Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) eelnõu (447 SE) esimene lugemine

Tänane 16. päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi haridusseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (õppimiskohustuse kehtestamine) eelnõu 447 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli haridus‑ ja teadusminister Kristina Kallase.

Lugupeetud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Tutvustan teile haridusseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on vähendada madala haridustaseme ja oskusteta noorte osakaalu Eestis. Lahendusena näeme õppimiskohustuse juurutamist, mis tähendab ka kohustust jätkata põhihariduse järel õpinguid keskhariduse või kutsekvalifikatsiooni omandamiseni. Tänase kava kohaselt jõustub eelnõu 1. septembril 2025 ehk kõigile, kes alustavad 2025. aastal õpinguid üheksandas klassis. Milles on probleem, mida käesolev eelnõu üritab lahendada? Meil on igal aastal 550–650 noort, kes ei jätka õpinguid kohe peale põhihariduse omandamist. Ja tegemist on kahjuks kasvutrendiga. Lisaks nendele langeb esimesel aastal kesk- ja kutseharidusest välja pea sama suur hulk noori: umbes 350 noort kutseharidusest ja 150 noort üldkeskharidusest. Teame, et üksnes 10% õppest eemale jäänud noortest lõpuks ikkagi jõuab keskhariduse omandamiseni. Nelja aasta pärast on keskhariduse omandanud tegelikult nendest kõikidest üksnes 80% alustanutest. Põhiharidusega piirdumine suurendab kvalifitseeritud tööjõu puudust, tänapäeval on maailmas tööturul edukalt läbilöömiseks põhiharidusest ilmselgelt vähe. Eelnõu eesmärk on nii tagada majanduskasv kui ka tõsta haridustaset elanikkonna hulgas tervikuna. Me vajame tööturule rohkem kvalifitseeritud tööjõudu. Selleks peab tõstma Eesti elanike keskmist haridustaset. Kooliea pikendamise reformi tulemusel siseneb Eesti tööturule igal aastal ligi 1200 kvalifitseeritud noort rohkem. Eesmärgid, mis me oleme seadnud ka haridusvaldkonna arengukavas ja noortevaldkonna arengukavas, on järgmised: 90% 20–24-aastastest Eesti inimestest on aastaks 2035 omandanud keskhariduse ja madala haridustasemega noorte osakaal on märkimisväärselt vähenenud. Reformi sisu. Kõigepealt muudame haridusseadust ja haridusseaduses asendub koolikohustuse mõiste õppimiskohustusega. See ei ole üksnes vormiline muudatus, see on tegelikult sisuline muudatus. Tänapäeval ei pea hariduse omandamiseks käima koolis. Tänapäeval on hariduse omandamiseks vaja õppida ja õppimine toimub ka väga paljudes teistes kohtades, mitte üksnes konkreetselt koolis. Seoses koolikohustuse mõiste asendamisega õppimiskohustusega muutub nii kohustuste sisu kui ulatus ja laiendatakse ka võimalusi põhikoolijärgse õppe valimiseks. Muudatuste jõustumisel algab õppimiskohustus 7. eluaastaga ning kestab kuni 18-aastaseks saamiseni või kutsehariduse või keskhariduse omandamiseni. Õppimiskohustus hakkab kehtima neile õpilastele, kes 2025.–2026. õppeaastal alustavad õpinguid üheksandas klassis. Põhilised seadused, mida muudatused puudutavad, on haridusseadus, põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning kutseõppeasutuse seadus. Kõigil põhikooli lõpetajatel peab seadusemuudatuse tulemusena tekkima võimalus valida endale sobivaim õpitee. Reformi tulemusel on noorel põhikoolijärgselt võimalik jätkata õpinguid viiel erineval õpirajal: akadeemilises gümnaasiumihariduses, rakenduslikus gümnaasiumihariduses, täiskasvanute gümnaasiumihariduses ehk mittestatsionaarses gümnaasiumihariduses, kutseõppes või ettevalmistavas õppes. Kui noor ei suuda pärast põhikooli lõpetamist siiski teerada valida või jäävad kõik uksed esialgu suletuks, käivitub uus ettevalmistava õppe programm. See on puhveraasta, et aidata noorel kõiki edasiõppimiseks vajalikke takistusi kõrvaldada. Ettevalmistav õpe hakkab toimuma riigikoolides ja see hõlmab karjääriõpet, erinevate praktiliste erialade või valdkondadega tutvumist ning vajaduspõhist tasandus- ja/või keeleõpet. Oluline on jõuda valmiduseni jätkata tasemeõppes. Rõhutan ka seda, et õpilünkade tasandamine ja eesti keele õpe on seni olnud peamised põhjused, miks põhihariduse omandamise järel ei jätkata õpinguid järgmistel tasemeõppe aladel. Õppe paindlikkuse suurendamiseks üldhariduskoolides luuakse alus ka mitteformaalse õppe arvestamiseks. Seaduseelnõude kohaselt võimaldatakse mitteformaalset õpet arvestada põhiformaalõppe osana. Samuti kirjeldatakse seost gümnaasiumi ainekursuses ning kutse- ja kõrghariduses kasutatavate arvestuspunktide vahel. Muudatus võimaldab rakendada haridusliikideüleseid individuaalseid õpiteid juba praegu. Riik tagab põhiharidusjärgse vastuvõtuprotsessi jaoks õppija ja lapsevanema vaates ühtse platvormi, see on sisseastumise infosüsteemi arendus, ning kohad ettevalmistavas õppes neile, kes pole valmis jätkama õppimist kesk- või kutseharidusõppes kohe, vahetult pärast põhikooli lõpetamist. 2025. ja 2026. õppeaasta kevadel rakendub põhikoolilõpetajatele ühtne sisseastumise infosüsteem, mille kaudu saavad noored ja ka koolid hallata oma põhikooli lõpetamist ja järgmisele õppeastmele sisseastumist. Lisaks on haridusvaldkonna arengukavas kirjas olevad põhifookused juba märgitud probleemide lahenduste kavandamisel. Näiteks haridusvaldkonna arengukava ütleb, et tuleb luua tingimused sujuvaks ja paindlikuks liikumiseks haridusliikide ja -tasemete vahel ning tööturule siirdumiseks, võimalus oma õpitee väiksematest tükkidest kokku panna ning mitteformaalõppe loomulik sidumine formaalõppega. Kogu seda infot arvesse võttes tutvustan hästi lühidalt ka eelnõu pakutud peamisi muudatusi, milleks on kolm punkti. Esiteks, erinevate osapoolte panus õppimiskohustuse täitmise tagamisse. Teiseks, haridusliikideülese paindlikkuse kasv nii üld- kui kutseharidusõppes. Ja kolmandaks, põhikoolilõpetaja valikute avardumine kutseharidussüsteemi reformi toel. Lisaks tutvustan põgusalt kaasuvate seaduste muudatusi ning eelnõu rakendamiseks kavandatud ressursse. Peamised muudatused. Peamised muudetavad seadused on Eesti Vabariigi haridusseadus, kutseõppeasutuse seadus ja põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Erinevate osapoolte panus õppimiskohustuse täitmise tagamisse on seadusemuudatuste kohaselt järgmine. Riik loob omalt poolt põhihariduse järel ühtse sisseastumissüsteemi. Peamisi eesmärke on kolm: õppija ja lapsevanema jaoks puudub praegu üks veebivärav õpivalikute tegemiseks, vastuvõtuprotsess ja pingeread ei ole läbipaistvad ning 42% noorte puhul, kes põhihariduse järel õpinguid ei ole jätkanud, kaovad registritest ka igasugused andmed. Viimane on ehk kõige olulisem argument, miks ühtne infotehnoloogiline lahendus on hädavajalik. Just nende noorte käekäiku on tegelikult vaja sekkuda. Sisseastumise infosüsteem muutub Eesti hariduse infosüsteemi alamregistriks. Viime läbi SAIS-i arendustööd nii, et 2025. aasta õppeaasta algusest alates on sisseastumise infosüsteemis ka kõik kutsehariduse õppeasutused ja gümnaasiumid. Noored, kes põhikooli lõpetavad, saavad sisseastumise infosüsteemi kaudu kohe teha oma valikud ka järgmisele õppeastmele sisenemiseks. Teine oluline ülesanne, mille riik enda kanda võtab, on vastutus õppekohtade loomise eest. Neid tuleb luua just kutseharidussüsteemi toel, eeskätt kutsekeskhariduse tasemeõppes. Samuti tagab riik võimaluse õppida ettevalmistavas õppes neile noortele, kes pole valmis jätkama õpinguid vahetult peale põhikooli. Ettevalmistava õppe ülesanne on toetada järgnevasse õppesse asumist ja ettevalmistav õpe hõlmab vajaduspõhist tasandusõpet ehk õpilünkade tasandamist, erinevate praktiliste erialade ja valdkondadega tutvumist ning karjääriõpet, vajadusel ka eesti keele õppe täiendavat õppeaastat nendele noortele, kelle edasiõppimine on põhjustatud sellest, et nad ei valda piisavalt eesti keelt. Hinnanguliselt on üle Eesti vaja luua ligi 600 ettevalmistava õppe kohta. Kohaliku omavalitsuse ülesanded on toodud põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest ka haridusseaduse tasandile ja kohalikule omavalitsusele jääb endiselt ülesanne seirata õppimiskohustuse täitmist. Lisaks seirele tuleb kohalikul omavalitsusel tagada, et käimasoleval õppeaastal põhihariduse lõpetanud jõuaksid õppesse 1. novembriks; selgitada välja õppimiskohustuse täitmata jätmise põhjused ning sellest tulenevalt toetada ka vastavalt vajadusele kas last, vanemat või kooli; koostada õppimiskohustuse täitmise tagamiseks kord, milles on kirjas ametikoht või struktuuriüksus, mille ülesandeks on rakendada vajaduspõhiseid meetmeid. Ja väga oluline kohaliku omavalitsuse ülesanne on ka pidev koostöö kooliga, et sekkuda olukordadesse, kus õppimiskohustust ei täideta. Lapse seadusandliku esindaja ülesanded on kirjeldatud haridusseaduses. Lisaks ülesandele tagada kodus õppimist võimaldavad tingimused ja õppes osalemise eeldused tuleb vanemal jälgida ka omalt poolt lapse õppes edenemist ning probleemide korral pöörduda ise kooli poole. Vanemal on nii õigus kui ka vastutus pöörduda lisaks koolile ka koolivälise nõustamismeeskonna poole, kui lapse toetamisel on vajalik väline tugi. Õppimiskohustuse täitmise tagamiseks osaleb vanem õpilase arengut toetaval vestlusel, vajadusel algatab selle ning panustab lapse õpitee väljaselgitamisse. Samuti tuleb vanemal kinnitada lapse taotlus edasiõppimiseks pärast põhihariduse omandamist. Mitteformaalõppe arvestamine üldharidusõppes. Me defineerime haridusseaduses formaalõppe ja mitteformaalõppe. Põhjuseks on kaasaegne elukestva õppe kultuur, mille puhul me õpime järjest enam väljaspool formaalõpet, näiteks õpiampsude, mikrokraadide, täienduskoolituste või muude iseseisva õppe formaatide abil. Vajalik on ühtne mõisteraam, mis on mitteformaalne õpe. Samuti peavad olema selged arvestamise alused üldhariduses, kus me praegu üldjuhul ei räägi varasemast õpi- või töökogemusest. Me toome sisse selle arusaamise, et ka üldhariduses, lausa põhihariduse tasemel, saab rääkida ka õpi- ja töökogemusest väljaspool formaalõppevormi, ja kuidas seda üle kanda formaalse hariduse arvestatavaks osaks. Mitteformaalõppe võimalusi pakuvad näiteks eeskätt noorsootöö, huvihariduse ja ka täiskasvanute täienduskoolituse asutused ja organisatsioonid. Näitena võib tuua muusikakoolid, kunstikoolid, spordikoolid, ka kutsekoolide valikained gümnaasiumiõpilaste jaoks. Üldhariduse vaates saab mitteformaalõppe arvestamise protsess edaspidi selgemad alused sarnaselt kutse- ja kõrgharidusega, kus juba praegu on kasutusel varasema õpi- ja töökogemuse arvestamine. Toon teile ühe näite, kuidas tulevikus saab mitteformaalset õpet arvestada formaalõppe osana: B-võõrkeel. Kool peab õpilasele pakkuma B-võõrkeele valikuid. Tulevikus saab arvestada B-võõrkeele pakkumisel, kui koolil ei ole võimalik pere poolt soovitud keelt pakkuda ja pere on valmis kasutama mitteformaalõppe võimalusi, näiteks õppima seda keelt mõnes täienduskoolitusasutuses, siis seda on võimalik nii-öelda formaalõppevormis arvestada B-võõrkeele läbimisena. Seadusemuudatustega luuakse seos gümnaasiumi ainekursuse ning kutse- ja kõrghariduses kasutatavate ainepunktide süsteemi vahel. Gümnaasiumis õppiv õpilane saab tulevikus ülikoolis võetud ainekursuse ainepunktid ümber arvestada seaduses ühtsetel alustel ka oma ainekursuse, valikkursuste osaks. Nüüd põhikoolilõpetaja valikute avardamisest kutseharidussüsteemi reformi toel. Millised muudatused seaduses läbi viiakse? Suurendatakse kutsekeskhariduse õppekavades üldhariduse õpingute mahtu. Nii muutuvad praegused valdavalt kolmeaastased õppekavad valdavalt nelja-aastasteks. Selle tulemusena avarduvad lõpetajate valikud ja lisaks tööturule suundumisele on võimalik jätkata õpinguid kõrghariduses. See ei eelda muudatusi kutseõppeasutuse seaduses, ent saab täpsustatud eelnõu rakendusaktidega, kutseharidusstandardiga, kus kutsekeskhariduse õppe minimaalne nominaalne kestus tõuseb kolmelt aastalt kolme ja poole või kuni nelja aastani. Samamoodi võimaldatakse valikuterohke keskhariduse pakkumist, nii statsionaarset kui mittestatsionaarset gümnaasiumiharidust ning rakenduslikku gümnaasiumiharidust kutseõppeasutuste pinnal loodavates hariduskeskustes. Ehk siis kui praegu on keskharidust, ka üldkeskharidust võimalik omandada vaid keskkoolis või gümnaasiumis, siis seadusemuudatustega antakse õigus üldkeskhariduse õppekavasid pakkuda ka kutsehariduskeskustes, mis tulevikus muutuvad hariduskeskusteks. Reguleeritakse tasuta kutseõppe tasemeõppes osalemise alused ja töötatakse välja tasulise kutseõppe regulatsioonid täiskasvanutele. Riigi- ja munitsipaalkool nõuab õppekulude hüvitamist ehk tasu kogu kutseõppe õppekava ulatuses õpilaselt, kes on koolituskohale kandideerides juba vastu võetud kutseõppe tasuta tasemeõppesse või immatrikuleeritud kõrgharidustasemel tasuta õppesse. Ehk siis samaaegselt mitmel erineval kutseõppe õppekaval või kõrghariduse õppekaval õppimine ei ole enam tasuta. Samamoodi [kehtib see] õpilase kohta, kes on enne tema vastuvõtmist eelmise kümne aasta jooksul lõpetanud kõrgharidustaseme tasuta õppe või eelmise viie aasta jooksul lõpetanud tasuta sama või kõrgema taseme kutseõppe, välja arvatud juhul, kui ta asub õppima lõpetatud taseme jätkuõppes. Samamoodi muutub kutseõpe tasuliseks õpilasele, kes enne tema vastuvõtmist kahel või enamal korral on tasuta kutseõppe tasemeõppes õpingud katkestanud ning viimasest katkestamisest on möödas vähem kui viis aastat. Lisaks saab riigi- ja munitsipaalkool õiguse nõuda õppekulude hüvitamist kogu õppekava ulatuses õpilaselt, kes asub õppima eesti keelest erinevas keeles läbiviidavas tasemeõppes. Peamised olulisemad muudatused kaasuvates seadustes tehakse kõrgharidusseaduses. Kõige olulisem muudatus on samaaegse tasuta kutse- ja kõrgharidusõppes osalemise piiramine kõrgharidusseaduses. Samamoodi muudetakse koolieelse lasteasutuse seadust, kus asendatakse koolikohustuse mõiste õppimiskohustusega. Lisaks mõiste muutmisele on oluline ka asjaolu, et edaspidi võib hinnangu, mis lubab lapsel aasta võrra hiljem kooli minna, anda ka koolieelne lasteasutus, mitte üksnes kooliväline nõustamismeeskond. Juhul kui vanem koolieelse lasteasutuse ettepanekuga päri ei ole, on tal endiselt võimalus pöörduda koolivälise nõustamismeeskonna poole. Muudetakse ka õppetoetuste ja õppelaenu seadust. Muudatus näeb ette seda, et ettevalmistavas õppes õppival õpilasel ei ole õigust õppetoetusele ja õppelaenule, seda eeskätt seaduse eesmärgist tulenevalt: toetatakse tasemeõppe edukalt lõpetamist nominaalajal. Ettevalmistava õppe fookus on õppija toetamine just nimelt tasemeõppesse siirdumiseks, tegemist ei ole tasemeõppega. Muudetakse ka töölepingu seadust. Laiendatakse senist 15–16-aastase koolikohustusliku alaealise puhul lubatud nii-öelda kerge töö tegemise töölepingu sõlmimise õigust 15–17-aastasele õppimiskohustuslikule noorele. Seega muudetakse vanusepiire ja koolikohustuslike noorte asemel räägitakse õppimiskohustuslikest noortest. Tulenevalt õppimiskohustusest on ka 17-aastaste tööaeg edaspidi piiratum, võimaldades töötada ainult pool koolivaheaja kestusest. Ületunnitöö ei ole alaealiste puhul lubatud ehk õppimiskohustuse täitnud alaealise tööaeg ei tohi summeeritult tööarvestuse puhul ületada 8 tundi päevas ja 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul. Kavandatud ressursid ja õppimiskohustuse mõju riigieelarvele. Tervikuna me prognoosime ettevalmistava õppe rakendamiseks, tasuta kutseõppe piiramiseks ning kutsekeskhariduse õppekavade pikenemisega seoses mõju riigieelarvele 2028. aastaks 6,2 miljonit ning alates 2029. aastast 12,7 miljonit eurot aastas. Täiskasvanute korduvõppe piiramisega kompenseerime Haridus- ja Teadusministeeriumi valdkonna siseste ressursside ümberpaigutamisega ka osaliselt õppimiskohustusega kaasnevad kulud. Ehk siis tasulise kutsehariduse sisseviimisega kompenseeritakse päris märkimisväärne osa õppimiskohustuse kehtestamisega seotud kuludest. Lisavajadus riigieelarvest nelja-aastaste kutsekeskhariduse õppekavade rakendamiseks [raha saamiseks] tekib 2028. aastal 3,2 miljoni ulatuses ning 2029. aastal 9,7 miljoni euro ulatuses. Kulu hõlmab 3200 õppija aasta võrra kauem õppimisega kaasnevaid ressursse. Lisavajadused otsustatakse riigi eelarvestrateegia koostamise protsessis. Õppimiskohustuse rakendamiseks kasutame täiendavalt väga suures mahus Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid. Ühtse sisseastumissüsteemi analüüsi piloteerimine, ettevalmistava õppe piloteerimine, karjääriteenuste rakendamine, mitteformaalõppe lõimingu toetamine formaalõppes ning üleminek elektroonilistele kesksetele hindamisvahenditele – kogu selle reformi maksumus kokku on 4,1 miljonit eurot, mis kõik finantseeritakse Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest. Kutsehariduse uute õppekavade arendus- ja rakendustugi jääb suurusjärku 13,5 miljonit eurot, mida rahastatakse perioodil 2024–2029 Euroopa Sotsiaalfondist. Uute hariduskeskuste ehk tänaste kutsehariduskeskuste baasil uute hariduskeskuste mudelite piloteerimiseks on uuel perioodil kavandatud 7 miljonit. Lisaks on kaudsemalt kasutatud kõikvõimalikke Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid ka info- ja tugiteenuste rakendamiseks ja ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi sotsiaalfondi vahendeid noorte toetamiseks. Tegemist on väga olulise seaduseelnõuga, mis fundamentaalselt muudab seda, et me vähendame märkimisväärselt Eestis madala haridustasemega ja ilma oskusteta noorte osakaalu ühiskonnas. Eriti tugevasti puudutab see meil kahjuks poisse. Nii et palun teie toetust sellele seaduseelnõule. Ma tänan!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni otsuseid tutvustab kultuurikomisjoni esimees Heljo Pikhof.

Aitäh, austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Kultuurikomisjon arutas eelnõu 447 oma teisipäevasel istungil 4. juunil käesoleval aastal. Seda, mida rääkis minister, ma praegu üle kordama ei hakka, kuna ta oli väga põhjalik selle eelnõu selgitamisel. Räägin eelnõu [arutamise] käigust kultuurikomisjonis. Heljo Pikhof viitas seletuskirjale, mille kohaselt tuleb tagada piisavad põhiharidusjärgsed õppimisvõimalused nii üld- kui kutsehariduses. Kutseharidusest peab kujunema konkurentsivõimeline alternatiiv üldkeskharidusele. Pikhof küsis, kui palju tuleb erialasid juurde. Kristina Kallas vastas, et üsna laia õppimisvõimaluste valikut pakutakse keskhariduse baasil. Põhiharidusjärgse kutsehariduse omandamise valikud ei ole täna väga laiad ning koostöös kutsekoolidega on alustatud uute õppekavade arendamise protsessi. Kutsekoolidele on antud ülesanne esitada ettepanekuid uute õppekavade kohta ning tänaseks on laekunud 39 uue õppekava taotlused. Ministri sõnul puudub ressurss arendada nii palju uusi õppekavu ja hetkel on töös 18 uut õppekava, mis peaksid valmis olema 2026. aasta 1. septembriks. Need õppekavad ei ole kitsalt ametipõhised. Kui täna õpitakse näiteks pagari-kondiitri ametit, siis tulevikus saab valida valdkonnapõhise õppekava, mille sees on osaoskuste moodulid. Uute kutsekeskhariduse õppekavade puhul on oluline, et õppekavade läbimine muutub õppija vaatest paindlikumaks. Uue kutsekeskhariduse õppekavade kontseptsiooni kohaselt on võimalik lõpetada kutsekeskharidust omandamata ka sellisel juhul, kui õpingute keskel selgub, et mõni aine käib üle jõu. Juhul kui õpilane soovib keskhariduse tunnistust, et jätkata muul õppeastmel, siis on võimalik omandada keskharidus ning saada keskhariduse tunnistus. Lisaks on võimalik lõpetada keskhariduse omandamine riigieksamitega, mis võimaldab astuda ülikooli. Kutsekeskhariduse õppekavale astudes on võimalik valida erinevaid radu sõltuvalt sellest, millised on õpilase võimed, hetkeolukord ja valikud. Oluline on, et inimesed ei jääks lihtsalt põhiharidusega, omamata kutset või järgmise haridustaseme tunnistust. Helle-Moonika Helme viitas kohalike omavalitsuste ja riigi kohustustele. Kristina Kallas vastas, et õppimiskohustuse täitmise kohustus on kõigepealt lapsel ja seejärel vanemal. Kohalik omavalitsus ei ole õiguslikult vastutav selle eest, kas laps käib koolis ja õpib või mitte. Kohalik omavalitsus teostab vaid seiret ehk jälgib, annab infot ning püüab teha kõik selleks, et laps saaks õppimiskoha. Minister rõhutas, et riik vastutab õppekohtade eest ning kohalik omavalitsus seirab. Selleks, et laps ei kaoks, võetakse kasutusele SAIS ehk sisseastumise infosüsteem. Selles süsteemis liiguvad andmed erinevate osapoolte vahel risti ning kohalik omavalitsus näeb, kas tema omavalitsuses elavad lapsed on mõnes õppeasutuses kirjas. Liina Kersna tundis huvi kutsehariduse osaliselt tasuliseks muutmise teema vastu ning viitas Vabariigi Valitsuse määruse kavandile, kus on kirjas erinevate valdkondade ainepunktide hinnad. Kersna küsis, kui palju tuleb kutsehariduse osaliselt tasuliseks muutmisega valdkonda lisaraha ning kui palju demotiveerib tasuline kutseharidus täiskasvanud õppijaid, teades, et Euroopa Liidu rahade eest pakutakse tohutul hulgal tasuta kursuseid nii kutse- kui ka kõrgkoolides. Lisaks soovis Kersna teada, mida täpselt muudetakse kõrgharidusseaduses. Kristina Kallas vastas, et rakendades täiskasvanud õppijatele tasulise õppe võimalust teatud kategooriates, on arvestatud potentsiaalseid vahendeid, mis vabanevad 1800 õppekoha pidamisest. Kutsehariduses on kokku 25 000 õppijat. Arvestusliku prognoosi kohaselt vabaneb alates 2026. aastast vahendeid umbes 5,5 miljonit eurot. See raha suunatakse vanuses 16+ noorte täiendavate õppekohtade loomiseks. Minister lisas, et ei ole teada, kui palju tuleb sealt tulu kutseharidusse. Triin Laasi-Õige, kes on haridusministeeriumi ametnik, lisas, et ei ole teada, kas need 1800 täiskasvanud õppijat tulevad tagasi, keda sihistatakse täna oma raha eest tulema tervikkvalifikatsiooni omandama. Kui kool hinnastab tänase kolmeaastase õppekava samade hindade alusel, nagu on rakendusakti kavandis, siis on see korralik investeering. Ja Laasi-Õige lisas, et kindlasti on palju ka neid täiskasvanuid, kes soovivad omandada kutset moodulõppe kaudu. Täna on tasulise õppega sihistatud täiskasvanud õppijate hulgas ka palju katkestajaid, lisas ta. Ja tihti tullakse ning õpitakse vaid need osaoskused ja moodulid, mis huvitavad, ning jäetakse seejärel õppekava pooleli. Mari Tikerpuu haridusministeeriumist selgitas, et kõrgharidusseaduse kõige olulisem muudatus seisneb selles, et tasuta õppimist piiratakse samal ajal nii kutseõppeasutuses kui ka kõrghariduses. Kui täiskasvanud õppija on tasuta kutseharidusse vastu võetud, siis ei saa ta enam kandideerida kõrghariduse tasuta õppekohale ning vastupidi. Liina Kersna küsis, mis saab sellisel juhul, kui täiskasvanud õppija ei ole õppinud kutsehariduse tasemel, vaid kõrgkoolis ning saanud sealt diplomi ja soovib seejärel minna omandama kutset. Talle vastati, et sellisel juhul peab olema õpingute vahe vähemalt 10 aastat. Kõrgharidus eeldab, et eelnevad kompetentsid on omandatud ning inimene saab elukestvas õppes osaleda ka oma finantside eest. Heljo Pikhof palus täpsustada, kas järgmise haridustaseme omandamine on tasuta. Mari Tikerpuu vastas, et kui inimene lõpetab kutsehariduse jätkuõppe, siis järgmise taseme õpe on talle tasuta. Kui naasta uuesti neljanda ehk kutsehariduse taseme juurde, siis on täiskasvanud õppija õpe tasuline, välja arvatud juhul, kui õpingute vahe on viis aastat. Heljo Pikhof viitas hariduslike erivajadustega noorte suurele väljalangemisele kutseõppest ja küsis, kuidas oleks võimalik parandada nende noorte olukorda. Triin Laasi-Õige vastas, et Haridus- ja Teadusministeerium alustas küll kutseharidusega, kuid töölaual on ka madalamate kvalifikatsiooniastmete ehk HEV-noorte õppekavale suunatud õppekavade uue profiili väljatöötamine. Uued õppekavad peavad muutuma samuti laiapõhjalisemaks. Täna on nii, et isegi sellisel juhul, kui need noored jõuavad oma õpingutega lõpuni ning jõuavad tööturule, on nad ikkagi esimesed, kes kaotavad tööturul toimuvate muutuste tõttu töö ning soovivad naasta kutseharidusse korduvõppijatena. Laasi-Õige sõnas, et korduvõppe tasuliseks muutmise kontseptsioon rakendub ka HEV-õppijatele. Oluline on, et esmase õppe käigus tuleb suuta adresseerida võimalikult palju neid oskusi, mis aitavad HEV-noorel ka pikas perspektiivis tööturul hakkama saada. Tegemist on üldoskustega ning kompetentsiga, mis teenivad noort kauem. Laiapõhjalise õppekava tuumelement on kutsehariduse moodulipõhine ülesehitus. Kui HEV-noor on omandanud oskuse, siis ta demonstreerib seda ja saab ka sellekohase tõendi. Haridus- ja Teadusministeerium soovib ennetada olukorda, kus kutseharidusest välja langenud noor läheb tööturule nii-öelda tühjade kätega. Laasi-Õige rõhutas, et oluline on õppeprotsess üles ehitada selliselt, et ka HEV-õppija saab oma pädevuse, kompetentside ja oskuste kohta tõendi. Tugipersonal ja -süsteem peab olema iga õppija õigus, mitte vaid HEV-õppija privileeg. Kui rääkida valdkondlikust õppekavast, mille puhul sisenetakse valdkonda ning mitte konkreetsele erialale, siis peab iga õppija saama tuge oma personaalse õpitee kombineerimiseks. Selles osas on HTM teinud koostööd erinevate ministeeriumidega ning mõtelnud läbi nii õpingute käigus rakenduvad tugimeetmed kui ka selle, kuidas toetada HEV-noort pärast kooli lõpetamist tööle asumisel. Helle-Moonika Helme soovis teada, kas on reguleeritud olukord, kus inimene on lõpetanud kõrgkooli sotsiaalteaduste valdkonnas, kus parasjagu ei ole tööd pakkuda, mistõttu inimene soovib koheselt õppima minna näiteks meditsiiniõeks. Triin Laasi-Õige haridusministeeriumist vastas, et tasulise õppe regulatsiooni välja töötades on HTM püüdnud [arvestada] erinevate inimestega ning mõelda ka riigi vajadustele. Kutsehariduses on samuti soov liikuda prioriteedina prioriteetsete valdkondade suunas sarnaselt kõrgharidusega. Tuginetakse OSKA-le, mis toob välja erinevad sektorid, kus meil on inimesi juurde vaja. Nendes sektorites ei tohiks kehtestada samadel alustel tasulise õppe piirangut. Laasi-Õige sõnul on hulk inimesi, kes peavad objektiivsete asjaolude tõttu karjääri vahetama. Seetõttu on toodud erisusena sisse, et tasulise õppe regulatsioon ei kehti, kui koostöös töötukassaga on määratud inimesele tulenevalt tema vähenenud töövõimest või töötu staatusest tasemeõppes osalemine ning tervikkvalifikatsiooni omandamine kui üks tegevusplaani osa. Tegemist on erandiga, mis on lisavõimalus OSKA vajadustest lähtumisele. Kristina Kallase sõnul on tegemist tänaste regulatsioonidega ja visioonina tuleb ette kujutada ka seda, et tulevikus suureneb kutsehariduse valdkonnas õppurite arv. Oluline on mitte kinni panna täiskasvanud õppuritele kutsehariduse valdkonda sisenemist uute oskuste või osaoskuste omandamiseks. Minister lisas, et täna tehakse uut regulatsiooni, kuna tasuta kutseharidus on viinud täiskasvanud õppurid kutseharidusse mitte tulenevalt oskuste puudumisest, vaid huvist õppida üht või teist eriala. Heljo Pikhof palus näitlikustada järgmist sätet: õppe paindlikkuse suurendamiseks üldhariduskoolides luuakse selge alus mitteformaalse õppe arvestamiseks. Samuti kirjeldatakse seost gümnaasiumi ainekursuses ning kutse- ja kõrghariduses kasutatavate arvestuspunktide vahel. Mari Tikerpuu selgitas, et konkreetne siht on haridusvaldkonna arengukava 2035. Tegemist on ühega neljast suurest muutusest, mis seob formaal- ja mitteformaalõppe. Tuleb hakata reaalselt rakendama personaalseid õpiteid ja mitteformaalõppe lõimimine on üks variant, kuidas tekitada ja hoida motivatsiooni. Individuaalsed õppekavad tehakse nii, et õppur saab rakendada ka oma huvihariduse tulemusi. Tikerpuu sõnul on vaja tekitada olukord, et kui individuaalse õppekava puhul soovib õppur oma õpiteed kavandada kutsehariduse suunda, siis on tema õppekavas võimalik siduda kahe valikainekursuse asemel kutsehariduse mooduleid. Sama on kutsehariduses. Kui kutsekooli õppur soovib võtta näiteks matemaatikat suuremas mahus, on tal võimalik individuaalse õppekava alusel tuua üle kaks korda 1,5 ainepunkti ning saada seega õppekava individuaalsemaks ning oma vajadustele vastavaks. Liina Kersna küsis, kas arvestatakse ka muusika- või spordikoolis käimist, ja Mari Tikerpuu kinnitas, et arvestatakse ka seda. Liina Kersna sõnas, et eelnõul on järgnevatel aastatel suured mõjud riigieelarvele, ka viitas ta kutsehariduse suurele väljalangevusele ning küsis, kui suur on väljalangevus täiskasvanuõppes. Kristina Kallas vastas, et eelarvearutelud on valitsuses peetud. Suuremad kulud tulevad aastal 2028. Triin Laasi-Õige vastas, et kutsehariduse väljalangevus on 20% aastas ja tänaste kolmeaastaste õppekavadega jõuab lõpuni umbes pool õppuritest. Noorte kutseõppes püsimise näitajad on paremad. Laasi-Õige lisas, et noorte õppes püsimine on parem, kuna neil on reeglina kodus vanem, kes õppima ärgitab. Täiskasvanud õppur pannakse tihtipeale tegema valikuid ka tööandja poolt. Haridussilma erinevate aastate andmete kohaselt on umbes 40% neid, kes ei jõua õpingutega lõpuni, täiskasvanutega seotud õppekavadel on see näitaja üldjuhul 50%. Küsiti ka, kui palju tuleb 2028. aastal juurde riigieelarvelisi ja välisvahendeid. Kristina Kallas vastas, et 2028. aastal on juurde vaja 3,2 miljonit eurot, 2029. aastal on juurde vaja juba 10 miljonit eurot. Välisvahendeid kasutatakse aastail 2025 ja 2026, summade suurused on kümnetes ja kümnetes miljonites. Seda raha kasutatakse nii kutsehariduse ettevalmistava õppe kui ka mitteformaalse õppe läbiviimiseks. Nii, ja komisjon võttis vastu otsused. Otsus oli teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. juunil käesoleval aastal, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata juhtivkomisjoni esindajaks Heljo Pikhof. Kõik otsused võeti vastu konsensusega.

Teile küsimusi ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 447 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 27. juuni kell 17.15. Päevakorrapunkt nr 17, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 muutmise seaduse eelnõu, 319 SE. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Aga ma teda ei näe. See on nüüd EKRE fraktsiooni eelnõu. Ma nüüd ei tea, Leo Kunnas, kas sa oled veel EKRE fraktsioonis. Fraktsiooni liikmed saavad printsiibis üksteist asendada. Ma ei tea, on teil mingi kokkulepe või? Ma igaks juhuks küsin. (Leo Kunnas vastab saalist.) Selge. Aga siis on tegemist arutelu võimatusega ja seda päevakorrapunkti me avada ei saa. Nr 18, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud põhikooli‑ ja gümnaasiumiseaduse ning kutseõppeasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, 404 SE. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Vadim Belobrovtsevi. Kahjuks ma ka teda ei näe ja keskfraktsioonist saali kedagi ei ole jäänud, nii et ilmselgelt on taas kord tegu halva tava juurdumisega, et on arutelu võimatus ja seda päevakorrapunkti avada ei saa. Nr 19, EKRE fraktsiooni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu, 329 SE. Proovin teisel katsel kutsuda Riigikogu kõnetooli Helle-Moonika Helme. Kahjuks teda ei ole ja ilmselt ei ole ka kellelgi volitust teda asendada ehk on tegemist arutelu võimatusega ja seda me ei ava. Nr 20, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud perehüvitiste seaduse muutmise seaduse eelnõu, 388 SE. Palun Riigikogu kõnetooli Vadim Belobrovtsevi. Kahjuks teda ei näe ega ka kedagi teist keskfraktsioonist, järelikult seda päevakorrapunkti, kuna on tegemist arutelu võimatusega, ei ava. Taas kord halb pretsedent. Nr 21, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse § 2 muutmise seaduse eelnõu, 402 SE. Veel kord üritan järjekindlalt Riigikogu kõnetooli meelitada Vadim Belobrovtsevit, aga teda saalis ei ole. Taas kord on tegemist arutelu võimatusega ja seda päevakorrapunkti me ei ava. Nr 22, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse (kompensatsioonimandaadi saamine vastavalt kandidaadile antud häälte arvule) eelnõu, 412 SE, esimene lugemine. No nüüd ehk on lootust. Palun Riigikogu kõnetooli Aleksandr Tšaplõgini. Paraku ei näe teda ja pole ka kedagi teist keskfraktsioonist. Taas kord on tegu arutelu võimatusega ja seda päevakorrapunkti me ei ava. Ja nüüd, head kolleegid, koos sellega täpselt, oi, mitte südaööl, vaid minut ja 16 on lausa üle, lõpeb ka tänane istung. Aitäh teile, kes te lõpuni vastu pidasite! Olge terved.