Lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (427 SE) esimene lugemine

Head kolleegid! Saame minna teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 427 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli hea kolleegi sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Täna olen teie ees lastekaitseseaduse muutmisega ja selle seadusega koos, nagu ka eelnõu pealkirjast nähtub, on ka mitme teise seaduse muutmine kavandatud. Kõikide eelnõus olevate seaduste muutmisel on eesmärk üks ja ainus: lastekaitse valdkonna parandamine. Täiendavaid teemasid siia sisse toodud ei ole. Aga need teised seadused on sotsiaalhoolekande seadus, karistusregistri seadus, psühhiaatrilise abi seadus ja puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus. Nüüd ülevaade eelnõust. Nagu öeldud, on põhiliselt tegemist lastekaitseseaduse muudatustega. Eelnõu olulisemad muudatusettepanekud on abi vajavate laste märkamise süsteemi parandamine ja nende laste senisest parem jõudmine lastekaitsetöötajate vaatevälja. Luuakse selgemad alused lastekaitsetöös isikuandmete kasutamiseks ja vahetamiseks last abistavate spetsialistide vahel. Samamoodi reguleeritakse tugiteenuste osutamine nii lapsendaja-, eestkoste- kui hooldusperedele, et toetada sellise vastutusrikka ülesande võtnud perekondi. Samuti luuakse võimalused automaatseks andmevahetuseks tervise- ja sotsiaalsüsteemi vahel, aga ka kohalikel omavalitsustel ja Sotsiaalkindlustusametil nende perede proaktiivseks abistamiseks, kus kasvab laps, kes vajab terviseseisundist tulenevalt ...

(Helistab kella.) Härrad Randpere ja Seeder, teie vestlus võib olla huvitav, aga me kuulaksime ministrit. Palun!

… püsivat tuge. Ja täpsemalt. Eelnõu nimetab ära need lastega töötavad spetsialistid, kellel seaduse jõustumisel on eriline hoolsuskohustus märgata abi vajavat last ja sellest kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat teavitada. Kehtiv õigus [paneb] abi vajavast lapsest teavitamise kohustuse meile kõigile ühetaoliselt ehk igaühele meist. Kõik lastega töötavad spetsialistid, märgates abi vajavat last, peavad sellest teavitama lastekaitsetöötajat või ka tegema teavituse lasteabi telefonile. Edaspidi on kavandatud, et alus-, põhi-, kesk-, kutse- ja huvihariduse ning lastehoiu õpetajad, samuti tugispetsialistid nendes lasteasutustes, [laste]hoius töötavad lapsehoidjad, laste hoolekandeasutuse töötajad, aga ka noorsootöötajad ja samamoodi lastega töötavad treenerid, huviringide juhendajad, tervishoiutöötajad, politseiametnikud ja ohvriabi töötajad on need, kellel on kõrgendatud kohustus märgata abi vajavat last ja sellest teavitada. Nagu öeldud, ei ole see kohustus uus. Aga oluline on siin aru saada, et kui lastega töötavate spetsialistide kohustus on tingitud sellest, et nad on saanud spetsiaalse ettevalmistuse, ja me täiendavalt pakume ka [asjaomaseid] juhiseid, väga lihtsaid küsimustikke ja vajadusel ka koolitusi, et lastega töötavad spetsialistid oleks kompetentsed, hindamaks lapse olukorda, et ka kaaluda, kas teavitus on vajalik või mitte, siis meil kodanikena tegelikult seda kompetentsi ei ole. Ja meile on ka kehtivas seaduses antud teatav eelis: jah, me peame teavitama, aga meile on jäetud võimalus teha see teavitus anonüümselt. Ja see on eeskätt ikkagi jälle laste kaitseks, sest kui teavitaja, kes on lapse pärast mures, on naaber või lähisugulane, siis pinged ja vaen teavitaja vastu on väga tõenäolised. Selline anonüümsus ei ole loomulikult võimalik lastega töötavate spetsialistide puhul. Ühtlasi peab lapsega töötav spetsialist andma kohe täpsema informatsiooni, milline on siis lapse olukord, mille pärast muret tuntakse, ja ka andmed nii lapse abivajaduse kui ka lapse enda kohta, mis aitab lastekaitsetöötajal juhtumiga kiirelt edasi tegutseda. Nagu öeldud, spetsialistidele luuakse abistavad vormid ja juhendid, mis ei ole pikad ja keerulised hindamisinstrumendid, vaid lihtsad küsimustikud, mis aitavad otsuseid langetada. Kõik spetsialistid ja organisatsioonid on olnud eelnõu koostamisse kaasatud, toetavad seda muudatust ja ka rakendamine toimub erinevate osapooltega koostöös. See muudatus ei too kaasa otseseid lisakulutusi ei kohalikele omavalitsustele ega tegelikult ka riigieelarvele. Nimetatud juhised, küsimustikud, koolitused, vajadusel ka supervisioon tehakse Euroopa Sotsiaalfondi vahendite abil. Ja kõike seda on alates 2024. aastast tegelikult juba ka tehtud. Selline muudatus on eelnõus planeeritud jõustuma juba 1. jaanuaril 2025. aastal. Nüüd, järgmine plokk muudatusi on plokk, kus reguleeritakse täpsemalt isikuandmete töötlemist lastekaitse valdkonnas. Kahetsusega peab ütlema, et see ei ole praegu väga selgelt ja ühemõtteliselt reguleeritud ja see tekitab küsimusi, eelkõige muidugi tundlike andmete puhul, milleks on kindlasti ka terviseandmed. Isikuandmete töötlemine on igasugune isikuandmetega tehtav toiming, olgu see kogumine, dokumenteerimine, säilitamine, päringute tegemine, nende andmete kasutamine, edastamine, kustutamine ja nii edasi, ja seda siis Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üld[määruse] artikkel 4 tähenduses. Lastekaitse eesmärgil võivad kohalikud omavalitsused ja Sotsiaalkindlustusamet töödelda lapse, lapsevanema ja last kasvatava isiku ning lapse pereliikme isikuandmeid, samuti lapse sotsiaalsesse võrgustikku kuuluva isiku andmeid, mis on vajalikud lapse abivajaduse hindamiseks ja sobiva abi osutamiseks. Iga isikute kategooria puhul on töödeldavate andmete hulk erinev ja täpsed andmekoosseisud on ka eelnõus loetletud. Töödelda võib ka lapse ja tema lähedaste terviseandmeid seadusega piiratud ulatuses. Tegu on üksnes lapse abivajadusega seotud ja tema abistamiseks vajalike andmetega. Sellest raamistikust üleminemine ei ole ka muudatuste tulemusel lubatud ega võimalik. Samamoodi ka selle [plokiga] lisakulutusi ei kaasne, kuivõrd ka nende vajalike andmete kogumine on seni ekspertide koostöös olnud korraldatud ja sagedasti on ka seda andmevahetust tehtud alles selles etapis, kui laste mured on jõudnud kohtusse ja kohtult saadud vastavad suunised. Ka selleks kasutame Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid kuni aastani 2027. Kolmandana luuakse eelnõuga alus raskema terviseseisundiga lapse kohta info varasemaks edastamiseks kohalikule omavalitsusele. Esialgse kokkuleppe kohaselt on terviseseisundid, mis käivitavad andmevahetuse, mõlema silma pimedus, vähidiagnoos, harvikhaigus, tserebraalparalüüs ja vaimne alaareng. Diagnoosi kinnitamine raviarsti poolt algatab andmebaasidevahelise andmevahetuse, mille tulemusena saab kohalik omavalitsus teadlikuks perest, kus on sellise diagnoosiga laps, kellel on suure tõenäosusega ka abivajadus. Kohaliku omavalitsuse ülesanne on perega 10 päeva jooksul ühendust võtta ja tutvustada erinevaid abi saamise võimalusi, et peret toetada. Kui pere tuge ei vaja, on võimalik selline kontakt peatada. Pere saab esmase kontakti peale öelda, et me oleme tänulikud selle pöördumise eest, aga meil on kõik kas korraldatud või me saame ise hakkama. Kui me meenutame ka üleeilset riigieelarve kontrolli erikomisjoni arutelu erivajadustega inimeste temaatika üle, sedapuhku küll täisealiste koha pealt, siis just see oli domineeriv küsimus ja Riigikontrolli murekoht, et kas info abi vajajate kohta ikka jõuab kohaliku omavalitsuseni või ei jõua. Siin on astutud üks samm kaugemale, et info abi vajavate inimeste, antud juhul laste kohta tõesti jõuaks kohaliku omavalitsuseni. See ei ole kohalikele omavalitsustele uus ülesanne. Igast abi vajavast lapsest teadasaamisel – ja antud juhul tähendab abivajadusest teadasaamist ka diagnoosi teadasaamine – on kohalikul omavalitsusel olnud kohustus juba 2017. aastast, kui esmakordselt jõustus kehtiv lastekaitseseadus, 10 päeva jooksul perega ühendust võtta, juhtumiplaan koostada ja lapsele ja tema perele abi osutada. Sotsiaalhoolekande seaduse muudatused on keskendunud asendushoolduse valdkonnale, me reguleerime seal perepõhise asendushoolduse tugiteenuste osutamist. Kui seni me oleme asendushoolduse tugiteenuseid pakkunud projekti raamistikus, ja seda Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest, siis käesoleva aasta algusest tänu Riigikogule ja riigieelarve seadusele, millega anti Sotsiaalministeeriumi käsutusse 120 000 eurot, on meil võimalik ka pakkuda teenuseid nüüd juba riigieelarve vahenditest. Me reguleerime need teenused ka seaduses, et kõikidel osapooltel oleks selgus, missuguseid teenuseid pakutakse. Ja ma pean ennast parandama, sest ma tegin [arvu]vea. See ei ole mitte 120 000 eurot – numbrid 1 ja 2 olid mul õigesti meeles –, vaid 1,2 miljonit eurot, mis me käesoleval aastal riigieelarvest nende teenuste osutamiseks saime. 2027. aastaks valmivad ka sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri arendused, nii et kogu seda protsessi – teenuste osutamise taotlemist ja otsustust – on võimalik teha automaatselt ja väiksema halduskoormusega. Olgu öeldud veel, et neid teenuseid juba osutatakse ja peamised teenuseosutajad on mittetulundussektoris tegutsevad lastekaitseorganisatsioonid, kellel on väga pikaaegne kogemus asendushoolduse valdkonnas. Ühtlasi me täpsustame kohaliku omavalitsuse kohustusi asendushooldusteenuse korraldamisel ja hooldusperede leidmisel. Kohalikele omavalitsustele nähakse ette kohustus aidata kaasa hooldusperede leidmisele. Juba praegu mitmed kohalikud omavalitsused seda Sotsiaalkindlustusametiga koostöös teevad. Täna peab seaduse kohaselt leidma hooldusperesid ja neid ette valmistama Sotsiaalministeerium – seda ülesannet täitis pikka aega Tervise Arengu Instituut –, aga praktika on muutunud ja tegelikult toimetavad sellega hoopis Sotsiaalkindlustusameti eksperdid. Sellise muudatuse me ka seadusesse teeme. Karistusregistri seaduse muudatus puudutab lastekaitseseaduse § 20 sätteid, mis käsitlevad piiranguid lastega töötamisel, karistusregistris olevate andmete kontrollimist ja teatud karistuste puhul keeldu lastega töötada. Sätestatud on võimalus, et Sotsiaalkindlustusamet saab isiku taotlusel ümber hinnata isiku suhtes kehtiva lastega töötamise piirangu ja teatud tingimustel selle ka kehtetuks tunnistada. Seda näiteks siis, kui isiku poolt kunagi toime pandud tegu ei ole kehtiva õiguse järgi enam karistatav tegu. Piirangu kehtetuks tunnistamisel peab see kajastuma ka karistusregistrisse isiku kohta päringu tegemisel. See muudatus jõustub üldises korras. Psühhiaatrilise abi seaduse muudatused on seotud lastekaitseseaduses isikuandmete töötlemise regulatsiooniga. Laiendatakse kaitstud teabe määratlust, mida võib isiku kohta avaldada üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Edaspidi on isiku eraelu saladus tema psüühilist seisundit, ravi ja diagnoosi puudutav teave. Kehtivas õiguses on see vaid psühhiaatrilist ravi ja diagnoosi puudutav teave ehk me räägime nüüd natukene laiemast koosseisust. Kui teavet on vaja edastada väljapoole raviprotsessi isiku abistamiseks, siis on oluline lisaks diagnoosile ja ravi saamise faktile teada ka seda, kuidas inimene oma haigusega toime tuleb ning millist täiendavat abi võib ta vajada. Kehtiva kohtupraktika järgi ei tohiks aga psühhiaater avaldada midagi muud peale diagnoosi ja ravi saamise fakti, seda ka näiteks kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi tegemisel. Lisatakse seaduslik alus edastada lapse ja lapse vanema või last kasvatava isiku psüühilise seisundi, ravi ja diagnoosi kohta teavet kohalikule omavalitsusele ja Sotsiaalkindlustusametile ainuüksi laste kaitse eesmärgil. Muudatus jõustub üldises korras. Ja lõpetuseks puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muudatused. Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses luuakse alus, et Sotsiaalkindlustusameti ekspertarst saab alustada iseseisvalt puude raskusastme tuvastamist. Teadupärast on see praegu ainult lapsevanema või seadusliku esindaja algatusel võimalik. Kui nüüd kohalik omavalitsus on saanud lapsevanemalt vastava nõusoleku ja tõepoolest on tegemist raskes tervislikus seisundis oleva lapsega, vanemal aga puudub oskus, kompetents või võimekus oma lapse huvide eest seista, siis vanema nõusolekul saab seda kohaliku omavalitsuse taotlusel teha ka Sotsiaalkindlustusameti ekspertarst. Meil on tegelikult juba praegu kohaliku omavalitsuse taotlusel võimalik suure abivajadusega lastele pakkuda rehabilitatsiooniteenust. Selline muudatus on meil ammu õigusruumi viidud ja siin me laiendame seda võimalust: lapsevanemale saab kohalik omavalitsus ja Sotsiaalkindlustusamet täiendavalt appi minna. Suur aitäh!

Aitäh väga põhjaliku ettekande eest! Aga teile on ka küsimusi. Aleksandr Tšaplõgin, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kas ma saan õigesti aru, et me liigume Skandinaavia mudeli poole, mille puhul iga kaebuse peale võidakse laps perest ära võtta ja anda ta näiteks samast soost paarile?

Aitäh! Muudatused, mida ma teile praegu siin tutvustasin ja mis on olnud teile kättesaadavad, ei reguleeri karvavõrdki lapse perekonnast eraldamist. Need sätted on seotud eeskätt perekonnaseadusega, kus me muudatusi ei tee. Me räägime ainult lapse abivajaduse märkamisest ja võimalikult kiiresti ja operatiivselt lapsele abi osutamisest. Me räägime siin raske terviseseisundiga lastest ja ka nendest lastest, kes on sattunud vägivalla, sealhulgas ka hoolimatuse ohvriks. Me saame öelda seda, et statistika [põhjal] on peale 2017. aastal jõustunud lastekaitseseaduse vastuvõtmist ja seeläbi praktika muutumist laste perekonnast eraldamine jõuliselt vähenenud. Ja veelgi enam: ka juhul, kui laps perekonnast eraldatakse, ei võeta tema vanematelt hooldusõigust täielikult ära. See tähendab seda, et me näeme järjest vähem teise perre lapsendamist, kuna need lapsed ei ole õiguslikus mõttes vabad lapsendamiseks. Aga seda enam me vajame neidsamu eestkoste- ja hooldusperesid, kellele see eelnõu annab tulevikus kindlustunde, et nad saavad tugiteenuseid.

Rain Epler, palun!

Aitäh, härra istungi juhataja! Proua minister! Nagu te ise ka ütlesite, kohustus abi vajavast lapsest teavitada on seaduse järgi juba täna meil kõigil. Ja nüüd on terve paragrahv, mis ütleb teatud inimeste, teatud erialade inimeste kohta veel kord üle, et neil on see kohustus. Äkki te selgitate, mis selle punkti mõte on, et ühtedele öeldakse kaks korda, et teil on kohustus? Ja teiseks võib-olla konkreetsem küsimus: kas siis nendel erialadel töötavatele inimestele nähakse ette mingi, ma ei tea, rangem järelevalve, mingid karistused? Natuke arusaamatuks jääb selle punkti mõte, kui täna nagunii lai kohustus on.

Suur aitäh! Täna see lai kohustus on ja see lai kohustus jääb ka selle seaduse vastuvõtmise korral kehtima. Aga ma nimetasin: alus-, põhi-, kesk-, kutse-, huvihariduse, lastehoiu õpetaja, tugispetsialist, lastehoius töötav lapsehoidja, laste hoolekandeasutuse töötaja, noorsootöötaja, treener, huviringi juhendaja ja nii edasi, eks ole, see ring on veelgi laiem. Kui me mõtleme, et me läheme hommikul ise tööle ja usaldame oma lapse nende inimeste hoolde, siis me tegelikult ju tahame uskuda ja loota, et nende inimeste kompetents, märkamisoskus ja adekvaatse reageerimise [võimekus on suurem]. See oli alles paar päeva tagasi, kus me tegelikult arutasime ju sarnastel teemadel, et kui meil juhtub ikkagi asutustes selliseid lugusid, mida me ei soovi. Tõime Lille Kodu näite – samamoodi väga raskes terviseseisundis lapsed olid kannatajateks. Ja vaat see on põhjus, mille pärast meil neid täiendavaid hoolsuskohustusi on asutustes töötavatele inimestele tarvis panna. See annab tegelikult, tõsi, teistsuguse aluse ka uurimisasutustel toimetada, kui selleks peaks vajadus olema. Ma loodan, et ei ole seda vajadust. Kui te küsite, kas me läheme riikliku järelevalve korras karistusi [määrama], siis vastus on ei. Me oleme lähtunud sellest, et me pakume maksimaalselt tuge juhendmaterjalide, küsimustike, koolitustega, pluss lisame ka erinevate valdkondade töötajate täiendkoolitustesse lisamooduleid lastekaitsest. Aga me ei lähe sanktsioneerimise teed, sest me usume, et me saame parema tulemuse, kui me jõustame inimesi nende töös, aitame neid. Me ju räägime väga suurel määral nendest inimestest, kelle töö on nii füüsiliselt kui emotsionaalselt keerukas. Nad tõepoolest vajavad pigem tuge, mitte karistust.

Rain Epler, teine küsimus, palun!

Jaa, teine küsimus. Ma teie vastusest kolleegi küsimusele kuulsin, et ka lapsed on sattunud hoolimatuse ohvriks. Ja huvitav kokkusattumus on. Ma täna kuulsin intervjuud ühe Ameerika psühhiaatriga, kes rääkis, et USA-s on sisuliselt nii, et kui sa lubad kaheksa-aastasel tänavat mööda mõni maja edasi jalutada, siis juba võibki lastekaitse su uksele koputada, sest kaheksa-aastane ei tohi ilma saatjata tänaval liikuda. Ja ta muu hulgas tõi esile ka selle, miks see nii-öelda generatsioon Z on suures ärevuses. Tema teooria, hüpotees oli see, et nad on ärevuses sellepärast, et lapsi kaitstakse reaalses elus üle ja virtuaalses maailmas ala. Asi peaks olema vastupidi. Aga mu küsimus on hoolimatuse ohvrite kohta. Kust see hoolimatuse definitsioon meil Eestis tuleb? Kas see võib ka ujuda sinna välja, et kui mul poeg kõnnib sõbrale külla, siis keegi juba teatab, et vanemad on hoolimatud?

No me räägime tegelikult hooletusse jätmisest. Hooletusse jätmise [määratlus] sõltub lapse vanusest hästi palju. Lapse vajadused vanusega ju hästi palju muutuvad. Kui me räägime vastsündinute puhul hooletusse jätmisest, siis see tähendab tema baasvajaduste mitterahuldamist. (Rain Epler ütleb midagi saalist.) Kui me räägime kaheksa-aastasest, siis vanema kohustus on tagada, et kaheksa-aastane magaks piisavalt, sööks tasakaalustatult, läheks hommikul kooli – koolikohustuse täitmine, eks ole – ja tegelikult ka, et oleks järelevalve. Eks see on kõik laiem, seal on tervishoiuküsimused ja kõik muu, eks ole, aga järelevalve kontekstis ka, et vanem teab, kus tema laps asub. Aga samamoodi peab vanemal olema see turvatunne, et kui ta teab, et laps on trennis või koolis, siis selles keskkonnas on tal turvaline. Nii et ma olen hästi nõus selle teie jutu esimese poolega ja näitega Ameerikast, kus on igas osariigis erinevad seadused ja vanusepiirid. Olen ise tuttavatel külas olnud ja 12-aastasele pidanud koolibussi vastu järgi minema. Ma olen väga tänulik, et meie Eesti ühiskond on siiski nii turvaline veel, et me saame kasvatada lapsi viisil, kus nad vastavalt vanusele samm-sammult iseseisvuvad ja hakkavad oma tegemiste ja käitumise eest vastutama. See on minu meelest meie õnn ja me peaksime seda toetama. Tõepoolest, maailmas räägitakse ka teadusajakirjanduses järjest enam generatsioonist, kes on nii-öelda lillekestena üles kasvatatud. Elumuresid, raskusi neile ei näidata. Ma arvan, et see on põhimõtteliselt vale. Last tuleb kasvatada täpselt nii, nagu meie perekonnaseadus ka ütleb: vastavalt vanusele ja arusaamisvõimele tuleb ka vastutust kasvatada, samas panemata lapsele üle jõu käivat vastutust. Piirid on hägusad, ma olen nõus. Aga hooletusse jätmine on muidugi hoopis teine teema, see peab kaasa tooma juba kas mitteõppimise, lapse tervise murede suurenemise või midagi muud taolist.

Aitäh! Ka mina olen väga tänulik, aga seekord ministrile väga täpse ja sisuka sõnavõtu eest. Aitäh! Sotsiaalkomisjoni nimel tutvustab juhtivkomisjoni seisukohti, arutelu ja otsuseid komisjoni esimees, hea kolleeg Õnne Pillak. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Hea minister! Sotsiaalkomisjonis me arutasime seda eelnõu 13. mail. Mõned teemad, mis komisjoni arutelus pikemat käsitlust said, siin juba kõlasid, näiteks seesama, mille kohta hetk tagasi kolleeg Epler küsis ja mis puudutas kohustust abi vajavast lapsest teavitada. Ma neid osasid üle ei hakka kordama, sest need ülevaated ja vastused olid meil samad. Kuid komisjoni liikmed uurisid, kas mõni huvigrupp või huvigrupi esindaja ei ole toetanud eelnõuga planeeritavaid muudatusi ja ega muudatused ei suurenda bürokraatiat. Minister sõnas, et kõik huvigrupid on muudatusi toetanud, küll aga toodi välja, et omavalitsustel on suur mure, mis puudutab lastekaitsetöötajate vähesust ja nende läbipõlemist. Bürokraatia kohta kinnitas minister, et see ei suurene. Tehtavad juhendid, millest siin ka juttu oli, on pigem abivahendid spetsialistidele, et nende tööd hõlbustada. Lisaks kaasneb STAR-i ja teiste registrite arendusi info paremaks liikumiseks. Veel küsisid komisjoni liikmed lastekaitsetöötajate [töö] järelevalve kohta: kas pööratakse tähelepanu võimuliialduste ja kuritarvitamiste juhtudele ning kes seda kontrollib. Minister selgitas, et teenistuslikku järelevalvet teostab kohalik omavalitsus ja kui klient ei ole ametniku tegevusega rahul, siis tuleb tal pöörduda eeskätt omavalitsuse poole. Ta lisas veel, et lastekaitsetöötajal alati on võimalus ennast juhtumist taandada, kui ta tunneb, et tal on mingi seotus juhtumi [ühe osapoolega]. Kahjuks seda võimalust palju ei kasutata. Küsiti ka psühholoogilise nõustamise kohta. Oli juttu sellest, et asendusperedele pakutakse tugiteenuseid, aga küsiti selle kohta, kas pakutakse psühholoogilist nõustamist ka nendele lastele, kes asendusperes juba elavad. Minister selgitas, et nõustamisteenused on sihitud eelkõige täiskasvanud pereliikmetele, sest tugiteenuste puhul on eeldus, et pere abistamine ja toetamine käib [lähtudes] täisealistest pereliikmetest. Enne, kui me läksime menetluslike otsuste juurde, sai üle küsitud ka rahastuse pool. Seda just selles vaates, kas on oht, et kui Euroopa Liidu rahastus ühel hetkel otsa saab, ja kuidas siis plaanitakse rahastust korraldada. Sellele vastas minister, et juba sel perioodil saadi Euroopa Liidu fondidest vähem vahendeid ja järgmisel perioodil need [summad] vähenevad veelgi. Perepõhise asendushoolduse pakkujate jaoks on riigieelarves 1,2 miljonit eurot. Ministri hinnangul võiks ülejäänud teenused olla pigem materjalide koostamine, koolitamine, teadlikkuse tõstmine ja vajalikud IT-lahendused, mida saaks hiljem vajaduse korral riigieelarvest rahastada. Ja seejärel me tegime konsensuslikud otsused, mis olid järgmised: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda täna, 29. mail, määrata juhtivkomisjonipoolseks ettekandjaks Õnne Pillak ja eelnõu esimene lugemine lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Rain Epler EKRE fraktsiooni nimel, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Head kolleegid! Mõnevõrra ootamatult leian ka iseend siit puldist. Kolleeg, kes selle valdkonna ja ka seaduseelnõuga hästi kursis on, pidi lahkuma, kuna me oleme siin teatavasti käsitlenud mõnda teist eelnõu pikemalt, seda täiesti arusaadavatel ja mõistetavatel põhjustel. Aga elus on häid kokkusattumisi. Nagu ma ministrile küsimust esitades ütlesin, siis ma täna, võib öelda, võrdlemisi juhuslikult kuulasin intervjuud Jonathan Haidtiga, kes on sotsiaalpsühholoog. Tema hüpotees on see, et me kaitseme lapsi päriselus liigselt, aga jätame nad virtuaalmaailmas peaaegu kaitseta. Noh, siitsamast saalist meenub hiljaaegu, et ühes eelnõus öeldi, et kui lasteaed peaks olema puitküttega, siis kolle ei tohi asuda selles ruumis, kuhu lapsed ligi pääsevad, ja nii edasi. Nii et me liigume kahtlemata sinnapoole, kuhu Ameerika on juba jõudnud. Me õnneks veel seal ei ole. Seda ka minister ütles, et meil siiski on tervet mõistust säilinud. Tema tõi näiteks, et üks meetod asja parandada on see, et teha nutiseadmevabad koolid. Idee, ma arvan, ei ole sugugi paha. Aga vaatame veel maailmas ringi. Florida võttis vastu seaduse, kus selgelt öeldakse, et alla 14-aastased lapsed ei saa omada sotsiaalmeediakontot. 14- ja 15-aastased peavad selle omamiseks saama vanematelt nõusoleku. See paneb suurtele sotsiaalmeediakompaniidele väga selge kohustuse tuvastada nii isikud kui ka nende vanus. Seadus on alles värskelt vastu võetud, nii et elame-näeme, kuidas see tööle hakkab. Meie enda fraktsioon on siin saalis teinud ettepaneku – minu arvates oli see otsuse eelnõu ettepaneku kohta valitsusele –, et valitsus tegeleks tõsiselt sellega, et lapsed ei saaks ligi vägivaldsele ja pornograafilisele sotsiaalmeedia sisule või üldse meediasisule. See loomulikult lükati tagasi. Nii et kui ma jõuan selle seaduse juurde, siis siin mõned asjad ikka tekitavad küsimusi. Kui meil on kõigil kohustus teavitada abi vajavast lapsest, siis nüüd lisatakse paragrahv, kus öeldakse, et on veel üks teatud erialadel töötav grupp inimesi, kellel on kohustus teavitada. See on justkui millegi ülekordamine, see kohustus on niikuinii juba üleüldine. Kui ma vaatan [seda osa], kus räägitakse isikuandmete töötlemisest, siis siin laiendatakse kohaliku omavalitsuse töötajate õigusi töödelda väga erinevaid isikuandmeid, muu hulgas näiteks lapse sotsiaalsesse võrgustikku kuuluva isiku isikuandmeid. Ja siis on siin terve loetelu nendest andmetest, mida selle käigus töödelda võib. Mulle tundub, et selle asemel, et püüda teha mõnevõrra lihtsamini arusaadavaid, aga siiski selgeid otsuseid, mis lapsi kaitseks ja aitaks, tegelikult bürokraatia kasvab ja bürokraatide õigused kasvavad. Ühe kolleegi küsimus osundas sellele, et kas me oleme teel Skandinaavia ühiskondade suunas, kus riigi õigused lapse elu korraldamise üle otsustada kasvavad ebaproportsionaalselt võrreldes perekonna enda õigustega selles vallas. Minul on mulje, et täpselt nii see on. Nii et küsimusi oleks siin küsida küll ja veel, paraku formaat võimaldas mul küsida ainult kaks. Kolleegidega konsulteerides [oleme leidnud], et seaduses on palju küsitavusi ja pigem me oleme liikumas tõepoolest Skandinaavia suunas ehk laste riigistamise suunas, öelgem siis niimoodi lühidalt. Sellega seoses teen ma fraktsiooni poolt ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Helmen Kütt, palun! (Helmen Kütt palub lisaaega.) Kolm minutit lisaaega, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ametikaaslased! Sotsiaaldemokraadid mõistagi toetavad lastekaitseseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (427 SE) seaduseks saamist. Tegelikult on väga sümboolne, et just lastekaitsepäeva eel me selle seaduseelnõu menetlemist alustame ja tegeleme nii olulise teemaga. Lastekaitseseadust muudetakse siis selleks, et parandada abi vajavate laste märkamist ja abistamist. Tõepoolest, ka praegu peab iga inimene teavitama kohalikku omavalitsust abi vajavast lapsest, kuid siiski jõuavad paljud juhtumid lastekaitse vaatevälja liiga hilja ja seetõttu suurendatakse lastega töötavate inimeste rolli abi vajavate laste märkamisel. Eelnõus nimetatakse spetsialistid, kellel on eriline hoolsuskohustus lapse abivajaduse märkamisel ja sellest ka kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja teavitamisel. Muidugi täpsustatakse kohaliku omavalitsuse ja Sotsiaalkindlustusameti õigust lastekaitseülesannete täitmisel isikuandmeid töödelda. Sotsiaalhoolekande seaduse muudatus puudutab hooldus‑ ja eestkoste‑ ja lapsendajaperesid, kus 2022. aastal kasvas 2055 last, samuti puudutab see perede tugiorganisatsioone ja kohalikke omavalitsusi. Selle eelnõuga luuakse ka võimalus edastada automaatselt tervisevaldkonna infosüsteemide kaudu kohalikule omavalitsusele varakult info laste kohta, kes oma terviseseisundi tõttu vajavad püsivat tuge ja kelle andmed on kantud tervisesüsteemi. See loetelu kehtestatakse määrusega, kokkulepped on juba olemas. Eriti oluline on märkida seda, et lapse kohta info saamisel tekib kohalikel omavalitsustel ja Sotsiaalkindlustusametil kohustus proaktiivselt peresid aidata ning toetusmeetmeid pakkuda, ilma et lapsevanem või eestkostja peaks ise abi taotlema. Muudatus puudutab aastas kuskil sadat peret. Miks ma täna tulin just nimelt saabuva lastekaitsepäeva eel siia kõnepulti kõnelema? Paslik on heita pilk ka sellele, mida sotsiaaldemokraadid, juba olles opositsioonis, aga eriti just valitsuses olles on teinud laste ja perede heaks – mõistagi koos heade ametikaaslastega. Väike ülevaade sellest. 2012. aastal, olles tollal opositsioonis, algatasid sotsiaaldemokraadid eelnõu, et sügava ja raske puudega laste vanemad vabastataks õppelaenu tasumisest. Tõsi, siis sai toetust ja jõustus 2014. aastal vaid sügava puudega laste vanemate õppelaenust vabastamine, aga aasta hiljem tuli juurde ka raske puudega laste vanemate õppelaenust vabastamine. 2014, kui sotsiaaldemokraadid vaid aasta enne 2015. aasta Riigikogu valimisi said valitsuse liikmeks, õnnestus tõsta lastetoetusi enam kui 10 aastat muutmata olnud ja ammu ajale jalgu jäänud 19 eurolt juba 2015. aastast 45 euroni. Sel ajal oli mul suur au ja privileeg olla sotsiaalkaitseminister, see oluline muudatus viia valitsusse ja seejärel Riigikokku, kus see tugeva toetusega vastu võeti. Tänaseks on esimese ja teise lapse toetus 80 ja alates kolmandast 100 eurot. Järgmises valitsuses, kuhu kuulusid ka sotsiaaldemokraadid, loodi lasterikka pere toetus, mis on samuti tänaseks tõusnud. 2019. aastal algatas minu juhitud Riigikogu sotsiaalkomisjon – suur tänu tollastele sotsiaalkomisjoni koosseisu kuulunud Riigikogu liikmetele! – eelnõu, mille kohaselt tõusid enam kui 13 aastat muutumatuna olnud puuetega laste toetused. Eelnõu puudutas ligi 13 000 last. Tõsi, eelnõu algatas tollal Vabaerakond, aga nende eelnõu oli koostatud suurte vigadega just rahalise arvestuse osas ja selle jõustumine 1. juulil 2019 poleks olnud kuidagi vastuvõetav riigieelarve seisukohalt, mis oli juba vastu võetud. Seda eelnõu Vabariigi Valitsus ei saanudki toetada. Sotsiaalkomisjon aga ei jätnud seda olulist muret lahendada proovinud eelnõu nõnda-öelda riiulisse, kuigi selle algataja oli opositsioonierakond. Komisjon ise otsustas algatada korrektse rahalise arvestusega ja loogilise jõustumise ajaga ehk 1. jaanuar 2020 eelnõu, mis Riigikogus ka toetust leidis, ja puuetega laste toetused tõusid mitmekordselt. 30. detsembril 2019. aastal pöördus 19 organisatsiooni viie Riigikogus esindatud erakonna ja sotsiaalkomisjoni poole ühise pöördumisega, et 1. juuni, lastekaitsepäev, oleks riiklik tähtpäev ja lipupäev. Ja juba 13. jaanuaril 2020. aastal algatasid sotsiaaldemokraadid sellekohase eelnõu ja hiljem, kui kolme algataja eelnõud olid üheks seotud, võeti 12. novembril 2020. aastal 83 poolthäälega vastu pühade ja tähtpäevade seaduse ja Eesti lipu seaduse muutmise seadus, millega 1. juuni sai lipupäevaks ja riiklikuks tähtpäevaks. Vastuvõetud seadusega sai lipupäevaks ka septembrikuu teine pühapäev ehk vanavanemate päev. Miks ma sellest täna, lastekaitsepäeva eel räägin? Aga ikka sellepärast, et 29. aprillil pöördus 36 organisatsiooni – ja tänaseks on nendega liitunud veel üks mittetulundusühing – Riigikogu poole ettepanekuga nimetada 1. juuni lastepäevaks ja muuta see päev ühtlasi riigipühaks. Seoses selle pöördumisega seisavad meil ilmselt arutelud alles ees. Head emad ja isad, vanaemad ja vanaisad, lapsed ja kõik need inimesed, kes töötavad lastega ja laste heaks, kõik mittetulundusühingud ja vabatahtlikud! Ma soovin kõigile kaunist saabuvat lastekaitsepäeva ja loodan või tegelikult olen kindel, et lastest ei räägita mitte ainult ühel päeval aastas, kuid 1. juunil räägitakse neist rohkem ja tunnustatakse neid, kes igapäevaselt lapsi kasvatavad või peavad imelist ametit, kus tegeletakse lastega. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 427 esimene lugemine lõpetada. Ent meile on laekunud EKRE fraktsioonilt ettepanek eelnõu 427 esimesel lugemisel tagasi lükata. Asume selle hääletuse ettevalmistamise juurde. Head kolleegid, panen hääletusele EKRE fraktsiooni ettepaneku eelnõu 427 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!

Poolt 11 Riigikogu liiget, vastu 50, erapooletuid 0. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 427 esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on selle aasta 12. juuni kell 17.15. Oleme teise päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.