaks õppimiskoha. Minister rõhutas, et riik vastutab õppekohtade eest ning kohalik omavalitsus seirab. Selleks, et laps ei kaoks, võetakse kasutusele SAIS ehk sisseastumise infosüsteem. Selles süsteemis liiguvad andmed erinevate osapoolte vahel risti ning kohalik omavalitsus näeb, kas tema omavalitsuses elavad lapsed on mõnes õppeasutuses kirjas. Liina Kersna tundis huvi kutsehariduse osaliselt tasuliseks muutmise teema vastu ning viitas Vabariigi Valitsuse määruse kavandile, kus on kirjas erinevate valdkondade ainepunktide hinnad. Kersna küsis, kui palju tuleb kutsehariduse osaliselt tasuliseks muutmisega valdkonda lisaraha ning kui palju demotiveerib tasuline kutseharidus täiskasvanud õppijaid, teades, et Euroopa Liidu rahade eest pakutakse tohutul hulgal tasuta kursuseid nii kutse- kui ka kõrgkoolides. Lisaks soovis Kersna teada, mida täpselt muudetakse kõrgharidusseaduses. Kristina Kallas vastas, et rakendades täiskasvanud õppijatele tasulise õppe võimalust teatud kategooriates, on arvestatud potentsiaalseid vahendeid, mis vabanevad 1800 õppekoha pidamisest. Kutsehariduses on kokku 25 000 õppijat. Arvestusliku prognoosi kohaselt vabaneb alates 2026. aastast vahendeid umbes 5,5 miljonit eurot. See raha suunatakse vanuses 16+ noorte täiendavate õppekohtade loomiseks. Minister lisas, et ei ole teada, kui palju tuleb sealt tulu kutseharidusse. Triin Laasi-Õige, kes on haridusministeeriumi ametnik, lisas, et ei ole teada, kas need 1800 täiskasvanud õppijat tulevad tagasi, keda sihistatakse täna oma raha eest tulema tervikkvalifikatsiooni omandama. Kui kool hinnastab tänase kolmeaastase õppekava samade hindade alusel, nagu on rakendusakti kavandis, siis on see korralik investeering. Ja Laasi-Õige lisas, et kindlasti on palju ka neid täiskasvanuid, kes soovivad omandada kutset moodulõppe kaudu. Täna on tasulise õppega sihistatud täiskasvanud õppijate hulgas ka palju katkestajaid, lisas ta. Ja tihti tullakse ning õpitakse vaid need osaoskused ja moodulid, mis huvitavad, ning jäetakse seejärel õppekava pooleli. Mari Tikerpuu haridusministeeriumist selgitas, et kõrgharidusseaduse kõige olulisem muudatus seisneb selles, et tasuta õppimist piiratakse samal ajal nii kutseõppeasutuses kui ka kõrghariduses. Kui täiskasvanud õppija on tasuta kutseharidusse vastu võetud, siis ei saa ta enam kandideerida kõrghariduse tasuta õppekohale ning vastupidi. Liina Kersna küsis, mis saab sellisel juhul, kui täiskasvanud õppija ei ole õppinud kutsehariduse tasemel, vaid kõrgkoolis ning saanud sealt diplomi ja soovib seejärel minna omandama kutset. Talle vastati, et sellisel juhul peab olema õpingute vahe vähemalt 10 aastat. Kõrgharidus eeldab, et eelnevad kompetentsid on omandatud ning inimene saab elukestvas õppes osaleda ka oma finantside eest. Heljo Pikhof palus täpsustada, kas järgmise haridustaseme omandamine on tasuta. Mari Tikerpuu vastas, et kui inimene lõpetab kutsehariduse jätkuõppe, siis järgmise taseme õpe on talle tasuta. Kui naasta uuesti neljanda ehk kutsehariduse taseme juurde, siis on täiskasvanud õppija õpe tasuline, välja arvatud juhul, kui õpingute vahe on viis aastat. Heljo Pikhof viitas hariduslike erivajadustega noorte suurele väljalangemisele kutseõppest ja küsis, kuidas oleks võimalik parandada nende noorte olukorda. Triin Laasi-Õige vastas, et Haridus- ja Teadusministeerium alustas küll kutseharidusega, kuid töölaual on ka madalamate kvalifikatsiooniastmete ehk HEV-noorte õppekavale suunatud õppekavade uue profiili väljatöötamine. Uued õppekavad peavad muutuma samuti laiapõhjalisemaks. Täna on nii, et isegi sellisel juhul, kui need noored jõuavad oma õpingutega lõpuni ning jõuavad tööturule, on nad ikkagi esimesed, kes kaotavad tööturul toimuvate muutuste tõttu töö ning soovivad naasta kutseharidusse korduvõppijatena. Laasi-Õige sõnas, et korduvõppe tasuliseks muutmise kontseptsioon rakendub ka HEV-õppijatele. Oluline on, et esmase õppe käigus tuleb suuta adresseerida võimalikult palju neid oskusi, mis aitavad HEV-noorel ka pikas perspektiivis tööturul hakkama saada. Tegemist on üldoskustega ning kompetentsiga, mis teenivad noort kauem. Laiapõhjalise õppekava tuumelement on kutsehariduse moodulipõhine ülesehitus. Kui HEV-noor on omandanud oskuse, siis ta demonstreerib seda ja saab ka sellekohase tõendi. Haridus- ja Teadusministeerium soovib ennetada olukorda, kus kutseharidusest välja langenud noor läheb tööturule nii-öelda tühjade kätega. Laasi-Õige rõhutas, et oluline on õppeprotsess üles ehitada selliselt, et ka HEV-õppija saab oma pädevuse, kompetentside ja oskuste kohta tõendi. Tugipersonal ja -süsteem peab olema iga õppija õigus, mitte vaid HEV-õppija privileeg. Kui rääkida valdkondlikust õppekavast, mille puhul sisenetakse valdkonda ning mitte konkreetsele erialale, siis peab iga õppija saama tuge oma personaalse õpitee kombineerimiseks. Selles osas on HTM teinud koostööd erinevate ministeeriumidega ning mõtelnud läbi nii õpingute käigus rakenduvad tugimeetmed kui ka selle, kuidas toetada HEV-noort pärast kooli lõpetamist tööle asumisel. Helle-Moonika Helme soovis teada, kas on reguleeritud olukord, kus inimene on lõpetanud kõrgkooli sotsiaalteaduste valdkonnas, kus parasjagu ei ole tööd pakkuda, mistõttu inimene soovib koheselt õppima minna näiteks meditsiiniõeks. Triin Laasi-Õige haridusministeeriumist vastas, et tasulise õppe regulatsiooni välja töötades on HTM püüdnud [arvestada] erinevate inimestega ning mõelda ka riigi vajadustele. Kutsehariduses on samuti soov liikuda prioriteedina prioriteetsete valdkondade suunas sarnaselt kõrgharidusega. Tuginetakse OSKA-le, mis toob välja erinevad sektorid, kus meil on inimesi juurde vaja. Nendes sektorites ei tohiks kehtestada samadel alustel tasulise õppe piirangut. Laasi-Õige sõnul on hulk inimesi, kes peavad objektiivsete asjaolude tõttu karjääri vahetama. Seetõttu on toodud erisusena sisse, et tasulise õppe regulatsioon ei kehti, kui koostöös töötukassaga on määratud inimesele tulenevalt tema vähenenud töövõimest või töötu staatusest tasemeõppes osalemine ning tervikkvalifikatsiooni omandamine kui üks tegevusplaani osa. Tegemist on erandiga, mis on lisavõimalus OSKA vajadustest lähtumisele. Kristina Kallase sõnul on tegemist tänaste regulatsioonidega ja visioonina tuleb ette kujutada ka seda, et tulevikus suureneb kutsehariduse valdkonnas õppurite arv. Oluline on mitte kinni panna täiskasvanud õppuritele kutsehariduse valdkonda sisenemist uute oskuste või osaoskuste omandamiseks. Minister lisas, et täna tehakse uut regulatsiooni, kuna tasuta kutseharidus on viinud täiskasvanud õppurid kutseharidusse mitte tulenevalt oskuste puudumisest, vaid huvist õppida üht või teist eriala. Heljo Pikhof palus näitlikustada järgmist sätet: õppe paindlikkuse suurendamiseks üldhariduskoolides luuakse selge alus mitteformaalse õppe arvestamiseks. Samuti kirjeldatakse seost gümnaasiumi ainekursuses ning kutse- ja kõrghariduses kasutatavate arvestuspunktide vahel. Mari Tikerpuu selgitas, et konkreetne siht on haridusvaldkonna arengukava 2035. Tegemist on ühega neljast suurest muutusest, mis seob formaal- ja mitteformaalõppe. Tuleb hakata reaalselt rakendama personaalseid õpiteid ja mitteformaalõppe lõimimine on üks variant, kuidas tekitada ja hoida motivatsiooni. Individuaalsed õppekavad tehakse nii, et õppur saab rakendada ka oma huvihariduse tulemusi. Tikerpuu sõnul on vaja tekitada olukord, et kui individuaalse õppekava puhul soovib õppur oma õpiteed kavandada kutsehariduse suunda, siis on tema õppekavas võimalik siduda kahe valikainekursuse asemel kutsehariduse mooduleid. Sama on kutsehariduses. Kui kutsekooli õppur soovib võtta näiteks matemaatikat suuremas mahus, on tal võimalik individuaalse õppekava alusel tuua üle kaks korda 1,5 ainepunkti ning saada seega õppekava individuaalsemaks ning oma vajadustele vastavaks. Liina Kersna küsis, kas arvestatakse ka muusika- või spordikoolis käimist, ja Mari Tikerpuu kinnitas, et arvestatakse ka seda. Liina Kersna sõnas, et eelnõul on järgnevatel aastatel suured mõjud riigieelarvele, ka viitas ta kutsehariduse suurele väljalangevusele ning küsis, kui suur on väljalangevus täiskasvanuõppes. Kristina Kallas vastas, et eelarvearutelud on valitsuses peetud. Suuremad kulud tulevad aastal 2028. Triin Laasi-Õige vastas, et kutsehariduse väljalangevus on 20% aastas ja tänaste kolmeaastaste õppekavadega jõuab lõpuni umbes pool õppuritest. Noorte kutseõppes püsimise näitajad on paremad. Laasi-Õige lisas, et noorte õppes püsimine on parem, kuna neil on reeglina kodus vanem, kes õppima ärgitab. Täiskasvanud õppur pannakse tihtipeale tegema valikuid ka tööandja poolt. Haridussilma erinevate aastate andmete kohaselt on umbes 40% neid, kes ei jõua õpingutega lõpuni, täiskasvanutega seotud õppekavadel on see näitaja üldjuhul 50%. Küsiti ka, kui palju tuleb 2028. aastal juurde riigieelarvelisi ja välisvahendeid. Kristina Kallas vastas, et 2028. aastal on juurde vaja 3,2 miljonit eurot, 2029. aastal on juurde vaja juba 10 miljonit eurot. Välisvahendeid kasutatakse aastail 2025 ja 2026, summade suurused on kümnetes ja kümnetes miljonites. Seda raha kasutatakse nii kutsehariduse ettevalmistava õppe kui ka mitteformaalse õppe läbiviimiseks. Nii, ja komisjon võttis vastu otsused. Otsus oli teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. juunil käesoleval aastal, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heljo Pikhof. Kõik otsused võeti vastu konsensusega.