Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse (valimis- ja kandideerimisea langetamine) eelnõu (414 SE) esimene lugemine

Ja nüüd järgmine päevakorrapunkt: Riigikogu liikmete Enn Eesmaa, Irja Lutsari, Tanel Kiige, Kristo Enn Vaga, Raimond Kaljulaidi, Annely Akkermanni, Helmen Küti, Igor Taro, Priit Lombi, Toomas Uibo, Kalev Stoicescu, Marek Reinaasa, Lauri Hussari, Õnne Pillaku, Anti Haugase, Liisa-Ly Pakosta, Eero Merilinnu, Toomas Kivimägi, Anti Allase, Karmen Jolleri, Züleyxa Izmailova, Tarmo Tamme, Reili Ranna, Andre Hanimäe, Tõnis Möldri, Peeter Tali, Hanah Lahe, Erkki Keldo, Maria Jufereva-Skuratovski, Eerik-Niiles Krossi, Margit Sutropi, Pipi-Liis Siemanni, Luisa Rõivase, Kristina Šmigun-Vähi, Mati Raidma, Andres Suti, Andrus Seeme, Katrin Kuusemäe, Liina Kersna, Mario Kadastiku, Yoko Alenderi, Tanel Teini, Juku-Kalle Raidi, Tiit Marani ja Jaak Aabi algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse muutmise seaduse (valimis‑ ja kandideerimisea langetamine) eelnõu 414 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi Hanah Lahe.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! See oli üks pikk nimekiri inimestest, kes selle eelnõu algatasid. Mul on väga hea meel siin teie ees olla, seda eelnõu eest vedada. Ma tänan kõiki kolleege, kes oma allkirja andsid selle eelnõu algatamiseks, ja ka Eesti Noorteühenduste Liitu, kes noorte õiguste eest väga aktiivselt seisab ja on [andnud] selle eelnõu kohta sisendit. Sissejuhatuseks natukene demokraatiast, valimisõigusest ja kandideerimisõigusest lähemalt. Demokraatia puudutab vabas maailmas iga inimest, olenemata vanusest, soost, rassist või muudest näitajatest, ja demokraatia üheks aluseks ongi valimised. Valimisõigus on inimõigus, aga samal ajal ka iseseisev poliitiline õigus, mis ei tingi teiste õiguste või kohustuste muutmist. OECD, ÜRO ja ka Euroopa Nõukogu on viidanud asjaolule, et riigid, kus kaasatakse noori valitsemisse, on edukad ning nendes on ka noorte usaldus riigi vastu kõrgem ja ühiskond sidusam. Valimis- ja kandideerimisiga on riigiti küll erinev, aga see on sätestatud igal pool ühiskondliku arutelu ja poliitilise kokkuleppe tulemusel. Üks näide Eesti ajaloost. 1937. aasta põhiseadus sätestas, et hääleõiguslik kodanik on 20-aastane. Riigivolikogu liikmeks võis saada vähemalt 25-aastane kodanik ning Riiginõukogu liikmeks võis saada vähemalt 40-aastane kodanik. Tollal olid valitud vanusenumbrid sätestatud parima teadmise järgi. Praegu on meie teadmised uuemad, lisaks oleme ühiskonnana progressiivsemad. Kohalikel valimistel on kandideerimisiga ja valimisiga vastavalt 16 ja 18, Riigikogu ja europarlamendi valimistel 18 ja 21. Eelnõu algatajate nimel väidan, et aeg valimis- ja kandideerimisea langetamiseks nii Euroopa Parlamendi kui ka Riigikogu valimistel on küps. Ma loodan, et meie diskussioon täna ja tulevikus selle eelnõu puhul on väga sisukas ja et hiljem võiksime mõelda ka Riigikogu valimistel kandideerimis- ja valimisea muutmise peale. Praegu on Eestis 16- ja 17-aastased saanud valimas käia juba kahel korral. Statistika kinnitab seda, et nende valimisaktiivsus on kõrgem kui [noortel] vanusevahemikus 18 kuni 24. Seetõttu ma ütleksin, et valimis- ja kandideerimisea langetamine on Eestis olnud edulugu. Üks näide, kuidas Eestis 16- ja 17-aastased noored on ühiskondlikult aktiivsed. 2022. aasta seisuga oli Eestis 400 mittetulundusühingut, mida juhtisid noored vanusevahemikus 18 kuni 26. Lisaks osaletakse ühiskondlikes liikumistes, poliitiliste noorteorganisatsioonide ja noortevolikogude töös ja ühel või teisel viisil ollakse seotud ka aktivismiga. Näiteks, Eesti esimene kliimakaebus sai Riigikohtus ajaloolise võidu. Kaebuse esitasid just nimelt noored, kes soovisid kaasa rääkida nii iseendana kui ka tervikuna Eesti ühiskonna tulevikus. Noorte võimaluste väärtustamine ja suurendamine ühiskonnas on ka rahvusvaheline prioriteet. Samuti rõhutab Euroopa Liit noortestrateegiate ja koordineeritud noortepoliitika olulisust. Eesti ei ole sugugi esimene, kes soovib riiklikul ja Euroopa tasandil valimis- ja kandideerimisiga langetada. Täna saab Euroopa Parlamendi valimistel osaleda kodanik alates 16. eluaastast neljas liikmesriigis ja kandideerida alates 18. eluaastast 15 liikmesriigis. Euroopa Liidus ega ka mujal pole teadaolevalt leitud, et valimis- ja kandideerimissea langetamine võiks kaasa tuua negatiivseid muutusi ühiskonnas. Natuke vanusenumbritest ja seonduvatest kohustustest. Alla 18-aastastelt oodatakse täiskasvanutele mõeldud seaduste järgimist ja tagajärgede eest ka vastutuse võtmist. Eestis saavad alla 18-aastased noored abielluda või astuda seaduslikku koosellu. Töölepingu seaduse alusel on juba 7-aastastel õigus tööd teha – küll kergemat sorti, aga siiski. 16-aastased saavad teha otsuseid enda haridustee kohta. Selles vanuses algab ka seksuaalse enesemääratlemise iga. Juba 14-aastaselt vastutab noor enda tekitatud kahju eest teoreetiliselt ise. Aga valida omale esindajad Riigikokku või Euroopa Parlamenti noored ei saa, selle jaoks peavad nad veel kaks aastat vanemaks saama. Erakonda astumiseks peab Eestis olema täisealine ehk [vähemalt] 18-aastane. Samas, juba enne 18-aastaseks saamist on noortel võimalik osaleda vabatahtlikkuse alusel erakondade noortekogude töös. Seega, mingil määral siiski ollakse aktiivsed. Aga Riigikogu või Euroopa Parlamendi valimistel ise kandideerimiseks peab kodanik olema [vähemalt] 21-aastane. Mina ei näe siin loogikat. Mõned sellised argumendid ka, mida ma tahaksin natukene ümber lükata või vähemalt panna teid mõtlema nende üle. Kõigepealt, räägitakse sellest – eriti [teevad seda] konservatiivsemate erakondade esindajad –, et valimis- ja kandideerimisea langetamine on liberaalide idee, et omale valijaid juurde tuua. Ma arvan, et see on üsna küüniline mõte, sest Eestis on pea kõikidel erakondadel väga tublid noortekogud, mis tähendab, et ka iga maailmavaate jaoks on sellised noored huvilised juba olemas. Ja on täiesti meelevaldne väita, et 16–17-aastased ja natuke vanemad noored toetaksid valimistel vaid liberaale. Täpselt nagu vanematel inimestel on ka noortel oma eelistused ja erinevad maailmavaated. Mõlemat asjaolu arvesse võttes on selge, et valimis- ja kandideerimisea langetamisest võidaksid Eestis tegelikult kõik erakonnad ja maailmavaated, aga laiemalt ka meie demokraatia ja ühiskond tervikuna. Mulle tundub, et valimis- ja kandideerimisea langetamise vastased toovad üheks peamiseks argumendiks asjaolu, et noorte valimisaktiivsus ja osalus poliitikas on madal, seetõttu ei tuleks mingeid muudatusi ette võtta. Madal valimisaktiivsus ei iseloomusta vaid nooremat rahvastikku. Valimisaktiivsus peaks tervikuna tõusma. Kui me vaatame eelmise aasta Riigikogu valimisi, siis oli valimisosaluse protsent 63,7. Aga kus on ülejäänud osa valimisõiguslikust elanikkonnast? Probleemi laiendades võib tuua sisse lisaks vanusekomponendile ka piirkondliku erinevuse valimisaktiivsuse puhul. Viimastel Riigikogu valimistel oli see madalaim Ida-Virumaal: 53,3%. Ükskõik millises vanusegrupis, piirkonnas või mis tahes muu kriteeriumi puhul tuleb madala valimisaktiivsusega tegeleda. See peaks olema enesestmõistetav fakt, millega me lepime. Noorte puhul ma näen suurt rolli just haridussüsteemil, sest noored veedavad enamuse aja koolis. Kui noor ei saa poliitika ja ühiskondlike teemade puhul teadmisi kodust, peaks ta neid kindlasti saama koolist. Kas saab tõsiselt võtta argumenti, et kuna noored on vanuseliselt ühiskonnas üks väikseim grupp, ei peaks neile poliitikas keskenduma? Minu arvates mitte, lisaks on selline suhtumine tagurlik. Valimis- ja kandideerimisea langetamine on noorte jaoks ka võimalus, mitte kohustus. Paraku on nii, et valimis- ja kandideerimisea langetamine iseeneslikult ei taga valimisaktiivsuse tõusu. Et noorte huvi poliitika vastu ja osalus selles suureneks, peab tõusma nende teadlikkus võimalustest, probleemidest ja lahendustest. Jällegi viitan haridussüsteemile, aga ka meediaruumile, perekonnale ja valimiskorralduse selgusele. Ma olen täiesti nõus, et meil on palju tööd teha selle nimel, et noorte inimeste seas tõsta ühiskondlikku ja poliitilist teadlikkust. 2021. aastal viis Rakendusliku Antropoloogia Keskus läbi uuringu noorte valimiskäitumisest. Sellest selgus nii mõnigi huvitav asi. Näiteks, noorte huvi ja teadlikkus valimiste osas on peamiselt seotud sotsiaal-majanduslike tunnustega. Vähekindlustatud peredest pärit noored on poliitikast pigem vähem huvitatud, aga lisaks selgus ka, et noored tunnevad piinlikkust poliitikute üle, kes solvavad vähemusi ja teisi rahvusi. Väga palju öeldakse, et noorte maailmavaade ei ole välja kujunenud ja et nende valimiskäitumine on ebastabiilne. Mul on kaks küsimust selle argumendi puhul. Mida tähendab vanemaealiste puhul valimiskäitumise stabiilsus? Kas see, kui olenemata olukorrast toetatakse harjumusest pidevalt sama erakonda või kandidaati, või see, kui minnakse valima lihtsalt põhjusel, et tegu on kodanikukohustusega, pööramata tähelepanu kandidaatide ja erakondade lubadustele? Ja mida tähendab väljakujunenud maailmavaade? Me oleme näinud seda maailmavaate niinimetatud vahetamist lausa otsustajate tasandil, nii kohalikul kui ka riiklikul tasandil. Kuidas siis maailmavaate aspektist lähtuvalt seda kommenteerida? Ja kas tõesti kõik vanemaealised saavad öelda, et nende vaated pole elu jooksul kordagi muutunud? Kas nad valiksid täna sama kandidaati, keda nad valisid 18–25-aastaselt? Ma arvan, et pigem mitte. Noorte maailmavaade kindlasti ei ole nii välja kujunenud kui vanemaealistel, aga see pole ka puudulik. Ma arvan, et maailmavaade võib elu jooksul muutuda, see on täiesti normaalne. Väga palju ka öeldakse, et noored kipuvad valima äärmuslikke jõude, tegema selliseid valesid valikuid. Esimest väidet ei toeta mitte ükski uuring ja teise puhul: ei ole valesid ega õigeid valikuid valimistel. Meil on vabad valimised, igaüks saab hääletada täpselt oma eelistuste ja südametunnistuse kohaselt. See on subjektiivne, et me hindame, mis on vale, mis on õige. Mis puudutab meediaruumi, siis ma näen väga suurt rolli sotsiaalmeedial ja sisuloojatel. Mis sisu nemad pakuvad? Kas nemad räägivad valimistest ja poliitikast? Vähemteadlikud noored jälgivad pigem vaid sotsiaalmeediat, mitte tavalist meediaruumi. Kaks head näidet olemasolevatest allikatest, mille abil noor saaks oma teadmisi valimiste ja poliitika kohta testida ja arendada ka kriitilist mõtlemist, on Valimiskast ja Tark Valija, mõlemad on ka sotsiaalmeedias leitavad. Kes arvab, et noored on halvasti informeeritud, ei tea poliitikast ega demokraatiast midagi, siis see on tema ülesanne tegelikult probleem tõstatada, aidata leida lahendusi. See ei peaks olema selline fakt, millega me lepime, ja tegelikult see [kõik] ei ole päris nii lihtne. Täpselt nii nagu on vanemaid inimesi erinevate teadmistega, on ka nooremaid inimesi. On väga palju aktiivseid ja teadlikke noori, aga on ka neid, kes poliitikaga kursis ei ole. Vanus ei ole pädevuse määraja. Poliitika- ja demokraatiaalaseid teadmisi võiksid juurde saada kõik vanusegrupid, mitte vaid noored. Tänapäeva noored on üles kasvanud infoühiskonnas, nad on digipädevad. Ma arvan, et see on kindlasti üks nende eelis, aga samal ajal tuleb tegeleda ka valeinfo levikuga. Mulle väga meeldis sotsiaalmeedia platvormil X ühe ajakirjaniku postitus, milles ta viitas ühele intervjuule, kus vanemad inimesed olla häiritud sellest, et noored ei oska kasutada saagi ega tea, mis on sinel. Järelikult pole neil elulisi oskusi. Aga postituse autor tõi ka välja, et needsamad inimesed, kes kriitikat esitasid, ei pruugi ise ära tunda netikelmust või Aafrika printsi õngitsuskirja. Miks ma sellele postitusele viitan? See on hea näide generatsioonide erinevusest, mis näitab, et eri vanusegruppidel on oma tugevused ja nõrkused. Meie poliitikutena saame noori paremini informeerida väga mitmel viisil. Noorte osaluse toetusrühmaga me kindlasti võtame selle ühe prioriteedina ka ette. Mis puudutab seost põhiseadusega, siis kindlasti komisjoni esimees seda teile tutvustab, aga me küsisime enne eelnõu koostamist eelnõu algatajatega arvamust õiguskantslerilt, Justiitsministeeriumi esindajatelt ja ka Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna esindajatelt. Seost põhiseadusega ei leitud, sest Euroopa Parlamendi valimisi reguleerib Euroopa Parlamendi valimise seadus. Mis puudutab argumenti, et noorte koht ei ole poliitikas, noored peavad end harima ja kogemusi omandama, siis kas keegi võiks defineerida, mis on haritus ja mis on kogemused? Milline haridustase päriselt tagab piisava pädevuse, töötamaks rahvaesindajana? Ja kuidas seda pädevust hinnata? Kogemuse puhul viidatakse tihti müstilisele elukogemusele. Kindlasti on vanemad inimesed elukogenumad, aga kas see tagab alati parimad otsused või jällegi pädevuse, töötamaks rahvaesindajana? Minule on öeldud ka seda, et tulin poliitikasse liiga vara, et noored üleüldse ei peaks poliitikas olema, aga nendesamade inimestega rääkides selgub, et peaaegu eranditult kõik toetavad noori ühel või teisel moel. Aga mida see toetamine tähendab? Kas ainult tingimuslikult? Tingimuslikult, et nad ei saa käia varem valimas ja ka 18-aastaselt ehk täisealisena ei saaks valimistel kandideerida? Nii nagu on vanematel kandidaatidel oma valijad, on ka noortel. Ma arvan, et noored ei vali vaid noori ja vanad ainult vanu. Valimisõigus on just nimelt õigus, mitte kohustus, kordan selle veel üle. Samuti nagu kandideerimisõigus ei ole kohustus kandideerida. Antud eelnõu annab õigusliku võimaluse noortel demokraatias osalemiseks. Kaks aastat tagasi leiti Euroopa Parlamendi koosseisu analüüsides, et 705 liikmest olid vaid kuus liiget alla 30-aastased. See tähendab, et vaid 0,85% Euroopa Parlamendi koosseisust on alla 30-aastased. Samas on iga viies eurooplane vanuses 18 kuni 35. Kuidas me saame öelda, et Euroopa Parlament esindab kõiki eurooplasi? Leiti ka üks tore fakt: Euroopa Parlamendis on alla 30-aastaseid sama palju, kui seal on Martini-nimelisi mehi, aga ükski nendest Martinitest pole alla 30-aastane. Toon ühe paralleeli Riigikogust. Praegu on 101 liikmest vaid kaks liiget alla 30-aastased. Meil on Riigikogus ka kaks Toomast, kaks Marti, kaks Aivarit, kaks Urmast, kaks Kallet, kaks Tõnist, kaks Andrest, kaks Tanelit, kaks Jaaku, kaks Siimu ja kolm Antit. Ja lõpetuseks. Antud eelnõu ei ole kindlasti võluvits, mis lahendab noorte kaasatuse või poliitikas ja ühiskonnaelus osalemisega seotud mured. Nagu ma ka enne viitasin, on see võimalus, millega me anname noortele õigusi juurde. Loomulikult on eelnõu algatajad pidanud silmas erinevaid aspekte ja tegevusi, mis lisaks käesolevale eelnõule aitavad suurendada noorte osalust poliitikas ja ühiskonnaelus, on see ettevõtlikkuse toetamine, noorte arvamuse ärakuulamine erinevatel valitsemistasanditel, noorte osaluskogude võimestamine, kvaliteetse noorsootöö kättesaadavuse tagamine, pidev toetus ja nii edasi. Suur vanusevahe valijate ja poliitikute vahel peaks muutuma. ÜRO läbiviidud ülemaailmses uuringus poliitikas osalemise kohta selgus, et üle poole vastanute hinnangul on poliitikas vanuseline tasakaal paigast, ja rohkem kui kaks kolmandikku vastanutest leidis, et poliitilised süsteemid võiksid noorte osalusest palju võita. Parlamentidevahelise Liidu, IPU soovitus on, et igas parlamendis võiks olla vähemalt 15% alla 30-aastaseid liikmeid. Euroopa Parlamendis oleks selle soovituse kohaselt 705 liikmest 105 liiget alla 30-aastased, meie Riigikogu näitel 101 liikmest 15. Head kolleegid ja kuulajad! Antud eelnõuga lahendame küsimusi, mis on seotud demokraatia ja ühiskonna arenguga, [noorte] esindatusega poliitikas. Loomulikult ei pea olema noor selleks, et noori mõista või et noortele oluliste teemade eest seista. Aga iga vanusegrupp oskab enda eest kõige paremini ise rääkida ja noortele loevad ka eeskujud. Kui rahvaesindajate seas ei ole noori, ei tunne ka noored, et poliitikas osalemine võiks olla nende jaoks variant. Mina tundsin end nii ja ma arvan, et minuga samastuvad väga paljud noored. Kui me ütleme, et rahva valitud esinduskogu peaks olema ühiskonna läbilõige, peavad noortel olema nii selle läbilõike kujundamisel kui ka selles läbilõikes osalemisel õiguslikud võimalused. Aitäh! Vastan küsimustele, kui neid on.

Suur tänu ettekandjale! Kalle Grünthal leidis ikkagi ühe küsitavuse teie ettekandes. Palun, Kalle Grünthal!

Tänan, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oli väga põhjendatud ettekanne, aga on mõnes mõttes küsitavusi, ütleme, küpsuse osas. Teatavasti alkoholi ja sigarette müüakse poes alates 18. eluaastast, kuigi võiks [müüa] ka 16. eluaastast. Seda ei tehta. Kasiinosse lubatakse alates 21. eluaastast. Miks varem [pole lubatud]? Kardetakse, et elukogemus ja küpsus [pole piisav], et [hasartmängusõltuvuse] ohvriks langemist vältida. Riigikogusse saab kandideerida alates 21. eluaastast ehk ka see eeldab teatud elukogemuse olemasolu. Aga minu küsimus on selline. Öelge palun põhjendus, miks võib Eesti Vabariigi presidendiks kandideerida alates 40. eluaastast.

Aitäh küsimuse eest! Mis puudutab küpsust, siis jällegi, mul on samamoodi küsimus nagu teil: kuidas seda hinnata? Ma arvan, et see on lihtsalt poliitilise kokkuleppe küsimus, samamoodi nagu presidendivalimistega: täna on see [vanuse alampiir] 40, aga ilmselt on variant seda muuta, nihutada piiri kas üles- või allapoole. See on lihtsalt poliitiline kokkulepe. Nagu ma viitasin ka kunagistele Riigivolikogule ja Riiginõukogule: seal olid vastavad piirid kandideerimiseks 25 ja 40. Täna on see 16 ja 18 kohalikel valimistel ning 18 ja 21 Riigikogu ja europarlamendi valimistel. Nii et ühiskond muutub küpsemaks, progressiivsemaks. Sellest tulenevad ka muutused.

Kalle Grünthal, teine küsimus, palun!

Ma tänan! Ma tuletan teile meelde, et ma küsisin teie käest küsimuse: miks teie arvates on seatud presidendiks kandideerimisel vanusepiirang alates 40. eluaastast? Ilmselgelt ei ole tegemist mingisuguste poliitiliste kokkulepetega, vaid siin on oma kaalukas põhjus, mida on kirjeldatud ka põhiseaduse kommentaarides. Poliitilist kokkulepet pole seal märgitud. Seal on märgitud teine asjaolu, mida te ei tahtnud praegu nimetada, ja selleks on elukogemus ja küpsus, mispärast ei ole võimalik varem seda positsiooni isikule lubada. Nii et ma tahaksin ikkagi teada, kas minu seisukoht ja põhiseaduse kommentaarid on siis valed.

Aitäh küsimuse eest! Põhiseaduse kommentaarid kindlasti ei ole valed. Ma ei tea ühtegi uuringut, mis toetaks sellist väidet, et inimene on elukogenud ja küps, kui ta saab 40-aastaseks. Ma arvan, et see on ikkagi olnud poliitiline kokkulepe. Mina olen tutvunud sellise uuringuga, mis väidab, et inimese aju areneb kuni 25. eluaastani. Nii et see on üks selline näidik, kui tahta mingisugust asja aluseks võtta. Aga konkreetselt sellist vanusenumbrit toetavat uuringut ei ole. Samamoodi: miks on täisealisus alates 18. eluaastast?

Teie enesekindlus teeb teile au, auväärt ettekandja. Aga teile on üks küsimus veel. Juku-Kalle Raid, palun!

Aitüma! Ma arutasin just ühe sinu erakonnakaaslasega küsimuse üle, mis on mulle ka peamurdmist pakkunud. Ma olen ise küll väga selle poolt, et 16‑aastaselt võiks hääletada, aga äkki tuleks muuta ka karistusseadust: 16‑aastaselt saad täie lituudiga, kui pätti teed. Praegu saab alates 18. Võimalus peaks ühtima vastutusega. Mis sa sellest arvad?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma enne nimetasin, Eestis on erinevad vanuselised kohustused määratletud natukene võib-olla, isegi võib öelda, segaselt. Nii et ma arvan, et see on kindlasti üks teema, millega peaks tegelema, sellele on viidanud ka õiguskantsler. Aga konkreetsele küsimusele ma ei julge praegu vastust anda, kuna mina ei ole selle valdkonna ekspert.

Aitäh! Tubli, Hanah! Viis! Nüüd kuulame … (Hääl saalist.) Siiralt! Me võime vaielda mõne sisulise argumendi üle, aga sellist enesekindlust, mida Hanah praegu siin üles näitas, mina selles eas loomulikult kadestasin. Nii et kompliment temale selle eest. Aga nüüd, head kolleegid, kuulame juhtivkomisjoni seisukohti ja otsuseid. Riigikogu kõnetoolis on põhiseaduskomisjoni esimees, hea kolleeg Hendrik Johannes Terras. Palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma kõigepealt tahan tänada Hanahit väga põhjaliku ettekande eest ja selle eest, et ta ettenägelikult debati mõlemad pooled üksikisikuliselt ära pidas. Ja mul on väga hea meel tutvustada selle väga olulise ja demokraatia jaoks tähtsa seaduse puhul komisjoni arutelu, mis toimus 14. mail. Komisjoni arutelu algas selle üle, kas põhiseadus sätestab hääleõiguslikuks 18-aastase Eesti kodaniku, mistõttu valimisea langetamine eeldaks põhiseaduse muutmist. Arutelu käigus leidsid osad komisjoni liikmed, et valimisea langetamine Euroopa Parlamendi valimistel ei eeldaks põhiseaduse muutmist, sest Euroopa Parlamendi liikmed ei teosta otseselt Eesti riigivõimu, vaid esindavad Euroopa Liidu ühishuve. Seda toetas ka õiguskantsleri hinnang, et põhiseaduse muutmine ei ole vajalik valimisea langetamiseks Euroopa Parlamendi valimistel. Samuti toodi välja, et paljudes riikides, nagu Austria, Saksamaa, Kanada, Kreeka, Malta ja Šotimaa on valimisiga langetatud 16. eluaastale ning see on tõstnud valijate hulka. Samuti toodi välja, et noortele tuleb usaldada õigusi otsustada oma tuleviku üle, aga praegu ei saa nad isegi tätoveeringuid teha ega käia solaariumis ilma vanema nõusolekuta. Toodi välja, et 16‑aastased ei pruugi füüsiliselt ega vaimselt küpsed olla ja võivad olla kergesti manipuleeritavad. Mitmed komisjoni liikmed aga leidsid, et noorte sotsiaalne küpsus on ajas muutunud ja et valimisea langetamine ei kahjusta neid füüsiliselt ega vaimselt. Samuti märgiti, et noorte valimisaktiivsus on kõrgem, kui neile antakse võimalus valida, ja see aitab kujundada aktiivsemaid kodanikke tulevikus. Arutleti selle üle, kas noored on oma arvamuse avaldamiseks piisavalt küpsed ning et valimisprotsessis osalemine annab neile väärtuslikke kogemusi. Samuti rõhutati, et noored on juba kohalikel valimistel osalenud ilma negatiivsete tagajärgedeta. Arvati, et noortele tuleks anda rohkem vastutust ja võimalusi osaleda demokraatlikes protsessides varakult, see aitaks kaasa teadlike ja vastutustundlike kodanike kasvatamisele. Samuti leiti, et noorte kaasamine otsustusprotsessidesse on oluline ja et selle arutelu taset tuleks tõsta, kaasates sotsiaalteadlasi ja eksperte. Komisjoni liikmed tõid välja, et teemat peaks lähemalt uurima ka teadlased. Kokkuvõttes leidis komisjon, et valimisea langetamine Euroopa Parlamendi valimistel 16. eluaastani on teema, mis vajab põhjalikku kaalumist ja arutelu. Kuigi noortele valimisõiguse andmine võib suurendada valimisaktiivsust ja kasvatada teadlikke kodanikke, on oluline tagada, et noored oleksid piisavalt informeeritud ja valmis võtma vastutust oma otsuste eest. Komisjon otsustas esimese lugemise lõpetada 5 poolt‑ ja 2 vastuhäälega. Muudatusettepanekute tähtaeg on vastavalt seadusele 10 tööpäeva. Aitäh!

Suur tänu ettekandjale! Teile küsimusi ei ole. Head kolleegid, nüüd avan … Vabandust! Priit Lomp. Ma ei tea, kas ma olen kiirem või on … Ma olen kärsitu, ma tean seda. Priit Lomp, palun, küsimus!

Aitäh, istungi juhataja! Te olete tõesti väga kiire nii hilisel kellaajal. Hea ettekandja, täna on siin saalis juba teine eelnõu, mille on algatanud Riigikogu liikmed. Ma tahan küsida seda. Eelmise puhul, mis rääkis tuumaenergiast … Sa oled juhtumisi olnud mõlema eelnõu algatamise juures. Mina olen olnud selle konkreetse [eelnõu] – noorte valimisea langetamine – [algatamise] juures, aga sa oled olnud mõlema juures. Äkki sa oled oma kolleegi Igor Taroga pidanud nõu, miks ühe Riigikogu liikmete algatatud eelnõu puhul on muudatusettepanekute [esitamise] tähtaeg viis päeva, aga [teise], praegu menetletava [eelnõu] muudatusettepanekute tähtaeg on kümme päeva. Vähemalt sellised on minu andmed. Miks selle eelmisega nii kiire oli ja miks on sellega, mis on ka, mulle tundub, siiski oluline, võib-olla palju olulisem kui see eelmine, aega kuidagi nagu rohkem?

Kas ma eksin, kui ma väidan, et tegelikult polnud küsimus mitte selle eelnõu kohta, vaid oli eelmise eelnõu kohta? Aga oma parima teadmise juures lähtusin mina sellest, mis on seaduses kirjas: kümme tööpäeva. Seda, millest lähtus keskkonnakomisjoni esimees, ma kahjuks ei oska öelda.

Suur tänu! Rohkem küsimusi teile ei ole. Ja nüüd, head kolleegid, avan läbirääkimised. EKRE fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli hea kolleegi, lugupeetud Jaak Valge.

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Kõigepealt, ma olen solidaarne teie väitega, et eelnõu ettekandja oli enesekindel. Aga ma ei saa olla solidaarne selle väitega, et eelnõu sisu oleks olnud veenev. Pigem vastupidi. Ja ka need eelnõu seletuskirja põhjendused on ebaveenvad ja rabedad. Ma tegin põhiseaduskomisjonis ettepaneku, et peaksime arutelu jätkama ja enne täiskogusse saatmist kutsuma komisjoni ka eksperte, päris eksperte, mitte Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna ametnikke. Me peaksime kutsuma komisjoni eksperte, nimelt poliitikateadlasi, sotsiaalteadlasi, biolooge ja demograafe. Kahjuks see komisjoni heakskiitu ei pälvinud. Ja oli ka näha, et seletuskirja koostamisel tõesti eksperte ei olnud kasutatud. See oli väga primitiivne seletuskiri. Lisaks oli ka, mulle tundus, see arutelu komisjonis üks minu praktika primitiivsemaid, kus lihtsalt räägiti kogu aeg näidetega, kuidas kellegi tuttav on ühte- või teistmoodi. Aga reageerides lugupeetud ettekandja väitele, nagu oleksid konservatiivsemad inimesed kohati küünilised, ütlen ma nii, et kui puht parteitehnoloogiliselt võtta, siis võiksid rahvuskonservatiivid sellest [muudatusest] isegi kasu saada, sellepärast et mõnel ajal on EKRE toetus olnud 18–24-aastaste seas kõige suurem. Kahjuks 16–18-aastaste toetust Norstat ei ole mõõtnud, aga võiks arvata, et ka nende toetus rahvuslastele oleks olnud suhteliselt kõrge. Peale selle on meil erakondadest ka üks ilmselt kõige suurem või vähemalt kõige tuntum noorteorganisatsioon: Sinine Äratus. See on väga atraktiivne. Sinise Äratuse arvamus [saadeti] meile põhiseaduskomisjoni, see peaks praeguseks olema [sinna] jõudnud, ja see arvamus oli ka negatiivne. Nii et vaadake, needsamad noored, kes on rahvuskonservatiivsed noored, sellest hoolimata, et subjektiivselt nad võiksid seda toetada, ometi ühiskonda kui tervikut vaadates, nii nagu üks rahvuskonservatiiv seda peab nägema – mitte ainult oma mätta otsast, vaid tervikuna –, oli [nende arvamus] valimisea langetamise suhtes negatiivne. See aga, kuidas keegi defineerib tagurlust või progressiivsust – vabandust, aga selle üle on loogikud ja filosoofid väga pikka aega vaielnud. Üldiselt on leitud niimoodi, et tagurlase ja progressivisti tunnevad ära ikkagi marksistid. Ja mille pärast nad ära tunnevad? Ainult marksistid teavad tulevikku ette, nad teavad seda, mis tulevikus toimuma hakkab. Teised keegi ei tea. Mulle isiklikult väga … Ma oma üliõpilastel üldiselt ei luba neid termineid kasutada, kui nad ennast just otse marksistidena ei defineeri. Püüan nüüd tuua EKRE argumendid valimisea langetamise vastu. Vaadake, valimine on selline vastutusrikas otsus, millest sõltub riigi poliitika ja tulevik. On väga loogiline, et neid otsuseid saavad teha küpsed, täisealised kodanikud. Ajalooliselt loetakse täisealiseks kodanikku, kes on saanud 18-aastaseks. Ja sama kõrgele, 18 eluaastat, on tavaliselt pandud ka valimisea [künnis]. Õigemini, mitte tavaliselt, vaid umbes viimased sada aastat Euroopa päritolu inimestega riikides. Hoopis teistmoodi on sellega, mis puhul, mis eas loetakse inimene täiskasvanuks. See on muutuv, erinevates riikides erinev, nagu sotsiaaluuringu andmed näitavad. Nüüd, kui ma tahan teha lühidalt – ma saan aru, et mul on kolm minutit aega …

Te väärite kindlasti kolme lisaminutit.

Jah. Kui ma tahan teha lühidalt, siis ma üldistan niimoodi, et Euroopa sotsiaaluuringute andmetel on täiskasvanuks saamise iga tõusnud kõikides Euroopa riikides. Eestis näiteks oli 2006. aastal nii, et Eesti naine loeti täiskasvanuks siis, kui ta oli saanud 19-aastaseks, 2018. aastal aga 20-aastaseks. Meeste puhul olid need arvud 21 ja 22. Täiskasvanuks saamise iga on kasvanud. Ja mis on veel tähelepanuväärne: nendes vähestes riikides Euroopas, mis ka teie seletuskirjas olid välja toodud, kus parlamendi valimise iga on langetatud – nimelt Belgias ja Saksamaal –, on täiskasvanuks lugemise iga madalam kui Eestis. Ja nüüd küsime veel lõpetuseks seda: miks on üldse põhjust seostada valimisiga täiskasvanueaga? Mõningate väidete puhul on mul väga hea meel teiega nõustuda. Põhimõtteliselt ikka sellepärast, et täiskasvanud on vähem mõjutatavad ja stabiilsemad. Mitte iga täiskasvanu – ma võin olla väga heitlik, rabe ja kirglik, eks ole –, vaid keskmine täiskasvanu. Ja keskmine noor on kirglikum kui keskmine täiskasvanu. Vaevalt et keegi selles kahtleb. Näiteks, kui te võtate lahti sellesama Ühiskonnauuringute Instituudi kodulehe [erakondade] reitingute lehe ja vaatate seal erakondade poolehoidu erinevates eagruppides, siis te näete – ma näitan näpuga –, kuidas see hüppab niimoodi teravalt 18–20-aastaste seas, ja kuidas hüppab teiste seas ka. Muidugi, kõik inimesed muudavad oma valimiseelistusi, see ongi loogiline, aga see on hoopis stabiilsem ikkagi natukene küpsemate inimeste seas. Kahjuks 16–17-aastaste puhul seda seal ei mõõdeta, aga on kindel põhjus arvata, et seal on kõikumised veel suuremad. Nii et kokkuvõttes ei ole argument valimisiga langetada olukorras, kus täiskasvanuks pidamise iga kasvab. Seega, me oleme selle eelnõuga sätestatavate muudatuste vastu. Eelnõu esitajad meid ei veennud, aga nad võivad veel proovida. Kui me aga tahame tõepoolest kasvatada meie ühiskonna võimet poliitilisi otsuseid mõjutada, millega ma olen väga nõus, me peaksime seda väga kasvatama, siis peaksime andma kodanikele võimaluse referendumeid algatada. Väga lihtne! See võiks ka parandada meie hukka läinud parlamentarismi. Aitäh! Annan paberi üle – tegime katkestamisettepaneku. Tagasi lükkamise ettepaneku.

Suur tänu, hea kolleeg, et teie ettekandes oli nii empaatiat kui ka vastuseisu, nii et sisukuses pole kindlasti põhjust kahelda. Aga järgnevalt lisab värve Isamaa fraktsiooni nimel hea kolleeg Urmas Reinsalu. Palun!

[Võtan] kolm minutit [juurde].

Kaheksa minutit kokku.

Aitäh! Lugupeetav rahvaesindus! Isamaa Erakond ei toeta seda eelnõu nii menetlusliku stiili mõttes kui ka selles loogikas, et sellest eelnõu algatamisest kumab läbi märkimisväärne silmakirjalikkus. Kindlasti ei ole küsimus selles, kas noored inimesed ei oleks aktiivsust ilmutades võimelised valikuid langetama. See ei ole meie küsimus. Küsimus on selles: võtame kõigepealt stiiliküsimuse. Koalitsioonileping on sätestanud, et Riigikogu valimise ea langetamises – ma saan aru, et see on ka üks initsiatiiv, mis peaks sellele initsiatiivile järgnema – otsitakse parlamendierakondadeülest konsensust. Üldiselt, kui siin saalis on kehtinud varasemal ajal ka mingisugused tavad, siis tegelikkuses on otsitud ka kõigi poliitiliste jõudude – [eriti] valimisreeglite muutmisel sellises ulatuses nagu valijaskonna muutmine – mingisugust ühisosa. Sellele aktsioonile seda põrmugi, sekundikski ei eelnenud. Teiseks on see stiil väga mannetu, kui teha seda initsiatiivina [praegu]. Arusaadav, see rakenduks järgmisest europarlamendi valimisest. Aga [teha] esimene lugemine sisuliselt viis päeva enne Euroopa Parlamendi valimise algust – selles loogikas on see manipulatiivne poliitiline infooperatsioon valijate tähelepanu võitmiseks. Ma arvan, et on kohatu teha nõnda valimisreeglitega: [võtta] initsiatiiv valimisreegleid muuta loetud päevad enne valimisi sellesse valimiskogusse. Kolmandaks on minu jaoks siiski väga kaheldav [selline asi]. Siin nimetati prominentseid juriste, aga ma põhimõtteliselt siiski polemiseeriks selle käsitluse üle. Kui meie kehtiv põhiseadus ütleb, et hääleõiguslik on 18-aastane Eesti kodanik, siis selle tõlgenduse järgi oleks hääleõiguse [andvat vanust] otsekui võimalik muuta lihtseadusega. See tähendab, et üks parlamendiliige otsustab selle – kui me kujutame ette, et 100 ei osale hääletusel. Ma arvan, et valimisreeglid iseenesest … Selles loogikas ikkagi põhiseadus annab üldjoonise ja siin tuleks kohaldada analoogiat. Nii et kõikide nende prominentsete juristidega, kes on asunud sellele seisukohale, ma täiesti julgelt diskuteeriksin selle tõlgenduse üle. Ja küsimus sellest, mis puudutab nii-öelda üldist silmakirjalikkust selles eelnõus. Lugupeetavad koalitsiooni liikmed, kes te kõnelete noortest, noorte võimest [asjadest] aru saada ja otsuseid langetada – mida te teete? Nendesamade noorte puhul, kes on võimelised langetama [otsuseid], ma ei tea, rohepöörde, kõikide muude väga nüansseeritud teemade kohta, millise eelnõuga te olete lagedale tulnud või kavatsete tulla, nagu ma olen Sotsiaalministeeriumist [kuulnud]? Alla 18‑aastane inimene ei tohi solaariumis käia. Küllap sellel on oma objektiivsed põhjendused. Aga näete, üle 18‑aastane nagu tohib käia, järelikult noore inimese nii-öelda otsustuspädevuse seate te kahtluse alla. Noored inimesed ei tohi [lasta end] tätoveerida, sellepärast et noor inimene – ma saan aru, et koalitsiooni tõlgenduse järgi on vaimselt ebaküps – [laseb endale] tätoveerida midagi, millest ta hiljem teeb endale ankru rinna peale ja siis on elu läbi, ta kannab häbi asjatult elatud aastate pärast. See on teie käsitlus noortest. Ja selle kõige krooniks – millega te olete lagedale tulnud? Noorte võimetuse tõttu langetada oma tulevikuotsuseid tuleb kehtestada sunduslik kooliharidus 18. eluaastani. See on tegelikult see loogika, mis minu meelest läheb põhimõttelise paradoksina vastuollu. [Ühelt poolt] on nad inimesed, kes selles noores eas on sotsiaalselt suutelised langetama ühiskondlikke valikuid, samas on nad selle loogika järgi täiesti küündimatud langetama individuaalseid valikuid, mis puudutavad [nende] tervist või haridust. Nii et siin on põhimõtteline nii-öelda vastuolu. Asjadega, millega valimisõiguses tegelema peaks, te ei tegele, kui me kõneleme siin agressorriigi kodanike valimisõigusest, akuutsetest küsimustest. Meil on ka valimisringkondade suurused pilla-palla. Praktiliste küsimustega ei tegeleta. Seetõttu selle silmakirjalikkusega, mis ka selles retoorikas läbi kõlas, on väga raske kaasa minna. Stiil on kehva, õiguslik alus, et ta on nii-öelda tavaseadusega muudetav, on minu meelest vähemasti vaieldav. Kolmandaks on see karjuvalt silmakirjalik selles loogikas, kus me näeme koalitsiooni enda nii-öelda nanny‑ või lapsehoidjariigi kultuuri, mida te noorte inimeste suhtes rakendate. Nii et need on kaalukad põhjused. Aitäh!

Aitäh, hea kolleeg! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Raimond Kaljulaid, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Ka mina proovin vastata hinde peale. Ma soovin jätkata sealt, kus väga austatud ametikaaslane Urmas Reinsalu lõpetas. Ka õiguskantsler Ülle Madise on juhtinud tähelepanu sellele, et erinevates seadustes vanusepiirangute kohta kehtivate sätete osas on meil lood tõepoolest pilla-palla. Seda eitada ei saa. Need näited on kõigile teada. Kohalike omavalitsuste valimistel [algab] meil valimisiga 18. eluaastast. Samal ajal erakonna liige saab endiselt olla vaid [alates] 18. eluaastast. Aga tõepoolest, siin toodi välja, et mitmetesse poliitilistesse noorteühendustesse saab kuuluda alates 14. eluaastast, kui me räägime Reformierakonnast, sotsiaaldemokraatidest, kesknoortest, aga näiteks EKRE Sinisesse Äratusse alates 15. eluaastast. Me muutsime hiljuti seksuaalse enesemääramise [vanusepiiri], mis oli 14, Riigikogu otsustas selle tõsta 16 eluaastale. Veel hiljuti oli võimalik 15-aastasel, 16-aastasel, 17-aastasel ehk alaealisel isikul abielluda. Nüüd enam ei ole, see on võimalik alates 18. eluaastast. Hasartmängude mängimine on võimalik alles 21. eluaastast, alkoholi kättesaadavus on 18. eluaastast. Vaatasin huvi pärast relvaseadust, seal on piiranguid alates 18. eluaastast. Enda turvalisuse tagamiseks teatud relva, näiteks püstoli või revolvri [võib] saada 21-aastaselt, aga jahirelva, millega käia jahil, on võimalik saada juba 18-aastaselt. Samuti osundas Urmas Reinsalu väga õigesti sellele, et tõepoolest osades kohtades noorte otsustusõigust hoopis piiratakse: seesama solaariumi küsimus, tätoveeringute küsimus. Ja ega meid eriti ei aita ka teiste Euroopa riikide praktika. Mõningatel andmetel, ma ei ole seda väga põhjalikult uurinud, aga ma saan aru, et kolmes Euroopa riigis kehtib [vanusepiir] 16. eluaastast. Alates 16. eluaastast saab minu teada valida Austrias, Belgias ja Saksamaal. Kreekas on see [vanusepiir] 17. Aga võib-olla on selliseid riike teisigi, neid andmeid on erinevaid. Nüüd, mis on minu meelest selle debati juures valesti või [on sellele] ekslikult lähenetud, on arvamus, et valmisolek või informeeritus või valija pädevus sõltub vanusest. Seda tõesti uuringud ei kinnita. Ma toon teile näite. Hiljuti viidi Eestis läbi üks uuring, mis näitas, et meil on arvestataval määral täiskasvanud inimesi, kes usuvad, et Venemaa agressioonisõda Ukrainas alustas Ukraina või NATO. Seda usuvad täiskasvanud teovõimelised inimesed – täielikku jama! Või siis näiteks – kindlasti Urmas Reinsalul ja Jaak Valgel on väga huvitav seda teada – on pikaajalisi teadusuuringuid Ameerika Ühendriikidest, mis näitavad, et vaatamata informatsioonitehnoloogia plahvatuslikule arengule ei ole valijate informeeritus oluliselt paranenud. Näiteks üks kolmandik Ameerika Ühendriikide valijatest ei oska sealses poliitilises süsteemis, kus on ainult kaks erakonda, määratleda, kumb nendest erakondadest on konservatiivsem ja kumb on liberaalsem. Nad ei ole selles kindlad. Võib-olla eesti keeli saab selle kokku võtta nii, et kahjuks on lolle igal pool ja igas vanuses. Õnneks on ka tarku inimesi igas vanuses. Sotsiaaldemokraatlik Erakond on väga põhjalikult seda küsimust oma fraktsioonis arutanud. Sisuliselt me loomulikult ei näe mingit põhjust seda esimesel lugemisel kohe tagasi lükata, vastupidi, seda tuleb edasi menetleda. Ja kuigi me ei ole veel jõudnud lõpphääletuseni, ma võin öelda, et sotsiaaldemokraadid seda põhimõtet, valimisea muutmise põhimõtet, toetavad. Jah, me toetame seda. Me soovime samuti, et see juhtuks. Ja võib-olla veel viimane asi, mis ma Urmas Reinsalule ütlen: tõepoolest, see mõnevõrra ei ole hea pretsedent, et me just vahetult enne valimisi seda valimiste korraldust arutame. See võib tekitada teatud segadust, aga õnneks me ei räägi täna lõpphääletusest, me räägime kõigest esimesest lugemisest, ja siis jätkuvad veel arutelud komisjonis. Loodetavasti toimuvad valimised vahepeal ära ja liiga suurt riivet nende valimiste korralduses sellega seoses ei toimu. Aga jah, kokkuvõtlikult, sotsiaaldemokraatide vastus on: jah, teeme selle asja ära ja läheme edasi. Aitäh!

Aitäh! Kuna hinnetest oli juttu, siis siiamaale [panen] kõikidele läbirääkijatele viied, ka teile, härra Raimond Kaljulaid. Aga nüüd kuulame ära Irja Lutsari ja siis vastusõnavõtt. Eesti 200 fraktsiooni nimel Irja Lutsar, palun! (Irja Lutsar palub lisaaega.) Jaa, kolm minutit lisaks.

Luban teile, et võib-olla seda ei lähe vaja. Suur aitäh neile, kes veel hilistel õhtutundidel siin on! Mina tulen ikka arvutiga, mitte nagu Vadim Belobrovtsev, kes ütles, et tema on täna esimest korda arvutiga puldis. Eelkõnelejate kõned olid väga head, aga vastuseks Jaak Valgele mina pean ütlema, et mind suutsid Riigikogu noored küll ära veenda. Olin algul ka väga skeptiline, aga nägin nende entusiasmi, nägin nende argumente, lugesin ka ise väga palju selle kohta juurde ja nad suutsid mind veenda, et [peaksime] valimisõiguse ea Riigikogu ja europarlamendi valimistel langetama 18-lt 16-le ning kandideerimisea 21-lt 18-le. Seda võiksime toetada ja Eesti 200 seda ettepanekut kindlasti toetab. Nüüd, kui tulla selle juurde, kes või mis on täiskasvanu – ütleme, kes on täiskasvanu –, siis selles suhtes ma olen eelkõnelejatega nõus, et meil eksisteerivad igasugused arvud: 14, 16, 18. Vähem küll 15 ja 17, ma pean siinjuures mainima. Ütleme, bioloogilise küpsuse osas ollakse enam-vähem [kogu] maailmas nõus, et kuskil 12.–14. eluaastast hakkab niisugune bioloogiline küpsus. Aga kunas hakkab sotsiaalne küpsus? Sellega võib ka nõus olla, et niisuguses moodsamas ühiskonnas võib see edasi lükkunud olla. Näiteks Ameerika Ühendriikides loetakse täiskasvanuks alates 16., Eestis 18., Leedus 19. eluaastast, mis näitab seda, et mingit niisugust mustvalget piiri ei ole, et siin algab täiskasvanu, aga seal [on veel] laps. Siin on ka eelnevalt öeldud, et mõni ei ole kuuekümneseltki täiskasvanuks saanud, nii et selles mõttes me pelgalt vanusest lähtuda ei saa. Eesti riik on üldiselt leidnud, et 16-aastane noor on täiesti otsustusvõimeline, kui me jätame solaariumi ja tätoveerimise ja mõned niisugused asjad kõrvale. 16-aastaselt tuleb tegelikult teha väga suured elulised otsused. 16-aastaselt peab otsustama, kas minna gümnaasiumisse või kutseõppekooli, ja kui minna gümnaasiumisse, siis kelleks saada, või ka kutsekoolis, kelleks saada. See on tegelikult väga suur otsus, võin ma öelda mitte väga noore inimesena. Ja samuti Eesti seaduste järgi, nii nagu Hanah juba mainis, võib isik abielluda. Ta võib saada lapsevanemaks, ka bioloogiliselt võib ta saada lapsevanemaks, omandada esmase juhiloa, võtta osa riigikaitsest ja töötada täiskohaga – just nii, nagu eelnevalt Hanah mainis. Ma usun, et te kõik nõustute minuga, et ükski nendest tegevustest ei ole väga väikese vastutusega tegevus. Olla lapsevanem on kindlasti palju suurem vastutus, kui valida Riigikogu või kohaliku omavalitsuse esindajat. Ja me tegelikult ei loo selle seadusega ka pretsedenti Eesti Vabariigis. Juba 1990. aastal Eesti Kongressi valimistel said vähemalt 16-aastased kodanikud valimisõiguse. Tookord oli noorte entusiasm suur ning valimiste korraldajad ei söandanud noortelt ülitähtsate otsuste tegemise võimalust ära võtta. Noored osalesid Eesti Kongressi valimistel aktiivselt. Hanah juba mainis, et nii [mujal] Euroopas kui ka Eestis on valimisaktiivsusega probleeme. Seda on muidugi igas vanuses, aga eriti on seda noorte hulgas. Noored toovad välja, et neil ei ole aega. See tundub mulle natuke omapärase põhjendusena, aga nad viitavad ka huvipuudusele. Kas huvipuudus pole mitte tingitud sellest, et noor inimene tunnetab, et temast ei sõltu mitte midagi? Huvipuudus võrdub motivatsioonipuudusega. Võib-olla, kui me harjutame noori inimesi valimas käima, on nad hiljem ka aktiivsed ühiskonnakodanikud. Ma käin rääkimas koolides. Mina küll ei saa öelda, et noored inimesed ei saa poliitikast aru, ei saa Eesti elust aru. Need küsimused, mida noored inimesed küsivad, on tegelikult väga arukad ja targad küsimused. Ma mõnikord kohe imestan, et kuidas nad nii häid küsimusi esitada oskavad. Noored on tegelikult väga huvitatud ühiskonnaelust. Samuti ei saa väita, et noored valiksid ühte, teist või kolmandat erakonda. Tegelikult, nii nagu täiskasvanute hulgas, nii ka noorte hulgas on kõigi erakondade toetajaid. Hanah juba mainis – andmeid on mitmesuguseid –, et on mitmeid Euroopa riike, kus 16-aastased saavad valida. Nii et Euroopas me kindlasti pretsedenti ei tekitaks. Siin mainiti ka mõningaid negatiivseid külgi. Aga mina ei ole nagu tähele pannud, olles noorte inimestega kokku puutunud, ka väga lähedalt, et siin eelnevalt toodud argumendid väga usutavad oleks. Jah, noortel inimestel võib olla suurem kambavaim kui kogenud inimestel, nad on kergemini mõjutatavad, et kui üks teeb niimoodi, siis võib-olla teevad teised ka. Noortel inimestel on paratamatult vähem elukogemust ja võimalik, et nad hääletavad mitte tingimata lähtudes kandidaadi kogemusest ja võimetest, vaid ka muude tunnuste alusel, aga minu arust teevad seda ka täiskasvanud. Positiivse poole pealt võib [välja] tuua, et noortel inimestel, erinevalt minust, on tõeliselt pikk plaan. Enamusel neist on tänu oma noorusele võimalus valitud rahvaesindaja tegevust pikaaegselt jälgida. Mina kutsun teid üles, head kolleegid, Eesti noori usaldama ning valimisõiguse ea langetamist 18-lt 16-le ja kandideerimisea langetamist [21-lt] 18-le toetama. Mina isiklikult usaldan Eesti noori ja kutsun teid ka üles Eesti noori usaldama. Aitäh!

Suur tänu ka teile! Teie sõnavõtt oli sisukas nagu alati. Kuivõrd Raimond Kaljulaid lausa kutsus Urmas Reinsalu üles vastusõnavõtuks, siis oleks minul lubamatu seda vastusõnavõttu mitte anda. Urmas Reinsalu, vastusõnavõtt, palun!

Selgelt saab neid eelnevaid sõnavõtte iseloomustada kui populistlikku asendus[tegevust], hernekommide andmist noortele, sest midagi muud pakkuda ei ole. Tegelikkuses, kui me kõneleme praegu, mis noori huvitab – niipalju, kui me oleme rääkinud –, siis neid huvitab see, miks poliitikud valetavad ja oma sõna ei pea, miks jaanuarikuus ei suudetud streiki ära hoida, miks nad koolis ei saanud käia. Neid huvitab see, et nad saaksid hariduse tasuta. Neid huvitab automaks muide, kui siin oli viide autojuhilubade [saamisele] 16-aastaselt. Neid huvitavad praktilised elulised küsimused, millele perimeetris ei suuda valitsus vastust anda, ja tegeldakse sellise populistliku asendusaktsiooniga. Professor Lutsari viide sellele, et usaldage noori. Aga ma küsin tagurpidi: miks me jääme pidama ainult nii-öelda eraldi aktiivse ja passiivse valimisõiguse alandamise vahele? Me teame tegelikult ju rahvusvahelisest ajaloolisest praktikast väga häid näiteid. Bornhöhe kirjutas 17‑aastaselt "Tasuja", Arkadi Gaidar juhtis polku, Karl XII-l oli 16‑aastaselt terve Euroopa kurtisaane täis ja ta pidas Euroopas väga edukalt vallutussõdu Peeter I vastu. Selles loogikas, kui te tõite [näiteks] noore [vähese] elukogemuse, et sellel ei ole mingit [tähtsust], siis tuleks tegelikult ka passiivne valimisiga nii presidendi, parlamendi kui kõige muu puhul langetada 16. eluaastale. Muide, teie nii-öelda menetletud kehtiv seadus, lastekaitseseadus, määratleb, et alla 18-aastane inimene on laps. Ma soovitan sellele mõelda, korrigeerida seda selles dünaamikas. See muudab selle eriti silmakirjalikuks. Sellisel juhul muutub silmakirjalikuks ka teie nii-öelda aktiivse ja passiivse valimisõiguse eristamine. Sellel puudub igasugune argument. Ma kutsun üles tegelema noorte jaoks sisuliste küsimustega, tegelema riigiõiguse jaoks sisuliste küsimustega ja mitte tegelema asendustegevusega, hernekommidega. Need on paukpadrunid, nagu oleks öelnud kogenud sotsioloog Ülo Vooglaid. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd ma ei oskagi öelda, kas sõnavõtt kohapealt või vastusõnavõtt. Hanah Lahe, palun!

Aitäh! Mul on teile, hea istungi juhataja, selline küsimus: on teil aimu, milliste noorte eest härra Urmas Reinsalu kõneleb?

Hea kolleeg Hanah, see kindlasti ei ole protseduuriline küsimus. Ma tegelikult siiralt tahan tunnustada selle debati eest, mis siin saalis on olnud, vaatamata sellele, et on eriarvamused. Ja kui ma andsin hinnangu – ma erandlikult tegin seda täna, ma ei kavatse seda tulevikus teha. Aga veel kord, see puudutas ettekannete sisukust, argumenteeritust, põhjendatust. See ei tähenda seda, et me nõustume. Keegi ei tulnud nagu tühjast rääkima. Meil ongi erinevad seisukohad, erinevad arvamused, aga kõik ettekanded olid argumenteeritud ja sisulised. Sellest lähtus minu hinnang. Selles mõttes ma tõepoolest ei taha [midagi] ette heita kellelegi – ei sõnavõtjatele ega ka vasturepliigi tegijatele. Meil on erinevad seisukohad, erinevad arvamused, aga see debatt on olnud argumenteeritud ja sisukas. Irja Lutsar, teie nime mainiti, teil on tõepoolest õigus vastusõnavõtuks. Palun!

Aitäh! Minu nime vist küll ei mainitud, aga Urmas Reinsalu korduvalt näitas minu suunas. Aitäh selle eest! Ma [küsin] lihtsalt lühidalt: Urmas Reinsalu, kui teie viimane sõnavõtt ei olnud populism, siis mis asi see populism on? Ma tänan.

Aitäh! Head kolleegid, sulgen läbirääkimised. Küsimus istungi juhatajale, Kalle Grünthal, palun!

Aitäh! Tähendab, ma jälgisin praegu kogu seda lõpuosa väga tähelepanelikult ja te ütlesite niimoodi: "Irja Lutsar, teie nime mainiti, palun, vastusõnavõtt." Samas lugupeetud Irja Lutsar ütleb, et tema nime küll ei mainitud. Kuidas te niimoodi panete asju paika? (Hääled saalist.) Irja ütles, et ta näitas näpuga tema poole.

Las Kalle Grünthal eksitab ennast. Laseme Kalle Grünthalil eksitada ennast praegu. Tõepoolest, väga selgelt mainiti professor Irja Lutsari nime. Hea Kalle Grünthal, teie kahjuks ei suutnud istungit jälgida tähelepanelikult, palun rohkem tähelepanu sellele, mis toimub. Head kolleegid, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 414 esimene lugemine lõpetada, aga meile on laekunud ettepanek Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonilt eelnõu 414 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, panen hääletusele EKRE fraktsiooni ettepaneku eelnõu 414 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Ettepaneku poolt oli 4 Riigikogu liiget, vastu 48, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 414 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on käesoleva aasta 12. juuni kell 17.15. Oleme selle päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.