AI Profiileerimine: Rain Epler

Poliitiline positsioon on kogu vaadeldud perioodi vältel (01.2024–09.2025) tugevalt ja vääramatult opositsiooniline, keskendudes Reformierakonna juhitud valitsuse majandus-, fiskaal- ja energiapoliitika teravale kritiseerimisele. Kõige silmapaistvamad teemad on maksutõusude (sh automaksu) vastustamine, rohepöörde ideoloogiliste piirangute eitamine ning energiajulgeoleku (põlevkivi ja tuumaenergia toetamine) esiletõstmine. Positsioon on raamitud võrdselt nii väärtuspõhise (konservatiivsus, omandiõigus, rahvuslikud huvid) kui ka tulemuspõhise kriitikaga, süüdistades valitsust ebakompetentsuses, lubaduste murdmises ja ebademokraatlikus "teerullipoliitikas", mis kulmineerub nõudmistega peaministri tagasiastumiseks ja erakorralisteks valimisteks.

Poliitiku asjatundlikkus on erakordselt sügav ja järjepidev energeetikavaldkonnas, kus ta demonstreerib tehnilist kompetentsi (nt LCOE, EROI, sagedusturg, juhitavad võimsused) ning tugineb regulaarselt Eleringi, Riigikontrolli ja rahvusvahelistele (Statistical Review of World Energy) detailsetele aruannetele, propageerides tuuma- ja põlevkivienergiat. Teine tugev kompetentsiala on makroökonoomika ja riigirahandus, kus ta esitab konkreetseid numbreid eelarve, maksutulude ja defitsiidi kohta, analüüsides maksupoliitika (käibemaks, pangamaks, aktsiisid) mõju rahvusvaheliste võrdluste abil. Lisaks on tal põhjalikud teadmised Riigikogu menetlusnormidest (kodukord, muudatusettepanekute sidumine) ja seadusandluse detailidest (nt ILO konventsioonid, EL-i aluslepingud), mis võimaldab tal esitada süvitsi minevaid, andmepõhiseid küsimusi ja argumente.

Poliitiku retooriline stiil on läbivalt intensiivselt võitlev, teravalt kriitiline ja konfronteeriv, kasutades sageli irooniat, sarkasmi ja otseseid isiklikke süüdistusi vastaste (ministrid, koalitsioon) suunas. Stiil tasakaalustab detailset, faktidel ja statistikal põhinevat analüüsi tugevate emotsionaalsete ja väärtuspõhiste apellidega, raamides poliitilisi küsimusi sageli laiemasse ideoloogilisse konflikti ("woke-agenda," "totalitarism"). Kõneleja kasutab provokatiivseid ja värvikaid väljendeid ("kilplased," "justiitsroim," "banaanivabariik") ning ajaloolisi/kirjanduslikke metafoore, et süüdistada vastaseid järjepidevalt valetamises, demagoogias ja inkompetentsuses.

Poliitik demonstreerib kogu vaadeldud perioodi jooksul erakordselt kõrget ja järjepidevat aktiivsust Riigikogu istungitel, olles peaaegu igapäevaselt esineja küsimustevoorudes, arupärimiste esitamisel ja seaduseelnõude aruteludel. Tema tegevusmuster on kahesuunaline: sisuline valitsuse tegevuse detailne kritiseerimine kõigis võtmevaldkondades (majandus, energeetika, kliima) ning pidev protseduuriline järelevalve. Ta kasutab süstemaatiliselt parlamendi tööriistu (nt arupärimised, eelnõude tagasilükkamise ettepanekud, vaba mikrofon) opositsiooni hääle maksimaalseks kuuldavaks tegemiseks, kritiseerides sageli Riigikogu juhatust arupärimiste menetlemise viivituste ja reeglite ebaühtlase rakendamise eest.

Poliitiku opositsiooniline hoiak on läbivalt intensiivne ja mitmetasandiline, keskendudes peamiselt Reformierakonnale ja Sotsiaaldemokraatidele, keda sildistatakse valelikkuses, saamatuses ja riigi allakäigus. Peamised rünnakud on suunatud nii poliitika sisule (maksutõusud, rohepööre, energeetika) kui ka protseduurilisele ebaaususele (teerullipoliitika, läbipaistmatus, opositsiooni töö takistamine), kritiseerides sageli ka Riigikogu juhatust erapoolikuse eest. Kriitika on tugevalt isiklik ja moraalne, süüdistades ministreid ja peaministrit otseses valetamise ja inkompetentsuse eest, nõudes vastastelt vigade tunnistamist ja tagasiastumist. Kompromissivalmidus puudub täielikult, rõhutades vajadust nõuda erakorralisi valimisi ja mitte anda vastastele "tolligi järele".

Poliitiku koostööstiil on järjepidevalt konfronteeriv ja vastanduv valitsuskoalitsioonile, mida iseloomustab sügav umbusk ja kompromissivalmiduse puudumine ideoloogilistes küsimustes. Koostöö toimub peaaegu eranditult opositsiooni siseselt ja fraktsioonideüleselt (EKRE, Isamaa, Keskerakond), keskendudes ühiste arupärimiste ja eelnõude esitamisele. Ta otsib poliitilist toetust ratsionaalsetele teemadele (nt tuumaenergia, pangamaksud), väljendades lootust leida liitlasi ka teistest erakondadest (sh Sotside "mõistlik tiib"), kuid see koostöö on suunatud valitsuse poliitikate vaidlustamisele, mitte konsensuse leidmisele. Lisaks pöördub ta kogenud kolleegide poole protseduuriliste ja ekspertteadmiste saamiseks.

Poliitiku regionaalne fookus on järjepidevalt suunatud maapiirkondadele ja väljaspool suurlinnu elavatele inimestele, keda riiklikud maksutõusud ja teenuste tsentraliseerimine (nt koolide ja kohtumajade sulgemine) eriti rängalt tabavad. Keskne teema on "Tallinnasse kolimise" poliitika kritiseerimine, kasutades regionaalseid probleeme riikliku poliitika negatiivse mõju illustreerimiseks, eriti automaksu kontekstis, mis kahjustab maaelanike elukorraldust. Geograafiliselt on kõige spetsiifilisem ja sügavam käsitlus Kagu-Eesti (Võrumaa, Põlvamaa) probleemidel, kus rõhutatakse madalat sissetulekut, väljarännet ja piirialade julgeolekuolulist tühjenemist. Lisaks Kagu-Eestile mainitakse harvem ka Ida-Virumaad (energeetika, õpetajate puudus) ja Lääne-Virumaad (teehooldus), kuid üldine regionaalne identiteet on seotud maaelanike ja Kagu-Eesti piirialade kaitsmisega.

Poliitiku majandusvaateid iseloomustab tugev fiskaalne konservatiivsus ja turumajanduse toetamine, mis väljendub vankumatus vastuseisus peaaegu kõigile maksutõusudele (sh käibemaks, automaks, astmeline tulumaks), mida nähakse majanduskasvu pidurdajana ja vaesemate kihtide karistajana. Ta nõuab ranget eelarvedistsipliini, kritiseerides teravalt riigi ideoloogilisi ja raiskavaid kulutusi (eriti rohepöörde toetusskeeme ja suuri infrastruktuuriprojekte), ning propageerib bürokraatia ja ettevõtlust kägistavate regulatsioonide (sh ESG aruandlus) vähendamist. Majanduse elavdamise võtmena nähakse odavat ja usaldusväärset kodumaist energiat (põlevkivi, tuumajaam), vastandudes kallile juhuelektrile ja roheenergeetika subsiidiumitele. Erandina üldisest regulatsioonivastasusest toetab ta järjepidevalt erakorralise pangamaksu kehtestamist, et maksustada pankade liigkasumeid, mis on tekkinud keskpanga tegevuse, mitte turupingutuse tulemusena.

Poliitiku sotsiaalpoliitiline profiil on läbivalt sügavalt konservatiivne ja keskendub kultuurisõdadele, vastandudes teravalt "woke-ideoloogiale", sotsiaalsete sugude propageerimisele ja soomuutmisravile, rõhutades traditsioonilist perekonnakäsitlust ja bioloogilist sugu. Demograafilise kriisi leevendamiseks nõutakse lasterikaste perede majanduslikku toetamist ja kritiseeritakse valitsuse maksupoliitikat (sh automaks), mis kahjustab maaelanikke ja perede toimetulekut, ning vastustatakse riiklikku rahastust valikabortidele. Sisserände osas on seisukoht piirav, seostades massilist immigratsiooni demograafilise langusega ning nõudes valimisõiguse säilitamist rangelt vaid Eesti kodanikele. Samal ajal kaitstakse jõuliselt kodanikuvabadusi, sõnavabadust ja privaatsust, olles vastu riiklikule jälgimisele, superandmebaasidele ja "mõttepolitsei" loomisele, nähes neis ohtu demokraatiale ja süvariigi võimu kasvule.

Poliitiku seadusandlik fookus on järjepidevalt majanduse konkurentsivõime parandamisel maksulangetuste (käibemaks, aktsiisid) ja bürokraatia vähendamise kaudu, olles samal ajal tugev vastane valitsuse maksutõusudele (eriti automaksule) ja taastuvenergia eelisarendamisele. Energeetikapoliitikas toetab ta tuumaenergeetikat ja nõuab põlevkivielektrile CO2 kvoodi ostukohustusest vabastust. Tema peamine roll on opositsiooniline, mis väljendub süstemaatilises valitsuse eelnõude tagasilükkamise ettepanekute tegemises ning täitevvõimu kontrollimises, rõhutades Riigikogu töökorra läbipaistvust ja hea õigusloome normitehnika (HÕNTE) ranget järgimist. Lisaks majandus- ja energiateemadele vastustab ta aktiivselt seaduseelnõusid, mis suurendavad ametnikkonna kontrolli ja andmete kogumist (nt superandmebaasid), ning propageerib sotsiaalselt konservatiivseid algatusi (nt valikabortide rahastamise lõpetamine).